Life's not meant to be easy (#55+epiloog, LÕPETATUD.]

MinaloenminaloenMINALOEN!!! SUPEEEEEEEEEEEEEEEEER

MINA KA LOEN!!! Mitte, et sa seda ei teaks juba, aga nooh.

Kirjuta ruttu edasi ! : )

Uued
30.
"Ah, ära tekita sellest nii suurt probleemi. Sellele on loogiline seletus olemas, pealegi, su ema pole mingi meesteõgija ju," ütles Kai-Liis muiates ning nüüd kerkisid ka Laura suunurgad ülespoole.

"Pealegi, mul on sulle üllatus," ütles Kai-Liis sõbrannale.

"Mis üllatus?" küsis see õhinal vastu.

"Priit helistas mulle vahepeal, ta ei saanud sind kätte. Ta sai eile õhtul haiglast välja," vastas Kai-Liis muiates ning tõstis sõrme suule, kui Laura kiljuma pistis. Teisel pool tänavat olevas bussipeatuses seisvad inimesed silmitsesid neid veidi, pöördusid siis oma mõtteisse tagasi.

Tänavanurgal pöörasidki nad Priidu maja poole ning Laura lisas sammu, et rutem kohale jõuda. Kai-Liis naeris ning üritas tal järel püsida.

Samasuguses tujus kõndisid tüdrukud Priidu juurde ning lasid ärevalt uksekella. Kostsid sammud ning hetke pärast seisis Priit ise uksel. Külalisi nähes naeratas ta laialt ning kallistas kõigepealt Laurat ning seejärel Kai-Liisi. Ta palus sõpradel pisut oodata ning lipsas oma tuppa. Selle aja jooksul avastas Kai-Liis, et double date oleks selle päeva puhul ideaalne. Kiiresti helistas Danielile ning see jõudis autoga kohale hetkeks, kui Priit oma toa uksest ümber riietununa välja astus ning Laural käest haaras. Kai-Liis tutvustas ka Priidule plaani: kiire peatus supermarketis ning piknik mere ääres. Priit oli selle ideega väga rahul. Seega istusid noored autosse, Daniel Kai-Liisiga ette ning Priit ja Laura taha. Poes pandi rahad kokku ja osteti kõike head-paremat. Siis sõitis Daniel linnast välja ühte vaiksesse pillirooga ümbritsetud randa. See koht oli täiesti eraldi, seal ei olnud keegi ilmselt ammu käinud. Kiiresti pakkisid noored asjad lahti ning natukese aja pärast pidasid soojas meres veesõda. Priit hoidis küll pisut tahaplaanile, kuna haavad tegid veel valu, aga ta ei jäänud kaugeltki lõbust kõrvale.

Peale ligi tunnist vees möllamist suunduti lõpuks kaldale. Daniel oli kodust hiigelsuure piknikuteki kaasa võtnud. Sellele mahtus kogu ostetud toit ning lisaks sellele ka kõik neli noort. Söömise ajal viskasid kõik nalja ning naersid. Kui kogu toit hävitatud oli, pikutasid kõik tekil ning võtsid päikest. Nii veeres päike vaikselt lääne poole ning õhk muutus jahedamaks. Lõpuks otsustas Kai-Liis, kelle organiseerimismeel oli äärmiselt tugev, asju pakkima hakata. Kõik liitusid temaga jõudumööda ning paari minutiga oli laagriplats korras. Juba hakkasid kõik autosse istuma, kui Laura äkki mere poole tormas. Ta kirjutas niiskele liivale, kuhu lained ei ulatunud, oma nime. Tema tegevust mõistsid peaaegu kohe ka teised ning lõpuks seisis rannaliival suure südamega ümbritsetud tekst:

"Laura & Priit ja Daniel & Kai-Liis olid siin!"

Seda kunstiteost rahulolevalt silmitsedes hakkas Laura tagurpidi auto poole astuma. Lõpuks, kui ta kivi otsa komistades peaaegu pikali kukkus, keeras ta end siiski näoga liikumissuunas ja haaras oma poisil käest.

Tagasisõit oli pikk ja igav. Laurale tükkis uni peale, seega vajus ta varsti Priidu õla najale ning sulges silmad. Poiss omakorda võttis tema õlgade ümbert kinni ning toetas enda pea tüdruku oma najale. Pooleldi unes olles tundis Laura, kuidas Priit iga paari minuti möödudes tema laubale kerge musi vajutas.

Laura juurde jõudes otsustas Priit Laura tuppa saata. Ta haaras magava tüdruku õrnalt sülle ning tassis ta ukseni, kus ta uksekella lasi. Tüdruku ema tegi talle ukse lahti ning Priit viis Laura õrnalt tüdruku tuppa, riietas ta enam-vähem lahti ning pani voodile. Kinkinud tüdrukule hüvastijätuks veel ühe suudluse, astus poiss omaette naeratades uksest välja.

Järgmisel hommikul ärgates läks Laural natuke aega, et mõista, miks ta T-särgis oma voodil lamab ning miks tema riided kokkupanduna laual lebavad. Lõpuks tuli talle kõik meelde ning ta otsustas pesema minna.

Peale igahommikusi toimetusi oli talle selge, et ta on majas üksi. Nüüd tuli talle meelde ema koos oma lõhnadega ning ta otsustas midagi ette võtta, et end asjaga kurssi viia. Esikukapilt leidis ta nagu palumise peale ema mobiili. Kiiresti leidis tüdruk üles sõnumid ning tänas jumalat, et tema ema oli need alles jätnud. Esmalt vaatas ta läbi saadetud sõnumite kausta. Mitu sõnumit kellelegi Ardole. Ta avas esimese, viimati saadetu.

"On Sul täna vaba? Igatsen Sind, tahaks Sind näha! Sinu Maret."

Laura kortsutas kulmu ning avas mingi suvalise, vanema sõnumi.

"Olen üksi praegu, lapsi pole, tuled äkki läbi? Sinu Maret."

Laura pea hakkas ringi käima ning ta ei tahtnud ema kirjutatut rohkem lugeda. Tüdruk otsustas saabunud sõnumid üle vaadata, et oma kahtlustes veenduda. Jälle oli ees Ardo nimi.

"Muidugi, kallis! Igatsen Sind juba tohutult, palun tule! Jään ootama! Sinu karumõmm Ardo," kõlas esimene.

"Öök," suutis Laura sõna "karumõmm" lugedes kuuldavale tuua. Sellest talle piisas. Emal oli mingi neetud suhe ja Laural oli liiga kuradi palju tegemist, et seda märgata... Tüdruk otsustas veel veidi nuhkida. Ta lülitas arvuti sisse ning paari minuti pärast silmitses juba ema Orkuti sõprade nimekirja, et sealt Ardot leida.

Natukese aja pärast oli tal otsitu käes. Mees oli isegi üle ootuste nägus. Ta võis olla Laura emast mõni aasta noorem. Tüdruk unustas end mehe pilte jälgima ning võpatas, kui kuulis ema ehmunud hüüatust:

"Mida sa teed?"

Nii, nüüd hakkavad osad VEEL aeglasemalt tulema, sorry guys :)
31.
Laura kohkus ning leiutas ruttu vabanduse:

"Ma siin niisama... surfisin Orkutis ringi. Ema... sa tunned seda meest või? Sa tundusid nii ehmunud."

"Eeh... häguselt tunnen, ta on selline... tuttava tuttav," vastas naine ebausutavalt. Laura surus muige alla ning pahandas pisut, et ema niimoodi salatses.

"Mm... okei. Ma lähen Priidu juurde siis," muutis Laura teemat ning tõusis.

"Pole mõtet, Priit on täna kohtus. Arturi vastu tunnistamas," ütles ema, pannes Laura imestama, kuidas ema Priidu tegemisi temast paremini teadis. Seda imestust jagas ta ka emaga, mille peale naine rahunenult vastas:

"Ta käis hommikul siin, sa alles magasid. Ta ütles, et tänane päev on tal kinni ja et ta igatseb sind." Naine muigas.

