2015

Nonii. Ma leidsin internetist ühe väga laheda lugemise väljakutse. Loodetavasti suudan ma selle ära teha.

Spoiler:

ÜKS
Org. III raamat. Torm

Autor: Krystyna Kuhn
Lehekülgi: 254
Kokku: 254
Sisu: Chris ei suuda sellel päeval orus olla, sellega silmitsi seista. Nad keegi ei suuda, ent kui nad lahkuda proovivad, lõikab sajandi suurim torm nad välismaailmast sootuks ära. Siis kaob Ted… Debbie käitumine muutub üha imelikumaks, et mitte öelda... Katastroof tabas neid eile, täna võtab maad õudus. Kolmas raamat noortest, kes üritavad jälile jõuda Grace’i kolledži võikale saladusele. Nad palvetavad… See on ka enam-vähem ainus, mida nad teha saavad, sest seda paika valitseb KURJUS.
Arvamus: See on kindlasti kõige ilusama kaanega raamat, mida ma lugenud olen. See sädelus seal lõi nagu ideaalse talve meeleolu.
Ütleme nii, et Chrisi vaatepunktist kirjutamine aitas mul teda natuke paremini mõista. Kui eelmises raamatus pidasin teda üheks vastikuks armukadedaks sitapeaks, siis nüüd mu arvamus temast paranes. Ta oli inimene, kellel olid oma nõrkused, oma vead. Kõigest inimene, mitte täiuslik kangelane, nagu need raamatute/filmide meespeategelased kipuvad olema. See oli tegelikult äärmiselt armas.
Kuigi see oli hästi kirjutatud ja kohati ka väga põnevusttekitav, jäi minu jaoks midagi puudu. Näiteks see suur ''oht'', mida kool endas peitis, ei tundunud üldse nii tõsine olevat. Lihtsalt seal õppisid mõned kurjad inimesed. Suur asi. Lisaks jäi nii palju otsi lahtiseks ja kõik ei saanudki nagu lõpuks selgeks. Ei teagi nüüd, kas peaks veel ühte järge ootama või?
Minu suured kiitused tõlkijale, kes oli palju asju nii üksikasjalikult lahti seletanud.
Punktid: 8/10"

Ma teen ka seda :)

Jaa, see on nii lahe. Lõpuks on mul lugemisega nagu mingi kindel eesmärk ka või nii. Kuigi mõned asjad paistavad päris paras väljakutse olevat.

KAKS
Puhastus

Autor: Sofi Oksanen
Lehekülgi: 318
Kokku: 572
Sisu: “Puhastus” on Eesti juurtega Soome kirjaniku Sofi Oksaneni kolmas romaan. Maineka Finlandia kirjanduspreemia pälvinud raamat kinnitab pilgu Eesti lähiajaloole, ühe rahvakillu ja üksikisikute valikutele või valikute puudumisele repressiivses ühiskonnas. Samuti on see lugu vaimsest ja füüsilisest vägivallast, ühtaegu nii nõrkadest kui vapratest naistest meeste agressiivses maailmas. See on lugu olevikku kummitavast minevikust, lugu kadedusest, kättemaksust ja lunastusest. Psühholoogiliselt kihiline, sotsiaalselt tundlik, süžeeliselt hoogne, põhjamaiselt poeetiline. Kõrvalpilk meie rahvuslikule traagikale ajaloo alasi ja haamri vahel.
Arvamus: Film oli väga hea ning selle järgi tekkis mul ka huvi raamatu vastu.
Juba esimesed sõnad tekitasid minust vaimustust. See on kindlasti üks paremini kirjutatud raamatuid, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Tegevusi oli lihtsalt ülihästi kirjeldatud. Suurepärane. Mulle isegi meeldis, et mõned tegevused läksid liiga kiiresti ja lihtsalt. Näiteks seda Aliide passi otsimise jama ei kirjeldatud üldse põhjalikult, mis oli vahva, sest see oleks tõenäoliselt üsna igav olnud.
Ja kogu see sisu iseenesest oli ka väga põnev. Paar kohta olid sellised, kus tuli natuke sunniviisiliselt lugeda, aga muidu läks nagu lepase reega. Mõne koha peal tuli kohati isegi pisar silma. See, et Hans enam Ingli ja Lindaga kokku ei saanud, oli lihtsalt kohutavalt kurb. Kuigi, ma ei tea, kohati tundus ta nagu suht hädine vennike olevat. Kas niimoodi aastaid peidus olla, lasta naistel end varjata, on ikka õige?
Aliide oli küll üks paras mõrd, aga siiski vanast Aliidest hakkas mul kahju. Võib olla on asi selles, et vanad inimesed tekitavad minus alati sellist härdumust.
Martin mulle isegi meeldis, kui muidugi tuhat muud asja välja jätta. Ta ju siiski siiralt armastas Aliidet.
Punktid: 10/10

