Life's not meant to be easy (#55+epiloog, LÕPETATUD.]

Aga palun.

52.
"Mis asjus?" päris Laura külmalt. Poisid, kes tema parimale sõbrannale haiget tegid, ei olnud just tema lemmikute nimekirjas.

"Vaata..." Daniel vaikis hetkeks ning tundus, et ta häbeneb veidi.

"Sa ilmselt tead, et me läksime Kai-Liisiga lahku. Aga see oli kõik nii vale. Ma armastan teda ikka veel ja ma ei tea, kuidas teda tagasi saada... Ja ma ei julge midagi teha, sest ma kardan haiget saada. Palun aita mind."

Daniel jäi vait ning Laura näksis mõtlikult huult.

"Sa tead, miks te lahku läksite. Enne ei tule midagi välja, kui sa õpid Nicki ja Jannot normaalselt kohtlema," ütles ta lõpuks tõsiselt.

"Ma tean ja ma arvan, et ma saan hakkama. Selles mõttes, et... Kai-Liisi pärast ma püüan hakkama saada."

"Sa kõlad, nagu sul kästaks kärbseseeni süüa. Nick ja Janno on ennekõike inimesed. Nii et palun jäta selline suhtumine, eks?"

Daniel ohkas ning ütles siis otsustavalt:

"Okei. Ma üritan. Aga... Palun aita mind!"

Laura tundis tugevat vastumeelsust. Ta tahtis oma tuppa kaduda, teki üle pea tõmmata ja paar nädalat omaette olla.

"Daniel, ma täna tõesti ei saa ja ei taha. Palun räägime sellest homme või ülehomme, sobib?"

"Okei. Aga anna mulle Nicki või Janno number äkki?"

Laura võttis taskust mobiili ning dikteeris Danielile Nicki numbri.

Daniel tänas ning jättis viisakalt hüvasti. Laura pani kergendusega toru hargile ning kõndis oma tuppa, lootusega, et ta sealt enam väljuma ei pea.

Õhtul, kui ema koju tuli, oli ta ilmselt juba kusagilt Priiduga juhtunu kohta kuulnud, sest ta tormas otsekohe tütre juurde, et teda lohutada. Laura tegi talle selgeks, mis täpselt juhtus, ning andis üheselt mõista, et ta tahab üksi olla.

Õhtu venis küll nagu iiriskomm, aga lõpuks sai see kohutav päev läbi. Laura ronis kell pool kümme voodisse ning uinus peaaegu kohe.

Järgmisel hommikul oli ta majas üksi. Köögilaual oli kiri:

"Hei, õeraas!

Ma olen Liisi juures ja ema [üsna iseenesestmõistetavalt] on tööl. Ma ei tea, millal ma jõuan, aga ma olen üsna kindel, et sa saad ise hakkama. Pea püsti, söö midagi ja ära Andril kaua ennast oodata lase. :)

M."

"Okei, issi," muigas Laura ning tõi külmkapist piima, mida hommikuhelvestele peale valada.

Kirja kõrval oli hommikune leht. Laura lehitses seda pahaaimamatult, kuni ühte pealkirja nähes tema naeratus kadus. Ta asus tujutult lugema.

"Linnaametniku poeg üritas enesetappu

Vaid veidi aega on möödas sellest, kui Jaak Toome, Tallina linnaametniku, vanem poeg narkootikumide tarbimise ja omamise ning oma venna pussitamise eest kaheks aastaks vangi mõisteti. Nüüd on probleemiks ka pere noorem poeg (16) - eile üritas noormees oma kodus enesetappu. Poiss võttis sisse surmava koguse unerohutablette. Nooruki päästis kindlast surmast kõne, mis tehti samast korterist varjatud numbrilt. Esialgse variandi kohaselt võis poiss ise kiirabisse helistada, hakates tegu kahetsema, kuid peale kõne lindistuse ülekuulamist ja analüüsimist veenduti, et helistaja näol on tegemist naise, ilmselt tüdrukuga.

Hetkel on noormees teadvuseta, kuid tema seisund on stabiilne. Juhtunu uurimiseks menetlust ei algatata."

Laura ohkas ja lõpetas oma hommikusöögi. Tuju oli jälle rikutud ning ainult Andri, kes tulema pidi, hoidis tüdruku tuju enam-vähem normis.

