2016

ÜKS
Everesti päevik


Autorid:  Raivo Plumer, Tõivo Sarmet
Lehekülgi: 286
Sisu: "Everesti päevik" on mõeldud inimesele, kes huvitub rändamisest ja seiklemisest, kes tahab avardada oma silmaringi ja saada rohkem teada maadest, kus üldjuhul eriti ei käida.
Raivo Plumer ja Tõivo Sarmet kirjeldavad päeviku vormis, kuidas edenes eestlaste esimene ja seni ainuke Everesti ekspeditsioon, mille suurhetk oli Alar Siku ja leedulase Saulius Viliuse tipputõus. Raamatus antakse haaravalt ülevaade kõigest, mis kaasneb tõusuga Maa kolmandale poolusele.
Eestis esimesena Lumeleopardi tiitli pälvinud mägironija Ilmar Priimetsa hinnangul kirjutas Everesti ekspeditsioon Eesti mägironimise ajalukku eredaima lehekülje.
Lisaks eestlaste Everesti ekspeditsioonile antakse raamatus ülevaade ka Eesti mägironimise ajaloost ja Everesti vallutamise senistest kogemustest.
Arvamus: Ma pole vist ammu mingit raamatut nii kaua lugenud kui seda. Võib olla oli asi selles, et minu ootused olid pisut teistsugused. Kohe kindlasti ei oodanud ma sellist venimist. Muidugi oli väga tore teada meeste tausta ja varasemaid vallutusi, aga kaheksakümmend lehekülge sellest, kuidas mingisugune suvaline Tõivo mägedel ronis, oli natuke liig. Ma sain aru, et ta nägi selles raamatus võimalust ka ennast eestlastele rohkem tutvustada, kuid mina lugesin seda peamiselt siiski ikka Everesti pärast. Sellega venimine ei lõppenud. Kui nad ükskord mäele jõudsid, käis seal kogu aeg mingi üles-alla ronimine. Muidugi ma saan aru, et aklimatiseerumine oli vajalik, aga ka raamatust endast tuli välja, et  tegelikult nii palju ''passida'' nad ei plaaninud. Ja isegi kui plaanisid, ei oleks pidanud ju igast korrast kirjutama, kõik oli ju üldjoontes sama. Mis toob mind järgmise vihastava punktini. Nimelt oli raamat kirjutatud kahe inimese poolt. Ja nad kogu aeg kordasid üksteist! Olgugi, et erisõnaliselt. Raivo räägib mäkke ronimisest ja mõne lehekülje pärast räägib Tõivo täpselt sama asja, lisades paar asja juurde. Kusjuures tippujõudmisest oli vist maksimaalselt kaks lehekülge!
Minu jaoks oli natuke naljakas see, et kujutati ka selliseid ''väikeseid'' asju. Sinna alla kuuluvad siis näiteks pissihäda ja see, kui keegi jutu edasi andjaga ühes telgis maganu kas norskas või köhis nii kõvasti, et esimene sõbagi silmale ei saanud. Et kas see oli siis tagantjärele passiiv-agressiivne viha väljanäitamine?
Mind üllatas see, et neil juba mingi nelja-viie kilomeetri peal halb hakkas. Samuti ei osanud ma arvata, et tippu jõudmine nii napilt läks. Eks see Everesti vallutamine üks tõeline katsumus ole, nagu raamatustki võis järeldada. Aklimatiseerumine ja haigused ja kukkumised ja pesematus ja väga väsitavad tõusud. Enamik inimesi sellega hakkama ei saaks. Selles suhtes minu suur austus nendele meestele. Igatahes on minu meelest väga tänuväärne ja tore, et Eesti-suguses väikeses peaaegu täiesti tasases riigis tegeletakse mägironimisega ja üks meie seast on ka Everesti tippu jõudnud. Igati kiiduväärt, et see ekspeditsioon ette võeti. 
Punktid: 6/10

KAKS
Soojad kehad


Autor: Isaac Marion
Lehekülgi: 287
Kokku: 573
Sisu: R on zombi. Tal ei ole nime, mälestusi ega pulssi, kuid tal on unistused. Ta pole päris samasugune nagu teised Surnud.
Mahajäetud linna varemetes kohtab R ühte tüdrukut. Julie on vastand kõigele sellele, mis R-ile teada-tuntud. Sooja, aruka ja vägagi elavana on ta nagu ere värvipuhang süngel ja hallil maastikul. Saamata ise ka aru, miks ta seda teeb, otsustab R Juliet mitte ära süüa, vaid ta päästa. Ja nii saab alguse nende pingeline, kuid samas kummaliselt õrn suhe.
Sellist asja pole kunagi varem juhtunud. See rikub reegleid ja eirab loogikat, ent R ei rahuldu enam hauataguse eluga. Ta ihkab taas hingata, ta ihkab elada - ja Julie tahab teda aidata. Ent nende lootusetuna näivat kõdunevat maailma ei saa muuta võitluseta...
Arvamus: Ma olen seda raamatut ka varem lugeda üritanud, kuid siis jäi see segastel asjaoludel pooleli. Proovisin nüüd uuesti, sest ühtegi zombi- juttu ma veel lugenud pole. Või vähemalt ma ei mäleta, et oleksin. 
Iseenesest oli kõik väga sarnane sellise tüüpilise noorsooromaaniga. Kõik ''kohustuslikud'' elemendid olid olemas: postapokalüptiline maailm, keelatud armastuslugu kahe erinevast ''rassist'' (kui nii võib öelda) olendi vahel ja teistest erinev, silmapaistev peategelane. Ehk siin oli siis R haritum, tundlikum ning ka ilusam ja inimlikum, nagu ta ise ka väga ebatagasihoidlikult kuulutas, kui teised zombid. 
Teistest eristas seda minu meelest see, et kõik oli kuidagi segasem. Tavaliselt tehakse ikka puust ja punaseks, kuidas mingi juhtum täpselt toimuda sai. Aga siin seda nagu ei olnud. Mismõttes Julie kohalolu ravis zombisid? Nagu kuidas? Ja miks?
Kui nüüd positiivsete külgedeni jõuda, siis mulle meeldis see, et iseenesest läks raamat kiiresti ning oli kohati nii kaasahaarav, et ma pidin mitu lehekülge edasi keerama, nägemaks, kas läheb ikka nii nagu peab.
Mind tegelikult lausa huvitab, milline selline järgmine pea kõiki noorsooromaane läbiv teema on, kui postapokalüptiline maailm ja müütilised olendid huviorbiidist ükskord ära kaovad.
Punktid: 6/10

KOLM
Salakeel


Autor: William Golding
Lehekülgi: 158
Kokku: 731
Sisu: Kirjaniku viimane teos, mis nägi trükivalgust kaks aastat pärast meistri surma 1995. aastal ning kujutab endast W. Goldingile omaselt ajaloolise ja psühholoogilise romaani sulamit, fooniks I aastasada peale Kristuse sündi ja tegevuskohaks Kreeka, täpsemini Delfi. Noor neiu Arieka satub ootamatult ja üsnagi ettevalmistamatult Delfi oraakli püütia seisusesse; ta peab andma vastuseid tähtsatele küsimustele, seda enam, et vanad jumalused on unustusse vajumas ja tema kodumaal kehtestavad oma võimu juba roomlased.
Arvamus: Nagu mul viimasel ajal kombeks on, ei tutvunud ma ka enne raamatu lugema hakkamist selle sisuga. Niisiis sain juba üsna alguses positiivse üllatuse osaliseks: see rääkis nimelt Vana Kreekast, mis mulle väga huvi pakub. 
Nii veider, kui see ka pole, siis ma nagu tegelikult ei oska selle raamatu kohta eriti midagi öelda. See oli kohati üsna põnev, kohati mitte nii väga. Mõistukõnet oli minu jaoks natuke liiga palju.
Kuni päris lõpuni tundsin ma, et ei saa õieti aru, mis selle raamatu mõte siis õieti oli, kuid õnneks oli üks tore mees, kes lõpukommentaaris seda natuke lahti seletas. Ma olin siiralt üllatunud, et see tegelikult nii lihtne ja iseenesestmõistetav oli. 
Igatahes väga väärt lugemine oli. Vähemalt sain nüüd lõpuks ühe Nobeli preemia laureaadi teose ka läbi loetud.  
Punktid: 7/10