Ohates keeras Laura end arvuti poole tagasi ning küsis MSNis Kai-Liisilt, millega too tegeleb. Sõbranna vastas, et läheb varsti Danieliga välja. Laura teadis, et ilma Priiduta tunneks ta end viienda rattana vankri all ning ei rääkinud sellest rohkem. Päev tõotas kujuneda masendavalt igavaks.

Kuni kella kolmeni passis Laura internetis, siis andis ta alla ning suundus enda tuppa joonistama. Ka sellest ei tulnud midagi erilist välja ning ülejäänud õhtu veetis tüdruk teleri ees. Priit aga ei helistanud, ei saatnud isegi SMSi ning see pahandas Laurat pisut.

Järgmisel hommikul ajalehte sirvides leidis ta sellest huvipakkuva artikli.

"Venda pussitanud noormees kaheks aastaks trellide taha

Oma venda 6 korda kõhupiirkonda pussitanud Artur Toome (19) mõisteti eile raskete kehavigastuste tekitamise ning narkootikumide omamise ja tarbimise eest vangi. Esialgu uuriti vaid pussitamise juhtumit, kuid tunnistuste käigus selgus ka tõsiasi, et poiss omas väikeses koguses metüleendioksümetamfetamiini ehk ecstasyt. Kokku määrati noorukile kaks aastat vanglakaristust."

Laura ohkas ning mõtles:

"Selliste tegude eest kaks aastat? Eesti õigussüsteem on küll sealsamusel. Aga vähemalt on see jama läbi."

Siis haaras ta telefoni ning helistas Priidule. Temaga kohtumise kokku leppinud, valis Laura kiiresti selga mugavad riided ning lahkus kodust, esikukapile kirja jättes.

Ta jalutas tuttava kohviku juurde ning astus sisse. Priit juba ootas teda ning kohvi ja koogi kõrvalt rääkis talle kohtus juhtunu üksikasjalikult ära. Asi oli nii kiiresti kohtusse jõudnud nende isa eestvedamisel. Mees oli poja käitumise üle maruvihane ning üritas talle kõige karmimat karistust välja kaubelda.

Lõpuks jätkasid nad argisematel teemadel ning peale tunni pikkust kohvikus istumist otsustasid nad lahkuda ning pisut ringi jalutada. Parki jõudes istusid nad pingile ning Priit suudles Laurat õrnalt.

"Kas sa tead, kui kallis sa mulle oled?" küsis poiss ning Laura naeratas. Tüdruk võttis poisil kaela ümbert kinni ning tegi tema põsele musi. Niiviisi õrnutsedes veetsid nad veel tunnikese, siis läks Laura koju.

Veidikese aja pärast maandus ta taas arvuti taga. Tema postkastis oli üks uus kiri.

"Hei!

Vabandust, et ma nüüd järsku niimoodi Sulle kaela sajan, aga niisama igavusest hakkasin uusi tutvusi otsima. Tundusid täitsa huvitav tegelane olevat, seega otsustasin, et saadan Sulle mingisuguse kirja. Mina olen Nicholas. Ära pane seda inglisepärasust tähele, ma sündisin Ameerikas :) Alates kaheseks saamisest elan Eestis muidu, nii et ära mind välismaalaseks pea. Okei, Sulle tundub see kiri võib-olla eriliselt kahtlane, aga ma vähemalt üritasin midagi leiutada :) Loodan, et leiad aega ja tahtmist midagi vastu kirjutada.

Parimate soovidega, Nicholas."

Laura silmitses kirja saatja ankeeti. Ei ühtegi pilti, eimidagiütlev lisainfo, sünnipäevast nähtav ainult päev ja kuu... Laura oli pisut segaduses.

"Mida ma tegema peaks?" küsis ta endalt pisut kahtlevalt.

Ohh, põnevaks läheb Uuut!

Nii, avaldage arvamust, everybody

32.
Siiski otsustas ta lõpuks midagigi vastu saata.

"Tsau.

Mina olen Laura... Seda Sa vist juba tead. Aitäh komplimendi eest, keegi pole mulle veel öelnud, et ma äge tegelane olen. Nicholas on äge nimi, by the way :) Okei, mm... ma arvan, et uusi tutvusi ikka võib, lisa mind MSNi siis :) Aga Sa võiks rääkida endast midagi, ei tea Sinust eriti miskit ja ankeedilt ka mingit infot ei leia

Seniks, Laura."

Kirja teele pannud, nõjatus ta tooli seljatoe najale ning silmitses lage. Oli ta nüüd õigesti teinud? Äkki on see Nicholas mingi imelik, mingi 50-aastane?

"Ei, ma ei usu," ütles tüdruk endale valjusti ning jätkas oma tegemisi. Paari minuti pärast saabus teade, et keegi ekraaninimega *Nick * on teda MSNi lisanud. Tüdruk võttis poisi palve vastu ning kui poiss tema kontaktide alla ilmunud oli, klikkis tüdruk tema nimel.

"Tsau :)" ütles tüdruk poisile ning hetke pärast saabus vastus:

"Hei! Kuidas läheb?"

Laura vajus klaviatuurile lähemale ning asus vastust trükkima.

Peale paaritunnist rääkimist pidi Nick lahkuma ning Laura mõtles tagasi sellele, mida ta poisist teada saanud oli. Nicholas oli 17-aastane Tallinna poiss, kelle ema oli eestlane ning isa ameeriklane. Poiss rääkis mõlema vanemaga eesti keelt, aga oskas ka inglise keelt fantastiliselt. Koolis oli ta enam-vähem tubli, aga poiss ei saanud oma koolikaaslastega eriti läbi. Seetõttu oligi Nick hakanud internetist tutvusi otsima ning nii Laura leidnud. Ka saatis ta tüdrukule enda foto. Laura virgus meenutustest ning avas pildifaili veel kord. Poiss meenutas pisut oma nimekaimu ühest poistebändist - Nick Jonast. Nicholasel olid samasugused lokkis juuksed ning armas naeratus. Laura pidi möönma, et Nick näeb üle keskmise hea välja.

"Aga Priit on kenam," lisas Laura mõttes, naeratas ning sulges arvuti. Kell lähenes viiele ning tüdruk otsustas Kai-Liisile helistada. Sõbranna oli kodus ning võttis rõõmuga vastu Laura ettepaneku jalutama minna. Paari minuti pärast said nad kokku ning otsustasid kaubamajja kõmpida, et lihtsalt veidi ringi vaadata ning erinevaid riideid selga proovida ning võib-olla ka midagi ära osta.

Teel kaubamaja poole rääkis Laura Kai-Liisile ka oma uuest tuttavast. Algul kortsutas sõbranna tolle jutu peale kulmu, aga kuuldes, et tegemist on hea väljanägemisega poisiga, kes pealegi Tallinnas elab, muutus tema näoilme otsekohe.

"Sul ta number on?" küsis tüdruk ärevalt.

"On, aga... Misasja, sa ei kavatse ju talle helistada?" turtsatas Laura naerma.

"Aga miks mitte? Saaks kokku! Jumala äge oleks ju!" ütles Kai-Liis samasuguse äreva tooniga.

"Jobu, ma ei tunnegi teda veel õieti, ei hakka jamama sellega..." üritas Laura enda seisukohta õigustada, Kai-Liis aga otsis juba tema telefonist poisi numbrit ning hetke pärast tõstis toru kõrva juurde. Laura üritas sõbrannat takistada, too aga põikles kõrvale ning jäi järsku vait. Kõik, mida Laura kuulis, oli:

"Hei. Nick oled? Okei, kena. Ma olen Laura sõbranna. Mhm. Me siin mõtlesime, et kui sa viitsid, võiksid äkki minu ja Lauraga linna peale tulla? Okei. Me liigume ka sinna siis."

