2015

KUUSTEIST
Põlenu katsed

Autor: James Dashner
Lehekülgi: 360
Kokku: 4807
Sisu: Labürindi lahendamine pidi olema lõpp. Ei mingeid mõistatusi enam. Ega jooksmist. Thomas oli kindel, et põgenemine tähendas oma elu tagasi saamist. Aga keegi ei teadnud, milline see elu oli, mille juurde naasti ... Vabaduse asemel peab Thomas pistma rinda järgmise katsega. Ta peab läbima Põlenu, et taas kord ennast ja oma sõpru päästa ... „Põlenu katsed“ on järg James Dashneri romaanile „Labürindijooksja“ (eesti k 2014), mille järgi valminud film linastub Eestis septembrikuus.
Arvamus: Kõigepealt, mind tohutult häiris üks tagakaanel olev lause: Ta peab läbima Põlenu, et taas kord ennast ja oma sõpru päästa. Muidugi ma saan väga hästi aru, et peategelane peab teistest ikka natuke vapram olema. Aga ma absoluutselt ei kannata kellegi liigset ülistamist. Seda enam, et minu meelest on selles sarjas oluline just ka teiste tegelaste panus.
Kui nüüd sisu juurde minna, siis esimesest raamatust oli see kõvasti parem. Võib olla oli asi lihtsalt selles, et selle raamatu puhul ei osanud ma oodata, mis edasi juhtuma hakkab ja kogu aeg oli selline mõnus põnevus ja pinge sees. Aga kogu see situatsioon tundus ka muidu iseenesest palju huvitavam olevat. Küsimusi oli palju ning soov järgmist osa lugeda on suur. (Ma muide avastasin oma suureks pettumuseks, et viimast osa ei olegi veel eesti keeles ilmunud??).
Minho on nii vahva. Raudselt mu lemmiktegelane. Ka Newt hakkab mulle aina sümpaatsemana tunduma. Ainult, et vot Thomas mulle ei meeldi. Just selle liigse ülistamise pärast. Aga õnneks ei ''säranud'' ta seal raamatus ainuisikuliselt oma vaprate tegudega, vaid vajas ka ise päästmist. See parandas mu arvamust temast pisut.
Punktid: 8/10

SEITSETEIST
Viiskümmend tumedamat varjundit

Autor: E.L.James
Lehekülgi: 533
Kokku: 5340
Sisu: See romantiline ja haarav romaan mõjub vabastavalt, tekitab tõelist sõltuvust ning jääb alatiseks meelde.
Ana Steele, kes on heitunud noore ärimehe Christian Grey süngetest saladustest, lõpetab nende suhte ja alustab
karjääri ühes USA kirjastuses.
Ent iha Grey järele valitseb ikka veel kõiki ta mõtteid ja kui Grey tahab suhet jätkata, ei suuda ta sellele vastu panna. Varsti saab ta oma rikutud, kompleksidega ja nõudliku Viiekümne Varjundi piinavast minevikust teada rohkem, kui oleks eales lootnud.
Samal ajal kui Grey võitleb sisemiste deemonitega, peab Ana tegema elu tähtsaima otsuse.
Ja seda saab teha vaid tema üksi ...
Arvamus: Olen seda sarja lugeda tahtnud alates ajast, mil selle fenomenist kuulsin. Paraku ei suutnud ma aga oma häbelikkuses ettegi kujutada, et julgen seda osta või raamatukogust laenutada...sest, noh, põhimõtteliselt kõigile on selge, mida see sisaldab. Kui aga film kinodesse tuli ja ma seda isegi vaatamas käisin, julgustas see mind ka raamatuid lugema. Alustasin kohe teisest osast.
Kuna sari on üsna palju negatiivset tagasidet saanud, suhtusin sellesse ka kergelt halva eelarvamusega. Nüüd on täiesti kindel, et mina ühinen nendega, kellele see raamat ei meeldinud. Ja seda väga mitmel põhjusel.
Kõigepealt oli raamat väga halvasti kirjutatud. Laused olid imelikud ja sõnastus oli kohati kahtlane. Aga võib olla oli asi tõlkes, mis on kuulduste järgi üsna halb. Kuigi ma ei usu, et ta sellise väljendi nagu ''ma olen kakas'' täitsa ise välja mõtles (nagu tõsiselt, kui vana see autor on?).
Teiseks see Christiani ja Ana kirg üksteise vastu oli nii naeruväärselt suur, et muutus kohati imelikuks. Ma hästi ei usu, et inimesed suudavad seksida iga päev mitu korda ja niimoodi tükk aega järjest. Minu jaoks kaotas see seksistseenide rohkus nende võlu täielikult ära.
Kolmandaks sellised väljendid nagu ''mu sisemine jumalanna'' ja a'la ''mu alateadvus värvis huuled punaseks ja vaatas mind läbi poolkuukujuliste prillide'', olid lihtsalt uskumatult tobedad.
Neljandaks on minu meelest täiesti naeruväärne, et Christian ja Ana, kes olid põhimõtteliselt ümbritsetud pidevast kaitsest, kartsid üksikut vaimselt ebastabiilset relvaga naist (kuidas üldse antakse hullule inimesele relv??).
Viiendaks see oli nii kuradi ettearvatav. Nagu tõepoolest. Lisaks tundus Ana mulle nii ebasümpaatne.
Muidugi see, et autor on sellisest teemast kolm korda viissada lehekülge kirjutanud, on üsna imetlusväärne. Eks üks põhjustest, miks ma selle üldse kätte võtsin, oligi see, et ma lihtsalt tahtsin näha, kuidas autor need leheküljed täidab.
Millegipärast on mulle jäänud mulje, et see raamat meeldib pigem inimestele, kes ehk nii palju kirjandusega kokku ei puutu. Sest kerge lugemine on see tõesti.
Punktid: 4/10

Ma mingi aeg just alles vaatasin midagi, kus üks naljakas mees seda ette luges ja siis ma naersin seal nende ''Oh my''-de peale. A'la et tegevuse kirjeldus, kolm punkti ja siis jälle see Ana ''oh my'' Nagu tõsiselt või?