NELI
Tuulest viidud. I osa


Autor: Margaret Mitchell
Lehekülgi: 430
Kokku: 1161
Sisu: Ameerika menukirjaniku Margaret Mitchelli (1900–1949) Pulitzeri preemia võitnud bestseller, kõigi aegade ilukirjandusteostest kõige suurema kogutiraazhiga romaan "Tuulest viidud" on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde.
Kodusõda Ameerika Ühendriikides, lõunaosariikide lüüasaamine, rekonstruktsioon – selline on ajalooline taust, mis saadab peategelase, hellitatud ja isepäise kaunitari Scarletti armastuse lugu ja tema dramaatilist elukäiku.
Teine, parandatud trükk.
Arvamus: Ma poleks arvata osanud, et see raamat mulle nii väga meeldima hakkab. Eks mul muidugi mingid ootused olid, ega ma seda muidu üldse kätte võtnud polekski. Aga vot see, et iga lehekülg puhas nauding oli, oli mulle küll paras üllatus.
Kõigepealt need kirjeldused olid lihtsalt imelised. Mul kerkisid silme ette nii hingematvalt kaunid pildid, et ma aina ahmisin õhku. 
Kogu teose vältel ei hakanud mul vist kordagi igav, kui mõni sõjast rääkiv koht välja arvata. Mind ei häirinud isegi see, et ühel leheküljel oli rohkem teksti kui tavaliselt ja mul läks selle lugemiseks mitu korda rohkem aega. 
Kusjuures päris palju sai naerda. Tegelased olid väga vaimukad. See oli väga naljakas, kuidas nad üksteist kogu aeg valesti mõistsid.
Mulle tohutult meeldis, et Scarlett ei olnud selline kukupai, nunnu ja naeruväärselt heasüdamlik hall hiireke, nagu paljudes raamatutes kipub olema. Ta oli pigem selline egoistlik, väga sihikindel. Ma ütleks isegi, et kangelaslik. Ka oli kogu teose vältel tema areng väga selgelt märgatav. Melanie oli lihtsalt nii kohutavalt armas, et ma tahtsin teda nii väga kallistada.
Ja siis muidugi Rhett. No ta oli lihtsalt väga lahe ja muhe ja mu lemmikkohad olidki need, kus tema oli. See vist räägib enda eest.  Kuigi tuleb tunnistada, et mingil imelikul põhjusel ma temasse kiinduda ei suutnud. 
Punktid: 10/10

VIIS
Lood


Autor: Andrus Kivirähk
Lehekülgi: 243
Kokku: 1404
Sisu: Andrus Kivirähki uues jutukogus ''Lood'' on 14 juttu, mis on peamiselt ümberjutustatud muinasjutud. “Buratino, mu poeg!” karjatas Carlo. “Mida sa ometi teed?”
“Isa, ma ei suuda!” oigas õnnetu puupoiss. “Ta on mul kogu aeg silme ees! Isa, ma tahan endale naist!”
Papa Carlo võttis höövli ning viis selle tagasi tööriistakappi. “Vaata, mida sa oled enesega teinud,” lausus ta murelikult ja pühkis Buratino säärtelt kollaseid höövlilaaste. “Nii ei või, sa oled isegi peenike. Poja, palun sind, ära enam ennast höövelda. Ma muretsen sulle naise, luban seda.”
“Neitsi Maarja?”
“Küll sa homme näed. Katsu nüüd magada, varsti juba koidab.”
Hommikul läks loppis näoga Buratino kooli, papa Carlo aga asus tegutsema. Poiss on juba suur, tal on tõesti naist tarvis, mõtles ta.
Arvamus: Ma tahtsin vahelduseks midagi kerget, lõbusat, kiirestiminevat, kuid samas ka head lugeda ja Kivirähk on sellessuhtes täiesti kindlapeale minek. Seda enam, et seda raamatut ma enne kätte võtnud polegi. Kui ma peaksin kõik ühe autori teosed läbi lugema, siis tõenäoliselt oleks see Kivirähk. Ma olen juba kindlalt poolel teel.
Raamat oli üldjoontes selline, nagu ma olingi oodanud. Huumorit oli küllaga. Kõige naljakam jutt oli vist ''Lõimumine''. Mõnusalt palju absurdi oli seal ka. Eriti jäi mulle sellessuhtes meelde ''Ilus loom'', kus inimestest said merekasside ratsud. Ja veel ''Laps ja kana'', see jutt, mida väike Peeter lõpuks rääkima hakkas oli samaaegselt nii naljakas kui veider. 
Mulle meeldis, et väga paljude juttude puhul sain ma nende pealkirjadest aru alles siis, kui olin lõpule jõudmas. Minu meelest hea pealkiri ongi selline, mis alguses tundub natuke arusaamatu, kuid hiljem seda geniaalsem. 
Punktid: 10/10

KUUS
Tuulest viidud. II osa


Autor: Margaret Mitchell
Lehekülgi: 446
Kokku: 1850
Sisu: Ameerika menukirjaniku Margaret Mitchelli (1900–1949) Pulitzeri preemia võitnud bestseller, kõigi aegade ilukirjandusteostest kõige suurema kogutiraažiga romaan «Tuulest viidud» on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde. Kodusõda Ameerika Ühendriikides, lõunaosariikide lüüasaamine, rekonstruktsioon – selline on ajalooline taust, mis saadab peategelase, hellitatud ja isepäise kaunitari Scarletti armastuse lugu ja tema dramaatilist elukäiku. Teine, parandatud trükk.
Arvamus: See raamat oli veel parem kui eelmine; veel põnevam, veel kaasahaaravam. Ma nautisin absoluutselt iga sõna ja ei suutnud ennast ära kiita, et mul selline suurepärane mõte see teos läbi lugeda. Aga seda kõike alguses.
Muidugi ühel hetkel jõudis oli huvi lugemiskiirusest ette ja ma uurisin välja, mis edasi juhtub. Midagi meeldivat seal just polnud. Aga ma mõtlesin, et loen ikka edasi. See on ju kõigest üks raamat. Mida ta ikka teha saab? Muidugi ma oleksin pidanud teadma, et ta saab kohe väga palju teha ja selle heaga pooleli jätma kohas, kus kõik veel ilus oli.
Mu süda murdus mitu korda. Kõigepealt siis, kui lugesin, kui väga Rhett Bonniet armastas. Ja pärast seda kohutavat sündmust sai see aina uusi hoope. Viimase löögi andsid viimased leheküljed, kus Rhett rääkis oma tunnetest, mis selleks ajaks olid muutunud. 
Kui ma alguses arvasin, et loen mõned meeldivamad kohad hiljem üle, siis praegu olen ma selleks liiga katki. Muidugi ma loodan, et see teise inimese kirjutatud järg suudab natuke mu südamevalu leevedada. Aga eks näis.
Ma ei taha negatiivse tooniga lõpetada, sest hoolimata kõigest oli see raamat ikkagi suurepärane. Kindlasti loen ma selle millalgi hiljem läbi, aga nii, et jätan teatud kohad vahele.
Mulle meeldis veel tohutult see, et selle raamatu peategelased polnud sellised klassikaliselt head. Scarlettil oli nii mõnigi selline omadus, mida ma tegelikult jälestan. Kuid hoolimata sellest elasin ma talle ikka täiest hingest kaasa. Samuti polnud Rhett mingi inglike, aga ka tema meeldis mulle kohutavalt. Kui juba see autori meisterlikkust ei näita, siis mis veel?
Punktid: 10/10

