2016

KAKSKÜMMEND VIIS
Harry Potter and the Cursed Child


Autorid: J. K. Rowling, Jack Thorne, John Tiffany
Lehekülgi: 343
Kokku: 8940
Sisu: The eighth story. Nineteen years later. 
Based on an original new story by J.K. Rowling, Jack Thorne and John Tiffany, Harry Potter and the Cursed Child, a new play by Jack Thorne, is the first official Harry Potter story to be presented on stage. It will receive its world premiere in London’s West End on 30th July 2016. 
It was always difficult being Harry Potter and it isn’t much easier now that he is an overworked employee of the Ministry of Magic, a husband, and father of three school-age children. 
While Harry grapples with a past that refuses to stay where it belongs, his youngest son Albus must struggle with the weight of a family legacy he never wanted. As past and present fuse ominously, both father and son learn the uncomfortable truth: sometimes darkness comes from unexpected places.
Arvamus: Nagu tõenäoliselt peaaegu kõik teisedki, oleksin mina seda raamatut miljon korda enam jutu kujul lugeda eelistanud. Näidend ei ole ikka päris see, kõik on liiga pealiskaudne, kiire, jääb kaugeks. Hoopis teine asi oleks seda muidugi etendusena või siis filmina näha.
Alguses tundus kogu süžee justkui pastakast välja imetud olevat. Et fännid tahavad Harry Potterit ja meie tahame raha, eks kirjutame siis midagi kokku, küll see neile peale läheb. Aga mida rohkem lugu lahti kooruma hakkas, seda enam sattusin ma sellest ka vaimustusse. Isegi see ''pealesunnitud'' sisu muutus peaaegu loogiliseks ja ma tundsin koguni häbi, et julgesin Rowlingus kahelda. Tegelikult kuulsin ma küll, et tema osa oli pigem väike, ning ehk pandi tema nimi kaanele ainult sellepärast, et rohkem raha saada. Samas oli tema stiili tunda küll, nii et mine sa tea.
Aga noh, väga kiiresti läks. Osalt sellepärast, et tegu oli näidendiga ja osalt muidugi sellepärast, et Harry Potter pole kunagi igav. 
Muidugi tekkis nüüd suur tahtmine kõik raamatud otsast peale läbi lugeda ja eks ma ehk võtaksingi selle peale, kui nad nii pähe kulunud poleks.
Punktid: 9/10

KAKSKÜMMEND KUUS
Kuristik rukkis


Autor: J.D. Salinger
Lehekülgi: 221
Kokku: 9161
Sisu: Igatahes ma kujutlen, kuidas väikesed lapsed mängivad suurel rukkipõllul mingit mängu. Tuhanded lapsukesed — aga lähedal pole hingegi, tähendab, ühtki täiskasvanut — peale minu. Mina aga seisan mingi järsu kuristiku kaldal. Ja minu ülesandeks on püüda lapsi, et nad ei kukuks üle kaljuserva — tähendab, kui nad mänguhoos ei märka, kuhu nad jooksevad, siis ma tulen oma valvepostilt ja püüan nad kinni. Teeksin seda hommikust õhtuni. Valvaksin lapsi kuristiku kaldal rukkipõllul. Ma tean, et see on rumal, aga see oleks ainus asi, mida ma tõesti teha tahaksin.“
„Kuristik rukkis“ on 1951. aastal ilmunud Jerome David Salingeri romaan 17-aastasest Holdenist, kes jutustab oma elust ja maailmavaatest ning seda pealtnäha seosetute ideede ja episoodidena, käsitledes keerulisi teemasid nagu kuuluvustunne, elu trööstitus ja võõrandumine. Tänaseks on „Kuristik rukkis“ saanud üheks tuntumaks teismeliste mässumeelsust käsitlevaks romaaniks maailmas.
Arvamus: Ja ma jätkan nende raamatutega, mis tavaliselt põhikoolis kohustuslikud on. Kuid seekord ei saa küll öelda, et see mulle eriti muljet oleks avaldanud. Võib olla on asi selles, et ma pole 17-aastane poiss või võib olla hoopis selles, et kõik raamatud -olgu nad kasvõi väga head väärtteosed- ei saagi kõigile ühtemoodi meeldida. Mõni raamat lihtsalt ei kõneta sind ja sa ei saa sinna midagi parata. Muidugi oli seal ka paar geniaalset kohta, mis väga õiged tundusid, kuid ma suutsin need juba ära unustada, ju siis nii geniaalsed nad ka polnud. Eks on ju paljud inimesed teismeeas tundnud mässumeelsust, et nad ei sobi kuhugi ja elu on ikka üks raske asi ning sel juhul on sellest raamatust kindlasti üksjagu kasu.
Veel hakkas mulle kirjutamisstiil silma. Sellest, kuidas ta sündmusi edasi andis nagu kumas läbi, et Holden pole just kõige säravama mõistusega. Samas mõned mõtted olid tal jällegi üsna huvitavad. Nii et võib olla kujutasin ma seda kõike lihtsalt ette. 
Punktid: 6/10

