Sunny, Sexy Sydney

Nonii, Everleigh Ma loodan, et sa oled rahuuuuuuuuuul Ma katsusin tubli olla. Loodan, et meeldib!


***
"Igatahes," ohkas Jessa ja tõusis siis. "Ma peaks end tegelikult korda sättima."
"Plaanid?" küsisin üle õla vaadates, kui ta kraanikausi juurde läks, et kruus puhtaks loputada.
"Jep, saame mõningate sõpradega kokku." Jessa pani kruusi nõuderestile ja vaatas aknast välja. "Ilus ilm tuleb täna... Seega... Äkki sa tuled minuga kaasa?"
"Mina? Mis... Ei," vaidlesin vastu.
"Kavatsed terve päev siin mossitada? Ei, sa oled ikkagi Austraalias ja siin ei mossitata."
"Tõsiselt," hakkasin naerma ja ohkasin.
"Jaa, tõsiselt. Mul on oma kaks tundi aega veel... Kell üksteist tuleb sõbranna mulle järgi. Palun, Karin," mangus Jessa ja vaatas mind anuvalt.
"No..," venitasin. Mõtlesin pisut. Päev tuleb kahtlemata ilus. Ja nagunii ei veedaks ma seda siin majas. Ma läheksin randa. Aga üksi ei tahaks eriti minna... Võib-olla on tõesti parem kui ma lähen Jessa ja tema sõpradega kaasa?
"Okei," naeratasin hetke pärast ja Jessa plaksutas käsi, kuid peatus siis, kui ma ütlesin talle, et Chris magab elutoas.
Ta turtsatas naerma: "Paras talle. Aga okei, otsi endale midagi ilusat ja mugavat selga, eks? Meil on nüüd veidi vähem kui kaks tundi aega."
"Okei," tõusin püsti, et enda kruus ära loputada ja seejärel üles tuppa minna.


