New York, New York

Ma lihtsalt irnusin nagu segane kui Annie talle panniga virutas. Ja veel.. ja veel.. ja veel.. ja siis igaks juhuks veel.

jah, ma tean ise ka, et ebaloogiline (a) aga ma ei viitsinud pikemalt kirjutada.. täna õhtul saate uue, ma arvan, kui ma kodus olen

Samal ajal kodus


Politsei ei leidnud Annie ja Clausi telki ega asju, nad ei saanudki, sest Daniel oli pärast inimröövi jäljed koristanud, keegi ei saanud öelda, et tüdruk ja poiss olid kunagi just seal peatunud. Dean, James ja Laura istusid elutoas, kõik vaikisid. James oli teavitanud Annie vanemaid ja nad olid juba Ameerika poole teel. Igas ühes neis oli järiest kasvav hirm - kus on Annie ja Claus, kas nad on elus või surnud? Tavalised küsimused, mis igaühe mõtteid vaevasid. Politsei jätkas ikka otsinuguid, kuid ei midagi erilist...

Annie ja Claus

Annie ja Claus olid jooksnud juba pea pool tundi, kui nad lõpuks peatusid. "Ma ei jõua enam," lausus Annie ja hingeldas. "Me peame mõtlema, mida edasi teha. Kus võiks maantee olla, kust me saaks kellegiga ühendust võtta." Claus sulges enda käed ümber tüdruku. "Jah, ma olen viimased pool tundi selle peale mõelnud. Ära karda, nüüd on kõik korras. Me ei ole enam vangis ja meie ainuke probleem on leida lähim asula. See ei saa siit kaugel olla, kindlasti mitte." Annie noogutas ja peitis näo Clausi rinnale. "Tule, lähme edasi," lausus Claus hellalt ja nad asusid edasi minema, kiirkõnnis.

Pärast veel kahtekümmend minutit kõndimist, läks tee kaheks. Üks viis vasakule, teine paremale. "Kummale poole?," küsis Claus Anni arvamust. "Lähme paremale," ütles tüdruk ja nii nad tegidki. Nende ümber oli ikka veel vaid mets ja suur ümmargune kuu kõrgus nende peade kohal, olles ainuke mis valgust andis.

Möödus veel tund aega kõndimist, kui tee keeras jälle vasakule ja paremale. Nad otsustasid, et vasak oleks nüüd õigem otsus. Veel tund kõndimist, mõlemad olid juba väsinud ja ärevil. Järsku aga laius nende ees maantee. Mõlemale poole, vasakule ja paremale. Kruusatee lõpp. Nad jooksid maanteele ja vaatasid seljataha. Seal oli silt: Cape May psühhiaatriahaigla, 10 km. Silt oli vana ja kulunud, samuti roostes. Nüüd nad siis teadsid, kus nad kinni olid olnud ja see lisas kõigele sellele veel jubedust juurde. Nagu mingi õudusfilm. Nad keerasid paremale ja hakkasid mööda maanteed sammuma.

ot: sorry, lühike osa, varsti kirjutan uue

uuut.. väga meeldib.

Kahe päevaga suutsin kõik osad läbi lugeda ;d superhea! jään uut ootama.

Haa! Mina pole neid ikka läbi saanud. Tõusen kell 7, jõuan koju kell 7. Suurt aega lugeda ei jää. Aganoh, nii palju, kui ma tean, siis meeldib, aga kui sa edasi kirjutad, siis ma ei jõua lugeda niiett...

eiei, uut ikka!

Annie ja Claus olid juba päris pikalt kõndinud, kui viimaks nad kuulsid auto häält. Mõlemad vehkisid kätega, seistes teeääres. Auto peatuski. "Mis teid nii vara siia toob?," päris juht, kelleks oli keskealine habemesse kasvanud mees. "Meid hoiti kinni, palun viige meid linna, meid arvatavasti otsitakse," seletas Claus närviliselt mehele, Annie tema kõrval sesimas. "Mesasja?," päris mees, kuid viipas, et noores sisse istuksid. Kui mõlemad olid vana auto tagaistmele roninud, jätkas juht sõitu. Tal mängis raadio. "...kadunud matkajatest ei ole veel midagi kuulda..nende otsinguid jätkatakse...nüüd saab sõna... Annie ja Claus ei kuulnud enam. "Kuulsite, need olemegi meie," lausus Claus juhile. Palun viige meid lähimasse politseijaoskonda. "Ongi nii või," lausus juht rõõmsalt. "Olgu jumal tänatud." Annie ja Claus istusid teineteise kaisus tagaistmel ja juht sõitis edasi. Umbes kahekümne minuti pärast juht peatas auto, nad seisidki politsei jaoskonna ees. "Tulge, lähme nüüd," lausus juht ja avas noortele ukse.