KAKSKÜMMEND SEITSE
Ja ei jäänud teda ka

Autor: Agatha Christie
Lehekülgi: 224
Kokku: 9385
Sisu: Varem pealkirja all “Kümme väikest neegrit” ilmunud raamatus meelitab salapärane U. N. Owen kümme inimest, keda pealtnäha miski omavahel ei seo, Devoni ranniku lähedale Sõdurisaarele. Õhtusöögi ajal hakkab mängima salvestus, milles nähtamatu majaperemehe hääl süüdistab külalisi selles, et neil kõigil on mingi sünge saladus. Samal õhtul leitakse üks külalistest, hooletu autojuht Tony Marston surnult. Surmapõhjus on tsüaniidimürgitus. Pinge kasvab sedamööda, kuidas külalised mõistavad, et mõrvar kavatseb tappa üha uuesti ja uuesti.
Arvamus: Ma ei ole küll just eriti palju Christie raamatuid lugenud, kuid mulle hakkab tunduma, et tal on suhteliselt ühesugune stiil. Kümme erinevat inimest, keda pealtnäha miski ei ühenda, satuvad lõksu, olukorda, kust pole mingit väljapääsu. Võib olla see on kõigest kokkusattumus, aga mine sa tea.
Sellegipoolest oli väga põnev ja kaasahaarav. Pinge oli suur, et kes ja kuidas järgmisena sureb. Ning muidugi lõpplahenduse ja selgituste ootamine. Mis nüüd puutub sellesse süüdlasesse, siis kahjuks oli see üsna ilmselge. Mina hakkasin teda juba suhteliselt alguses kahtlustama. Vahepeal suutis autor mind muidugi korraks ka haneks tõmmata, aga ainult korraks. Üldiselt on nii, et süüdi pole need, kes on kas a)kõige kahtlasemad b)kõige vähem kahtlasemad. 
Samas kogu lugu iseenesest oli jällegi väga loogiline, selle peamõte huvitav ja süüdlase motiivid mõistetavad. Selle luuletuse seotus kogu mõrvalooga andis ka palju juurde
Punktid: 9/10

KAKSKÜMMEND KAHEKSA
Klaastroon

Autor: Sarah J. Maas
Lehekülgi: 436
Kokku: 9821
Sisu: Endovieri räpastes, pimedates soolakaevandustes kannab eluaegset karistust kaheksateist-kümneaastane tüdruk. Ta on koolitatud palgamõrvar, oma ala parim, kuid tegi saatusliku vea. Ta jäi vahele.
Noor kapten Westfall pakub talle tehingut: vabadus vastukaaluks tohutu ohvri eest. Celaena peab esindama printsi elu ja surma peale peetaval turniiril – võideldes andekaimate varaste ja palgamõrtsukatega kogu riigist. Ükskõik, kas elu või surm: igal juhul saab ta vabaks. Tulgu võit või kaotus, ta avastab oma tõelise saatuse. Aga kas see sulataks palgamõrvari südame?
Arvamus: Oleks vale öelda, et mul nüüd lugemise jaoks üldse aega pole. Tõsi, seda on küll vähem, kuid paarkümmend lehte õnnestuks sinna sisse suruda küll. Asi on pigem selles, et väsinuna on palju lihtsam anduda ''kergematele'' meelelahutusallikatele. Kuid peagi leidsin ma, et nii see jätkuda ei saa, ning laenutasin ühe noorteromaani. Sest see läheb kiiresti ja on kerge lugemine, mis sest, et aeg-ajalt paneb mind tahtma pead vastu seina taguda.
Nüüd siis raamatu juurde. See oli väga sarnane Kiera Cassi ,,Väljavalituga''. Lähen isegi nii kaugele, et pakun, et ta saigi oma raamatu idee sealt. Muidugi võib see olla ka kõigest kokkusattumus, aga noh, minu jaoks oli samasuguseid jooni väga palju: kena prints, kelle isa on kuri türann ja kelle ümber tiirleb sadu tüdrukuid, natuke ,,alamast'' klassist ,,teistsugune'' tüdruk ja siis nende vastuoluline armulugu jne.
Nagu arvata oligi, oli kõik väga basic. Kangelaslik, vapper, ilus peategelane; vaenlased; armukolmnurk, mille tekkimist oli, muide, juba kümnendal leheküljel ette näha. Autori kiituseks tuleb aga öelda, et ta suutis sellega piisavalt venitada. Isiklikult oleksin mina Chaoli Dorianile eelistanud, kuid ega see valik polnud ju minu teha
Nimed käisid mulle jubedalt pinda. Eriti see peategelase oma. Esiteks oli see lihtsalt kole ja imelik, ning ma pidin esimesed korrad seda lihtsalt veerima. Üldse tundus, et autoril oli mingi C tähe vaimustus.
Üsna ettearvatav oli. Ma arvasin sellest raamatust selles suhtes liiga palju, et hakkasin kahtlustama kõige ebatõenäolisemaid tegelasi ning ei tahtnud alguses uskuda, et autor enda jaoks nii mugava variandi valib.
Mis puutub lõppu, siis see oli üsna intrigeeriv. Päris huvitav, kuidas Celaena lahendab olukorra, kus ta on sunnitud tegema asju, mis on tema tõekspidamistega väga tugevas vastuolus.
Aga muidu, täitsa normaalne ja kohati isegi väga kaasahaarav lugemine oli.
Punktid: 6/10