SEITSE
Scarlett


Autor: Alexandra Ripley  
Lehekülgi: 935
Kokku: 2785
Sisu: Järg M. Mitchelli romaanile ,,Tuulest viidud''. Menukirjanik Ripley viib meid tagasi Tarasse ja teeb uuesti kalliks saanud tegelastega tuttavaks ja tutvustab paljusid uusi. Selle klassikalise loo edasikulgemisel süttib taas keset südamete murdmist ja rõõmu kogu kirjanduse suurim armulugu. Lõputu ja hävitav kirg Rhetti ja Scarletti vahel jõuab oma kulminatsioonini. Reisi koos Scarlettiga läbi Charlestoni ja Iirimaa ning ela kaasa tema katsetele uuesti Rhetti süda võita 
Arvamus: Alguses oli ikka võõras. Ega ma muidugi nii rumal ei olnud, et sellelt raamatult Mitchelli taset ootasin, aga see vahe oli üsna valusalt tuntav küll. Muidugi oleks see minu jaoks väiksem olnud siis, kui ma neid nii järjestikku lugenud poleks. 
Ajapikku hakkasin ma aga ära harjuma. Tegelased tundusid täiesti tõetruud, nende motiivid ja kogu lugu usutavad, mis oligi minu jaoks kõige tähtsam. Isegi Rhetti käitumine oli loogiline ning ilusasti ära põhjendatud.
Mulle meeldisid ka uued tegelased ja sündmused, mille Ripley välja oli mõelnud. Nii ei olnudki need kolmsada lehekülge ilma Rhettita nii jubedalt, kui ma alguses kartsin. Hästi tore oligi tegelikult see, et kogu jutt ei keskendunudki reaalselt ainult Rhetti ja Scarletti suhetele, vaid suurt rõhku oli pandud ka muudele asjadele, näiteks Scarletti iiri juurtele ja seniavastamata sugulastele. 
Ja, oh issand, kuidas ma Scarlettile kaasa elasin. Kui Rhett temaga (olgugi et õigusega) nii jämedalt ja ülekohtuselt käitus, tulid mul lausa pisarad silma. Aga kui Scarlettil jällegi hästi läks, olin ma nii rõõmus, nagu oleks see minu enesega juhtunud. 
Aga lõpp oli minu maitse järgi liiga kiire ja pealiskaudne, eriti arvestades ülejäänud raamatu suhteliselt venivat tempot. Ma oleksin tahtnud ikka vähemalt kahekümne lehekülje pikkuselt lugeda, kuidas Rhett ja Scarlett (eriti siiski Rhett) üksteisele räägivad, kui kohutavalt nad üksteist igatsesid ja armastavad. 
Kokkuvõttes oli see ikkagi üks suurepärane raamat. Olgugi, et Mitchelli tasemini ei küündinud, jõudis sellele üsna lähedale. Minu süda on nüüd igatahes rahul.
Punktid: 9/10

KAHEKSA
Valelikud võrgutajad


Autor: Sara Shepard
Lehekülgi: 272
Kokku: 3057
Sisu: Igaühel on midagi varjata – eriti keskkoolitüdrukutel Spenceril, Arial, Emilyl ja Hannal. Spencer himustab õe poissi. Aria unistab oma inglise keele õpetajast. Emily armub uude kooliõesse. Ja Hanna kasutab ilu nimel üsna inetuid võtteid.Aga sellest ajast saadik, kui nende sõbranna Alison jäljetult kadus, varjavad nad kõik veelgi suuremat saladust. Kust ma tean? Ikka tänu sellele, et ma tean kõike selle kohta, kui halvad tüdrukud nad olid enne ja kui üleannetud on praegu. Ja teate mis? Ma räägin kõik ära. Sara Shepard lõpetas New Yorgi Ülikooli. Brooklyni Kolledžist sai ta loova kirjutamise alal magistrikraadi. Raamatusarja „Valelikud võrgutajad“ inspiratsiooniallikaks on lapsepõlv Philadelphia Main Line’il, kus ta elab nüüdki. Romaanide põhjal on valminud ka ülipopulaarne telesari Pretty Little Liars, mis jookseb Eestis Kanal2 ekraanil.
Arvamus: Seda müüdi Rahva Raamatus kolme euroga ja muidugi ei saanud ma sellise imelise hinnaga raamatut poodi jätta. Ja kui ma ta juba ostsin, siis on täiesti arusaadav, et ma ta ka uuesti läbi lugesin. 
Tegelikult on natuke veider lugeda midagi, mille sarjaga ma olen juba nii kaugele jõudnud, kuid väike meeldetuletus kulub aeg-ajalt ju kõigile ära, eks?
Endiselt meeldis. Selline väga kerge, kiire ja pingevaba raamat. Isegi see  teismeliselik stiil ei häirinud eriti. Kusjuures mulle kohati lausa tundus, et Shepard pingutas meelega sellega natuke üle, nii et see tundus peaaegu selline irooniline ja naljakas. Peaaegu nagu isegi mõnitav.
Wren ja Spencer hakkasid mulle väga meeldima. Elasin neile kohati isegi rohkem kaasa kui Ezriale. 
Mul tekkis tahtmine ka järgesid lugeda, aga ma ei usu, et mul päriselt ka nii palju jaksu ja viitsimist on, et need sada raamatut Eestist üles leida (sest osta ma neid kõiki küll ei taha). 
Punktid: 8/10

ÜHEKSA
Vihurimäe


Autor: Emily Brontë
Lehekülgi: 304
Kokku: 3361
Sisu: Romaani peategelane on leidlaps Heathcliff, kes hakkab armastama oma kasuõde Catherine'i. Catherine suhtub temasse sõbralikult, aga keeldub temaga abiellumast, sest Heathcliff on madalast soost ja hariduseta. Kui Catherine teatab soovist abielluda teisega, siis Heathcliff lahkub Vihurimäelt ning naaseb alles aastate pärast, et maksta kätte kõigile, kellega ta koos kasvas, samuti Catherine'i mehele ja tolle perekonnale.
Heathcliffis kehastunud halastamatu kurjus ja tunnete taltsutamatus, mis haarab lõpuks pea kõiki tegelasi, oli midagi ennekuulmatut ja täiesti uut. Lool pole moraali, mis mahendaks šokki. Õiglast karistust ei järgne, Heathcliff ei pea oma tegude eest vastutust kandma, ta triumfeerib kuni hauani välja.
Arvamus: Alguses olin ma ikka väga segaduses. Ei saanud ma täpselt nendest keerulistest sugulussidemetest aru ja lisaks tundus mulle, et seal oli vähemalt viis erinevat Catherine'i. Kuigi minu meelest oli see sellessuhtes natuke halvasti organiseeritud, et hiljem, kui ma juba kõigest aru hakkasin saama, tekkis mul tahtmine otsast peale alustada, aga muidugi ma ei viitsinud seda teha.
Hästi veider, kuid minumeelest päris mitmele selleaegsele kirjandusteosele (näiteks ,,Dorian Gray portree'') iseloomulik oli veel see, et tegevust anti edasi suhteliselt kõrvalise tegelase vaatepunktist. Kuid üldmuljet see muidugi ei rikkunud. 
Üldiselt pani see raamat mind tundma nii keerulisi emotsioone, et ma sattusin ise ka segadusse. Kõigepealt ma vihkasin, põlgasin ja jälestasin Heathcliffi kogu südamest. Kuid kuskil lõpupoole, kui ta Nellyle oma käitumist kuidagi põhjendada üritas, käis mu peast läbi mingi imelik klõps, ja ta hakkas mulle meeldima. See ''kõnelus'' ei olnud teab mis rabav ja liigutav, kuid suutis siiski mingil arusaamatul põhjusel minu arvamust Heathcliffist kardinaalselt muuta, ning see just selle imelikuks teebki. 
Ja see Joseph oli oma paha tuju ja torisemisega lihtsalt nii naljakas. Mulle meeldivad sellised pahurad tegelased. 
Punktid: 8/10

