##2015##

Lehekülgi: 424


Sisu: Anders taob raskele metalluksele ja hüüab, aga peaarst ei tee lahti. Patsiendi poole pöördudes kõmab Andersi peas pulss. Jurek Walter istub endiselt põrandal, pilgutab paar korda tema poole silmi ja hakkab end siis püsti ajama.
„See on vale,” ütleb Jurek nii, et lõuale pritsib verd. „Nad ütlevad, et ma olen koletis, aga mina olen ainult inimene …”

Raamatu sündmustik areneb peamiselt talvises ja lumises Rootsis, kuid jõuab ka endise Nõukogude Liidu aladele. Mööda raudteed astub jäises öös segaduses ja raskelt vigastatud luukerena kõhn noormees. Peagi selgub, et ta on üks aastaid tagasi kaduma läinud lastest. Kuid kus ta oli, kes veel sinna jäi ja kes neid kinni hoidis? Psühhiaatriahaiglas on juba kolmteist aastat isolaatoris erirežiimiga sundravil sarimõrvar, kellega personalil, patsientidel ja teistel on keelatud rääkida, sest hirmuärataval kombel on temaga kasvõi natuke suhelnud inimesed end pärast tapnud või teistele halba teinud. Ühtlasi tundub, et mees on korraga mitme koha peal ja tegutseb edasi… Uurija Joona Linnat seovad juhtumiga isiklikud äärmiselt valusad ja julmad mälestused.

Lars Kepleri pseudonüümi taga on abielupaar Alexander ja Coelo Anhdoril, kes eraldi olid edukad kirjanikud juba ennegi. Nüüd on nad koos pühendunud kriminaalromaanide sarjale, mille peategelaseks on säbruliste blondide juustega sportlik, jonnakas ja julge soomerootslasest politseinik  Joona Linna. Kirjanike pseudonüümi esimene pool on võetud Stieg Larssoni ja teine pool Saksa teadusemehe Johannes Kepleri (1571-1630) auks. Lars Kepleri raamatuid on tõlgitud 37 keelde ja „Uneliivameesˮ on olnud lugejate eelistuste tipus üheksas riigis.

Arvamus: Et siis neljas raamat. Siiski väidan, et kolmas oli kõige parem, aga no neljandas tuli niipalju sellist värki välja, mida pm terve sarja jooksul oled üritanud selgeks saada. Kuigi raamat lõppes ikka nii, et no misasja. Kuhu mu lemmik siis kadus. Pole aus. Neljanda raamatu põhipaharet oli ikkaeriti kõhe ja kui sellel kõhedal veel avastati kaksik siis läks topeltkõhedaks ju. Mul tegelikult hakkas selles raamatus nii paljudest inimestest kahju, et minu põnevast sarjast sai lõpuks ikka üks ütlemata kurb värk.

Kui ma nüüd sarja lõpus raamatud paremuse järjekorda sean, siis esimese koha tiitli saab siiski:

1. koha Joona Linna sarja 3. raamat "Tuletunnistaja"
2. koha Joona linna sarja 4. raamat "Uneliivamees"
3. koha Joona linna sarja 1. raamat "Hüpnotisöör"
4. koha Joona linna sarja 2. raamat "Painajalik leping"

Hinne: 10/10

Lehekülgi: 216


Sisu: Oli kord tüdruk, kes õppis kartma.

Pimikusse on kuivama riputatud pestud viiesajaeurosed rahatähed. Õhus heljub hüübinud vere lehk. Lumikki Andersson ei segada end põhimõtteliselt kunagi teiste asjadesse, aga raha leidmine paiskab ta keset rahvusvahelise narkoäri keerist.
Nelja ööpäeva jooksul aset leidev, aina pingelisemaks muutuv sündmusteahel tõukab Lumikki eluohtlikesse olukordadesse, sunnib põgenema külmavereliste kurjategijate eest ja viib lõpuks salajasele ja legendaarsele Jääkaru peole. Kõigi nende sündmuste taustal on talv külmem kui kunagi varem ja pakane piitsutab Tampere tänavaid.

„Punane nagu veri“ juhatab sisse Lumikki Anderssonist jutustava trilleritriloogia.