KOLM
It's Kind of a Funny Story

Autor: Ned Vizzini
Lehekülgi: 444
Kokku: 1016
Sisu: Ambitious New York City teenager Craig Gilner is determined to succeed at life - which means getting into the right high school to get into the right job. But once Craig aces his way into Manhattan's Executive Pre-Professional High School, the pressure becomes unbearable. He stops eating and sleeping until, one night, he nearly kills himself.
Craig's suicidal episode gets him checked into a mental hospital, where his new neighbors include a transsexual sex addict, a girl who has scarred her own face with scissors, and the self-elected President Armelio. There, Craig is finally able to confront the sources of his anxiety.
Arvamus: Ostsin selle raamatu pikemalt mõtlemata (kuna ma olen üks kõige otsustusvõimetumaid inimesi ja tavaliselt valin ikka üsna kaua, on see suur asi ). Üks peamisi põhjuseid on see, et psühholoogia, psühhiaatria, hullumaja elu ja vaimne tervis huvitavad mind väga.
Huvitav on see, et raamatut lugedes keris mu peas pikk jutt, mida ma pärast siia selle kohta kirjutada võiksin, aga nüüd ma aina kirjutan ja kustutan ja kirjutan ja kustutan ja ma tunnen, et ei suuda ennast lihtsalt väljendada.
Raamat meeldis mulle esimesest leheküljest viimaseni. Oleksin selle kindlasti mitu korda kiiremini läbi lugenud, kui mul oleks lihtsalt rohkem aega olnud. See oli suhteliselt lihtsas inglise keeles kirjutatud, ning arvestades, et ma pole tükk aega ühtegi inglisekeelset raamatut lugenud, kulus see igati ära.
Ma usun, et stess on tuttav igale noorele. Kas just nii tugeval kujul, nagu Graigi puhul, aga igal juhul on kõik seda tundnud. Ka mina. Mind üllatas tegelikult, et Graig loobus oma enesetapumõttest nii kergelt, hakkas lihtsalt keset ööd kätekõverdusi tegema (kusjuures, mul tekib ka öösiti, kui mul und ei tule, tahtmine just kätekõverdusi teha ) ning avastas, et ta süda tahab elada. Veel rohkem üllatas mind see, et ta ise vabatahtlikult psühhiaatriahaiglasse läks. Selliseid inimesi pole vist palju.
Mulle meeldis, kuidas seda haiglat kujutatud oli. See ei jätnud üldse negatiivset muljet. Pigem vastupidi. Need patsiendid olid kõik nii toredad, sümpaatsed, huvitavad, isikupärased. Räägitakse, et hullumajas on sageli palju paremad ja sõbralikumad inimesed, kui tavaelus. See raamat ainult kinnitas seda. Mulle meeldis tohutult veel see, et Graig enamikega neist nii hästi läbi sai, mis sest, et ta oli ju tunduvalt noorem (ma olin ka suhteliselt šokeeritud, kui tuli välja, et ta on ainult 15). Ja see ajukaartide joonistamine oli muidugi lihtsalt nii geniaalne. Ma tahaks, et keegi minu ajukaardi ka joonistaks.
Punktid: 10/10

