New York, New York

ma olen nii kaua uut osa oodanud ja lõpuks see tuli
väga hea oli ja ootan kiiresti uut

See on nagu vääääga hea jutt,
Lugensin kõik osad siiamaani läbi nagu SUPPER


KIIRESTI UUUUT !!!!

Oeh, vahepeal polnud kauakaua lugenud, nüüd sooviks uut! :)

Üle pika-pika aja uus osa. Ma üritan nüüd rohkem kirjutada, sest tahaks lähiajal selle jutu lõpetada


“Meil on ka kõik hästi. Ema ja isa on maha rahunenud.” Claus oli voodil pikali ja vahtis lakke, samal ajal rääkides telefonis enda vennaga. “Olgu. Tsau!” Poiss lõpetas kõne ja ohkas raskelt. Dean oli ütelnud, et kõik on korras, kuid tema hääl reetis midagi muud. Claus tundis, et ei suuda voodis enam niisama vedeleda, ta peab midagi tegema. Annie ja Laura olid poodides ning James mängis enda töökaaslastega golfi. Oli laupäev ning poiss oli alles pool tundi tagasi telefoni kõne peale ärganud. Koolis oleks ta nüüdseks juba sõpradega jalkat mängimas. Poiss tundis kerget kahetsuse sööstu, kuid surus need mõtted kohe alla. Tal oli Annie ja neil oli kohe sündimas laps ning ta oli ise selle otsuse teinud, et vahetab kooli ja on tüdrukule igati toeks. Pealegi ta armastas Anniet üle kõige! Poiss mõtles just mida ette võtta, kui tema telefon uuesti helises. See oli tema keskooliaegne sõber Roman. Claus oli tõesliselt üllatunud, et Rom talle helistas, kuid loomulikult võttis ta kõne kohe vastu. Viie minuti pärast lendas telefon voodile ning poiss hüppas püsti, minnes dušsi alla. Roman oli ütelnud, et on linnas ning nad võiks kokku saada. Claus oli hea meelega nõus. Esiteks selle pärast, et ta ei olnud Romi juba lõpetamisest saati näinud ning teiseks selle tõttu, et tal oli nii igav.

Roman ootas teda mäki ees, süües ikka veel viimast burgerit. Claus jõudis sõbra juurde ja nad surusid kätt. “Ma ei uskunud tegelikult, et sa linnas oled, arvasin, et koolis,” ütles Roman. “Ma tulin New Yorki üle,” vastas Claus. “Miks nii?” Romani ilme pani Clausi muigama. See oli väga üllatunud. “Lähme parem istume kuskile, mul on sulle palju rääkida.” Roman noogutas ning koos läksid nad mööda tänavat edasi, suundudes ühe baari poole.
Kui nad olid ühe üksiku laua taga hämaras nurgas istet võtnud ja endale õlled tellinud, lausus Roman: “no räägi nüüd!” Tal oli üsna huvitatud nägu peas ja selle tõttu otsustas Claus, et räägib siis juba kõik ära. “Eestist tuli meile tüdruk nimega Annie, vahetusõpilaseks. No ja me hakkasime käima. Ja nüüd saame me lapse..” Claus tahtis jätkata aga ta ei saanud, sest Roman tõmbas endale õlu kurku ning hakkas köhima. Claus muigas laialt. Ega see nii suur uudis ka ei olnud. Roman köhis kurgi puhtas. “Vabandus, mees. See tuli tõelise üllatusena. Sina ja isa. Claus ja isa!” Roman patsutas Clausi õlale. “No ja muud ei olegi. Et koos olla, tulin siia ülikooli ning Annie taotleb endale elamisluba kauemaks,” lisas Claus veel. Ramon rüüpas õllet, endal ikka veel uskumatust väljendav ilme näol. Seda, mis oli juhtunud Deaniga Claus rääkida ei kavatsenud.
“Ja mis sind ennast linna toob?,” päris ta hoopis ja toksis sõrmedega lauale. Ramon jõi veel sõõmu enda joogist, kuid vastas siis: “Ma jätsin kooli pooleli.” Nüüd oli Claus see, kes peaagu jooki endale kurku oleks tõmmanud, kuid ta ei teinud seda siiski ja vahtis üllatusest suurte silmadega sõbrale otsa. “Ma leidsin, et Venemaa ei ole ikka minu jaoks. Sünnimaa või mitte, siin on parem. Hakkan isa firmas tööle ja järgmisel aastal lähen siin kooli uuesti.” Claus tõstis klaasi. “Sinu terviseks mees.” Ta muigas. Enamus tema sõpru olid kõik laiali läinud, kuid nüüd oli üks nendest tagasi tulnud, see tähendas Clausi jaoks rohkem lõbusaid õhtuid, kas siis baarides või purjetades. Roman oli üks, kes kooli ajal koos temaga pidevalt purjetamas käis ja nüüd sai Claus sellega uuesti tegelema hakata. Vahepeal oli see ikka päris unarusse jäänud. “Kuna purjetama lähme?,” pärisiki Roman, justkui lugedes Clausi mõtteid. “Kasvõi täna,” vastas Claus, asetades klaasi nüüd lauale tagasi. “Võta enda naiska ka kaasa. Mul on vaja ka sulle kedagi tutvustada.” Claus noogutas, mehed lõid kokku ja jõid enda klaasid siis tühjaks. Seejärel läks kumbki jälle oma teed. Claus suunuds koju, et enne Annie ja ema tulekut seal olla. Täna oli tema see, kes lõuna valmistama pidi.