Veidi peale ühte kuulis Laura, kes oma toas filmi vaatas, mootorimürinat ning piilus aknast välja. Beež, päikesevalguses sädelev auto keeras maja ette. Laura pani filmi pausile, astus kiirete sammudega trepile ning nägi nüüd selgesti ka juhti. Andri naeratas talle veidi ujedalt ning olles auto ära parkinud, tuli välja. Otsekohe astus ta Laura juurde.

"Kassu rääkis," ütles ta ainult ning mähkis oma käed ümber tüdruku, et teda pikalt kallistada. Laura puges sügavale Andri embusse ning võttis poisil ümbert kinni.

Ohhh...
SEE ON NIIIHEA.
Teadjah.
Vapustav.
MA ei tea. Ma armastan su kirjutisi no.
Super.
Osa palun. (A)

Ketsu, aitäh. :*
Uus tuleb.. Kõigi eelduste kohaselt täna õhtul.

Griff, aitäh sulle ka. :*
Hmm.. Ma ei oska seletada ka.. Dan on Arturi endine sõber/Kai-Liisi eks ja Nick&Janno on Laura ja Kai-Liisi sõbrad. Ja Dan on suhteliselt homofoob. Nüüd vist hakka mõistma, ma loodan. :)

Niinii. :)
53.
"Kõik on omadega nii metsas..." ohkas ta ning tundis silmadesse kerkivaid pisaraid.

"Tead, ära räägi sellest. Ürita sellele mitte mõelda. Naudi neid viimast kolme päeva, eks? Ja kõige tähtsam - ära nuta. Kõik saab korda."

Andri tõstis Laura lõua üles, vaatas talle otsa ning pani oma lauba tüdruku oma vastu. Veidi aega seisid nad nii. Just siis, kui Laura tahtis ennast veel pisut lähemale suruda, et poisi huuli puudutada, tõmbus Andri eemale.

"Ma müüsin oma korteri maha ja leidsin uue ka, siin lähedal."

"Kes su korteri ära ostis?"

"Oh sind uudishimulikku... Liis Karelson, kui see nimi sulle midagi ütleb," vastas Andri naeratades.

"Tegelikult ütleb küll. Ta on mu venna tüdruk," muigas Laura, nähes Andri üllatunud nägu.

"Eesti on tilluke," teatas poiss siis ning naeratas. Ka Laura oli pisut rõõmsam kui enne.

"Niisiis, mis me teeme? Kuhu läheme?" küsis Andri rõõmsalt. Laura vaikis veidi ning kehitas lõpuks õlgu.

"Tead, ma ei tahagi kusagile minna," ütles tüdruk lõpuks.

"Aga oleme siis siin... Sul on kindlasti mõni hea film ja... Ei olegi vaja kuhugi minna," nõustus Andri, haaras Laural käest ning nad kõndisid viimase tuppa.

Laura keris romantilise komöödia, mida ta vaatas, algusse ning Andri ohkas.

"Plikasid ja nende romantikavajadust..."

Laura vaatas poissi muiates ning ütles:

"Kuule, ise sa tahtsid filmi vaadata. Ja pealegi, romantikat on siin üsna vähe, komöödia pigem."

Andri turtsatas ning vajus Laura voodile. Tüdruk ronis tema kõrvale.

"Mis sa seal nurgas üksinda passid, tule siiapoole..." muheles Andri ning haaras tüdrukul õlgade ümbert kinni, teda endale lähemale tõmmates. Laura naeratas õnnelikult ning toetas pea poisi õlale.

Nad vaatasid filmi vaikides, kui välja arvata naeruturtsatused, mida komöödia põhjustas. Lõputiitrite ajal valitses täielik vaikus, kuni Laura selle purustas.

"Ma tahan süüa."

Andri naeris ning ajas end istuli. Ka Laura, kellel oli poisi kõrval väga hea olla, tõusis, et Andri ei peaks oma kätt tema õlgade ümbert ära võtma. Koos astusid nad põrandale ning kõndisid kööki. Seal selgus, et külmkapp on tühi.

"Lähme kusagile välja sööma?" küsis Andri ning sai vastuseks noogutuse.