Arvamus: Jälle üks selline sari, mille ma avastasin puhtjuhuslikult raamatukokku minnes. Läksin teisi raamatuid ära viima ja need ilutsesid seal uhiuute raamatute riiulis. Jep, meil raamatukogus uhiuutel raamatutel oma riiul. Need, mis raamatukogu on just sisse ostnud, on eraldi. Nii mõnus. Ja no selle sarja esimene raamat nägi nii ilus välja, et ma kohe nägin seda. Ja kui avastasin , et soome kirjanik ka veel, siis kohe pidin selle võtma. Teine põhjus oli raamatu pealkiri ja siis teise osa pealkiri ja siis kolmanda. Oo...mida asja Lumivalgeke!! Mingi muinasjutt või? Misasja? Pidi ju triloogia olema? Okei loen sisututvustust. Ongi triloogia. Lahedad nimed ja ei olegi muinasjutt, hoopis triller. Mida hekki? Täiesti hämming oli nagu. Heaküll mis seal ikka, loen läbi ja saan pihta.
Mul läks selle sarja lugemisega aega kõigest kolm päeva. Raamatud olid nii õhukesed, mis oli natuke kurb, aga mulle tegelikult meeldis, et kohe läks asjaks, ei mingit mõtetut pläma. Päris hea oli vahepeal nii lugeda.

Esimeses raamatus ma arvasin, et millised nimed ja kui ma veel teisi lugema hakkasin, siis sain aru, et okei, nii ongi ja päris lahe on.

Sain juba esimeses raamatus aru, et kõik on väga lihtsalt kirjutatud ja kui aus olla, siis isegi mõni nn kirjaaps oli, aga ma ei lasknud end sellest väga häirida, mulle lihtsalt nii kohutavalt meeldib selle triloogia point.

Ja no suurepärane kujundus. Nii ilusad raamatud. Armsad väiksed raamatud, mis säravad riiulil nagu kirsid tordil.

Veel meeldis mulle peategelane. Nii tavaline ja ükskõikne, aga mis tegelikult välja tuli, polegi nii tavaline ja ükskõikne. Omamoodi ja tegelikult imetlemist väärt.

Julgen soovitada. Mitte sellepärast, et see on nii hästi kirjutatud raamat, vaid sellepärast, et selle raamatu pont on selgelt läbimõeldud, otsast lõpuni ja muinasjutu element on nii reaalseks tehtud, et päriselt ka ongi muinasjutud olemas. Ainult et igal jutul oma versioon.


Hinne: 9/10

Lehekülgi: 192


Sisu: Elas kord tüdruk, kellel oli saladus.

Lumikki Andersson sõidab suvel põuaselt palavasse Prahasse. Pikalt igatsetud üksiolekust ei tule aga midagi välja, sest peagi otsib Lumikkiga tutvust noor naine, kes väidab, et on tema õde. Naine, Zelenka, tundub ühtaegu nii siiras kui salatsev.
Püüdes lahendada perekonnasaladust puutub Lumikki kokku veidra usulahuga, mis osutub pikapeale ohtlikumaks kui ta oleks osanud arvata. Peagi ähvardab usulahku suur tragöödia – ja keegi kavatseb selle pealt korralikult teenida. Zelenka elu on ohus ja oht ähvardab ka Lumikkit. Linna piinab armutu kuumalaine ja Lumikki peab aina uuesti otsustama, keda usaldada, sest kellegi kavatsused ei tundu olevat puhtad ja valged nagu lumi.

„Valge nagu lumi“ on Salla Simukka Lumikki-triloogia teine, närvekõditavalt põnev osa. Järge ootab veel kolmas raamat „Must nagu eebenipuu“.
Lumikki seiklusi on kogu maailmas saatnud peadpööritav edu: raamatute tõlkeõigused on müüdud juba rohkem kui neljakümne kuude riiki.

Arvamus: Endiselt meeldib. Paar veel veidramat nime tuli veel juurde ja nüüd hakkab see juba lajakaks muutuma, et ikka sellised nimed olemas, aga kui aus olla, siis ega autori enda nimigi on selline, et oh jeebus. Mulle meeldib, et kirjanik kirjutab seda trioloogiat nii minimaalselt, aga samas suudab ikkagi jätta mulje, nagu sa oleksid 200 lk asemel lugenud 500. Ja nii põnev on ka. Aga noh, enamuse ütlesin ma juba esimese osa arvamuses ära. Ja see Lenka oli ikka eriline suslik.