Kai-Liis andis Laurale tema telefoni tagasi ning ütles:

"Nii, kaubareis jääb ära. Ta on viie minuti pärast Viruka juures, lähme sinna."

"Viruka? Mis ta on mingi Viru-pede või? Oh jumal, raudselt kuulab träna ka. Ma ei või..." torises Laura, läks aga siiski Kai-Liisiga kaasa. Nick poleks nagunii Kai-Liisi ära tundnud.

Kui nad Viru keskuse juurde jõudsid, märkas Laura kaugemal pingil üht tuttavlikku kuju. Tõepoolest, see pidi olema Nick. Laura suunas sõbranna sinnapoole ning Nick, kuulnud, et keegi talle läheneb, tõstis pilgu. Kohe tundis ta Laura ära ning tõusis. Ta kallistas mõlemat tüdrukut ning ütles, et tal on väga meeldiv nendega tutvuda. Seejärel istusid kõik kolm pingile tagasi ning rääkisid maast ja ilmast.

"Kuule... Ma ei tea nüüd, on see kõige parem teema, aga sa ütlesid, et sa ei saa koolikaaslastega eriti läbi. Tohib küsida, miks?" küsis Laura lõpuks.

Nick vaikis hetke ning ohkas siis.

"No... põhjuseid on mitu. Esiteks on mul täiesti teistmoodi huvid. Ma ei joo, ei suitseta, ei käi pidudel, kuulan teistsugust musa... Noh, saate aru küll. Teiseks on kõik meie koolis liiga kitsa maailmavaatega. Nad ei mõista, et näiteks enesevigastamine ja anoreksia on probleemid, mitte põhjused kellegi narrimiseks. Olen seda püüdnud neile selgitada, aga..."

"Oota... Sul on nende probleemidega midagi pistmist?" küsis Kai-Liis pisut ehmunult.

"Ei, lõikumiseks pole põhjust ja söömisharjumused on ka üsnagi okeid, aga koolis on paar sellist, kellel need probleemid on. Mina olen kolmandat moodi nii-öelda probleemiga," ütles Nick ning naeratas.

"Mismoodi siis?" küsis nüüd Laura. Nick ohkas kergelt ja vastas endiselt naeratades:

"Ma olen gei."

Oeh see on......supeeeer.
Nii, Nick. Tundub siuke tore, kuigi see lõpp ehmatas natuke.
JB mainimine on ka hea, tore on teada saada, et on inimesi kes kuulavad sama muusikat mida mina, mitme peale saaks ühe minusuguse kokku võibolla, aga see ei ole teema. Igatahes, JB on hea. Sealjuures - Paljupalju õnne Nick'ile !
Jutt on mõnus. Likeit, much.
Keit tahaks Liinalt uut osa saada.

Väga...Üllatav oli Uut tahan ka

33.
Mõlema tüdruku silmad läksid suureks.

"Nagu... päriselt või?"

"Ei, niisama tahtsin põnevust luua, tead. Jah, olen gei, päriselt. Ausõna," sõnas Nick, naeratus tema näol püsis endisena.

"Tead, minu arvates on see äge. Selles mõttes, et ma ei tunnegi ühtegi geid ja see on päris huvitav," ütles Laura pärast pisikest pausi.

Ja kes see õnnelik poiss siis on? küsis Kai-Liis mõnusalt muiates.

"Tüdruk, sa oled selgeltnägija, ta tuleb su selja tagant," vastas Nicholas naerdes. Kai-Liis pööras ringi ning ka Laura silmitses tulijat.

See poiss võis olla ehk 18- või 19-aastane. Tal olid sirgendatud pruunid juuksed ning ta oli Nickist pisut pikem. Ta astus naeratades Nicki juurde, tervitas teda kallistusega ning jäi siis pisut ebalevalt oma poisi ette seisma. Nick tutvustas neid omavahel:
"Need on mu uued sõbrannad, Laura ja Kai-Liis, see on minu poiss, Janno." Siis kallistas Janno ka mõlemat tüdrukut ning Laura jõudis märgata poisi helerohelisi silmi. Siis kohendas Janno oma tukka ning astus Nicki kõrvale, tal käest haarates.

"Mis teeme?" küsis ta siis lõbusalt. Ühiselt arutledes jõudsid nad otsusele, et lähevad taas tuttavasse kohvikusse, mis poistele nii tuttav polnudki. Neljakesi kõrvuti astusid nad mööda tänavaid, poisid keskel ja tüdrukud äärtes. Peale paariminutilist kõndimist helises Laura telefon. Helistajaks oli Priit, kes tahtis teada, millega tema tüdruksõber tegeleb. Laura kutsus ka Priidu kohvikusse, poiss lubas ka Danieli kaasa võtta.

Paari minuti pärast jõudsid Laura, Kai-Liis, Nick ja Janno kohvikusse. Daniel ja Priit ootasid neid juba kuueses lauas ning viipasid tervituseks. Kiiresti tellisid kõik endale üht-teist süüa ning läksid siis istuma. Kui kohustuslik tutvustamine oli tehtud, asusid kõik sööma. Jutt hakkas juba arenema, kui Kai-Liis õhkas:

"Oh, see on ju täiesti vägev triple date!"

Daniel köhatas valjusti, silmitses kahte uut sõpra ja oma tüdrukut ning kordas tema kahte viimast sõna hämmastunult.

"Oumaigaad, me ju ei öelnudki..." ütles Kai-Liis huulde hammustades ning vaatas Nicki ja Janno poole. Need silmitsesid teineteist õnnelikult ning hetke pärast vajutas Janno Nicki laubale õrna musi, Nick haaras oma poiss-sõbra käe ning mõlemad vaatasid Danielile säravalt naeratades otsa. Viimane silmitses poisse pikalt, naeratas kergelt ning pöördus oma portsjoni juurde tagasi. Priit muigas ja vaatas Nickile ning Jannole tunnustavalt otsa.

Ülejäänud aja oli Daniel üsna vait ning silmitses kõiki pisut altkulmu. Ta oli peaaegu tänulik, kui Priit järsku hüüdis:

"Oi fakk, ma pidin ju neljast kodus olema ja kell on viie pärast neli! Tsau evripadi!" Seejärel tõusis Priit püsti, suudles Laurat ning lahkus. Seejärel leidsid ka Janno ja Nick, et nad peaksid lahkuma ning Daniel jäi tüdrukutega kolmekesi.

"Miks sa niimoodi mossitad?" küsis Kai-Liis nüüd oma poisilt. Daniel nohises, tõstis pea, andis Kai-Liisile musi ning naeratas.

"Ei midagi," vastas ta ning haaras Kai-Liisi käe. Tüdruk kortsutas kulmu ning vaatas pisut häiritult Laura poole. Viimane sai kohe vihjest aru, tõusis ning ütles:

"Okei, ma hakkan ka minema, olge musud!" Ta naeratas ning astus juuste lehvides välja. Kai-Liis pöördus nüüd uuesti oma poiss-sõbra poole ning ütles:

"Ma ju nägin, et sulle ei meeldinud Nick ja Janno. Miks? Mis neil viga on?"

"No, kas sa ei saa aru? Nad on ju... peded!" vastas Daniel ning põrnitses lauaplaati.

"Appike, kus nüüd tuli homofoob välja! Mis vahet seal on, kas nad on heterod või geid - ära ütle peded, ma vihkan seda sõna -, peaasi, et nendega lõbus on!" ütles tüdruk nüüd ärritatult.

"On ju vahe! See häirib, kui ma tean, et kaks mu sõpra, kaks normaalset poissi, on koos! Nad on paar! Nad suudlevad ja värki... eemaletõukav ju!" oli Daniel sama kangekaelne.

"Ah, tead vahet pole. Ära hakka laimama mu sõpru, sellel pole mõtet. Ma lähen minema praegu, teine kord räägime," ütles Kai-Liis nüüd üsnagi vihaselt ning tõusis.

