Life's not meant to be easy (#55+epiloog, LÕPETATUD.]

No ma olen siis veel natuke lahke

14. [eelmine peaks 13. olema hoopis ]
Ta ei imestanud, kui keegi - hääle järgi otsustades ilmselt Priit - toa uksest sisse astus.

"Kurat, kao minema Laura juurest!" sisistas Priit ning vajutas laetule põlema. Laura nägi, kes temaga peaaegu voodisse oleks roninud, aga ei reageerinud peaaegu üldse sellele, et ta just Arturi käte vahele oli sattunud. Ta pilgutas ähmaseid silmi ning jäi pisut tuikudes Priidule otsa vaatama. Poiss, kes polnud tol õhtul üldse joonud, astus venna juurde ja üritas Laurat tema haardest kätte saada, aga kuna ta oli nõrgem, ei õnnestunud see.

"Laura, saad sa aru, kus sa oled?" hüüdis Priit meeleheitlikult ning jäi ehmunult vait. Ta ei tahtnud teisi äratada.

"See on Artur! Kas sa tema juures tahadki olla?"

Alles nüüd jõudis toimuv Laurale kohale. Ta silmitses hetke Arturit ning kätt, mis teda poisi vastus hoidis. Hetke hiljem Artur karjatas, lasi Laurast lahti ning jäi silmitsema oma hambajälgedega kaunistatud kätt. Laura aga asus enam-vähem püsti püsides oma riideid kokku korjama. Ta oli terve selle aja olnud pesuväel. Artur üritades teda veel tagasi tõmmata, aga Priit astus otsustavalt vahele. Alles nüüd vaatas ta vennale pikemalt otsa.

"Mis... Artur, sa oled pilves või?" küsis ta venda jõllitades.

Artur ei öelnud sõnagi, vaid astus toast välja. Priit ei tormanud talle järele, vaid ootas, kuni Laura riidesse sai.

"Tule siia, sa ei seisa püstigi õieti," ütles ta tüdrukule, võttis tal pisut kõheldes ümbert kinni ning tassis ta tagasi elutuppa. Seejärel helistas ta vennale. Artur polnudki kaugel, ta oli end tualetti lukustanud, telefon oli esikukapil. Kõne peale astus poiss esikusse, Priit aga lõpetas kõne ning astus vennale ette.

"Vaata siia," kamandas ta otsustavalt. Artur üritas venna silmadele keskenduda, aga pilk kippus ringi ekslema. Ta vaatas õnnelikult vennale otsa.

"Tere, Priit! Kalli?" küsis ta, näol totakas irve.

"Nii ilus öö on täna!" ütles ta vastust ootamata eufooriliselt ning keksles mööda esikut ringi. Priit haaras tal käest ning vaatas talle uuesti silma. Omaette pobises ta:

"Laienenud pupillid, eufooria, intiimsus, rahulolu... Fakk, ma tean küll..." Järsku küsis ta vennalt hämmastunult ja jõuetult:

"Artur, kust sa ecstasyt said?"

Küsitu silmitses venda nüüd peaaegu normaalselt. Ta tõmbas kätega läbi juuste ja ütles:

"Tead, mul on liiga hea tuju praegu, räägime hommikul, eks?" Seejärel tuikus ta lauldes oma tuppa.

Priit raputas pead. Ta ei suutnud uskuda, mis toimus. Artur, narkojoobes! Artur, kes ei joonud ega suitsetanud, tarbis ecstasyt! Priit astus aeglaselt elutuppa, silmitses magavaid peolisi ning tundis ka ise, et on üpris unine. Ta istus Laura kõrvale ning hoolimata painavatest mõtetest uinus peagi.

Hommikul, kui ta ärkas, mõtles ta kohe Arturile. Ta tõusis diivanilt ettevaatlikult püsti ja astus venna tuppa. Artur magas rahulikult voodil ning ei tahtnud venna raputamise peale ärgata, lõpuks aga virgus siiski.

"Nüüd räägi, kust sa ecstasyt said ja kui kaua sa seda tarbid juba!" sõnas Priit otsekohe, kui nägi, et vend silmad avas. Artur silmitses Priitu üllatunult, sest ta ei mäletanud öösel toimunust midagi, aga et vend teadis, polnud mõtet varjata.

"Üks sõber andis mulle paar nädalat tagasi proovida. Hakkas meeldima ja kui ma eile Laurat nägin, tuli selline deprekas peale, et kuidagi oli vaja asjad jonksu saada," seletas ta rahulikult, nagu poleks see midagi erilist.

"Kuradi narkomaan! Kas sa ise saad aru ka, mida sa teed? See ei ole normaalne ju! "karjus Priit.

"Ja see, mida sa peaaegu Laurale oleksid teinud... Sa oleksid ta põhimõtteliselt ära vägistanud! Narkomaan tassib maani täis tüdruku voodisse! Ma ei tunne sind ära enam, Artur..."

"Ma... misasja? Ma ei tassinud teda voodisse... Või tassisin?" Arturi nägu muutus valgeks.

"Tassisid küll. Kui ma poleks Laura lahkumise peale üles ärganud, siis oleks praegu perses, mõistad? Hoia temast edaspidi eemale, sa ei tohi talle rohkem haiget teha, sest... Ma ei lase! Ta on mulle kallis ja ma ei kavatsegi teda sinuga kokku lasta! Sa rikkusid nagunii kõik ära!" ütles Priit veel ning keeras ümber, et toast väljuda. Ootamatult seisis ta aga Lauraga vastamisi. Nagu tema näost järeldada võis, oli ta kõike kuulnud...

15.
Laura seisis ukselävel ning vaatas kordamööda Arturit ja Priitu. Ta ei suutnud enam midagi mõista, seda kõike oli tema jaoks liiga palju. Ta keeras sõnatult ringi ning tõttas jooksujalu majast välja. Priit heitis vennale veel ühe mürgise pilgu ning tormas tüdrukule järele. Varsti jõudis ta Laurale järele ning peatas ta, haarates tal käest. Laura vaatas Priitu ning oleks tahtnud midagi maatasa peksta või kellelegi vastu lõugu virutada. Seda viimast oli lihtsam teha, seetõttu saigi Priit kõrvakiilu. Tulitavast põsest hoolimata hoidis Priit endiselt Laura kätt ning kartmata tüdruku reaktsiooni, kallistas poiss teda. Laura rahunes tasapisi ning palus poisilt vabandust. Priit noogutas vaikselt ning nad istusid lähedal olevale pingile.

"Kas Artur tõesti tahtis mind voodisse vedada?" küsis Laura.

"Mhm, aga ta oli narkojoobes, nii et..."

"Kas sa arvad, et kui ta oleks kombes olnud, oleks ta midagi teistmoodi teinud?" küsis tüdruk vaikselt ning jäi klassivennale otsa vaatama. Priit vaikis pikalt. Laura ohkas ja esitas uue küsimuse:

"Aga... Kas sa mõtlesid seda tõsiselt, kui sa ütlesid, et ma olen sulle kallis?"

Priit punastas.

"Ma ütlesin seda küll selleks, et Artur mõistaks, et ta peab sinu sabas tilbendamise lõpetama, aga ma mõtlesin seda täiesti tõsiselt. Selliste asjadega ma nalja ei tee, sa oled päriselt mulle kallis," ütles ta ning vaatas Laurale otsa. Jahedas hommikuõhus väljus tema suust auru. Laura jälgis Priitu ning kui poiss vaikis, kinkis tüdruk talle põsemusi, ei midagi rohkemat, tõusis püsti ja lahkus tagasi vaatamata. Priit asus samuti minekule ning enne tuppa jõudmist saabus talle Lauralt sõnum.

"Sina mulle ka," oli selles kirjas. Kui Priit taipas, mida Laura sellega mõtles, naeratas ta pehmelt ning astus tuppa.

Artur istus pead kätele toetades köögilaua ääres ning venda nähes ohkas.

"Ma keerasin kõik perse," ütles ta vaikselt, aga piisavalt valjult, et Priit seda kuulis. Sellel hetkel oli Priit temaga karm ja ütles ainult:

"Mhm." Seejärel marssis ta elutuppa, kus peolised vaikselt ärkama hakkasid. Ta polnud kindel, kuidas ennast tunda, kas õnneliku või kurvana. Ohates asus ta koristama ja suunas mõtted Arturilt Laurale. Mis tollel hommikul oli juhtunud? Kes nad nüüd olid? Sõbrad või midagi enamat? Ta oli täielikus segaduses, juba kes teab mitmendat korda viimase kuu jooksul.

Sama suures segaduses oli ka tema vend. Artur ei mäletanud ööst peaaegu mitte midagi ning seetõttu tundis end veel rohkem süüdi. Ta oli iseennast petnud ja alt vedanud. Siiamaani oli ta olnud praktiliselt karsklane ja mittesuitsetaja, nüüd oli temast saanud narkomaan. Ja seda tüdruku pärast... Artur tahtis minna ja paar järele jäänud tabletti puruks peksta ning hävitada, aga miski hoidis teda tagasi. Mõte: "Igaks juhuks, jäta need alles, kes teab, mis juhtub..." Ja Artur kuulas seda mõtet. Selle asemel, et minna ja tablettidest lahti saada, istus ta edasi laua ääres, selle puidumustrit jõllitades ja eimillestki mõeldes.

Ta ei märganudki Priidu sisenemist. Priit tuli mustade nõudega kööki ja asus neid pesema. Alles veesolina peale tõstis Artur pea. Priit silmitses teda ja sõnas:

"Ütle üks põhjus, miks ma sind politseisse ei peaks andma," mille peale Artur teda hämmingus vaatama jäi.

"Priit, kas sa annaksid oma venna politseisse?" küsis poiss.

"Ma ei tunne, et meie vahel mingit erilist vennaarmastust oleks," vastas Priit külmalt.

"Priit, palun. Sa ju ei taha..."

"Mida ma ei taha? Sinust lahti saada? Tahan, ja kuidas veel! Ma tean, et see kõlab eriliselt julmalt, aga sa oled nüüdsest täiesti tühi koht, nii minu kui Laura jaoks. Sa oleks pidanud Laurat korralikult nägema. Ta on omadega läbi, ja kelle pärast?" ütles Priit veel, asetas viimase kausi nõuderestile, pühkis käed kuivaks ja lahkus.