Tuttava kohvikuni jõudnud, leidsid nad sealt eest Danieli... kes koos Nicki ja Jannoga suurt pitsat nautis ning elavalt jutustas. Laura tervitas neid naeratusega ning istus Andriga ühte laudadest. Ta pidi Andrile seletama, miks ta Danieli nähes nii semulikult muigas, ning poiss helistas otsekohe Kai-Liisile, hoolimata tüdruku keelavatest žestidest.

Kai-Liis nõustus otsekohe kohvikusse tulema. Seda muidugi sellepärast, et ta ei teadnud, kes teda ees ootavad. Seetõttu tardus ta esialgu paigale, kui Danieli koos Nicki ja Jannoga nägi. Ta heitis segaduses pilgu Laura ja Andri poole, kes teda süütute nägudega tervitasid. Seejärel astus ta Danielile veel lähemale ning suutis lõpuks kähedahäälse "hei" kuuldavale tuua. Daniel silmitses tüdrukut ehmunult ning naeratas siis Nickile ja Jannole vabandavalt.

"Sorri, mul on vaja Kassuga rääkida."

Poisid noogutasid ning tõmbusid automaatselt teineteisele lähemale. Kuna Daniel oli siiamaani pisut haavatav, ei olnud nad tema ees oma tundeid demonstreerinud, aga kui poiss nad omavahele jätab, siis miks mitte aega ära kasutada?

Daniel ja Kai-Liis aga läksid välja ning istusid kohviku ees seisvale pingile.

"Kümnekas selle peale, et nad lepivad ära," muigas Andri.

"Hah, jääb ära, ma arvan sedasama," vastas Laura muiates.

Daniel ja Kai-Liis aga olid rääkima hakanud...

54.
"Kai-Liis, anna andeks. Ma sain nüüd ise ka aru, milline idioot ma olin. Ma poleks pidanud Nicki ja Janno vastu nii õel olema, sest tegelikult on nad ülitoredad poisid," ütles Daniel ühe hingetõmbega. Ilmselt oli ta seda lauset tükk aega harjutanud. Kai-Liis naeratas kergelt. Kui ta oleks tõsiseks jäänud, oleks temas pakitsev õnnetunne teda lõhki rebida ähvardanud.

"Ja sina anna mulle see andeks, mis ma sulle ütlesin... Ma olin su peale maruvihane ja ei kontrollinud ennast," sõnas ta siis ohkega.

"Kuule, tüdruk, kas sa tõesti arvad, et ma suudaksin su peale vihane olla?" küsis Daniel naeratades. Ka Kai-Liis muigas ning nihkus Danielile veidi lähemale.

"Kassu... Mis meist saab?" küsis poiss murelikult, lootusesäde silmis helkimas. Kai-Liis ohkas ja teatas siis:

"Ma arvan, et ma ei suuda niiviisi kardinaalselt ühelt asjalt teisele üle minna... Oleme esialgu sõbrad ja ehk hiljem... Eks?"

Daniel noogutas, kuigi see lahendus polnud kõige parem. Tema oleks tüdrukut jälle ainult endale tahtnud. Aga see oli parem kui eimiski, seega tuli nõustuda.

Daniel haaras Kai-Liisi käe ning avas teisega talle kohvikuukse.

Andri ja Laura olid Nicki ja Janno lauda kolinud ning jutustasid, samal ajal kui viimased teineteist õrnalt suudlesid. Daniel pööras pilgu Kai-Liisile ning naeratas õrnalt. Nad istusid lauda ning Nick ja Janno tõmbusid teineteisest eemale. Daniel, kes hetkel vaid Kai-Liisile tähelepanu pööras, raputas naeratades pead. Tema poolest võisid nad edasi lasta. Nick ja Janno vaid muigasid ja viimane sirutas käe, et poiss-sõbrast õrnalt kinni võtta. Nick naeratas ning tegi Jannole põsemusi, et sealt edasi juba poiss-sõbra huuled ette võtta.

Andri muigas ning vaatas Laura poole. See ei pannud midagi tähele, vaid jälgis kudrutavaid poisse pilgul, mis Andri pisut tõsisemaks muutis. Selles pilgus oli midagi... Igatsust, valu, kadedust ja samas rõõmu.