"Tibu, oota nüüd..." ütles Daniel veel, aga oli juba hilja. Tema tüdruksõber oli juba läinud. Poiss ohkas. Kuna kohvikus polnud tal enam midagi teha, tõusis ta püsti ning lahkus.

Laurat ootas kodus Liis. Martenit ei olnud, ema ka mitte, aga Liis oma punnkõhuga vaaritas pliidi ees ning nähes, kes tuli, küsis:

"Kooli lähed varsti?"

"Ah, ära tuleta meelde, kümnes klass hakkab pihta juba..."

"Nädala pärast. Niisiis, mu ämmamamma tahtis, et ma su väikesele šopingutuurile viiks."

"Ämmamamma?" kordas Laura ning turtsatas.

"Mis mõttes šopingutuurile?"

"No, uued riided, kui sul midagi vaja on, ja kõik paberipahn ja pliiatsid ja muu selline jama."

"Oh jumal, okei. Millal? Kohe?" küsis Laura siis.

"Suhteliselt, ma lõpetan söögitegemise ja siis ilmselt. Või tahad enne süüa?"

"Ei taha, me kohvikus sõime."

"Kes te?"

"Mina, Priit, Kai-Liis, Daniel ja meie uued sõbrad, Nick ja Janno," luges Laura kõik ette.

"Okei. Nii, ma kohe tulen, annad mulle kaks minutit?" küsis Liis kiiresti ning viskas põlle toolileenile.

"Mhm, ma ootan siin," mõmises Laura ning nõjatus uksepiidale. Elutoas helises telefon.

"Jah?" võttis Laura selle vastu.

"Liis, kuule, ega Martenit ega Laurat seal pole?" küsis ema pisut ähmi täis häälega.

Laura neelatas ning üritas oma venna pruudi häält järgi teha.

"Kohe läheme Lauraga ära," ütles ta võimalikult lühidalt, et ema teda ära ei tunneks.

"Me võime siis Ardoga sinna tulla?" küsis ema nüüd juba rahulikumalt.

"Jajaa, tulge," vastas Laura ning peale kõne lõppu pani toru hargile. Juba tuligi Marteni toast Liis, kes oli kahe minutiga imagomuutuse läbi teinud. Krunni pandud juuksed olid nüüd lahtiselt õlgadel ning kodune dress oli vahetatud šiki linnakostüümi vastu, mis augustikuu ilusate ilmadega fantastiliselt sobis. Ta võttis kapilt nende pere auto, Chrysler Voyageri, võtmed ning lukustas peale mõlema väljumist maja ukse. Nad istusid autosse, kinnitasid turvavööd ning alustasid sõitu kesklinna poole.

Lõpuks küsis Laura keele kipitava küsimuse:

"Miks sina Ardost ja emast rohkem tead kui meie Matuga?"

Nii, pliis öelge nüüd kõik, mida te arvate sellest Tahaks igast erinevaid arvamusi ja värke ;D

Niisiis...minu arvamus. See on väga lahe, et sa geide-teema sisse tõid. Ja see, et kõik kohe häppid selle üle polnud. Et Danielile see ei meeldinud.


Kriitika poole pealt ütleks, et tahaks rohkem siukest nunnut värki. Priidu ja Laura kohta ja..Marteni ja Liisi kohta.

Aa... ja see ka väga meeldib et sa selle Ardo-asjaga põnevust üleval hoiad.

Et siis: Rohkem nunnutamist

Aga väga hea jutt on

Igatpidi hea Uut!

34.

Liis ehmus ning vaatas hetkeks Laura poole.
„Kust sina nendest tead?“
„Ema ei oska jälgi segada. Meeste lõhnaõli, alles jäetud sõnumid telefonis… Ei olnud väga keeruline. Aga miks sina sellest tead? Ja niimoodi, et ema sinult küsib, kas ta võib koju tulla? Ta helistas, kui sa riietusid.“
Liis ohkas sügavalt ning alustas siis juttu.
„No, ma sattusin neile kogemata kombel peale. Läksin Matu toast oma asju tooma ja nemad kaks istusid elutoas, vaatasid filmi, jõid veini ja õrnutsesid hullemini kui meie Matuga. Ja siis su ema tegi mind oma usaldusisikuks, mis on siiamaani kohutav olnud. Kogu aeg mingid telefonikõned, pidev kontroll ja mingid jutud selle kohta, kui hea ja tore see Ardo ikka on. Täiesti masendav. Muidugi tahaks ma oma tulevase ämmaga hästi läbi saada, aga mitte nii hästi.“
Laura turtsatas ning Liisigi nägu venis naerule. Ta parkis auto kaubanduskeskuse ette ning avas turvavöö. Laura järgis tema eeskuju. Koos siirdusid nad sinna uusi asju ostma. Ka Liisile oli uusi riideid vaja – tema kõht ei mahtunud enam tavapärases S-suuruses riietesse ära. Niisiis käisid nad läbi kõik huvi pakkuvad poed, sealt aina uusi asju ostes. Lõpuks oli neil kõik vajalik. Mõlemad tüdrukud olid oma garderoobi üsna suures osas välja vahetanud ning Laural oli kõik kooliks vajalik olemas. Esialgu oli päev üsnagi tore olnud, aga üks asi oli puudu. Üks poiss. Priit. Laura sõitis Liisi kõrval rahulikult koju ning pani uued asjad õiget aega ootama. Seejärel helistas ta Priidule.
„Jaa?“ võttis see üsna väsinuna kõne vastu.
„Tsau, millega tegeled?“
„Hei. Teen vanaema juures tööd, koristame keldrikorrust. Ma saan endale eraldi toa sinna.“
„Keldrikorrusele?“
„Jaa, kui see ära soojustada ja korda teha, on see täiesti perfektne. Ja ma olen täielikult tüdinenud vanematega samas toas magamisest.“
„Nojah, seda ma mõistan. Aga… Täna kokku saame?“
„Anna andeks, mul ei ole absoluutselt aega. Homme äkki või millalgi?“
„Okei, tsau siis,“ ütles Laura pisut pettunult ning lõpetas kõne.
Kai-Liis lehitses parajasti ajakirja, kui talle sõnum saabus.
„Hei! Palun anna andeks, et ma kohvikus nii tujukas olin. Ma ei mõelnud neid asju üldse läbi. Annad andeks? D.“
Tüdruk naeratas ning küsis endalt valjusti:
„Ja kuidas ma peaksin suutma tema peale pahane olla?“
Veidikese aja pärast saatis ta Danielile sõnumi:
„No kuule, ma ei saa su peale kuri olla ju. Muidugi saad andeks. Musi! Kai-Liis.“
Tüdruku tuju tõusis koheselt. Ta otsustas Laurale helistada, et midagi põnevat ette võtta.
Laura muutus peale sõbranna kõnet kohe õnnelikumaks. Otsekohe kahmas ta paar tähtsamat asja kaasa ning ütles Liisile, et läheb Kai-Liisi juurde ööseks. Ta lükkas plätud jalga ning asus kohe minekule.
Sõbranna polnud aga sugugi üksi kodus. Tema juures olid ka Nick ja Janno. Kui Laura sisse astus, nägigi ta esialgu vaid poisse, kes diivanil suudlesid. Laura neelatas ning üritas olukorraga harjuda. Ta pidi juba häbelikult köhatama, otsustas aga siis sõbraliku lähenemise kasuks.
„Hei, poisid!“ hüüdis ta ning potsatas pisut õhetades nende kõrvale diivanile. „Kus Kai-Liis on?“
„Hei,“ vastasid Nick ja Janno ning tõmbusid teineteisest pisut eemale. „Vetsus, kohe tuleb ilmselt.“
„Okei. Millega tegelete siis?“
„No, seda, millega meie kaks tegeleme, sa juba nägid, aga muidu polegi midagi erilist, niisama istusime ja ajasime juttu,“ vastas Janno ning küsis: „Aga kus Daniel ja Priit on?“
„Danielist ma ei tea midagi, aga Priit koristab vanaema juures.“
„Vaene mees,“ ohkas Nick.
Siis astus Kai-Liis ukse vahele ning tervitas Laurat valjuhäälselt ning rõõmsameelselt.
„Tohoh, küll me oleme rõõmurull täna! Millest selline õnnelikkus?“ turtsatas Laura.
„Ah, niisama,“ vastas tüdruk ning tuli pisut taarudes sõprade juurde. Nick vaatas talle otsa ning küsis siis:
„Kuule, mis su silmadega juhtus? Need on punased!“
„Ohjumal, mida te muretsete? Väike kanep, muud ei midagi!“



Kobisege mu kallal

Edasii!