Oi, lahketüdruk on nii lahke meil täna kohe.
Super, tohutult hea jutt on.
Lalala, Ketshu tahab osa.

Nii hea

16.
Laura saabus koju. Tema ema võttis teda külmal ilmel vastu ja tütre rõõmsale "tšaule" vastas ta kulmukergitusega.

"Kus sa öösel olid?" küsis ta.

"Ma helistasin sulle, su telefon ei vastanud. Kai-Liisi ema ütles mulle, et te kaks pidite meil olema hoopis."

Laura neelatas. Seda poleks ta osanud oodata. Just nüüd, kui kõik oli hakanud hästi minema, oli ema kõigest teada saanud.

"Sul on pohmakas, eks?" küsis ema veel ning Laura otsustas kõik ära rääkida.

"No, vaata, see halb asi, mis minuga juhtus, ma tahtsin sellest ükskord üle saada. Niigi ma põdesin kaua selle pärast. Ja siis me läksime Priidu juurde peole."

Laura tahtis oma tuppa minna, aga ema pidas teda kinni.

"Laura, sa ju tead, et nii lihtsalt see asi ei lõpe. Ma usaldasin sind, sa olid alati tubli ja korralik tüdruk, ja nüüd sa lihtsalt lähed ja jood ennast täis! See oli sul ju esimene kord, eks?"

Tüdruk lõi silmad maha, millest ema tema vastuse välja luges.

"Sa oled mulle terve selle aja valetanud? Laura, ma ei suuda seda uskuda! Miks? Kas ma olen midagi valesti teinud? Miks sa nii teed?"

Laura ei osanud vastata. Ta ei osanudki järsku öelda, miks ta pidudel käib. Ta ei osanudki midagi kosta, ta vaid vaikis ja silmitses oma varbaid.

"Ma ei tahaks seda teha, aga midagi peab muutuma. Palun anna mulle oma telefon."

Tüdruk silmitses ema üllatunult. Too sirutas käe välja ja vaatas tütart kannatamatult. Laura õngitses telefoni taskust välja ning siis sai ta aru, milles asi. Kiiresti lülitas ta mobiili välja ning siis viskas selle emale.

"Kuu aega ei mingit väljaskäimist, ei mingit internetti, ei mingeid külalisi, ei mingit helistamist."

Laura suu vajus lahti ja ta vaatas ema uskumatult vihaselt.

"Misasja? Praegu on suvi! Sa ei saa niimoodi!"

"Saan. Ja ära mind süüdistama hakka, sa oled ise kõiges süüdi. Keegi pole sul pidudel käia käskinud!" ütles ema ja marssis teise tuppa, jättes tütre sõnatult seisma.

Marten astus rõõmsalt majauksest sisse, aga nähes õe vihast nägu, jäi küsivalt seisma. Ilma, et poiss oleks midagi küsinud, rääkis Laura kõik ära. Ka keelud, mille ema talle oli seadnud. Ka selle, mida Priit talle öelnud oli. Marten silmitses õde kortsus kulmul ning teatas lõpuks:

"Nojaa, ega see hea ei ole, et sa vahele jäid, aga no, see küll eriti normaalne pole, et ema su SELLISESSE aresti pani. Ma mõtlen midagi välja, kuidagi saad sa ikka Priiduga messida vähemalt. Ma võin oma mobla sulle anda, kui sa kõike ilusti vaikselt teed. Ära muretse," ütles Marten, sasis õe juukseid ning kallistas teda. Seejärel astus poiss oma tuppa ning Laura otsustas sama teha.

Priidu külalised olid lahkunud ning poiss istus väsinuna oma toa laua äärde. Ta haaras taskust telefoni ning püüdis Laurale helistada. Poiss juba igatses teda. Aga tüdruku telefon oli välja lülitatud ning Priit otsustas Laurale külla minna.

Laura tormas uksekella kuuldes esikusse, aga ema nähes tuli talle keeld meelde. Ema läks ise uksele. Priitu nähes tuli Laura näole häbelik naeratus ning nad vaatasid teineteist pikalt.

"Sina oled Priit? Ei, Laura ei tule välja, ta on koduarestis, kuna ta jäi valetamisega vahele ja tuli pohmelliga koju. Nägemist," ütles Laura ema külmalt ja sulges ukse. Priit tegi vaid imestunud näo ja asus pisut pettunult kodu poole astuma. Laura jäi sama pettununa esikusse seisma ning silmitses ema altkulmu, kui see, pea püsti, kööki kadus. Masendus võttis võimust.

17.

Laura astus vihasena oma tuppa ning haaras ploki ja pliiatsi. Seekordne joonistus tuli eriti karm - tema ema ja umbes 101 tapmisviisi. Kui tüdruk oli ploki voodile visanud ja ise pikali heitnud, koputas Marten tema toa uksele. Saanud aru, kellega tegu, lubas Laura tal sisse tulla.

"Vau. Kuule, ma ei taha, et mu õde eluaegse saaks," ütles Marten tüdruku joonistust vaadates. Sellega ajas ta õe hetkeks naerma.

"Ma saan aru, et sa igatsed Priitu. Aga ema peale pole vaja vihane olla, sa oled ise ka natuke süüdi, sa saad sellest ise ka aru."

"Ma tean, aga ta ei mõista üldse! Kõik käivad pidudel ja keegi ei saa niimoodi kobiseda. Istuvad kaks nädalavahetust kodus lihtsalt, passivad MSNis või midagi. Ja mina olen kuu aega nagu erak, sinu ja emaga saangi rääkida ainult. Täiesti lame!"

Marten võttis oma telefoni taskust välja ja andis selle õele.

"Helista Priidule või saada sõnum või midagi. Seleta talle vähemalt ära, mis juhtus."

Laura naeratas vennale tänulikult ja asus kiiresti sõnumit toksima. Vend jättis ta omapead.

Priit, kes üsna rahutuna koju oli tulnud, avas sõnumipiiksu peale mobiili klapi. Uus sõnum võõralt numbrilt.

"Tsau, Laura olen. Ema sai pidudest teada ja pani aresti mind. Tule millalgi öösel minu toa akna alla ja koputa vaikselt, ma seletan sulle kõik ära," seisis selles. Priit muigas ning heitis pilgu kellale.

Kella poole ühe ajal öösel, kui Laura ema ja Marten juba magasid, kõlas tüdruku toa akna vastu kolm koputust. Laura viskus otsekohe voodilt püsti ja avas akna. Seal, öövalguses tume-tumerohelisena tunduval murul seisiski see, keda Laura oodanud oli - Priit.

"Sa tulid, ma juba kartsin, et sa ei saa kodust välja," ütles tüdruk tervituseks ja hüppas kergelt aknast välja. Priit kinkis talle õrna ja pisut ara kallistuse ning vastas:

"Nalja teed? Ema-isa pole ikka veel ja Artur mind takistama ei hakanud."

Laura naeratas ning seletas ka Priidule kogu keerulise olukorra ära. Poiss langes pisut näost ära, haaras siis Laural kätest kinni ning naeratas julgustavalt.

"Ma arvan, et kõik saab korda. Tead, räägi oma emaga, äkki ta natuke laseb asja lõdvemaks, kui sa talle rahulikult asjad selgeks teed. Ära ainult närvi mine, siis on kõik okei. Kuidagi saame hakkama, ma tean," ütles ta ning silitas pöialdega Laura käeselgu.

"Mina olen alati olemas, ma võin igal öösel su akna taga käia, kui sa ainult tahad," lausus Priit punastades. Laura noogutas ning kallistas teda pikalt. Priit naeratas ujedalt ja hoidis tüdrukul õrnalt ümbert kinni. Lõpuks tõmbus Laura poisist eemale, kinkis talle õrna põsemusi ning ronis uuesti aknast sisse. Priit seisis akna all niikaua, kuni tüdruk selle sulges, siis asus ta omaette õnnelikult naeratades minekule.

Järgmisel keskhommikul ärgates oli Laura õnnelik. Ta astus peale pesu ja riietumist kööki endale teed tegema. Tema õnneks oli seal ka ema.

"Ema, ma tahtsin sinuga seda aresti-asja natukene arutada," ütles Laura rahulikult ning jäi emale otsa vaatama.

Damn, girl, it soooo good.
Nagu, nii hea on.
Mulle nii meeldib see.
Osatahan. :)

Vägaväga hea, palun kiirelt uut :)

18.

Viimane tõstis pea ajalehelt ning silmitses tütart kergitatud kulmul.

"Ema, ma ei tea ise ka, miks ma seal pidudel käisin, ilmselt on asi lihtsalt mu sõprades, selles seltskonnas ja nii. Ja üldse, tavaliselt ma joon läbudel suht vähe, on palju hullemaid. Palun, ema, tee mu aresti leebemaks natuke!"

"Laura, sa pole veel 18, see tähendab, et sa ei tohi alkoholi tarbida. Ma saan aru, et teised teevad ka nii, aga vanemad on erinevad. Ma ei saa lubada, et sa edaspidi nii teed. Selline arest jääb ja rohkem me seda ei aruta," vastas ema ning asus taas ajalehte lugema.

"Aga ema..."

"Ma ütlesin, et me seda rohkem ei aruta!" katkestas ema Laura lause ning tüdruk vaikis. Ta astus vihaselt ja pisaraid tagasi hoides oma tuppa. Ta pani arvutist muusika käima ja viskus oma laiale voodile, silmitses lage ja mõtles kõigele. Kui vihane ta ka ei olnud, Priidule mõeldes tuli iseenesest naeratus tema näole. Tüdruk juba ootas ööd, ta igatses poissi. Priidust oli saanud talle üks lähedasemaid inimesi üldse ja Laurat masendas see, et Priit polnud talle 24 tundi ööpäevas kättesaadav. Vähemalt praegu mitte.

Ka Priit lamas oma voodil ning mõtles. Tema mõtted olid ainult ühe inimese ümber, Laura ümber. Ta tahtis tüdrukule midagi öelda, teda lohutada, talle toeks olla. Selleks oli täpselt üks võimalus ja seda kavatses Priit ära kasutada, olgugi et ta pidi kogu oma julguse kasutusele võtma.