KÜMME
Murdmatu


Autor: Veronica Roth 
Lehekülgi: 412
Kokku: 3773
Sisu: Mis siis, kui kogu su maailm põhineb valedel?
Kildadele tuginev ühiskond, millesse Tris Prior kunagi uskus, on hävinenud – selle on purustanud vägivald ja võimuvõitlus ning kaotused ja reetmine. Kui Trisile tehakse ettepanek uurida maailma, mis jääb väljapoole tuttavaid piire, on ta seega igasuguse kahtluseta nõus. Ehk teisel pool tara leiab ta koos Tobiasega uue, kergema elu, vaba valedest ja valusatest mälestustest?
Kuid Trisi ees ootav uus maailm on veel keerulisem kui see, mille ta seljataha jättis. Ta saab teada asju, mis muudavad igaveseks neid, keda ta armastab. Taas kord peab Tris asuma võitlusesse inimloomusega – ja iseendaga – ning seisma silmitsi võimatuna näivate valikutega. Ta peab leidma tee, kuidas jääda kindlaks vaprusele, truudusele ja armastusele.
“Murdmatu” on Veronica Rothi “Lahkulööja” sarja jalustrabav viimane osa.
Arvamus: Lõpuks sain siis ka mina selle raamatu kätte. Kuigi tuleb tunnistada, et kui ma seda raamatukogus nägin, kahtlesin, kas ikka tahan seda lugeda. Muidugi ma juba teadsin, mis lõpus juhtub ja arvestades teise raamatu üsna sünget tooni, kartsin, et see on veel kordi masendavam. Siiski otsustasin võimalust kasutada. Ja mul on selle üle väga hea meel.
Muidugi ei mäletanud ma eelmistest raamatutest suurt midagi. Paar olukorda meeldetuletavat lauset autori poolt, oleksid väga tänuväärsed olnud.
Algus läks muidu üldiselt väga kiiresti, oli põnev ning polnud üldse nii sünge, kui ma arvasin. Kusagil keskel vajus asi nagu natuke ära ja siis ma seda nii entusiastlikult enam ei lugenud. Aga viimased sada lehekülge neelasin ma samas ühe hingetõmbega alla. Nii et läks väga vahelduva eduga.
Ja see seletus, mis kildade tekkimise kohta anti. Ma ausalt ei tea, mida sellest arvata. Ühelt poolt tundus see nii loogiline ja arusaadav. Aga samas kuidagi mõttetu. Lihtsalt mingi tobe geenidega mässamine. Et kas siis tõesti oli selleks  nii palju teatrit teha? Kindlasti oleks ''rikkumata'' geenidega inimesi ka lihtsamat moodi välja sorteerida saanud.
Ma võin nüüd kõlada nagu viimane persevest, aga mulle see lõpp täiesti meeldis. See oli suhteliselt uus ja väga julge tegu autori poolt.
Punktid: 7/10

ÜKSTEIST
Mõrv Idaekspressis


Autor: Agatha Christie
Lehekülgi: 283
Kokku: 4056
Sisu: Kuulus detektiiv Hercule Poirot sõidab Idaekspressis, kui rong lumme kinni jääb. Samal ajal avastatakse ühe reisija surnukeha. Poirot otsustab asja loomulikult uurida, kuid rongi peal on mitmeid kahtlustäratavaid reisijaid ning mõrvari väljaselgitamine kulgeb oodatust hoopis raskemalt...
Arvamus: Ei saa just öelda, et mul kriminaalromaanidega mingi eriliselt suur kogemus oleks, kuid siiski olen neid mingite ootuste tekkimiseks piisavalt palju lugenud. 
Üldiselt on nii, et ma hakkan juba algusest peale kõiki tegelasi kahtlustama ning olen kindel, et seekord mind küll millegagi šokeerida ei saa. Aga alati on mul raamatu lõppedes suu lahti jäänud ja ma olen täiesti veendunud, et head krimikirjanikud on tõelised geeniused.
Seekord aga päris nii ei läinud.Tõenäoliselt oli asi lihtsalt selles, et ma olin oma ootused taaskord liiga kõrgeks kerinud. Sellele aitas kaasa muidugi ka see, et paljud peavad seda Christie parimaks romaaniks. Aga lõpplahendus mind ei šokeerinud, paar lehekülge enne avalikustamist oli sellele ju suhteliselt otsesõnu vihjatud ka. Nii et selles osas sai mulle osaks väike pettumus.
Aga ega see ei tähenda, et raamat ise igav või halb oleks olnud. Ei, see oli väga põnev, läks kiiresti ja siin oli ka küllalt kohti, mis mind üllatasid ning kinnitasid, et Christie on geenius. 
Hästi huvitav oli ka see, et suure osa sisust moodustas pigem selline mõttemäng, mitte tegevus. Ja see muudab vist kogu raamatu veelgi intelligentsemaks. 
Punktid: 7/10

KAKSTEIST
Meister ja Margarita


Autor: Mihhail Bulgakov
Lehekülgi: 468
Kokku: 4524
Sisu: Kordustrükk Mihhail Bulgakovi filosoofilisest, poeetilisest, satiirilisest ja kaunist raamatust, mis kuulub kindlasti 20. sajandi suurteoste hulka. Kirjanik alustas romaani kallal tööd 1928. aastal, püüdes ühendada satiirilise groteski ja fatasmagooria käsitlusega Jumalast ja Saatanast. Algselt polnud romaanis ei Meistrit ega Margaritat, kuid jätkates 1931. aastal vahepeal katkenud tööd, lisandus sinna autobiograafiline Poeet, hiljem meister. Praegu tähistab "Meister ja Margarita" vene kultuuriteadvuses pea sedasama, mis "Tristan ja Isolde" või "Romeo ja Julia". Lugejateni jõudis see esmakordselt 1967. aastal, 27 aastat pärast kirjaniku surma.
Arvamus: No mina ei tea, võib olla olen ma lihtsalt liiga loll, kuid mingit intelligentset naudingut ma sellest raamatust küll ei saanud.
Kõigepealt ajas mind marru see, et peaaegu iga tegelase nimel oli vähemalt kümme erinevat varianti ja kuna mul on tegelaste peale niigi halb mälu, eriti kui need kõik korraga näkku visatakse, ei saanud ma nii mõnigi kord aru, kellest täpselt jutt käib. 
Ei saa just öelda, et ma selle raamatust eriti suures sõltuvuses olnud oleksin. Saatana ball oli huvitav, mustkunstietendus põnev, kuigi ettearvatav, Meistri ja Margarita armastus kaasahaarav ja Peemoti trikid lahedad. Ja need olidki minu jaoks selle raamatu kõige huvitavamad kohad, ülejäänust pidin end läbi närima. 
Mulle tundus, et selle raamatu peamõte oli karistada auahneid, omakasupüüdlikke ja mõnel juhul vist ka ateiste. Kindlasti ei lähe see kokku intelligentsete haritud ja suure lugemusega inimeste arvamusega, kes seda ikka sügavuti mõistsid. Ja sellest on kahju. Lootsin natuke ka järelsõnale, millest on mõnel juhul väga palju abi olnud, kuid seekord jäi see täiesti kasutuks. Kurb, sest kindlasti oleksin ma seda raamatut rohkem nautinud siis, kui oleksin selle põhimõttest -kasvõi järelsõnast lugedes- ,,õigesti'' aru saanud.
Muidugi on tegelikult imetlusväärne see, et Nõukogude Venemaal leidus inimene, kes sai aru, et kehtiv kord on vale ja vana rahvuskultuuri hävitamine lihtsalt idiootne ning sellest ka läbi erinevate kujundite kirjutas. Võib olla see on ka üks põhjuseid, miks see raamat nii kuulus on.
Punktid: 6/10