35.
Laura hüppas püsti, suutmata kuuldut uskuda.

"Misasja? Kai-Liis, lolliks oled läinud? Kanepit?"

"Jah, kanepit! Kui sul tuju hea, siis väike kanep tee..." laulis Kai-Liis lõkerdades, jäi siis tõsiseks ning vaatas kolme ehmunud sõpra.

"No kuulge, ega ma mingi narkomaan ei ole! Lihtsalt, vahel, oma lõbuks. Ja hästi vähe, varsti olen kombes jälle."

"Kassu, sa ei kujuta ette ka, kui vihane ma praegu olen. Mingid narkomaanid iga faking nurga peal! Kõigepealt Artur oma ecstasyga, nüüd sina kanepiga... Lõpeta ära see, eks?"

"Laura, kuule, rahu, tõsiselt. Nagunii mul on otsas, kui sa nii väga nõuad, siis ma enam ei tee." Kai-Liis oli nüüd juba pisut solvunud.

"Kassu, ära nüüd kuri ole! Lihtsalt... Kanep ei ole õige asi! Suitsetamisest ja joomisest oleme nii kaua eemal olnud, saaks narkost ka lahti siis? Proovi vähemalt!"

"Mhm, okei, okei, rahune nüüd. Ma lähen olen omaette, te tehke siin midagi. Seal kapis on lauamängud ja sellised asjad, tead küll."

"Jajaa, tean. Mine nüüd," teatas Laura pisut tusaselt ning pöördus kapi poole.

"Mida võtame?" küsis ta poistelt.

"Mm... Monopoly oleks hea ju, " ütles Nick ning ka Janno oli päri. Laura õngitses Monopoly karbi teiste vahelt välja ning asus asju laiali laotama.

Tunnikese pärast astus Kai-Liis nende juurde. Janno oli võidukas ning mäng oli kohe lõppemas.

"Sorry, et te mind niimoodi nägite, tavaliselt ma teen ainult siis, kui ma üksi olen. Ja Laura, nüüd ma püüan ilma hakkama saada," ütles tüdruk ning potsatas sõprade juurde maha.

"Võin järgmises mängus olla?" küsis ta veidi aralt.

"Muidugi võid, totu," vastas Laura ning andis mõtteis sõbrannale andeks.

Terve õhtu möödus erinevaid mänge mängides ning kellelgi ei hakanud igav. Lõpuks, kui kell sai üheksa, Nick ja Janno lahkusid. Nüüd küsis Kai-Liis Lauralt:

"Laura, ega sa kuri ei ole selle kanepi pärast?"

"No kuule, ära nüüd põe, ammu andsin andeks sulle juba," vastas Laura ning kallistas sõbrannat, koos asusid nad magamaminekuks valmistuma.

Nad magasid rahulikult kaheni, siis ärkasid nad Laura telefoni helina peale.

"Jah?" vastas tüdruk sellele.

"Kuule, musi, ma tean, et ma olen paha, aga ma olen endiselt vanaema juures, nii et me vist ei saa kokku täna. Annad andeks?" kostis telefonist Priidu veidi õnnetu hääl. Laura ohkas ning ütles:

"Ei no, kui pead, siis pead. Näeme teine päev. Musi oled!"

"Sina ka, kallis," vastas Priit ning ütles tüdrukule head aega.

Laura pani telefoni lauale ning ohkas.

"Mis on?" küsis Kai-Liis kohe, nähes sõbranna kurba nägu.

"Priitu ikka pole," vastas tüdruk talle tusaselt.

"No kuule, tšikk, kõik läheb hästi ju," ütles Kai-Liis ning vedas end püsti.

"Lähme tsillime linna peal, naudime viimaseid vabu päevi!" ütles ta rõõmsalt ning tiris ka Laura diivanilt üles. Viimane kergitas pisut suunurki ning asus riietuma.

Õnneks olid augusti viimased päevad ülimalt ilusad. Päike säras taevas ning valitses peaaegu tuulevaikus, mis tähendas, et Kai-Liis ja Laura said kanda lühikesi seelikuid ning T-särke. Kui tüdrukud kesklinna poole kõndisid, et seal midagi ette võtta, helistas Laurale Janno.

"Hei, kuskil kokku ei viitsi saada? Me läheme Nickiga riideid ostma endale, võite tulla stiliste mängima," teatas poiss neile. Tüdrukud teatasid, et nad tulevad. Nelik sai Kaubamaja ees kokku ning noored läksid sisse. Terve tunni demonstreerisid Nick ja Janno tüdrukutele erinevaid ägedaid kostüüme ja poseerisid, siis helises Kai-Liisi telefon.

"Tsau, musi!" hüüdis tüdruk telefonitorusse, mille järgi kõik aru said, kes helistas.

"Tsau, kus sa oled?" küsis Daniel.

"Laura ja Nicki ja Jannoga Kaubamajas," vastas Kai-Liis, nüüd ütles Daniel aga vägagi pahaselt:

"Sa oled jälle nende faking homodega koos? No jumal küll, fain siis. Head aega."


Ma tean, et see ei ole perfektne, nii et kobisege mu kallal

36.
Seejärel pani Daniel toru ära. Kai-Liis kortsutas kulmu ning üritas tagasi helistada, aga poiss ei võtnud vastu. Tüdruk muutus üsnagi õnnetuks ja ka sõbrad märkasid, et midagi on korrast ära. Nad küsisid, mis juhtus, Kai-Liis vastas solvunult ja õnnetult:

"Me läksime Danieliga tülli. Ma vihkan seda, kui ma pean oma poisi ja sõprade vahel valima!"

"Meie pärast?" küsis Nick kohe.

Kai-Liis vaid noogutas.

"Kassu, palun anna andeks! Me võime ära minna..." sõnas Nick nüüd, aga Kai-Liis katkestas teda:

"Ei, palun ärge minge! Ma ei taha, et te läheksite..." Poisid tulid tüdruku juurde ning lohutasid teda, lõpuks muutus tüdruk veidi rõõmsamaks. Koos läksid nad Nicki poole õhtuoodet sööma. Poisi peret - ema, isa ja kahte õde - polnud kodus, seetõttu said tüdrukud vabalt majaga tutvuda. Nick oli jõudnud juba rääkida, et tema ema töötab ilusalongis kosmeetikuna, isal on väike autoremonditöökoda, mis päris korralikult raha sisse toob, vanem õde õpib ülikoolis ajakirjandust ja väike õde käib lasteaias.

"Seega olen mina majapidajanna, kokamoor ja lapsehoidja ühes isikus," oli poiss öelnud.