Marten, kes parajasti oma voodit korrastas, pööras telefonihelina peale pead. "Priit helistab," vilkus ekraanil. Marten vastas kõnele kiirelt. Koos pausidega ütles ta telefonitorusse järgmist:

"Hei, Priit. Oma toas ilmselt. Mhm... Okei, ma ütlen talle edasi. Muide, see on sinust armas. Oota, sa käisid öösel siin? Ma ei kuulnud midagi, osavad olete. Okei, tsau."

Vaikselt astus ta õe toa ukse taha ning koputas.

"Kes on?" küsis tüdruk väsinud häälega.

"Marten olen," vastas poiss ning sai sissepääsuloa. Ta sulges ukse, istus Laura voodile ning teatas, et Priit helistas. Tüdruku silmad lõid särama ning ta jälgis venda huviga.

"Ta palus edasi öelda, et sa oled talle üle mõistuse kallis ja et ta igatseb sind. Üsna julge tegu minu arvates, mina ei söandaks nii öelda. Mm... ja seda ütles ta ka, et ta tuleb täna öösel poole ühe paiku."

Laura naeratas ning kallistas venda. Siis rääkis tüdruk talle ka jutuajamisest emaga, mis venna kulmu kortsutama pani.

"Nojah, see küll tore ei ole. Aga sa saad hakkama, oota ööd," ütles Marten, sasis õe juukseid ning väljus. Laura aga, kes mingil muul tegevusel erilist mõtet ei näinud, heitis uuesti magama. Ta tundis end kuidagi väsinuna.

Ta ärkas alles selle peale, kui Priit tema aknale koputas. Kiiresti ajas ta end voodilt püsti, avas akna ja kutsus Priidu sisse. Priit naeratas õnnelikult ja kohe oligi ta Laura toas. Kiiresti tõmbas ta tossud jalast ja kallistas tüdrukut. Nad rääkisid vaikselt kõigest ning Laura unustas kõik muu. Kella vaadates avastas ta, et see näitab 04:37. Ja kummalgi polnud kordagi igav hakanud! Nad tundsid end teineteise seltsis imehästi ning Priit lahkus alles kuue ajal, saades Lauralt kaasa kallistuse ja põsemusi.

Nüüd hakkas ta igal ööl Laural külas käima ja Laura päevad möödusid magades. Tüdruku ema ei taibanud midagi ning Priit ning Laura võisid vabalt tüdruku toas ükskõik mida teha, peaasi, et see tegevus oleks piisavalt vaikne.

Artur ei jätnud seda tähelepanuta ja igal ööl, kui Priit end minekule sättis, silmitses vend teda maruvihaselt. Ta ei teatanud sellest vanematele ainult selle pärast, et siis oleks Priit välja rääkinud ka tema narkosõltuvuse. Tõepoolest, süütust proovimisest oli saanud täielik sõltuvus. Niisiis tuli Priit mingil muul viisil rajalt maha võtta...

Laura arest oli kestnud kaks nädalat, kui Artur ühel õhtul Priidu juurde astus. Ta oli ilmselgelt narkootikumide mõju all.

"Sa ei lähe Laura juurde," teatas ta.

"Mis, sina hakkad mind takistama?" küsis Priit enda kohta üsna ülbelt.

"Hakkan küll," vastas Artur. Ja jälle tõstis ta venna vastu käe ning natukese aja pärast lamas Priit taas teadvusetuna põrandal maas. Artur haaras köögilaualt noa...

Mul sõna otseses mõttes jäi kahe viimase lause juures suu lahti lihtsalt.
NAgu, niiiii tobedalt hea jutt on.
Soooo goood.
Hehee, lahketüdruk paneb veel osa eks.

:O Rutturuttu uut!

Mul j2i kaa selle viimase lause juures suht suu lahti
jaah, kiiresti uut (H)

Lahketüdruk is back Mul on veel hunnik osasid, mida siin ei ole, nii et ma panen neid nüüd jõudumööda üles

19.
Laura silmitses närviliselt kella. 00:52.

"Priit oleks pidanud juba 20 minutit tagasi siin olema," ütles ta kulmu kortsutades. Ikka uuesti ja uuesti heitis ta murelikke pilke aknale, et vähimagi liikumise korral selle juurde tormata. Ikka ei midagi, Priit ei tulnud ja jäigi tulemata. Laura istus neljani üleval, siis jäi ta kurnatult ning õnnetult magama.

Järgmisel hommikul - kui poolt kahteteist saab hommikuseks kellaajaks lugeda - rääkis Laura Martenile, et Priit ei käinud öösel tema juures. Vend silmitses teda veidi ja ulatas sõnagi lausumata telefoni.

"Ära muretse, kõik on korras," ütles ta õele ning pani oma käed tema õlgadele.

"Midagi on valesti, ma tean, et on! Ta lubas ju, et ta tuleb, ja ta ei valeta mulle!" ütles Laura närviliselt ning valis Priidu numbri.

"Mobiiltelefon, millele te helistate, pole sisse lülitatud või asub välj..."

"Jää vait, kuradi eit!" karjus Laura ärritunult ning viskas telefoni lauale.

"Rahu nüüd, ema kuuleb ju! Ma lähen käin Toomede pool, tõestan sulle, et midagi pole lahti."

Laura naeratas vennale ülitänulikult ning vaatas aknast, kuidas poiss auto käivitas ning minema sõitis. Tunne, et midagi on valesti, ei andnud talle ikka veel rahu.



Martenile avas ukse neljakümnendates hea välimusega naine - Priidu ja Arturi ema -, kelle murelik nägu Marteni kulmu kortsutama pani.

"Tere, Marten! Ma pole sind nii ammu näinud," sõnas naine tibatillukese äratundmisrõõmuga. Ta manas ette jõuetu naeratuse, mis kadus kohe, kui Marten, kes samuti juba pisut murelik oli, temalt küsis:

"Tere, kas Priit on kodus?"

Naine neelatas ja võitles klombiga kurgus, siis kutsus ta Marteni edasi ning rääkis talle kõik ära:

"Priit on haiglas. Ta leiti täna hommikul kolmveerand viie ajal tänavalt, teda oli pussitatud... Me tulime abikaasaga kohe koju, me olime Itaalias puhkusel. Igatahes, ta on üsna raskes seisundis praegu, ehkki ta elu pole ohus. Ma tulin, et talle mõned asjad viia, ajaks, kui ta ärkab." Daam ohkas uuesti. Marten tõusis, surus tema kätt ning lausus:

"Ma lähen nüüd, võib-olla astun pärast haiglast läbi."

Priidu ema vaid noogutas ning silmitses veel pikalt ust, kuigi see oli juba ammu Marteni järel sulgunud. Läks palju aega, enne kui ta oma süngetest mõtetest virgus ning tõusis, et edasi toimetama minna.



"MISASJA!?" karjatas Laura, kui ta oli Martenilt kuulnud, mis toimub. Ta ei osanud midagi teha, öelda ega isegi mõelda, see uudis oli ta täielikult pahviks löönud.

"Jah, teda pussitati," kordas Marten öeldut ning selgitas õele ka üksikasju. Tema jaoks oli valus õde sellisena näha, ta tundus omadega veel rohkem läbi olevat kui enne.

"Marten, ma p e a n teda vaatama minema! Ja otsekohe!" Laura lausa anus venda ning poiss tundis end jõuetuna.

"Ma räägin emaga, sina katsu rahuneda, kõik saab korda," ütles ta, kuigi hetkel ei uskunud ta ennast üldse. Poiss suundus elutuppa, kus ema diivanil lesides telerit vaatas.

"Ema, Laura sõber - Priit, sa peaksid teda teadma - sattus haiglasse. Kas ma tohin Laura teda vaatama viia?"

"Marten, sa ju tead, et ta arest on alles poole peal," vastas naine telerilt pilku tõstmata. Poiss ärritus ning ütles välja kõik, mis ta peas ringi käis:

"Ema, mis sul viga on? Laura parim sõber lamab raskes seisundis haiglas ja sina ei mõtle muust kui Laura arestist! Ta on nüüd kaks nädalat iga jumala päev üksinda oma toas passinud, kas see on ühe kuueteistaastase jaoks normaalne suvi? Nagunii on terve see aeg tema jaoks raske olnud - tema elu kõige sitem suvi, ma usun. Lõpeta see kuradi põikpäisus ja lase tal natukenegi oma vaheaega nautida!"

Ema vaatas pojale otsa, pilgutas paar korda silmi ning asus vasturünnakule.

"Aga kui ma teda natukenegi ei karista, kes temast siis saab? Ta peab aru saama, et alkohol ei ole temavanusele lubatud!"

Marten kahtles veidi, kas öelda välja ka see, millele ta sel hetkel mõtles, aga mõistis siis, et ema ei saa talle midagi teha - ta on juba täisealine. Niisiis sisistas ta emale:

"Mina olin kolm aastat tagasi samasugune! Mina ei jäänud vahele, ei saanud karistada, aga mingit kuradi parmu pole minust saanud ja ei saa ka! Laura on mõistlik tüdruk, ta saab aru, millal aitab! Ütle nüüd, mida sa tahad, aga ma viin ta Priitu vaatama ja sa ei takista mind!"

Need sõnad öelnud, vaatas ta veel kord ema totaalselt üllatunud ning pisut hirmunud silmadesse, haaras esikukapilt autovõtmed ning tormas uksest välja. Ta hüüdis Laura toa poole:

"Tule aknast ja tee käbe!"

Laura, kes polnud venda kunagi nii vihase ja meeletuna näinud, täitis otsekohe käsu ja maandus murul täpselt hetkel, kui ema tüdruku toa ukse lahti lõi. Emal polnud enam midagi teha - mõlemad tema lapsed istusid juba autosse ja hetke pärast kimasid minema.

20.
Haiglasse jõudes tormas Laura otsekohe valvelaua juurde ning küsis, kus on Priit Toome. Saanud palatinumbri ja juhised kätte, kiirustas ta sinnapoole, venda kättpidi järel vedades. Lillekimpu, mille nad lillepoest ostnud olid, hoidis tüdruk sealjuures äärmise ettevaatlikkusega. Marten üritas sammu pidada, ise mõeldes, et Priit on tema õega ikka väga lähedaseks saanud.

