##2015##

Lehekülgi: 198


Sisu: Kuueteistkümneaastane Suze oleks päris tavaline tüdruk, kui ta ei näeks surnud inimesi. Aga ta näeb ning peab sageli aitama neil lahendada asjad, mis elavate maal lahendamata jäid.

Käesolevas raamatus kolib Suze elama ema ja tema uue mehe juurde ning avastab oma üllatuseks, et tema toas elab juba keegi -- sümpaatse noormehe vaim. Vähe sellest, uues koolis tekitab segadust enesetapu sooritanud tüdruku vaim ja ihkab kõigile kätte maksta selle eest, et nemad elavad ja tema on surnud. Suze peab paratamatult sekkuma, kuigi asi võib ohtlikuks osutuda ka talle endale.


Arvamus: Lihtsalt läksin ükspäev raamatukokku ja mõtlesin, et loen midagi, kuna kohe midagi kindlat valida ei osanud, võtsin suvalise raamatu. Iseenesest raamatu idee kui selline meeldis, võib-olla jäi teostusest minujaoks veidi puudu, aga samas ei midagi hullu. Veidi lühikeseks jäi ka muidugi, aga nagu teada on sellel Vahendaja sarjal veel raamatuid, kuid eesti keelde on vist tõlgitud veel ainult kolmas raamat "Kokkutulek" ja kuna ma inglise keelega sina peal pole, siis esialgu selle sarja lugemine siinkohal ka pooleli jääb.
Tegevus toimus ka kuidagi väga kiiresti. Pm terve raamatu jooksul möödus ainult mõni päev, aga samas oli suudetud need päevad päris sisukaks kirjeldada, seega jäi mulje nagu oleks tegevus pikema aja jooksul toimunud.
Tegelastes meeldis mulle kõige rohkem Susannah kõige noorem kasuvend. Ta oli nagu kuidagi nii nunnu ja ajas nii lahedat tarka mulli koguaeg. Ja noh, eks see vaimu kutt ole ka tore. Tegelikult natuke huvitab küll, mis teises raamatus ja kolmandas jne saama hakkab, aga eks näis, kas võtan end kokku kunagi ja jätkan selle sarja lugemist või mitte.

Hinne: 5/10

Lehekülgi: 265


Sisu: Aegade algusest saati on haldjariik võtnud…

Seitsmeteistaastase näitlejahakatise Kelley Winslow jaoks on haldjad vaid tegelased lapsepõlve muinaslugudest. Siis aga kohtub ta Sonny Flanneryga, kelle terashallide silmade taga peitub sama terasene soov teda kaitsta.
Sonny valvab Samhaini väravat, mis ühendab surelike maailma haldjate nõidusliku ja ohtliku Teineilmaga. Jäise kuninga Auberoni käsul suletud värav avaneb vaid kord aastas.
Sel aastal, kui läheneb aeg, mil Samhaini Värav avali paiskub ja Haldjamaa hirmuäratavad asukad üritavad end pahaaimamatute inimeste maailma läbi murda, juhtub midagi ootamatut… midagi imelist ja kummalist. Kelleyle ei avane mitte ainult haldjailm tema ümber, vaid ta saab teada ka teda ootavast pärandist.
Nüüd peab Kelley korraga hakkama saama nii haldjate hukutava reetlikkuse kui oma süvenevate tunnetega Sonny vastu – tulemuseks on rabavalt kaasahaarav lugu, millest kiirgab romantikat.

“Imekummaline” on mitmekihiline lugu armastusest haldja ja sureliku vahel, reetmistest kuningate ja kuningannade vahel, ja maagiast… autori ja lugeja vahel.

Kelley tundis, kuidas Sonny haare tema ümber tugevnes, ja nad keerlesid spiraalis ülespoole, kantuna tiibadest, mis olid tumedad kui öö ja kirkad nagu uus täht.


Arvamus: Kui ma selle raamatu riiulilt võtsin, teadsin kohe, et ma pean selle läbi lugema. Alguses seetõttu, et selle kaaned olid ilusad, kuidagi kutsusid lugema ja selle pealkiri oli kohe midagi maagilist, nii et ma ei pidanud sisututvustust enne lugemagi kui juba aimasin, millest raamat räägib. Sisututvustus andis sellele, et ma seda lugeda tahan, ainult kinnitust. Ja käsi südamel tunnistan, et ei pea kahetsema. Üks poolik päev ja raamat oligi läbi. Seda ei saanud enne kui see läbi oli käest äragi panna, sest sa lihtsalt pidid teada saama mis edasi saab. Kõik oli nii hästi üles ehitatud, et lõpuni välja ei võinudki sa teada, mis saab. Kahtlustus langes eelkõige nendele, kes olid tegelikult isegi mingis mõttes head, aga tõde oli see, et head lõid hoopis noa selga. Ja üleüldse loodan, et võib-olla tuleb sellele raamatule ka järg, sest too lõppes nii, et see saaks ja isegi peaks juhtuma. Ja noh selline fantaasia ja haldjatevärk on mulle alati peale läinud, seega ei saanudki juhtuda see, et oleksin sellest raamatust mööda vaadanud. Ja ikkagi on see nii ilus, et ma ei taha seda raamatukokku tagasigi viia. Igatahes raiskasin pool oma päevast meeleldi sellele, et raamatu kahele peategelasele kiivalt kaasa elada.

Hinne: 10/10

Lehekülgi: 248


Sisu: Kümnendasse klassi minnes saab Johanna endale uue klassiõe – ilusa, enesekindla ja natuke salapärase Mia, kelle sõprust ja tähelepanu ihkavad nii tüdrukud kui ka poisid. Johanna on meelitatud, kui Mia otsustab sõbruneda just temaga. Järgnevad ühised tormilised peod, ootamatused ja väikesed pahandusedki, aga see on alles algus. Ühel hetkel tuleb Mia tulutoova „äriplaani” peale, mis kahe tüdruku elu lõplikult segi paiskab. Armastus, Surm ja Kättemaks olid tarokikaartidel, mida Mia mulle kord ühel talvisel hommikupoolikul, kui me koolist poppi tegime, niisama naljaviluks ladus. Ma ei uskunud seda kummalist kaartide kombinatsiooni, mida ma enda ees veidi kleepuval söögilaual nägin. Vähemalt nii ma endale sisendasin ja nii talle ka ütlesin. Ma püüdsin, nagu alati, olla vapram, kui ma olen. Eriti veel siis, kui ma üllatusega nägin hirmu Mia näos. Esimest ja viimast korda. Justkui vari libises see vaid hetkeks temast üle. Mina olin tavaliselt see, kes kartis, mitte Mia. Mitte kunagi Mia. „Suhkrust ja jahust” pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev kor­raldatud 2014. aasta noorsooromaanide võistlusel II koha.


