Ma tean, et ma pärast kahetsen, et ma nii kannatamatu olin, et juba selle jutu üles panin.
Aga ma ei saanud enam oodata XD
Nii et siis minu debüütjutt, tänan väga
Kuigi tegelikult pole see päris esimene.
Ja nüüd kavatsesin siia tarka teksti panna, aga midagi tarka ei tulnud pähe.
Nii et jah.
Mulle tegelikult väga ei meeldi selle jutu algus.
OKEIOKEI, ma jään juba vait.
Esimene osa. „Looja, hoia Maarjamaad!“
Ma laulsin kõva häälega kaasa, nägu naerul. Oli laulupidu. Mulle meeldisid laulupeod. Ma jumaldasin laulmist. Ja ma armastasin seda laulu.
Tõnis Mäe „Palvet“ esitati juba teist korda.
Ma haarasin paremalt oma parima sõbranna Mannu käest ja tõstsin selle kõrgele. Tegelikult oli ta nimi küll Marell, kuid ta vihkas seda nime ja käskis kõigil ennast Mannuks kutsuda.
Sekund hiljem vaatasin ma vasakule. Ma olin oma kooris kõige äärmine, nii et seal polnud mitte keegi tuttav, vaid hoopis võõras noormees. Ka tema – koos oma terve kooriga – hoidis oma käsi üleval, kuid vaatas otse ette.
Ma tõusin kergelt kikivarvukile ja võtsin võõra poisi käest kinni. Alles nüüd vaatas ta minu poole, lasi oma kätt pisut allapoole ja naeratas.
Ma sulasin selle naeratusega, jäädes samuti naeratades noormeest vaatama, kuigi tema oli oma pilgu jälle dirigendile pööranud. Ta oli kena. Tumepruunid juuksed, samasugused silmad ja see naeratus. Nii lummav.
Äkitselt taipasin, et olin terve teise salmi vaikides seda poissi vaadanud ja keerasin nüüd pilgu noormehest eemale, hakates oma lemmikkohta laulma.
„Loo-oo-ja, hooi-aa, kaai-tsee. Looja hoia kaitse Maar-jaa-maad, Eees-tiii-maad!“
Vaevu jõudsin sisse hingata, et kolmanda salmiga alustada, kui noormees oma käe alla tõmbas. Pöörates pilgu taas kord vasakule, märkasin teda mulle otsa vaatamas.
„Ma olen Siim,“ sosistas ta mulle, võludes mind jälle oma naeratusega. Jäin talle uuesti pikalt otsa vaatama.
„Katariina,“ sosistasin siiski lõpuks.
Ta keeras pilgu dirigendi poole. Ka mina vaatasin sinna. Kuskilt läbi udu jõudis mulle kohale, et kõik teised laulsid viimast fraasi. Kuid enne, kui jõudsin ise suu lahti teha, lõpetas dirigent laulu. Inimesed hakkasid meeletult plaksutama. Vaatasin veidi juhmi näoga ringi. Kas ma olin lihtsalt terve laulu maha maganud?
Mannu nügis mind. Vaatasin ta poole pisut pahaselt – alati pidi ta nügima või togima ja tal olid lõpmata teravad küüned.
„Mida?“ küsisin, kuid mu pilk ei püsinud temal kaua. Tegelikult mõtlesin, et kuidas näha selja taha ilma pead pööramata.
„Misse kutt sulle ütles?“ küsis ta endale omapärase uudishimuga. Kohe, kui ta teada saab, et me üksteisele oma nimed ütlesime, käsib ta mul Siimu kohe ära sebida. Mitte, et see kavatsus mul peas polnud …
„Oma nime,“ sosistasin talle. Polnud Siimul vaja teada, et me temast rääkisime.
„Üüüüü! Sebi ära!“
Pööritasin silmi. Mida ma ütlesingi? Viisin pilgu Mannult eemale, et ta mulle rohkem küsimusi ei esitaks.
Armuasjades oli Mannu muidugi kõigist targem. Aga kui tema silmapiirile ilmus mõni sebitav poiss, oli tal alati mingi seletus varuks. Küll olid poisil igasugused hädad küljes, küll oli tema ise kolme käe ja ühe jalaga. Ühesõnaga, miski oli alati valesti.
Õnnetuseks avastasin, et pöörasin pea Siimu poole ja olin oma mõtteid mõeldes talle jälle otsa vaatama jäänud. Ka tema vaatas mulle otsa. Ja naeratas. Selle peaks tal ära keelama. Jätab minust eriti lolli mulje teda koguaegu jõllitada. Näis, nagu ma oleks temasse esimesest silmapilgust armunud.
Taas alustas tema vestlust.
„Kas ma su numbrit saaks?“
Tundsin, kuidas ma punastasin. Otsene küsimus. Järelikult ei karda ta rivaale. Noogutasin, sirutades käe ta poole.
„Anna telefon,“ käskisin. Ta võttis tagataskust välja oma mobiili. IPhone'i. Püüdsin sellest midagi aru saada. Esimestel sekunditel tegin kindlaks, et see on puuteekraaniga. Okei. Kust numbreid kirjutada saab? Uurisin seda veel veidi, tundes, kuidas ma näost järjest rohkem tomatisarnaseks läksin.