Annie oli väga pahur, kui nad viimaks Lauraga koju jõudsid, Laural seevastu oli aga üle pika aja väga hea tuju. Ta sai tegeleda täna pea terve päeva enda lemmiktegevusega – šhoppamisega. Annie aga oli sellest kõigest juba väsinud. Laura kulutas tema peale liiga palju raha. Ja lapse peale, kes ei olnud veel sündinudki. Tüdruk viskas kotid diivanile ja läks oma tuppa. Laura ei pannud enda hea tuju kõrvalt tähelegi, et Annie nii pahur on. Ta läks tuppa enda uusi riideid ja kingi proovima.
Nii, kui Annie enda tuppa jõudis, lõi ta ukse kinni ning viskus voodile. Tal ei olnud plaanis sinna jääda, kuid juba viie minuti pärast olid tüdruku silmad kinni vajunud ja ta magas sügavalt.
Claus oli söögitegemisega alustanud, kuid tal oli õli otsa saanud ning sel ajal, kui Laura ja Annie koju jõudsid olid ta lähedal asuvas poes seda ostmas. Poiss jõudis umbes kümme minutit pärast naisi koju, ta sai kohe aru, et nad on seal, sest esikus oli umbes viis koti asju ning diivanil vedelesid ka kotid. Ja ta juba aimas, et kuskil on neid veel. Ta ei eksinud, Laura toas oli neid veel kolm. Claus jõudis just õli lauale panna, kui ükekell helises. Poiss vajustas spiikeri nupule, küsides kes on. “Ma pidin voodi siia tooma,” kostus spiikerist vastus. “Mis voodi?,” küsis Claus arusaamatult. “Lapsevoodi.” Nüüd poiss mõistis. Annie ja Laura olid lapsele voodi ära ostnud. Ta avas kullerile ukse ning jäi siis ootama. Lift sõitis nende korterisse üsna kiirelt ning järgmisel hetkel avanesidki juba uksed. Kullril oli käes helepruunist papist lame, kuid lai kast. Claus andis mehele pihuarvutisse alkirja, selle vastu sai ta paki. Kuller lahkus ning Claus toetas kasti vastu seina. Tal ei olnud aega sellega hetkel tegeleda, söök ootas tegemist. Kui poiss liha kallale asus, tuli Laura enda toast välja. “Kus Annie on?,” päris poiss. Ta oli arvanud, et Annie ja ema proovivad koos tema toas riideid. “Ta läks enne ülesse,” vastas Laura õlakehituse saatel. Seejärel hakkas naine telekast enda lemmikseebikat vaatama. Claus ei hakanud ülesse minema, sest ta kartis, et liha võib ära kõrbeda. Küll Annie ise varsti alla tuleb.