Hinne: 8/10

Lehekülgi: 152


Sisu: Väljendusoskuste gümnaasiumis tahetakse jõuluks lavale tuua uusversioon Lumivalgekese muinasjutust ja peaosa mängib loomulikult Lumikki Andersson. Paistab, et kõik läheb erakordselt hästi. Endalegi ootamatult on Lumikki hakanud käima toreda poisiga, kes täidab näidendis küti rolli. Esietenduse eel hakkab aga Lumikki saama sõnumeid salajaselt austajalt, kellele tema armastus saab peagi sundmõtteks. Austaja ähvardab muuta esietenduse veresaunaks, kui Lumikki ei täida tema nõudmisi.
Kui Lumikki püüab välja selgitada oma varju isikut, on ta sunnitud silmitsi seisma mineviku tumedaimate saladustega. Lisaks võtab peale aastast vaikimist Lumikkiga uuesti ühendust tema suur armastus − Leek.
Aeg hakkab otsa saama, esietendus on ukse ees ja Lumikki peab leidma võimaluse, kuidas saada võitu ahistajast, kelle hing on must nagu eebenipuu.

„Must nagu eebenipuu“ on „Lumikki triloogia“ kolmas osa. Raamatusarja on saatnud tõeline edu kogu maailmas: autoriõigused on müüdud juba 47 riiki!

Arvamus: Väga uhke lõpp uhkele triloogiale. Nagu viimaste osadega ikka kipub olema, et kuna kõik viimseni selgeks saab, siis tundub alati, et viimane oli parim. No ei oska kommenteerida. Parimast ei tea ma midagi, aga viimane oli ilmselgelt kõige kurvem osa. Oleks tahtnud ka pisarat poetada, aga kuna 90% oma lugemisajast ei ole ma üksi, siis jah, seekord jätsin pisara poetamata, eks siis oetan kui meelde tuleb ja parasjagu üksi olen. Ja jälle nendest nimedest. Tinka ja Sampsa on ikka väga veidrad nimed. Ma tean, et seal maal üsna tavaline värk, aga siiski. Kui ükskord teada sain, et Soomes on Janne mehe nimi, siis ajas ikka naerma küll, sest mul siis eestis tädi kelle nimi Janne ja no täitsa naine. Lihtsalt veider. Ainuke asi, mis raamatu lõpus südant kergendas oligi see, et Lumikki sai ikka kõik selgeks. Üksik ja mida kõike veel, aga nüüd ta vähemalt teab ja vaesed vanemad teavad ka.

Hinne: 10/10

Lehekülgi: 304


Sisu: Ülipopulaarse raamatu „Igavesti“ järjes „Sinine tund“ on Everil võimalus oma perekond surnuteriigist tagasi tuua – aga ainult juhul, kui ta soostub ohvriks tooma poisi, keda armastab rohkem kui elu.
Just nüüd, kui Ever oma surematu-võimeid tundma õpib, kui tema armastatud Damen on pühendanud ta süngesse, ahvatlevasse maailma, juhtub Dameniga midagi hirmsat. Samal ajal kui Everi võimed aina täiustuvad, hakkab igavene elu mõistatusliku haiguse tõttu Dameni kehast lahkuma.
Meeleheitlikult poissi päästa soovides rändab Ever nende kahe pelgupaika Suvemaale, kus ta ei paljasta ainult Dameni minevikusaladuse – kohutava loo, mida Damen varjata tahtis –, vaid ka iidse teksti, mis õpetab ajas rändama.
Saatjaks sinine kuu, mis annab talle ainsa võimaluse reisiks, on Ever sunnitud valima, kas keerata kella tagasi ja päästa oma perekond hukutavast autoõnnetusest… või jääda olevikku ja päästa Damen, kes iga päevaga aina nõrgemaks muutub…

Arvamus: Siin polegi vist väga midagi arvata, sest kui ma esimest osa juba lugesin, siis teadsin, et ma pean seda kõike lugema, aga kuna teine osa oli kellegi poolt kes ei kavatsenudki seda meie raamatukokku tagasi tuua, siis pidin niikaua ootama. Aga nüüd sain need ja kohe kohe ilmub neljas raamat ka eesti keeles, jei. Mulle ei meeldinud selles osas see, et Dameni pm nagu polnudki eriti, noh seda nn õiget teda ja tavaliselt sellised lükked mulle ei istu vot. Ja mulle ei meeldi üldse see jama, mis seal toimub. Noh selge see, et see põnev ja puha, aga no ikka nii nõme kuidagi. Aga enivei loen ma kõik ära, sest vb on lõpp vidigi lootustandvam.