Aga noh, teatud mõttes ta täitis ühe augu järjekordselt ära. Nagu ka Meyer täitis Videvikuga teatud augu kirjanduses ära. Ja selles mõttes on ju nad nutikad isegi James'i puhul ei saa vist jah kvaliteetsest kirjutamisest rääkida. Eks ma siis oskan rohkem kaasa rääkida, kui ise ka nende raamatuteni jõuan.

Haha . Ma vaatasin ka selle video ära. Päris korralikult sain ikka naerda küll.
Eks selliseid raamatuid on tõesti ka vaja. Kasvõi vahelduse mõttes. Ja mulle tundub, et see paneb lugema ka need inimesed, kes muidu kirjandusest väga lugu ei pea. Täpselt sama käib ka Videviku kohta.

KAHEKSATEIST
Kui ma jään

Autor: Gayle Forman
Lehekülgi: 204
Kokku: 5544
Sisu: “Kuula mind,” alustab ta teraval metalsel häälel.
Teen nüüd silmad pärani lahti. Tõusen nii sirgelt istuli, kui suudan. Ja kuulan.
“Jää.”
Päeval, mis algab nagu iga teinegi ... on Mial olemas kõik: armastav pere, tore ja jumaldav kallim ning silme ees terendav tulevik täis muusikat ja erinevaid võimalusi. Ühe hetkega võetakse temalt peaaegu kõik. Elu ja surma, õnneliku mineviku ja tumeda tuleviku vahele lõksu jäädes peab Mia langetama elu kõige tähtsama otsuse.
Romantiline, haarav ja meeltülendav romaan kätkeb endas samaaegselt traagilist ja lootusrikast lugu mälestustest, muusikast, elust, surmast ja armastusest.
Arvamus: Ka seda raamatut olen üsna pikka aega lugeda tahtnud. Kusjuures tegin endale teene ja uurisin selle kohta võimalikult vähe, et lugedes säiliks ikka see mõnus põnevus ja ootusärevus. Ning tänu sellele sain juba mõned leheküljed pärast seda kui autoril oli õnnestunud luua õdus pereidüll ja ma jõudsin mõelda, et küll Mial on ikka tore pere, paraja šoki osaliseks. Muidugi oli arvata, et midagi traagilist juhtub, aga et kohe nii hullult, seda mitte.
Raamatu iva jõudis mulle kusagil poole peal kohale (alguses ma sellest nii suures vaimustuses ei olnud ja mulle kerkis silme ette kujutluspildid filmist ''Minu armsad luud'', mis just mu lemmikute hulka ei kuulu). Aga siis käis järsku üks klõps -ja ma reaalselt tundsin seda klõpsu oma ajus!- ning tajusin, kui sügav mõte sellel teosel on. Kui sul on valida, kas jääda või minna- kusjuures mõlemal pool on inimesed, keda sa väga armastad, siis mida sa teeksid? Minemine oleks lihtsam- siis ei pea valu tundma, aga samas jääks ka palju häid asju kogemata. Lõpp oli muidugi ettearvatav- aga see oligi vist taotluslik. Muidugi oleks tegelikult üsna tobe, kui olekski teistpidi läinud.
Kogu teos oli hästi ülesehitatud: mälestused segamini olevikus toimuvaga, kusjuures need olid veel omavahel loogiliselt seotud. Igav ei hakanud kordagi. Samas ei tulnud mulle isegi pisarat silma, mis on mõnevõrra üllatav, sest tegemist on ju ikka kurva teosega.
Vaatan kindlasti millalgi ka filmi ära.
Punktid: 9/10

Ma vist lõpus poetasin paar pisaratki, kui seda lugesin. Kuid film oli selline, et ühest taskurätikupakist ei piisa.

Film tundub tõesti pisut kurvem olevat, juba trailer suutis mind nutu äärele viia.

Film oli väga hea, kuid jah- kurb. Minu meelest Moretz sobis nii hästi sinna filmi :)

Keegi oli selle raamatukogust just enne mind ära näpanud, nii et pidin end järjekorda toppima, et seda saada. Uskumatu, Raasiku nii väike koht ja ikka pead raamatukogus raamatu järjekorras olema. Sama lugu on Lauren Kate raamatute ja surmava arsenali raamatutega. Ma nii pettunud. Aga lohutasin end siis "enne kui suren" raamatuga", ajab asja ära ma arvan.

Ma vaatasin ka ära. Oli tõesti väga hea. Moretz mulle muidu väga ei meeldi, aga selles filmis oli ta suurepärane.

Kusjuures ma pean ka liiga tihti soovitud raamatuid ootama. Ja seal raamatukogus, kus mina käin, ei saa järjekorda panna, või vähemalt ilukirjandusteoste puhul küll mitte. Nii et, eks nende uuemate raamatutega on tihti selline vedamise asi.