“Ann, Ann, kallis ärka,” lausus Claus vaikselt, puudutades tüdruku õlga. Annie ärkas võpatades. “Mis on?,” päris ta kohe, justkui oleks midagi lahti. “Pane riidesse, me lähme purjetama ja pealegi on sul lõuna söömata.” Poiss viipas laua poole, kus oli kandik lõunasöögiga. Kell oli küll juba õhtus, kuid poiss oli selle tüdruku jaoks soojas hoidnud. Annie naeratas, andis kiire musi Clausi suule ning ajas ennast siis voodist välja. “Miks me purjetama läheme?,” päris ta, kui sööma asus. Claus rääkis talle Romanist ja sellest, et nad olid selle täna õhtuks kokku leppinud. Annie oli hea meelega nõus kaasa minema, sest tal oleks nagunii kodus üksi igav.


*Hiljem sadamas*


Annie ja Claus seisid kail, oodates Romanit, kes pidi kohe enda kaaslasega saabuma. Claus hoidis tüdrukut enda kaisus, sest kail puhus jahe tuul. Eemalt paistis, kuidas must mersu parklasse keeras ning veidike hiljem tuli Roman koos mingi tüdrukuga nende poole. “Saaga tutavaks, minu kihlatu Jelena,” ütles Roman uhkelt, hoides ühte kätt ümber näitsiku. Tüdruk oli väga kena, tal olid suured pruunid silmad, natuke tõmmu nahk ning pikad süsimustad juuksed. Claus ja Annie tutvustasid ennast ning soovisid õnne kihlumise puhul. See oli järjekordne šhokk Clausile ning korraks käis tal peast läbi mõte, et nemad peaksid ka Anniega kihluma. Sama mõte käis ka tüdruku peast läbi. Jelena rääkis tugeva vene aktsendiga, kuid vähemalt rääkis ta puhtalt Inglise keelt. Neljakesi suundusid nad jahile, mis kuulus Romani perekonnale. See oli üks uhkemaid ja suuremaid jahte terve sadama peale. Jelena ja Annie võtsid tekil istet, samal ajal kui poisid tüüriruumis olid. Annie sai teada seda, et Jelena on Romanist kaks aastat vanem ning elanud aasta New Yorgis, kuid nad kohtusid Venemaal, kui Roman seal ülikoolis käis. Pärast tulid nad koos tagasi ning Jelena kolis jälle siia. Annie rääkis talle ka enda seiklustest siin, jättes halvemad asjad välja. Võõrastel ei olnud vaja selliseid asju teada. “Wow. Sa oled Eestist?!,” lausus Jelena, kui kuulis, et Annie on pärit Eestist. Annie noogutas ja naeratas. “Mul elab ema Eestis, nüüd juba kakskümmend aastat!” Annie suu vajus üllatusest lahti. Tema oli see, kes nüüd wow ütles. Tüdrukud süvenesid nii enda vestlusesse, et ei märganudki, kui nad juba liikuma olid hakanud.


