2015

Mul tuleb ennast vahel ikka päris korralikult sundida, et suudaksin laupäeva hommikul kodust välja minna. Eriti kui väljas on külm. Aga raamatud on seda väärt.

Oh jah, ma tean seda tunnet.

ÜHEKSA
Harry Potter ja Azkabani vang

Autor: J.K. Rowling
Lehekülgi: 360
Kokku: 2919
Sisu: Algab kolmas õppeaasta Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti Koolis. Kooli saabunud lapsi ootab ees ebameeldiv üllatus. Azkabani võlurite vanglast on põgenenud ohtlik kurjategija ning kooli tuuakse vangivalvurid, kes on jubedamad kui vangid ise. Loomulikult satub Harry taas sündmuste keerisesse, kus talle on abiks truud sõbrad Ron ja Hermione.
Müügil ka raamatu inglisekeelne variant
Arvamus: Vot nii läheb, kui lõpetad raamatu pühapäeva õhtul ja enne laupäeva pole võimalik raamatukokku minna ning samas vajad ka väikest masendusepeletajat. Nagu ma vist juba ka varem maininud olen, sobivad Potteri esimesed raamatud selleks hästi. Kusjuures minu jaoks ongi kolmas raamat see piir. (Tegelikult ei ole ka neljas veel midagi nii hullu, aga seal on see võlukunstiministeeriumi-poliitika-värk, mis mulle väga huvi ei paku). See on veel piisavalt elurõõmus, kuid samas pole seal ka nii palju lapsikuid jooni nagu esimeses ja teises osas. Kuigi tuleb tunnistada, et nüüd ei olnud ma selles nii suures vaimustuses kui esimestel lugemiskordadel. Muidugi armastasin ja nautisin ma seda ikka aga kui ma varem olin šokeeritud, et kuidas keegi suudab nii täiuslikult ja põnevalt ja ootamatult kirjutada, siis nüüd see enam nii eriline ei tundunud. Eks võib olla on asi ka selles, et ma olen seda juba nii palju lugenud ka. Aga need tegelased ja karakterid on küll andekalt välja mõeldud.
Punktid: 9/10

Ma muudkui vaatan ise ka ja imestan, kuidas teil raamatud nagu niuhti lähevad. Aga olgu, mul eelmine aasta läksid ka. Praegu kool ei jäta enam lugemiseks kahjuks aega.

Mulle nii meeldib sinu loetud raamatuid ka endale lugemiseks võtta

Eks ma jah ikka päev katsun lugemise jaoks kasvõi natukene aega näpistada ja nii need raamatud lähevad.
Seda on tore lugeda. Ma ise leian ka tegelikult teistelt kasutajatelt päris tihti põnevaid lugemisideid.

KÜMME
Labürindijooksja

Autor: James Dashner
Lehekülgi: 384
Kokku: 3303
Sisu: Kui 16-aastane Thomas liftis ärkab, mäletab ta vaid oma eesnime. Aga ta pole üksi. Kui lifti uksed avanevad, leiab Thomas end suurel kiviseintega ümbritsetud väljakul teiste poisse seas. Just nagu Thomas, ei mäleta ka välujad (nii nad ennast kutsuvad), miks või kuidas nad sinna sattusid. Kõik, mida nad teavad, on see, et igal hommikul avanevad neid ümbritseva labürindi kivist uksed. Ja igal ööl need sulguvad. Keegi ei taha pärast pimeduse tulekut labürinti lõksu jääda. James Dashneri romaani järgi valmib 2014. aasta sügisel 20th Century Fox’is samanimeline film (režissöör Wes Ball).
Arvamus: Ma olen selle raamatu lugemist juba alates filmi nägemisest oodanud. Ehk siis päris kaua. Selle aja sisse mahub vaatamine, kuidas triloogia uued raamatud järgemööda ilmuvad ning kange igatsus neid lugeda ja samas ka teadmine, et ma ei saa neid lugeda, sest film -nii palju kui ma sellest mäletan- jäi suhteliselt segaseks. Ja siis lõpuks eelmisel laupäeval oli see raamatukogus.
Tuleb tunnistada, et juba esimesed leheküljed valmistasid mulle pettumust. Kõik jäi kuidagi kaugeks, kirjeldused olid küll igati korralikud, aga siiski ei suutnud ma normaalset pilti silme ette manada. Lugesin esimesi ridu mitu korda üle, kuid tulemus oli sama. Tegelased mulle ka eriti ei meeldinud. Ainsad normaalsed olid Minho ja Newt. Minho sai vist mu lemmikuks. Chuck oli filmis nunnu, aga raamatus kuidagi vastik ja tüütu ja nõme. Alby oli lihtsalt imelik. Thomas oli mingi wannabe- vapper. Või kohati tundus mulle, et ta tegi neid asju teistele mulje avaldamiseks. Ja ta oli nii ülbe ka. See tüdruk ilmus minu meelest liiga ruttu välja.
Kuid lugu iseenesest oli põnev, võiks öelda, et isegi enneolematu (kui see ühiskonna ümberkorraldus, katastroofid, ülisupermega kangelaslik peategelane ja tuhat muud asja välja arvata), ja suhteliselt sündmusterikas ka- mingit tuima passimist nagu nii väga ei olnud.
Punktid: 7/10

