2015

KOLMKÜMMEND NELI
Deliirium

Autor: Lauren Oliver
Lehekülgi: 424
Kokku: 10 433
Sisu: Lauren Oliveri „Deliirium“ on realismi ja fantaasia oskuslik sulam. Düstoopilises Ameerikas on armastus keelatud seadusega kui kõigi eluohtlike hädade allikas ninf president on võrdsustanud armastuse haigusega, mille vastu on lõpuks ravi välja töötatud. Peategelase Lena järkjärguline ärkamine toimub totalitaarse õuduse taustal. Teos ei kaota hetkekski oma teravust, mis puutub valikusse ohutuse ja vabaduse vahel. Äkiline lõpplahendus jätab piisavalt vastamata küsimusi, et valmistada lugejad ette triloogia teise osa jaoks.
Arvamus: Hoolimata asjaolust, et see oli täpselt nagu iga teine viimase aja ameerika noorteromaan ja mul kerkisid seda lugedes pidevalt silme ette pildid ''Näljamängudest'', ''Lahkulööjast'' ja Kiera Cassi ''Väljavalitust'', suutsin ma sellest ikka sõltuvusse sattuda. Alguses tundus Alex ka üks väga vinge ja hästi õnnestunud tegelane olevat, kuid lõpu poole vajus ta nagu ära. Liiga kiiresti läks see oma tunnete tunnistamine. Minu jaoks oli veel äärmiselt veider see, et ta pakkus midagi välja, siis veenis Lenat, et too sellega nõus oleks ja kui tüdruk lõpuks nõustuski, siis ütles Alex, et ei see pole ikka hea mõte. Nagu mismõttes?
Kirjeldused ja kirjutamine üleüldiselt mulle meeldis. Paistis, et ka tõlkija on seekord üsna hea töö teinud ning suutnud selle õhkkonna suurepäraselt edasi anda.
Minu kiitused veel selle lõpu eest, mis oli küll üheltpoolt nii nõme ja kurb ja vastik, kuid samas jällegi julge kõrvaleastumine sellelt turvaliselt kulunud ja ühesuguselt noorteromaanide rajalt. Mind tegelikult üllatas Lena isekus; tal oleks nagu teistest suva olnud, peaasi, et ainult tema pääseks.
Igatahes ma tahaks juba meeletult järgmist osa lugeda ja teada saada, mis Lena emaga siis päriselt juhtus. Aga arvestades seda, et selle raamatu tõlkimisele läks juba kolm aastat ning kui see kord ka ilmub, pean ma veel vähemalt pool aastat ootama, et selle raamatukogust kätte saada, olen ma juba tõenäoliselt kõik unustanud ja uute raamatutega edasi läinud.
Punktid: 9/10

KOLMKÜMMEND VIIS
Täht teises taevas

Autor: Kadri Aadma
Lehekülgi: 231
Kokku: 10 664
Sisu: Samanta on tüdruk, kes ärgates avastab, et kõik tema mälestused on kadunud. Peagi kuuleb ta, et oli sattunud õnnetusse, mis võttis temalt ka vanemad. Jäänud ainsa sugulase hoole alla, reisib tüdruk onu seltsis hallivõitu sügisest päiksepaistelisele saarele, kus ta kohtub huvitavate inimestega ja kus ilmnevad seletamatud tunded. See raamat räägib eneseavastamisest läbi kahtlemiste ja usaldamiste, aga ka suurest õnnelikust juhusest, mida poleks ilma traagilise õnnetuseta aset leidnud. Kadri Aadma on pedagoogilise kõrgharidusega ning tema tööd ja tegemised on seotud lastega.
Arvamus: Kuna selle raamatu kirjutas ühe mu sõbranna tuttav, otsustasin ka huvi pärast läbi lugeda. Tuleb tunnistada, et kui nägin, millise raamatutüübiga täpsemalt tegu oli, ei olnud ma eriti vaimustuses. Aga tegelikult polnud väga vigagi. Kirjutatud oli üsna hästi, vigiseda võib vast vaid selle üle, et kohati oli ühe tegevuse üleminek teisele kuidagi liiga järsk.
Ka käsitletav teema oli väga huvitav. Nagu ma juba kindlasti palju kordi maininud olen, huvitavad sellised psühholoogilised raamatud mind väga.
Selle loo lahti koorumine oli tegelikult üldse kuidagi huvitavalt lahendatud. Mina nimelt ootasin, et see mälu tagasisaamine on kohe algusest peale kesksel kohal, aga selle asemel keskenduti hoopis Samanta (milline tobe nimi! Aga Jal mulle meeldis.) uuele armastusele. Õnneks teises pooles asi paranes. Ja see pööre seal lõpus oli küll ühelt poolt väga lahe ja ka üsna ootamatu (kuigi oli arvata, et midagi säärast võib juhtuda küll), kuid samas ka liiga roosamanna.
Igatahes ühe eesti noorsooromaani kohta igati korralik raamat.
Punktid: 7/10

KOLMKÜMMEND KUUS
Mässaja

Autor: Veronica Roth
Lehekülgi: 397
Kokku: 11 061
Sisu: Ma olen teinud halba. Ma ei saa seda tagasi võtta, see on osa minust.
Tris pääses julmast rünnakust tema lapsepõlvekodu ja perekonna vastu. Aga ta on maksnud kohutavat hinda. Leinast ja süümepiinadest räsituna käitub ta veelgi meeletumalt, üritades leppida oma uue tulevikuga. Kui Tris tahab aga jälile saada tõele oma maailma kohta, peab ta olema tugevam kui eales varem, sest teda ees ootavad valikud on veel raskemad, ohverdused veel rängemad.
Võitlus ellujäämise nimel lagunenud maailmas… Tõde on tema ainus lootus.
„Mässaja“ on Veronica Rothi menuka „Lahkulööja“ triloogia teine raamat.
Arvamus: Ma ootasin seda raamatut nii kuradi kaua, et lausa vihale ajab. Jõudsin isegi filmi enne ära vaadata ja siis unustada, kui lõpuks selle kätte sain. Nii et polnud eriti üllatav, et esimesel leheküljel vaatas mulle vastu terve hulk võõraid nimesid. Peter, Caleb, Marcus...uhh. Jah, algus läks seetõttu üsna vaevaliselt.
Kui ma aga juba hoo sisse sain ning midagi hakkas ka meenuma, läks asi paremaks. Põnevust oli rohkem kui küllaga. Isegi mõned naljakad hetked olid. Minu lemmik oli vist see koht, kus Tris selle sõbralike rahustava seerumi mõju all oli. Kuid üldiselt oli kogu jutul minu jaoks liiga negatiivne alatoon. Ega kõik ei saagi ju muidugi kogu aeg nii lilleline ja roosa olla, aga see oli lihtsalt masendav.
Selle üle, et siin raamatus ka Sõbralike killa kirjeldamisele päris palju oli pühendatud, on mul väga hea meel. Nad on raudselt mu lemmikkild.
Igatahes ma ootan järgmise osa lugemist. Aga tõenäoliselt tuleb mul veel aasta aega kannatada. Sest see on ju nii populaarne sari ja kõik tahavad seda lugeda.
Ja Neli oli tegelikult palju lahedam nimi kui Tobias.
Punktid: 8/10