ÜHEKSATEIST
Ohvrilaev

Autor: Gert Helbemäe
Lehekülgi: 165
Kokku: 5709
Sisu: "Ohvrilaev" on 1960. aastal Lundis ilmunud Gert Helbemäe romaan. "Ohvrilaev" on lugu ummikusse jooksnud eludega inimestest, kes ootavad pääsemist, õnne ning vabadust, kuid jäävad igaveseks rutiini suletud ringi ekslema.
Romaan räägib 1930. aasta paiku Tallinnas Kalamajas hargnevast armastusloost noore juudi tütarlapse ja keskealise kooliõpetaja vahel. Teose juhtkujund on pärit Kreeka mütoloogiast – kreeklaste vana tava järgi ei tohtinud Ateenast ohvrianniga Delose saarele saadetud laeva retke ajal ühtki surmanuhtlust täide viia. Peategelane Martin Justus on 45-aastane gümnaasiumi ajalooõpetaja.
Arvamus: Kui õpetaja meile seda raamatut lugeda andis, mainis ta, et tegemist on armastuslooga keskealise mehe ja noore tüdruku vahel. Ning muidugimõista sattusin mina vaimustusse ja asusin suhteliselt kõrgete ootustega lugema. Aga pidin kohe pettuma. Raamat oli raske, tahtis tohutult keskendumist, iga sõna küljes tuli rippuda. Seetõttu läks ka lugemine piinavalt aeglaselt ning vahe peal ei tahtnud ma seda üldse kätte võttagi. Nüüd on mul hea meel, et selle läbi sain.
Kui aus olla, siis mulle tundus, et olen selle raamatu täielikuks mõistmiseks lihtsalt liiga loll. Eks ma ikka nagu umbkaudu aimasin, mida autor öelda tahtis ja mis selle teose mõte oli, aga nagu sellist suurt tõe kohalejõudmist ka ei toimunud.
Lõpplahendus oli ehk pisut ootamatu, kuid samas tagantjärele mõeldes üsna loogiline. Sest kuidagi pidi see lugu ju ära lahenema.
Punktid: 5/10

KAKSKÜMMEND
Ei. Tohi. Magama. Jääda

Autor: S. J. Watson
Lehekülgi: 308
Kokku: 6017
Sisu: Mälestused defineerivad meid. Kujuta ette, et kaotad need iga kord, kui magama jääd. Oma nime, identiteedi, mineviku ja isegi inimesed, keda sa armastad – kõik see kaob igal ööl. Ja siis hakkab sulle tunduma, et ainuke inimene, keda sa usaldama peaksid, räägib sulle ainult poole tõest…
Pingeline põnevusromaan „Ei. Tohi. Magama. Jääda“ jutustab 47aastasest Christine´ist, kes hommikuti ärgates ei tunne ära ei voodit, kus ta lamab, ega tuba, mis teda ümbritseb. Rääkimata mehest, kes on ta kõrval. Nimelt kannatab Christine raskekujulise amneesia all, mille tõttu puudub naisel võime moodustada uusi mälestusi. Oma elu riismetest kinni hoidmiseks peab Christine päevikut, mille lugemisega ta igat päeva alustab. Ajapikku hakkab ta aimama tegelikkuse varjus peituvat kohutavat tõde.
Arvamus: Nägin selle filmi reklaami kinos, tundus väga põnev olevat ja ma plaanisin seda ka vaatama minna. Aga see kadus kuidagi nii kiiresti ja järsku ja ootamatult ära, et ma sinnamaani ei jõudnudki. Nüüd seda raamatut allahinatuna poes nähes kasutasin kohe võimalust.
Mulle meeldis. Isegi väga. Nagu ma juba varem olen maininud, istuvad sellised psühholoogia- teemalised raamatud mulle suurepäraselt. Ja ka mälukaotus on mind alati huvitanud. Niisiis oli see tohutult põnev esimesest leheküljest viimaseni välja. Kohutavalt raske oli käest panna, eriti siis, kui lugu hakkas rohkem lahti kooruma. Oma mõningaks pettumuseks arvasin selle ''pöörde'', mis raamatu lõpus juhtus, juba varem ära. Kuid siiski oli põnev lugeda, kuidas autor kõik ära põhjendas. Ning mõni sündmus oli mulle siiski üllatav.
Mulle meeldis veel see, et autor oli suutnud Christine segadust nii hästi lugejateni tuua. See oli kuidagi nii usutav, et ma elasin talle veel rohkem kaasa.
See psühholoog meeldis mulle tohutult. Aga see pole ka mingi ime, sest mul on ju psühholoogidest meeste vastu mingi seletamatu nõrkus, kuigi ma pole päriselus ühegagi kohtunud.
Aga see lõpp. Ma ei tea, ühelt poolt see sobis sellise teemaga raamatule. Aga teisalt, mulle ei meeldi lahtised otsad.
Punktid: 10/10

KAKSKÜMMEND ÜKS
Vargamäe vanad ja noored

Autor: Andrus Kivirähk
Lehekülgi: 104
Kokku: 6121
Sisu: Juhan Parts peab hakatuseks väikese kõne ja palub siis uutel ministritel keha kinnitada. Urmas Paet trügib tema juurde ja sikutab peaministrit käisest."See et... siin on vist väike eksitus!" kõneleb ta. "Ma sain ka siia kutse, aga ega mina ei ole ju minister. Mina olen Nõmme linnapea!""Sa oled kultuuriminister, Urmas!" seletab Parts enesele rosoljet ette tõstes."Ei tea!" kohkub Paet. "Kas siin ei või ikka mingit eksitust olla?""Ei ole siin mingit eksitust!" kinnitab Parts. "Oled jah kultuuriminister, ma ise lehest lugesin."Naljajutte endistest ja praegustest ministritest.Välja andnud Eesti Päevaleht
Arvamus: Olgugi, et poliitika mind väga ei huvita ja selleaegsest poliitikast tean ma veel vähem kui praegusest, tahtsin seda raamatut lugeda. Peamiselt selle pärast, et minu usaldus Kivirähki vastu on väga suur. Ja mulle meeldiski, kuigi selles pole muidugi midagi üllatavat. Tegelikult olekski imelik olnud, kui see mulle meeldinud poleks.
Enamik nimesid olid siiski tuttavad. Kuid nii veider kui see ka pole, siis naljakaks tegid selle just need olukorrad ja Kivirähki stiil, millest ma vist kunagi üle ega ümber ei saa. Ta lihtsalt kirjutab kuidagi nii muigama ajavalt.
Nojah, eks natuke kahju ole sellest, et ma ei osanud mõningaid raamatus toimunud situatsioone päriselus olnutega kokku viia. Aga elamust see ei rikkunud.
Asun nüüd suure põnevusega järgmiste osade kallale.
Punktid: 10/10