KOLMTEIST
Printsess


Autor: Kiera Cass
Lehekülgi: 300
Kokku: 4824
Sisu: „Printsess“ on kolmas raamat Kiera Cassi ülimenukast triloogiast, mida on avaldatud rohkem kui kahekümnes riigis üle maailma ning on New York Timesi bestseller.
Valikusse sattudes ei osanud America uneski näha, et on kord nii lähedal kroonile... ja prints Maxoni südamele. Aga kui võistluse lõpp läheneb ja mässajad palee müüride taga muutuvad aina metsikumaks, taipab America viimaks, kui palju tal on kaotada – ja kui meeletult ta peab võitlema, et seda ei juhtuks. New York Timesi bestseller.
Arvamus: Alguses tundus see raamat mulle lihtsalt natuke tobe. Asi polnudki tegelikult nii väga selles konkreetses loos, pigem häirisid mind need tüüpilised noorsooromaani jooned. Ma olen selle üle ka varem vingunud, kuid seekord segas see mind millegipärast rohkem. Võib olla oli asi selles et mind häiris America mõttekäik, mis nägi välja umbes nii: Maxon vaatas mind täna kurja pilguga. Ma vist ikka ei meeldi talle. Peame selle suhte toimimiseks kõvasti pingutama. Ning seda väljendas ta -olgugi et erineva sõnastusega- pidevalt Ja siis ma hakkasin lootma, et äkki on käes see aeg, kus ma sellest žanrist välja kasvama hakkan. Aga kus sa sellega. Ühel hetkel muutus kõik väga põnevaks ja selgus, et pole ma nendest noorteromaanidest ühti välja kasvanud. Olin raamatu külge naelutatud, mul ei olnud kahju isegi oma uneaega loovutada. Kusjuures ma ei mäletagi, millal ma viimati lugesin mõnd raamatut, mida ei saanud käest panna enne, kui see läbi oli. 
Mulle tohutult meeldis, et need tüdrukud omavahel ka sõbraks said. See oli lihtsalt nii armas. Aga vot see lõpp oli küll natuke imelik. Nii palju mõttetuid surmasid. Milleks küll? Eks ikka sellepärast, et nii lahe on ju tappa tegelasi, eriti, kui need lugejale meeldima hakkavad. Nõme.
Punktid:  8/10

NELITEIST
Loomade farm


Autor: George Orwell
Lehekülgi: 91
Kokku: 4915
Arvamus: Seda raamatut lugedes sain vist esimest korda täielikult aru, kui oluline on omada teatud eelteadmisi. Kui ma poleks kommunismi olemusega mõnevõrra kursis olnud, oleks see raamat minu jaoks üks lihtne ja mõttetu lugemine olnud. Aga praegu tundus see mulle tõelise meistriteosena, sain paralleele tõmmata peaaegu kõigega, mida kommunismist teadsin. Kõla poolest ideaalne, kuid reaalsuses täiesti teostamatu plaan. Propaganda. Reetmine. Patuoina leidmine ja tema süüdistamine kõiges. Valetamine. Aina karmimad reeglid, ebaõigluse süvenemine, ühe ''kihi'', mis elab teistest paremini, moodustumine ja tavakodanike vaikiv nõusolek kõigega.
Ühesõnaga, igati suurepärane ja geniaalne raamat. Täis kujundeid, poliitika ja esteetika kaval ühendamine. Päris naljakas oli ka see, et ''kommunistid'' olid just sead. 
Mis puutub lõpplahendusse, siis ma ootasin -või õieti lootsin-, et see on natuke teistsugune, õiglasem (väga rumal minust, ma tean). Kuid tegelikult see püant mulle isegi meeldis. Tagantjärele mõeldes tundubki see ainuõige olevat.  
Punktid: 9/10

VIISTEIST
1984


Autor: George Orwell
Lehekülgi: 302
Kokku: 5217
Sisu: „Loomade farm” ja „1984” on kahtlemata Orwelli kõige tuntumad teosed. Ehkki kirjutatud enam kui 50 aasta eest, pole need kaotanud aktuaalsust ja teravust ka 21. sajandi alguses. Totalitaarsed riigid pole tänaseks kuhugi kadunud, meedia abil korraldatav ajupesu on hoopis suuremad mõõtmed omandanud ning Orwelli poliitikloomi või loompoliitikuid võib kohata igal sammul.
Arvamus: Jällegi väga huvitav lähenemine totalitaarsele režiimile. Tuleb tunnistada, et sedapuhku meenutas see mulle tänapäevaromaane, mis kajastavad postapokalüptilist maailma (tegelikult oleks õigem öelda vastupidi, aga mis seal ikka ). Selline uus karm veidi idiootlik kord, range kontroll ja nii edasi. Ja tõepoolest, totalitaarsest režiimist mitte väga erinev. 
Raamat oli iseenesest täitsa põnev ja geniaalne. Näiteks keele muutmine selleks, et inimesed ei saaks mõtteroima teha. Kui jutt juba keelele läks, siis see oli kohati nii absurdne, et ajas lausa naerma. Näiteks suurepärase asemel tuli öelda lisahea. Üldiselt oli kogu see uus režiim geniaalne segu reaalsusest ja fantaasiast. 
Lugemist häiris kohati üsna ''tihe'' tekst, kus iga sõna küljes rippuda tuli, samuti kippus autor oma mõtteid liiga palju kordama. Kui seda nüüd ''Loomade Farmiga'' võrrelda, siis viimane meeldis mulle rohkem, ''äratundmisrõõm'' oli seal suurem.
Punktid: 7/10