"Kõik korras?" küsis Andri tüdrukult sosinal. Laura võpatas ning pöördus aeglaselt poisi poole. Nüüd muutus Andri juba murelikuks, sest tüdruk tundus masenduses olevat. Tema safiirsinistes silmades pärlendasid pisarad ning ta põrnitses põrandat, et mõtteid kõrvale juhtida ning pisaraid tagasi hoida. Andri aga sirutas käe välja ning haaras Laura lõuast. Tüdruk keeldus endiselt talle otsa vaatamast ning poiss ei hakanud rohkem üritama. Selle asemel kummardus ta Laurale lähemale ning mässis oma käed ümber tüdruku. Laura ei puigelnud vastu, vaid surus ennast poisi vastu. Andri arvas, et kõik on korras, seda aga ainult seni, kuni tundis, kuidas tema särk niiskeks muutub. Ta heitis kiire pilgu lauakaaslastele, kes omaette olid ja midagi tähele ei pannud ning suudles Laurat pealaele.

"Laura, tahad ära minna?"

Vastuseks hõõrus Laura oma pead tema rinna vastus üles-alla, mis pidi ilmselt noogutust tähendama. Andri ajas end aeglaselt püsti, varjates Laurat enda selja taga, et teisi mitte muretsema panna.

"Me läheme praegu," ütles poiss ainult ning haaras istme seljatoelt Laura käekoti.

"Tsau!" sõnas ta veel ning avas tüdrukule ukse. Õnneks ei olnud Laura koduni pikk tee, kuigi Andri end needis, et polnud autoga tulnud. Laurale oleks see palju parem olnud.

Kui ta oli tüdruku õrnalt koduuksest sisse juhatanud, vajus viimane talle uuesti kaela. Andri hoidis Laural õrnalt piha ümbert kinni ning juhatas tüdrukut vaikselt tema toa poole. Paar minutit hiljem vajusid nad istuli voodile ning Laura nihutas end seljaga seina vastu. Andri järgis tema eeskuju ning kui ta mugavalt istus, pöördus ta Laura poole, midagi ütlemata. Nüüd hakkas tüdruk järsku rääkima.

"Nick ja Janno on koos nii õnnelikud, nii armsad... Ma läksin vist lihtsalt kadedaks. Kõik vanad ajad tulid meelde ja ma tahtsin nii väga, et mina saaksin sama rõõmus olla või midagi sellist... Noh, saad aru, et keegi minu vastu ka nii hea oleks..."

Rohkem ta rääkida ei saanud, sest Andri suudles teda.

55.
Esialgu oli see kerge, õrn suudlus, aga kui Laura oma käed ümber poisi kaela mässis, sai poiss sellest julgust juurde ning tõmbas tüdruku endale lähemale. Andri süda tagus nagu meeletu ja mõjus peaaegu kurdistavalt, olles ainuke, mida poiss oli võimeline kuulma. Tuletades endale meelde, et hingamine on endiselt vajalik, tõmbus ta hetkeks tüdrukust eemale. Poisi pea käis ringi.

Laura, kes oli sellisest žestist hämmastunud, kogus end kiiresti. Heitnud ühe pilgu poisi helepruunidesse silmadesse, mis lausa hüpnotiseerivalt mõjusid, kummardus ta uuesti poisi poole, et oma huuled taas tema omadele suruda.

Kui seegi suudlus lõppes, silmitsesid Laura ja Andri teineteist pikalt. Mõlemad punastasid ning naeratasid teineteisele ujedalt.

"Aitäh," suutis Laura lõpuks sosistada. Andri muigas ja haaras tema õlgade ümbert kinni, et tüdruk endale kaissu tõmmata. Peagi magasid nad teineteise embuses sügavalt.

Kui Laura silmad avas, magas Andri endiselt. Laura silitas tema helepruune juukseid ja ohkas. Kuigi praegune hetk oli perfektne, ei olnud ta milleski kindel. Tüdruk silmitses mõtlikult oma toa roosakat tapeeti ning virgus mõtetest alles siis, kui Andri haare tema ümber tugevnes.

"Ära ole nii tõsine, printsess," pomises poiss uniselt. Laura naeratas ja puges uuesti Andrile lähemale.

"Sa ei viitsi rohkem magada, eks?" küsis Andri muiates.

"Mkmm," venitas Laura vaikselt. "Aga nii on ka hea."