KAKSKÜMMEND KAKS
Vargamäe vanad ja noored lähevad Euroopasse

Autor: Andrus Kivirähk
Lehekülgi: 136
Kokku: 6257
Sisu: Armas lugeja,usu või ära usu, aga Vargamäe vanad ja noored tembutavad jälle!Millised vembud ja vigurid on siis sedapuhku varuks uhkel Juhan Partsil,
võimsal Edgar Savisaarel, targal Arnold Rüütlil, imeilusal Kristiina Ojulandil, krapsakal Ken-Marti Vaheril ja teistel eesti rahva kangelastel?Kas nad tõesti lähevad Euroopasse?Kõik see on kirjas selles samas Vargamäe vanade ja noorte raamatus!
Arvamus: Millegipärast ei läinud selle raamatu lugemine nii libedalt kui eelmisel korral. Võib olla oli asi selles, et olin just raamatukogus käinud ja endale uued raamatud toonud ning kibelesin juba nende kallale. Aga mida lehekülgi edasi, seda rohkem ma ikkagi lõpuks sõltuvusse sattusin.
Need Partsi olukorrad olid väga naljakad. No ja muidugi Savisaar ka.
Mulle meeldis veel see, et nende nooremate valitsuse liikmete puhul oli nende vanust nagu eriti rõhutatud. Näiteks see, et nad ei saanud isegi veel ise poest alkoholi osta.
Aga oh issand, kuidas ma armastan Kivirähki iroonilist ja muhedat kirjutamisstiili.
Punktid: 9/10

KAKSKÜMMEND KOLM
Wikmani poisid

Autor: Jaan Kross
Lehekülgi: 523
Kokku: 6780
Sisu: Sarja 9. osa jutustab kaasakiskuvalt Tallinna Wikmani gümnaasiumi lõpuklassi poiste elust vahetult enne II maailmasõda. Raamatus on noorukiea kutsikatempe, esimest armastust, sõprust ja reetlikkust, ja ka tõmbetuulena tegelasi puudutava suure sõja jäist puudutust. Jaan Krossi "Wikmani poisid" on autobiograafiliste sugemetega romaan, mis näitab lõiku Tallinna Wikmani gümnaasiumi lõpuklassi poiste elust vahetult enne II maailmasõda.
Eesti kirjandusklassik Jaan Kross (1920–2007) sündis Tallinnas, õppis Westholmi gümnaasiumis ja 1938–1944 Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Ta on võitnud lugejate armastuse just Eesti ajaloo aineliste teoste autorina. Jaan Kross pälvis rohkesti aunimetusi ja tunnustust, sealhulgas 1996. aastal Riigivapi I klassi teenetemärgi, ning teda esitati korduvalt Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks.
Arvamus: Alguses ei olnud ma selle raamatu lugemahakkamisest eriti vaimustuses. Tegemist oli jällegi kohustusliku kirjandusega, mille pärast pidin parajasti käsil oleva raamatu pooleli jätma. Eriti suurt rõõmu see mulle mõistagi ei valmistanud.
Aga umbes paarikümne lehekülje möödudes, muutus mu arvamus kardinaalselt. Kõige suurem roll oli selles muidugi tegelastel. Nad olid kõik nii erinevad ja värvikad. Minu absoluutseks lemmikuks sai Penn. Need aktsendid, mida ta tegi, andsid tema tegelaskujule tohutult juurde. Lisaks oli tal ka tohutult hea huumorimeel.
Väga põnev ja naljakas oli ka lugeda, kuidas õpilased õpetajaid (muidugimõista sõbralikult) kiusasid. See kärbsepaberi-juhtum andis mulle korralikud naerukrambid.
Aga Kross on küll nii hea kirjanik. Kasvõi nende samade aktsentide ja tegelastele iseloomulike kõnepruukide kasutamine oli tal nii suurepäraselt välja tulnud.
Kui nautke nuriseda, siis selle Wikmaniga ei tekkinud mul mingit erilist sidet. Ma ikka ootasin, et ta figureerib seal oma nõu ja jõuga rohkem. Aga ta oli ju juba alguses haige ja suremas.
Samuti ei oska ma ka Virve osas mingit kindlat seisukohta võtta. Alguses oli mul hea meel, et ta ei paistnud olevat selline upsakas ja pirtsakas, nagu mõnikord romaanide naispeategelased olema kipuvad. Kuid siis kohati tundus ta jällegi nii vastik ning ninakas ja lõpuks käitus ta lausa väga omakasupüüdlikult. Nii et ma ei teagi.
Ka Jaak tundus olevat liiga hea. Sellessuhtes, et ta oli ju klassi priimus, tark ja kogu teose vältel läks tal ju valdavalt hästi. Aga nagu ma vist juba ka varem öelnud olen, siis mulle ei meeldi autori poolt ära hellitatud peategelased.
Punktid: 9/10

KAKSKÜMMEND NELI
Vargamäe vanad ja noored tembutavad jälle

Autor: Andrus Kivirähk
Lehekülgi: 184
Kokku: 6964
Sisu: Nii nagu maakera ei lõpeta päikese ümber tiirlemist ning jõgi mere poole voolamist, nii pole otsa ega äärt ka Vargamäe vanade ja noorte pöörastel tempudel. Kolmas ehk viimane osa meie poliitikute ennekuulmatutest ning jalust rabavatest seiklustest! Ilma õnneliku lõputa.
Arvamus: See raamat meeldis mulle jällegi palju rohkem kui eelmine. Umbes samal tasemel esimesega, või ehk isegi pisut parem. Sain selle ka suhteliselt kiiresti läbi, aga kuna mul on praegu ikka kuradi masendavalt vähe aega, ei õnnestunud mul varem siia sissekannet teha. Muidugi on mul sellel lihtsal põhjusel suhteliselt raske meenutada, mis mul lugemise ajal ja vahetult pärast selle lõpetamist peas küpses, sest nüüd olen juba mõtetega uue raamatu juures. Aga see selleks.
Noh, naljaks oli see tõesti (kuigi ega see pole vist üllatav). Ma ütleks, et võib olla neist kolmest isegi kõige naljakam. Vahe peal sai ikka päris korralikult irvitada. Üks naljakamaid kohti oli vist Rüütli taktitunnetus, kui ta oma naisele selle vanainimeste pearätiku tõi.
Nojah, aga nagu ma ka varem mainisin, on kahju, et ma selle aja poliitikast eriti midagi ei tea, sest praegu ei osanud ma arvata, kui paljudel sündmustel oli tõepõhi all.
Punktid: 10/10