Tüdrukud kõndisid tubades ringi. Kuigi Nicki jutu järgi oli nende perekond üsna jõukas, polnud selles majas millegagi üle pingutatud. Elutuba ja kööki eraldas vaid köögikapp ning selle külge monteeritud riiulid. See ruum moodustas enamuse majast. Elutoast viis kuhugi tahapoole kitsas koridor, kus oli viis ust - vanemate magamistuppa, Nicki ja vanema õe Elizabethi ehk Lizzie tubadesse, vannituppa ning külalistetuppa. Nick, kes neile ekskursiooni korraldas, kõneles viimase toa kohta:

"Kui Annie natuke suuremaks kasvab, siis saab ta selle toa endale, praegu on ta ema ja isaga ühes toas." Jutt käis pere pesamunast Annabelist, kellele samuti inglisepärase häädusega nimi oli pandud. Nimedest rääkis Nick hiljem laua ääres järgmist:

"Kodus oleme me kindlalt Nicky, Lizzie ja Annie või Nicholas, Elizabeth ja Annabel, aga koolis ja lasteaias on teistmoodi. Seal hääldavad kõik meid eestipäraselt ja hüüdnimed on ka teised. Lizzie on Liisu, Annabel on Annu ja mina..." poiss silus oma lokkis juukseid, "...olen Pässu."

Tüdrukud panid teetassid käest ja turtsatasid.

"Pässu?" küsisid nad peaaegu korraga.

"Mhm," vastas poiss ning vahetas siis Janno poole vaadates teemat.

"Aga ühe poisi jaoks olen ma alati Tibu," ütles ta ja haaras oma poiss-sõbral käest. Mõlemad muigasid ja punastasid ning hetkeks valitses laua ümber vaikus. Siis heitis Nick pilgu ahju poole, tõusis püsti ning marssis sinnapoole. Ta avas ahjuukse ja hetke pärast tõstis pliidiplaadile pannitäie saiu, mille ta oli kiiresti valmis vorpinud. Janno tuli talle appi ja nad tõstsid saiakesed taldrikule, mille Nick seejärel lauale pani. Kai-Liis ja Laura haarasid kumbki ühe kuuma küpsetise ning lõid sellele hambad sisse. Krõbeda suutäie alla neelanud, sõnas Laura:

"See on nii hea! Kuidas sa neid tegid?"

"Lihtne! Segad kokku hapukoort ja singitükke, plötserdad seda saiade vahele ja pistad ahju," kostis vastus ja Nick naeratas tänuks komplimendi eest.

"Mõnus," ütles nüüd ka Kai-Liis ning haaras taldrikult uue saia. Nii sõid kõik neli vaikides minuteid, siis tõusis Nick otsustavalt püsti.

"Okei, ma ei tahaks ebaviisakas olla, aga ma pean oma õele järele minema, nii et mul tuleb teid vist välja visata," ütles ta vabandavalt.

"Pole hullu, me peaks vist nagunii minema hakkama," ütles Kai-Liis ja haaras oma koti. Ka Laura tõusis püsti, võttis oma asjad ning suundus uksest välja. Tänavanurgal pidi üks tüdruk minema ühele ja teine teisele poole, seega jätsid nad kallistusega hüvasti. Edasi kõndis Laura juba üksinda.

Kui ta oli oma telefonist muusika mängima pannud, möödus tee kiiremini ning juba paari minutiga oli ta oma kodu juures. Hooletult astus ta esiku uksest sisse ja viskas plätud nurka. Alles nüüd nägi ta mehejalanõusid, mis kuidagi Martenile kuuluda ei saanud. Laura vend selliseid õudusi ei kannaks. Tüdruk kortsutas kulmu ning astus oma toa poole. Ema toa uks oli lahti ja seal toimus miski, mida Laura näha poleks tahtnud. Ema suudles ennastunustavalt mehega, kes pidi seesama "karumõmm" Ardo olema. Laura koperdas ning pillas oma koti maha. Ema eemaldus mehest otsekohe ja jäi tütart üliehmunult silmitsema.

Mmm.. mõnus.
Siuke, hästi heaaa.
Janoh, tahaks lahkelttüdrukult osa saada ruttu.

Swessu ruttust on kind of kuu aega möödas

37.
"Laura... eeh... See on..."

"Karumõmm," tean küll, ütles Laura rahulikult ning üritas palgele tekkivat puna ignoreerida. Ema silmad läksid veel suuremaks ja ta ohkas.

"Räägime sellest ehk hiljem?" ütles ta, ajas end püsti ja ulatas Ardole tema jaki. Mees tõmbas selle kiirelt selga ja lahkus. Nüüd pöördus naine Laura poole, kohendas juukseid ning ütles ohates:

"Tule elutuppa, räägime."

"Laura, sa ei kujuta ette, kui piinlik mul on. Ma oleks pidanud varem rääkima Kuidas sa üldse temast teadsid? Liis rääkis?" sõnas ta, kui mõlemad olid diivanile istunud.

"Ei, mul olid omad kahtlused ja ma nuhkisin natuke," teatas Laura ning rääkis emale sellest, kuidas ta kord tema küljes meeste lõhnaõli tundis, naise sõnumeid luges, internetist sõpru otsis ja Liisi küsimusega ründas. Ema istus vaikides diivanil. Lõpuks naine ohkas ning küsis siis vaikselt:

"Ja mida sa temast arvad?"

"Ma ei tea, ma pole temaga eriti kokku puutunud, aga no... Teid kahte ei olnud eriti lahe niimoodi vaadata."

Ema noogutas mõistvalt pead ja hakkas midagi ütlema, aga ukseklõpsatus sulges ta suu. Sisseastujaks oli Marten, kes ema ja õde veidi aega silmitses, samal ajal tosse jalast kiskudes. Lõpuks astus ta elutuppa ning küsis:

"Juhtus midagi või?"

"Eeh... Mingis mõttes küll. Ma arvan, et sa tahad ka seda teada," vastas ema ning kutsus poja diivanile. Marten kortsutas kulmu, võttis istet ning jäi ema juttu kuulama. Lõpuks tema murelik pilk selgines ning ta muigas veidi.

"Aga... Aitab siis salatsemisest äkki? Kutsu ta siia ka ja teeme tutvumisõhtu," ütles poiss talle omase rahulikkusega.

"Jaa!" võttis nüüd ka ema tuld. "Ma helistan talle kohe ja täna õhtul teeme ära!" ütles ta lõbusalt ning hüppas diivanilt püsti. Õde-venda jäid kahekesi diivanile.

"Mis siis, kui ta mingi imelik on? Ma mõtlen... Ma nägin neid amelemas, nii et no..." lausus Laura veidi katkendlikult. Marten kergitas kulmu ja turtsatas.

"Kuule, ei ole naljakas! Ma pidin neid näjes peaaegu südamerabanduse saama!" hüüatas tüdruk nüüd, aga kui Marten sugugi tõsisemaks ei muutunud, hakkas ka Laura naerma.

Ema astus elutoa ukse vahele ning hüüdis lastele:

"Nii, lähme käime nüüd poes, Ardo jõuab kuueks, nii et meil on poolteist tundi."

Marten ja Laura tõusid, ajasid endale tossud jalga ja napi minuti pärast sõitsid nad kesklinna poole.

"Mida me sööme üldse? Midagi kiiret, aga head..." arutles ema valjusti. Laural oli kohe lahendus varnast võtta:

"Ostame röstsaia, hapukoort ja sinki, ma tean, mida teha. Ja puuvilju võtame ka."

Ema usaldas Laurat ning tüdruku nimetatud asjad ostukorvi laotigi. Puuviljaleti juures langes valik viinamarjadele, kiividele ja banaanidele.

Koju jõudes krabas Laura saia, hapukoore ja singi enda kätte. Ema asus puuvilju puhastama ja kohvi keetma, Marten aga komandeeriti tube koristama.

"Ega kõik ei pea ju nii supertäiuslik olema..." üritas poiss vastu vaielda, aga saanud nii emalt kui õelt "no kuule"-pilgu, ohkas ta alistunult ning läks tolmuimejat tooma.

Parajasti siis, kui Laura oli saiad ahju pannud, kuulis ta oma telefoni helinat. Nähes, et helistajaks on Priit, tõusis tema tuju senisest veel kõrgemale.

"Jaa?" ütles ta rõõmsalt, kui oli kõne vastu võtnud.