Andri naeratas veel laiemalt ning suudles Laurat otsaette, siis mõlemale põsele, kaelale ja ninaotsale. Kui ta seejärel tüdrukut silmitsema jäi, vajutas viimane ise õrna musi poisi huultele.

"Laura... Oled sa kindel, et sa seda tahad? Sa ei pea ju minuga koos olema ainult sellepärast, et sa ennast kuidagi kohustatuna tunned või midagi."

"Andri, totu. Sa ei kujuta ette ka, kui palju sa mulle tähendad. Sa oled midagi palju rohkemat kui üks parim sõber ja miks me siis peaksime teesklema, et see pole nii?"

"Laura, vasta ausalt. Kas sa tahad seda?"

Neiu ohkas, mis pani poisi hirmu tundma. Ta tahtis seda pisikest, kergesti purunevat ja liigagi palju haiget saanud tüdrukut ju nii väga, aga mis saaks siis, kui Laura tema vastu sama ei tunneks? Andri silmis peegelduv ehtne hirm ei jäänud Laurale märkamatuks ning ta naeratas.

"Jah, see on just see, mida ma tahan. Ma ei suudaks ilma sinuta minutitki hakkama saada."

Andri ohkas kergendatult ning ütles muiates:

"Aga mis kolme päeva pärast saab? Sinul hakkab keskkool, minul ülikool..."

Tüdruk naeratas õrnalt.

"Sa oled tujurikkuja, tead seda?"

Andri naeris ning tegi inglinägu.

"Mina armastan sind ka. Aga... Ma hakkan sind iga päev koolist koju tooma ja sinu juures istuma, nii kaua, kuni sa magama jääd."

"Millal sa siis õpid?" küsis Laura, kes samuti naeris.

"Ah, küll jõuab. Kui muidu ei saa, siis ma röövin su ära ja sunnin enda juures elama."

Laura turtsatas ning ka Andri näol oli lõbus naeratus.

"Pealegi..." Õppimine pole ju ometi sinust tähtsam. Mitte mingil juhul."

Laura naeratas heldinult ning suudles oma poissi uuesti.

Epiloog. :)
"Kas sul läheb tõesti kõike seda vaja?" teeskles Andri vingumist, kui Laura veel ühe reisikotiga õue astus. Poisi vinguva hääle peale Laura turtsatas ning tõstis koti pagasiruumi.

"Jah, läheb küll. Ega ma ei kavatse iga kord koju joosta, kui mul midagi vaja läheb. Pealegi, sulle ju ei meeldiks, kui ma pool aega siin veedaksin," vastas ta ning kergitas kulmu.

"Sa ei olegi nii loll kui sa välja paistad," noris Andri edasi. Laura näitas talle keelt ja lõi pagasiruumi kinni. Tema ema astus õue ja silmitses noori, kes nüüd juba autosse istuma hakkasid. Naine ohkas vaikselt, kuid tema tütar märkas seda.

"Emps, ma kolin kahe kilomeetri kaugusele. Seda maad on võimalik läbida, isegi jalgsi," pomises ta naeratades. Ema ohkas uuesti ning naeratas siis heldinult.

"Ja ongi mõlemad lapsed pesast läinud... Imelik on mõelda, et minu pisitütar kolib ära..."

Ardo tema kõrval vaatas kasutütrele otsa ning pööritas silmi. Laura naeris ja istus autosse.

"Ma tulen teid igal nädalavahetusel piinama, sellega võite te arvestada," ütles ta veel, naeratas ning sulges ukse.

Sõit kulges äärelinna poole. Andri korter asus üsna linna piiril, kuna ta ei tahtnud linnamüra kuulda. Laurale see ainult meeldis. Tüdruk istus ootusärevalt istmel ning naeratas oma kallimale.

Nad polnud veel kuigi kaugele jõudnud, kui Laurale jäi silma maja, mida ta oli üritanud oma mõtetest eemale tõrjuda. Maja, milles olid kunagi elanud tema kaks suurt armastust.

"Laura, ära nüüd... Nad kolisid Võrru, sellest peaks piisama, et Priitu sinust eemal hoida," ütles Andri, näidates enda perfektset naeratust, mis hääbus vaid hetkeks, kui poiss lasi kõlada nimel, mis kummalegi ei meeldinud.

"Ma tean, aga... Ikkagi teeb natuke haiget," vastas Laura ohates, aga pööras siis pea Andri poole tagasi.