KOLMKÜMMEND SEITSE
Määratud

Autor: Ally Condie
Lehekülgi: 319
Kokku: 11 380
Sisu: Ühiskonnas tehakse otsused sinu eest. Keda sa armastad. Kus sa töötad. Millal sa sured. Cassia on Ühiskonna otsuseid alati usaldanud. Pika elu, täiusliku töökoha ja ideaalse kaaslase eest ei ole seda just palju nõutud. Ometi tekivad tal kõhklused, et kõik ei olegi nii täiuslik, kui pealtnäha paistab. Ühiskonna eksimatuses kahtlema lüües, tuleb Cassial langetada raskeid otsuseid. Kas valida Xander või Ky – ainus elu, mida ta senini näinud on, või rada, millele ükski jalg veel astuda ei ole julgenud? Kas valida täiuslikkus või kirg?
Arvamus: Alguses meenutas see häirivalt palju ''Deliiriumit'', mis omakorda meenutas teisi ühiskonna ümberkorraldustest rääkivaid raamatuid. Ja siis ma mõtlesin, et miks ma kogu aeg sisuliselt ainult ühe koha peal passin, miks ma ei suuda edasi liikuda ning lugeda mingit muud teemat käsitlevaid raamatuid. Lisaks ei avaldanud ei Ky ega ka Xander mulle eriti muljet. Mõlemad olid kuidagi nii igavad ja kergesti unustatavad. Xander oli täpselt nagu selline tüüpiline noorteromaanide armastuskolmnurga osa, kes on juba alguses ''kaotajaks'' määratud, kuid keda peategelane siiski teistmoodi armastab ja kelle peamine eesmärk on lihtsalt kogu see lugu keerulisemaks muuta. Ky oli jällegi nagu selline ''lahe'' tüüp, aga minu meelest polnud ta piisavalt ''lahe.'' Nii et jah, alguses ei arvanud ma sellest raamatust eriti midagi.
Kuid siis toimus järsku mingi muudatus. Kõigepealt hakkas mulle tohutult meeldima kirjaniku stiil. See oli lihtsalt nii ilus ning isegi piisavalt omapärane, et teda teistest eristada. Täpselt selline nagu mulle meeldib. Ja kogu see Cassia tunnete tekkimist ja kasvamist Ky vastu, oli lihtsalt nii imekaunilt kirjeldatud, et ma lihtsalt nautisin seda ning elasin neile väga kaasa. Kohe väga kurb oli, kui see raamat läbi sai. Tahaks nüüd kohe järgmise osa kallale asuda.
Ja veel, see ühiskond tundub olevat pisut leebem, kui ''Deliiriumi'' oma. Vähemalt siin ei opereerita inimeste tundeid välja.
Punktid: 9/10

KOLMKÜMMEND KAHEKSA
Verevalem

Autor: Richelle Mead
Lehekülgi: 400
Kokku: 11 780
Sisu: Armastus ja ustavus on sügavamal kui veres
Sydney veri on eriline – sellepärast, et ta on üks alkeemikute hulgast. Alkeemikud on salaühing, mis vusserdab võlukunstiga ning üritab olla sillaks inim- ja vampiirimaailma vahel. Nad kaitsevad vampiiride saladusi ja inimeste elusid. Ent Sydney viimane kokkupuude vampiiridega tekitas neiule paksu pahandust teiste alkeemikutega. Ja nüüd, mil ta ustavus alkeemikute aadetele kahtluse alla seatakse, on kaalul tema enda tulevik.
Kui Sydney keset ööd voodist välja kistakse, arvab ta kõigepealt, et ongi saabunud karistus dampiir Rose Hathaway aitamise eest. Kuid selgub, et lugu on veelgi hullem. Moroi kuninganna Lissa Dragomiri õde Jill Dragomir viibib surmaohus ja moroid peavad talle pelgupaiga leidma. Kodusõja vältimiseks palutakse Sydneyl töötada Jilli hooldaja ja kaitsjana, tehes temast vampiiritüdruku toanaabri kõige ebatõenäolisemas kohas: inimeste internaatkoolis Palm Springsis Californias. Viimane asi, mida Sydney tahab, on süüdistus vampiiridele kaasaelamises. Ja nüüd peab ta hakkama ühega neist koos elama.
Moroi õukond on kindel, et Amberwoodi ettevalmistuskool on Jilli ja Sydney jaoks turvaline paik, ent ohud, häirivad asjaolud ja keelatud armastus varitsevad nii väljaspool kooli kui ka selle territooriumil. Nüüd, mil nad on peidus, tõeline draama alles algabki.
Arvamus: Mead on mu lemmikkirjanik. Ma võin tema raamatuid vist sadu kordi- vahet pole, kas siis inglise või eesti keeles- üle lugeda ja ikka vaimustusse sattuda. Tema teosed on lihtsalt suurepärased. Niisiis, kui nägin Bloodlines sarja esimest raamatut tõlgituna raamatukogus, pidin rõõmust ogaraks minema ja laenutasin selle pikemalt mõtlema.
Oma meeldivaks üllatuseks olin suurema osa teose sisust ära unustanud- kuid mõned inglisekeelsed väljendid olid mul endiselt sõna-sõnalt meeles- ning seetõttu lugesin seda nagu esimest korda. Ja see muutis raamatu minu silmis veel paremaks.
Ma poleks iial arvanud, et seda ütlen, kuid Adrian käitus tõesti vahe peal natuke nõmedalt. Ta on küll endiselt üks mu lemmiktegelasi ja ma armastan teda kohutavalt palju, aga närvi ajas ta aeg-ajalt mustaks küll. Samas ma mõistsin teda ka- ta oli väga kõvasti haiget saanud. Üks asi, mis mulle Meadi juures tohutult meeldib on see, et ta ei muuda oma tegelasi täiuslikeks jumalateks, vaid neil on ka inimlikud vead.
Siiski tundsin ma aeg-ajalt Dimitrist ja Rose-st puudu. Sest olgugi, et Sydney ja Adrian mulle samuti tohutult meeldivad, pole nende armastus niimoodi keelatud, nagu mulle meeltmööda on. Aga samas nende väga aeglaselt arenev armastuslugu mulle jällegi meeldib. Hoiab kogu aeg sellise mõnusa ooteärevuse sees.
Punktid: 10/10
Lahedad kohad: Adrian peatus ja heitis meile uuriva pilgu. ''Nii, kas tulite, et mind usku pöörata, või tahate voodrilaudu müüa?''
*
''Võib olla noor Adrian hoiab sind pahandustest eemal,'' kuulutas Clarence. Keegi ei öelnud midagi, kuid märkasin Adriani sõpru lõbustatud pilke vahetamas.
*
Keith oli just klaasi suule tõstnud, kui Adrian ütles: ''Mmm. 0-positiivne, minu lemmik.'' Keith purskas välja veini, mida oli joonud, ja hakkas kohe köhima.

KOLMKÜMMEND ÜHEKSA
Ma olen Malala

Autorid: Malala Yousafzai ja Christina Lamb
Lehekülgi: 312
Kokku: 12 092
Sisu: "Autobiograafiline jutustus „Ma olen Malala“ on maailma noorimast Nobeli rahuauhinna laureaadist, Malala Yousafzaist.
Kui Taliban Pakistanis Swati orus võimust võttis, asus tüdruk võitlema õiguse eest haridusele. 2012. aasta 9. oktoobril oleks viieteistkümneaastane Malala selle eest äärepealt eluga maksnud. Teel koolist koju tulistati tüdrukut lähedalt otse pähe ning vaid vähesed uskusid, et ta jääb ellu. Malala imepärase paranemise lugu viis teda ebatavalisele reisile Põhja-Pakistani kõrvalisest orust New Yorki ÜRO saali. Kuueteistkümneaastasena sai temast ülemaailmse rahumeelse protesti sümbol ja seitsmeteistkümneaastasena Nobeli rahuauhinna laureaat.
„Ma olen Malala“ räägib perekonnast, kes terrorismi tõttu pidi oma kodukohast lahkuma, võitlusest tütarlaste hariduse eest, isast, kes julgustas tütart koolis käima, ning vapratest vanematest, kes armastavad kogu südamest oma tütart ühiskonnas, kus väärtustatakse üksnes poegi.
Autobiograafiline jutustus „Ma olen Malala“ on maailma noorimast Nobeli rahuauhinna laureaadist, Malala Yousafzaist.
Kui Taliban Pakistanis Swati orus võimust võttis, asus tüdruk võitlema õiguse eest haridusele. 2012. aasta 9. oktoobril oleks viieteistkümneaastane Malala selle eest äärepealt eluga maksnud. Teel koolist koju tulistati tüdrukut lähedalt otse pähe ning vaid vähesed uskusid, et ta jääb ellu. Malala imepärase paranemise lugu viis teda ebatavalisele reisile Põhja-Pakistani kõrvalisest orust New Yorki ÜRO saali. Kuueteistkümneaastasena sai temast ülemaailmse rahumeelse protesti sümbol ja seitsmeteistkümneaastasena Nobeli rahuauhinna laureaat.
„Ma olen Malala“ räägib perekonnast, kes terrorismi tõttu pidi oma kodukohast lahkuma, võitlusest tütarlaste hariduse eest, isast, kes julgustas tütart koolis käima, ning vapratest vanematest, kes armastavad kogu südamest oma tütart ühiskonnas, kus väärtustatakse üksnes poegi.
Arvamus: Enne selle raamatu lugemist ei teadnud ma islamist -saati siis veel Pakistanist- eriti midagi. Kuid nüüd olen selles osas palju haritum. Näiteks polnud mul õrna aimugi, et Swat ühendati Pakistaniga alles eelmisel sajandil.
Kuigi kahjuks ei saa just öelda, et see kogu aeg üleliia huvitav oleks olnud. Mõned kohad, peamiselt erinevate parteide tegevused, läksid üsna vaevaliselt; kohati pidin end isegi lugema sundima. Aga siiski olid need vähemuses.
Malala on kangelane. Lugedes imestasin pidevalt, kui hea saab üks inimene olla. Nad elasid kitsikuses ja selle asemel, et vaevaga teenitud raha enda peale kulutada, annetas Malala selle koolide jaoks. Mul on tohutult hea meel, et nii paljud riigid, alates lihtsatest tsiviilelanikest ja lõpetades valitsusega,teda toetasid ja aitasid. Kurvaks teeb mind aga see, et Pakistan temasse halvasti suhtus. Et kogu see kuuliga pähe saamine oli vaid lavastus, et riigist välja pääseda? Nagu mismõttes? Okei, ma saan aru, et nad armastasid vandenõuteooriaid. Aga see oli juba paras idiootsus. Oma riigi elanikku võiks ikka kaitsta.
Seda lugedes hakkas mul kohati häbi, et niimoodi koolis käimise üle vingun, samas kui kusagil maailmas on inimesi, kes on valmis hariduse nimel surema.
Ma loodan siiralt, et Malala unistus saab teoks. Et kõikjal varitseb rahu ja kõigil lastel oleks kunagi võimalik koolis käia.
Punktid: 8/10