"Jumal tänatud," ohkasid Laura, James ja Dean, kui nad politsej jaoskonna uksest sisse sammusid ja Annie ning Clausi koos sooja teki alla istumas leidsid. Laura haaras nad mõlemad enda embusesse, suudeldes neid laubale. "Ema, kõik on nüüd korras," lausus Claus ja kallistas ema tugevalt. "Poeg," oli kuulda Jamesi häält, kes nüüd lähemale astus ja seejärel Clausi enda embusesse tõmbas, samuti ka Annie. Viimaks astus lähemale Dean ja lihtsalt kallistas enda venda ja Anniet. "Tore, et tagasi olete," lausus ta ja naeratas neile. Claus haaras enda väikevenna veel kord kaissu ja embas teda. Nad lõpetasid, kui nende juurde astus politseinik ja lausus: "Daniel on vahistatud ja ta viiakse vanglasse, kohut ootama." Annie hakkas nutma ja vajus Clausi käte vahele. Ta ei suutnud enam lihtsalt. Nad suundusid auotsse, et tagasi New Yorki sõita. Annie jäi tagaistmel Clausi süles magama. Õudus oli lõppenud.

***

Kui tüdruk ärkas, avastas ta, et väljas on pime ja et ta on enda toas. Tüdruk vaatas kella, see näitas seitse õhtul. Annie otsustas dušši all käia, riided vahetada ja siis vaatama minna, kus teised on.
Jõudes trepi viimasele astmele, oli tema üllatus suur. "Ema, isa!," hüüdis ta ja jooksis nende käte vahele. "Annie," hüüdis ema ja tõusis diivanilt, kallistades enda tütart. "Mida teie siin teete?," päris tüdruk kohe, kui viimaks diivanil istet võttis. "James ja Laura kutsusid meid, kui see jube asi juhtus," vastas isa. "Kauaks te jääte?," Ema ja isa vaatasid teineteisele otsa. "Me siis isaga arutasime ja otsustasime, et on kõige mõistlikum, kui sa meiega kohe eestisse tagasi tuleksid, mitte ei jääks veel pooleks aastaks." Oli kohe näha, kuidas Annie näoilme muutus. James ja Laura istusid ka seal toas, Clausi ja Deani ei olnud. "Teie olete sellega nõus?," küsis Annie nüüd inglis keeles rääkides ja pöördus James ja Laura poole. Nemad said aru, mida Annie mõtles ja James vastas: "Annie, meie ei saa sinu vanemate otsust ümber veenda, kuid meil oleks hea meel, kui sa saaksid jääda niikauaks, kui lubatud oli." Laura noogutas. "Ma ei tule tagasi!," ütles Annie nüüd ja tõusis püsti, vaadates ema ja isa poole. "Ma tulin siia ja see, et see see see jube asi juhtus, ei tähenda, et ma peaksin tagasi tulema." Annie oli ärritunud. "Annieke, saa aru, et me oleme isaga sinu pärast väga mures, Ameerikasse tulek ei olnud hea mõte. Eestis ei oleks sinuga kunagi midagi sellist juhtunud." Annie vihastas. "Ameerikasse tulek on parim asi, mis minuga juhtunud on. Eestis ei oleks ma kunagi leidnud tõelisi sõpru, ma vihkan Eestit, ma vihkan. Saate aru. Ma ei TULE TAGASI!" Tüdrukul lahmasid silmadest pisarad ja ta jooksis tagasi enda tuppa. Tema närvisüsteem ei olnud veel päris taastunud.


ot: ma ei viitsi eriti pikki osasi hetkel kirjutada. (a)

Kuigi sul on nii palju osi kirjas, oleks ikkagi Anni Annie asemel parem idee olnud. Aga ma ei hakka vigisema. Ja see tundus kuidagi kahtlane: tüdrukul lahmasid silmadest pisarad. Njahh, vahet pole kaa.

