Sunny, Sexy Sydney

ma ei tea veel kuidas see edasi läheb.. :)

see oli omamoodi armas

Wouts.. suht õudne..
Peksis surnuks, lämmatas surnuks ja mattis elusalt!? vääga räige no
Igastahes.. vaata et Chris ja Karin ja Sam ära ei sure onju!
Hea ja põnev on.
Uut!

Aa, ahahh. No vaatab mis teha annab

Istusin voodil ja olin paanikas. Värisesin. Kahtlesin...Pool tundi oli möödas juba. Äkki peaks siiski teda otsima minema? Äkki ta sai viga..?
"Chris?" hüüdsin aralt. Vastust ei tulnud.
Panin omale midagi enam-vähem selga ja läksin hotellitoast välja. Kõndisin vaipkattega pikas koridoris ja ei julgenud piuksugi teha.
Siin ju ei saanud midagi juhtuda ilma, et keegi oleks kuulnud, näinud. See oli lihtsalt nii õudne...

Kuulsin eemalt veidrat heli, mis aina lähedamale tuli. Tõmbasin end toaukse varju ja piilusin. Minu õnneks oli see kelner toidukäruga, kes ümises viisijuppi ja lükkas rahulikult seda vaipa mööda edasi lifti poole. Kelner, kes või olla üsna noor oma välimuse poolest, vajutas nupule ja astus lifti sisse, käru järele tõmmates.
Ohkasin ja hakkasin just ukse varjust välja astuma, kui tegin veel viimase igaks-juhuks-vaatamise. Tõesti ponud tuju hakata kellegile aru andma, et ma otsin oma kaaslast, kes läks kummitust maha laskma. Nad peaks mind hulluks...

Vaatasin hoolikalt üle oma õla koridori algusesse. Oli piisavalt valge ja vaikne, et tajuda, et keegi on tulemas. Kindlasti Chris...
Ümber koridori nurga keeras naine. Seljas lilla kleit, mis oli lausa lõhki käristatud... tegin sealsamas ´´aah!´´. See oli Sydney. Nii reaalne.... lausa uskumatu. Korrutasin endale, et meie mõistustega mängitakse- see pole reaalne. Kõigest minu loll fantaasia.

Sydney möödus minust tasakesi. Ta pea oli langetatud ja kaunid juuksed langesid mööda selga alla. Ta ei astunud vaid hõljus maapinna kohal edasi... Seda on raske kirjeldada. Kui ta oli möödas, arvasin, et ta läheb minu ja Chris'i tuppa.
Ennem meie tuba umbes.. 6-7 meetrit ta peatus, tõstis pea, vaatas minu poole ja seisis silmapilguga minu ees.

Hingasin raskelt. vaatasin seda kogu enda ees ja heameelega oleks talle paar head obadust andnud. Sydney hakkas naeratades laulma.
´´ sest mina olen ainus, kes on valmis südant ohverdama, olen olnud nii heas kui halvas, tundnud rõõmu, kurbust...´´
tema hääl hakkas mu peas vilisema. Võtsin kätega oma peast kinni ja libisesin mööda seina alla: "Palun, lõpeta, palun lõpeta..."
Kordasin seda nuttes nagu unes. Olin täielikus hüsteerias ja Sydney seisis veel minu ees.

"Karin!" hääl kostus eemalt. Tundsin tugevaid käsi mind üles tõstmas.
"Mis juhtus? Ära nuta.."
Haarasin Chris'i ümbert kinni ja kallistasin teda.
"Mida sa siin tegid? Sa olid täielikult hullunud... Ma tulin tuppa just natuke aega tagasi ja ei leidnud sind. ma arvasin, et midagi juhtus.."
"Ma nägin jälle Sydney't!"

Peale kolme tassi kuuma kohvi ja mõned head sõnad Sam'i poolt, olin rahunenud. Olime läinud Sam'i poole koju. Ta elas üksi äärelinnas, koos oma koeraga. Mõnus labradori retiiver Patrick magas köögi laua all.
"Chris rääkis mulle, et oled muusikaga tegelenud..."
"Jaa, natuke. Laulsin."
"Okei... Ma leitsin midagi. Pidin selle just Chris'ile saatma aga nüüd te olete siin."
Sam ulatas mulle vana kollase lehe, kus oli musta tindiga kirjutatud laulusõnad.
"See on ju poolik laul? See ei aita meid kuidagi..." venitas Chris ja haigutas.
Sam trummeldas ootusärevalt lauale. "Selle leidis arhiivist üks sealne naine. Ta keelas mul seda võtta, aga ma panin selle pihta, kui ta tähelepanu oli mujal."
"Go, Sam," irvitas Chris ja piilus minu käes olevat lehte.
"Vait, kollanokk-katseaeg." Keegigi suutis sellisel vastikul ajal ´´positiivne´´ olla...