Arvamus: Kuulnud ma sellest raamatust olin ja sellest autorist ka. Vaatasin, et raamatukogu riiulil on nii mõnigi selle autori raamat ja nii ma siis kaks tükki võtsingi. Neid jäi sinna veel, aga kõike korraga ka ei saa. See jäi siis oma roosade kaante ja kuulujuttude tõttu esimesena näppu. Peaks mainima, et isegi sisututvustuse järgi poleks ma uskunud, et see raamat nii karm on. Uskumatu tegelikult kui pekki suutis üks tüdruk päris paljude elud keerata. Mulle meeldis raamatu juures see, et terve raamatu vältel jutustati lugu läbi erinevate tegelaste ja see oli kuidagi nii mõnus. Ei teadnudki kellele kohe kaasa elada ja kellele mitte. Loomulikult elasin ma miskipärast paljuski kaasa Johannale, kuid kõige hingelähedasemaks suutis saada siiski Irma, ei teagi miks. Ta hakkas nii õnnelikuks saama koos nii mõnusa kujuga nagu Robert ja siis oleks käinud nagu tuumaplahvatus ja vaese tüdruku õnn keerati nii p*rse kui vähegi sai. Nii kurb oli. Ja kõige selle juures suutis Robert veel nii hea olla. See ajas isegi vihale. Ja siis see suur ja armas lõpp...

Millest küll tehtud on väikesed tüdrukud?
Suhkrust ja jahust ja maasikavahust.
Vaat millest tehtud on väikesed tüdrukud.

Inglise XIX sajandi lastelaul...

Päriselt ka, ma ei ütle, et mul sellest Miast üldse kahju polnud ja vb ma isegi usun, et ta oli mingil hetkel suhkrust ja jahust ja maasikavahust nagu kõik teisedki tüdrukud, kuid pehmelt öeldes sai siiski raamatu lõpuks selgeks see, et see suhkur oli megalt ära sulanud, kõvaks kiviks ja see jagu oli päris koledaid putukaid mutukaid täis läinud ja maasikavaht hallitas ilmselt juba pikemat aega. See minu arvamus ja lõppude lõpuks jäid nüüd kõik siis arvama, et tibi on kutu, aga no...

Aga raamat meeldis ja ilmselgelt 248 lehekülge on liiga vähe.

Hinne: 10/10

Lehekülgi: 344


Sisu: Reeli Reinausi uus romaan kõneleb vaimsetest eneseotsingutest, sõprusest, armastusest ja reetmisest. Tegevus toimub nii olevikus ja minevikus kui ka paralleelmaailmades, nii Eestis, Ameerika Ühendriikides kui Mehhikos. Peategelaste – neiu ja kahe USA kõrgkoolis õppiva noormehe – elud põimuvad ootamatult, mõjutades üksteist rohkem ja sügavamalt, kui nad esialgu arvata oskavad. Romaani läbivateks teemadeks on püüd näha elu pealispinnast sügavamale, juhuse tähtsus üksikisiku elus ning inimsuhete haprus ja kramplikkus.


Arvamus: Esialgu ma olin siiralt üllatunud kui ma seda lugema hakkasin, sest esimesed leheküljed ei suutnud ma pm raamatusse süvenedagi, kuid samas oli selles miski, mis sundis edasi lugema, sest iga leheküljega kasvas kindlustunne, et kohe kohe saan ma asjale pihta. Lugeda oligi põnev ja oodata, mis edasi ja kes kuhu ja kellega, aga oh üllatust, mulle jäi lõpus ikka mulje, et kogu raamat oligi nagu selline ootamine. Ma vist kõike ei jaganudki lahti. Samas sain niipalju inspiratsiooni ja uusi mõttemõlgutusi ja kõike muud kasuliku, et mul pole isegi kahju, et osa raamatust jäigi mõistmatuks. Natuke raske on vb seisukohta võtta, et mis selle raamatuga siis nüüd ikka tegelikult öelda taheti, aga samas ütles see nii palju. Segane värk. Ma tegelikult selle raamatu kätte võtsin, siis ma arvasin, et juba tean, mis seal kirjas on, aga tuhkagi. Mitte põrmugi polnud see selline nagu arvasin, et on.

Hinne: 6/10

Lehekülgi: 320


Sisu: Pärast kohutavat õnnetust, milles hukkusid tema ema, isa, õde ja nende koer Tulikas, näeb kuueteistkümneaastane Ever Bloom inimeste aurasid, kuuleb nende mõtteid ja teab neid puudutades nende tervet elulugu. Ta poeb kasvõi nahast välja, et otseseid kontakte vältida ja oma võimeid maha suruda. Koos kahe sõbraga on ta oma uues keskkoolis veidrikuks tembeldatud – kuid kõik muutub, kui ta kohtab Damen Auguste’i.

Damen on imeline, eksootiline ja rikas. Ta on ainus, kes suudab Everi peas müra ja juhuslikku energiat vaigistada, kasutades sedavõrd jõulist maagiat, nagu suudaks ta otse Everi hinge piiluda. Kui Ever on sügavamale Dameni ahvatlevasse saladuste ja mõistatuste maailma kistud, on tal rohkem küsimusi kui vastuseid. Ja tal pole aimugi, kes Damen tegelikult on või mis ta on. Ainus, mida Ever teab, on see, et ta on Damenisse sügavalt ja paratamatult armunud.

„Igavesti“ on Alyson Noëli ülipopulaarse Surematute sarja esimene raamat. Sisenege lummavasse uude maailma, kus tõeline armastus ei sure kunagi... Alyson Noël on paljude raamatute autor. Surematute sarja seniilmunud raamatud on olnud nädalaid New York Timesi bestsellerid.

Arvamus: Hea, mõnus ja lihtne oli lugeda, eriti peale eelmist raamatut, aga samas jäi vb liiga etteaimatavaks ja lihtsaks. No põhiline oli see, et teema meeldis, tegelased meeldisid, kirjaniku stiil meeldis ja üldse, tegelikult ikka meeldis. Mulle näiteks jäid väga silma tegelaste nimed, need olid kuidagi erilised ja sobisid omavahel nii mõnusasti. Plaan teine ja kolmas raamat ka ikka läbi lugeda, aga sealt edasi vist eesti keelt enam niipea loota pole ja see ei lähe mitte.