NELIKÜMMEND
Paberlinnad

Autor: John Green
Lehekülgi: 300
Kokku: 12 392
Sisu: Quentin Jacobsen on kogu elu armastanud ohutust kaugusest hunnitult seikluslikku Margo Roth Spiegelmani. Margo on alati olnud suurejooneliste aktsioonide planeerija ning siiani on ta neid täide viinud üksinda. Kuni ühel õhtul praotab tüdruk Quentini toa akent ja ronib tema ellu. Riides nagu ninja, kutsub Margo Quentinit geniaalsele kättemaksuaktsioonile ning poiss otsustab kaasa lüüa.
Kui nende öine seiklus lõpeb ja uus päev koidab, avastab Q, et mõistatuslik Margo on ise muutunud müsteeriumiks. Kuid Margo on jätnud talle vihjeid. Quentin alustab tüdruku otsinguid, aga mida lähemale ta tüdrukule jõuab, seda vähem näeb ta temas tüdrukut, keda arvas end tundvat…
“Paberlinnad” ilmus 2008. aastal ja on sellest ajast (koos John Greeni teiste romaanidega “Süü on tähtedel” ja “Alaskat otsides”) valitsenud noortekirjanduse edetabeleid.
Arvamus: Ma olen seda tahtnud lugeda päris pikka aega, sest Greeni teosed on mulle väga muljet avaldanud. Aga kui ma selle lõpuks kätte sain, olin pisut pettunud. Peamiselt paistis see koosnevat lihtsalt mõtteteradest (mis olid muidugi väga head ja õiged ja ilusad) ja kogu jutt oli sinna kirjutatud vaid selleks, et Green saaks oma mõtteid väljendada. Ma ei tea, mulle lihtsalt tundus nii. Ei, ärge saage minust valesti aru, see raamat meeldis mulle väga. Aga kohati tundus see olevat lihtsalt üks filosoofiliste ütluste kogumik.
Quentin mulle eriti ei meeldinud. Ta oli nii egoistlik. Ja kui üks iseloomuomadus, mida ma absoluutselt ei salli, on omakasupüüdlikkus. Muidugi, ikka tuleb eelkõige endale mõelda, kuid teiste inimeste lahkust ära kasutada on lihtsalt õel. Kohati tundus, et Quentini meelest peaksid Radar ja Ben kogu aeg stardivalmis olema. Et kui tema Margo asukoha kohta mingi vihjekese leiab, on nemad sunnitud kaasa tulema. Ja kui ei tule, siis on kohe halvad sõbrad. Nad ohverdasid tema (ja Margo) pärast nii palju. Näiteks läksid oma lõpetamisele minemata.
Margo oli täpselt samamoodi nõmedalt isekas. Võttis kätte, põgenes ära, jättis vihjeid, et okei, ohverdage kool, oma vaba aeg ja tulge otsige mind nüüd üles. Ja lõpus ütles, et tegelikult ta ei tahtnudki, et teda leitaks ja ta ei jätnud neid vihjeid oma ülesleidmiseks. Nagu mida?
Radar oli mu lemmiktegelane. Ta oli lihtsalt nii tore, lahke, sõbralik, armas ja tark.
Aga noh, üldiselt oli siiski väga hea raamat. Muiata sai korralikult, vahe peal isegi naerda. Ja muidugi, nagu ikka, suutis see mu mõttemaailma avardada.
Punktid: 8/10

NELIKÜMMEND ÜKS

Autor: Kiera Cass
Lehekülgi: 304
Kokku: 12 696
Sisu: Kolmekümne viie tüdruku jaoks on Valik erakordne võimalus – ainus väljapääs neile sündides ette kirjutatud saatusest.
Nüüd, kui neist on järele jäänud vaid Eliit, on võitlus prints Maxoni südame võitmise nimel raevukam kui kunagi varem. America aga püüab endiselt otsustada, keda tema enda süda tõeliselt soovib. Kas Maxonit, kes muudaks ta elu muinasjutuliseks? Või esimest armastust Aspenit, keda ta oli alati enda jaoks selleks õigeks pidanud?
America vajab meeleheitlikult rohkem aega. Kuid ülejäänud Eliit teab täpselt, mida tahab, ning America võimalus valik teha on käest libisemas. New York Timesi bestseller.
Arvamus: Ma parem ei hakkagi rääkima, kui vihale ajavalt kaua ma seda ootama pidin. Niisiis pole mingi ime, et alguses pidin üsna intensiivselt mäluvärskendamisega tegelema. Enamus nimesid olid mulle siiski õnneks tuttavad.
Ääretult põnev ja hea raamat oli tegelikult. Läks kiiresti ja ladusalt.
Ainult, et mõned (pea)tegelased olid mulle väga vastukarva. Kõigepealt America. Tuleb tunnistada, et alguses ei saanudki ma õieti aru, mida ta kellegi vastu tunneb. Kui ta Maxoniga koos oli, siis kuulus tema süda Maxonile ja kõik oli nii täiuslik ja ilus. Kui ta Aspeniga koos oli, siis kuulus tema süda Aspenile ja kõik oli nii täiuslik ja ilus. Kõigele lisaks jätkus tal julmust ülbitseda Maxoniga, kui poiss ka teiste Valikus olevate tüdrukutega suhtles (ma ei ütle siinkohal, et ma kogu selle Valiku heaks kiidan, aga ikkagi.)  Aga vot America võis küll Aspeniga salajastes tubades suudelda. See polnud mitte kuidagi vale. Kusjuures ta isegi ei kahetsenud, et Maxonit niimoodi inetult pettis. Kuid suur plusspunkt selle eest, et ta lõpus siiski mingi otsuse langetada suutis.
Ja siis veel see Aspen. Kõigepealt läheb ta Americast lahku. Ja siis, kui kõik Maxoni ja America vahel sujuma hakkab, tuleb tema vahele segama. Nagu, oli tal vaja sinna paleesse üldse ronida? Kas ta üldse tuli selle peale, et niimoodi käitudes võib ta kõik ära rikkuda? Nii et ma kiristasin igakord, kui need kaks koos olid, suurest vihast hambaid.
Teine asi, mis mind kohutavalt vihastas, olid need vead. Alustades tähtede toppimisega sõnadesse, kus need üldse ei käinudki ja lõpetades väga valede kirjavahemärkidega. Muidugi on täiesti normaalne, et ikka tuleb mõni apsakas sisse. Aga kui umbes iga viie lehekülje tagant leiab mõne kirjavea, on midagi ikka väga valesti.
Punktid: 7/10