KAKSKÜMMEND VIIS

Autor: Andrus Kivirähk
Lehekülgi: 192
Kokku: 7152
Sisu: Südamlik raamat unistustest ja neile truuks jäämisest. Siim ja Sirli elavad oma isa ja emaga tavalises linnamajas. Igaühel neist aga on oma unistuste maailm, mis on neile niisama tõeline ja vajalik nagu igapäevane elugi. Siin tuleb ette ootamatuid ja naljakaid olukordi ning hulganisti imepäraseid juhtumisi.Kordustrükk. Et selle loo autor on Andrus Kivirähk, siis tuleb seal ette ootamatuid ja naljakaid olukordi ning hulganisti imepäraseid juhtumisi. Tegemist on ühe ilusama ja südamlikuma lasteraamatuga, mis on viimasel ajal Eestis ilmunud.
Arvamus: Kui ma pidin lugema läbi raamatu lapsepõlvest, siis otsustasin pikemalt mõtlemata just selle kasuks. See oli üks mu lemmikumaid raamatuid; ma tarisin selle vist endaga igale poole kaasa ning lugesin seda vist vähemalt miljard korda. Selle sisu oli mulle tegelikult siiamaani pähe kulunud, mõned laused olid isegi sõna-sõnalt meeles.
Aga tegelikult on täitsa mõistlik mõnikord lasteraamatuid üle lugeda. Reeglina vaatad neid ikka täiskasvanuna pisut teise pilguga. Ja kogu see unistuste teema... see oli lihtsalt nii geniaalne. Kurat, ma soovin, et me saaksime päriselt ka niimoodi reaalselt oma unistustemaailmas käia. Kuigi samas oleks mu saatus tõenäoliselt sarnane Kojamehe omaga. Sest sealt, kus kõik on täiuslik ja läheb minu tahtmise järgi, ma enam vist välja küll ei tuleks.
Igatahes, Kivirähk on geenius. Vahet pole, kas tegemist on lastele või täiskasvanutele mõeldud raamatuga.
Punktid: 10/10

KAKSKÜMMEND KUUS
Pipi Pikksukk

Autor: Astrid Lindgren
Lehekülgi: 288
Kokku: 7440
Sisu: Pipi Pikksuka lood on levinud üle maailma ja neid on tõlgitud pea 60 keelde. Kolm eraldi raamatut Pipist – "Pipi Pikksukk", "Pipi Pikksukk läheb laevale" ja "Pipi Pikksukk Lõunamerel" – on nüüd ühtede kaante vahel koos. Pipi Pikksukk on kõige tugevam, kõige lahkem, kõige lõbusam ja kõige rikkam tüdruk maailmas. Ta elab täiesti üksi Segasumma suvilas koos oma hobuse ja oma ahvi, Härra Nilssoniga. Kotitäis kuldraha on tal ka.Kõrvalmajas elavad Tommy ja Annika, ning sellest ajast peale, kui Pipi siia kolib, on kõik muutunud palju lõbusamaks! Kolmandas raamatus Pipist otsivad lapsed spunki ja korraldavad Pipi moodi viktoriini. Tommy ja Annika saavad sõita koos Pipiga Kurrunurruvuti saarele Lõunameres ning Pipi taltsutab sulisid, kes tahavad varastada pärleid, millega kurrunurruvuti lapsed kuuliveeretamist mängivad. Lõpuks söövad nad kõik viguripille - siis ei pea kunagi suureks kasvama.
Arvamus: Ei, ma ei ole täielikult lasteraamatutele üle läinud. Lihtsalt tundub, et praegu on need ainsad, mida mul on aega lugeda. Lisaks pakub see sellist lihtsat rõõmu ja positiivsuse süsti, mida vist ainult üks lasteraamat pakkuda suudab. Selles suhtes, et noorte ja täiskasvanute raamatutes leidub alati mingi negatiivne või halb seik või mingi märul ja tagaajamine. Siin oli küll halbu inimesi, aga nad olid juba alguses peale võrreldes Pipiga üsna ebavõrdses seisus. Tegelikult oli mul juba ammu kavatsus mingi Lindgreni raamat läbi lugeda. Alguses plaanisin valida ''Bullerby lapsed'', aga sattus kätte hoopis see. Ja ma ei kahetse.
No ja Pipi on kindlasti üks meeldejäävamaid ja eriskummalisemaid kirjandustegelasi üldse. Mina paneksin ta sellessuhtes täitsa vabalt Sherlock Holmesiga samasse patta. Tommy ja Annika olid kuidagi igavamad ja tuhmimad, aga see vist oligi nii plaanitud.
Punktid: 9/10