Hinne: 7/10

Lehekülgi: 304


Sisu: Kuueteistaastane Tessa Scott põeb juba neljandat aastat rasket haigust ja teab, et tal on jäänud elada vaid mõned kuud. Tal on nimekiri asjadest, mida ta kindlasti teha tahab. Näiteks soovib ta saada kuulsaks, rikkuda kõiki reegleid ning… olla kordki elus tõeliselt armunud. Nimekirja järgimine toob kaasa üksjagu äpardusi, aga tänu uutele kogemustele tunneb ta end elusamana kui kunagi varem.

„Enne kui ma suren“ on ainulaadne ja erakordne, imetlusväärse siirusega kirjutatud lugu tüdrukust, kelles pulbitseb soov elada – olla, minna, teha, kogeda… võttes igast päevast viimast.

Briti kirjanik Jenny Downham (sünd 1964) on avaldanud kaks raamatut. 2008. aastal avaldatud „Enne kui ma suren“ võitis kohe pärast ilmumist suure hulga lugejate ja kriitikute südamed ning see pälvis mitu kirjandusauhinda (teiste seas Carnegie medal).

Arvamus: Raamat sai kuidagi nii kiiresti otsa, et ma vist ei jõudnud süvenedagi sellesse, kas olla kurb või vihane või pettunud või kaasa tunda vms. Ma ei saanudki nagu aru, mida ma tundma pean. Äkki ma ei tundnudki midagi, sest kui aus olla, siis selline asi nagu suremine on viimasel ajal kuidagi nii suurel hulgal toimuv tegevus, et vahel ma mõtlen, et äkki hakkavad inimesed selle suhtes juba immuunseks muutuma. Ma mõtlen, et vb mõned sajad aastad veel ja inimesed ei hooligi sellest enam, et iga päev, iga tund, iga minut ja iga sekund, keegi kuskil sureb. Jube nii mõelda, aga jahm.
Mulle tegelikult jäid raamatus silma ühed kindlad kohad, mis hullult meeldisid ja kui ma neid kohti vaikselt lugesin, siis hakkasin valjult naerma.

Toon ühe koha ainult välja, sest rohkem küll ei viitsi.

Nimelt lk 87: Ta kobab jakitaskut, tõmbab välja väikese kilekoti ja ulatab selle mulle. Kotis on väikesed tumedad seened. Need paistavad olevat alles vomumas, salajased, mitte päris valmis selle maailma jaoks.
"Kust sa need said?"
"Korjasin."
Zoey napsab mult koti ja hoiab seda üleval. "Kuidas me teame, et need on õiged? Need võivad olla sitaseened!"
"Ei ole,"ütleb Adam. "Ega ole ka valged kärbseseened."
Zoey kortsutab kulmu ja ulatab koti talle tagasi. " Pole mõtet nendega jändama hakata. Me võtame parem ectasy't."


No millegipärast ajas see koht mind nii naerma, et ma lugesin seda kordi ja kordi uuesti ja naeran ikka veel ja sellele lisandus siis muidugi veel ka see oleks kui nad laksu all oli, mis oli veel üks ütlemata tore lugemiskogemus. Nii, et ma ei saa väita, et raamat väga kurb oleks olnud. Tegelikult oli ju täitsa tore, kuidas ta oma nimekirjaga toime püüdis tulla ja enamik nendest asjadest siiski ka proovitud sai. Kahju ainult, et see armumise asi juhtus. Mulle meeldis Adam ja mulle meeldis see ka, et nad teineteisele meeldima hakkasid ja kõik see, mis nende vahel oli, aga kui Tessa ära suri, siis no hirmus kahju ju poisist ja palju raskem ju surra, kui tead, et keegi selline sind igatsema jääb. Ja no isa oli sellel tüdrukul ikka suurepärane ja vend ka Cal tuli kõigega nii hästi tegelikult toime, paremini kui isagi, emast ei hakka rääkimagi. Nii vapper väike venna.

Hinne: 9/10

Lehekülgi: 204


Sisu: Neil Gaiman on ilmselt maailma üks populaarsemaid fantaasiakirjanduse autoreid, ta on saanud oma loomingu eest Hugo ja Bram Stokeri auhinna ja Newberry medali, samuti on tema teoste järgi tehtud mitmed filmid.
Selles romaanis meenutab oma Sussexi lapsepõlvemaale naasnud keskealine inglane seal kunagi toimunud sündmusi. Talle meenub, kuidas nende majas olnud üüriline tappis nende kassi ja hiljem ka iseenda. Kogemata kombel oli ta ka äratanud tumedad jõud, mis ohustasid seejärel majas elavat poissi. Poisi õnneks tulid talle appi kolm naist, kes elasid tänava lõpus ja nimetasid ookeaniks nende maja juures olevat tiiki.
Kõige noorem neist naistest, ise ka alles noor tüdruk, on poisile abiks, kui seni lihtne ja sõbralik maailm teeb läbi ootamatu muutuse ja hakkab hambaid näitama.
Gaiman on ise öelnud, et see romaan sai alguse lühijutust, mida tal ei õnnestunud kuidagi lõpetada, enne kui see oli romaanipikkuseks kujunenud ja oma loogilise ja loomuliku lõpuni jõudnud.

Arvamus: Tegelikult arvasin kuni tänaseni, et see raamat on üks igav ja mõtetu meenutuste jada jne, aga pidin eksima. Oli üllatav, et tegu oligi fantaasiaga ja, et no nii põnev oli. Alguses jäi nagu mulje, et hakkabki selline igav mineviku meenutamine kuni siis raamatu lõpuni välja, aga raamat võttis kohe varsti päris ootamatu pöörda selle kaevuri surma ja Ursula tulekuga. Mõni asi oli isegi minujaoks vb liiga ulme, nt see rõve uss selle poisi jalas ja siis need suud, kes seda Ursulat sõid jne, aga samas suutis ikka selline omapärane loomulikkus siiski säilida. Võin öelda, et meeldis.

Hinne: 7/10

Lehekülgi: 342


Sisu:  Ükski koolivend polnud kunagi suutnud Norat võluda, ükskõik kui palju tema sõbranna Vee selle nimel ka pingutas. Seda hetkeni, kui saabus Patch. Patchi naeratus ja pilk, mis Norast justkui läbi vaatas, tõmbas teda kõigest hoolimata poisi poole.
Kuid pärast mitut hirmuäratavat vahejuhtumit pole Nora enam kindel, keda usaldada. Tundub, nagu oleks Patch alati seal, kus Noragi, ning teaks temast rohkem kui keegi teine. Nora ei suuda otsustada, kas langeda Patchi käte vahele või põgeneda.