NELIKÜMMEND KAKS
Punane nagu veri

Autor: Salla Simukka
Lehekülgi: 217
Kokku: 12 913
Sisu: Oli kord tüdruk, kes õppis kartma. Pimikusse on kuivama riputatud pestud viiesajaeurosed rahatähed. Õhus heljub hüübinud vere lehk. Lumikki Andersson ei segada end põhimõtteliselt kunagi teiste asjadesse, aga raha leidmine paiskab ta keset rahvusvahelise narkoäri keerist. Nelja ööpäeva jooksul aset leidev, aina pingelisemaks muutuv sündmusteahel tõukab Lumikki eluohtlikesse olukordadesse, sunnib põgenema külmavereliste kurjategijate eest ja viib lõpuks salajasele ja legendaarsele Jääkaru peole. Kõigi nende sündmuste taustal on talv külmem kui kunagi varem ja pakane piitsutab Tampere tänavaid. „Punane nagu veri“ juhatab sisse Lumikki Anderssonist jutustava trilleritriloogia.
Arvamus: Ma ausalt öeldes ei saa aru, kuidas mul mõnikord tekivad raamatu tegelastest sellised imelikud kujutluspildid. Ilma igasuguse põhjuseta arvasin alguses, et Lumikki on umbes kahekümnendate lõpus olev meessoost detektiiv. Ning kui selgus, et ta on põhimõtteliselt vastand mu kujutlusele, olin üsna segaduses.
Raamat oli hästi ja põnevalt kirjutatud. Autoril oli oma huvitav stiil, mis on mõistagi väga hea. Aga kogu see lugu iseenesest mulle eriti muljet ei avaldanud. Ootasin midagi haaravamat; mingit suurte keerdudega mõrvalugu, kus süüdlane on isik, keda ma elusees kahtlustada poleks osanud. (Näiteks Elisa). Kuid siin oli kahjuks juba suhteliselt algusest teada, kes süüdi on. Ja tegelikult on see narkoteema end juba minu jaoks üsna ammendanud.
Mulle meeldis tohutult see, et siin oli BodyCombatist juttu (sest see Combat, kus Lumikki käis, oli kirjelduse järgi LesMillsi Combatiga väga sarnane). Igatahes, see on ülivinge trenn!
Kusjuures enne selle raamatu lugemist ma just mõtlesin, kas siin võib ka eestlastest juttu olla. Ja oligi! Ainult, et ma ei ütleks just, et olin eriti vaimustunud sellest, et nad olid halvad ja tegid venelastega koostööd.
Punktid: 8/10

NELIKÜMMEND KOLM
Valge nagu lumi

Autor: Salla Simukka
Lehekülgi: 188
Kokku: 13 101
Sisu: Elas kord tüdruk, kellel oli saladus.
Lumikki Andersson sõidab suvel põuaselt palavasse Prahasse. Pikalt igatsetud üksiolekust ei tule aga midagi välja, sest peagi otsib Lumikkiga tutvust noor naine, kes väidab, et on tema õde. Naine, Lenka, tundub ühtaegu nii siiras kui salatsev.
Püüdes lahendada perekonnasaladust puutub Lumikki kokku veidra usulahuga, mis osutub pikapeale ohtlikumaks kui ta oleks osanud arvata. Peagi ähvardab usulahku suur tragöödia – ja keegi kavatseb selle pealt korralikult teenida. Lenka elu on ohus ja oht ähvardab ka Lumikkit. Linna piinab armutu kuumalaine ja Lumikki peab aina uuesti otsustama, keda usaldada, sest kellegi kavatsused ei tundu olevat puhtad ja valged nagu lumi.
Arvamus: See raamat oli tunduvalt parem kui eelmine. Nagu täiesti teisest puust. Seekord oli lugu palju põnevam ning lõpplahendus ei olnud kohe algusest peale teada. Ja mis kõige tähtsam- ma sattusin sellest lausa sõltuvusse. Nagu sellisesse õigesse, kõikehõlvamasse sõltuvusse. Ma ei suutnud raamatut käest panna ja olin kõigest seal toimuvast täiega haaratud ning mingil hetkel oligi see jutt minu jaoks kõige tähtsam. Polegi nii tugevat raamatusõltuvust viimasel ajal kogenud. Nii ma selle siis kahe ja poole päevaga läbi lugesin. (Kuigi lehekülgede arvu arvestades pole selles just midagi kohutavalt erilist).
Selles raamatus oli mu lemmiktegelane Jiri. Ta üllatas mind väga positiivselt. Alguses arvasin, et ta on lihtsalt mingi mõttetu eneseimetleja ja auahne ajakirjanik, aga tegelikult oli tal siiski väga hea süda.
Ma siiralt loodan, et Lumikki kohtub Leegiga uuesti. Nad olid nii armas paar ja oleks ju patt neid lahku jätta.
Tahaks juba kolmanda osa ka raamatukogust kätte saada.
Punktid: 10/10

NELIKÜMMEND NELI
Protsess

Autor: Franz Kafka
Lehekülgi: 149
Kokku: 13 250
Sisu: Franz Kafka kuulsaima romaani kordustrükk. Uus järelsõna Mati Sirklilt."Protsess" on mehe lugu, kes ühel hommikul avastab, et on arreteeritud ning tema üle algab kohtuprotsess. See on Josef K. võitlus juba langetatud otsuste vastu, teekond mööda hullumeelsuse ja paranoia spiraali, mis viib vääramatult ta elu laialipudenemiseni. Samas on see ka romaan totalitaarsest riigist, mille väliselt meeleheitlikult normaalse ja turvalise pinna all hõõgub rahutu ning sünge teadmatus.
Arvamus: Võtsin selle raamatu lugemist väga rahulikult. Alustasin pikalt enne tähtaega. Kui tahtsin, lugesin ühe lehekülje; kui tahtsin, lugesin kakskümmend. Ja niimoodi ta vaikselt edasi kulgeski.
Ma valetaksin, kui ütleksin, et see raamat mulle nüüd jubedalt meeldis. Ei. See polnud küll otseselt igav -pigem kohati isegi põnev- kuid tahtis lihtsalt sügavat kaasamõtlemist.
Mis mulle veel kohale ei jõudnud, oli see, miks K. nii kergesti alla andis. Mina poleks küll vabatahtlikult sinna protsessile roninud.
Ja üldse olen ma selles lõpplahenduses pisut pettunud. Muidugi saan ma aru, et ehk ei olnudki selle raamatu eesmärk olla klassikaline raamat, kus kõik tekitatud probleemid leiavad lahenduse. Et see oligi mõeldud näitamaks, kui võimetu on inimene bürokraatia ees ja mida üks väike viga võib teha. Kuid siiski tunnen ma end pisut petetuna- lugesin ma seda raamatut ju nii suure (vahelduva) innuga sellepärast, et ikka teada saada, miks ja kuidas teda süüdistati ning loota, et lugu leiab ilusa ja õiglase lõpu.
Punktid: 6/10

NELIKÜMMEND VIIS
Must nagu eebenipuu

Autor: Salla Simukka
Lehekülgi: 149
Kokku: 13 399
Sisu: Väljendusoskuste gümnaasiumis tahetakse jõuluks lavale tuua uusversioon Lumivalgekese muinasjutust ja peaosa mängib loomulikult Lumikki Andersson. Paistab, et kõik läheb erakordselt hästi. Endalegi ootamatult on Lumikki hakanud käima toreda poisiga, kes täidab näidendis küti rolli. Esietenduse eel hakkab aga Lumikki saama sõnumeid salajaselt austajalt, kellele tema armastus saab peagi sundmõtteks. Austaja ähvardab muuta esietenduse veresaunaks, kui Lumikki ei täida tema nõudmisi.
Kui Lumikki püüab välja selgitada oma varju isikut, on ta sunnitud silmitsi seisma mineviku tumedaimate saladustega. Lisaks võtab peale aastast vaikimist Lumikkiga uuesti ühendust tema suur armastus − Leek.
Aeg hakkab otsa saama, esietendus on ukse ees ja Lumikki peab leidma võimaluse, kuidas saada võitu ahistajast, kelle hing on must nagu eebenipuu.
Arvamus: Raudselt selle triloogia parim raamat. Läks kiiresti, oli algusest lõpuni ülipõnev, ootamatu ja suurepäraselt kirjutatud.
Mulle meeldis, et lugu algas kohe pihta, ei olnud sellist igavat uimerdamist. Aga noh, mis siin imestada; arvestades lehekülgede arvu polegi selles midagi nii imelikku. Kui jutt juba sinna läks, siis oleks see raamat võinud tunduvalt pikem olla. Ma usun, et see oleks täiesti saavutatav olnud, kui autor oleks väga tahtnud.
Kusjuures Leegi väljailmumine ei tekitanudki minus nii suurt vaimustust, nagu olin algselt arvanud. Mulle isegi meeldis see otsus, mille Lumikki lõpus tegi; see oli tegelikult ainuõige.
Ja kogu see salajase jälitaja värk oli ülihea. Kahtlustasin alguses kolme-nelja tegelast ja veel üsna raamatu lõpuski olin kindel, et kui see üks neist ei ole, siis on hoopis mingi suvaline. Kuid mõni lehekülg enne süüdlase paljastust, vilksatas see isik korraks mu peast läbi.
Ja ma lihtsalt pean mainima, et minu meelest BodyCombat küll aeroobika pole.
Punktid: 10/10