"Hei. Oled sa vaba? Paaaaalun lähme kusagile, mae pole juba liiga ammu koos olnud."

"Nojah, meil on täna kodus väike istumine, nii et välja ma vist ei tule, aga äkki liitud meiega?"

Priit näis kõhklevat.

"Mis istumine?"

"Mm... Pikk jutt üldiselt, aga... Ema tutvustab oma uut meest."

Priit vaikis pikalt ning venitas lõpuks kerge üllatusenoodiga hääles:

"Aa. Täna ma vist ei tule, aga homme siis äkki?"

"Okei, tsau siis," ütles Laura pisut rahulolematult ning hakkas juba kõnet katkestama, kui Priit tema nime hüüdis.

"Mida?" küsis Laura teeseldud huvitatusega. Tegelikult oli ta poisi peale pisut solvunud.

"Ma armastan sind," ütles Priit nii vaikselt, et Laura seda vaevu kuulis. Siiski sai tüdruk aru ning vastas naeratades:

"Mina sind ka." Seejärel lõpetasid mõlemad kõne. Laura seisis õrnalt muiates oma toas, telefon peos. Selle hetke katkestas uksekella helin. Laura astus elutuppa ning potsatas diivanile, kohe istus tema kõrvale ka Marten.

"Showtime?" küsis poiss õelt.

"Showtime," vastas Laura ja mõlemad muigasid ootusärevalt.

Zupeeer, uut tahan

Palun Ja keegi võiks midagi öelda veel

38.
Ema, kes oli Ardo sisse lasknud, paotas nüüd elutoa ust ning astus sisse. Naise järel tuli ka tema tulevane. Mõlemad olid pisut kohmetud ning ja võtsid kergelt naeratades istet. Hetke valitses piinlik vaikus, siis Marten tõusis ning ulatas Ardole terekäe.

"Tere, mina olen Marten," ütles ta, oma nime eriliselt rõhutades. Liiga paljud uued tuttavad kippusid teda Martiniks kutsuma ja see käis poisile kohutavalt närvidele. Tema õnneks sõnas Ardo:

"Marten? Okei," ja pööras pilgu Laura poole. Ta ei pidanud midagi ütlema, sest tüdruk tõusis püsti ning tutvustas end.

"Väga meeldiv, Laura. Ja vabandust selle pärast, mida sa täna nägema pidid," lausus Ardo tüdrukule siiralt naeratades. Laura muigas ning võttis uuesti istet. Nüüd haaras mees taldrikult ühe Laura küpsetatud saiakestest ja maitses seda.

"Mmm, kelle tehtud?" küsis ta, kui oli oma suutäie alla neelanud. Laura tõstis kergelt punastades käe ning pälvis nii emalt kui potentsiaalselt tulevaselt kasuisalt heakskiitva pilgu.

Tasapisi, kui kõik uue olukorraga kohanenud olid, muutus jutt ladusamaks ja Ardo õppis oma armastatu järeltulijaid lähemalt tundma.

"Ma õpin Tartus ajakirjandust, nüüd algab teine kursus. Vaikselt otsin tööd ka, sest..." poiss takerdus hetkeks, "minu tüdruk ootab last," lõpetas ta siis ning jäi reaktsiooni ootama. Ardo kergitas kulmu ja soovis siis Martenile õnne. Seejärel pöördus mees Laura poole.

"Sina käid gümnaasiumis?" esitas ta küsimuse.

"Jah, põhimõtteliselt küll, nüüd lähen kümnendasse," vastas tüdruk, pistis viinamarja suhu ning hammustas selle valju prõksuga katki.

"Ja... noh, ma ei tahaks nüüd vanatädilikult kõlada... Ühesõnaga, on sul poiss-sõber?"

Laura naeratas ja noogutas.

Kella kaheksa ajal hakkas Ardo minema. Kõik saatsid ta ukseni. Laura ja Marten ütlesid mehele viisakalt nägemist ning jätsid ema ja Ardo kahekesi. Minuti pärast astus naine särades elutuppa, haaras vaagnalt viimase viinamarja ning küsis siis lastelt:

"Kuidas oli?"

Laura ja Marten tõstsid üheaegselt pöidlad. Ema naeratus venis veel laiemaks ja ta asus lauda koristama.

"Tohime me enda mullidesse tõmbuda?" küsis Marten muiates, mille peale ema naerdes noogutas.

"Jah, te võite oma tubadesse minna," ütles ta. "Ma saan siin üksi ka hakkama."

Noored muigasid, keerasid ümber ning asusid oma tubade poole minema. Enne seda, kui kumbki oma ukse sulges, heitsid Laura ja Marten teineteisele kiire ja rõõmsa pilgu. Midagi ütlemata suundusid mõlemad oma tuppa.

Laura vajus voodile selili, silmitses lage ja mõtles viimase paari tunni sündmustele. Esimene ja teine mulje tulevasest kasuisast olid olnud äärmiselt kaheldava väärtusega, kolmas aga muutis Laura arvamust täielikult. Mees oli äärmiselt sarmikas, humoorikas ja hooliv.

"Pole ime, et emps temast sõltuvuses on," muigas Laura ning haaras laualt oma telefoni. Kogu see armastusele mõtlemine tuletas talle Priitu meelde. Õnneks võttis poiss kohe kõne vastu.

"Hei, musi, ma pidin just sulle helistama. Kuidas siis ema uue mehega läks?" küsis ta.

"Paremini, kui ma arvasin. Saame homme kokku, eks?"

"Mhm, ütle ainult kell ja koht ja ma tulen."

"Samas kohvikus, kus alati, mingi kell kaks?"

"Teeme nii."

"Okei, ma olen suht väsinud, ma lähen magama nüüd vist."

"Kell veerand üheksa? Okei, maga siis kenasti. Ma armastan sind!" Priit naeratas, seda oli tema häälest kuulda.

"Mina sind ka," vastas tüdruk ning lõpetas kõne. Ehkki ta oli õnnelik, tundus kõik natuke valesti ja mingi eelaimdus puges südamesse. Vältimaks masendushoogu, otsustas tüdruk otsekohe magama minna.

Näääh, miks tal halb eelaimdus on? Uut!

Halb eelaimdus oli sellepärast, et halbu asju hakkab juhtuma

39.
Järgmisel hommikul oli tüdruk eesootava kohtumise suhtes vägagi entusiastlikult meelestatud. Kuigi ta oli veidi enne üheksat uinunud, ärkas ta alles kella kaheteistkümne paiku. Siiski ei teinud ta sellest probleemi, sest tänu oma kõrgelt arenenud planeerimismeelele oli ta harva ajahädas. Tüdruk lippas duši alla, et pea ära pesta ja oma peas edasised tegevused paika panna.

Kui ta hiljem, rätik peas, kööki astus, istus Marten laua taga ning silmitses pingsalt sülearvuti ekraani, pea kätele toetatud.

"Noh, mis sa muretsed siin?" küsis Laura riiulilt tassi haarates ning sinna kohvi valades. Marten vaikis, seega astus Laura lähemale Venna ees laius kinnisvarapakkumiste lehekülg. Laura hakkas veel kord esitama tekkinud küsimust, aga nüüd mõmises Marten vaikselt:

"Korterit otsin."

"Miks?" oli Laura järgmiseks küsimuseks. Marten ohkas ning ütles siis:

"Me kolime Liisiga millalgi septembris kokku, kui koha leiame. Ühikakohta ta enam ilmselt ei saa. Ja noh... enne lapse sündi peab kõik korras olema."

Laura valas kohvile koort ning lisas suhkrut.

"Ja kuidas te selle eest maksma hakkate? Üür on tappev raudselt."

"Liis arvas, et me peaks korteri päriselt endale ostma," nohises Marten ja rüüpas lonksu oma kohvitassist.

"See on ju veel suurem summa, mida korraga maksta," sõnas Laura mõtlikult.