Ja kui tüdruk püüab hingepõletavatele küsimustele vastuseid leida, selgub iga sammuga, mis tõele lähemale viib, et see tekitab temas veel suuremat rahutust. Nora leiab end keset iidset lahinguvälja surematute ja langenute vahel ...

Arvamus: Oi...Esimese raamatu järgi võin öelda, et mulle kohe kindlasti meeldib see sari. Kohe kindlasti. Inglid on suht teema ja üldse ei saanud ma raamatut käest ära panna, enne kui sel lõpp peal. Kahetsen, et raamatukogutädi nõu kuulda ei võtnud ja kohe tervet saria ei laenutanud, aga samas nüüd on põhjust tagasi joosta ja need kolm ülejäänut ka võtta, nüüd siis juba korraga ja oi ma ei tea mis ma teen, kui keegi on nii õel olnud ja sealt mõne koju laenutanud, sest paljude saria raamatutega on nii, et mina loen esimese osa ühe päevaga või paariga ära ja siis teist või kolmandat raamatut hoitakse kaks kuud kuskil laenus. See on paha.
Igaljuhul, alguses mulle ei meeldinud Patch ja Vee ka hakkas mingil määral närvidele käima, aga no tegelikult ju Patch on nunnu, vist. Ma olen sama segaduses nagu Noragi. Heh. Ja no see, et asjad hakkasid nii lõpus alles oma nägu võtma, see oli mõnest küljest põnev, aga samas see ootamine, kalkuleerimine jms, ajas ikka närvi krussi küll. Raamatu pealkiri juba selline tegelikult.

Hinne: 10/10

Lehekülgi: 295


Sisu:  Kyle on tavaline teismeline, kes viimasel ajal on hakanud kannatama sagedaste teadvusekaotuste all. Kui järjekordne haigushoog ta haiglasse viib, ilmub palatisse salapärane ent kütkestav Beatrice, kes lubab ühe pisikese teene eest kõik tüdruku probleemid lahendada. Kyle võtab pakkumise vastu, teadmata, et sellega tema mured alles algavad ja teene, mida Beatrice vastutasuks nõuab, ei olegi nii pisike.

Järk-järgult avaneb tõsiasi, et maailm ei ole tingimata selline, nagu paistab. Igapäevaelu varjus tegutsevad jõud, kelle täpne olemus ja motiivid on väljaspool inimmõistuse haaret, kuid kes vajavad oma eesmärkide täideviimiseks inimesi. Selliseid, nagu sina või mina.

Arvamus: Kuna ma pole raamatukokku jõudnud, siis haarasin riiulilt selle raamatu, mis kingiti mulle 18ndaks sünnipäevaks. Ma olen seda varem ka lugenud ja tol korral ma nagu ei saanudki vist väga hästi aru, mida ma lugesin, Ei teagi miks, vb lugesin kuidagi ligadi logadi või kiirustades või üldse mitte mõttega, aga nüüd nagu proovisin teadlikult süveneda sellesse lugemisse ja sellesse, mida autor edasi püüab anda. Ma ei väida, et polnud põnev lugeda. Tegelikult oli ja päris mitmes kohas tundsin adrenaliinisööstu endast läbi minevat, aga samas selle pondini vms asjani ma vist ikka ei jõudnud. Ma ei tea kas mul on raskusi selle autori mõttemaailma mõistmisega või lihtsalt selle sõnumi kätte saamisega, aga igatahes hea lugemine, kuid miski väike killuke jäi puudu. :) Pusle tükk, üks ja ainus on kuhugi ära kadunud.

Hinne: 5/10

Lehekülgi: 360


Sisu:  Nora Grey elu on ikka veel täiuslikkusest kaugel. Võitlus ellujäämise nimel polnud kerge, kuid vähemalt sai ta tänu sellele endale kaitseingli. Salapärase, külgetõmbava, imekena kaitseingli. Kuid Patchi käitumine on vastupidiselt tema rollile kõike muud kui ingellik. Ta on tabamatum kui iial enne (kui see üldse võimalik on), ja mis veelgi hullem, veedab üha rohkem aega Nora vihavaenlase Marcie Millariga.

Arvamus: Nagu kõik juba eelmise loetud osa järgi aru oleksid pidanud saama, olen sellest sarjast lihtsalt vaimustuses. Jumal tänatud, et keegi polnud raamatukogust ülejäänud sarja laenutanud ja ma sain nad endale korraga võtta, sest no teine osa lõppes ikka nii nõmemda kohapeal ära, et ma vahtisin kolm korda punnis silmadega, et nagu kuidas on võimalik, et see oli viimane lehekülg. Ma arvasin, et noh lõpus nagu saab selgemaks asi. Tähendab saigi, aga tegevus ju jäi pooleli. Aga ma pikemalt ei kirjutagi siia. Lähen kiiresti kolmandat lugema. xD Ainult mainin ära veel selle, et pahaks osutuvad alati need, keda kõige vähem kahtlustad ja tahaksid, et nad pahad oleksid. So ebaaus.

Hinne: 10/10

Lehekülgi: 382


Sisu:  Becca Fitzpatricku edukate romaanide „Salajane” ja „Crescendo“järg, kus langenud ingel Patchil ja koolitüdruk Noral on võidelda veel üks võitlus: relvadeks armastus ja lõppematu usk teineteisesse peavad nad peatama kurja, kelle käes on võim purustada igaveseks kõik see, mille nimel nad on vaeva näinud.

Arvamus: Pole selle kohta väga pikka arvamust kirjutada. Meeldib, meeldib meeldib. Ainult et pikk haiglanädal segas lugemist ja ma pidin vahepeal pausi tegema ja vot see ei meeldinud. Nüüd ootan kannatamatult viimase osa juurde jõudmist.

Hinne: 10/10

Lehekülgi: 400


Sisu:  Nora on kindlam kui kunagi varem, et armastab Patchi. Langenud ingel või mitte – tema on see õige. Kuid just nüüd peavad noored koondama jõud viimase ohtliku katsumuse läbimiseks, kus naasevad vanad vaenlased, uusi tuleb juurde ning sõbra reeturlikkus seab ohtu rahu, mille poole Patch ja Nora nii väga püüdlevad. Kerkib valus küsimus: kelle poolt on Patch ja kelle poolt Nora? Ja kas nüüd on teel takistus, mida isegi armastus ei võida? Becca Fitzpatricku bestsellerite „Salajane” (2010), „Crescendo” (2011) ja „Vaikus (2013) järg.