KUUSTEIST
Dracula


Autor: Bram Stoker
Lehekülgi: 314
Kokku: 5531
Sisu: Jonathan Harker saadetakse kaugesse Euroopa nurka kohtuma ühe oma firma kliendiga. Loss on mahajäetud ja krahv väga veider võõrustaja. Kuid noor Jonathan ei oska kahtlustadagi, et ta ise ja talle kõige lähedasemad inimesed satuvad kohutavasse ohtu ja peavad läbi elama jubedusi, mida keegi ei oska isegi ette kujutada. Nüüd peavad nad Dracula leidma ja hävitama, enne kui vampiir nemad hävitab.
Arvamus: Algupärane vampiirilugu, kust sajad tänapäeva noorsookirjanikud inspiratsiooni said. Kuidas oli üldse võimalik, et ma polnud seda varem lugenud?
Mulle meeldis. Lugu rullus kiiresti lahti- Jonathan läks kohe alguses otse surmasuhu. Nii et põnevusest puudust ei tulnud. Kindlasti oleks kõik veelgi kaasahaaravam olnud siis, kui ma poleks teadnud, millisest müütilisest olendist see raamat räägib. 
Seejärel tegi lugu minu jaoks (tol hetkel) natuke üllatava hüppe ja liikus hoopis teise riiki ja teiste inimeste juurde ning Dracula kadus (otseselt) mõneks ajaks ära. Kuid selle üle ma ei kurtnud, sest suure osa sellest moodustas psühhiaatria, mis pole kunagi igav. Kahju ainult, et ei selgunud, kuidas Jonathan lossist pääses. 
Selgelt kumas läbi ka see, et autor oli sügavalt usklik, kuid arvestades tema aega, on see igati normaalne. Lisaks oli selles kindlasti oma osa ka pärimustel.
Kui ma alguses arvasin, et need vampiirijutud on minu mõtlemisega nii puhta töö teinud, et ma elan hoopis Draculale kaasa, siis õnneks see päris nii ei läinud. Peamiselt vist seetõttu, et need kuus tegelast, kes talle vastu hakkasid olid kõik nii toredad. Van Helsing oli lihtsalt geenius. Dr. Sewardi muutis juba see, et ta psühhiaater oli minu silmis suurepäraseks, kuigi kohati tundus mulle, et ta on oma ameti kohta natuke liiga rumal. No ja Mina oli lihtsalt nii tubli ja vapper ja tark.
Ühesõnaga suurepärane raamat, alustades ilusatest kirjeldustest ja lõpetades põhjaliku uurimustööga, mis autor selle loo nimel teinud oli ja mis kõik veelgi usutavamaks muutis. 
Punktid: 8/10

SEITSETEIST
Ohakalind


Autor: Donna Tartt 
Lehekülgi: 873
Kokku: 6404
Sisu: Kolmeteistkümneaastaselt elab Theodore Decker, pühendunud ema ja hoolimatu, kodust lahkunud isa laps, imekombel üle õnnetuse, mis rebib tema elu tükkideks. Üksinda ja pidetuna New Yorgis, leiab ta peavarju ühe jõuka sõbra perekonna juures. Tema uus kodu Park Avenuel hämmastab teda, koolikaaslased, kes ei tea, kuidas temaga suhelda, tekitavad talle meelehärmi, ning lisaks piinab teda väljakannatamatu igatsus ema järele. Nii klammerdubki ta aastate möödudes selle ühe asja külge, mis talle kõige rohkem ema meenutab: väikese, kummaliselt paeluva maali külge, mis tõukab ta lõpuks kriminaalse allmaailma rüppe. 
Kasvades õpib Theo liikuma mängeldes kõrgklassi söögitubade ja tolmuse labürindilaadse antiigipoe vahel. Ta on eemale tõugatud ja armunud – ning maal, mis on tema talisman, asetab ta üha aheneva, üha ohtlikumaks muutuvama ringi keskmesse.
“Ohakalind” on meid läbi tänapäeva Ameerika viiv kummituslik odüsseia ning paeluvast väest kõnelev tragöödia. Romaan, milles põimuvad unustamatult eredad tegelaskujud ja närvesööv pinge, on imekaunis, sõltuvust tekitav kirjanduslik triumf – meid jalust lööv lugu kaotusest ja kinnisideedest, ellujäämisest ja eneseotsingutest, armastuse sügavaimatest saladustest, identiteedist ja saatusest.
Arvamus: Selle teose juures häiris mind kõige rohkem lausete ülesehitus. Asi polnudki nii väga selles, et enamik nendest võttis enda alla pea veerand lehekülge, vaid pigem selles, et nende osad olid erineva vorminguga. Ma ei oska seda paremini sõnadesse panna, aga näiteks kirjeldas autor ruumis asuvat tooli ning lisas sinna juurde veel omakorda loo, kuidas see sinna sattus, ja selle lõpetanud, jätkas ta kirjeldamist nagu polekski midagi juhtunud. Ja seda kõike ühes lauses. Võib olla olen ma lihtalt liiga loll või hajuva tähelepanuga, kuid selle tõttu tuli mul nii mõnigi kord otsast  alustada.
Mis sisusse puutub, siis tagantjärele mõeldes tundub nagu natuke raske uskuda, et see tõesti peaaegu 900 lehekülge pikk oli. Nii palju neid sündmuseid just ei olnud, kuid filosofeerimine ja maalide olemuse põhjalik ja üksikasjalik lahkamine moodustasid ka üsna olulise osa. Kindlasti oleksin ma seda kõike tunduvalt rohkem nautinud, kui oleksin kunstist huvitunud olnud.
Aga üldiselt oli täiesti väärt lugemine. Tegelased olid vahvad, eriti meeldis mulle millegipärast Boris. Samuti demonstreeris lugejatele oma laia silmaringi, teades väga palju Euroopa riikidest, keeltest ja kunstist. Väikerahva kombel sain ka uhkust tunda, kui Arvo Pärdi nime lausa kaks korda mainiti.
Punktid: 8/10

KAHEKSATEIST
Puhkus koomas


Autor: Helga-Johanna Kuusler
Lehekülgi: 424
Kokku: 6828
Sisu: Saskia ja Ralph satuvad autoavariis eluohtlikku seisundisse, kuid olles jõudnud taevasse Peetruse ette, tekib suur segadus ja Saskia hing saadetakse Ralphi kehas maa peale tagasi. Saskial on 40 päeva aega, et õppides Ralphina poistekoolis, lahendada mõrvajuhtum, mille tunnistaja poiss oli. Samas ei saa ta kaasa ei Ralphi mälestusi ega kogemusi, nii et tal tuleb hakkama saada võõras kehas ja võõras keskkonnas, kus ta mitte kedagi ei tunne.
Arvamus: Ma olin täiesti veendunud, et see raamat on suurepärane, ja mul oli õigus. Kõigepealt see idee, mis ei olnud lihtsalt üks mõrvamüsteerium, vaid midagi palju enamat. Autor oli seganud fantaasia ja krimi ja ,,Kärbeste Jumala''. Ning kogu selle viimase geniaalne lahkamine- mida ma oleksin tõenäoliselt veel rohkem geniaalsemaks pidanud, kui ma oleksin seda enne lugenud, kuid ka nüüd sain sellest väga hea ettekujutuse- oli täiesti omaette klass. 
Nalja sai ka üsna palju. Ma siiamaani itsitan kujutluspildi peale, kus Ralph seda väikest vihmaussijopet kannab.
Mulle meeldis veel see, et iga sündmus, mis aset leidis, oli sisu jaoks oluline, mitte lihtsalt lehekülgede raiskamine. 
Natuke kahju oli ainult sellest, et see süüdlane tundus mulle juba algusest peale kahtlane, aga samas ma kahtlustasin üsna tugevalt ka väga paljusid teisi tegelasi, nii et see ei lähe vist arvesse. Ja pealegi ei peagi iga mõrvamüsteerium mingi ilgelt üllatava ja šokeeriva lõpuga olema, seda enam, et selles konkreetses loos oli veel nii palju teisi tähtsaid aspekte.
Mis lõpplahendusesse puutub, siis mul on selle üle kohutavalt meel. Kõik läks isegi paremini, kui ma loota julgesin. 
Mul tuli nüüd suur tahtmine ,,Kärbeste Jumalat'' lugeda, aga ma kujutan ette, et see on täiesti loomulik.
Punktid: 10/10

Sa ikka tead ju, et autor on meie foorumlane?

