New York, New York

Küta nüüüüüüd!?!?!?
Täna õhtuks saab?

Tal hakkavadki juba hormoonid möllama rasedus, tead

Emotsioonid tõusevad
Igatahes see oli hea UUUUUUT PLIIIIS

lemmik jutt mul.

kurmzu kellel ei oleks

aww. Nii armas teist.
Täna õhtul saate äkki isegi uue osa(:

millal uut super hüper head osa saab. See jutt on läbi aegade parim, mida ma lugenud olen

täiega hea jutt :) uuuuuut

Jah,Millal uus osa?

omg, Ma ei tea. Vist mitte niipea, mõtteid ei ole ja ma ei ole üldse viimasel ajal kirjutanud, nii, et jah. sorry (a)

Ma olen seda just lugema hakanud ja mulle nagu täiega meeldib see :) Sa oskad nii hästi jutte kirjutada . Ma laavin seda juba .

Uut tahaks :)

Olgu, kirjutasin midagi kokku siis


Jätkub kohe sealt samast, kust pooleli jäi.

Telefon helises ja Annie tõusis, et vastata. “Jah?,” vastas ta harjumuspäraselt inglise keeles. “Pole mingit põhjust vihastada,” vastas ema teiselpool toru. Ole nüüd rahulik ja kuula, mida meil sulle endalt poolt ütelda on.” Annie krimpsutas nägu, kuid kõndis telefoniga diivani juurde ja vajus istuma. “Jah, ma kuulan,” ütles ta.
“Meie arust isaga oli kogu see Ameerikasse minek totter mõte..sinuga on viimasel ajal nii palju asju juhtunud..sa ei ole enam see Annie, kes sa olid varem.”
Tüdruk tahtis juba karjuma hakata ja ennast õigustama, kuid ema ei lasknud, ta rääkis tungivalt edasi. “Sellegipoolest oleme me rahul, et sa suutsid ise otsustada ning me sõidame sulle varsti uuesti külla. Soovid sa midagi kodust?”
Annie sai aru, et vanematel on raske sellega leppida, kuid nad üritasid, sellepärast ei hakanud ta ka midagi ütlema, et ennast õigustada. Kas tal oli üldse seda võimalik kuidagi teha?
“Ma mõtlen ja kirjutan sulle siis,” vastas ta viimaks. “Väga tore, et te tulete!,” lisas tüdruk rõõmsamalt. “Aga olgu, kõne läheb teile kalliks, kirjutame parem. Tsau, kallistan.” Ema vastas samaga ning nad lõpetasid kõne. Annie oli täiesti rahunenud ning suundus oma tuppa. Rasedus teeb tõesti naistega ime asju. Või siis tüdrukutega.

Annie koputas ja lükkas siis Deani ukse lahti. Poiss krahmas laualt kotikese ja toppis taskusse. Tüdruk küll märkas, et Dean midagi laualt ära võttis, kuid ei hakanud midagi mainima. Käes oli kolmapäeva õhtu ning eile õhtul, kui Dean oli koju tulnud, oli Annie talle rasedusest ja muudest asjadest kõik ära rääkinud. Tüdruk võis küll eksida aga talle tundus, et Deani jättis see täiesti ükskõikseks.
“Mis teed ka?,” üritas tüdruk vestlust arendada, istudes poisi segamini voodi äärele. “Niisama, passin,” vastas Dean õlgu kehitades. “Lahe,”ütles Annie. “Kuhu sa viimasel ajal ära oled kadunud. Sul vist läheb Chloega hästi?!,” lausus ta siis küsivalt.
“Jah,” tuli taas väga lühike vastus ning Annie ei viitsinud enam vaeva näha. “Ma lähen tagasi oma tuppa, tsau siis,” ütles ta ja kadus taas poisi toast. Dean ei lausunud midagi, ühesõnaga talle ei olnud eriti kohalegi jõudnud, et Annie üritab vestlust arendada. Poissi ei huvitanud see karvavõrdki. Nüüdsest otsustas ta lihtsalt natuke hoolikamalt enda kraamiga ringi käia.