Täitsa hea film oli, eks?

ÜKSTEIST
Musta pori näkku

Autor: Mihkel Raud
Lehekülgi: 280
Kokku: 3283
Sisu: Mihkel Raud kirjutab julgelt 1980. aastate Eesti rockmuusikast ja muusikutest ning enda eksirännakutest selles tavainimesele tabamatus maailmas. Ise ütleb ta nii: „Selle raamatu lehekülgede sajad ja sajad tegelased liuglesid läbi terve dekaadi peaaegu katkematus mäluaugus. Ja ometi leidsid nad keset surmatrotsivat elupõletamist endas jõudu ning viitsimist luua kõige imelisemad laulud.” Vaatamata kohati brutaalsena paistvale muusikute elupõletamisele suhtub
autor neisse poolehoiu ja mõistmisega, tegemata neile liiga. (Või siis tehes seda õige pisut.) Kõige vähem säästab Mihkel Raud iseennast. Kõige soojemalt suhtub ta oma lähedastesse.
Arvamus: Ma pole eriline Mihkel Raua ega tolleagesete eesti bändide fänn, aga millegipärast sattus see raamat mulle kätte. Niipea, kui ma mingit suvalist lehekülge lugesin, teadsin paugupealt, et pean selle laenutama. See oli lihtsalt nii hästi, sujuvalt, mõnusalt ja kaasahaaravalt kirjutatud. Vandumist oli päris palju, kuid ega see mind tegelikult väga ei häirinudki, sest ma ise vannun ka suhteliselt palju.
Väga põnev oli lugeda praeguste kuulsuste mineviku kohta. Mind üllatas, kui suur oli Mihkel Raua tutvuskond ja kui paljud tema sõpradest ka praegu tuntud on. Ta (või õigemini tema isa) suhtles isegi Lennart Meriga?!
Mulle ei meeldinud see, et vahepeal olid ajad kuidagi segipaisatud ja ma ei saanud päris täpselt aru, kui vana ta ühel hetkel oli ja mis aasta oli jne. Samuti oli kohati liiga palju bändinimesid ning see tekitas päris palju segadust.
Muidu oli täitsa väärt raamat. Sain eesti kuulsuste kohta väga palju rohkem ja põnevat teada. Ei kahetse, et lugesin.
Ja see purjus näärivana andis mulle ikka korralikud naerukrambid.
Punktid: 8/10

KAKSTEIST
Tõde ja õigus I

Autor: A.H.Tammsaare
Lehekülgi: 554
Kokku: 3837
Sisu: Anton Hansen Tammsaare (1878-1940) kujutas oma romaanitsüklis «Tõde ja õigus» eestlaste saatust 19. sajandist kuni Esimese maailmasõjani. Romaan maalib realistliku pildi eesti talupoja elust sajandivahetusel tsaariaja lõpuaastate väljakannatamatuks muutunud ühiskondlikes oludes. «Tõde ja õigus» on oma suurepäraste looduskirjeldustega ning eri inimtüüpide kujutamisega tõeline meistriteos, üks enimloetumaid ja paljudesse keeltesse tõlgitud eesti romaane.
Arvamus: Üldiselt on nii, et kui kellelgi on soov minu jaoks mingi meeldiv tegevus ebameeldivaks muuta, piisab sellest, kui panna sinna ette sõna ''kohustuslik''. Mulle ei meeldi asju käsi peale teha ja nii on isegi lugemisega, mida ma tegelikult armastan.
Ma võin aga julgelt öelda, et see on kõige parem kohustuslik kirjandus, mida ma lugenud olen. Esimesest leheküljest alates haaras see raamat mind endaga kaasa ja nii kuni lõpuni välja. Võiks isegi öelda, et sattusin sellest sõltuvusse. Talupoegade elu kujutamine oli autoril üllatavalt põnevalt välja tulnud. Lausa muiata ja naerda sai päris mitu korda. See Pearu ja karjapoisi tüli oli näiteks ülinaljakas ja millegi pärast ajas ka fakt, et naisteviin olemas oli mind naerma. Kui nuriseda siis selle üle, et tekst oli liiga kokkusurutud, mistõttu läks mul ühe lehekülje lugemisega harjumatult kaua aega. Mind häiris ka see, et aeg läks kohati kuidagi liiga kiiresti. Ja muidugi seda, kuidas kõik rõõmsad inimesed Vargamäel justkui ära mandusid, oli ka masendav lugeda. Aga muidu-suurepärane. Tekkis huvi ka sarja ülejäänud raamatute vastu.
Punktid: 10/10