Muidugi tean , peamiselt sellepärast ma selle raamatu läbi lugesingi.

ÜHEKSATEIST
Anne Franki päevik


Autorid: Otto Frank ja Mirjam Pressler
Lehekülgi: 344
Kokku: 7172
Sisu: Anne Frank oli täiesti tavaline tüdruk, kes sündis 1929. aastal Frankfurdis. Kui Saksamaal tuli võimule Hitler, evakueerus Frankide pere Hollandisse. Saksamaa okupeeris Hollandi 1940. aastal ning Anne Franki võrdlemisi muretu lapsepõlv sai läbi ja pere oli sunnitud surmahirmus peituma. Anne Frank pidas päevikut 1942. aasta 12. juunist 1944. aasta 1. augustini. Päevik ilmus raamatuna 1947. aastal ning praeguseks on see tõlgitud vähemalt 60 keelde ja on üks maailma tuntumaid päevikuid. “Anne Franki päevik” on liigutav kirjeldus ühest mõtlemapanevast ajastust, ajaloorataste vahele sattunud tavalise perekonna kroonika. Ning lugu katkenud lapsepõlvest.
Arvamus: Arvestades seda, kui palju Anne Frankist räägitakse, olin üsna kindel, et ta oli täpselt samasugune imelaps nagu Malala- täiuslik, tark ja väga ennastsalgav. Aga tegelikult tuli välja, et ta oli täiesti tavaline tüdruk, kellel olid omad vead. Ma usun, et peaaegu kõik inimesed on temavanusena tundnud end eraldatuna, et ei suuda vanematega ühist keelt leida. Ja seda enam läheb see lugu hinge, sest täpselt samamoodi kannatasid ka tuhanded teised ''tavalised'' inimesed.
Mulle meeldis, et Anne arengut oli nii selgesti näha. Peitu minnes oli ta laps mis laps, enesekeskne ja elu raskustest muserdamata. Seal sai ta aga küpseks, nägi kõike täiskasvanulikuma pilguga, oskas analüüsida oma varasemat käitumist jne, rääkimata siis sellest, et ka tema kirjutamisstiil muutus erudeeritumaks, tegevuste asemel hakkas ta rohkem tähelepanu pöörama hoopis oma tunnete väljendamisele.
Mul on hea meel, et tema soov kirjanikuks saada ja oma mälestused pärast sõda avaldada -nagu ta ka päevikus mainis- mingil määral teoks sai. 
Punktid: 7/10

KAKSKÜMMEND
Kuhu ta läks


Autor: Gayle Forman
Lehekülgi: 251
Kokku: 7423
Sisu: Ta suudles mind hüvastijätuks. Ütles, et armastab mind rohkem kui elu. Seejärel läks ta turvakontrollist läbi. Ega tulnud enam kunagi tagasi. Kolm aastat tagasi lahkus Mia Adami elust. Ja kolm aastat on Adam juurelnud miks. Kuid siis, täiesti juhuslikult, kohtuvad nad taas New Yorgis ja veedavad unustamatu öö linnas, mis kunagi ei maga. Viimaks ometi on Adamil võimalus esitada Miale küsimusi, mis on teda kummitanud. Aga kas nendest imelises linnas veedetud tundidest piisab, et kõik igaveseks seljataha jätta – või antakse esimesele armastusele tõesti uus võimalus? GAYLE FORMAN on paljude auhindadega tunnustatud kirjanik. Tema romaan “Kui ma jään” võitis kiiresti lugejate südamed ja vallutas edetabelite tipud. 
Arvamus: Nägin seda raamatut raamatukogus, mulle meenus ähmaselt, et olen ka eelmise osa läbi lugenud -kuigi ma sellest suurt ei mäletanud- ja nii ma selle laenutada otsustasingi.
Selles suhtes väga tore, et ma polegi (vist) varem lugenud raamatut, mis räägib rokkstaari elust. Nii et tohutult põnev oli kiigata ka nende maailma, kuigi ma ei tea muidugi, kui tõetruu see kõik on.
Ära mainimist tasub veel see, et jutt oli üleüldiselt hästi kirjutatud. Autoril olid targad mõtted, ta oskas luua seoseid ja põhjendada teatud sündmuseid ja tegevuskäike üsna usutavalt. 
Aga Mia mulle enam ei meeldinud, isegi peale seda kui tema käitumine ära seletati. Ega ma teda just ei vihanud, tegelikult oli mul temast ja Adamist lihtsalt täiesti ükskõik. 
Ma ei tundnud mitte mingit pisarateni liigutavat rõõmu, kui nende suur taasühinemine toimus. Pigem oli see lihtsalt kärsitu ootus, et jutt Adami ja tema bändi juurde tagasi läheks. Võib olla oli asi lõpus, mis oli lausa nii ettearvatav, et see oli tõenäoliselt taotluslik. Või võib olla hoopis selles, et ei Mia ega Adam polnud kumbki eriti selline tegelane, kellele kaasa elada võiks.
Nii et kokkuvõttes- ühest küljest täiesti normaalne lugu, aga ma tõesti ei tea, kuidas suhtuda raamatusse, mis minus absoluutselt mitte mingeid emotsioone ei tekitanud. 
Ja veel- mulle oleks meeldinud, kui laulusõnad oleksid inglise keelde jäänud, aga eks see ole ju ainult minu viga, et ma tõlke kasuks otsustasin.
Punktid: 6/10

KAKSKÜMMEND ÜKS
Kärbeste jumal

Autor: William Golding
Lehekülgi: 227
Kokku: 7650
Sisu:  "Kärbeste jumal" on nobelist William Goldingi (1911–1993) tuntuim romaan, mis räägib inglise poistest, kes on sattunud lennuõnnetuse tagajärjel asustamata saarele. Seiklusjutu pingelisusele on teoses lisatud ka filosoofiline sügavus. Lugu püüab näidata inimese loomuses pesitsevat vaenulikkust ja tapaiha, mis võib teatud äärmuslikes tingimustes ilmneda juba lapsepõlves.
Arvamus: Tegelikult on mul üsna hea meel, et lugesin seda teost esimest korda alles nüüd. Võib olla oleksin ma seda viis aastat tagasi küll nautinud, sest see oli kirjutatud piisavalt lihtsalt, et kiiresti edasi saada ja sisu oli samuti iseenesest väga põnev. Aga selles, kas ma ka kõike nii hästi mõistnud oleksin, julgen ma kahelda. Praegu jäin ma näiteks üsna pikalt mõtlema, kas ja kuidas Ralph oleks saanud asjade käiku muuta. Toimunus ei saa teda ju otseselt süüdistada, aga selle ärahoidmise jaoks oleks tema saanud kõige rohkem teha. Oleks ta pidanud end paremini kehtestama või laskma Jackil kohe algusest peale pealikuks saada? Ja omaette küsimus on muidugi see, mida ta selle ''elukaga'' ette oleks pidanud võtma.
Aga nagu juba öeldud, siis mulle meeldis. Kirjeldusi oli piisavalt, need olid ka head. Ainult et kohati tundus raamat natuke pealiskaudne olevat. Näiteks oleks poiste tausta natuke rohkem avada võinud ja öelda, kuhu nad näiteks teel olid. Samas on see nagu selline kahe otsaga asi, sest tegelikult mulle kohati jällegi meeldib, kui tegevus kohe pihta hakkab ja sellist uimerdamist pole. Mine võta kinni. 
Punktid: 8/10