“Ei, see ei meeldi mulle, liiga imelik, koledad värvid, iuu vastik,” mitte ükski käru ei sobinud Anniele. Nad olid koos Lauraga tulnud beebipoodi, sest naine oli peale käinud, et tema tahab noori aidata ja neile ise käru ära osta. “Super!,” hüüatas tüdruk järsku, jäädes seisma ühe eriti nunnu käru ees. Ka Laurale meeldis see. “Tahad seda?,” päris ta siis ning Annie noogutas. Tal oli küll veidike imelik nii kallist asja vastu võtta, kuid tal ei jäänud ka muud üle. “See on ju siiski beebile,” ütles tüdruk ning see käru on ülimugav ja lisaks kena ka veel. Laura noogutas nõusolevalt ja hetk hiljem oligi nende juurde jõudnud teenindaja.
Mõne aja pärast väljusid nad poest, käru saadeti neile otse koju. Annie oli rõõmus, ta nautis juba beebi jaoks šhoppamist.

Käes oli neljapäeva õhtu ning tüdruk oli sellest päevasest šhoppamisest väga väsinud. Ta pikutas enda voodil, vahtides samal ajal aknast välja ning mõeldes kõigi viimase aja sündmuste peale. Tema elu oli pärast New Yorki saabumist, kohe uue pöörde võtnud, vahepeal oli see tõsiselt jube olnud, Danieli asja pärast, kuid nüüd üritas Annie sellele mitte mõelda ja mõelda kõigele muule, mis oli juhtunud. Headele asjadele. Nagu Claus ja tema uued sõbrad ning rasedus. Ta oli sellega nüüd täielikult leppinud ja uskus, et neist saab täielik perekond. Samas muretses ta tõsiselt Deani pärast. Poiss oli viimasel ajal väga veidralt käituma hakanud ning keegi ei olnud sellele isegi tähelepanu pööranud. Annie otsustas, maksu mis maksab, ise välja uurida, mis toimub. Tema telefon helises ning see tõi tüdruku kohe maa peale tagasi ning ta vastas kõnele. Seejärel vestlesid nad pikalt Clausiga maast ja ilmast.

Vastik pinin pani Anniel pea valutama, iga hommik, kui ta vara ärkama pidi, kuid nüüd meenus talle, et on reede ja Claus tuleb tagasi. Tüdruk ei plaaninud ka täna kooli minna, ta lihtsalt leidis, et see ei ole enam hetkel üldse vajalik. Ta lõi selle vastikult piniseva äratuskella kinni ja tõusist voodist, minnes pesema ja seejärel valis ta endale puhtad riided, mida kanda, kui Clausile rongile vastu läheb. Muidugi saabus Claus alles kell üks ja seega pani ta hetkel endale selga mugavad koduriided, sest tüdrukul oli plaanis kokata ja neile väga mõnus lõuna korraldada, ta teadis, et James ja Laura tulevad alles õhtul, seega oli ta päev otsa üksi kodus ning tal oli aega köögis toimetada. Annie pani juuksed kõrgesse hobusesabasse ning läks siis kööki, et vaadata, mida tal õnnestub valmistada.

Dean ajas ennast püsti ja oigas, ta pea valutas. Eile oli neil jälle suur jooming olnud, kooli ta täna kohe kindlasti ei kavatsenud minna, kuid hetkel ei suutud ta enam voodis pikali ka olla. Padi tundus liiga kõva. Esimese asjana läks poiss dušši alla, ta uskus, et see leevendab veidike ta olukorda. Eilsest õhtust ei mäletanud ta eriti midagi ja seepärast võpataski ta, kui leidis Chloe enda vannitoa põrandalt magamas. Seal haises rämedalt alkoholi järele ning WC oli okset täis. See ajas Deani omakorda oksele ning ta lisas omaltpoolt veel potti veidike ropsi. Seejärel kontorllis ta kas tema tüdruk ikka hingab, saanud aru, et ta tõesti lihtsalt magab, otsustas poiss kõigepealt dušši all käia ja alles siis Chloe ülesse ajada. Pestes üritas ta meenutada, mida nad eile teinud olid, kuid peale selle, et nad lahkusid baarist, ei mäletanud ta midagi. Selge oli see, et pärast baari nad kohe koju ei olnud tulnud, sest Deani kukal valutas ja kui ta veidike ülevaltpoolt pead katsus, oli see väga hell ning juuste all oli tunda suurt muhku. “Mida fakki ma eile tegin?!,” küsis ta endalt valjult ja väljus kabiinist, kerides endale siis suure valge rätiku ümber. Chloe magas ikka veel, kuid Dean jättis ta hetkel veel sinna ja läks ise tuppa tagasi. Pannud endale puhtad riided selga, läks ta tüdrukut äratama. Chloe avas aeglaselt silmad ja vaatas enda poisile otsa. “Kus ma olen?,” päris ta veel unesegaselt. “Minu juures, aja nüüd jalad alla,” vastas Dean ja tõmbas õrnalt tüdruku püsti, ta ei tahtnud talle haiget teha. Chloe oigas ja hoidis peast kinni. “Kuidas ma siia sain?,” päris ta siis. Dean kehitas õlgu ja aitas tüdruku tuppa, enda voodi peale istuma. Kui ta tekki nihutas, tuli sealt nähtavale kaks kasutatud kondoomi. “Vähemalt oli meil meeles neid kasutada,” ütles Dean irvitades ja võttis paberiga need enda voodilt ja viskas prügikasti. Chloe ei jõudnud midagi rääkida ja läks voodisse pikali. “Ma jään veel siia, sobib?!,” ütles ta ja magas juba järgmisel hetkel. Deanil oli suva ja ta läks nüüd arvutisse, dušši all käik oli tõesti olemise paremaks teinud.