***


“Ma pean minema. P, Paula solvub..” Annie ei suutnud edasi rääkida, sest taas roopis ta pool sisikonda WC potti. “Kallis, sa ei saa kuskile minna,” seletas Claus juba sajandat korda. Ta ei saanud vastuseks muud, kui vaid hääli, mis tekkisid oksendamisest. Annie pühkis paberiga suu puhtaks ja vajus põrandale istuma. “Mul hakkas juba parem,” kinnitas ta. “See on loomulik asi rasedate puhul. Nüüd on kõik korras.” Claus vaatas Anniet kahtlustavalt. Tüdruk hakkas naerma. “Päriselt kah. Lähme nüüd.” Claus aitas tüdruku püsti. “Olgu, ma ootan sind all,” ütles ta ning lahkus tüdruku toast. Anniel oli tõesti parem. Kõigest ajutine iiveldushoog. Isegi, kui tal oleks halb olla, oleks ta ikka sellele mängule läinud. See oli selle hooaja viimane mäng ning Paula oli isiklikult palunud Anniel vaatama tulla ning pärast plaanisid nad jäätist sööma minna. Kui Annie rase ei oleks olnud, siis ilmselt peole, kuid nüüd oli selline asi täielikult välistatud.



OT: jääbki nii imeliku koha pealt katki, sest mul ei ole hetkel enam aega kirjutada

Niiii hea (y)
UUUUUUT

Nii tore, et meeldib. Kui viitsite, võiksite mu teisi jutte ka lugeda Draama alt:P

ikkah, ma tavaliselt otsin uusi siis, kui mul on igav, mida on tihti

aga kuna uuuus osa ??

Taaskord suurepärased osad :) Loen innuga seda juttu.

kunas uut saaab ? (A)

Okei okei, easy Ma üritan varsti kirjutada uue osa.

Aga palun, uus osa:

“Kuidas sul on?,” päris Pamela. Mäng oli lõppenud ja Annie oli koolimaja ees tüdrukut oodanud ning nüüd oligi sõbranna seal ja nad kõndisid mööda tänavat edasi, et minna jäätisebaari. “Kõik on hästi,” vastas Annie ja naeratas. “Kas sa Deanist tead midagi?” Pamela päris seda ettevaatlikult, sest kartis, et see võib selle perekonna jaoks valus teema olla, kuid Annie kehitas õlgu. “Kui aus olla, siis ma ei tea täpselt. Claus ütles, et Dean oli telefonis ütelnud, et kõik on korras, kuid tema hääl oli midagi muud reetnud. Ning meil ei ole aimugi, kuna ta koju saab. Esialgu öeldi, et kaks kuud.” Annie naeratas natukene ja lisas: “aga ma olen kindel, et lõpuks saab ikka kõik korda.” Pamela noogutas ja naeratas samuti. Sõbannad olid sihtkohta jõudnud ning võtsid vabas lauas istet. “Ja kuidas sul Chrisiga on?,” päris Annie, kui oli kelnerile tellimuse ära esitanud.
“Meil on kõik väga hästi,” vastas Pamela. “Me kolime järgmisel kuul kokku.” Annie naeratas. “See on ju super!” Isegi, kui ta arvas, et tegelikult on mõttetu nii noorelt kokku kolida, et olnud tema mingi arvustaja. Ta oli ise rase ning nad kavatsesid ka Clausiga koos hakata elama. Esialgu vanemate juures, kuid hiljem omaette koha leida. “...ja sellega seoses on mul sulle veel üks asi rääkida,” lisas Pamela nüüd. Ta neelatas kergelt. “Me kolime ära..”
See tuli Anniele suure šhokina ja ta tundis kohe suurt pettumust. “Miks?,” päris ta kurvalt.
“Mina vahetan kooli ning Chris hakkab juhtima ühte isa firma osakonda, mis asub Bostonis.” Pamela asetas enda käe Annie käe peale. “Aga ära muretse. Ma luban, et hakan sul tihti külas käima. Nii tihti, kui võimalik.” Ann üritas naeratada ja pigistas õrnalt sõbranna kätt. “Ma üritan mitte kurvastada,” lubas ta, “kuid siiski, sa oled mu parim sõbranna. Mida ma ilma sinuta peale hakkan?!”
Pam naeratas. “Sul on Claus ja saa saad varsti lapse. Usu mind, sul ei ole mind koguaeg enda kõrvale vaja ja pealegi, ma ju lubasin, et hakkan üsna tihti siin käima.” Annie noogutas.
Nad vestlesid veel enda asjadest, kuid viimaks pidi kumbki oma teed minema. Nad lubasid, et veedavad võimalikult palju aega koos, enne, kui Pamela järmisel kuul lahkub.