Arvamus: Mina igatahes olen sellest sarjast vaimustuses. Mulle meeldisid tegelased ja mulle meeldisid need ootamatused, mida kirjanik luua oskas. Alati osutusid igas raamatus pahadeks need, kellest seda kõige vähem oodata oskasid. Ja kohati meeldis mulle see ka, et Patch jäi kuni viimase osa lõpuni selliseks väga salapäraseks ja ma poleks lõpuks üldse üllatunud olnud kui tema oleks lõppkokkuvõttes halb olnud, aga olen siiski õnnelik, et nii see ei olnud. Ühesõnaga väärt sari minumeelest.

Hinne: 10/10

Lehekülgi: 462


Sisu:  UUS SKANDINAAVIA KRIMIHITT

„Hüpnotisöör“ algab veresaunaga – Stockholmi äärelinnas leitakse jõhkralt tapetud mehe surnukeha ning seejärel ridamaja boksist ka tema naise ja pisitütre moonutatud laibad. Pere vanemast tütrest võib saada kurjategija järgmine ohver. Raskelt vigastatud poeg, veretöö ainus tunnistaja, viibib haigla intensiivravipalatis, kus teda hoitakse narkoosis. Ainsaks võimaluseks teadmata kadunud vanemat õde mõrtsuka eest kaitsta näib olevat saada vennalt toimunu kohta tunnistus, mis on aga tema vigastuste tõttu võimatu. Üksnes hüpnoosi seisundis võiks poiss kirjeldada nähtud roima, ilma et teda tabaks pöördumatu hingeline trauma. Niisiis võtab kriminaalkomissar Joona Linna ülekuulamisprotsessi kiirendamiseks ühendust raamatu peategelase, Rootsi parima ja kuulsaima hüpnotisööri Erik Maria Barkiga.

Bark on psühhiaater ja terapeut, kes tegeleb raskete traumade ja ahistamisjuhtumitega. Kaua aega tagasi tegi ta teaduslikku uurimistööd hüpnoosi mõjust keerukatele patsientidele, kuid midagi läks tookord viltu, mistõttu Bark andis endale lubaduse mitte iial enam kedagi hüpnotiseerida. Loomulikult veenab uurija Joona Linna Barki vastumeelselt oma lubadust murdma, misjärel rullub lahti ettearvamatu ja kohutav sündmustik ning kogu tema elu näib vähehaaval kokku varisevat. Röövitakse tema verehaigust põdev teismeline poeg Benjamin, kelle elu on ohus, kui ta ei saa nädala jooksul oma järgmist medikamendidoosi, ning esile kerkivad minevikupildid traumapatsientidega peetud grupihüpnoosiseanssidest asetuvad sootuks uude valgusse.

Sammhaaval saame aimu unenäolisest reaalsusest, milles ravimisõltuvuses ja sisemiselt lõhestunud arst Erik Maria Bark ise sumpab. Hüpnootilise lõdvestuse erinevate staadiumite kaudu satume hüpnotisööri isiklikele hingelistele madalikele, kus võib kohata ka tema endisi patsiente. Nende hulgas leidub nii kurjategijaid kui ohvreid.
Kahe jalaga kindlalt maa peal seisev politseikomissar Joona Linna aga suudab seevastu kõigis olukordades rahulikuks jääda ja kainet mõistust säilitada. Tänu tema eksimatule kõhutundele sõlmitakse kokku õiged niidiotsad.

„Hüpnotisöör“ on kavandatava Joona Linna-seeria esimene romaan, mida on saatnud tavatu müügiedu nii Rootsis kui raja taga, ületades isegi Stieg Larssoni "Millenniumi" triloogiale osaks saanud menu. Tegemist on haarava põnevikuga, mille ladus jutustamisstiil viib lugeja märkamatult  erakordselt julmade psühhopaatide ja mõrtsukate maailma, kes ei kohku tagasi millegi ees. Raamat ühendab endas mitme žanri dramaturgilisi nippe: siin ei puudu kriminaalromaanile omased sündmuste keerdkäigud, õudukale iseloomulikud äkilised ilmumised-kadumised, toores vägivald, pidev ebamugavustunne ja hirm ning üha kasvav pinge, mis hoiavad lugeja ihu kananahal kuni viimase leheküljeni. Välja joonistuvad inimloomuse kõige tumedamad küljed, jätmata ruumi illusioonidele.

Arvamus: Krimi fänn olen küll, aga millegi pärast polnud ma üldse sellisest sarjast miskit kuulnud. Ükspäev tuli mu armas elukaaslane koju ja kinkis mulle selle raamatu. Mõtlesin, et noh kui krimi siis kõlbab ikka lugeda ja tuleb tunnistada, et see on tegelikult üks väga hea raamat. Sellel kaks raamatut veel. Mõtlesin, et teisi enne kinkida ei lase, kui too on läbi loetud ja olen oma hinnangu andnud, aga nüüd tahaks küll juba järgmisi lugeda. Alles nädal hiljem raamatukokku minnes avastasin, et need raamatud isegi raamatukogus uuemate raamatute riiulis täiesti olemas. Aga endale koju riiulile tahaks ikka ka.

Hinne: 10/10

Lehekülgi: 210


Sisu:  Neeljate triloogia esimene raamat.

Kui Reggie loeb salapärasest vanast päevikust neeljate kohta, peab ta neid vaid anonüümse nõdrameelse vaimusünnitiseks. Kuid kui ta väikevend Henry hakkab veidralt käituma, on selge, et need olendid eksisteerivad ka väljaspool hullumeelse naise kujutlusvõimet, ning Reggie saab teada, mis juhtub siis, kui hirmudest saab tõelisus.
Oma lähedaste päästmiseks peab Reggie õppima, kuidas luupainajate maailmas ellu jääda. Suudab ta alla neelata oma hirmud, enne kui need neelavad tema?
„Neelatud” on haarav õuduslugu, mis paneb su mõtlema: mis siis, kui sinu suurimatest kartustest saab tegelikkus? Kui sinu suurimad hirmud seisavad su ees, et sind hävitada, neelata...

Arvamus: Täiesti lohakalt ja kiiruga haarasin kogu triloogia raamatukogust. Esimene osa oli selline väga lühike ja pinnapealne, aga nüüd juba olles teise osa juures, tunnen et raamatu põhipont hakkab kuju võtma, mida kolmandalt osalt oodata ei tea. õudne see lugedes otseselt ei tundu, filmina võiks õudus paremini kohale jõuda. Kirjeldused ei ole nii head, et see mingit erilist õudust tekitaks, aga samas lugemine läheb päris kiiresti ja põnevust hoiab üleval küll. Nii et kokkuvõttes täiesti loetav asjandus.