Õigesse kohta jõudes jäi Laura seisma. Kuidas ta seda ei taibanud, et Priidu pere ka seal on? No, emast-isast ta ei hoolinud, aga Priidu vend tõstis ukse avanedes pea ja silmitses Laurat pika ja läbitungiva pilguga, kusjuures ta paistnud väga õnnetu olevat. Laura punastas ja tahtis ära minna, aga Marten, kes tema selja taga seisis, julgustas teda edasi minema. Arturist mööda vaadates astus tüdruk palati ukse poole ning tervitas poisi vanemaid venna eeskuju järgides peanoogutusega.

"Laura, eks? Kui arst välja tuleb, mine sisse, Priit rääkis mulle sinust, kui ma reisil olin. Ta tahaks sind kindlasti näha," lausus Priidu ema tüdrukule ning silmitses teda haletsevalt. Laura hoidis end endiselt nii, et ta Arturit ei näeks, kuigi ta tundis, et poiss teda alatasa jälgib. See põhjustas tõsist ebameeldivust ning Laural hakkas palav.

Lõpuks väljus arst Priidu palatist ning jäi poisi vanematega rääkima, Laura aga astus ettevaatlikult palatiuksest sisse ning sulges vaikselt ukse. Priit, kes poleks mitte mingil juhul pidanud millegi sellise ohvriks langema, lebas tilgutite all haiglavoodis. Laura astus poisi juurde, pani lilled aknalaualt leitud vaasi tema öökapile ning istus tema voodiservale. Ta tõmbas sõrmedega õrnalt üle poisi näo ning andis ta põsele musi.

"Priit, palun ärka üles!" sosistas ta ja juba kukkuski tekile esimene pisar. Et mitte pärast punaste silmadega palatist välja minna, pühkis ta silmad kuivaks ja mõtles, et ta peab tugev olema.

Ta istus poisi voodil, istus ja mõtles. Nii möödus mitu minutit, kuni ta lõpuks ohkas, tõusis ja Priidule ütles:

"Ma olen siinsamas, ma ei lähe kaugele, ma luban. Aga sina luba, et sa saad terveks!"

Siis astus ta rusutult välja.

"Palun ärme lähe koju! Ma ei taha veel, ma tahan tema juures olla," ütles ta vennale, kui nad olid kahekesi jäänud - Artur lonkis kusagil ringi ja Priidu vanemad olid poja palatis.

"Minugi poolest, kui nüüd ainult ema siia ei tule," vastas poiss talle süngelt.

Siis tõestas ütlus "Kus hundist juttu..." end veel kord - Laura ja Marteni ema astus koridori uksest sisse. Laura vaatas venda hirmunud pilgul, aga miski poisi pilgus rahustas teda.

"Laura anna andeks, palun," ütles ema, kui oli tütre juurde jõudnud. Tüdruk oli üsna jahmunud, aga naeratas siis õrnalt. Kurb naeratus - see väljend ilmestab tema nägu sel hetkel kõige paremini. Ta oli endiselt ema peale pahane, aga ta ei jaksanud kõige pärast muretseda. Kerge kallistus ja tüli oli unustatud. Sama oli ka Marteniga - ema ja poeg andsid üksteisele andeks. Ema silmitses lapsi endiselt murega, kartes, et nad on ikka veel pahased, aga märki sellest ei paistnud. Marten oli tõsine ja pisut murelik, Laura aga nii kohutavalt õnnetu, et emal hakkas temast kahju. Ta kallistas tütart ning sosistas talle:

"Kõik saab korda, kulla laps, kõik saab korda..." Ta oli nõus sellega, et lapsed haiglasse jäävad. Ka Marten tahtis jääda, et oma õele toeks olla.



Järgmisel hommikul tõi poiss Laurale värske ajalehe, mis oli krimiuudiste koha pealt lahti volditud. Laura luges:

"16-aastane poiss sai 6 noahaava

Teisipäeva, 22. juuli varahommikul leidis mööduja Marja tänavalt 16-aastase Priit Toome, keda oli 6 korda kõhupiirkonda pussitatud. Nooruk toimetati raskes seisundis haiglasse, nüüdseks on tema seisund stabiilne, aga poiss on endiselt teadvuseta. Politsei algatas juhtunu uurimiseks kriminaalmenetluse."

Laura ohkas väsinult ning vaatas vennale murelikult otsa. Vastuseks sai ta samasuguse õnnetu pilgu.

Järgmised päevad möödusid neil kahel suuremalt osalt haiglas, kodus käisid nad ainult magamas. Iga kord, kui Marten kuhugi ära läks ning Priidu vanemaid läheduses polnud, astus Laura juurde Artur, kes teda selle palavust tekitava pilguga pidevalt seiras ning naeratas. Tüdruk üritas külma närvi säilitada ja vaatas temast mööda, aga see muutus kord-korralt raskemaks. Lõpuks, neljandal päeval peale haiglasse tulekut, ütles Artur Laurale esimesed sõnad.

"Ma armastan sind ikka veel..."

Praegu viimane, hiljem panen veel mõne vb

21.
Laura neelatas ning tõmbus näost valgeks, kohe selle järel punastades. Artur aga istus tema kõrvale ning sosistas talle kõrva:

"Aitab sellest neetud haiglas passimisest, lähme teeme parem midagi põnevat..."

Laura raputas õrnalt pead.

"Ma tahan Priidu juures olla," ütles ta vaikselt ja ettevaatlikult.

"Ah, see Priit võib põrgusse kerida, meie sinuga me teeme veel midagi head," vastas poiss. Siis paiskus koridori uks lahti ning Artur tõmbus otsekohe tüdrukust eemale. Nagu ta oligi kartnud, sisenes Marten, koos värske ajalehega. Ta andis selle Laurale ning tüdruk luges:

"Pussitatud nooruki juhtum on peaaegu lahendatud

22. juuli varahommikul Marja tänavalt pussitatuna leitud 16-aastane noahaavadega poiss Priit Toome lamab endiselt teadvuseta haiglas, aga politsei on süüdlase leidmisele lähedal. Kuriteopaiga lähedalt leitud veristel riietel oli ohvri DNA-d ning nuga, mis osutus haavu tekitanud relvaks. Nuga kuulub poisi kodu köögitarvete hulka, seega on tekkinud oletused, et ründajaks oli keegi nooruki tuttavatest, aga need vajavad veel kinnitust. Politsei tegeleb juhtumiga edasi."

Laura, olles artikli lõpetanud, mõtles veelkord eelviimasele lausele ja siis heitis pilgu Arturile, kes omaette seina põrnitsedes pingil istus. Ta neelatas ja tundis järsku poisi ees veel suuremat hirmu, kuigi ta ei saanud kindel olla, et just Artur milleski süüdi oli.

"Ei, kindlasti mitte, kunagi ma ju armastasin teda," ütles tüdruk endale ning ohkas veidi kergendunult, kuigi miski tema hinge ikkagi närima jäi.

Järgmisel päeval ärkas Priit lõpuks ometi üles. Esimene, kes teda külastama läks, oli Artur. Pärast teda sisenes Laura, kes ülirõõmsalt poissi kallistas. Priit näis kuidagi teistmoodi, võib-olla pisut hirmunud, aga see võis ka väsimus olla. Laura ei hakanud selle kohta pärima, vaid istus poisi juurde ning suudles teda põsele. Poiss naeratas õrnalt ja vastas musile samaga. Laura asus temaga rääkima ning nad veetsid tükk aega lihtsalt rääkides, nagu polekski nad haiglas palatis, vaid öösel Laura akna all. See miski ei jätnud aga Laurat rahule. Tunne, et midagi on valesti. Sellega võideldes tõusis ta peagi Priidu voodilt, andis ta põsele taas musi ning lahkus naeratades. Samas märkas ta taas, et oli Arturiga kahekesi. Aga enam tüdruk poissi ei kartnud. Ta istus julgelt oma kohale, kus ta viimased päevad veetnud oli, ning heitis Arturi poole kiire vilkspilgu. Selle peale tõusis poiss püsti ning sättis end Laura kõrvale.

"Mõtlesid selle peale, millest ma sulle rääkisin?" küsis ta.

"Ma ei tule kusagile, Priit on siin ja ma tahan tema juures olla."

"Tead, ta rääkis mulle midagi, kui ma tema palatis käisin," ütles Artur salapärase ning pisut õudust tekitava häälega.

"Sinu poolest võiks ta ju põrgusse kerida, miks sa kohe tema palatisse tormasid, kui ta üles ärkas?" küsis Laura pisut sapiselt, samas häiritult avastades, et ta pole poisi peale eriti vihane.

"No, ma valetasin. Aga ma ei taha jälle sama rada minna, nagu viimati. Sest tegelikult ma ju armastan sind ja räägin nüüd tõtt. Ma olin tema pärast mures, tõsiselt. Ja täna ta ütles mulle, kes teda pussitas..."

Laura sirutas kohe selga ning küsis teravalt:

"Kes?"

"Seda on sul ilmselt ebameeldiv kuulda. Ma ei tea, miks ta meie peret niimoodi vihkab. Ma saaks aru, et ainult mind, aga..."

"Kes?" kordas Laura ärritunult oma küsimust.

Artur ohkas raskelt ning ütles vaikselt, Laurale hirmunult otsa vaadates:

"Marten..."

Fking valetaja, see Artur ! (Vabandust väljendi pärast. )
Oeh..see on niiiheaaa...
Lalala, äkki oleks lahketüdruk nii hea ja paneks ruttu uusi osasi ? (A)

22.
"Mida sa ajad? Ega ta mingi poolearuline pole, et ta lampi Priidule niimoodi teeb! Pealegi, ta pole mingi vägivaldne värdjas!" hüüatas Laura. Hüüe kajas hetke koridoris, siis vastas Artur muserdatult:

"Kes teab, võib-olla oli ta täis või midagi. Pealegi, tal oli selleks ju motiiv - ta uskus, et me oleme vennaga ühesugused ja ta tahtis sind kaitsta. Mina tahaksin ka, usu."

Laura, kes Arturi juttu selle põhjendatud väidete ja kogu poisi oleku pärast uskuma hakkas, silmitses kõnelejat vapustatult.

"Laura, tule natukeseks välja," ütles Artur vaikselt ning vaatas lootusrikkalt tüdrukule otsa. Sõnatult ajas too end püsti ning astus poisi järel välja.