„Umm … ma ei oska sellega midagi teha,“ tunnistasin talle. Ta naeratus ei kadunud, kui ta tehnikaime jälle mu käest ära võttis ja ma talle ükshaaval numbreid ütlema hakkasin.
„Katariina kahe ii-ga?“ küsis ta siis. Noogutasin jälle, tundes Mannu küünarnukki enda külge togimas, kuid ei teinud temast välja. Siim tõstis oma telefoni minu ette, nii et ma selle ekraani näha võisin.
Kontrollisin numbrit. Jap, õige. Viisin pilgu oma nimele. Ta tegi seda ilmselt meelega, pani mind meelega punastama, ma mõtlen. Nime lõppu oli ta lisanud „;*“ märgi. Saanud ilmselt mu aina punanevast näost aru, et ma olin seda märganud, pani ta telefoni tagataskusse tagasi. Vaikisin sekund, enne, kui otsustavalt teatasin: „Mina tahan sinu numbrit ka!“
Ta sirutas käe mu ette välja. Võtsin oma kotist mobiili. Panni, loomulikult. See polnud võrreldavgi tema omaga.
„Ma loodan, et sa ikka mäletad, mida sellega teha,“ laususin oma telefoni talle käe peale pannes.
Ta naeris. Mulle ei tundunud see lause sugugi nii naljakana. Üks samm tagasi ja mu telefon oleks must-valge olnud. Tegelikult poleks ma üllatunud, kui see ise ükspäev lihtsalt must-valgeks oleks läinud. Töötas küll sama aeglaselt.
Kuid ta mäletas. Ausalt öeldes läks tal sellega kiiremini, kui ta enda telefoniga.
Just siis sain viimase ja valusama müksu Mannult ja ta tõmbas mind tugevalt käest, nii et ma mitu sammu tema poole astusin.
„Mida sa sebid teda seal?“ küsis ta käed puusas.
„Tahad ise või?!“ sisistasin pahaselt, kuid nii vaikselt, kui võimalik. Mannu heitis pilgu minu selja taha. Lootsin sügavalt, et Siim seda tähele ei pannud. See oleks jätnud mulje, nagu mina oleksin temast juttu alustanud.
„Ei, mulle ei meeldi brünetid poisid. Pealegi on ta nina viltu.“
Ahhetasin. Polnud tal midagi nina viltu, Mannu oli lihtsalt loll!
Pööritasin Mannu poole silmi ja keerasin talle selja. Uuesti Siimu otsa vaadates olin enda märkamatagi ta nina uurima hakanud. Raputasin pead, et normaalseks muutuda. Ninal polnud midagi viga. Ja ükskõik, kui olekski.
„Vabandust, Mannu on NII kannatamatu,“ seletasin. Kuid Siim astus sammu otsekohe Mannu poole.
„Siim,“ tutvustas ta ennast, sirutades oma käe välja. Nojah, ega nüüd küll Mannu jaoks ta nina viltu polnud. Ta hakkas kohe edvistama.
„Ma olen Mannu. No tegelikult Marell, aga kutsu mind Mannuks,“ siristas ta, surudes Siimu kätt. Arusaamatult olin selle üle rahul, et nad nii ametlikult tutvusid. Nii ametlikuks võiksid nad jäädagi.
„Marell,“ kordas Siim ja ma olin veel rohkem rahul. Mannule ei hakka ealeski meeldima poiss, kes kasutab ta pärisnime.
Hetk hiljem astus Siim tagasi oma kohale ja paistis alles nüüd jälle märkavat, et tal on minu pann käes. Naeratades ulatas ta selle mulle tagasi. Enda nime järele polnud ta midagi pannud. Äkilise mõtte ajendusel lisasin ka tema nime lõppu musimärgi. Ta jälgis mind seda kirjutades. Ma peaaegu tundsin, kuidas ta jälle naeratas. Teesklesin, et ei näinud, kuidas ta vaatas. Panin telefoni kotti tagasi ja pöörasin pilgu temale. Naeratasin.
Järgmine laul oli pihta hakanud. Me kumbki polnud laulma hakanud. Viisin pilgu enda ette ja tegin suu lahti. Siiski laulupidu.
Ometi ei suutnud ma kahe järgmise – ja kahe viimase – laulu ajal sugugi ainult laulmisele keskenduda. Piilusin Siimu poole iga kord, kui arvasin, et ta ei näe. Puterdasin sõnadega ja läksin viisis pidevalt üle esimesele häälele, mis varem pähe kulunud oli, sest ei suutnud meenutada, mis noodid mu enda hääles olid.
Tema laulis rahumeeli edasi. Jõudis veel vahepeal mulle naeratada, kusjuures tema ei üritanudki varjata seda, et ta minu poole vaatas. Ja samal ajal, kui mina meenutasin endale, kuidas vastu naeratada, oli tema pilk juba mujal. Kui kuri mulje minust võis jääda! Aga naeratamist ta ei lõpetanud.
Raskustega sain siiski lauldud ja mass hakkas laulukaare alt ära minema. Pidime Mannuga Mereväravasse minema, tema aga suundus Oruväravasse. Ta saatis mulle veel viimase naeratuse, pilgu, et ta helistab mulle ja keeras selja.
*
Nii et ... mis te arvate?
Ja kas ma peaks lõigud kuidagi teistmoodi tegema?
Pealkiri: Hold Me Close (27/27). 
14/11/2008, 21:25