Hinne: 7/10

Lehekülgi: 236


Sisu:  Neeljate teine raamat.

Viimaks jõudsin ma veepõhja, ja seal oli mu armsam, takerdunud vetikatesse, nahk valgem kui lumi, huuled sinisemad kui taevas. Ta silmad olid pärani ja mustemad kui kosmos. Kord nii kauni näo ümber hõljusid siia-sinna tumedad lokid. Ta jõllitas midagi nägemata otse ette, ja siis ronis ta huulte vahelt välja krabi. Ma rabelesin ülepoole, püüdsin pinnale ujuda, kuid ta haaras mul jalast ega lasknud lahti. Ta haare oli nii tugev, et kaevus luuni välja, ning ma olin lõksus, kuni kalad tulid mu nahka järama ja silmi neelama.

Kuus kuud on möödas ajast, kui Reggie ühe räbaldunud päeviku lehekülgedelt neeljate olemasolust teada saab. Ajast, kui ta väikevend Henry hakkab loomi piinama ja pöördub tema vastu. Ajast, kui ta õpib oma hirme võitma ja hävitab neelja, et päästa Henry.

Nüüd, kui lähenemas on suvine pööripäev, jahivad neeljad teda ikka veel, aga vaid unedes – kuni ühel ööl muudab ootamatu külaline tüdruku luupainajad reaalsuseks.
Jubedust tekitav, ennastunustavalt põnev ja õõvastavalt kaasahaarav „Pööripäev“, „Neeljate“ sarja teine raamat, ei lase sind enda haardest enne, kui lõpp on käes.

Arvamus: Enam vähem võis aimata, mis teises raamatus toimuma hakkab, aga oma järeldustele ja mõtetele autori mõtteid peale lugeda oli ka mõnus. Mõne kohapealt sai kõvasti mööda mõeldud. Aga jah, ma ei oleks seda uskunud, et mulle see sari tegelikult ka meeldima hakkab. Jah, ilusad raamatud jne, aga kuidagi kahtlesin, sest nii libadi lobadi need sealt riiulilt haarasin, aga õnneks väga ei kahetse. Lugemine on mõnus ja lihtne. Samas ei ole midagi nii meeletut ja vahel on midgai sellst päris hea lugeda.

Hinne: 8/10

Lehekülgi: 288


Sisu:  Neeljate kolmas raamat.

Neeljad:
Kurjad deemonlikud olendid, kes võtavad inimkeha üle võimust Kahjaööl, talvise pööripäeva süngeimail tunnil.
Peaaegu aasta…
on möödunud ajast, kui Reggie avastas neeljad. Talvine pööripäev on jälle lähenemas. Nende õnnetute jaoks, kes koletiste saagiks langevad, tähendab see öö sõnulseletamatut õudust, sest sel korral ei suuda Reggie koletisi peatada. Ta on vangistatud hullumajja, kus temaga tehakse iga päev koletuid sadistlikke katseid. Tema elu on muutunud põrguks maapeal. Neeljad ründasid tema venda. Ta isa peab teda hulluks. Aaron on ta silmist kaotanud. Jäljekütid soovivad ta surma. Aga Reggie ei anna alla. Ja abi saabub hoopis ootamatust kohast – ent kas seda saab usaldada?
„Hirmuilm“ lõpetab õõvastava Neeljate põnevussarja.

Arvamus: Ja läbi too sari saigi. Lõppes nii poolikult. Kõik jäi minujaoks ju ikkagi nagu lahendamata. Vähemalt Reggie vaatevinklist. Ikka möllab edasi seal. Mulle meeldib Quinn nii kohutavalt ja no Aaron ka. Kõik see, et nad Reggiele nii toeks olid, see oli nii nunnu. Ja no viimane osa läks õuduse kohapealt päris jaburaks juba. Mingi mega fantaasia peab olema, et seda jäledust välja mõelda ja no eks sellel, kes loeb, peab see fantaasia ka omamoodi huvitav olema, kes seda ka päris õudusena ette suudab kujutada. Ütlen veelkorra, et raamatu pont ja sisu kõik on, aga kirjeldused ei olnud nii võimsad, et seda õudust pärale kutsuda. Õudukate vaataja nagu ma olen, nõuaksin ilmselt sellest sarjast filmi, et õudus kohale jõuaks.



Hinne: 8/10

Lehekülgi: 312


Sisu:  Hingasin sügavalt sisse ja hästi aeglaselt välja, enne kui ringi pöörasin. Seal seisis Lucas. Tema pilk oli läbitungiv, ei löönud hetkekski kõhklema ja mu süda hakkas ta vaikselt uuriva pilgu all vasardama.

Ma ei mäletanud, millal ma viimati tundsin nii ürgset ja puhast iha.

Ta ei tundnud seda noormeest, kellest sai tema päästja. Ta polnud teda kunagi tähele pannud, ja nüüd oli ta kõikjal. Nende vastastikune tõmme oli võimas tunne. Ometi ähvardas minevik, millest ülesaamiseks oli poiss nii palju vaeva näinud, ja tulevik, millele tüdrukul olid nii suured lootused, neid teineteisest lahti rebida. Ainult koos suudavad nad vastu panna piinadele ja süütundele, seista silmitsi tõega – ning avastada armastuse ootamatu vägi.

„Lihtne” on lugu tüdruku heitlustest selle nimel, et leida taas kaotatud usaldus, avastada endas sisemine jõud ründajale vastu astuda ning tunnistada rahulolu, mida pakub saladusliku poisi embus.

Arvamus: Oligi, lihtne raamat, lihtsa sisuga ja lihtsate inimestega. (va see väärastunud pervert nimega Buck) Väga lihtne lugeda ja üldse igati mõnus raamat. Vahelduseks oli täitsa mõnna midagi sellist lugeda, mis ei olnud ulme, fantaasia, õudus ega krimi. Lihtsalt üks tavapärase probleemi lahendamine ja õnneliku lõpuga Love story. Nunnu.



Hinne: 9/10

Lehekülgi: 344


Sisu:  Salapärane saar. Mahajäetud lastekodu. Kummaline kollektsioon väga ebaharilikke fotosid.
See kõik ootab avastamist raamatus „Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele“.