Lugesin neid laulusõnu ja nägin juba tuttavat fraasi: ´´ sest mina olen ainus, kes on valmis südant ohverdama, olen olnud nii heas kui halvas, tundnud rõõmu, kurbust...´´
"Ma tean!" karjatasin järsku. "Ma nägin, enne hotellis Sydney't ja ta laulis seda laulu. Mul on see viis ka meeles. Äkki ma peaks selle laulu lõpetama? Refrään on olemas... teine salm on poolik..."
Sam vaatas mind: "Proovid äkki? Mis sul kaotada on?"
"Sa taipad muidu seda do-re-mi teemat?"
"Loomulikult!"
Sam vaatas tunnustavalt minu poole: "Kas sul on vaja pille ka?"
"Pakun, et klaverit. Mõelge kui ta tahakski, et keegi tema laulu lõpetaks? Ja miks just meie..? Müstiline."

Müstiline jah. Kui asi oleks ainult laulusõnades... siis miks on kogu aeg käinud selline terroriseerimine meie kortermajas? No kurat- selline asi ajab närvi...

"Aga, et teie rõõmu rikkuda- ma ei usu, et see kõik, mis on juhtunud, on selle lauluga seotud. Miks Gladys siia siis puutub? ta on hullumajas... Kortermaja elanikud elavad pidevas hirmus..." laususin jahedalt.
Chris noogutas mõtlikult.
"Mis sinuga tehti, Sydney?" küsisin sosistades.
Need kaks meest ei teadnud sellele vastust... Tundus, et me läheme kõik enne hulluks, kui midagi selgub..."

Sam andis arhiivimaterjalid mulle üle ja palus mul nende eest hoolitseda. Otsustasime jääda ööseks Sam'i juurde...

AAAHHH!
See on ülihea!
Uut!

Hullult meeldib see ausalt.

Täänkss ja varsti uus osa ka!

Hea jutt on..vaikselt hakkab midagi armastusjutu moodi kujunema
Aga vaata, et suke hea põnevus ka ikka sisse jäkks onju
Edasi

Pharaoh, see mu eesmärk oligi siin need praegused viimased peatükid!!!

Einojah, ma üritan, aga vaatan ka kuidas ma need olukorrad ära lahendada saan, mis ma siia sisse juba kirjutanud olen...
Luban põnevust, ja armastust ka... (armastuse lisamine sõltub täiesti tujust mil seda juttu kirjutan)

eluhea, lemmik mul,

Näh ... nii lühike ...
Mulle meeldib, hhea!
Ma tahan uut ja kiiresti

Tänksa, eks ma teie pärast seda juttu alates 3 peatükist edasi kirjutama jäin
arvan, et see läheb veel päääääris pikaks!!!

Vähe sisu oli selles osas nagu tegevust ei olnud eriti ma mõütlen..
aga tegelt oligi hea, et suke osa oli
Edasi :) Mulle meeldib ^^

see on nagu hinga-sügavalt-sisse-ja-edaspidi-hoia-tugevalt-kinni-osa
edasi.... ma loodan, et tuleb mõni hea mõte....

lõpus ma mõtlesin et ma juba minestan hing jäi küll kinni kui see vaim tuli

Aaa...
Asi võib veel õudsamaks minna :)

Kummardusime samal ajal ja lõime pead vastu üksteist ära. Vot see oli piinlik= see lause ajas mind praegu täiega naerma... Ma ei tea miks

Muidugi võib tekkida küsimus, miks me südaööl kokku juhtusime, kuid tähtsam oli siiski see,
mis juhtus siis.

Tagurdasime lukus ukse vastu, kui Sydney uuesti oma käed meie poole sirutas, nagu tahaks
meid kallistada. Sellise asja nägemine võtab ikkagi sõnad suust ja kui see asi seisab sinust mõnekümne sentimeetri kaugusel..? Kas on olemas inimest kes suudab peale sellist kogemust normaalseks jääda?