Annie oli all köögis toidutegemisse nii süvenenud, et ei pannud tähelegi, et keegi üleval toimetaks. Ta uskus ikka, et on üksi kodus ning jätkas hoolikalt ettevalmistuste tegemisega. Ta tegi kõik nii, et kui nad Clausiga koju saabuvad, peab ta toidu vaid soojaks laskma ja kõik ongi valmis. Tüdruk otsis kapist isegi lõhnaküünlaid ja asetas need lauale. Kõik oli lihtsalt super!

Küll oli hea üle pika aja seda lugeda!
Ja hahahahah, see Chloe, hahahah, see oli naljakas koht.
Super, nagu alati.

Mmm see osa oli hea
Uut?

Lugesin kõik need osad läbi, lihtsalt niihead. ( Õde soovitas muide )
JA NÜÜD MA ARMASTAN SEDA JUTTTTU .

Uut ei tulegi ? :O

Siis saate uue osa, kui sugulane ära läheb külast, enne ei saa kirjutada

Ja millal see juhtub? :)

Nädal aega hiljem.

***

"Chloe, ärka üles! Cho, Cho!" Dean oli paanikas, ta ei teadnud mida teha. Tüdruk vedeles diivanil, silmad kinni ja ta ei hinganud. Dean kiskus juukseid, kuni taipas viimaks kiirabisse helistada. Värisevate sõrmedega valis ta nubmri ja rääkis läbi nutuse häälega kiirabile, mis juhtunud oli. Talle üritati läbi telefoni elustamist õpedata, kuid poiss oli liiga paanikas, et midagi peale edasi-tagais kõndimise ja kiirabiga rääkimise teha. Varsti lõpetas ta kõne, sest kiirabi oli saabumas iga hetk. Dean haaras laualt kaks kotitäit kokat ja jooksis vetsu, ta lasi kõik seal sees oleva pulbri potist alla. Siis jookis ta tuppa tagasi, üritas veel Chloed äratada, kuid tüdruk ei reageerinud. Dean pühkis laua puhtakas, kus oli valmis tehtud terve triip, kuid ilmselgelt ei olnud tüdruk selleni veel jõudnudki, ta oli enne üledoosi saanud...



"Meil ei ole veel mõtet riideid osta, sest me ei tea, kas sünnib poiss või tüdruk," arutles Annie kõva häälega, kui nad Clausiga käest kinni kaubamajas ringi jalutasid. Poiss noogutas. Ta oli veidike uimane, sest oli hommikul ühe pläru ära tõmmanud. "Lähme sinna!" Annie vedas poisi endaga kaasa mänguasjapoodi. Tüdruk tõstis riiulitelt mänguasju, uuris neid, pani tagasi, kõndi edasi, ta nautis seda tõsiselt. Lahe oli saada emaks! Claus aga kõndis tal lihtsalt järel, üteldes vahepeal mhm või mkm.
Clausi telefon helises, ta kuulas mida Dean rääkis, lõpetas kõne ja vedas siis Annie kaubamajast minema. "Me peame haiglasse minema," ütles ta vaid seletuseks, kui nad juba taksosse istusid.