KAKSKÜMMEND SEITSE
Algus pärast lõppu

Autor:Mann Loper
Lehekülgi: 302
Kokku 7742
Sisu: Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2014. aasta noorsooromaanide võistlusel III koha pälvinud töö viib meid kaugesse tulevikku, kus hiiglasliku kosmoselaeva piiratuses Rhea argipäevad rusuva ühetaolisusega kulgevad. Seda hetkeni, mil Fenriri-nimeline kummaline põgenik tema elu segi lööb. Ja mitte ainult tema oma. Maailmas, kus kõik paistis reeglipärase ja selgena, ei ole korraga enam miski reeglipärane ega selge. Rhea ja Fenriri ees seisab ohtlik teekond, et leida tõde mineviku kohta ja lootus tulevikuks.
Arvamus: Alguses, kui ma sisututvustus lugesin, olin vaimustuses: lõpuks suudavad eesti noorsookirjanikud ka millestki peale tüüpilise koolielu kirjutada. Esimesed leheküljed, kus Fenriri põgenemist kirjeldati, olid head ja põhjalikud. Sealt edasi läks aga kõik järsult ja kahjuks ka pöördumatult allamäge.
Peamine viga oli see, et kõik läks lihtsalt liiga kiiresti: Fenrir ja Rhea said kokku juba kohe alguses, siis kõigest paar lehekülge hiljem selgus, et see kosmoselaev ei olegi tegelikult kosmoses ning mõne hetke pärast olid nad sealt ka põgenenud. Muidugi ega ma sellist pikka nämmutamist poleks ka viitsinud kogu aeg lugeda, aga ikkagi natuke oleks võinud seda pinget kerida ikka küll.
Teiseks oli väga imelik, et neil üldse selliseid raskeid olukordi ette ei tulnud. Isegi kui tekkis korraks tunne, et nüüd juhtub midagi põnevat, lahenes see ülikiiresti, nii et ma ei jõudnud õieti sisse eladagi. Enamasti olid nad vastastest lihtsalt igavas ülekaalus. Sel põhjusel on mul ka raske öelda, kas see oli ettearvatav, sest lahendus oli käes juba enne, kui mina oma arvamuse kujundada jõudsin-
Kolmandaks tulid vist peaaegu kõik nimed mulle kusagilt tuttavad ette. Ma saan aru küll, et enamasti oli selleks põhjust, aga siiski muutis see raamatu kuidagi veel ebaoriginaalsemaks.
Punktid: 5/10

KAKSKÜMMEND KAHEKSA
Süvahavva. Teine suvi.

Autor: Indrek Hargla
Lehekülgi: 422
Kokku: 8164
Sisu: „Süvahavva“ etnopõneviku triloogia teine romaan. Pärimuste järgi varjab Süvahavva talu Põlvamaal iidsetest aegadest elu ja surma mõistatusi ning peidab väravat surmatagusele maale. Arnika Ambros, noor neiu, kes peaks olema uus arbuja ja hakkama elavaid ja surnuid kokku viima, satub kahe vaenupoole vahele, kes mõlemad tahavad Süvahavva saladusi oma valdusse saada. Arnika peab tegema rasked valikud, kas valida ise oma saatus või järgida muistset ettemääratust. Muudes tegevusliinides avaneb Süvahavva põnev ajalugu ja seigeldakse surmatagusel maal.
Arvamus: Ma olin täiesti ära unustanud, et ''Süvahavva'' on triloogia. Peamiseks põhjuseks on vist see, et ma ei mäleta esimesest raamatust eriti midagi ja ilmselt seetõttu tunduski kõik nii lõplik olevat.
Algus läks tõenäoliselt mu mäluaukude tõttu üle kivide ja kändude. Tegelikult on tohutult nõme, et sa nagu tead, et peaksid midagi mäletama, aga lihtsalt ei suuda meenutada ja kõik.
Kuid järsu läks kõik sellest hoolimata väga põnevaks. Isegi neid usuvärke oli huvitav lugeda.
Asja tegi isegi köitvamaks veel see, et ei olnud kindlat hea ja paha poolt, nagu tavaliselt raamatutes kipub olema; oli palju pahasid, kes võitlesid ka omavahel.
Kui nuriseda, siis ehk natuke oli see raamat liiga ettearvatav. Aga jällegi, äkki oligi see tahtlik. Sest ma usun, et kui Hargla lugejat tõsiselt segadusse ajada tahab, saab ta sellega suurepäraselt hakkama. Ma olen seda ise ju ka tegelikult kogenud.
Ja veel, vahepeal muutus kõik kohutavalt segaseks. Raske oli aru saada, mis oli siis nagu pettus ja mis tõde. Aga ehk selgub siis lõplik tõde viimases raamatus.
Punktid: 8/10

KAKSKÜMMEND ÜHEKSA
Varjumaa

Autor: Alyson Noel
Lehekülgi: 359
Kokku: 8523
Sisu: Ever ja Damen on veetnud koos lugematul hulgal eelmisi elusid ning saanud võitu maailma süngeimatest vaenlastest, et igavesti koos olla. Aga just siis, kui nende kauaoodatud saatus viimaks käeulatusse jõuab, tabab Damenit võimas needus, mis võib kõik hävitada. Nüüd võib ainult üks käepuudutus või õrn suudlus tuua kohemaid kaasa surma ja pagendada Dameni Varjumaale. Püüdes meeleheitlikult Damenit needuse küüsist päästa, süüvib Ever võlukunsti ning abi saabub ootamatust allikast – Jude’i-nimeliselt surfarilt.
Kuigi Ever ja Jude on alles äsja kohtunud, tundub poiss kummaliselt tuttav. Ever on küll lubanud Damenile surmatunnini truu olla, kuid teda köidab ka Jude – võlukunstioskuste ja salapärase minevikuga populaarne rohesilmne poiss. Ever on alati uskunud, et Damen on tema hingesugulane ja ainus tõeline armastus ning seda usub ta endiselt. Aga kui Damen tõmbub eemale, et neid päästa, saavad Ever ja Jude üha lähedasemaks ning see paneb Everi armastuse Dameni vastu proovile...
Arvamus: Hoolimata sellest, et sarja esimene raamat ajas mind täiega kettasse, sest see oli lihtsalt ilma igasuguse häbitundeta erinevate romaanide pealt maha kopitud ja teisest raamatust ei mäleta ma absoluutselt mitte midagi, otsustasin selle siiski laenutada. Peamiselt sellepärast, et tahtsin midagi kergemat reisil lugemiseks kaasa võtta.
Algus ei läinud eriti hästi. Nimelt olin ma ära unustanud, mis kamm selle Everi ja Dameniga täpsemalt oli (millised müütilised olendid nad olid). Lisaks oli Damen kuidagi ära keeranud. Ta nagu lasi kogu oma maisel varal ära kaduda ja hoolis ainult hinge puhtusest vms (ma täpselt ei mäleta, sest lõpetasin selle raamatu juba üsna kaua aega tagasi). Kui jutt juba temale läks, siis kas kirjanikul oli tõesti raske talle natuke erilisemat nime välja mõelda? Neid Dameneid/Damieneid/Damoneid on kõik raamatud paksult täis.
Peale selle ei suutnud ma meenutada, kas Miles oli poiss või tüdruk.
Üldiselt on nii, et hea raamatu kirjutamiseks ei piisa ainult sellest, et sa oskad sõnu hästi ritta seada ja teiste raamatute sisu maha viksida, endal peab ka ikka natuke fantaasiat olema. Aga muidu, hea lihtne raamat oli, läks kiiresti ja vahe peal oli isegi põnev.
Punktid: 5/10

