Pealkiri mõtlemisel!

Lühitutvustus:
Tegevus toimub meie paraleeluniversumis, kus on maast veidi suurem planeet Shera. Päikesesüsteem on aga meie omast veidi erinev: 14 planeeti tiirleb ümber tähe, mida nimetatakse Erisaks. Pärast Erisast kõige kaugemat planeeti on veel üks päike, mis on helerohelise valgusega ja mis valgustab Sherat öösel. Seda nimetatakse Päikseks. Shera on Erisa poolt viies planeet, ning peale Shera on elu veel ühel planeedil, mis on kõige lähemalt Päikesele. See planeet on Yera. Sheral ja maal on inimestel ühesugune välimus, kuid Sheral on nende käsutuses ka elemendid: Tuli, Maa, Õhk, Tuul ja Välk. Kuni 7-12 eluaastani suudavad lapsed enamasti kõiki neid taltsutada, kuid nad ei suuda neid kontrollida. Sally on aga juba 13, kuid ta suudab endiselt kõiki viit taltsutada. Lapsed aga lähevad 13. eluaastal Sharega kooli, kus neid õpetatakse elemente valdama. Nad jäävad sinna viieks aastaks, kuni lõpuks teevad nad eksami ja võivad minna tööle, oma elu peale ja Töökooli, kus õpetatakse inimestele erinevaid alasi.

Proloog:
Oli öö, kell oli imselt 11, oli kuulda, kuidas telekas vaikselt mängis ning kuidas isa kõrvaltoas klahvidega klõbistas. Mu tuba valgustas kahvaturoheline päike, öö valgus, mis tegi mu toa kauniks. See oli suur neljakandiline tuba. Mu voodi oli kohe akna all, ning voodi jalutsi vastas oli uks. Ukse kõrval aga oli telekas, ning kuna mu voodi asetses nurgas, oli voodipäitsist vasakul kohe väike kasepuust öökapp. Paari meetri kaugusel sellest aga oli laud, kus peal polnud enam midagi. Lauast vasakul oli suur riiul, mis nüüd oli juba tühi. Toa keskel olid väiksed tumbad, mõnus punane vaip ja poleeritud lauake. Ülejäänud asjad, nagu näiteks mu klaver, olin ma palunud vanematel ära panna. Ma tahtsin veeta enda viimase öö kodus nii, nagu oli see siis, kuidas ma esimest korda mäletan. Selle pärast olid seinte ääres mänguasjakast, nukumaja, väike laud koos klotsidega, mänguparkla, kus olid mudelautod...Need asjad meenutasid mulle lapsepõlve. Võtsin enda kaisulooma, Albuse, kes oli valget värvi kass, kõvemini kaissu ja jäin silmapilkselt magama. Homme pidin minema uude kooli, kuid mul polnud endiselt kindlat elementi.


1. osa tuleb varsti, senikaua kommenteerige palun!

Kõlab huvitavalt
Jääme ootama!

Kas siis Päike tiirleb ka ümber Erisa? Muidu ei paistaks selle valgus aastaringselt...

Tore et keegi kommenteeris ka Uhm, sa mõtlesid ikka et valgus ööpäev ringi? Jah, see teine täht tiirleb ümber selle süsteemi Vabandust ebaloogilisuse pärast.

Ma imselt varsti kirjutan uue osa, sest viimasel ajal on inspiratsioonihooge vähemaks jäänud

Huvitav :)