NELI
Pat Hobby lood

Autor: Francis Scott Fitzgerald
Lehekülgi: 110
Kokku: 1126
Sisu: Lühijutud Hollywoodis töötavast andetust stsenaristist Pat Hobbyst, kes üritab filmimaailmas läbi lüüa. Juttude nimekiri: Pat Hobby jõulusoov, Mees jalus, Keetke vett – ja palju
Geeniusega paaris, Pat Hobby ja Orson Welles, Pat Hobby saladus, Pat Hobby, oletatav isa
Tähtede kodud, Pat Hobby täidab oma osa, Pat Hobby esilinastus, Kes püüab kõigest väest, Patriootlik lühifilm, Pat Hobby jälil, Kunstniku ateljees, Kaks veterani, Vägevam kui mõõk, Pat Hobby kolledžis
Arvamus: Seda raamatut soovitati mulle ja kuna ''Suur Gatsby'' mulle meeldis, lugesin selle pikemalt mõtlemata läbi (kusjuures lugemiseajal tuli mul kohutav Gatsby igatsus peale). Olin siiralt üllatunud, kui tuli välja, et see oli tegelikult hoopis lühijuttude raamat. Kuid muidugi polnud mul enne lugema hakkamist aimugi, millest võiks juttu tulla. See vist näitab, kui pimesi ma osasid raamatuid - või siis autoreid- usaldan. Mulle see tegelikult meeldis, sellised lühijutud alati kiiremini, sest siis ei tule igale detailile nii põhjalikult keskenduda, mis võimaldab kergelt edasi minna.
Pat mulle ei meeldinud, kuigi mulle tundus, et autor ei pingutanudki selle nimel eriti, pigem isegi vastupidi. Ta oli lihtsalt nii hale ja saamatu ja koba ja, mis mulle tõenäoliselt kõige vähem meeldis, laisk. See kuidas ta oli nõus raha eest petma ja teistele inimestele liiga tegema, oli lihtsalt nii vastik. Aga muidu, täitsa väärt lugemine. Põnev oli ka tolleaegse Hollywoodi filmitööstuse kohta rohkem teada saada.
Punktid: 8/10

VIIS
Dorian Gray portree

Autor: Oscar Wilde
Lehekülgi: 240
Kokku: 1366
Sisu: Oscar Wilde´i lugu moekast noormehest, kes müüb oma hinge igavese nooruse ja ilu saavutamiseks, on üks kirjaniku kuulsamaid teoseid. Wilde´ile iseloomulikus sädelevas ja epigramlikus stiilis kirjutatud lugu Dorian Gray moraalsest lagunemisest põhjustas esmailmumise ajal 1890 märgatava skandaali. Wilde´i süüdistati dekadentsis ja lugejate moraali rikkumises. Hiljem on teosest siiski saanud aegumatu klassika.
Arvamus: Meile räägiti kirjanduse tunnis Oscar Wildest ja sellega koos ka Dorian Grayst. Nii mul selle raamatu vastu huvi tekkiski. Etteruttavalt võin öelda, et raamatut oli veelgi huvitavam lugeda, kui autorist natuke rohkem teadsin. Näiteks see, et ta estetist oli, tuli väga selgelt välja. Samuti peegeldasid minu meelest Basili tundeid Doriani vastu Wilde'i omi ühe noore aadlivõsu vastu.
Lugu oli hea, põnev, omapärane sisaldas palju häid mõtteteri. Kuigi ma just ei ütleks, et see kerge raamat oli, kohati tahtis ikka üsna palju keskendumist. Vahe peal hakkasid need liiga pikad kõned natuke tüütuks muutuma. Aga siiski läks suhteliselt kiiresti. Kuigi ega ma nädalavahetusel suurt midagi peale selle lugemise ei teinudki.
Enne lugemist arvasin, et lugu jutustatakse ainult läbi Doriani silmade ja olin siiralt üllatunud, kui hoopis mingi Henry seal figureeris. Nii et alguses ta mulle ei meeldinud. Kuid tegelikult tuli välja, et ta on üks väga intelligentne ja huvitavate mõtetega inimene. Lõpus, kui teda enam nii palju ei olnud, hakkasin temast isegi natuke puudust tunduma.
Kusjuures need enam figureerinud mehed tundusid tänapäeva raamatutega võrreldes kuidagi geilikumad (avaldasid üksteisele kiindumust, mis paistis ainult sõprusesuhetest tugevam olevat), niisiis arvasin, et sellest tuleb mingi meestevahelise armastuse lugu. Kuid siis meenus mulle, et olen seda ka varem sellel ajal kirjutanud raamatutes tähele pannud. Ju siis on sellele ajastule omane.
Aga täitsa hea lugemine oli. Kohe kahju, et see kohustuslik kirjandus polnud.
Punktid: 9/10