Dean istus toolil ja vahtis aknast välja. Chloe oli seal samas võõrutusravi keskuses, kuid nad ei olnud omavahel eriti palju rääkinud. Tundus nagu nad oleksd pärast üledoosi vahejuhtumit teineteisest võõrandunud.
“Dean,” kostis aga nüüd poisi selja tagant. “Mh?,” päris poiss. Ta sai vaatamatagi aru, et see oli Chloe. “Kas me võiksime rääkida?,” palus tüdruk.
Dean kehitas õlgu. Chloe tõlgendas seda, kui jah’ina ning tõmbas laua alt tooli, istudes Deani kõrvale. Ka tema viis pilgu aknast välja. “Ma tahan teada, mis meie vahel toimub?,” päris tüdruk ettevaatlikult. Narkoprobleem ei olnudki nende jaoks nii tõsiseks muutunud. Oli väga hea, et see oli nii kiiresti avastatud. Neil oli väga suur võimalus täiesti terveks saada. Hetekl tundus Chloele, et nad peavad pigem rääkima enda suhteprobleemidest. “Mis mõttes?” Dean ei vaadanud Chloe poole, vaid ikka kindlalt aknast välja. Vaade oli väga ilus. Maja asus mäe peal ja allpool olid suured orud, mille vahelt jooksis läbi mulisev oja. See kõik oli nii rahustav. “Sa tead, mida ma mõtlen,” ütles Chloe. “Pärast seda, kui ma siia saabusin, et ole sa mulle peale tere mitte ühtegi sõna öelnud. Kas see tähendab, et me oleme ametlikult lahus?” See tuli poisile üllatusena. Ta ei olnud sellele nii mõelnud. Ta ei tahnud lahus olla. Nüüd viimaks viis ta enda silmad Chloe omadele. “Ma ei taha lahus olla,” tunnistas ta. “Aga ma ei tea enam, kuidas sinuga suhelda. Chloe kergitas kulmi. “Samamoodi nagu varemgi.” Ta naeratas. “Sa võiksid mind nüüd suudelda.” Dean tõusis toolilt ning kükitas Chloe ette, pannes enda käed talle ümber ning suudeldes teda seejärel huultele. “Ei mingit füüsilist puutumist,” kostis järsku nende seljatagant virisev hääl. See oli õde Grane. Dean turtsatas naerda ning lasi nüüd Chloe lahti. “Te teate reegleid,” lisas vana naine näppu viibutades. “Ei mingit füüsilist kontakti teiste patsientidega.” Dean noogutas, teeseldes tõsist nägu. Siis aga võttis ta naerdes Chloel käest kinni ja vedas teda väljapääsu poole. Neile kulus ära üks kosutav jalutuskäik looduses. Õde Grane jäi omaette pahuralt noori kiruma ning suundus siis õdede puhketuppa, et teistele ka loengut pidada.