Uut. ;d

superr , tee mõni uus osa ka, ma ka üritan endajutule teha niiet uh, ma ei tea, lahe tee uus osa

Sa oled väga hea kirjanik ja samas niii loll tüdruk, sest ma ei saanud sinu pärast terve öö magada, lugesin ja lugesin. Väga põnev on!!! Loe minu asju ka, ma Kertu muideks,tegin kasutaja eile;)

väga tore, et sa endale ka kasutaja tegid. Oligi aeg !

ikka loen

Ma lugesin ka siis läbi ja see oli nii hea ootan uut osa
Ja ma nõuan uut osa sest see on nii hea
Dean ja Annie võiksid ikkagi kokku jääda

*Taob oma pead vastu seina* Ma olen nii loll, oleks ma selle foorumi kohe alguses avastanud, siis oleks ma ka algusest peale kommenteerinud, aga kuna ma alles nüüd avastasin, siis kommenteerin nüüd.
Igatahes, meeldib, või mis meeldib, MA ARMASTAN SEDA JÄRJEKAT, see on nagu, gmm, üli hea Ahjaaa, uut osa kaa palun:)

Ei oleks uskunud, et kellegile see jutt meeldib. Minu enda jaoks hakkas see juba igavaks muutuma aga eks ma püüan siis teie pärast midagi head välja mõelda. Uus osa siis !



Annie viskus voodile, surudes pea patja. “Ma ei lähe siit kuskile,” lausus ta endamisi, pühkides pisarad põskedelt. Ta teadis, et peab rahunema, kuid see oli nii raske, kui terve sisemus pulbitses. Mõne hetke pärast kostus koputus tema uksele ja James lükas veidike tüdruku toa ukse paokile. “Annie, kas me võiksime rääkida?!,” palus James. Annie noogutas ja ajas ennast voodile istukile. Jamesi jaoks oli see nagu isa ja tütre vestlus, elu aeg oli ta sellistest puudust tundnud. James võttis tüdruku voodi äärel istet ja vaatas talle otsa. “Sa võid siia jääda, kui sa seda soovid,” alustas mees, “lihtsalt püüa enda vanematega rääkida ja mitte ärituda. Sa saad ju aru, kui mures nad sinu pärast olid. Nagu me kõik.” Annie tõmbas põlved kronksu ja asetas käed umber jalgade. “Ma ei taha siit ära minna,” lausus ta sosinal. James tõmbas tüdruku enda embusesse ja lausus: “sa ei peagi.” Annie hakkas taas nutma, ta ei suutnud seda kontrollida. “Kõik on nüüd korras,” rahustas James teda ja hoidis tüdrukut hellalt.
Jamesi hääl kõlas nii veenvalt, et Annie suutis rahuneda. Sel hetkel tundis ta, et tal on kaks isa. James ja isa.

Möödusid mõned minutid. James läks ees alla, Annie pühkis näo pisaratest puhtaks ja läks siis uuesti alla, et vanematega rääkida.

“Näeme poole aasta pärast, head aega kallike,” lausus ema, ise Anniet embuses hoides. “Hoia ennast.” Annie noogutas, kallistas ema ja siis läksid isa ja ema lennukile.
“Nii, kes süüa tahab?,” päris James lõbusalt käsi kokku lüües. “Minaa,” hüüdsid kõik kooris ja viiekesi sammusid nad lennujaamast minema.

Möödusid veel mõned päevad ja esmaspäeval läks Annie taas kooli, Claus sõitis ka minema. Kõik olid Anniega nii sõbralikud ja tüdruk vihkas seda. Ta suhtles ikka ainult enda klassikaaslastega edasi. Kõige parem meel oli tal selle üle, et nad olid Deaniga ära leppinud. Samuti oli tal suurepärane meel jälle Pamelaga koos ringi jõlkuda. “Anna teada, kui sa oled taas valmis trenni tulema,” lausus Pamela tüdrukule. “Me kõik ootame sind tagasi.” Annie vaatas Pamelale altkulmu otsa. “Ma tulen juba täna,” vastas ta siis. “Ega ma sant ei ole.” Pamela naeratas, kallistas Anniet ja lausus: “mul on nii hea meel, et sa tagasi oled.” Annie naeratas ja koos sammusid nad tundi.


******

“ Me lähme osariiklikele,” karjus Pamela ja hüppas üles-alla, järgmisel hetkel aga langes Anniele kaela. “Ma teeean,” hüüdis Annie ülirõõmsalt ja koos kukkusid nad Annie pehmele voodile. Tüdrukud lebasid seal, väsinult kuid õnnelikult. Nad olid just võitnud koolide vahelise võistluse ja pääsenud edasi osariiklikele. “Seda peab tähistama,” ütles Pamela, ise ikka lakke vahtides. “Jah, võiks küll,” oli Annie nõus. Ta ei olnudki kaua väljas käinud, oli vist ka viimane aeg. Oli aeg tagasi saja protsendiliselt normaalsesse ellu tagasi pöörduda.