NELIKÜMMEND KUUS
Surma ravim

Autor: James Dashner
Lehekülgi: 334
Kokku: 13 733
Sisu: MOOLOK on võtnud Thomaselt kõik: tema elu, mälestused ja nüüd ka ainsad sõbrad – välujad. Aga viimaks ometi on kõik läbi. Katsed on lõpetatud. On jäänud vaid viimane test. Thomas sai jagu labürindist. Elas üle Põlenu. Ta riskiks sõprade päästmise nimel kõigega. Valede aeg on ümber, tõde saab olema hirmuäratav. Tõde võib olla see, mis kõigele lõpu teeb. Kas keegi jääb ellu? Surma ravim“ on järg James Dashneri romaanidele „Labürindijooksja“ ja „Põlenu katsed“ (mõlemad on eesti keeles ilmunud 2014. aastal).
Arvamus: Sattusin seda raamatut lugema just õigel ajal- praegu jookseb kinos ju triloogia teine film. Kuigi see siia eriti ei puutu, pean ma mainima, et nii palju kui ma eelmist raamatut mäletan, oli film sellest ikka väga erinev. Lausa märkimisväärselt väga erinev.
Selle raamatu lugemine läks üsna vahelduva eduga- kohati oli huvitav ja põnev ja kaasahaarav, kuid vahe peal tuli natuke sunniviisiliselt lugeda. Üllatav oli see, et nende kohtade ajal, mis oleksid eeldatavasti pidanud mind vesistama ajama, ei olnud ma isegi kurb. Võib olla on mu süda millalgi ära kivistuda jõudnud.
Thomas mulle ei meeldinud. Ma ei tea, mis mul viimasel ajal nende peategelaste vastu on, aga ta ajas mind lihtsalt nii närvi. Raamatu tagakaanel oli teda hullult üles kiidetud. Et ikka meie ülivapper kangelane Thomas peab oma eluga riskima ja kogu maailma ära päästma ja nii edasi. Tegelikult oli hoopis tema see, kes pidevalt päästmist vajas. Ta tegi lihtsalt nii rumalaid ja mõtlematuid otsuseid ja mässis end igasugustesse jamadesse, et tahes-tahtmata tuli endalt küsida, kuidas keegi üldse saab teda kangelaseks nimetada. Vähemalt lõpus suutis ta end natukenegi parandada ja midagi mõistlikut ka teha.
Aga see lõpp meeldis mulle muidu väga.
Punktid: 7/10

NELIKÜMMEND SEITSE
Parim hotell terves Indias

Autor: Deborah Moggach
Lehekülgi: 335
Kokku: 14 068
Sisu: Kui Teil tekib vajadus ja äriidee rajada Indiasse vanadekodu, siis on selle elluviimine käkitegu – päikest ja lahket personali jagub seal küllaga ning ka hind tuleb ahvatlevalt soodne.
Briti pensionäridele pakub India rahulikku ja mõnusat varjupaika, kus meeldivalt aega mööda saata, kuid noortele brittidele on India kirev sigin-sagin hea koht näiteks maksupolitsei eest pagemiseks või siis ashramites elumõtte otsimiseks. India pakub kõigile just seda, mida sinna otsima minnakse.
Autor käsitleb raamatus erinevate generatsioonide kooseksisteerimise problemaatikat ning jälgib kuidas erinevad kultuurid tänapäeva modernses maailmas toime tulevad. Lahedalt värvika aktsendi annavad meeleolukad pildid India eluolust ja inimestest.
Arvamus: Kui ma viimane kord Leedust bussiga koju sõitsin, hakkasin seda filmi vaatama. See meeldis mulle väga- oli selline hästi mõnus, muhe ja positiivne briti komöödia. Kahjuks jäi film mul aga poolikuks ning seetõttu otsustasingi ka raamatu läbi lugeda.
Tuleb tunnistada, et üllatusin üsna negatiivselt. Võrreldes filmiga oli raamat väga igav ja ka kohutavalt palju depressiivsem. Erinevalt filmist ei naernud ma lugedest vist kordagi. Pigem vastupidi; kohati tuli lausa suur masendus peale ja mingil hetkel ma isegi plaanisin lugemise pooleli jätta.
Väga imelik oli veel see, et kõikidel abielupaaridel oli mingi suur suhtejama. Ma saaks aru kui mõnel, aga kohe kõigil....Päriselus see ju nii pole? Tahaks loota. Et siin tekkis küsimus kas autor on kuidagi ise kibestunud või ongi see normaalne.
Midagi positiivset ka: mulle meeldis see, et kõigest hoolimata suutis autor mind tegelastele kogu hingest kaasa elama panna. Vahe peal keerasin isegi lehekülgi edasi, et näha, kas ikka läheb nii nagu peab. Lõpp oli ka väga armas.
Punktid: 6/10

NELIKÜMMEND KAHEKSA
Lui Vutoon

Autor: Armin Kõomägi
Lehekülgi: 286
Kokku: 14 354
Sisu: Ühel tavalisel suvehommikul läheb tulevane turundusjuht Lui suurde kaubanduskeskusse töövestlusele. Kuid ta ei leia ühtegi inimest. Muusika mängib, eskalaatorid töötavad, mäkis särisevad kuldpruunid friikartulid. Lui otsustab ootama jääda ja sätib ennast kaubanduskeskuses sisse.
"Lui Vutoon" on noore mehe päevik maailmast, milles puuduvad inimesed, kuid asjad on alles. See on lugu elust ühtaegu külluslikus ja tühjas reaalsuses, kus staatusel pole enam tähendust, armastus räägib silikooni keeles ja päevade üle peavad arvet taevas tiirlevad linnud. Romaan võitis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esimese koha.
Arvamus: Olen seda raamatut juba väga kaua lugeda tahtnud. Teema oli minu jaoks üsna uudne ja mind huvitas, kuidas autor seda kõike kujutab.
Alguses olin ma väga haaratud. Ahmisin kogu seda teost lehekülgede kaupa sisse ja kohe üldse ei tahtnud käest ära panna. Eks ma siis veel lootsin, et inimesed ilmuvad ikka uuesti välja ja kogu see lugu leiab mingi lahenduse. Mida edasi ma aga lugesin, seda selgemaks sai, et loodan tühja. Kuidas üldse olekski võimalik seda lugu lahendada, kui jätta kõrvale absurdsed variandid, nagu unenägu, narkootikumid või mingid tulnukatelaadsed olevused? Vot ei tea. Ja ei saagi teada.
Kusagil poole peal vajus asi nagu kuidagi ära. Võib olla oli probleem minus, aga sealt edasi pidin natuke sunniviisiliselt lugema. Ta filosofeeris liiga palju.
Kui see kõik nüüd kõrvale jätta, suutis see raamat teha minuga midagi, mida ükski raamat viimasel ajal teha pole suutnud: see pani mind kaasa mõtlema. Ei, mitte nagu kaasa elama, vaid tõeliselt mõtlema. Kujutasin reaalselt ette, mida mina sellises olukorras teeksin või mida tema tegema peaks. Täitsa kasulik ju.
Tegelikult oleks täitsa vahva ju natuke aega ilma inimesteta maailmas elada. Aga mina vist üle nädala küll vastu ei peaks.
Punktid: 8/10

NELIKÜMMEND ÜHEKSA
I Hate Myselfie

Autor: Shane Dawson
Lehekülgi: 228
Kokku: 14 582
Sisu: From his first vlog back in 2008 to his full-length film directorial debut Not Cool, Shane Dawson has been an open book when it comes to documenting his life. But behind the music video spoofs, TMI love life details, and outrageous commentary on everything the celebrity and Internet world has the nerve to dish out is a guy who grew up in a financially challenged but loving home in Long Beach, California, and who suffered all the teasing and social limitations that arise when you’re a morbidly obese kid with a pretty face, your mom is your best friend, and you can't get a date to save your life.
In I Hate Myselfie, Shane steps away from his larger-than-life Internet persona and takes us deep into the experiences of an eccentric and introverted kid, who by observing the strange world around him developed a talent that would inspire millions of fans. Intelligent, hilarious, heartbreaking, and raw, I Hate Myselfie is a collection of eighteen personal essays about how messy life can get when you’re growing up and how rewarding it can feel when the clean-up is (pretty much) done.
Arvamus: Shane on ainus youtuber, keda ma vaatan. Olen vist sellise jama jaoks tegelikult küll natuke liiga vana, aga mulle tohutult meeldib tema huumorimeel ja need naljad, mida ta teeb, on ka tõsiselt tasemel. Ja kuna mind huvitas just Shane'i teine pool, mida ta kaamera ees ehk nii palju ei näitagi, otsustasin ka tema raamatu läbi lugeda.
Kirjutatud oli see üsna lihtsas inglise keeles, arusaamatuid kohti polnud absoluutselt; selline tunne nagu oleks täitsa oma emakeeles lugenud.
Raamat oli tohutult huvitav, kaasahaarav, naljakas ning läks kõigi nende eelnimetatud põhjuste tõttu väga kiiresti. Osa juhtumeid olid nii veidrad, et mul oli tahes-tahtmata raske uskuda, et need ka päriselt juhtusid. Hetkel meenub mulle näiteks see lugu, kuidas ta väikse poisina mingile üksikule vanaprouale sõbrapaela maha ärida suutis. Huvitav, kas tal olid sellel ajal peetud vestlused tõesti nii täpselt meelde jäänud või kirjutas ta need lihtsalt üles või improviseeris ta kirjutamise ajal neid natuke naljakamaks (mis on vist kõige tõenäolisem)? Ja naerda sain ma muidugi tõesti palju.
Punktid: 10/10