“Mkm, ma viitsi täna. Pigem homme.” Annie vedeles voodis ning Claus moosis teda, et tüdruk temaga välja tuleks. Claus oli hõivanud arvutitooli ning istus sellega voodi ees. “Oled sa kindel?,” päris ta viimast korda tüdruku käest. “Sest sel juhul lähme me Romaniga purjetama ja tuleme alles väga hilja.” Claus muigas ning Annie samuti. “Jah, ma olen kindel. Minge teie lõbutsege.” Claus suudles tüdrukut laubale ning lahkus. Annie oli tõesti väsinud ning oli otsustanud emale ja isale e-maili kirjutada, seejärel õhtust süüa ning siis magama minna. Claus pani endale selga purjetamiseks soojad riided ning lahkus siis kodust. Ta sõitis autoga sadama parklasse, kuhu pidi kohe saabuma ka Roman. Ka Rom saabus üksinda. “Nii, et siis poiste õhtu, jah,” muigas ta laialt, kui kaks sõpra mööda kaid purjeka poole hakkasid minema.
"Kas kuulsid seda?!," päris Claus järsku, kui peatus. "Mida?" Ka Roman jäi seisma. "Ma ei kuulnud midagi."
Claus pööras peaga tagasi parkla suunas, kuid sealt, kus nad seisis ei paistnud midagi kahtlast.
“Ma kuulsin ka seda nüüd,” ütles Ramon. Sõbrad kuulsid mingit häält, see kõlas nagu mingi loom aga samas ei kõlanud kah. Claus seisatas järsku ning pani Romanile ka käe ette, et too edasi ei tormaks. “Mida..?” Claus näitas paremale. Parklas, autode vahel istus väike laps, ilmselgelt oli ta tüdruk, ning nuttis. “Laps?!,” päris Rom üllatunult. Ühtegi täiskasvanut peale nende seal läheduses ei olnud. “Kas keegi on seal?,” karjus Claus, kui lapse poole hakkas liikuma. “Kelle laps see on?” Rom kükitas väikse tüdruku juurde. “Tere pisike, mis sa siin üksi teed.” Poiss paitas lapse pead, kes talle vaid suurte siniste silmadega otsa vaatas ja veel kõvemini nutma hakkas. Ta ei osanud veel rääkida. Claus jättis Romani lapsega üksi ja kõndis terve parkla läbi, otsides inimesi, kuid seal ei olnud üldse mitte kedagi peale nende ja lapse. Kui ta tagasi lapse ja Romani juurde jõudis, oli laps nutmise lõpetanud ning Rom oli ta endale sülle võtnud. Blondide lokkidega tüdruk oli enda pea poisi õlale pannud ning magama jäänud. “Ilmselgelt on ta siia jäetud,” ütles Roman. “Me peame politseisse minema ja temast teatama.” Claus noogutas. Purjetamine jäi täna ära. Rom pani lapse tahaistmele ning talle teki peale, seejärel istus rooli ning sõitis minema, Claus oma autoga tema järel.

Chloe:

“Sa võiksid mind nüüd suudelda.” Claus tõusis toolilt ning kükitas Chloe ette, pannes enda käed talle ümber ning suudeldes teda seejärel huultele.
Claus ? , peaks Dean olema :)
muidu niiiiiiiiiiiiihea ,

Jah, sul on õigus. Nimed lähevad endal ka juba sassi

Tohutult hea jutt !
Armastan seda !
Ja võimalikult kiirelt uut osa ka !

Mulle meeldib Dean rohkem kui Claus, niiet mul on hea meel, et tema pole see, kellest Annie rase on. Chloe on ilus tüdruk, miks ta käitumiselt nii nõme on? Või mulle ainult tundub nii?

Selles jutus on nii palju ebaloogilisust, aga jutt meeldib mulle ikkagi.
Niiet, lase edasi, ma tahan teada, kuidas lapsele nime valitakse. ;D

Meeldib siiani. Uut :)

Heips, pole ammu seda kommenteerinud nii et kas ma saan õigesti aru et Annie ei olegi Claus'st rase ? :O
Muidu , heaaaa ...
Tean, mis tunne on olla võõrutus ravil, oma suurimale vihavaenlasele ka ei soovitaks. Uh jube. Aga ikkagi ootan uut.

Heh, sain vist valesti aru...
Aga tore et ikka endine kõik..
Kahju et Pam ära kolib.