Chris’i silmades oli samuti hirm. Ma isegi kuulsin kuidas ta vaevaliselt hingas. Ta ei suutnud
rääkida, nagu minagi.
Aimates, et midagi võib juhuda, lükkas Chris mind enda selja taha ja jäi kilbina minu ette. Tema üks käsi jäi mu puusale just sinna kohta, kus mu heleroheline pitsist öösärgike lõppes. Mitte et see oleks olnud nii oluline, aga... see häiris mind. Samas mõistsin, et ta saab mu ohu korral eemale lükata.
“Mida sa tahad?” kõlas vaikne sosin. Korraks arvasin, et ka Sam on üles ärganud, kui taipasin, et hääl tuli eespoolt. Chris kordas oma küsimust uuesti ja ta võttis käe mu puusalt ära.
Sydney oli liikumatult meie ees, ikka veel ja tema näol mängles naeratus. Ta tegi meile käega õhus s-tähe ja järsult oli ta läinud.
“Raisk küll,” kriiskas Chris ja vaatas põrandale, kus olid kaks verist jalajälge. “Millal see ometi lõpeb?”
Ta seisis ikka mu ees. Tuletasin talle seda meelde.
“Oih, vabandust, Karin..,” sosistas ta. Chris kükitas et neid jälgi uurida. Mina aga olin nii nõrganärviline ja oskasin minestada sealsamas vannitoas. Kuulsin vaid kuidas Chris mu nime hüüatas ja siis oli kõik mu silme eest jälle must...

Ärkasin kange lõhna peale ja kuulsin häält, mis esialgu kostus kaugelt, kuid siis järsku lähedalt. Avasin aegamisi silmad ja märkasin, et olen magamistoas tagasi ja lebasin voodil, Chris põlvili mu kõrval.
"Mis juhtus?"
"Sa minestasid," lausus Chris mureliku häälega ja pani nuuskpiirituse käest ära. Ma vist noogutasin õrnalt...
Sam köhatas tugevalt ja tuli meie juurde ja võttis piiritusepudeli ning kadus toast.
"Mille pärast ma minestasin?"
"Ehmmm... Äkki oleks parem kui me unustaks selle..?"
"Ei, Chris! Mis seal oli!?"
"Parem on kui sa ei mäleta," sosistas Chris ja vaatas mujale. ma hakkasin juba tõusma, kui Chris minust kinni võttis ja praktiliselt pani mu uuesti voodisse.
"Chris..." virisesin ma tigedalt.
"Karin ma ei taha, et sinuga veel midagi juhtuks! See oli niigi jube!"
"Ma tean, et seal olid verised jalajäljed.. Kas need olid tema omad?"
Chris raputas pead: "Olid küll, aga ära mõtle selle peale..."
"ära mõtle? Kuule, ma mäletan neid küll... Ma ei suuda sellist asja unustada..."
Chris tõstis häält: "Ära räägi sellest! Arvad, et mulle meeldib sellega tegeleda. Ennem sinna kuradima majja kolimist oli kõik hästi ju! Miks oleme vaid meie kaks ja Sam need, kes Sydney't näevad? Ma teeks sellele lõpu peale, kui vaid teaks kuidas oleks see võimalik!"
Chris oli tõusnud ja vihaselt oli visanud ühe tavalise tooli vastu suurt riidekappi.
Ma ei valeta, kui ütlen, et ma hakkasin sel hetkel teda ka kartma...
"Aga Chris?"
"Mis on?" pöördus ta tigedalt minu poole.
"Ma ju kardan ka..."
Ta näost kadus pinge ja ta tuli minu juurde ja kallistas mind tugevalt: "Anna andeks, ma mõtlen vaid enda peale..."
Ta soovis veel midagi lohutavat lisada, kuid siis kõlas verdtarretavalt madal karjatus ja me Chris'iga tõmbusime üksteisest eemale: "Sam!"

Lühike jälle, tean... Aga järgmine tuleb kindlasti pikem!

Keegi vist palus minult kunagi, et ma Sam'i ära ei tapaks aga igatahes midagi temaga juhtub

Spooky ^^
Ma loodan, et Sam ära ei sure :/
Ei tohi surra.
Edasi ! =)

Minul küll Sam'ist kahju poleks...