KOLMKÜMMEND
Rubiinpunane

Autor: Kerstin Gier
Lehekülgi: 311
Kokku: 8834
Sisu: 16-aastane Gwendolyn teab, et mõnel tema suguvõsast on iseäralikud võimed, kuid ta elab teadmises, et imepärase geeni kandja on kaunis nõbu Charlotte, mitte tema. Gwendolyn tunneb end aeg-ajalt siiski kuidagi iseäralikult ning satub ühel päeval ootamatult 18. sajandi alguse Londonisse. Selgub, et just Gwendolyn on perekonna kõige salapärasem liige ja pärinud ajaränduri geeni. Miks oli ema tema sünnikuupäeva varjanud? Kas Gwendolyni ema üldse oli tema pärisema? Mis juhtus ajamasinaga? Gwendolyn ja Gideon – poiss, kes on pärinud ajaränduri geeni isaliini pidi ja kes on Gwendolyni arvates paras ennasttäis ninatark– , seiklevad ajas koos ja püüavad neile ja veel paljudele muudele küsimustele vastuseid leida ning välja selgitada, keda nad minevikus ja olevikus usaldada võivad.Menukate romaanide autor Kerstin Gier (sünd 1966) alustas kirjutamist 1995. aastal. „Rubiinpunane” on noorsoole mõeldud fantaasiatriloogia esimene romaan. Raamat on tõlgitud rohkem kui 25 keelde ja 2013. aastal valmis teose põhjal ka film..
Arvamus: Ma polegi vist varem ühtegi ajas rändamise teemat käsitlevat raamatud lugenud. Juba sellepärast oli see tohutult põnev ning läks väga kiiresti. Kohe kahju oli, kui läbi sai.
Lisaks oli raamat hästi ja igati sõnaosavalt kirjutatud. Nuriseda võib vast vaid selle üle, et kohati oli teksti jutustav osa liiga teismeliste väljendeid ja slänge täis, ehk siis ülemäära noortepärane. Kui juba raamat kirjutada, siis võiks seda teha ikka korrektset keelt kasutades. Mulle eriti ei meeldi, kui mingid keskealised kirjanikud arvavad, et kui nad tahavad noortele kirjutada on ka vaja tekst noortepäraseks muuta.
Mis mulle tohutult meeldis oli see, et Gideon ja Gwendolyn ei olnud ''juba algusest peale paar''. Autor keris nende erimeelsustega ikka parajalt pinget.
Kahju, et mu saksa keel veel nii tasemel pole, et ma järgmisi osasid juba praegu lugeda saaksin.
Punktid: 9/10

KOLMKÜMMEND ÜKS
Minu Reykjavik

Autor: Tui Hirv
Lehekülgi: 240
Kokku: 9074
Sisu: Kui ma 2008. aastal esimest korda Reykjavíki külla tulin, oli mul tunne, nagu oleksin siin kunagi varem käinud. Kas unes või lapsepõlve uitmõtetes. Kõik on täpselt nii, nagu vaja. Nii kord ja lohakus kui töö, looming ja lõbu olid õiges vahekorras. Silmapilkne usaldus ja vahetud inimsuhted ning turvatunne, mis ei tee mitte uimaseks, vaid tõotavad üha uusi seiklusi. Looduse rohmakas ilu, mille hindamine nõuab koolitatud silma. Kuigi mu elu ei ole kunagi olnud rahulikum ja stabiilsem kui praegu, pärast kaht aastat kohanemist, on argisemgi päev kuidagi teatraalne. Ehk on see kõigest minu välismaalase kõrvalpilk, mis laseb sellel nii paista. Olen aga üsna kindel, et islandlased on maailma parimaid elukunstnikke ja neilt on selles osas palju õppida.
Arvamus: Kui ma seda raamatut poes nägin, käis mul südame alt jõnksatus läbi. Veel üks Minu-sarja raamat Islandist! Kas saab veel paremaks minna? Kõhklesin vist maksimaalselt viis minutit, ja ostsin siis selle ära. Tavaliselt ma raamatuid väga osta ei taha, sest ma loen enamikku neist vaid ühe korra.
Kahjuks tuleb tunnistada, et kui autor Eestit juba esimestel lehekülgedel eel-Venemaaks nimetas, langes mu arvamus temast üsna kõvasti. Ning -ehk oli see vaid mu ettekujutuse vili- kohati tundus mulle, et pärast Islandile kolimist suhtus ta Eestisse pisut üleolevalt. Et, ah mingi kehv Ida-Euroopa riik, kus kõik on halvem kui Islandil. Tal võis ju tegelikult täitsa vabalt õigus olla, kuid seda poleks pidanud meile igal võimalusel nina alla hõõruma.
Iseenesest oli raamat muidugi üsna põnev. Sain palju uut teada. Näiteks kasvõi seda, et paljud islandlased tunnevad nõukogudeaja vastu suurt huvi. Õppisin ka natuke islandi keelt, mis on väga positiivne.
Siiski jäi see ''Minu Islandile'' alla, sest kohati tundus liiga autorikeskne olevat; mina oleksin ikka rohkem Islandi kohta lugeda. Aga noh, võib olla on asi selles, et Islandist ei saa mulle vist kunagi küllalt. See, milline Tui ja Palli muusikateekond välja nägi ja milliste muusikutega nad kohtusid, mind absoluutselt ei huvitanud. Ausalt öeldes oli see isegi üsna igav.
Lisaks olid laused kohati liiga pikad ja kuidagi logisevad, nii et ma pidin nende lugemise ajaks tempot maha võtma, et mõttest õigesti aru saada.
Huvitav, et eestlastest on Islandile kolinud peamiselt muusikainimesed.
Punktid: 8/10