Hinne: 8/10

Lehekülgi: 358


Sisu:Ever ja Damen on veetnud koos lugematul hulgal eelmisi elusid ning saanud võitu maailma süngeimatest vaenlastest, et igavesti koos olla. Aga just siis, kui nende kauaoodatud saatus viimaks käeulatusse jõuab, tabab Damenit võimas needus, mis võib kõik hävitada. Nüüd võib ainult üks käepuudutus või õrn suudlus tuua kohemaid kaasa surma ja pagendada Dameni Varjumaale. Püüdes meeleheitlikult Damenit needuse küüsist päästa, süüvib Ever võlukunsti ning abi saabub ootamatust allikast – Jude’i-nimeliselt surfarilt.
Kuigi Ever ja Jude on alles äsja kohtunud, tundub poiss kummaliselt tuttav. Ever on küll lubanud Damenile surmatunnini truu olla, kuid teda köidab ka Jude – võlukunstioskuste ja salapärase minevikuga populaarne rohesilmne poiss. Ever on alati uskunud, et Damen on tema hingesugulane ja ainus tõeline armastus ning seda usub ta endiselt. Aga kui Damen tõmbub eemale, et neid päästa, saavad Ever ja Jude üha lähedasemaks ning see paneb Everi armastuse Dameni vastu proovile...

Arvamus: Mina ei tea mis asi see siis nüüd on, aga mulle ei meeldinud see kolmas osa eriti. Teine osa lõppes juba ni, et oi oi kui põnev kolmas osa saab olema, aga kolmandat osa lugedes hakkas isegi igav. Üks ja seesama leelotamine oligi ainult. Saime juba teise osa lõpus aru, et needus ja värki, aga no terve kolmas osa selle jama ümber ainult keerleski ja lõpus ei lahenenud ikka midagi. Üks suri ära selle suure leelo keskel. Miskit põnevat oleks võinud ikka toimuda ka. Äksionit vms. No igatahes minu jaoks jäi selle kolmanda osa sisu väga tühjaks. Ja peale kolmanda osa lõppu sain kinnitust et ma ei hakkagi endale seda sarja riiulile muretsemagi. Aga noh kohe tuleb neljas raamat ja kuna ma ikka tahaks teada mis edasi saab, siis ootan ära ja loen läbi.

Hinne: 5/10

Lehekülgi: 220


Sisu: Otsetee paradiisi on lugu 16-aastasest imekaunist väikealevi tüdrukust Maarjast, kes ilmsüütult põhikooli viimasest klassist välja heidetakse, seejärel pole noore neiu elus aga enam miski endine.
Pealinna elukeerisesse sattunud, seisab tüdruk silmitsi maailmaga, milleks vast ükski teismeline valmis ei ole. Esialgu nii ahvatlevana tunduva töökoha taga stiilses vanalinna-lounge’is peitub aga lõks, tubli ettekandjaameti asemel tuleb tegelikult kliente hoopis teistmoodi teenindada.
Juba esimesel sumedal pealinnaööl tehakse aga neiule pakkumine, mida kaaluks ehk nii mõnigi teine temaealine. Kõigest üheainsa reisiga on võimalik teenida rahahunnik, mille kokku ajamiseks mõnel teisel noorukil kuluks pikki väsitavaid kuid.
See saatuslik reis muudab Maarja jaoks sõna otseses mõttes kõik. Ühel ilusal pühapäevahommikul Milanos Itaalia mainekama modelliagentuuri esindajaga esimesele fotosessioonile sõites ning hilisõhtul Monacost luksuslaeva pardale maailmakuulsate mannekeenide keskele pidutsema minnes tundub tüdrukule, et ta seisabki paradiisi ukselävel. Tegelikkusele otsa vaadates aga selgub, et see pealtnäha glamuuri täis küllusest ja jõukusest pakatav unistusteelu on põrgust enesestki jubedam.

Põnev ja kaasahaarav romaan viib lugeja inimeste keskele, kellest me kõik oleme kuulnud, teame, et nad on siinsamas meie keskel, kuid ometigi suudavad nad endi pahupoolt ühiskonnas väga hästi peita. Olgu nendeks siis alatud sutenöörid, julmad narkoärikad või silmakirjalikud supermodellid.