KAKSKÜMMEND KAKS
Kaklusklubi


Autor: Chuck Palahniuk 
Lehekülgi: 224
Kokku: 7874
Sisu: Kaklusklubi esimene reegel on, et kaklusklubist ei räägita.
Ma ütlen Walterile, et kukkusin.
Ma tegin seda ise.
Enne presentatsiooni istusin ma oma ülemuse vastas üle laua ja seletasin, mis käsikirja koht käib millise slaidiga kokku, ja kui hakkasin videolõiku käima panema, küsis ülemus: "Mis supi sisse sa igal nädalavahetusel satud?"
Ma vastasin, et ei taha surra ilma armideta. Ilus ja trimmis keha pole enam moes. Nagu need autod, mis on täiesti tip-top korras, otseteed nagu 1955. aasta müügisaalist välja sõitnud. Mina mõtlen alati: milline raiskamine.
Kaklusklubi teine reegel on, et kaklusklubist ei räägita.
Arvamus: Võib olla teen ma end seda tunnistades lolliks, aga mina arvasin, et eessõna oli raamatu esimene peatükk ning sellest tulenevalt ka seda, et ''Kaklusklubi'' on nagu raamat raamatus. Veast aru hakkasin saama alles siis, kui ta rääkis Brad Pittist ja Edward Nortonist. Aga oma kaitseks võin öelda, et kusagil ei olnud poole sõnagagi mainitud, et tegemist on eessõnaga. Pidin otsast peale alustama, et kõike hoopis teise pilguga lugeda. See selleks.
Raamat oli hea. Selline tavaliselt hea. Autori kirjutamisstiil oli minu meelest üsna sarnane Margus Karu omaga, aga parem. Üsna tavaline oli näiteks kahe eri ajal toimunud sündmuse vaheldumisi kirjeldamine, aga seda suudeti teha nii, et kõigest oli võimalik aru saada.
Idee oli samuti põnev ja parema sõna puudumisel ütleksin, et ka usutav. Sellessuhtes, et kaklusklubi põhjus ja kõik sellele järgnev oli väga loogiline.
Siis tuli aga see pööre. Ning korraga ma mõistsin, miks nii paljud inimesed seda nii väga armastavad. Tegelikult oleks täiesti võinud seda ette näha, aga minu jaoks oli see täielik šokk. Ja selline väga positiivne šokk, sest isegi tagantjärele mõeldes ei tekkinud ühtegi ebaloogilisust, kõik oli just väga loogiline ja geniaalne. Super. 
Lõpplahendus meeldis mulle ka. 
Punktid: 10/10

KAKSKÜMMEND KOLM


Autor: Ransom Riggs
Lehekülgi: 344
Kokku: 8218
Sisu: Salapärane saar. Mahajäetud lastekodu. Kummaline kollektsioon väga ebaharilikke fotosid.
See kõik ootab avastamist raamatus „Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele“.
Loo alguses sunnib perekonda tabanud tragöödia kuueteistkümneaastase Jacobi minema Walesi ranniku lähedal asuvale üksikule saarele. Seal avastab poiss miss Peregrine’i lastekodu varemed. Jacobi uurimisretkel kunagistes magamistubades ja koridorides saab selgeks, et miss Peregrine’i hoolealused polnud lihtsalt ebaharilikud, vaid võisid olla ka ohtlikud. Ehk oli nende hõreda inimasustusega saarele vangistamine täiesti mõistlik otsus... Ning igasuguse loogika vastaselt hakkab Jacobile tunduma, et need lapsed võivad veel elus olla. Meeldejäävate vanade fotodega illustreeritud närvekõditavalt põnev fantaasiaromaan „Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele“ peaks pakkuma lugemisrõõmu ühtviisi nii täiskasvanutele.
Arvamus: Kui ma seda raamatut aastaid tagasi poes nägin, tundus see väga põnev ja ehk isegi natuke kõhe olevat ning muidugimõista tahtsin ma seda ka kohutavalt lugeda. Aga muidugi oli seda raamatukogust võimatu kätte saada. Tuleb tunnistada, et kui ma selle nüüd lõpuks tabasin, ei olnud mu vaimustus enam nii suur. Kogu see kõhe salapära oli kadunud ja ma ei saanudki enam õieti aru, mis mind enne nii väga paelunud oli.
 Tegelikult oli lugu iseenesest väga hea. Eriti kiiduväärt on see, et idee oli suhteliselt uus ja nende piltide lisamine oli igati tore mõte ja andis palju juurde. Mõned tegelased olid ka päris vahvad. 
Minu elamust rikkus aga see, et kõik oli väga ettearvatav. Veel hullemaks tegi asja see, et tegelased olid muidugi nii taipamatud, et ma katkusin lugemise ajal pidevalt juukseid ja oleksin tahtnud nende peale nii mõnigi kord karjuda. No kuidas saab nii loll olla?
Punktid: 7/10

KAKSKÜMMEND NELI
Tontide linn


Autor: Ransom Riggs
Lehekülgi: 379
Kokku: 8597
Sisu: 10 ebaharilikku last põgenevad ohtlike koletiste väe eest. Ainult üks isik võib neid aidata – kuid too on lõksus linnukehas.
Erakordne seiklus, mis algas raamatus „Miss Peregrine’i kodu ebatavalistele lastele” jätkub Jacob Portmani ja tema uute sõprade teekonnaga Londonisse, maailma ühte omapäraseimasse pealinna. Sealt loodavad nad leida arstirohtu lastekodu juhatajale miss Peregrine’ile. Selles sõtta kistud linnas luuravad iga nurga taga õudustäratavad üllatused ja Jacob peab ebaharilikud lapsed väljapoole ohtu toimetama. 
„Tontide linn” viib lugejad fantaasia¬maailma, kus toimib telepaatia ning tuleb ette ajasilmuseid, kus kohtab ebaharilikke ja peletislikke elukaid. Nii nagu esimene, ühendab ka teine raamat põneva fantaasia varem avaldamata vanade fotodega, et luua ainulaadne lugemiselamus. Pinev, liigutav, imeväärselt kummaline lugu, kus suurepärases kooskõlas fotod ja tekst annavad unustamatu lugemiselamuse.
Arvamus: Algus ei viitsinud ma seda raamatut eriti kättegi võtta. Eelmine osa lõppes küll üsna huvitava koha pealt ära, aga suure huvi tekkimiseks sellest esilagu ei piisanud. Kuid kui ma end lõpuks kokku võtsin, läks kõik jällegi väga kiiresti.
Iseenesest oli täiesti kaasahaarav. Autor oli eriti osav toimuva tegelaste jaoks eriti raskeks ja lootusetuks muutma ning siis selle täiesti usutavalt ära lahendama. Kui nii mõnigi teine aspekt jäi selle raamatu puhul natuke nõrgaks, siis see tegi selle tasa.
Mis puutub tegelastesse, siis osa olid väga hästi õnnestunud. Nagu näiteks see rääkiv koer oli lihtsalt nii vahva. Millard meeldis mulle ka. Ja Hugh. Mulle tundus, et kogu selle raamatu jooksul olid nemad ainsad inimesed, kellest kasu oli. Jacobi suurepärane võime andis endast nii mõnigi kord natuke liiga hilja märku. Ja Emma oleks võinud oma võimet tunduvalt rohkem kasutada. Aga no eks seda oli ju sündmuste käiguks vaja. Olivia oli samuti tore ja Bronwyn ka, kuigi tuleb tunnistada, et tema karakter on nii klišee kui üldse olla saab. 
Punktid: 7/10