KUUS
Väljavalitu

Autor: Kiera Cass
Lehekülgi: 297
Kokku: 1663
Sisu: Kolmekümne viie tüdruku jaoks on Valik erakordne võimalus – ainus väljapääs neile sündides ette kirjutatud saatusest. Mõelda vaid! Kanda printsessikleite ja kiiskavaid kalliskive. Elada palees ja võidelda võrratu prints Maxoni südame pärast. Aga America Singeri jaoks on see õudusunenägu. Esiteks tähendab see lahkumist tema suurest armastusest Aspenist – mehest, kes kuulub temast aste madalamasse kasti. Ja teiseks kodu maha jätmist, et konkureerida krooni nimel, mida ta sugugi ei ihalda. Rääkimata elamisest palees, mida igast suunast ründavad mässajad.
Aga siis kohtub America prints Maxoniga. Vaikselt hakkab ta mõistma, et tulevik, millest ta kunagi isegi unistada ei tahtnud, võib olla võrratum kui kõik muu, mida ta seni elus nii tähtsaks ja kindlaks oli pidanud.
Arvamus: See on vist vähemalt mingi kolmas noorteromaan, mille pealkiri on Väljavalitu. Muidugi on ju täiesti mõistetav, et raamatu peategelane peab teistest ikka mingil määral erinema, erilisem olema. Aga siin oli seda minu meelest liiga palju rõhutatud. Ikka, et teised tüdrukud lasid ennast äratundmatuseni üles lüüa, aga vot America oli ainus, kes oma välimusele ja loomulikkusele kindlaks jäi. Samamoodi hoolis ta teenijatest ja ''fännidest'' rohkem kui teised. Lisaks see Maxoniga ''sõprussidemete'' loomine ning niimoodi oma jäämise kindlustamine oli kuidagi nii silmakirjalik.. Kohati ei tundunud ta selles suhtes üldse siiras olevat. Jäi mulje nagu oleks ta lihtsalt printsi külje alla pugemiseks mingi kavala taktika välja mõelnud. Ja see tunnete värk seal lõpus. Ühel hetkel oli ta kindel, et armastab Aspenit, ja siis paar lehekülge hiljem oli tal poisist suva. Täpselt sama lugu Maxoniga. Ühesõnaga jälle mingi armukolmnurk. Aga samas, mis oleks üks noorteromaan ilma armukolmnurgata? Täiesti jama ju. Nii et jah, peategelane mulle iseenesest eriti ei sümpatiseerinud.
Lugu iseenesest oli väga põnev, köitev ja ladus. Raske oli raamatut käest panna.
Punktid: 8/10