Ma pean unustama...
1. osa

Leidsin endale laevas, mis kooli viis, kajuti. Väike ruum, kus oli kaks voodit, mölemad kaetud meresinise tekiga. B53. Minu ja ühe teise tüdruku kajut laevas, mis viib meid uude maailma, ning jöuab sinna umbes kahe päevaga. Olin pool tundi tagasi lahkunud sadamast, enda kodust. Ma pean unustama enda vana pere ja sammuma uude maailma, nagu köik teised. See pole minu jaoks lihtne, nagu teistele. See tundub nagu kellegi tapmine. Istun parempoolsele voodile, panen enda kohvri voodi alla ning vaatan kajutis ringi. Kajuti ühes otsas on uks, kaks riidekappi ning kahe voodi vahel on kummut, sellest üleval suur aken. Enne, kui ise arugi saan, olen pikali voodis, ja magan. Unes näen enda vanemaid, kes lehvitavad mulle. Samal ajal kui mina kukun. Kas niimoodi ma peangi nad unustama? Hüppama kaljult alla, kus peal me mölemad oleme? Pööran ümber ja mu all on vesi, mis muutub leegiks, mis omakorda muutub taimede rägastikuks, tuulekeeriseks, välguks, veeks, tuleks...Tunnen, kuidas mu pea käib ringi. Kes olen mina? Mida ma pean tegema? Ma lihtsalt lendan, vaadates enda all muutuvat kuristikku. Olen unustanud vanemad. Äkitselt tunnen, kuidas mu ümbert hoitakse kinni. Need on väädid, mis on mu ümber keerdunud, lahvatavad tuleks, tappes mind...Avan silmad ning näen, kuidas mu kohal körgub väikest kasvu tüdruk, kellel on tumedad juuksed, suured, kurvad rohelised silmad ning ülimalt valge nahk. Ta küsib murelikult:,, On sinuga köik korras?''. Ma noogutan ja ajan end püsti.,,Sa rääkisid unes...''pomises tüdruk ja istus oma voodile, vaadates maha. Manan näole naeratuse. Olen hea oma tunnete varjaja. Maa tunnus.,,Ma teen seda tihti''lausun ma ning siis otsustan juttu jätkata.,,Ma olen Sally''. Tüdruk noogutab ja lausub:,,Rue''. Mötlen pingsalt. Ma olen seda nime kuskil kuulnud, kunagi ammu, kui olin väike. Rue ei lase end minu vaikimisest häirida.,,Ma olen maa''lausub ta. Pean kiiresti mingi vale välja mötlema.,,Vesi'' ütlen ma veidi liiga kiiresti. Muidugi, ma unustasin. Nüüdsest pean valetama köigile, et olen Vesi. Järgmise paari tunni jooksul räägime me üksteisega koolist ja mina räägin enda eelmisest elust, millest tema vaikib. Mind närib seest uudishimu. Miks ta ei räägi midagi enda minevikust? Kas ta varjab midagi? On see seoses tema tuttav tundumisega? Kas ka temal on raske unustada? Ma ei proovigi unustada. Kunagi nad ununevad iseenesest. Tunnen seest valupistet, ning ei panegi peaaegu tähele, kuidas Rue räägib paraleeluniversumist. Äkitselt toob midagi mind maa peale tagasi. Kuulen, kuidas Rue lausub:,,Ma olen alati unistanud, et mul oleks v... Oih!''Rue taskust kukub väike medaljon, mille ta kiiresti kinni püüab. Siiski näen, et see tundub olevat meelega tehtud. Mida Rue tahtis öelda? Kuulan tähelepanelikult ta järgmisi sönu.,,Ma olen alati unistanud, et mul oleks kunagi hea haridus, ning ma saaksin öpetada nooremaid öpilasi. Mulle meeldib teadmisi edasi anda. Mis on sinu suurim unistus?'' Sellele küsimusele on raske vastata. Mul pole kunagi olnud erilisi unistusi.,,Noh, ma olen unistanud loomast. Kassist, kes oleks lumivalge''lausun ma välja enda kunagise soovi, midagi unistuse sarnast. Rue noogutab,,Sulle meeldivad loomad?'' küsib ta, mille peale ma naeratades noogutan. Rue tundub nagu keegi, keda saab usaldada. Äkitselt saan aru, et mul pole kunagi erilisi söpru polnud. Olen inimestega suhelnud, kuid mul pole kunagi olnud sellist söpra nagu Rue. Kedagi, keda ma saan kindlalt usaldada. Tunnen, et teda olen ma oodanud, ilma et sellest kunagi aru olen saanud. Ma olen unistanud kellegist temasarnasest. Kas pole kummaline, et oleme teineteist teadnud vaid paar tundi ja juba tunnen end tema parima söbrana? Kui me jätkame Ruega rääkimist, vötan öige pea enda kohvrist välja lauamängu. Temaga koos seda mitu korda mängides ja naerdes läheb aeg nii kiiresti, nagu oleks keegi kellad käima pannud kümme korda kiiremini. Öhtusöögile läheme joostes, ning jöuame sinna hilinemisega 5 minutit. Üks öpetajatest, kelle kätele on tätoveeritud leegid, naerab meid nähes:,,Noh tüdrukud, mis te jooksete? Söök on juba niikuinii otsas, kui te kavatsete alati nii palju hilineda!'' Temast välja tegemata kiirustame sööklasse. Seal on erinevates vaagnates ning taldrikutes liha, kartulit, kartuliputru, spagette, ning tuhat muud erinevat asja. Töstame taldrikud täis ning hakkame sööma ja rääkima läbisegi. Äkitselt küsib Rue minu käest:,,Mis on su lemmiktoit?''. Naeran, endal suu kartuliputru täis:,,Minu lemmiktoit on see, mis mul parajasti suus on!'' Selle peale tüdruk muigab,,Niiet su lemmiktoiduks on hambad?'' Neelan naerust kööksudes kartulipudru alla,,Umbes nii jah''. Naerdes ei märka ma, kuidas mu sörmeotsad hööguvad. Vötan parajasti kahvliga lihatükki, kui kahvel sulama hakkab. Mu sörmedest sööstavad välja röömsad leegid. peopesadest hüpleb röömsaid sädemeid ning juuksed tunduvad olevat kaunid leegid. Sellega olen pälvinud Rue tähelepanu, ning kui kogemata mu tool pölema lahvatab, tundub nagu oleks pölema lahvatanud ka laev. Inimesed vahivad mind, öpetajad jooksevad mu poole, ning Rue on hirmust halvatuna minust eemale nihkunud, Minu kehast praksub sädemeid, need süütavad pöranda. Öpilased karjuvad, öpetajad asuvad tuld kustutama, ning ma karjun, kui tuli levib Rueni. Ma ei oska seda löpetada, ma ei soovi teda tappa! Proovin teda kaitsta minu eest, kuid kuidas? Ma tunnen, kuidas kuumus mu üle vöimust vötab. Proovin vett välja manada, vöi öhku. Löpuks tunnen, kuidas mu käed on märjad, kuid see on liiga raske. Vöidelda iseendaga- tunnen vaid, kuidas mu käest tuleb vett, on ülimalt külm, tunnen end elutuna, mu leegid on kustunud, mu enda vesi mähib mind endasse... Ning siis on köik pime. Ma lubasin endale, et ei avalda enda saladust terve koolile. Ups.