Mega hea

"Meile ei ole ühegist lapsest teada antud, kes vastaks tema kirjeldusele," lausus punaste juustega naine teiseltpoolt lauda. Roman ja Claus istusid tema vastas, Romanil oli laps süles. "Kas see tähendab siis seda, et ta on maha jäetud?!" Punapea vaatas Romanit tõsiselt ja vastas: "kahjuks on see üldjuhul jah nii." Roman sättis lapsele teki paremini peale. "Ma tahan teda endale jätta," lausus ta häälega, mis andis selgelt mõista, et teda ei anna ümber veenda. "Rom, oled sa kindel? Mida Jelena sellest arvaks?" Claus oli segaduses. Iialgi ei olnud ta arvanud, et Roman võiks selline olla. Romanit oli alati peetud machoks. "Sellega võib aega minna, enne peame me uurimist alustama. Kui kahe kuu jooksul ei tule keegi ja temast teada ei enna, siis on teil võimalus taotleda tema lapsendamise luba." Punapea naeratas leebelt. Alati ei läinudki kõikidel hüljatud lastel halvasti. "Aga mida ma tegema pean, et ta kohe endaga kaasa võtta?" Roman vaatas punapeale peaagu, et paluvalt otsa. "Täitke see vorm, sellega kinnitame me, et laps on teie juures ajutiselt, hetkel." Naine ulatas Romanile paberi, kus oli palju lahtreid ja jooni, kuhu peale kirjutama pidi. "Hoia teda, palun," lausus Roman, kui lapse Clausi sülle andis. Ta tegi seda nii ettevaatlikult, justkui võiks väikseke katki minna. 15 minutiga olid asjad tänaseks korda aetud, ning kaks poissi võisid lapsega lahkuda. "Ma pean poodi minema, talle süüa ostma ja mänguasju." Roman sättis lapsele turvavööd peale. "Ära unusta mähkmeid," mainis Claus ja muigas kergelt, kui enda autosse siis sammus. Ta otsustas sõbraga kaasa minna ja talle toeks olla. Nad olid selle lapse ikkagi koos leidnud ja tundus, et Rom oli just üleöö isaks saanud. Clausil oli vähemalt 9 kuud aega, et selleks valmistuda. See mõte tekitas temas hea tunde.

Jõudes poodi, pani Roman lapse korvitooli istuma ning lükkas teda uhkelt läbi kaubamaja, ka see pani Clausi muigama. Naljakas oli enda machost sõpra sellisena vaadata. Toidukaupade osakonnas kulus neil väga kaua, sest Roman ei suutnud otsustada, mis lapsele meeldida võiks ja mis on kõige kasulikum.
Viimaks aga, pärast poolteteist tundi, said nad poest tulema, mitu kotitäit asju olemas. Claus vedas need sõbra autosse, senikaua, kui Roman ise turvatooli, mille ta just ostnud oli, tahaistmele kinnitas. Laps istus niikaua eesistmel. Ta ei olnud terve see aeg kordagi enam jonninud. Tundus, et talle meeldib Roman väga.

"Soovin edu," lausus Claus, patsutas sõpra õlale ning läks siis autosse, et koju sõita. Roman viipas talle ning istus ka siis enda autosse. Veel viimase leebe pilgu lapsele viinud, kes nüüd turvatoolis tagaistmel istus, sõitis poiss siis parklast välja. Isegi tema sõidustiil oli..väga aeglane?!

Kell oli väga palju, kui Claus koju jõudis. Vaikselt läks ta läbi korteri, Annie tuppa. Ta viskas riided toolileenile ning heitis siis enda kallima kõrvale pikali. "Ma armastan sind," lausus ta ning suudles tüdrukut, kes juba sügavalt magas, laubale. Seejärel jäi ka poiss magama.

Hommik saabus kiiresti, vähemalt Annie jaoks. Kuna ta oli nii vara magama jäänud, oli ta kõige esimesena üleval ka. Tüdruk läks kööki, et teistele hommikusöök teha.
Umbes tunni aja pärast, ärkas ka Claus, ta pesi kiirelt näo ja hambad, ning läks siis alla. Ta ei suutnud, ta tahtis kiiresti tüdrukule rääkida, mis eile juhtunud oli. "Hommikust, kallis," lausus ta Anniele, kes elutoas telekat vahtis, suur kuhu võileibu ees. Nüüd, kus Claus oli sinna jõudnud, tõusis tüdruk ning andis poisile kiire musi. Oh, kuidas ta ikka teda jumaldas. "Sa ei kujuta ettegi, mis eile juhtus," alustas Claus rääkimist, kui Annie kööki sammus, et poisile kohvi valada...