KOLMKÜMMEND KAKS
Täna on täna ja forever on forever

Autor: Margus Karu
Lehekülgi: 368
Kokku: 9442
Sisu: „Täna on täna ja forever on forever” on Margus Karu, „Nullpunkti” autori teine romaan. Raamatu peategelane on reklaami- ja teletöötaja, kes on rahulolematu nii oma tööeluga kui ka suhetega pere, sõprade ja elukaaslas(t)ega. Ühel hommikul pärast sõprade korraldatud üllatussünnipäeva Tallinna vanalinnas ärkab ta Uus-Meremaa haiglas voodi külge aheldatuna, käeraudade jäljed randmetel. Kas see on sõprade korraldatud vingerpuss või avanenud võimalus end eluisutusest lahti raputada?
Tagasivaated romaani esimeses pooles ja tulevikukaemused teises pooles muudavad lugemise pingeliseks ja põnevaks ning paljastavad järk-järgult sünge saladuse peategelase minevikust.
Arvamus: See oli üks mõnusalt segikeeratud raamat. Tulevik, minevik, kujutlus, reaalsus kõik omavahel kokkusegatud ja siis lugejatele serveeritud. Hoolimata sellest, oli see täiesti arusaadav, mingeid selliseid mõistmatuid kohti polnud. Või tegelikult üks siiski oli; ma ei suutnud aru saada pealkirja seotusest kogu tekstiga, aga võib olla on asi ka lihtsalt mu rumaluses.
See oli ka põnev ja hästi kirjutatud. Mõned täiesti naljakad kohad olid isegi ka; kahju, et ma unustasin need lugemise ajal üles märkida. Võrreldes ''Nullpunktiga'' kindlasti edasiminek. Tegelikult on neid kahte raamatut kuidagi raske võrrelda. Neis on küll nii palju sarnast: lehekülgede raiskamine, mingite lausejuppide korrutamine, kindel struktuur (peategelane pole eluga rahul, toimub mingi pauk, kõik läheb sitaks ja lõppeb hästi). Samas tundub see ka kuidagi hoopis teisest puust olevat; segadust on kindlasti palju rohkem . Tegelikult ei ole segadus vist kõige õigem sõna, aga ma ei suuda leida ka midagi, mis kogu seda trippimise-värki edasi annaks.
Võib olla oli lõpp pisut pettumustvalmistav. Ma ei ütleks, et see oli ettearvamatu; korraks ma isegi arvasin, et äkki lähebki nii. Aga nii igav on kui lugu laheneb täitsa iseenesest.
Punktid: 9/10

KOLMKÜMMEND KOLM
Viiskümmend vabastatud varjundit

Autor: E.L.James
Lehekülgi: 567
Kokku: 10 009
Sisu: Kui Ana Steele kohtus kompleksides ja rikutud ärimehe Christian Greyga, süttis nende vahel leek, mis muutis alatiseks mõlema elu.
Ana teadis, et pole kerge armastada oma Viitkümmet Varjundit ja koos olemine esitab väljakutseid, mida kumbki neist ei oska aimatagi. Ana peab õppima, kuidas jagada Grey elustiili, ilma et peaks ohverdama ennast ja oma sõltumatust, ning Grey peab üle saama oma kinnisideest kõike kontrollida ja jätma sinnapaika teda ikka veel kummitavad õudused.
Nüüd, olles lõpuks koos, on nende päralt armastus, kirg, lähedus, rikkus ja maailm täis lõputuid võimalusi.
Ent just siis, kui tundub, et neil on tõesti kõik see olemas, teeb traagiline saatus teoks Ana kõige hullemad kartused...
Arvamus: Oma mõningaks üllatuseks pidin end sundima, et see läbi saada. Peamine põhjus oli see, et seal lihtsalt ei toimunud tegelikult midagi. Nad lihtsalt seksisid erinevates kohtades, tülitsesid natuke ja üks kuri mees kiusas neid vahe peal. Suur asi. Ja pealegi tekkis mul nendest pidevatest seksistseenidest kopp ette. Tegelikult olid need kõik tüütult sarnased, isegi kirjeldused ei erinenud eriti. Kõik oli endiselt väga ettearvatav. Aga kuna ma olin end juba selle laenutamisega häbistanud, närisin end siiski sellest läbi.
Kusagil lõpupoole, tuli umbes viiskümmend lehekülge isegi ka normaalset osa, kus nad ei seksinud ühtegi korda (!), tülitsesid lõpuks ka korralikult (mulle millegipärast meeldisid nende tülid ) ja isegi mingi action toimus. Kuigi siinkohal tuleb mainida, et kui Jack Mia röövis ja siis Anale helistas, kerkis mulle millegipärast silme ette see Bella-Jamesi stseen ''Videvikust''.
Igatahes mul on tegelikult väga kurb meel, et see sari ''Harry Potteri'' raamatute müügi edastas. Aga noh, kui see millegipärast paljudele inimestele peale läheb, siis olgu nii.
Ja lõpus see nende kohtumise kirjeldamine läbi Christiani silmade oli...huvitav.
Punktid: 5/10