KOLMTEIST
Kui koletis kutsub

Autor: Patrick Ness
Lehekülgi: 215
Kokku: 4052
Sisu: "KOLETIS ILMUS VÄLJA NATUKE PÄRAST SÜDAÖÖD. NAGU NAD SEDA IKKA TEEVAD.
Aga see ei ole koletis, keda Conor on oodanud. Ta ootab koletist oma õudusunenäost, sellest, mida ta on pea igal ööl näinud, alates ajast, kui ta ema hakkas ravil käima. Õudusunenägu pimeduse, tuule ja karjumisega.
Kuid see koletis on midagi teistsugust. Midagi iidset, midagi metsikut. Ja ta tahab Conorilt kõige ohtlikumat asja üldse.
TA TAHAB TÕDE.
Ainulaadne lugu Carnegie medali võitjatelt.
Patrick Ness jutustab loo, mis on erakordselt liigutav lugu armastusest, lootusest ja kaotusest. See oli Siobhan Dowd’i viimane idee, kuid tema varajane surm ei lubanud tal seda ise rääkida.
Lugemine kõigile klassikaliselt ilusa loo jutustuse austajatele - suurtele ja väikestele, vanadele ja noortele. ""Kui koletis kutsub"" ei jäta kedagi ükskõikseks.
„See on loo jutustamine, nagu see olema peab – südantlõhestav, lüüriline ja üleloomulik.“
Meg Rosoff."
Arvamus: Ausalt öeldes võtsin selle raamatu kätte vaid sellepärast, et see oli nii palju erinevaid auhindu saanud. Ma nimelt arvasin, et see peab siis järelikult ka midagi väga erilist olema. Kui aus olla siis see mulle eriti ei meeldinud. Täielik lastekas (kuigi ma võtsin selle 7-9 klasside vahest). Kõik oli nii ettearvatav, kulunud, tobe. Ma tõsiselt ei saa aru, mis selle raamatu fenomen oli. Muidugi selle poisi ema haigus oli väga kurb ja liigutav, ning selle koletise seotus sellega arusaadav. See esimene puu räägitud lugu oli isegi täitsa ootamatu ja huvitavalt tõlgendatud. Aga mingit erilist muljet see raamat mulle küll ei jätnud. Jälle mingi põhjendamatu kiusamine, kurjad inimesed, peategelase ebaõnn. Nii tavaline.
Raamatu kiituseks tuleb öelda, et see läks väga kiiresti: sain selle lausa ühe päevaga läbi. Samuti meeldisid mulle need pildid. Kui ma seda aeglasemini lugenud oleksin, ütleksin, et ajaraisk. Või noh, okei, nii hull see asi ka polnud.
Punktid: 5/10