ma vabandan pika ooteaja pärast.
Selgituseks: Kui inimesel on väga tugevad emotsoonid, ning tal on samal päeval olnud mötted, mis möjutavad teda tugevalt(Näiteks Sallyl jube unenägu, küsimus Ruega, ning vanemate raske hüvastijätt, kuid öige pea ülevoolav rööm, need eelmised mötted polnud kadunud, vaid kuhjunud, koos ülevoolava röömuga ei suutnud Sally enda sees peituvaid elemente kontrollida. Kui isik iseendaga vöitleb, kurnab see teda väga, enamasti löppeb see surmaga ning Sally vanused tihti ei suudagi seda teha. Niiet nagu te näete SAlly on üsna vöimekas enda ea kohta. Paha lugu, vöi mis?)

Hee värviline
See elementide üle kontrolli kaotamine tuleb kuidagi tuttav ette, aga loo teeb teistpidi põnevaks ümbrus...
Tal on mingisugune jube saladus, jah
Väga-väga põnev ja eriline lugu
Ootan järgmist piinavalt huvitavat osa

Poolpeatükk
Uus kodu

Olen kuskil pehmes kohas. Tunnen pea all patja, siin on mönus ja soe. Haistan meekukleid ja tuld. See on kodu löhn. Näen vanemaid. Jooksen nende poole, ning nad tulevad mulle lähedale. Kallistan neid, kui äkitselt hoian kinni taimede kuhjast. Mu vanemad on täiesti rahulikult mässitud väätidesse, seistes paigal ja naeratades. Nagu neid ümbritsevat poleks olemas. Siis variseb köik kokku. Köik on täis tühjust, kuid minu juuksed on muutunud puulehtedeks, käed ja jalad on tuli, küünarnukkidest olen vesi ning mind ümbritseb tuulekeeris, mis on täis välku. Minust lööb välku. Äkitselt kuulen häält:,,Kes sa oled?''See on sügav mehehääl, mis on täis uudishimu ja viha. Hüüan vastu, ilma et kontrolliksin iseennast:,,Ma ei tea!''. Siis kuulen juba karjumist:,,KES SA OLED?''Ma kartsin. Nägin enda ees isa, kes oli kurb.,,Sa pole minu tütar'' sosistas ta. Minu suurim hirm oli see, et mu lähedased ütlevad minust ära.,,Sa pole mitte keegi'' lausus ta valjemini ja lükkas mind eemale, tühjusesse. Ning siis avasin ma silmad. Imselt olin kuskil haiglas, lagi tundus olevat nagu taevas, ning ma kuulsin merekohinat. Äkitselt sundis miski mu pead pöörama ning ma nägin Rued. Ta nägi välja nii örn, nagu portselannukuke, mis vöiks ühe tuuleiili peale puruneda. Ta istus mu voodi körval toolil ning imselt magas. Väga vale aeg magamiseks. Just praegu, kui mina üles ärkan, vöiks keegi mingi nalja teha, mis ajab köik naerma, mind lastakse siit vabaks, me lähme kohvikusse, sööme suure kausitäie shokolaadijääd ning elame önnelikult elu löpuni. Kena muinasjutt, mis? Äkitselt kuulsin midagi, mis kölas nagu jutuajamine. Teesklesin kiiresti, et magan endiselt, ning tänu siin valitsevale vaikusele, kuulsin köike suurepäraselt. Kaks inimest rääkisid, mees ja naine. Kuulsin, kuidas naine rääkis kiiresti ja vaikselt, samamoodi ka mees. Naine oli parajasti pooleli enda jutuga:,,Ma vöin vanduda, et ta on üks Rändajatest, aga ma arvasin et me oleme nad köik tapnud! Ning ta on meile ohuks. Ma loodan, et see ei kordu.'' Mees tundus olevat rahulikum, ning ta hääl oli tasakaalukas.,,Senikaua kuni ta