Loo alguses sunnib perekonda tabanud tragöödia kuueteistkümneaastase Jacobi minema Walesi ranniku lähedal asuvale üksikule saarele. Seal avastab poiss miss Peregrine’i lastekodu varemed. Jacobi uurimisretkel kunagistes magamistubades ja koridorides saab selgeks, et miss Peregrine’i hoolealused polnud lihtsalt ebaharilikud, vaid võisid olla ka ohtlikud. Ehk oli nende hõreda inimasustusega saarele vangistamine täiesti mõistlik otsus... Ning igasuguse loogika vastaselt hakkab Jacobile tunduma, et need lapsed võivad veel elus olla. Meeldejäävate vanade fotodega illustreeritud närvekõditavalt põnev fantaasiaromaan „Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele“ peaks pakkuma lugemisrõõmu ühtviisi nii täiskasvanutele kui teismelistele – kõigile, kes armastavad salapäraseid seiklusi

Arvamus: Mind täitsa üllatas, et sellises stiilis raamatul olid pildid. Pole kaua piltidega raamatut lugenud kui muinasjuturaamatud välja jätta. Pildid olid veidi nagu kõhedad, kui nii võib öelda. Tegelikult tekitasid isegi veidraid unenägusi esimese hooga. Aga lugemine meeldis. Lõpp jäi kuidagi selliseks suureks küsimärik, aga samas vahel on hea kui raamat sedaviisi lõppeb, sest siis jääb lugejale oma voli lõpp enda jaoks nii meeldivaks või ebameeldivaks mõelda kuis parasjagu tuju on.



Hinne: 10/10

Lehekülgi: 204


Sisu:  “Kuula mind,” alustab ta teraval metalsel häälel.
Teen nüüd silmad pärani lahti. Tõusen nii sirgelt istuli, kui suudan. Ja kuulan.
“Jää.”

Päeval, mis algab nagu iga teinegi ... on Mial olemas kõik: armastav pere, tore ja jumaldav kallim ning silme ees terendav tulevik täis muusikat ja erinevaid võimalusi. Ühe hetkega võetakse temalt peaaegu kõik. Elu ja surma, õnneliku mineviku ja tumeda tuleviku vahele lõksu jäädes peab Mia langetama elu kõige tähtsama otsuse.
Romantiline, haarav ja meeltülendav romaan kätkeb endas samaaegselt traagilist ja lootusrikast lugu mälestustest, muusikast, elust, surmast ja armastusest.

Arvamus: No sai see raamat alles kiiresti läbi. Ei saanud arugi, et lugema hakkasin kui sai otsa. Ja raamatu kinnituseks pidin ka filmi kohe otsa vaatama, aga nagu alati on filmis asjad peapeale pööratud, aga mis sest, vähemalt olid näitlejad ilusad ja vaimukad ja nunnud. Ja omamoodi kurb emotsioon suudeti siiski mingil määral edastada kuigi raamatus tehti seda paremini. Siiski raamatu mõtle meeldis ja hea mõnus oli lugeda. Ja mis põhiline.: Mulle meeldib raamatu kaane illustratsioon



Hinne: 8/10

Lehekülgi: 203


Sisu: Ta pole pahatahtlik, aga tal on teatud… tungid.

Lane on tüüpiline teismeline: tal on armastav pere, ta õpib hästi, töötab kooli kõrvalt kohalikus loomakliinikus ja harrastab võitluskunste. Tema salajane kirg on aga sarimõrvarite uurimine. Ta mõistab neid ja teab, kuidas nad mõtlevad.

Miks?

Sest ka tema võib olla üks neist.

Lane kasutab oma tumedat poolt selleks, et jahtida kurjategijaid ning mõista kohut, kui õigussüsteem seda ei tee. Omakohut pidades on aga mõrva toimepanemine vaid juuksekarva kaugusel. Iga sööstuga muutub üha raskemaks säilitada enesekontroll. Ja siis kaob üks noor lasteaiakasvataja. Ta naaseb... tükk tüki haaval.

Lane asub õhinal taga ajama tema kodulinna jõudnud sarimõrvarit, kuid mässib end ohtlikku valede võrku, mis puudutab ta bioloogilist isa ja tüdruku hämarat minevikku. Kui Timukaks kutsutav sarimõrvar lõpuks ise Lane’iga ühendust võtab, teab Lane, et ta pole enam nähtamatu ega väljaspool ohtu. Nüüd peab ta kasutama oma erilisi andeid, et teada saada tapja isik, enne kui temast või kellestki ta lähedasest saab järgmine ohver.

Arvamus: Veidi veider point, või mis???? Aga samas peab tunnistama, et lugeda oli selle eest kohutavalt põnev. Vist ongi nii, et mida veidram asi on, seda põnevam on ju oodata ja vaadata, mismoodi see kamarajura siis lõppem ja no olgem ausad, lõppes ikka veel jaburamalt kui ma üldse oskasin aimata. Ma arvasin ikka lõpuni välja, et see Zach on see kuri ja paha või siis tõesti keegi teine, aga no sellist lõppu ma küll ei osanud aimata. Ja oma emale nii teha. Ai ai ai aiii...päris kole, aga pagana õigustatud käitumine. Kole lõpp igaljuhul.



Hinne: 9/10

Lehekülgi: 344


Sisu: Ühel palaval ööl Damaskuses Süürias 1980. aastate alguses jätab Ameerika agent oma vastsündinud lapse ebakindla saatuse hooleks. See on reetmine, mida ta ei suuda endale hiljem iialgi andestada. Oma mineviku eest põgeneb ta Liibanoni, Afganistani, Iraaki – ükskõik kuhu, kus stress ja oht lasevad tal unustada. Kuni lõpuks ei saa ta end tõe eest enam varjata ja jõuab kätte aeg teha otsustav valik.
Kolmkümmend aastat hiljem võtab Euroopa Liidus töötava Rootsi juristi Klara Walldeéniga ühendust tema kunagine kallim Mahmoud Shammosh, kes uurib sõjakuritegusid. Tal on vaja Klara abi juhustlikult tema valdusesse sattunud info käsitlemiseks – see on salajane informatsioon, mille varjamise nimel on võimsad jõud valmis kõike tegema. Üleöö muutuvad Klara ja Mahmoud tagaaetavateks, nad põgenevad läbi talvise Euroopa, kus piirid riikide vahel on sama haprad nagu sõprade ja vaenlaste, tõe ja vale, mineviku ja nüüdisaja vahel.
„Ujuja” on põnevusromaan süüst ja selle heastamisest. Mineviku olulisusest ja taagast. Ja sellest, et iseenda eest pole võimalik põgeneda.

Arvamus: Väga tabava pealkirjaga teos. Tegelikult ei tabanud raamatu pealkirja kuni lõpuni päris kindlalt ära, aga samas ühes väikeses raamatu keskel olevas peatükis hakkasin kahtlustama, miks teosel selline pealkiri. Lugeda oli mõnus. Alguses selline segadusttekitav, aga iga asi loksus omal õigel ajal paika ja lõpuks saidki kõik lahtised otsad ilusasti kokku. Stiil, milles raamat kirjutatud oli, sarnanes Lars Kepler'i Joona Linna sarja stiiliga. Mulle meeldis. Ja nii puhtjuhuslikult jätkangi kohe selle raamatu otsa Joona Linna sarja lugemisega.