NELITEIST
Islandile. Teekond ja päralejõudmine

Autor: Risto Laur
Lehekülgi: 155
Kokku: 4207
Sisu: Islandil, maalilises Akureyri linnas elava andeka eesti muusiku Risto Lauri mõtteid ja lugusid oma kaugelejäänud kodumaast Eestist ning uuest elust kargel Isandil. Risto muhe satiiriline huumor vürtsitatuna krõbedate sõnakujunditega pajatab nii muusikast kui muusikutest, oma õpilastest Akureyri muusikakoolist, inimeste omavahelise suhtluse lõbusatest iseärasustest, Islandi fantastilisest loodusest, lindudest ja kaladest ning vikerkaarest ja pilvedest, mis vahel langevad alla linna turuplatsile.
Juttudele vahelduseks on Moldovast Islandile rännanud noore fotograafi Iurie Belegurschi pildid. Neid on vaimustunult vastu võtnud juba ka maailma ajakirjandus.
Raamatu koostaja leidis nii Risto kui Iurie facebookist. Facebook on selle sajandi omapärane fenomen, ühendades erinevaid inimesi, kultuure, ideid.
Arvamus: Laenutasin selle raamatu, sest Island on üks mu lemmikriike. Üks mu suurimaid unistusi on kunagi sinna reisida. Ning selle tõttu suhtun väga suure huviga kõike, mis on Islandiga seotud.
See raamat valmistas mulle aga pettumuse. Mingi viiskümmend esimest lehekülge (ja raamatu pikkust arvestades on seda väga palju) jahvatas autor ainult iseendast. Vabandust, aga mind ei huvita mingi suvaka muusiku, kellest ma elu sees midagi kuulnud pole, seiklused ja mõtted. Mul hakkas päris igav. Kavatsesin raamatu vahe peal isegi pooleli jätta, aga kuna see oli nii lühike ja ma ikka lootsin, et ehk õnnestub mul ka paari Islandist rääkiva leheküljeni jõuda, närisin ennast sellest läbi. Muidugi kui jutt lõpuks Islandini jõudis, nautisin ma seda väga. Kuigi tuleb mainida, et see osa oli tõesti häbiväärselt lühike. Minu meelest oleks selle raamatu pealkiri pidanud olema hoopis ''Risto Lauri elu ja tema filosoofilised mõtted''. Aga siis poleks ma seda raamatut vist küll elu sees laenutanud.
Need pildid olid küll väga väga ilusad.
Punktid: 4/10

Kas sa "Minu Island" oled lugenud? Kuidas meeldis? Ja kas sa EVSi tead? Sellega saaksid Islandile kuni aastaks - kõik kulud kaeeeetuuuuud!

Olen küll ja väga meeldis. See suutis mu Islandi-vaimustust ainult suurendada. Ja ei teadnud, aga suur aitäh, et mind selle olemasolust teavitasid. Ma uurin kindlasti selle kohta ka lähemalt . See oleks nii vahva, kui ma tõesti reaalselt (ja tasuta) Islandil ära käia saaksin.

Kui sul on EVSi kohta mingeid küsimusi, võid julgelt minult küsida :) Ma käisin sellega Saksamaal, olin seal ühe aasta.

Ma armastan samuti Islandit ja tahaks nii-nii sinna minna Minu üks suurimad unistusi oleks seal veidi aega elada

Iga päev piilun "Minu Island" raamatut, see tõesti tekitas kohe eriti suure soovi.

Väga lahe! Mida sa seal tegid täpsemalt? Ma arvan, et ma lõpetan keskkooli ära ja siis tegelen sellega- sest sellist võimalust ei saa ju lihtsalt käest lasta.

Oh, sa oled mul ikka nii nunnu, Vaimude Tund.

Siis ma ei olegi ainus, keda see külm maa nii hirmsasti paelub. Aga ''Minu Island'' oli tõesti väärt raamat

Võid varem juba tegelema hakata Sest sellel programmil on kindlad taotlustähtajad ja sõltuvalt sellest siis ka minekud. Mina nt esitasin veebruari taotlustähtajaks (oleks võinud isegi ühe võrra hilisemaks esitada) ja siis 27.juuli peale keskkooli lõppu läksin. Ahjaa, ära ehmata sellest "taotluse esitamisest". Sinu roll on... allkirju kirjutada

Vaimude Tund, sa võid kaasa minna ju!

Mina olin kohas Jugendbildungzentrum. Põhimõtteliselt midagi sellise... hotelli ja laagri vahepealset. Meil olid erinevad noorterühmad, kes käisid seal siis nt seminare, koolitusi, laagreid jms pidamas. Tegelesin nendega (sh sain käia kanuutamas ja seinal ronimas ja rulluisutamas), koristasin, tegelesin vastuvõtulauas tööga ning siis ka paberimajandusega. Aga see on hästi laia valikuga programm! Tean projekte, kus otsiti lambakarjust, rändteatrisse, tsirkusesse, saarevahiks jne. Kõige tavalisemad on siiski inimestega seotud - noored, lapsed, erivajadustega, eakad.