VIISKÜMMEND
Sume on öö

Autor: F. Scott Fitzgerald
Lehekülgi: 335
Kokku: 14 917
Sisu: Ameerika kirjaniku F. Scott Fitzgeraldi (1896–1940) meistriteos „Sume on öö” (1934, eesti keelest esimest korda 1976) räägib ameeriklasest psühhiaatri Dick Diveri ja tema kaasmaalaste pillerkaaritavast elust 1920. aastate Euroopas. Lugejale avaneb pilt mitmekülgse seltskonna kirevatesse päevadesse ja öödesse, aga ka särava fassaadi taga peituvasse tühjusesse, kus hõljuvad nii mõnedki täitumata soovid. „Sume on öö” on mitmeplaaniline lugu täis vastandeid ja konflikte; teos, kus põrkuvad kõrged sisemised ideaalid ja välise maailma hiilgus. „Sume on öö” lõimetusaeg oli enneolematult pikk ja vaevaline, vaheaegadega kokku üheksa aastat. Kui romaan 1934. aastal ilmus, sai see väga leige vastuvõtu osaliseks. Loomulikult ei ole „Sume on öö” ei esimene ega viimane teos maailmakirjanduse ajaloos, millele hinnangu andmisega on eksitud. Üks esimesi seda mõistma oli Ernest Hemingway. Juba 1935. aastal kirjutas ta oma ja Fitzgeraldi toimetajale Maxwell Perkinsile: „Kummaline on see, et tema „Sume on öö” muutub tagasivaates ikka paremaks ja paremaks.”
Arvamus: Mul olid selle raamatu suhtes üsna kõrged ootused, kuid siiski ei osanud ma arvata, et see mulle nii väga meeldima hakkab. Siinkohal oleks vist õige mainida, et tegelikult ei teadnudki ma enne lugemahakkamist, mis täpselt juhtuma hakkab ja juba see muutus kõik palju põnevamaks. Nii siis hakkaski mulle järjest lehekülgede kaupa positiivseid ''uudiseid'' tulema. Kõigepealt sain teada, et Dick on psühhiaater ja et ta armub endast kaheksa aastat nooremasse skisofreeniat põdevasse tüdrukusse. Juba siis olin ma üliõnnelik. Mõelda vaid, seal oli sees nii psühholoogia, mis mind väga huvitas kui ka armastus vanema mehe ja pisut noorema tüdruku vahel! Kas saab veel paremaks minna? Tuli välja, et saab küll. Mõned aastad hiljem ilmus välja Rosemary, kes oli siis Dickist veelgi noorem ning armus temasse. Ja nende armulugu oli kirjeldatud täpselt nii, nagu mulle meeldib: Dicki tunded Rosemary vastu tekkisid alles hiljem ja nende tunnistamine oli üliromantiline.  
Muidugi oli selles teoses veel palju muudki, kuid sõltuvuse tekitasid peamiselt just suhted, sest, noh, need olidki ju nagu põhimõtteliselt mulle loodud.
Fitzgeraldil on minu meelest kuidagi tänapäevasem stiil, mis teeb tema teosed lihtsamini loetavaks. Pean silmas seda, et siin pole lehekülgede pikkusi mõistukõnesid ja kirjeldusi on ka piisavalt; piisavalt, et tekkiks silme ette mingi kujutluspilt, kuid samas pole need ka liiga laialivalguvad ning igavaks muutuvad.
Mulle meeldis veel see, et sain paralleele vedada teiste Fitzgeraldi teostega. Näiteks meenutas Dicki võluv ja teisi ligitõmbav isiksus ning suhteliselt suur tutvusringkond mulle Gatsbyt. Hollywoodi filmitööstusest kirjutamine jällegi ''Pat Hobby lugusid''.
Ma pole vist kunagi raamatu lugemise ajal kirjanikku armunud. Seekord see juhtus.
Punktid: 10/10

VIISKÜMMEND ÜKS
Ahvatletud

Autorid: P.C ja Kristin Cast
Lehekülgi: 391
Kokku: 15 308
Sisu: Pärast Kalona ja langenud ülempreestrinna Nefereti Tulsast pagendamist võiksid Zoey Redbird ja tema sõbrad ometi kord puhkust saada. Aga kui Zoey ja tema kuum sõdalane Stark toibuvad surmaohust ning vastmärgitud pingutavad, et Nefereti hirmuvalitsuse tagajärgi klaarida, pole puhkust ette näha. Zoeyt painab tema segadusseajav ent hingepõhjani ulatuv side A-yaga, iidse tšerokii neiuga, kes suutis ainsana Kalona oma kütkeisse püüda. Kas A-ya mõju Zoey üle lubab tal ohtlikult võrgutavale surematule vastu panna? Samal ajal uskus vingete punase vampiiri võimetega Stevie Rae alati, et suudab ise oma saladustega toime tulla. Kuid mõistatuslik ähvardav jõud Tulsa raudteejaama tunnelites levib. Stevie Rae ei räägi oma tegemistest ning Zoey hakkab kahtlema, kas ta saab üldse usaldada sõpra, kes pidi alati ta seljatagust valvama. Kas nende valikud hävitavad neid ja viivad Öö Koja pimedusse? Sünged saladused ja väljaütlemata kahtlused tulevad Zoey ja Stevie Rae vahele, seades ohtu nii nende sõpruse kui ka kogu Öö Koja.
Arvamus: Mul on selle sarja suhtes tõsine dilemma. Ühelt poolt tahaksin tohutult teada, mis seal edasi juhtub ja kuidas kõik lõpeb. Samas tunnen ma aga selgelt, et olen selle jaoks liiga vana ja siin on nii paljud kohti, mis mind lihtsalt kohutavalt närvi ajavad. Kõigepealt see, et pea kõik heteromehed on Zoeysse armunud, kaklevad tema pärast ja üritavad üksteist pidevalt üle trumbata. Jah, ma saan aru, et Zoey on ju ikkagi ülempreestrinna ja väga tähtis ja võluv ja mida kõike veel, kuid kas tõesti on vaja kõik isased tema üle ilastama panna? Mõningaks üllatuseks ajas mind veel rohkem vihaseks aga see, et nad otsustasid lõpuks üksteise olemasoluga leppida, sest mingi osa täiuslikust Zoeyst on ju ikkagi parem, kui ta täielikult kaotada. Ja muidugi on Zoey ise kogu asjade käiguga ülirahul ning jookseb suurima rõõmuga ühe poisi käte vahelt teise poisi käte vahele.
Nagu ma juba eelmiste osade juures maininud olen, on kirjutamisstiilis toimunud üsna märkimisväärsed arengud, tundub, et selles osas muutub sari iga korraga aina paremaks. Väga tore on ka see, et siin raamatus oli sissetoodud ka teiste tegelaste vaatepunkte. Näiteks palju suuremat huvi, kui Zoey ja teda ümbritsevate imetlevate meestekari, pakkus mulle Stevie Rae ja Rephaimi arenev suhe. See oli keelatud, vastuoluline ja seega väga põnev.
Lõpp mulle üllatusi ei valmistanud- olin sellest juba teadlik. Siiski jääb mulle arusaamatuks, miks Zoey sõbrad ja eriti tema ustav sõdalane ta hoolimata Aphrodite nägemusest üksi jätsid.
Endiselt avaldab mulle väga suurt muljet see, et kahest päevast on pea nelisada lehekülge kirjutatud. Igaüks sellega vist hakkama ei saaks.
Punktid: 6/10