"No, ma olen natukesehaaval raha kogunud ja ema lubas ka aidata. Liisi pere toetab ka ja ülejäänu jaoks võtame laenu," vastas poiss ning ohkas. "Ja ma hakkan nüüd ühe ajakirja juures tööle, nii et pole probleemi, ma loodan." Poisi jutt kõlas nii, nagu ei usuks ta sellest sõnakestki.

"Ära muretse nüüd, kõik on siiamaani hästi ju!" ütles Laura ja kallistas teda. Marten naeratas ning tühjendas oma kohvitassi. Ka Laura võttis viimase lonksu hommikust äratusjooki.

"Ema pole?" küsis ta nüüd vennalt. Marten astus kraanikausi juurde ja loputas oma kohvitassi puhtaks, samal ajal jutustades.

"Ta läks Kaie juurde eilset arutama," sõnas ta silmi pööritades. Laura turtsatas ning Marten jätkas:

"Ta läheb ööseks Ardo juurde ja kodust täna läbi ei tule, ta ütles, ja ma lähen varsti Liisi juurde. Sul pole midagi selle vastu, ega ju?"

"Ei ole, mine. Äkki ma kutsun endale Priidu või Kai-Liisi või kellegi külla," vastas Laura ja vedas ka oma tassi voolava vee alt läbi. Seejärel astus ta oma tuppa, et juuksed korralikult ära kuivatada.

Tund aega hiljem oli ta väljaminekuks valmis. Tüdruku juuksed olid punutud mugavasse palmikusse, mis paremal õlal lebas. Samuti oli tüdruk juustesse pannud kollase peavõru. Õrn meik rõhutas tema silmi, kui oli samas äärmiselt tagasihoidlik ja loomulik. Selga-jalga oli Laura valinud oma garderoobi kõige kenamad ja mugavad riided helelillad kitsad teksad, kollase tuunika ja halli pluusi. Tüdruk lükkas hallid tennised jalgade otsa ning astus uksest välja.

Iga sammuga, mis ta kohviku poole astus, tundis ta järjest enam närvilisust. Kuigi tüdruk püüdis endale sisendada, et ta läheb vaid oma poisiga kohtuma, mudis tüdruk siiski oma sõrmi ja näris huult. Enne kohvikusse astumist hingas ta sügavalt sisse ning rahunes veidi.

Priit istus ühes tagumistest laudadest ja viipas talle. Laura naeratas, lehvitas vastu ning astus lähemale. Priit hüppas püsti ja kallistas teda. Laual ootas tüdrukut aurav kakaotass ning kreemikook. Noored istusid maha ja vestlesid pikalt. Õigemini ainult 23 minutit, nagu Laura hiljem telefoni kella järgi kindlaks tegi. Peale neid minuteid tõusis Priit püsti ning teatas:

"Okei, musi, ma pean minema nüüd."

Laura rahulolematu näo peale kinkis poiss talle veel ühe suudluse ja lahkus siis, vabandava naeratusega tagasi vaadates.

Super! Uut!

Keegi, palun kommenteerige Feelin' kinda lonely

40.
Tüdruk istus kaks minutit peaaegu liikumatult, ainult tema nägu muutus järjest süngemaks. Kui tema telefon helises, mõtles tüdruk esialgu, et ei võtagi seda vastu, aga kuna inimeste pilgud tema peal pidama jäid, õngitses ta mobiili kotist välja ning vastas kõnele. Helistajaks osutus Kai-Liis, kes üliõnnetult sõbrannale lausus:

"Laura, kus sa oled? Mul oleks sinuga väga-väga rääkida vaja."

"Meie kohvikus istun, tuled siia?" vastas Laura murelikul toonil, teades, et Kai-Liis taipab, millisest kohvikust käib jutt.

"Okei, ma olen mingi kümne minuti pärast seal," vastas Kai-Liis sama õnnetult kui enne ning kõne lõppes. Laura tellis endale uue kakao ja jäi sõbrannat ootama.

Umbes kümne minuti pärast astuski tüdruk kohvikusse ning silmas kohe Laurat. Ta astus lähemale ja Laura jäi teda pisut ehmunult silmitsema. Kai-Liis hingeldas kergelt ning põskedel oli näha laiali pühitud ripsmetušši.

"Mis juhtus?" küsis Laura kohe. Kai-Liis istus maha, haaras kotist peegli, aga olles sellele pilgu heitnud, loobus ta oma välimuse korrastamisest. See oleks liiga kaua aega võtnud. Selle asemel tellis ta endale kakao ja vastas siis Laura küsimusele:

"Läksime Danieliga lahku."

Laura nägu väljendas ühtainsat küsimust - miks? - ja Kai-Liis seletas:

"No, meil oli Nicki pärast ammu mingi jama, vaata. Ja nüüd me läksime korralikult tülli ja mul sai kõrini sellest, et ta Nicki ja Janno kallal kobiseb kogu aeg. Ja siis saatsingi ta sinnasamusele ja tulin tulema. Pärast olid ikka korralikud süümekad... Ma ei tea, Daniel on vahel täielik tõbras, aga ma armastan teda ju." Kai-Liis vahtis kakaotassi sisemust ning tõstis siis aeglaselt pilgu sõbranna poole.

Laura polnud inimeste lohutamises kunagi kõige osavam olnud. Nüüdki ei osanud ta midagi öelda. Ta silmitses sõbrannat pikalt ja tõusis püsti, teades, mida teha. Tüdruk kallistas Kai-Liisi pikalt, sealjuures tundes, kuidas tema õlg tasapisi niiskeks muutub. Lõpuks tõstis Kai-Liis pea ja vaatas sõbrannale otsa. Laura nägi, et tüdruk nutab jälle ning ütles:

"Kuule, ära nüüd! Kindlasti on veel mingi võimalus..."

Edasi ta rääkida ei saanud, sest Kai-Liis katkestas teda:

"Ei, kindlasti mitte. Kui sa oleksid kuulnud, mida me üksteisele ütlesime! Kõik on läbi ja ma olen üks neetud idioot..." Tüdruk neelatas ja pühkis silmanurkadesse tekkinud pisaraid.

"Ega see siis ainult sinu süü ei ole! See ei olnud ju temast normaalne, et ta Nicki ja Jannot korralikult tundmata neid mingiteks väärakateks tembeldas. Kui ta sind armastab, siis oleks ta pidanud natuke sinu tahtmistega ka arvestama ja natuke oma ninaotsast kaugemale vaatama," ütles Laura välja kõik mõtted, mis tal peas tiirlesid. Siis jäi ta pisut ehmunult vait. Ta oli enesele aru andmata tunnistanud seda, mida ta Priidust mõtles. See ehmatus ei jäänud Kai-Liisile märkamatuks ja ta küsis kohe:

"Mis juhtus? Sa oled nii kohkunud."

"Jah, meil oli Priiduga ka mingi tüli moodi asi," vastas Laura ning rääkis sõbrannale enne juhtunu ära.

"Ah, need poisid on ikka täielikud sead. Lihtsalt meid niimoodi tillist - või millest iganes - tõmmata ja siis minema tormata! See ajab närvi lihtsalt. Sul suitsu pole kaasas?" bravuuritses Kai-Liis nüüd, viimase lause ajal häält tasandades.

"Ei, vist ei ole, ma pole juba kes teab mis ajast teinud," vastas Laura ning avas igaks juhuks käekoti lukuga tasku. Sinna pilgu heitnud, raputas ta veel kinnitamiseks pead.

"Põrgu, lähme meilt läbi siis. Teil muidu on rahvas kodus täna?"

"Ei ole, ema läheb oma boyfriendi juurde ja Matu tahtis Liisi juurde minna. Nii et ma olen üksi kodus täna."

"Oh, siis on hästi ju! Ma lasen oma tädipojal meile alksi osta ja kaanime ennast korralikult täis, raisk!" teatas Kai-Liis otsustavalt.