PS: Loe siit ka: http://euroopa.noored.ee/rahastus/euroopa-vabatahtlik-teenistus/vabatahtlikule/

Kusjuures mida enam ma selle peale mõtlen, seda rohkem mulle tundub, et ma võtangi kätte ja lähen Islandile. Seda enam, et ma ei ole veel päris kindel, mida peale keskkooli lõppu teha tahan. Aga noh, eks mul ole ka natuke üle ühe aasta veel aega.
Aga kuidas selle keelega on? Peab see nagu mingil tasemel olema ka?
Aitäh veelkord.

VIISTEIST
Aabitsa kukk

Autor: Andrus Kivirähk
Lehekülgi: 240
Kokku: 4447
Sisu: Andrus Kivirähk on eesti näitekirjanduse kaelkirjak - paistab kõrgele ja kaugele. Ta kirjutab rangelt võttes kahte sorti näidendeid: kurbmänge ja jante (stiilielemendid omavahel aegajalt põimuvad). Esimeste hulka võib uuest kogumikust liigitada "Aabitsa kuke" ja "Adolf Rühka lühikese elu", jantidena saab lugeda "Kalevipoega," "Uut jõuluvana" ja "Teatriparadiisi". Viimase kohta peab ütlema, et teatriajaloo tundja pugistab lugedes ohjeldamatult naerda, teksti nõrk lavastus sõitis näidendi nüanssidest üle. Kui veel hetkeks lavamaailma jääda, siis "Aabitsa kuke" ja "Adolf Rühka" lugemisel kummitasid paratamatult väga õnnestunud lavastused ("Rühka" teksti lugedes tuli peaaegu pisargi silma, justkui teatrisaalis)
Arvamus: Kuna selles väljakutses, mida ma teen, oli vaja ka üks näidend läbi lugeda ja ''Aabitsa kuke'' etendus mulle väga meeldis, otsustasin selle raamatu laenata, seda enam, et tegemist on Kivirähki teosega. No mida ma ikka oskan veel öelda? Ikka üks kuradi andekas mees on see Kivirähk. Vahet pole, kas tegemist on tema tipp või siis vähem tuntud teosega- lugeda tasu seda igal juhul. Mulle meeldis nendest näidenditest kõige rohkem vist ''Uut Jõuluvana''. See üllatas mind kuidagi väga positiivset. Naerda sai ikka üksjagu palju.
Muidugi ''Aabitsa kukk'' väärib ka eraldi väljatoomist. Monoetenduse -või õigemini hea monoetenduse- kirjutamine on ikka päris paras kunst küll. Aga Kivirähk on loomulikult sellega ülihästi hakkama saanud. Või noh, mis siin ikka imestada. Kuigi siin kaante vahel tundus see näidend kuidagi lühem olevat.
Punktid: 10/10

Ühelgi organisatsioonil ei ole õigust nõuda sinult mingit kindlat keeletaset, nii et võid minna ka siis, kui keeleoskus on 0. Samas teatud olukordades on projekti juures kirjutatud, et on soovituslik midagi osata.

Ma ise Saksamaale minnes oskasin ennast tutvustada ja lugeda 1st 10ni Seega keeleoskuse pärast ei tasu põdeda. Kohapeal (kui sul on tahe olemas), on keeleõpe kiirem.

Ma olen ka kuulnud, et kohapeal õpib keele üsna kiiresti selgeks. Aga eks elementaarsed väljendid tuleb vist ikka enne selgeks teha küll.

Kuule, jäta, sa pole nii jube inimene ju. Island on tohutult- tohutult kaunis riik. Ma julgen öelda, et see on üks kauneimaid maid üldse. Lisaks on elab seal ka suhteliselt vähe inimesi- nii, et mulle kui üksindust armastavale inimesele oleks see ideaalne koht.
Oh sind.

Vaimude Tund, tõenäoliselt sa ei saaks samasse kohta. Kuigi mõndades organisatsioonides on vabatahtlikke mitmeid, siis üldjuhul on nad pärit eri riikidest. Ja mida see EVS ülikooli takistab? xD Ma käisin ära, tulin tagasi ja läksin ülikooli. Lõputöö kaitstud hindele A, keskmine hinne 4.5 ja magistriplaanid ka ees. Kuigi tõsi, mu isa arvas ka, et kui ma lähen, siis ei lähe ülikooli jne. Ja üldse, seal olles tekkis ülisuur soov uuesti õppida (just raamatutarkusi). Ma polnud ainus. Ühe teise vabatahtlikuga õhkasime, et tahaks juba sügist ja ülikooli (aprillis rääkisime), niiiiiii tahaks õppida

Ma arvan ka, et see aasta välismaal oleks mõnus vaheldus- ja mis veel parem, suurepärane kogemus.