ise seda ei tea, saame osa ta elementidest alla suruda. Enne kooli jöudmist peame otsusele jöudma. Ning kunagi peab ta teadma saama enda vanemate kohta...Me köik teame, et ta on elanud vales. Märksa halvem juhus on, et ta toakaaslaseks sai Rue! Kui kedagi tuleb kiiresti tappa, on see Rue. Tema on ohtlik, sest vöib paljastada Isise.''Mu peas hakkas kohe häirekell lööma. Nad tahavad tappa Rue! Enne kui end kontrollida suutsin, olin ma suutnud sädemeid pilduda, ning nagu märguande peale, jäid inimesed vait. Järgmisel hetkel tuli mu poole umbes 25 aastane naine, kelle heleblondid juuksed olid krunni seotud. Tal oli seljas lihtne valge kleit ning tema jalgade juures vaikselt tuhiseva minitornaado järgi nägin ma, et ta oli Öhk. Ta naeratas ning lausus:,,oh, sa oled ärkvel! Rue oli sinu ääres kogu see aeg, öösel ta üldse ei maganud. Me jöuame paari tunni pärast kooli ning seda peaks olema näha öige pea.'' Nagu märguande peale, kuulsin äkitselt kölaritest sama mehehäält, mis ennem rääkis.,, Tere tulemast köigile öpilastele! Mina olen teie koolidirektor Swesh ja teie uus kodu ilmub nähtavale täpselt viieteist koma nelja sekundi pärast.''Rue ehmatas end selle peale üles ning naeratas:,,Sa oled ärkvel! Kas me jöuame varsti kohale?''Naine naeratas ning noogutas,,Te vöite kooli näha öige pea aknast teie selja taga''keerasime end otsekohe ümber, kuid nägime veel vaid hiiglasliku kaljuseina. Kuulsin tuhandeid jalapaare jooksmas, köik tahtsid kooli näha. Raadiost kölas direktori hääl:,,Te näete enda kooli viie, nelja, kolme...''Naeratasin RUele ja sosistasin:,,Oled enda vanemad unustanud?'' Rue noogutas innukalt:,, Sellest saab mu uus kodu!''Raadiost oli kuulda:,,Kaks, kaks ja pool, kaks ja veerand, üks, üks ja kolmveerand...''Vaikus, mille jooksul oli peaaegu kuulda tuhandeid öpilasi möttes loendamas...,,NULL!''Oli kuulda tuhandeid ahhetusi, aplausi terves laevas ning hõuskeid. Seal oli kaunis sadam, ning selle kauni linna taga oli hiiglaslik kalju, kus sees olid rödud, aknad ja trepid, kalju otsas oli aga hiiglaslik loss. See oli loss, mis koosnes tuhandetest tornidest, sildadest nende vahel, ning tundus olevat tahutud välja kaljust. Rödude peal oli näha tuhandeid öpilasi, kes lehvitasid laevale. Laeva aknad tehti lahti, ning siis oli kuulda, kuidas linnast ja koolist hüüti mitmeid kordi:,,Tere tulemast!''. Selle peale hüüdsime meie, esimese klassi omad, laevast vastu:,, On tore siin olla!'' See oli vöimas. Minu uus kodu, kus tundus uute öpilaste tervitamine olevat suur tseremoonia. Siin hakkan ma elama.


Kuna ma tundsin enda kuuenda meelega, et keegi kindlasti tahab uut osa juba (KhmkhmVaimudetundkhmkhm), siis tegin ma poolpeatüki. Kui mul väga palju aega ei ole, siis need poolpeatükid kukuvad .

Hahahaa :)
Sul on õigus, ma tõesti tahtsin seda
Väga lahe ja omapärane
Saladused hakkavad päevavalgele tulema, mis
Ja poolpeatükid sobivad ka, peaasi ainult, et regulaarselt osi saab
Ootan põnevusega uut!