Beež Volvo keeras varsti suure kortermaja ette. Ehitis nägi luksuslik välja: seinad olid kaunilt erkrohelised, sobides ümbritseva kuusetuka rohelusega. Maja seintes oli neli aknarida, mille kõik aknad tundusid esmapilgul sarnased, kuid lähemalt silmitsedes oli igaüks omamoodi. Laura leidis kohe üles Andri siniste kardinatega köögiakna ning elutoa rõdu kolmandal korrusel. Ta tegi oma turvavöö lahti ning avas autoukse. Kuigi ta oli alates kooli algusest - juba viis kuud - kõik vabad hetked siin veetnud, tundus kõik uus. Nüüd oli kogu see ümbrus - see köök akende taga, rõdu ja elutuba, magamistuba - tema oma. Tema ja Andri oma.

Poiss oli juba pagasiruumi juurde astunud ning haaras sealt Laura reisikotid. Laura nõudis, et poiss ühe temale annaks ja leidis siis oma vaba käe Andri peopesast. Ta naeratas oma poiss-sõbrale veel kord ning nad ei lausunud sõnakestki, enne kui nad korteriuksest sisse oli astunud.

"Me oleme kohal," hüüdis Andri ja elutoast kostis vastus:

"Tulge nüüd!"

"Marten? Miks ta haiglas ei ole?" küsis Laura, kulm kortsus.

"Miks ta peaks?" küsis Andri muiates ning astus Laura kannul elutuppa. Nüüd taipas tüdruk, et Andri küsimuses oli iva. Liis, kellest nüüdseks oli ametlikult saanud Laura vennanaine, istus diivanil ning oli palju kõhnem kui paari päeva eest. Ja tema kõrval, turvatoolis, lebas õrn, tibatilluke beebi, erksinised silmad pisut lahti.

Laura ahmis õhku.

"Liis... Millal... Kuidas..." kogeles ta täielikus hämmastuses. Nii Liis kui Marten muigasid. Viimane selgitas:

"Eile õhtul umbes üheteistkümne ajal viisin Liisi haiglasse, kuskil kolme ajal öösel sündis. Ja nüüd..." Noormees heitis pilgu seinakellale ning jätkas: ..."pool tundi tagasi saime välja. Ja kuna Andri tahtis nii väga sind üllatada, siis me tulime siia."

Laura astus paar sammu lähemale. Beebi oli roosasse riietatud, seega ei tekkinud soo määramisega probleeme. Tüdruk silmitses oma vennatütart vaikuses, kuni Liis heliseval häälel sõnas:

"Sa võid ta sülle võtta, ma tean, et sa tahad." Seejärel astus Liis oma abikaasa järel kööki. Ilmselt oli ta üle mõistuse näljane.

Laura haaras tänulikult naeratades imiku oma kätele ning kiigutas teda õrnalt. Üle pisiplika näo valgus midagi naeratuse taolist.

"Sa meeldid talle," pomises Andri, kes oli vaikselt Laura kõrvale astunud. Laura vaatas üle õla poisile otsa ning naeratas.

"Lõpuks ometi on kõik hästi. Ma ei uskunud, et see jama läbi saab," ohkas ta ja silmitses pisitüdrukut oma kätel, kes oli silmad sulgenud ning omaette nohises. Andri haaras oma kallimal ümbert kinni, suudles teda õrnalt ja naeratas.

"Laura, elu ei peagi lihtne olema."

-the end-

Ma pean nüüd oma eileõhtuseid sõnu kordama.
Lihtsalt vapustav.
Seeeee oli niihea juttt. Suurepärane lihtsalt.:)
Ma tahan uut juttu ka selle asemele veel. :*

Üks sõna: AWWW!
Ja selles on kõike, mis on positiivne....
Väga hea jutt!!! Ausalt :)

Ketshu, ma ülesin sulle eile, et mul pole teemat. Kui ma liiga palju sellest teemast kirjutaks, mida ma mainisin, siis tekiks äkki kahtlusi. xD Aga tahaks midagi uut teha küll, eks me näe.

Audrey, aww, aitäh. ^^

Wow, jube hea kirjutaja oled. Armastan seda juttu.

Hea jutt on.
(Reidis lugesin tegelt(kunagi)