Arvamus: Mul oli raamatukokku minekuga kiire ja sealt tulekuga samuti väga kiire, siis ma võtsin taaskod mingid jumala suvalised raamatud pm kinnisilmi riiulilt. Vahel on nii täitsa põnev. Ma ei saa öelda, et ma nüüd mingi täiesti vaimustuses sellest raamatust oleksin olnud. Jah pont täitsa hea jne, aga kohati oli sõnakasutus selline, et ajas lausa oksele. Sain aru ja et kõik oligi otsekohene ja reaalne ja nii nagu asjad on, aga kuidagi ilusamad sõnad oleksid võinud olla või siis vähemalt mitte nii labased. Aga kuna meesterahvas kirjutajaks ka, siis ei olegi see vb nii suur üllatus.
Ning no see peategelane on ju mingil määral õnnesärgis sündinud õnnetuse hunnik. Elu nagu ameerikamägedel. Ja lugemine oli iseenesest üsna põnev. Kaasaelamine peategelasele oli kindlalt garanteeritud.

Hinne: 8/10

Lehekülgi: 224


Sisu: Kui ühel sumedal sügispäeval järjekordne Euroopa lend New Yorgis maabub ei reeda miski seda, et üks nendest paarisajast reisijast piltlikult öeldes põrgust saabus, kuid just see kirja kuulutav sõna sobib tema möödunud elu kirjeldamiseks kõige paremini. Ajal, mil õrnad käed enesekindlalt reisidokumendi pleksiklaasist putkasse tõstavad ning piirivalvuri prilliklaasid selle sisul peatuvad, on sündmuste edasiseks kulgemiseks, vaid kaks võimalust: kas ta paljastatakse või mitte, sest kõik peale foto on tolles tumepunases passis puhas võltsing. „Welcome to America!“ lausub vormis mees pärast väikest mõttepausi koguni naeratades ning ulatab halba aimamata purpurkaaned tagasi. MARIA VOGEL – jäi see rasvaste tähtedega passi trükitud nimi teda miskipärast kummitama.
Tormilised seiklused New Yorgi kõrgseltskonnas, hullumeelne elupõletamine Miami Beachi lummavates kuurortides sadadesse miljonitesse küündinud hiiglaslike pangaarvete ning mitmete eneseleidmistega, kui mõne aasta pärast on see võltsnimi Ameerika Ühendriikide üks tuntumaid ning tema kaunis nägu särab pea kõigi meediaväljaannete esilehtedel. Kuidas saab ühest võltspassiga riiki tunginud Eesti koolitüdrukust loetud aastate pärast USA silmapaistvaim preili?
PUHTSÜDAMLIK ÜLESTUNNISTUS on raamat suurtest soovidest, siirastest unistustest, inimkonna suutmatusest, ühiskonna haavatavusest ning elu karmist reaalsusest.

Arvamus: Tegelikult päris suure mõttega raamat, aga no pole midagi parata, teema üsna lihtne ja tavaline. Võib-olla ma ise liiga ulme värkidega ära harjunud, kuid jah, suhteliselt lihtne teema, mis aga ei tähenda seda, et polnud hea lugeda. Lihtsuses peitub võlu või kuidas iganes see ka polnud. Lõpp jättis ainult kripeldama. Põhiliselt ju tegelasel koguaeg vedas nagu oleks õnneseen. Missiis, et antud kontekstis, seda pisut karm väita, kuid enamikel nii hästi ei oleks läinud ja kripeldama jäigi seetõttu, et lõpp oli minujaoks veidi ootamata. Ise arvasin, et tuleb mingi üüber õnnelik ja selline õnneseenele kohane lõpp ka, kuid ups.

Hinne: 6/10

Lehekülgi: 368


Sisu: Kui Islandi Ülikoolis avastatakse Saksa tudengi laip, silmad välja kougitud ja kummaline nõiamärk rinnale lõigatud, langeb kahtlus tema narkomaanist sõbrale. Pururikas saksa perekond ei usalda politseid ja saadab saareriiki oma detektiivi Matthew Reichi, kellele palgatakse abiks noor advokaat Thóra Gudmundsdóttir. Jõulisest ekspolitseinikust ja isepäisest üksikemast koosnev vastuoluline tandem peab vastuseid otsides lahendama omavahelise suhtekeemia ja rändama hunnitu loodusega Islandi maakohtades. Mõrva lahendamiseks tuleb neil sukelduda Euroopa ja Islandi nõiakunsti ja -jahi ajalukku, loitsude ja piinamiste maailma, milles muutub keskseks populaarseim keskajal kirjutatud teos, inkvisitsiooni käsiraamat „Nõiahaamer“. Kuid mõrvamüsteerium pole läbinisti tume: ette tuleb ka humoorikaid ja elulisi seiku, mis annavad realistlikult edasi Islandi tänapäeva.