KAKSKÜMMEND ÜHEKSA
It gets worse

Autor: Shane Dawson
Lehekülgi: 237
Kokku: 10 058
Sisu: New York Times bestselling author Shane Dawson returns with another highly entertaining and uproariously funny essay collection, chronicling a mix of real life moments both extraordinary and mortifying, yet always full of heart.
In this new collection of original personal essays, Shane goes even deeper, sharing never-before-revealed stories from his life..
Arvamus:Ausalt öeldes olin ma päris lähedal sellele, et see raamat välismaalt tellida, sest see ei jõudnud ega jõudnud Eesti poodidesse. Õnneks või kahjuks polnud mul selleks aga piisavalt aega ja nii ma siis selle nüüd kenasti Rahva Raamatu kauplusest leidsingi.
Kuna Shane'i esimene raamat oli parem, kui ma loota olin osanud ning juba teise pealkiri oli minu meelest üsna geniaalne, olid mu ootused mõistagi väga kõrged. Kuid tuleb välja, et natuke liiga kõrged.
Iseenesest polnud muidugi väga viga. Stiil oli endiselt humoorikas ja hea. Paar korda sai korralikult naerda ka. Kuid mulle tundus, et midagi jäi nagu puudu. Näiteks oleks mulle meeldinud, kui ta oleks biseksuaalsusest rohkem rääkinud. Et kuidas ta seda endale lõpuks tunnistada suutis ja kuidas tema perekond (eriti ema) sellele reageeris.
Veel häiris mind kohati ka juttude ajaline ülesehitus. Väga tavaline oli see, et tegevus algas ühel hetkel ja siis hüppas korraga näiteks viis aastat tagasi. Segadusse ajav see just polnud, kuid mõnikord mulle meeldib selliste mõttetute asjade üle vinguda.
Aga muidu nauditav ja kerge lugemine. Ja palju uut sai tõesti teada.
Punktid: 8/10

KOLMKÜMMEND
Valgus ookeanide vahel

Autor: M. L. Stredman
Lehekülgi: 388
Kokku: 10 446
Sisu: M. L. Stedmani debüütromaan „Valgus ookeanide vahel” on viimaste aastate menukaim Austraalia päritolu kirjaniku romaan. Raamat valiti 2012. aastal Goodreadsi lugejate lemmikuks. Erakordselt liigutav lugu inimestest, kes otsivad oma kohta maailmas, kus ühe inimese õigus on teise jaoks traagiline kaotus. Tom Sherbourne on Lääne-Austraalia ranniku lähistel Janus Rocki saare majakavaht. Kui laine toob kaldale sõudepaadi, milles on väike tüdruk, otsustab Tom koos oma noore abikaasaga lapse üles kasvatada. See otsus raputab aga aastate pärast paljude elusid. Raamatu põhjal on 2016 sügisel valminud samanimeline film, kus peaosades superstaarid Alicia Vikander, Michael Fassbender ja Rachel Weisz. Rahvusvaheline menuk, mis on ilmunud rohkem kui 40 keeles ja mida on müüdud üle 2 miljoni raamatu
Arvamus: Mulle meeldis. Autoril oli kirjutamisoskus täitsa olemas, ja ka tõlge ei rikkunud raamatut, nagu seda mõnikord juhtunud on. Kirjeldused olid head-kohati isegi suurepärased- samuti polnud neid liiga palju.
Sisul polnud ka väga viga. Eks ta natuke ettearvatav oli, aga vaadates kogu raamatu stiili ja ülesehitust, on alust arvata, et ega autor vastupidist plaaninudki.
Kuigi mulle öeldi, et lugu pidi väga traagiline ja kurb olema, ei suutnud mina pisarat välja pigistada. Ehk on mu süda siis tõesti ära kivistunud või ei mõista ma seda lugu nii sügavalt, sest pole veel ema olnud. Küll aga tekitasid teised mind vallanud emotsioonid minus segadust. Kõiki kolme peategelast (kui ka Hannah't võib peategelaseks lugeda) ma samaaegselt nii vihkasin, kui ka mõistsin nende tegusid ja elasin neile kaasa. Parema sõna puudumisel ütleksin, et see oli usutav. Tegelaste käitumine oli loogiline ja põhjendatud.
Üldiselt võib öelda, et ma jäin ma väga rahule.
Punktid: 9/10

Minu selle aasta lõpptulemuseks jääb siis 30 raamatut ja 10 446 lehekülge.
Masendavalt vähe, aga mis sinna ikka parata..