VIISKÜMMEND KAKS
Kuldne liilia

Autor: Richelle Mead
Lehekülgi: 399
Kokku: 15 707
Sisu: Sydney Sage on alkeemik, üks neist inimestest, kes vusserdavad võlukunstiga ning on ühenduslüliks inimeste ja vampiiride maailma vahel. Nad kaitsevad vampiiride saladusi – ja inimeste elusid.
Sydney on saadetud peitu peenesse internaatkooli Palm Springsis, Californias, ja ta ülesandeks on kaitsta moroi printsessi Jill Dragomiri mõrtsukate eest, kes tahavad tõugata moroide õukonna kodusõtta. Varem ebasoosingusse sattunud Sydneys nähakse nüüd eeskujuliku alkeemiku näidist. Ent mida lähedasemaks saab ta Jilli, Eddie ja eriti Adrianiga, seda rohkem leiab ta end kahtlemas alkeemikute sajanditepikkustes tõekspidamistes.
Ta maailm muutub veelgi keerulisemaks, kui katsetused võlukunstiga tõestavad, et Sydneys võib peituda võti, mis takistab muutuda strigoiks. Siiski on see tema enda hirm – olla eriline, maagiline, jõuline –, mis takistab teda rohkem kui miski muu. Sama hirmutav on ka äsja alanud armulugu Braydeniga, armsa targa poisiga, kes paistab talle igati sobivat. Siiski – kuigi see noormees näib täiuslik, leiab Sydney, et teda tõmbab kellegi teise poole – suunda, mis on talle keelatud.
Kui aga vapustav saladus ähvardab vampiiride maailma purustada, pannakse Sydney ustavus äkki rängemalt proovile kui kunagi varem. Kas ta peaks usaldama alkeemikuid – või oma südant?
Arvamus: Ma olin väga positiivselt üllatunud, kui nägin, et see raamat nii kiiresti eesti keelde tõlgitud ja veel positiivsemalt üllatunud olin ma siis, kui selle raamatukogust suhteliselt kiiresti kätte sain.
Algus tahtis natuke sisseelamist ja harjumist, mis on minu puhul Meadi raamatute suhtes normaalne. Kuid õigepea haaras see mind endasse ja siis lugesin ma kõik pea ühe hingetõmbega läbi. Hoolimata faktist, et sellest raamatust mäletasin üsna paljut, oli see siiski väga põnev. Ja muidugi paneb mind alati imestama, kuidas Mead ikka suudab nii täiuslikke, nii erinevaid, nii värvikaid tegelaskujusid luua. Ma armusin vist juba sajandat korda uuesti Dimitrisse ja Adriani ja Eddiesse. Adrian on juba täiesti omaette kategooria. No selliseid vaimukusi ikka annab välja mõtelda! Nii et naerda sain ma palju . Sydney on muidugi ka väga vahva.
Tahaksin nüüd kohutavalt ka järgmist osa lugeda, sest ma juba tean, et seal juhtub midagi, mis mulle väga meeldib. Aga kuna mul on järjekorras praegu päris mitu raamatut, peab see natuke veel ootama.
Punktid: 10/10
Lahedad kohad: ''Nii et sa jätad mu maha?''
''Jah. Jah, jätan küll.''
Kõik, mida tundsin, oli natuke jahmunud üllatus.
''Ahah,'' ütlesin
See oli Braydeni jaoks nähtavasti piisavalt meeletu reageering. ''Palun ära tee seda raskemaks, kui see niigi on.''

VIISKÜMMEND KOLM
Veronika otsustab surra

Autor: Paulo Coelho
Lehekülgi: 208
Kokku: 15 916
Sisu: Psühholoogiline jutustus inimesest ja tema hullusest. Paulo Coelho sai kuulsaks sümbolistliku romaaniga "Alkeemik".Coelho on nagu targa lapse suu - lihtsas, poeetilises keeles kirjutab ta asjadest nii, nagu nad on. Vahel harva võib see meetod tunduda naiivne, ent enamasti on see oma südamlikkuses vastupandamatu. Sedakorda on vaatluse all "hullude" ja hullude elu. Kas üdini siiras, loomulik ja tabudeta inimene on hull? Kas "tavalised" inimesed on mähitud mingisse kindlasse käitumisnormistikku, samal ajal kui "hullud" on vabad käskudest ja keeldudest ja saavad maitsta tõelisi elurõõme? Coelho sõnum on lihtne, kuid fundamentaalne: ärge lükake elu edasi! Püüdke võimalikult ruttu teha seda, mida te tahate teha - sest ei või ju teada, millal Elu teie jalge alt ära tõmmatakse.
Arvamus: Kui päris aus olla, siis ma lootsin, et see raamat on natuke põnevam. See ei olnud küll otseselt igav, aga ma lootsin lihtsalt natuke rohkem tegevust. Jah, nii häbi kui mul seda ka tunnistada pole, siis minu jaoks on huvitavam ikka see, kui toimub mingi tegevus,ja ma lihtsalt ei jaksa lehekülgede kaupa mingit mõistukõnet lugeda. Muidugi on osad mõtted väga ilusad ja head ja õiged. Ka siin raamatus oli neid palju. Kasvõi see, et hulludele meeldis hullumajas olla, sest nad võisid seal olla, kes tahtsid. Et kui sa hull oled, siis pole enam midagi kaotada. Tuleb tunnistada, et kuigi ma olen hullumaja elu kohta nii mõndagi lugenud või kuulnud, ei osanudki ma varem millegi sellise peale tulla. Ja kuidas see, kui kellelegi öelda, et tal on elada vaid nädal aega, paneb nii tema kui ka teised teda ümbritsevad inimesed, kes sellest kuulnud on, oma elu hindama. Kokkuvõttes võib öelda, et see avas vaimuhaigusi kuidagi ...mõttelisemast ja ehk ka teaduslikumast poolest. Nii et mul on hea meel, et lugesin läbi ka sellise kirjanduslikult natuke väärtuslikuma teose.
Punktid: 7/10

VIISKÜMMEND NELI
Iluduskuningannad

Autor: Libba Bray
Lehekülgi: 424
Kokku: 16 340
Sisu: Viiskümmend Miss Teiniunelma iludusvõistlusel osalejat arvasid, et tuleb lõbus reis randa, kus nad võivad oma osariiki esindavates kostüümides ringi uhkeldada ja kaamerate ees omavahel võistelda. Kahjuks olid saatusel teised plaanid – lennuk kukkus üksikule saarele ja jättis ellujäänud väheste toidu- ja veevarudega ning täiesti ilma silmalainerita metsiku looduse meelevalda.
Mida üks iluduskuninganna kandidaat sellisel juhul peaks tegema? Kas jätkata telesaate jaoks talendikava harjutamist või hoida end džungliohtude eest; kas täiuslikult pruuniks päevituda või püüda Robinsoni kombel hakkama saada? Aga mis siis, kui välja ilmuvad piraadid?
See on lugu, mis paneb sind naerma, paneb mõtlema ja sa hakkad ilu nägema hoopis teiste silmadega
Arvamus: Ma saan aru, et idee poolest oleks see raamat pidanud naljakas olema...aga ma ei naernud kordagi. Heal juhul suunurk vahepeal tõusis, kuid ka seda väga harva. Tegelasi oli minu meelest pisut liiga palju. Peaaegu päris lõpuni ei saanudki aru, kui mitu neid siis täpselt seal saarel oli. Ja mis puudutab sisu ennast, siis ma tegelikult ei oskagi midagi erilist öelda. See polnud küll otsestelt igav, aga ühtegi põnevat kohta, kus raamatut käest ära panna ei saanud, nagu ka ei olnud. Võiks öelda, et peamiselt lugesingi seda lihtsalt selleks, et läbi saada.
Muidugi oma mõte oli sellel raamatul täitsa olemas. See, kuidas meedia naisi pidevalt survestab, ongi tegelikult tänapäeval üsna reaalne probleem. Ja seda läbi huumoriprisma ning peenete liialduste edasi anda, oli väga geniaalne.
Kusjuures ma olen siiralt üllatunud, et see autor nii vana on. Sellist raamatut oleks ootanud selliselt nooremapoolselt mimmilt.
Arvamus: 5/10