Sorisin oma kohvris ja riidekapis, kuhu mõned asjad pannud olin ja proovisin siis riideid voodil kokku sobitada. Olin kindel, et panen jalga lühikesed püksid, kuid omaette küsimus oli, et millised. Mul oli neid päris palju soetatud ja kuna ma ei teadnud, mis Jessal ja tema sõpradel plaanis on, otsustasin oma kõige lemmikumaid säästa. Tõmbasin khakivärvi lühikesed püksid jalga, tõmbasin luku kinni ja nööpisin need ülevalt kinni. Nüüd oli vaja ainult üles midagi veel leida.
Tuhlasin oma põhjatus kohvris ja tõusin, et raadio mängima panna. Keerasin heli üsna valjuks, lootes, et muusika Sami tuppa ei kostu ja ta ei ärka. Seejärel jätkasin oma kohvri pea peale pööramisega, kuni leidsin mitu erinevat toppi, kuid ei suutnud nende vahel valida.
Tõmbasin parajasti valget t-särki selga, kui kuulsin ust avanemas ja naerupahvakut, mis kahtlemata kuulus Chrisile. Pöördusin, juuksed kui varesepesa ja näost punaseks tõmbudes. Sekund hiljem suutsin kahe jalaga maa peale tulla ja külma närvi säilitada.
Chris vaatas mind pikalt ukse juures seistes, enne kui silmi pööritades nagu ma oleks mingi viimane idioot, riidekapi juurde astus ja oma riietes tuhnis.
Keerasin talle selja ja ronisin üle voodi, et raadio vaiksemaks keerata ning jamasin oma riietega edasi. Panin kokku need, mida raudselt selga ei pane ja asetasin need kenasti kohvri peale.
Kui ma pöördusin, oli Chris oma vormi riietunud ja nööpis oma helesinist särki kinni.
"Sa lähed tööle?" küsisin imestunult.
"Ei, ma niisama proovin vormi selga," mõmises ta vastu nagu käiksin ma talle meeletult närvidele.
Pöördusin ja korjasin maast mõned oma asjad kokku.
"Mis sa ise arvad siis," lausus ta mõne aja pärast, hääletoon pisut pehmem. "Ja sina?"
Kergitasin kulme ja surusin need mõned üleskorjatud asjad kohvrisse. "Välja."
"Keset päeva?"
"Mis ise arvad siis," torisesin vastu ja ohkasin.
Kuidas selle väikse asja pärast me nii..? See ei mahtunud mulle lihtsalt pähe.
Kuulsin kuidas Chrisi pükste vöö kõlksatas, kui ta seda kinnitas. Ta ohkas väsinult.
"Karin, anna andeks, ma ei tea mis mulle sisse läks..."
Ta tuli mu selja taha ja pani oma käed mu õlgadele, libistades need sealt allapoole.
Proovisin eirata värinat, mis mu keha läbistas.
"Oled vihane?"
Ma ei vastanud talle.
Ta käed peatusid mu puusadel, kust ta need edasi mu kõhule libistas.
"Karin?"
"Kallutasin veidi pead.
"Ma ei taha tööle minna, teades, et sa oled minu pärast selline..."
Mu kurku tekkis vastik karedus. Tundsin suus veidrat rooste maitset...
Chris surus oma pea mu õlale ja ma tundsin tema huuli oma kaela vastas.
"Tõesti- anna andeks," alustas ta taas ja ma tundsin, et ei suuda paigal olla. Mu sees hakkas tugevalt keerama ja see pani mu pea ringi käima.
"Las... ma... istun," pugesin Chrisi haardest välja ja liikusin nii kiirelt kui vähegi suutsin voodi poole, et istuda, saateks Chrisi ehmunud pilk.
Ta kükitas mu ette: "Kõik korras?"
"Ei,"ohkasin ja asetasin käed näole.
Chris katsus käeseljaga mu laupa.
"Ma ei ole haige," laususin ja proovisin tõusta, kuid Chris ei lasknud.
"Aga sul on halb olla."
"Pinge, lihtsalt pinge... Stress. Arvan, et sa mõistad."
Ta naeratas kergelt. "Muidugi."
"Tore," vastasin lühidalt.
Chris kükitas endiselt mu ees ja hoidis mu käsi oma pihkude vahel.
"Kuhu välja sa lähed?"
"Ma ei tea."
"Sa ei tea?" kordas Chris ja naeris.
"Jessa kutsus mind kaasa," ütlesin.
"Oh... okei. Oled juba hommikust söönud?"
"Ei, jõin enne kakaod aga see oli ka kõik."
"Lähme siis alla," Chris aitas mind püsti ja väljusime toast. Jõudsime kööki, kus Sam kohvi kõrvale mingeid pabereid uuris ja haigutades meid tervitas.
Istusin kohale, kus alles istunud olin ja vaatasin, kuidas Chris omale korralikku hommikusööki valmistama hakkas. Köök täitus aeglaselt erinevate toidulõhnadega.
Kui Jessa kööki ilmus ja käed ümber Sami kaela libistas, ei suutnud ma enam köögis levivate lõhnade eest end kaitsta. Mu kõhus hakkas uuesti keerama ja ma surusin käe oma suule.
"Karin!" Jessa tardus, kuid hetk hiljem oli minu juures.
"On sul ikka halb?" küsis Chris ehmunult. "Äkki ma viin su arsti juurde?"
"Ei, ma ei taha arsti juurde," pomisesin. Mulle ei meeldinud arstid. Ja mingi pisikese häda pärast ma ka end nende juurde traumeerima ei lähe. Ainult viimases olukorras lähen ma nende juurde abi saama.
"Mida sa irvitad, Sam?" küsis Chris pahuralt, märgates pilku, millega Sam mind kiikas.
Ma sain aru, mida Sam mõtles ja ma imestasin, et Jessa ega Chris selle peale ei tulnud. Lõin pilgu Samile ja meie pilgud kohtusid viivuks. Surusin käe tugevamalt suu ette ja proovisin veeklaasist, mille Jessa mulle pihku surus, sõõmu vett rüübata.