Dean istus haigla ooteruumis, küünarnukid põlvedele toetatud ja lõug rusikatele. Ta pigistas käsi nii tugevalt kokku, et nukid olid juba valged. Tema silmad olid klaasistunud ja vahtisid põrandale, kuni viimaks Claus ja Annie saabusid. Annie jooksis Deani juurde ja kallistas teda, samal ajal päris Claus registratuurist, mis oli juhtunud. Ta teadis, et Dean ei räägiks tervet tõde. Oodates õde, kes oli mingi faili järgi läinud, kuulis ta kahte vanemapoolset õde omavahel eemal rääkimas: "näed seda poissi seal. Narkomaan! Kujutad sa ette! Ise nii noor..Jah..jube. Tema pruut toodi üledoosiga siia..jube." Claus ei suutnud rohkem kuulata, ta tormas Deani juurde ja tõmbas ta püsti, virutades venna vastu seina, raputades teda jakihõlmadest. "Mis sul arus oli?! Kuradi loll!" Annie võpatas ja üritas Clausi ära kiskuda, kuid Claus lasi juba ise lahti. Dean vajus põrandale istuma, ta oli nagu väike laps. Nuttis ja hoidis põlvedest kinni. Annie põlvitas tema kõrvale ja pani enda käed talle ümber. "Kõik saab korda." Tüdruk saatis Clausile süüdistava pilgu ning poiss vajus siis nende juurde toolile istuma. Kuidas sai tema vend nii loll olla. Narkosõltlane! Kuidas üldse asi nii kaugele oli läinud..kuidas tema, Annie, vanemad midagi tähele ei olnud pannud.

Möödus umbes 45 mintutit, kui üks arst suvatses neile ütlema tulla, mis juhtunud oli. Selleks ajaks oli Dean juba täiesti paanikas, Annie üritas teda rahustada ja Claus sammus edasi-tagasi mööda koridori. "Ta jääb elama," ütles arst ja Dean hakkas nüüd nutma nagu väike poiss, samal ajal rahunes ta veidike maha. Ka Claus ja Annie said kergemalt hingata. Arst sai aru, et Claus on vanem vend ja ta kutsus ta eemale. Annie ei kuulnud millest nad rääkisid, kuid ta aimas. Samal ajal tormas nende poole Laura ja tema järel James, kes midagi samal ajal ka telefonis seletas ja mõned sekundid hiljem jõudis kohale ka Chloe isa, kellega ta koos oli. Mees oli liiga löödud, et midag neile ütelda, ta läks kohe enda tütre palatisse.
Claus tuli tagasi teiste juurde, kus ema ja isa üritasid Deanilt infot saada, kuid too ei rääkinud, lihtsalt nuttis, istudes ikka veel põrandal. "Dean, asi on nüüd nii, et sind saadedakse võõrutusravile," ütles Claus. "Ja niipea, kui Chloe toibub, tuleb ta sulle järele. See on liiga kaugele jäänud ja arst ütles, et muu siin enam ei aita." Laura ja James vaatasid arusaamatult poegadele otsa. Annie oli lihtsalt toolile istunud ja jälgis perekonda. Üle tema põskede voolasid hääletult pisarad. See mõte oli tal ka korraks peast läbi käinud, kui ta oli otsustanud välja uurida, mis toimub, kuid siis tundus see liiga absurdne, kuid nüüd oli see tõeks saanud. Perekonna vahel tekkis arutlus, Claus seletas neile, mis toimub. Dean ulus nurgas, James oli šhokis, Laura nuttis ja Annie lihtsalt kuulas.

Veel üks nädal möödas

Annie pikutas voodil ja vahtis lakke, ta üritas kõike läbi mõelda, mis viimase kahe nädala jooksul juhtunud oli. Dean oli üleeile ära saadetud, pisarate saatel ja samas mõistisd kõik, et seda on vaja. James ja Laura olid väga löödud ning Annie oli hakanud mõtlema, et see kõik on tema süü. Nii, kui tema oli siia perekonda 6 kuud tagasi saabunud, oli kõik hakanud allamäge minema. Samal ajal üritas ta neid mõtteid eemale peletada, sest see ei olnud võimalik. Tal ei olnud ju mingit halba aurat küljes. Ei olnud ju?!
Tüdruk jäi viimaks voodile tukkuma ja ärkas alles siis, kui Claus õhtusest loengust tagasi tuli ja tüdrukut laubale suudles. "Kallis, tahad sa sööma minna?," tegi poiss ettepaneku ning Annie avas silmad ning noogutas. "Kuhu?," päris ta ja haigutas. "Siin lähedal avati eile üks uus itaalia restoran, lähme sinna." Annie noogutas. "Anna mulle pool tundi sättimiseks." Nüüd noogutas Claus ja lahkus tüdruku toast, et pesemas käia ja siis ülikond selga panna.

ot: sorry, et lühike osa. Mul ei ole enam aega, et edasi kirjutada. Vähemalt juhtus nii mõndagi