Artur rääkis nüüd kõik südamelt ära. Selle, kuidas ta end vahepeal tundnud oli, kuidas ta tehtut kahetsenud oli... Laura kuulas, ning kuigi tema pea talle korrutas, et Artur on talle palju haiget teinud, tahtis süda talle kõik andestada. Kaks venda olid nii tohutult erinevad: Priit oli tohutult armas, temaga võis kõigest rääkida ja ta oli äärmiselt hooliv. Artur aga oli sõltuvust tekitav ja maskuliinne. Ta suutis hetkega kõik teised poisid peast pühkida... nojah, tol hetkel mitte kõik. Sest Laura ei suutnud lakata mõtlemast, miks Marten talle niimoodi tegi. See tundus nii uskumatu, samas oli Artur selle nii lihtsalt ära seletanud... Mõttekäigu katkestas telefonihelin. Ekraanile pilku heitmata lõi tüdruk klapi lahti.

"Jah?"

"Laura, kus sa oled?" kostis torust Marteni murelik hääl. Laura asus otsekohe asju klaarima:

"Tead, see ei ole absoluutselt sinu asi! Sa oled täiesti õel. Kas sa tõesti arvasid, et Priit tahab tingimata mulle midagi halba teha? Miks sa talle seda tegid? Sinu pärast on ta haiglas..."

Nüüd segas Marten vahele:

"Mida sa ajad? Mina pole talle midagi teinud ju! No kuule, ma poleks ju sind aresti ajal aidanud, kui ma Priitu nii kangesti vihanud oleks! Kuuled? Ma ei teinud talle midagi! Kes sulle sellise mõtte pähe pani? See on absurdne!"

Ning kõne katkes.

"Laura... Ütle mulle, kas sa tunned minu vastu veel midagi? küsis Artur nüüd veidi õnnetult. Laura vaatas teda, teadmata, mida öelda. Teemad vahetusid liiga kiiresti.

"No... Sa ju tead, et sa tegid mulle haiget ja... Sa oled erutav ja nii, aga ma ei armasta sind enam..." kogeles tüdruk ning vaatas punastades poisile otsa. Too kallistas tüdrukut ning sosistas:

"Mõtle selle peale... Äkki ikka armastad..."

Laura, kelle selga mööda külmajudinad alla jooksid, jäi poissi pisut arglikult piidlema. Artur kõhkles hetke ja suudles tüdrukut. Laura tahtis teda eemale lükata, aga miski hoidis teda tagasi. Alles siis suutis ta poisist eemale tõmbuda, kui politseiauto sireenid järjest lähemale tulid...

Hetke pärast jooksis kolm politseinikku nurga tagant välja ning Arturil kästi käed üles tõsta. Poiss üritas põgeneda, aga juba suruti ta vastu seina.

"Olete vahistatud kahtlustatuna Priit Toomele raskete kehavigastuste tekitamises..."

Siis hakkas üks mundrimeestest noormehele tema õigusi ette lugema, Laura aga ei kuulanud. Ta silmitses Arturit täielikus hämmingus. Just oli poiss teda Marteni süüs veennud! Laura vaatas poissi veekalkvel silmadega.

"See olid ikkagi sina... Värdjas!" hüüdis ta ning tormas minema. Keegi talle järele ei tulnud, seega oli tema igasugustest kahtlustest ilmselt puhas. Ta astus ustest sisse ning seisis vastamisi oma vennaga.

"Marten, anna andeks, et ma sind süüdistasin! Ma olen selline kuradi naiivitar, et ma tahaks iseendale tappa anda praegu..."

Poiss silmitses teda pisut pahaselt, aga kui Laura talle kõik ära seletas, pehmus ta veidi ning võttis õe vabanduse vastu. Laura aga jooksis Priidu palati juurde. Poiss istus pahase ilmega oma voodil.

"Tsau! Kuidas läheb?" hüüdis tüdruk kohe.

"Mitte väga hästi, ausalt öelda," mõmises poiss vastu ning Laura sai aru, et miski on valesti.

"Kas juhtus midagi?" küsis ta abivalmilt.

"Mhm," sai ta vastuseks.

"Mis siis?" ei saanud Laura aru.

"Tead, Laura, sa ütlesid mulle, et ma olen sulle kallis..."

"Muidugi oled, kõige kallim oled!" vastas Laura kiiresti.

"Kui ma sulle kõige kallim olen, siis ei ole eriti tark tegu minu palati akna all mu vennaga suudelda," ütles poiss nüüd ja vaatas tüdrukule vihaselt otsa.

23.
"Sa nägid..." suutis Laura vaid öelda.

"Nägin, aga Laura... Ma ju armastan sind..." ütles Priit nüüd pigem kurvalt kui vihaselt. Laura tundis tohutuid süümepiinu.

"Ütle, kes me üksteisele oleme, sest ma ei tea, kas mul on mõtet enam loota..." ohkas Priit ning tüdruk nägi pisaraid tema silmades. Sel hetkel oleks Laura tahtnud tõepoolest endale tappa anda, ta oleks tahtnud end oimetuks kolkida, koomasse peksta, sest Priidu õnnetu nägu tegi talle tohutult haiget.

"Priit, tema suudles mind ju..." kõlas tema suust vabandus.

"Ära hakka vabandama. Sa ei teinud mitte midagi selle heaks, et temast lahti saada, et seda suudlust lõpetada!" katkestas Priit katkema kippuva häälega.

Nüüd hakkas ka Laura nutma. Ta istus toolile ning ei julgenud midagi öelda, sest kartis kõike lõhkuda, kuigi... tegelikult oligi kõik sama hästi kui lõhutud.

"Laura, vasta nüüd. Kes me teineteisele oleme? Ma armastan ju sind, aga nagu näha... Sina mind vist mitte..."

"Priit, ära mõtle nii! Ma armastan sind, rohkem kui kedagi teist!" hüüatas Laura läbi pisarate.

"Aga siis miks, Laura? Miks sa mulle haiget tegid?" küsis Priit ning kui Laura poolt midagi vastuseks ei tulnud, lausus ta õnnetult:

"Nii ei saa. Laura, mine palun ära ja tule siis tagasi, kui sa oled otsusele jõudnud, keda sa tahad. Palun mine..."

Laura vaatas poisile otsa. Viimase murtud süda oli tema näost näha.

"Ma ju armastan sind ka..." püüdis Laura veel midagi päästa, aga Priit segas vahele:

"Siis tee midagi, et ma seda uuesti uskuma hakkaksin! Nüüd mine..."

Laura tõusis nuttes püsti ning lahkus aeglaste sammudega palatist.

Marten, kes ukse taga seisis, võttis õe murelikult vastu. Muidugi oli ta süüdistuste pärast veel veidi pahane, aga Laurat pisarais nähes unustas ta juhtunu. Midagi oli totaalselt valesti!

"Matu, palun lähme ära," oli kõik, mida tüdruk öelda suutis, enne kui ta uuesti nutma hakkas. Marten võttis õe ümbert kinni ning talutas ta küsimusi esitamata haigla ustest välja autosse. Alles rooli taha istudes küsis ta õrnalt, kartes midagi valesti öelda:

"Laura, mis ometi juhtus?"

Tüdruk seletas läbi nuuksete kõik juhtunu ära, alates Arturi ülestunnistusest ning lõpetades Priidu juurest lahkumisega. Marten vajus näost ära ning sättis turvavöö peale. Õde järgis tema eeskuju ning olles sellega hakkama saanud, küünitas ta uue pabertaskuräti järele.

Kojusõit kulges rusutud vaikuses. Koju jõudes otsustas Laura, et siia ta kauaks ei jää. Kiiresti käis ta kuuma duši all, vahetas riided ning tegi end korda. Lõpuks oli ta taas särav nagu tavaliselt - Playboy jänest kujutav roosa T-särk, mustad retuusid ning teksaseelik koos roosa needivööga. Juuksed olid perfektses palmikus ning nägu kattis õrn ning tagasihoidlik meigikiht. Kui ta ennast vaid sama säravalt tundunud oleks... Tüdruk otsustas kuhugi kohvikusse istuma minna, et rahulikult kõige juhtunu üle järele mõelda. Kaasa võttis Laura vaid musta käekoti koos rahakoti ning mobiiliga. Ta lükkas esikus mustad kullavärvi kaunistustega varbavaheplätud jalga ning hüüdis emale, et läheb välja. Ema teda piirama ei hakanud - arest oli leppimise käigus tühistatud.

Plätud laksusid tüdruku astumise taktis, kui ta kiirel sammul lähima söögikoha poole suundus. Tavaliselt Laura nii kiiresti ei kõndinud, nii tormas ta ringi vaid siis, kui ta oli ärritatud. Tüdruk võttis mobiili taskust välja ning olles veendunud, et sellel vastamata kõnesid ega sõnumeid pole, pani ta telefoni kotti tagasi. Juba paistiski Laura sihtkohaks olev kohvik veidi eemalt. Laura lisas veelgi sammu. Kohale jõudnud, tellis ta endale kohvi ning istus lauda, seljaga sissepääsu poole. Ukse kohal rippuv kell helises taas ning Laura pööras sinnapoole. Tema tähelepanu köitis noormees, kes just sisse astus. Kuskilt tuli ta neiule äärmiselt tuttav ette... Muidugi, see oli Daniel! Poiss vaatas poolkogemata tüdruku poole ning viipas käega. Tellinud endalegi kohvi, astus ta Laura laua juurde ning küsis pisut ebalevalt, sellesama kerge saksa aktsendiga:

"Ootad sa kedagi?"

"Ei, istu," ohkas Laura veidi. Jah, Danieliga saab sellest asjast rääkida, ütles ta samas endale.

"Sa äkki tead juba, et Artur võeti kinni," alustas Daniel veidi arglikult juttu. Ta polnud nimelt kindel, kuidas tüdruk Arturi nimele reageerib. Laura tõstis hetkeks pilgu, näppis oma kohvitassi ning noogutas.

"Me ei pea sellest rääkima, kui sa ei taha," ütles poiss, aga Laura vaatas poisi šokolaadpruunidesse silmadesse ja vastas:

"Ei, tegelikult ma just tahan sellest rääkida," ning jutustas päeval juhtunu ka Danielile ära.