VIISKÜMMEND VIIS
Aus pettur

Autor: Tove Jansson
Lehekülgi: 142
Kokku: 16 482
Sisu: Maailmakuulsa "Muumitrolli" autori romaan täiskasvanuile.
Anna elab oma majas külaservas, omaette, rahulikult, muretult. Ühel hetkel ilmub tema majja naine, kes teab täpselt, mida tahab. Vähehaaval saab ta Anna ja kogu tema majapidamise oma mõju ja võimu alla.
"Aus pettur" on romaan kahe inimese ja kahe maailma kokkupõrkest, petturi vankumatust ausameelsusest ja petetu ebaausast enesepettusest. Ja sellest, et lõppude lõpuks on iga inimene vastutav olukorra eest, millesse ta on sattunud.
Arvamus: See raamat jäi mulle silma täiesti juhuslikult ja kuna mul oli nagunii vaja lugeda midagi, mille pealkirjas oleksid antonüümid, otsustasingi selle laenutada. Alguses kartsin, et see jääb minu jaoks pisut igavaks. Et seal on lihtsalt mingi suvaline vanaaegne külaelu ja igavad lehekülgede pikkused monoloogid. Aga ei. Hoopis vastupidi. Juba esimesest lausest hakkas see mulle meeldima. Kõigepealt avaldas mulle väga muljet see, et mul tekkis lugedes kuidagi selline väga mõnus, õdus ja ehk isegi pisut jõulune tunne. Tegelased olid ka hästi õnnestunud tugevad isiksused.
Otsekõne kirjavahemärkide puudumine mind eriti ei häirinudki. Selles suhtes, et sellel, mida keegi ütles ja jutustuse osal oli väga lihtne vahet teha.
Kahjuks ei saa ma öelda, et mõistsin seda raamatut nüüd läbi ja lõhki. Eks see põhiidee jõudis mulle muidugi kohale, aga sügavamatesse kihtidesse ma laskuda ei suutnud. Kohati tundsin ma end sellepärast isegi selle pärast nagu halvasti, kuid mida sinna ikka parata, et loll oled.
Lõpplahendus oli väga üllatav.
Punktid: 8/10

VIISKÜMMEND KUUS
Tappa laulurästast

Autor: Harper Lee
Lehekülgi: 318
Kokku: 16 800
Sisu: "Laske siniraage niipalju kui te tahate ja tabate, aga pidage meeles, et tappa laulurästast on patt.“ Sellised õpetussõnad annab advokaadist isa Atticus Finch edasi oma lastele, kaitstes loo "tõelist laulurästast" – musta meest, keda süüdistatakse valge neiu vägistamises 1930-ndate aastate ameerika väikelinnas. Tema tütre, noore Jean Louise´i – Nirksilma – pilgu läbi kirjeldab Harper Lee lopsaka huumori ja vaheda aususega toonase ajastu rassismiprobleeme ja klassivahedest põhjustatud lahkhelisid, ühe mehe vaikset ja visa võitlust õigluse nimel õõnestamas linna südametunnistust, mis on tume eelarvamustest, vägivallast ja silmakirjatsemisest.
Arvamus: Kui päris aus olla, siis võtsin selle raamatu kätte ainult sel põhjusel, et see täitis ära kaks punkti lugemise väljakutsest. Võib olla natuke ka sellepärast, et nüüd ma saan kaasa mõelda selle PLL osaga, kus nad ''Tappa laulurästast'' üle arutasid.
Aga ma poleks elu sees arvata osanud, et see nii huvitavaks osutub. Mõnes mõttes aitas sellele kindlasti kaasa ka fakt, et see oli lapse silme läbi kirjutatud. Ja kuidas saavadki laste seiklused igavad olla, eks?
Kuid täpselt nagu ''Raamatuvarastki'' ma seda lasteraamatute hulka küll ei liigitaks. See oli selleks liiga ''sügav'', ja ehk isegi traagiline.
Neegrite kiusamisest olen ma varemgi lugenud ning ka seekord sain ma mõndade valgete inimeste peale ikka väga tigedamaks. Kõige vihastavam ongi see, et mingil määral põhineb see ju päriselul.
Naerda sai ka. Ma kahjuks unustasin need kohad meelde jätta, kuid selliseste väikesest huumorivõtmekesest tuleb alati kasu.
Atticus oli nii tore ja tark ja tubli. Ma vist isegi natuke kiindusin temasse. Aga oma lapse etendusele minemata jätmine oli küll inetu. Kuigi ma saan aru, et raamatu sündmuste selliseks arenguks oli see vajalik.
Ma oleksin olnud väga pettunud, kui see kogu aeg üsna olulisel kohal olnud Koll Radley, olekski lihtsalt üheks vaevu lahti seletatud kujundiks jäänud.
Puntkid: 8/10

VIISKÜMMEND SEITSE
Oskar ja asjad

Autor: Andrus Kivirähk
Lehekülgi: 295
Kokku: 17 095
Sisu: Oskar saadetakse suveks maale vanaema juurde. Esialgu on tal seal väga igav ja kõik tundub kuidagi võõras ja harjumatu. Siis aga avastab Oskar põneva nipi, mille abil ta leiab endale suure hulga sõpru. Ja elu läheb ühekorraga väga huvitavaks..
Arvamus: Kui ma kuulsin, et Kivirähkilt tuli uus raamat välja, olin ma väga rõõmus. Avastades, et see on lasteraamat, vähenes mu vaimustus üsna märkimisväärselt. Aga siis ma mõtlesin, et olen vist kõik tema lastejutud läbi lugenud, miks siis selle puhul erandit teha? Sest üks meistriteos oleks see niikuinii. Ja selles osas oli mul täiesti õigus.
Suurepärane nagu ikka. Algus oli küll minu maitse jaoks pisut liiga veniv, kuid siin võib süüdistada ka seda, et napisõnalise sisututvustuse tõttu ei teanud lihtsalt, mida oodata ja tahtsin, et tegevus juba pihta hakkaks. Üldiselt oli mul selle raamatu suhtes kaks ootust, millest üks sai tervenisti ja teine pooleldi täidetud.
No, ja mis Kivirähki kirjutamisesse puutub, siis see on täitsa klass omaette. Vahet pole, kas oled suur või väike, muiata saab kõvasti.
Mis tegelastesse puutub, siis Oskar oli üks omapärane poiss. Raamatulehekülgedel temataolisi vist eriti ei kohta. Nii et ka selle oli Kivirähk hästi ära tabanud. Aga minu meelest käitus Oskar oma vanaemaga vahepeal liiga ülekohtuselt.
Ma ei tahaks nüüd seda kiidukõnet ühe tõrvatilgaga ära rikkuda, aga ma lihtsalt pean ütlema, et need pildid mulle küll üldse ei meeldinud. Kuid võib olla ma lihtsalt ei mõista kunsti.
Punktid: 10/10

VIISKÜMMEND KAHEKSA
Me olime valetajad

Autor: E. Lockhart
Lehekülgi: 229
Kokku: 17 324
Sisu: Me oleme Sinclairid.
Keegi meist ei hädalda.
Keegi meist ei eksi.
Suviti elame oma erasaarel Massachusettsi ranniku lähedal.
Vahest polegi teil rohkem tarvis teada.
Või siis vaid seda, et mõned meist on valetajad.
“Me olime valetajad” on mitmeid kirjandusauhindu pälvinud E. Lockharti uus suurepärane põnevusromaan, mille GoodReads nimetas 2014. aasta parimaks noorteraamatuks.
Lugege.
Ja kui keegi küsib, kuidas lugu lõpeb, siis lihtsalt VALETAGE.
Arvamus: Ma pole vist kunagi olnud ühegi raamatu külge nii naelutatud kui selle. Lugesin selle ühe hingetõmbega, peaaegu vahet pidamata läbi. Kuna ma olen väga püsimatu, on see minu puhul väga suur asi.
Nüüd tagasi vaadates ma ei oskagi tegelikult õieti öelda, mis selles nii sõltuvusttekitavat oli. Võib olla see suur šokk, mida ma lõpus lootsin saada. Või ehk hoopis fakt, et raamat oli lihtsalt nii põnevalt, ladusalt ja kergelt kirjutatud, igavaid kohti polnud üldse.
Kui nüüd päris aus olla, siis ma natuke pettusin selles ''üllatuses''. Muidugi ei osanud ma ette arvata, et midagi sellist juhtuda võib, kuid ma võtsin selle vastu üsna ükskõikselt. Tõenäoliselt on asi selles, et kogu teose vältel ja isegi enne selle lugemist olin ma ootused enda jaoks liiga üles kerinud. Ja siis ma reaalsuses võtsingi neid kilde vastu ning ootasin kogu aeg, millal see suur ootamatu üllatus tuleb. Väga vähesed minu küsimustest leidsid vastuse, neid tekkis pigem juurde. Aga tõesti, pärast lõpplahendust tekkis tahtmine mõned kohad üle lugeda.
Kui see kõik kõrvale jätta, meeldis raamat mulle väga. See oli mitmetahuline ja lihtsalt huvitav, mõtlemapanev ja filosofeeriv. Need muinasjutud olid ka lahedad. Eriti meeldis mulle teine.
Punktid: 8/10