“Kutsume Deani ka,” ütles Annie ja sammus üle koridori, koputades poisi toa uksele. “Sisse!,” kostus toast. “Hey,” lausus Annie, “me lähme Pamiga võitu tähistama, tuleksid ka meiega?” Dean keeras pilgu arvuti ekraanilt tüdrukule ja lausus: “jah, ikka. Anna teada, kui lahkume.” Annie noogutas ja läks tagasi enda tuppa, kus Pamela nüüd juba arvutist muusikat laskis. “Me peame ennast sättima hakkama.” Pamela noogutas ja hakkas sõbranna kapis sorama. “Oh, ilus kleit, miks mina sellest midagi ei tea,” ütles ta lõbusalt, kui ühe valge kleidi Annie kapist välja võttis. “Sest ma ei ole seda kuskil kandnud,” vastas Annie ja läks ise vannituppa ennast meikima ja juukseid sirgendama.

Takso peatus sama baari ees, kus Annie oli Chrisi ja Beniga tuttavaks saanud. Pamela suudles Chrisi ja nood kadusid juba sisse ära. Dean, Annie ja Ben jäid välja. “Ben,” lausus Benjamin enda tutvustamiseks ja ulatas Deanile käe. Dean surus seda ja tutvustas ennast. “Dean.” Annie süütas suitsu. Tüdruk tegi selle kiirelt ära, ta suitsetas üle pika aja taas. See pani teda imestama, kuidas suits teda hetkel rahustas. Tal oli järsku nii vaba tunne. Tegelikult oli see vahejuhtum Danieliga teda väga muutnud, ta lihtsalt püüdis seda eirata ja teha nii, nagu kõik oleks korraks. Hetkel aga muutus kõik kuidagi paremaks. Ta viskas suitsu ära ja lausus lõbusalt: “noh, ärge passige nüüd, lähme pidu panama.” Dean kergitas lõbusalt kulmi ja tõmbas tüdruku jaoks ukse lahti. Benjamin tuli nende järel samuti sisse.

“Ann, sa ei tohiks nii palju juua,” lausus Dean, ise veidike muiates. “Ole kuss,” lausus Annie, pannes enda sõrma poisi suule. Selle sealt jälle võtnud, kummutas ta veel siidrit. Deab vangutas vaid pead ja rüüpas neljandat õllet. Pamela ja Chris amelesid ültse kuskil ringi. Benjamin rääkis leti äära mingise tipsiga. “Hea laul,” karjus Annie ja lõi klaasi lauale. “Tule tantsima.” Tüdruk Vedas Deani tantsuplatsile, hakates seal ise enda keha muusika rütmis liigutama. Deani näol püsis ikka muie. Muidugi ta ei olnud Anniest üle saanud ja ta oleks esimesel võimalusel ta endale rabanud, kuid ta ei kavatsenudki seda teha. Ta austas enda venda piisavalt palju, et tema tüdrukust eemale hoida.


Dean ja Annie istusid taksos, tüdruku pea oli poisi õlale vajunud ja ta magas. Dean aga oli üleval ja jälgis kuidas inimesed ja värvilised tuled akende eest läbi vuhisevad, kui takso kodu poole sõitis.


“Mu pea,” oigas Annie, kui enda silmad avas ja telefonile vastas, mis just helisenud oli. “Mis kell on?,” päris ta Pamela käest, kes helistas. “ Jummal hoidku, aja kargud alla nüüd, kell on juba neli,” lausus Pamela. “Ma tulen poole tunni pärast sinna. Meil on vaja tänase asjus rääkida. “Tänase?,” päris Annie, kuid Pamela oli juba kõne lõpetanud. Annie ohkas raskelt ja sulges uuesti silmad, ta ei jõudnud ennast liigutada. Liiga suur pohmell.

ma üritan. Samuti üritan ma ka mindagi põnevat sisse tuua, kuid mul on vaja selle jaoks ajusi pingutada

Pinguta Pinguta, ma ei takista:D

UUT OSA PALUKS SEE ON nii hea jutt sul

still loving it. :)

Millal uus osa?

homme peaks saama