"Ai, see on valus natuke. Aga ma loodan, et teie vahel saab korda, sest no... Artur küll sind väärt ei ole. Ja kui sa Priiduga asjad selgeks saad rääkida, siis on kõik okei, ma usun," ütles Daniel selle voolava aktsendiga, haaras hetkeks Laura kätest ning vaatas talle silma.

24.
Vaikusehetke katkestas Kai-Liis, kes naeratades kohviku uksest sisse astus. Tal oli põhimõtteliselt sama riietus, mis Laural - T-särk, retuusid, seelik ja plätud - ning juuksed olid seatud lohakaks krunniks. Laura juba naeratas, sest polnud sõbrannat kaua näinud, viimati enne aresti Priidu juures peol. Kai-Liis astus kohe Danieli juurde ning kinkis talle põsemusi.

"Tsau, kallis! Mis toimub?"

Siis märkas ta, kes Danieli vastas istub.

"Laura, tibu! Pole ammu näinud!" hüüdis ta ülirõõmsalt ning kallistas Laurat, kes üritas meeleheitlikult aru saada, miks ta sõbranna suhtest midagi ei tea.

"Mis mul vahele jäi?" suutis ta lõpuks küsida.

"Mind ja Danieli mõtled? No.. Peale seda aega seal suvilas me hakkasime lihtsalt suhtlema ja nii. Ja ta suutis mu ära sebida," jutustas Kai-Liis kiirelt ning hõivas kolmanda tooli, mis laua ääres seisis.

"Ja nüüd ma olen vahepeal ära olnud, siin ja seal, mis siin vahepeal toimunud on?"

"No pärast Priidu pidu jäin ma emale vahele, sain aresti, me hakkasime Priiduga sebima natuke, Artur läks armukadedaks, pussitas Priitu ja üritas seda Matu kaela mätsida, me läksime Priiduga tülli, sellised tähtsusetud asjad," ohkas Laura ilmse sarkasmiga. Kai-Liis oli aga täiesti kohkunud ning kallistas sõbrannat, kes üritas rahulik olla.

"Anna andeks, et ma pole siin olnud, sulle toeks ja nii. Kui ma oleks teadnud..."

"Pole hullu. Ma sain siiamaani hakkama, nüüd vist enam mitte," ohkas Laura, olles ise täielikult üllatunud, et ta nii ükskõikne oli.

"Kõik saab korda, tüdruk, sest Priit on su järele arust ära, päriselt," ütles Kai-Liis ning silmitses Laurat rahutult. Viimane võttis kohvitassist viimase sõõmu ning küsis siis:

"Jääme veel siia või läheme ära?"

"Ma arvan, et väga vahet pole. Või Äkki läheks Priidu juurde? Kui see sulle, Laura, muidugi sobib," vastas talle Kai-Liis.

"Mina vist ei tule, te võite minna," lausus Laura ning haaras tooli seljatoelt oma käekoti.

"Okei," ütles Daniel ning vedas ennastki püsti. Koos astusid nad kohviku uksest välja, kus nad pidid hargnema. Laura sai nii Kai-Liisi kui Danieli käest kallistuse ning asus minekule. Ta nägi veel, kuidas paarike rõõmsameelselt käsikäes mööda kõnniteed eemaldus. Teda tabas tunne, mida võib kirjeldada sõnapaariga "kurb kadedus". Ta pööras sõpradele selja, et nende rõõmsameelsust mitte näha, ning asus kodu poole astuma, seekord palju aeglasemalt kui enne.

Koju jõudis tüdruk vennaga enam-vähem ühel ajal. Too peatas auto ning astus rahulikult uksest välja. Marten avas džentelmenlikult ka kõrvalistuja ukse, kust vupsas naeratades välja Liis, Marteni tüdruksõber. Nad kaks olid koos imearmsad: mõlemad brünettide juuste ning suurte säravate silmadega. Marteni valge-rohelisekirjud põlvpüksid harmoneerusid fantastiliselt Liisi virsikuvärvi kleidiga. Vähemalt Laura jaoks, sest tüdruk jumaldas neid kolme värvi koos. Otsemaid naeratas tüdruk õnnelikult, kuigi talle kohe Priit meelde tuli, ning tormas Liisi juurde. Ta polnud "tulevast vennanaist", nagu ta teda kutsus, juba ammu näinud. Liis kallistas Laurat ning naeratas talle sama soojalt, nagu alati. Koos suundusid nad tuppa, kus Laura ning Marteni ema nad kohe ülevoolava rõõmuga vastu võttis. Eriti muidugi poega ja tema tüdrukut. Kohe istusid nad ruumikasse elutuppa, kuhu ema juba laua oli katnud. Ta teadis Liisi tulekust ette, seega on midagi toimumas, teadis Laura. Tavaliselt olid nad omaette, kas Liisi juures, kelle vanemad pooltki nii ülihoolitsevad polnud, või kusagil väljas.

Igal juhul nägi elutuba väga armas välja. Seintel olev kreemikasvalge tapeet muutis toa avaraks ja valgeks, muljet aitasid lisada ka hiigelsuured aknad. Sektsioonkapi klaasuste taga olid kõikvõimalikud serviisid, iga vähegi riiulit meenutava mööblitüki peale oli pandud mõni taim. Ja kogu selle ilu keskel lumivalge linaga kaetud tagasihoidlik lauake kohvi ning küpsistega. Laura vaatas toas ringi ja tundis, et oli seda maja ning tuba taga igatsenud, kuigi ta eriti kaua siit eemal ei olnud.

Tema mõttekäigu katkestas Marteni lause:

"Mul ja Liisil on teile midagi öelda."

Laura sättis end otsemaid sirgelt istuma ja vaatas venda ja tema tüdrukut ärevalt.

"Üks hea uudis kuluks ära," ütles ta endale mõttes.

"Nojah... Et siis..." kogeles Marten häbelikult, Liis aga ütles õnnelikult:

"Ma olen kolmandat kuud rase!"

25.
Ema, kes parajasti endale kohvi valas, jäi paari uskumatult vaatama. Lõpuks tõstis Laura ta käe ülespoole, et terve laudlina kohvi täis ei saaks. Samal ajal oli ta ise ka täielikult üllatunud.

"Ah et nii on siis lood... Te saate lapse?" küsis ema lõpuks, peale pikka ja piinlikku vaikust. Noorpaar punastas ja Liis ning Marten vaatasid teineteist üliõnnelikult. Ema küsimusele vastasid nad õnnelike noogutustega. Lõpuks tõusis Laura püsti ning kallistas mõlemaid tulevasi vanemaid. Oli kuidagi kohmetu ja samas siirast rõõmu täis hetk.

Liis jäi selleks ööseks Marteni juurde. Laura aga hakkas hilisõhtul voodisse heites Priidule mõtlema ning suutis enda tuju uuesti ära rikkuda. Ta üritas aru saada, mida ta Priidu vastu tunneb ning kui see on tõesti armastus, siis kuidas poisile seda tõestada? Tüdruk needis Arturi maapõhja.

Kui teda poleks olnud, siis oleks kõik korras, Priit oleks terve ja... "Huvitav, kas me oleksime koos või ei?" mõlgutas ta mõtteid. Lõpuks, kui ta juba uinuma hakkas, tuli talle idee Priidule sõnum saata. Kiiresti haaras ta öökapilt telefoni, mis oli peale aresti taas saanud osaks tema igapäevaelust, ning asus nuppe vajutama.

Priit ärkas piiksumise peale. Tema telefonile oli tulnud sõnum. Poiss avas klahviluku ning tõdes, et sõnum oli tulnud Lauralt. Millegipärast tundis ta selle üle rõõmu, kuigi ta üritas endale selgeks teha, et tüdrukut tuleb veidi aega vältida. Siiski luges ta sõnumi läbi.

"Tsau, Priit! Sorri, kui see sõnum sind mingil moel häirib, aga ma tahtsin sulle omal nõmedal kombel ilusat und soovida. Ma ei tea, mida sa minust arvad, aga sa tead ju, et ma armastan sind üle kõige. Sinu Laura."

Priit naeratas, sest sõnum tundus talle tõeliselt armas. Siiski jättis ta sellele vastamata, sest veel ei olnud aeg talle kaela langeda. Veidi rahutult jäi poiss peagi magama.

Laura ärkas kell pool neli öösel. Ta hüppas voodist välja ja astus akna vahele. Kui palju kordi oli ta siit välja hüpanud... Nii tegi ta ka nüüd ning hetke pärast maandus ta märjal murul. Äsja oli vihma sadanud ning väljas oli jahe. Laura ei hoolinud sellest. Ta seisis akna all pikalt, taevasse vaadates. Öö oli pilvine, ainult paar tähte ja kuusirp paistsid. Laura vaatas kuud ning sosistas vaikselt kõike seda, mida ta Priidule öelda tahtis. Siis algas uus vihmahoog. Tüdruk ei hoolinud sellest, et vihm talle kaela sadas, ta sosistas endiselt kuu poole ning ronis tuppa alles vihmasagara lõppedes. Nüüd oli ta läbimärg ja tal oli külm. Ta vahetas pidžaama öösärgi vastu ning ronis tagasi teki alla.

Ennelõunal ärkas ta väsinuna. Tema pea valutas kohutavalt ja keha raputasid külmavärinad.

"Lollakas, miks sa öösel sinna õue ronisid," ütles ta endale peeglisse vaadates. Hääl oli kähe ning tüdruk köhis pikalt. Ta läks vaikselt teki alla tagasi, kuid ei suutnud enam uinuda. Sõnumipiiksu peale oli ta täielikult ärkvel.

"Ma mõtlesin et ma ei saada sulle midagi vastu, aga keda ma lollitan, sa ju tead, et ma armastan sind ka. Kui näeme, siis räägime asjad selgeks, praegu on kõik natuke segane veel. Kallid ja musid! Priit."

Laura oleks veel õnnelikum olnud, kui see neetud peavalu ja need külmavärinad oleksid järele jäänud. Laura tahtis teada, kas tal on ka palavik ning astus pehmelt teise tuppa. Ema jõi köögis kohvi, seega lipsas Laura ülima kiirusega elutuppa, et ema midagi ei taipaks ega muretsema ei hakkaks. Ta võttis kapist kraadiklaasi ning tippis tagasi oma tuppa. Viie minuti pärast ohkas tüdruk omaette:

"No, jumal tänatud sellegi eest!"