Hinne: 8/10

Lehekülgi: 455


Sisu: Pärast esikromaani „Hüpnotisöör“ tohutut edu nii Rootsis kui ka kogu maailmas toob Lars Kepler meieni järgmise loo kriminaalkomissar Joona Linna juhtumite sarjast – „Painajalik leping“, mida on eri keeltes müüdud juba enam kui pool miljonit eksemplari.
Ilusal suveööl leitaks Stockholmi saarestikus triivivalt mahajäetud lõbusõidulaevalt noore naise surnukeha. Tema kopsud on täis soolast vett, kuid selle vee jälgi pole ei tema riietel ega teistel kehaosadel. „Ta uppus, Joona,“ lausub kohtumeditsiini professor. „Uppus?“ Professor noogutab ja naeratab. „Ta uppus laeva pardal.“ „Äkki keegi leidis ta merest ja tõmbas laeva pardale?“ „Kui ma nii arvaksin, siis ma ei raiskaks su aega,“ sõnab professor.
Järgmisel päeval leitakse üks mees surnuna Stockholmist, riigile kuuluvast korterist. Mees ripub laes oleva lambikonksu külge kinnitatud silmuses. Kuidas see võimalik on? Toas on kõrge lagi ja seal pole ühtki mööblitükki, millele ronida. Ometi on Joona Linna veendunud, et tegu on enesetapuga. Muidugi on Linnal õigus, kuid see ei tähenda veel, et juhtum saaks lahendatud – tegelikkuses on hoopis tegu peadpööritavalt pingeliste ja ohtlike sündmuste ahela eelmänguga. On asju, mida ei lõpeta isegi surm…

Arvamus: Lõpuks võtsin ennast kokku ja hankisin endale raamatukogus Joona Linna sarja ülejäänud kolm raamatut. Neile oli nii pikk järjekord, et sure või ära. Ja siis oli vaja veel leida see aeg, et need läbi lugeda, sest peale minu lookles järjekord veel pikemaks ja no ei saanud ikka eriti kaua neid kinni hoida. Ja nüüd olen siis selle sarjaga ühelepoole jõudnud.

Sarja teine raamat ei olnud minumeelest nii hea kui esimene, aga samas hargnesid seal Joona linna kota mõned detailid lahti, mille teadasaamiseks oli siiski vajalk see raamat hoolea läbi lugeda. Oli ka põnev ja ei hakanud igav ega midagi aga esimese osa sündmustik oli kõvasti parem. Miski selle sarja juures on sellist, et see haarab lugema. Ma ei oska öelda, kas see on see viis kuidas kiranik kirjutab või on need need tegelased, kellele niivõrd kaasa hakkad elama, vb mõlemat.


Hinne: 9/10

Lehekülgi: 500


Sisu: Kogu maailmas kasutab politsei keerukate juhtumite lahendamisel meediumide ja spiritistide abi. Seda tehakse aastas korduvalt, kuigi ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et meedium oleks lahendusele ka kaasa aidanud.

Flora Hansen kutsub end spiritistlikuks meediumiks ja on aastaid elatist teeninud sellega, et teeskleb surnutega rääkimist. Ühel augustiõhtul loeb ta ajalehest, et destruktiivse käitumisega tütarlaste kinnises hoolekandeasutuses on toime pandud kohutav mõrv. Flora Hansen otsustab helistada politseile ja väidab, et on ühenduses tapetu hingega.

Tõendid viitavad vaieldamatult sellele, et mõrvar on üks hoolealustest, heatahtlik ja vaikne tüdruk, kes põgenes asutusest mõrvaööl. Kui Joona Linna asub tema minevikku uurima, selgub, et tüdruk ei ole mitte alati olnud nii heatahtlik.

Joona uurib kuriteopaika kauem kui ükski teine komissar. Ometi ei ole ta rahul, ta mõtleb, et peab nägema veel midagi, enne kui pääseb sellest kohutavast ruumist. Ta peab leidma mingi detaili, mis aitaks teda edasi, mis aitaks niidi nõela taha panna.
Ta silmitseb voodis lebavat tütarlast. Tolle paljalt nahalt hoovab veel nõrka soojuskuma. Tüdruku käed on surutud näo ette, nagu mängiks ta peitust. Joona kummardub tema kohale ja avastab, et midagi on tüdruku vasaku nimetissõrme küüne all. See näib kui sügavpunane liivatera, rubiinikild. Joona pilgutab silmi, et nägemist teravdada. Verd täis pritsitud toas on raske keskenduda väikesele punasele terakesele, aga ta ei anna alla, kummardab lähemale, tunneb tüdruku magusat lõhna ja taipab äkki, mida ta küüne all näeb.

Kurjategija jälitamine võtab üha vägivaldsemaid ja ootamatumaid pöördeid. Iga vastus viiks justkui uute mõistatusteni, sirge tee lõpeb labürindiga. Kuigi uurimine on jooksnud ummikusse, ignoreerib politsei Flora Hanseni telefonikõnet. Esialgu nõuab naine oma jutu eest raha, kuid seejärel palub vaid üha meeleheitlikumalt, et teda ära kuulataks.

Arvamus: Niisiis sarja kolmas raamat. Ma julgen öelda, et see oli kindlalt nendest neljast üks parimaid, kuna neljas on ka juba läbi loetud. Kolmas oli selline raamat, et kui miski sudiski sind seda käest ära panema, siis mõttes olid sa ikka lugemise juures. Koguaeg pidid raamatule mõtlema. Mulle meeldib see kuidas kõik alati selle sarja puhul lõppeb väga ootamatult. Miski saab nagu alati selgemaks aga samas raamat lõppeb ikka nii, et nagu Whaaat??? Nüüdseks olen ma üsna kindel, et lisaks sellele esimesele osale pean ma oma riiulisse saama ka ülejäänud, sest mul on neid raamatuid endale vaja nii, et ma ei peaks neid kellegagi enam jagama. Selles kolmandas raamatus meeldis mulle Joona Linna eriti. Ni nii asjalik esiteks, teiseks ta nagu hoolib kõigist. See on nii hea. Ja no tema oli ainuke, kes ikka üritas teha kõik selleks, et see süütu inimene, siis ikka süütuks ka jääks.

Hinne: 10/10