SEITSE
Minu Tšiili

Autor: Liisi Lõo
Lehekülgi: 320
Kokku: 1983
Sisu: Ma olin 16, kui läksin aastaks vahetusõpilaseks. 16aastaselt on inimene enda arvates kõige targem. Pole veel kujunenud ma-peaksin-mõtteviis, täiesti alles on ma-tahan-suhtumine. Eestis tundus, et keegi ei saa minust aru. Kuid alles Tšiilis, võõras keele- ja kultuuriruumis, sain tõeliselt teada, mida tähendab, kui keegi ei saa aru ühestki sinu sõnast ega mõista ka sinu käitumist. Sain endale uue pere rahulikus Tšiili linnakeses, kus kõik mitte ainult ei tea kõiki, vaid on omavahel ka suguluses. Oma pere kaudu ma muutusin. Muutusin nendele sarnasemaks, õppisin nende väärtusi, tegin need enda omaks. Õppisin, et kõik võib olla teistmoodi ja et see ei ole halb. Liisi Lõo
Arvamus: Kindlasti on see üks parimaid Minu-sarja raamatuid. Võib olla on asi selles, et see on kirjutatud vahetusõpilase poolt. Olen ka ise YFU kohta kuulnud ja uurinud ning see on kõik väga põnev tundunud. Autor oskas hästi kirjutada. Laused olid ilusad. ladusad ja lennukad. Raamat läks nagu ludinal.
Riigist oli antud väga hea ülevaade. Ega ma Tšiilist eriti midagi peale selle, et see asub Lõuna-Ameerikas ja et seal on soe kliima ei teadnud. Aga pärast lugemist tekkis peaaegu tunne, et olen seal ise käinud. Mind tegelikult üllatas, et seal talviti nii külm on ja et nad näiteks siseruumides jopedega istuma peavad. Võiks öelda, et alguses, kui lugesin, millistes tingimustes ta elama peab (siinkohal pean peamiselt silmas seda jubedat külmetamist), hakkas mul temast isegi pisut kahju. Kuid tema pere tundus väga tore ja nunnu olevat. Mul läksid isegi silmad natuke märjaks, kui nad hüvasti jätsid.
Huvitav oli see, et tšiillased Eesti vastu eriti huvi ei paistnud tundvat. Või ei olnud autor seda lihtsalt kajastanud.
Igatahes väga hea raamat oli. Tekkis endal ka suur tahtmine reisida.
Punktid: 10/10

Ilmselt on asi selles, et mulle lihtsalt kohutavalt meeldib lugeda. Ja ma loen suhteliselt kiiresti ka ja nii need raamatud aina lähevadki.
Tundub jah. Proovi ka see ära teha.

Mina elan raamatukogust õnneks ainult 15 minuti pikkuse teekonna kaugusel.
Mõned kindlasti on. Isegi paremad.