Kraadiklaas näitas 36,6. Vähemalt polnud ta tõsiselt haige. Laura viis termomeetri kappi tagasi ning haaras ühe peavalutableti. Seejärel astus ta kööki, et endale hommikusöök võtta ning tableti jaoks klaas vett muretseda. Paari minuti möödudes suundus koos aurava teetassi ning kahe krõbeda röstsaiaga oma tuppa.

Hommikusöögi lõpetanud, võttis ta ka tableti sisse ning haaras laualt oma sülearvuti. Tänu teele olid külmavärinad järgi jäänud ning selle tunni jooksul, mis ta internetis veetis, läks ka peavalu veidi nõrgemaks. Laura jäi mõtlema, kuni koputus uksele tema mõtted katkestas.

"Mhm," sõnas tüdruk ning sisse astus Marten.

"Hommikust," ütles poiss uniselt. Laura heitis pilgu seinakellale.

"Pool üks pole nii hommik enam," vastas ta naeratades.

"Nojah, seda küll," naeris ka Marten ning küsis:

"Me Liisiga lähme poodi, tuled ka?"

"Okei, anna mulle mingi kümme minutit," vastas Laura ning hüppas voodilt püsti. Marten noogutas ning astus õele naeratades toast välja. Ilm polnud väga soe, seega pani Laura selga natuke soojemad riided: kollase topi ning selle peale halli pusa, jalga mustad teksad ning tossud. Ta tõmbas kiirelt kammiga läbi juuste, puhastas hambad ning astus Marteni toa ukse vahele. Marten pani endale parajasti pluusi selga ning juba astusidki nad kolmekesi uksest välja.

Teel poodi saabus Laurale sõnum:

"Tsau, Laura! Ma tahaksin sinuga meist rääkida, kas saad haiglasse tulla? Priit."

Nii, siia siis sai ka nüüd kolm osa koos käesolevaga

26
Kohe hüüatas Laura vennale, kes rahulikult rooli keeras:

"Palun, lähme haiglast läbi!"

Marten ütles rõõmsameelse "okei" ning keeras poe parklasse.

Kogu poeskäigu aja tundis Laura, nagu kõnniks ta sütel. Kiiresti valis ta üht-teist välja ning tormas kassasse. Ka Marten ja Liis mõistsid, et Laural on tuli takus ning tegutsesid samuti ruttu. Napp kümmekond minutit peale poodi astumist olid nad juba uuesti autos ja sõitsid haigla poole.

Juba tuttava palati ukse taga hingas Laura sügavalt sisse ning vajutas lingile. Priit istus voodis ning mängis telefoniga. Tüdrukut märgates pani ta mobiili kohe lauale ning ütles kohmetult:

"Tsau, Laura!"

"Tsau! Millest sa rääkida tahtsid?" asus tüdruk kohe asja juurde.

"No... meist ja sellest, mis me oleme," ütles Priit, ohkas hetke ning jätkas siis.

"Vaata, ma armastan sind väga, aga... Sa tegid mulle haiget. Muidugi meeldiks mulle, kui kõik saaks samamoodi edasi minna. Kuid ma ei saa. Ma ei usalda sind enam piisavalt, et kõik saaks õnnelikult edasi minna..."

Laura vajus iga sõna juures järjest rohkem kössi. Nii valus kui tal nende sõnade pärast ka polnud, teadis tüdruk, et Priidul on sellisteks mõteteks täielik õigus. Kui Priit vaikis, vaatas Laura talle otsa ning silmade ees kiskus ähmaseks.

"Laura, palun ära hakka nutma, kallis! See ei pruugi ju igaveseks nii jääda, lihtsalt mul on aega vaja, et kõik korralikult selgeks mõelda. Ja võib-olla varsti me hakkame jälle käima... Palun, ära nuta!"

Laura tõstis pilgu ning tõusis siis ka ise.

"Ikkagi teeb haiget..." ohkas ta ning küsis aremalt kui eales varem:

"Kas ma tohin sind kallistada?"

Priit noogutas õnnetult. Laura astus lähemale ning kallistas poissi õrnalt. Enne minekut vajutas ta poisi põsele musi ning juba vajus uks tema selja taga kinni.

Priit ohkas ning ütles endale:

"Ma tegin ju õigesti. Mille kuradi pärast see siis nii vale tundub?"

Laura vajus masendununa Marteni auto tagaistmele. Vend ei hakanud midagi pärima, ilmselt taipas ta kohe, kuidas õel läks. Vaikuses sõitsid nad kodu poole. Laura tundis end täiesti tühjana, nagu kõik oleks temast välja rebitud. Ta ei suutnud nutta, ta ei suutnud mõelda, ta ei suutnud end õieti liigutadagi. Liis silmitses teda kaastundliku pilguga ning ei märganudki, kui üks neile vastu tulev auto järsult vastassuunavööndisse vajus ning otse Marteni Opel Calibrale ette sõitis...

Nii, paar uut osa
Karjuge, pliis, kes seda jama loeb, tahaks teada nii huvi pärast

27.
Laura avas eredast valgusest hoolimata silmad. Kusagilt kostis mingisugune sireen, tüdruk ei suutnud öelda, milline. Samuti oli kosta pidev auto signaal. Laurale meenus juhtunu ning ta avas oma turvavöö. Ettepoole ronides nägi ta teadvuse kaotanud Liisi ning Martenit, viimane polnud turvarihma kinni pannud ning tema kulmu kohal oli suur veritsev haav. Autos, mis neile otsa oli sõitnud, lebas mees rooli najal, sellest ka too signaal.

Nüüd jõudsid kohale ka kiirabi ning politsei. Liis ja Marten tõsteti kanderaamile ning ka Laura viidi kontrolli jaoks haiglasse. Teel palus tüdruk, et kõik oleks korras, sest veel üks neetud õnnetus oleks tüdruku murdnud.

Haiglas ei tuvastatud Laural midagi hullu, turvavöö oli tüdruku päästnud. Ka Liisiga oli kõik põhimõtteliselt korras, lapse jälgimiseks pidi ta öö haiglas veetma. Marteniga oli asi tõsisem - tal oli kerge peapõrutus, seetõttu otsustati ta paariks päevaks haiglasse jätta.

Laura, olles emale juhtunust teatanud, otsustas Martenit vaatama minna. Saanud aga palati numbri, ohkas ta väsinult... Priidu palat. Soov venda näha kahanes koheselt. Kuna ta oli arstilt kuulnud, et Marten pole veel teadvusel, otsustas ta mitte venda vaatama minna.
"Mida ma seal teeks? Jõllitaks Matut, samal ajal kui Priit mind vahib? Jääb ära," ütles ta endale ning asus minekule. Ukse vahel põrkas ta emaga kokku.

"Laura, kullakene, kas kõik on ikka korras?" küsis naine kohe murelikult.

"Jaa, kõik on hästi," ütles Laura. Ning puhkes nutma. Juhtunu mõju jõudis alles nüüd kohale. Ema kõrval kõndides tuikus ta kuidagi venna ja Priidu palatini ning seletas emale, miks ta sinna sisse minna ei taha. Ema vaid noogutas, kallistas nutvat tütart ning suunas ta koridori pingile istuma. Siis astus ta poja palati uksest sisse.

Laura pani MP3-mängija klapid kõrva ning kuulas muusikat, kuni ema uksest välja astus, rusutum kui enne.

"Lähme, Laura," ütles ta ainult.

Valvelaua juures sattus ta kokku õega, kellega ta rääkima jäi. Laura, kes nagu transis ema järel astus, ei pannud tähelegi, mille üle nad arutlesid, ta ainult liigutas ennast nii, nagu ema. Samasuguses olekus astus ta ustest välja, autosse, ning pani turvavöö kinni.

"Laura, kõik saab korda," üritas ema kuidagi tütart ergutada, see ainult noogutas ning silmitses läbi akna haigla uksi. Tüdruk oli täiesti tuim ning tundetu. Kui väga ta ka ei tahtnud, ei suutnud ta ühtainsat sõnagi kuuldavale tuua, nutmisest rääkimata.

Sellises vaikuses möödus terve kodutee. Laura suundus otsekohe oma tuppa ning asus tegelema millegi tõeliselt huvitavaga - ta heitis voodile ning vaatas lage.

"Ma peaks selle üle värvima," mõtles ta omaette ning turtsatas siis.

"Appi, mis kuradi jama ma ajan?" ütles ta endale ja sulges silmad. Hoolimata sellest, et autoavarii end pidevalt meelde tuletas ja kujutluspilt verisest Martenist üha uuesti ja uuesti silme ette kerkis, uinus Laura peagi. Ta oli üks neist, kellele pidev närvipinge unisust tekitas.

Kui Priit oma haiglavoodis silmad avas, märkas ta kohe, et ta pole enam üksinda. Teises voodis lebas keegi poiss, silmad lahti. Priit imestas veidi oma sügava une üle ning köhatas siis vaikselt. Toakaaslane, kui teda nii nimetada võib, pööras otsekohe pead ning vaatas tuttavale poisile otsa.

"Priit, sina," ütles ta ainult.

"Mina jah. Ja sina oled Marten, eks?"

Nimetatu noogutas õrnalt ning tegi siis valugrimassi.

"Mis juhtus?" päris Priit edasi, kuna ei näinud, et Martenil selle vastu midagi oleks olnud.

"Mina, mu tüdruk ja Laura tegime autoavarii," vastas küsitu.

Priit tõmbus otsekohe pingule.

"Kas Lauraga on kõik ikka korras?"

"Ma ei tea, ma alles ärkasin. Aga tal ja Liisil olid turvavööd kinni, nad peaks enamvähem kombes olema... Oioi," ütles poiss ning neelatas.

"Mis oioi?" küsis Priit ikka veel murelikult.

"Mu tüdruk ta ootab last ju... Oh jumal, kui Liis nüüd lapsest ilma jäi, siis on kõik täiesti sealsamuses."

Priit silmitses palatikaaslast kaastundlikult ning ajas end ettevaatlikult istuli.

"Kuhu sa lähed?" küsis Marten otsemaid.