Kui Claus oli rääkimisega ühele poole saanud, oli Annie šhokis. "Wow, nagu tõesti wow. Ma ei oleks uskunud, et selliseid asju, ka päriselus juhtub. Arvasin, et ainult filmides on see võimalik." Ta oli selle lapse pärast õnnelik ning Romani teguviis avaldas talle ka muljet. "Me peaksime neile külla minema," lausus tüdruk. Ta tahtis seda last näha ja teada, mida Jelena arvab.
Juba poole tunni pärast istusid nad autos ja sõitsid Romani ja Jelena poole.

***

"Kuidas sa ennast tunned?" päris Dean Chloe käest. Nad olid nüüd jälle koos ja rääkisid asjadest, nii oli poole lihtsam. "Ma tunnen, et ei peaks siin enam olemagi," vastas tüdruk. "See, et me narkot tegime oli lihtsalt üks paha etapp meie elus, kuid ma ei tahagi seda enam. Mõttetu asi. Dean noogutas. "Me läksime lihtsalt natuke käest ära. Ma ei kavatse seda enam puudutada. Nii, kui siit välja saan, lähen kooli tagasi, jõuan järgi ja alustan enda elus uut etappi. Nüüd oli Chloe, kes noogutas. Ta kavatses samamoodi teha. Dean võttis tüdruku käed enda kätte ja vaatas talle naeratades otsa. "Ja me oleme koos." See oli tema jaoks kõige tähtsam. Chloe liikus poisile lähemale ja suudles teda. Nad said omavahel koos olla vaid siis, kui nad väljas jalutasid ning ennast puude vahel peitsid. Igalpool mujal olid õed neil kohe kannul ja vahtisid punnis silmadega iga nende liigutust.


***

"Seega, sa oled sellega nõus?" Annie vaatas üllatunult otsa Jelenale, kes hoidis last süles. "Jah, täiesti," vastas ta tüdrukule. "Ma olen alati lapsi armastanud ja miks mitte saada üks just sellisel teel. Pealegi ei suudaks ma Romani südant murda. Ta on temasse juba väga kiindunud. Ta ei oleks enam kunagi endine, kui me lapse ära peaksime andma." Annie naeratas. See oli lihtsalt nii armas.

Claus ja Annie olid kolme tunni pärast uuesti kodus, kuna Annie ei jõudnud enam midagi teha, siis tellisid nad endale pitsad koju kätte, vedelesid voodis ja vahtisid telekat.

***

2 kuud hiljem

Annie seisi peegli ees ja vaatas enda kõhtu. See oli juba korralikult suuremaks läinud. Tuba, kus ta seisis oli nagu väike korter. Laura ja James olid lasnud Annie ja Clausi toad kokku ehitada. Seal oli ruumi nii nendele, kui ka lapsele. Annie jumaldas seda uut tuba. See oli nii ilus. Need kaks kuud olid läinud nagu nõiaväel. Tüdruk ohkas kergelt ning võttis arvuti taga istet. Ta kavatses Pamelale kirjutada. Sõbranna oli kuu aega tagasi ära kolinud. Roman ja Jelena olid lapse täielikult enda saanud ning tema ja Clausi vahel oli kõik korras. Nende armastus oli tugevam, kui iial varem. Dean ning Chloe olid võõrutusravist välja saanud ning ka neil paistis kõik korras olevat. Kõigele vaatamata aga tundis Annie, et midagi on puudu. Ta ei suutnud seda seletada, kuid iga päev oli tal teatud aeg nii halb tuju ning ta tundis, et see ei ole seotud rasedusega.

***

ot: nüüd on mul vaja jälle mõelda, mida ma üldse edasi tahan selle jutuga teha. Asi tükib rappa jooksma.