Yrsa Sigurðardóttir on Islandi krimikirjanduse tippu kuuluv autor, kes on auhindu võitnud ka oma lasteraamatutega.

Arvamus: Leidsin kõigepealt selle sarja teise raamatu, mille pealkiri tundus põnev ja hakkasin seetõttu siis esimest raamatut taga ajama, mida imelikul kombel meie raamatukogus polnudki, telliti mulle teisest raamatukogus. Põhjuseks oli see, et need pidavat suhteliselt iseseisvad raamatud olema, kuid mina leian, et nendega on sama teema, mis Larsi raamatutegagi, et põhidegelase olulisem info hargneb siiski raamatu haaval lahti ja seega otsustasin siiski esimesest pihta hakata. Alguses nagu lugemine ei läinud. Venis ja venis, samas ei saaks väita et oleks igav olnud vms, pigem oli põhjuseks pidev ajanappus. Kuid kui juba lugemissoonele sai ja korralikult sisse elada, siis hakkas asi oma kuju vütma ja selguski, et päris tore krimi. Mulle meeldib põhitegelane ja suure huviga ootan kuniks saan teise raamatu läbi lugeda, et talle veel kaasa elada.

Hinne: 7/10

Lehekülgi: 446


Sisu:Ühes Londoni koolis levitatakse arvutimängu nimega Erebos. Need, kes seda mängivad, satuvad sõltuvusse. Mängu reeglid on karmid: mängijal on ainult üks võimalus võita, seejuures peab ta mängima üksinda, rääkida Erebosist kellelegi teisele on keelatud. Kuid ülesanded, mida arvutimäng mängijatele jagab, peab täitma reaalses maailmas. Nii põimuvadki väljamõeldis ja tegelikkus. Ja ühel päeval käsib mäng Nikil tappa inimene...
Ursula Poznanski on kirjutanud haarava loo, kuidas arvutimäng mängijat kinni hoiab, suunab ja käsutab. Hoiatav ja mõtlemisainet andev lugu.
„Erebos“, mis on tõlgitud rohkem kui 23 keelde, sai Saksa Noorsookirjanduse auhinna.

Arvamus: Mulle meeldis, ausalt. Kuid ootasin sellest vist midagi enamt, midagi nagu rohkem skeerimat või nii. Lugeda oli põnev kuid lõpplahendus jäi mängu ennast arvesse võttes siiski lahjaks. Oleks mingit suuremat tagalat oodanud. Ei tea, kas olen tõesti palju õudukaid, ulmekaid jne sellist kraami lugenud, et mind vist selliste asjadega raske enam haarata või üllatada, kuid kiitus kirjanikule, teema oli minujaoks midagi uut ja see tegi sellest raamatust juba sellise raamatu, mida tasus lugeda.

Hinne: 6/10

Lehekülgi: 512


Sisu:See romantiline ja haarav romaan tekitab tõelist sõltuvust ning jääb alatiseks meelde.
Anastasia Steele, kes õpib ülikoolis kirjandust, intervjueerib edukat ettevõtjat Christian Greyd ja leiab, et mees on väga ligitõmbav, ent samas heidutav. Olles kindel, et nende kohtumine ei läinud hästi, püüab ta temast mitte mõelda – kuniks Grey ilmub poodi, kus Ana töötab, ja kutsub ta välja.
Kogenematu ja süütu Ana ning sisesmiste deemonitega võitlev Grey alustavad kirglikku armusuhet, mille jooksul õpib noor naine tundma oma ihasid ning avastab ka sünged saladused, mida Grey peidab avalikkuse pilkude eest...

Arvamus: Võtsin siis kätte ja parandasin õe soovitusel selle vea, et olen üks väheseid, kes pole seda raamatut lugenud ega ka selle vastu tegelikult ka üldse mitte huvi üles näidanud. Tuleb tunnistada, et ei teagi miks ja nüüd kus raamat on läbi, siis ausalt meeldiski. Samas nii suureks on see puhutud, et see vist oligi põhjus, miks see mind ehk ära hirmutas, kuid mulle peategelased meeldivad ja hakkasin kaasa küll elama, seega kohe kohe järgmisi lugema.

Hinne: 9/10