"Kutsun õe, ma tahan ka teada, kuidas neil on," vastas poiss ning kõhtu kergelt kinni hoides suundus koridori. Marten jäi muremõtetega üksi.

Veidikese aja pärast saabus Priit tagasi.

"Ma rääkisin õega, kõik on korras, su laps on alles ja kõik... Ja Laura on ilmselt kodus juba," ütles ta vaid ning vajus väsinult ning valugrimasside saatel voodile tagasi. Marten hingas kergendatult ning küsis siis ettevaatlikult:

"Kuule, Laura käis täna siin, eks?"

"Mhm," vastas Priit lühidalt ning ohkas.

"Ta oli pärast täitsa tujust ära, mis teil kahel juhtus?" küsis Marten nüüd valusa küsimuse.

28.
Priit ohkas ning rääkis kõik ära, alates sellest, kui ta Laurat ning Arturit suudlemas nägi, ning lõpetades varasema vestlusega, kus Priit oli nende suhte veidikeseks katkestanud.

Peale tema jutu lõppemist oli väike vaikusehetk, siis küsis Marten:

"Ta meeldib sulle ikka veel, eks?"

"Ja kuidas veel, rohkemgi kui meeldib, aga... Nii ei saa ju," vastas Priit ning ohkas.

"Aga kui sa teda ikka veel armastad, siis mis mõttega sa ennast ja teda piinad? Ta sai ise ka aru, et ta tegi sitasti, ma pakun. Ta tunneb niigi halvasti ennast, sa tegid asja veel hullemaks. Ma ei kujuta ette, kuidas ta kogu selle pasaga toime tuleb..." ütles Marten õnnetult ning kibestunult.

"Ega ta ometi endale kallale ei lähe?" küsis Priit, kui oli Marteni juttu veidi seedinud.

"Ei, seda ma ei usu, aga ta on pärast seda pidu sinu juures täiesti kaine olnud. Ta võib uuesti jooma hakata, seda ma kardan kõige rohkem."

"Ma olen ka kaine olnud, enne seda pidu juba olin... Ma ei taha, et ta jälle jooma hakkaks, ausalt öeldes."

"No, aga siis tee midagi! Ma ütlesin ju, pole mõtet ennast ja teda piinata. Kui sa teda armastad, siis tegutse!"

Priit ohkas, noogutas ning haaras oma telefoni.

Laura ärkas helina peale üles. Nähes helistaja nime ekraanil, langes ta tuju veelgi ning ta mõtles juba kõnet ignoreerida, otsustas aga poisi siiski ära kuulata. Ta juba teadis, et vältimine ei lahenda midagi, seega lükkas ta klapi lahti.

"Räägi," ütles ta järsult.

"Laura, anna andeks, et ma sulle niimoodi haiget tegin. Ma oleks pidanud asju natuke teise nurga alt vaatama. Su vend pani mulle aru pähe ja Laura, ma ju armastan sind ikka veel, ma ei tahtnud sulle haiget teha. Kui sa mulle andeks annad, siis on kõik juhtunu unustatud. Ma loodan, et sa ei ole mu peale kuri ega midagi..."

Poiss vaikis. Nüüd hingas Laura sügavalt sisse ning küsis siis:

"Tead, äkki räägime silmast silma?"

"Jah, sobib. Kohe?" vastas Priit ning sai vastuseks lühikese "jah"-i. Siis lõppes kõne ning Priit selgitas toimunut ka Martenile. Too tõstis pöidla üles ning sulges silmad. Väsimus kippus peale.

Ta ei ärganud ka siis, kui Laura ukse avas ning õrnalt naeratades Priidu juurde astus. Noored tervitasid teineteist häbelikult ning Laura istus Priidu voodile. Poiss hakkas rääkima:

"Sorri selle pärast, mis hommikul juhtus. Ma oleks pidanud sind uskuma, kui sa vabandada üritasid... Ma ikka pidin tingimata su vait sundima põhimõtteliselt, ma ei võinud ju sind kuulata. Artur on mu vend, ma peaks teda ju tundma, ma oleks pidanud aru saama, et sa pole milleski süüdi tegelikult..."

Poiss ohkas ning jätkas siis punastades:

"Nii et kui sa veel tahad, siis... Palun, ole edasi mu tüdruk..."

Laura naeratas ning noogutas õrnalt. Ka Priit kergitas suunurki ning tõusis, et Laura huultele kerge suudlus vajutada.

Siis hõõrusid nad ninasid vastamisi ning Laura turtsatas.

"Mida sa naerad?" küsis Priit arusaamatult ning tüdruk vastas lõbusalt:

"Eskimod tervitavad nii."

"Sel juhul oled sa minu väike eskimoplika," ütles Priit ning tegi Laurale musi.

"Ja sina oled minu eskimopoiss," sõnas Laura ning suudles Priitu õrnalt. Poiss tõmbas ta endale lähemale ning nad ei tõmbunud teineteisest eemale enne Marteni tasast, padja sisse surutud aevastust.

"Sorri, tuvikesed, ma ei tahtnud teid segada," ütles ta pisut häbelikult. Laura astus venna juurde ning kallistas teda, samal ajal talle kõrva sosistades:

"Aitäh, et sa selline kosjamoor ja susserdaja oled!"

"KosjaMOOR ja susserdaja! Kui armas sinust!" naeris Marten ning ütles siis vaikselt, et Priit ei kuuleks:

"Kui ta natuke rohkem oma venna moodi oleks, siis oleksin ma täiesti vastupidist teinud."

"Kui ta natuke rohkem oma venna moodi oleks, siis ma ei armastaks teda," vastas Laura, kallistas venda veel kord ning astus Priidu juurde.

"Ma lähen nüüd, millalgi helistame, eks?" ütles ta poisile, suudles teda veel kord ning lahkus.

"Tüüp, sa oled täiesti armunud," ütles Marten naerdes niipea, kui uks Laura selja taga oli kinni vajunud.

29.
Priit hammustas huulde ja noogutas, õndsat naeratust näole venitades. Mõlemad poisid rääkisid veel pikalt, jagades kogemusi ja nende üle elavalt arutledes.

Laura aga, olles üpris väsinult, aga õnnelikult koju jõudnud, avastas esikukapilt kirja:

"Laura!

Läksin ööseks Kaie juurde, keeda endale ise midagi. Homme kümne ajal tulen tagasi!

Emps."

Kaie oli Laura ema üks lähedasemaid sõbrannasid ning ema ööbis seal tihti.

Laura astus kööki ning kaalus hetke, kas väike pidu korraldada, aga leidis, et ta ei taha alkoholi. Selle avastuse üle mõeldes astus ta kööki ning asus kappe revideerima. Rõõmsalt leidnud, et kapis on mitu pakki kasutuskõlblikke kiirnuudleid ning külmkapis ka poolik pudel ketšupit, haaras ta riiulilt poti ning hakkas sinna sisse juba vett laskma, kui talle tuli pähe uus mõte. Kiiresti haaras ta köögilaualt käekotist telefoni ning helistas Kai-Liisile. Viimane oli kohe nõus ööseks sõbranna poole tulema ning ta sai loa ka oma emalt. Lõpetades hüüdis Kai-Liis, kes torust kostva kahina järgi ilmselt asju pakkis:

"Ma olen viie mindi pärast seal! Kui sa enne nuudleid keetma hakkad, siis ma löön su maha!"

Mõlemad naersid ning lõpetasid kõne. Laura jättiski poti kraanikaussi ootama ning astus oma tuppa. Ta uuris tähelepanelikult oma DVD-riiulit, lõpuks sealt kaks komöödiat kaasa haarates. Kui ta oli karbid teleri kõrvale asetanud, astuski Kai-Liis uksekella laskmata uksest sisse, nagu neil kahel ikka kombeks oli, kui vanemaid kodus polnud. Tüdruk viskas tossud nurka ning kallistas sõbrannat õnnelikult. Koos tormasid nad kööki.

See õhtu oli üks paremaid viimase aja jooksul. Tüdrukud sõid nuudleid, keetsid teed ning suutsid köögipõranda vett täis kallata. Seda kuivatades said nad ise läbimärjaks ning veetsid ülejäänud õhtu pidžaamades. Nad vaatasid ära mõlemad Laura valitud komöödiad ning rääkisid kella kaheni diivanil juttu.

Järgmisel hommikul elutoa diivanil ärgates nägi Laura enda rõõmuks, et maja on peaaegu korras. Jättes Kai-Liisi magama, läks Laura riietuma. Heitnud pilgu aknast välja ning näinud säravat juuli-lõpu-ilma, otsustas Laura helesinise T-särgi, mustade retuuside ning teksaseeliku kasuks. Ta kammis juuksed ära ning meiki tegemata läks tagasi elutuppa. Laura astus laua juurde, korjas mustad nõud ära ning tassis need kööki. See oli üks vähestest kordadest, kui nõude pesemine talle meeldis. Vaikselt ümisedes lappis ta puhtad taldrikud restile ning astus siis taas elutuppa. Kai-Liis magas endiselt. Laura viis DVD-d oma tuppa ning tassis sinna ka oma voodiriided. Alles pärast seda sõi ta hommikust. Lõpuks ärkas ka Kai-Liis, kes peale riietumist samuti oma voodipesu kokku lappis, Laura tuppa viis ning siis sööma tuli. Lõpuks läksid nad koos vannituppa ning pesid end, seejärel tehti ühine otsus haiglasse minna. Kell hakkas kümme saama, seega arvas Laura, et ootab ema ära. Aja viitmiseks panid tüdrukud muusika mängima ning tantsisid mööda tuba ringi.

Paar minutit peale kümmet astus Laura ema naeratades uksest sisse. Ta tervitas mõlemaid tüdrukuid rõõmsalt ning lubas veidikese aja pärast samuti haiglasse minna. Nende sõnadega saatis ta tüdrukud ära.

Laura kõndis Kai-Liisi kõrval. Viimane märkas varsti sõbranna mõtlikku olekut ning küsis:

"Millest sa mõtled?"

"Ah, ei millestki... Emal oli meeste lõhnaõli lõhn küljes."

"Ära tee sääsest elevanti! Ilmselt ta kallistas selle sõbranna meest või midagi."

Laura mõtles selle väite peale hetke ning ütles siis:

"Kaie on vallaline."

MINALOEN !

Häääästiheajutton.