KAHEKSA
Raaamatuvaras

Autor: Markus Zusak
Lehekülgi: 576
Kokku: 2559
Sisu: 1939. aasta Natsi-Saksamaa. Riik hoiab hinge kinni. Surmal pole veel kunagi nii palju tegemist olnud.
Liesel Meminger, üheksa-aastane tüdruk, asub elama kasupere juurde Müncheni lähistel. Tema vanemad on saadetud koonduslaagrisse. See on lugu Lieselist ja elanikest tema tänavas ja tüdruku kõige suuremast varandusest – tema raamatutest. Esimeseks varguseks on “Hauakaevaja käsiraamat”. Tänu akordionistist kasuisale õpib Liesel lugema. Ta jagab oma raamatuid naabritega pommirünnakute ajal ja juudi mehega, kes end tüdruku maja keldris peidab.
See on lugu sõnade võimest inimhinge toita ja päästa. Loo jutustajaks on Surm.
Arvamus: Mõnikord ei saa ma aru, mille järgi osad raamatud raamatukogus paigutatud on. Sellised tõsised noorteromaanid nagu Videvik ja VA on täiskasvanute vahes. See raamat oli aga laste vahes. Ma ei ütleks, et see oli lasteraamat. See oli selleks kaugelt liiga sünge, tõsine, masendav, missest, et peategelane oli ju laps (muide, algul olin ma millegipärast veendunud, et raamatuvaras on hoopis poiss ja mul oli pisut keeruline teda tüdrukuna ette kujutada). Kõige kurvem on vist see, et kõik raamatus kirjeldatu oli ju päriselt toimunud. Tegelikult ei saa ma aru, miks natsid nii lollid olid. Kas nad ei tulnud selle peale, et selle kogu juutide koonduslaagrite värgiga raiskasid nad ju tohutult mehi? Nad oleksid võinud ju juudid hoopis sõtta saata, kui nad neist nii väga lahti saada tahtsid.
Raamat ise oli natuke teistsuguse stiiliga, kui need, mida ma varem olen lugenud. Mulle ei meeldinud see, et kohati sündmusi ette räägiti. See võttis kogu üllatuse ära. Omapärane, aga tohutult hästi kirjutatud. Mulle meeldisid ka need kaks jutu sisse ''peidetud'' raamatut. Ja Max väidab veel, et ei oska kirjutada! Kui jutt juba temale läks, lootsin mingil hetkel isegi, et nad Lieseliga armuvad. Aga noh. See selleks.
Ja see lõpp. Oh issand, kuidas ma nutsin. Muidugi oli seda ju tegelikult oodata, sest kogu raamatu vältel läks Lieselil üldjoontes suhteliselt hästi (see, et tema kasuvanemad nii toredad olid, oli üks tõeliselt vahva üllatus) ja kuna aeg, millest kirjutati oli suhteliselt traagiline, oleks see raamatu sobimatu, rääkimata sellest, et Surm hoiatas ju ette ka.
Aga kiiresti läks see raamat küll.
Punktid: 7/10

Kust raamatukogust sa võtad? Mind tohutult häirib Tallinna keskraamatukogu noorteraamatute (ja eriti sarjade) paigutus. Minu jaoks on loogiline, et terve sari (nt Sabrina, Tänapäeva noorsooromaan jne) oleks kõrvuti ja koos. Aga neil on kõik eraldi autori järgi. Ja siis otsi neid sarju taga...

Aga "Raamatuvaras" osas nõustun sinuga küllaltki palju. Hea, kuid sünge raamat.

Viljandi Linnaraamatukogus oli ka kunagi täiega hea paigutus, kõik uued ja populaarsed raamatud olid üheskoos, nüüd aga peab kõik autori nime järgi taga ajama...

Mul on ka autorite järgi, kuid meie raamatukogu pole just ülisuur ka ja kui oled aastaid ikka raamatukogus käinud, siis tead enamvähem, kus kohast, midagi leida võiks.

See on jah siis hea, kui autoreid teada. Ma tahan tervet sarja lugeda ja siis ei viitsi igat raamatut minna otsima andmebaasist, et kes nüüd selle raamatu autoriks oli. Rapla Keskraamatukogus on ka sarjad pigem koos.

Ma käin Sääses. Ka siin on raamatud ikkagi autori nime järgi paigutatud, aga sarja raamatud(näiteks seesama Sabrina on ikka kõik koos). Selline mõnus pisike raamatukogu on ning seetõttu on raamatuid ka suhteliselt lihtne üles leida.

Ma käin tavaliselt kas kord nädala või siis kahe nädala jooksul. Kõik oleneb sellest, kui palju raamatuid ma korraga laenutan ja kui palju mul nende lugemiseks aega on.
Võib tõesti nii minna.

Oh ma soovin, et mul oleks ka aega koolipäevadel raamatukogus käia, aga paraku peab see praegu ainult unistuseks jääma. Mina satun sinna peamiselt laupäeva hommiku poole.