Life's not meant to be easy (#55+epiloog, LÕPETATUD.]

Keegi, palun kommenteerige Feelin' kinda lonely

Ärgem nüüd emotsegem nii meeleheitlikult, I'm still by your side
Ma panen segast.
Think positive, think rainbow!

Jutust:
Heaa, kui nad oleks päris inimesed, siis ma ühineks nendega
Mehed ON värdjad.

Okei, uus osa Kõik võivad nüüd midagi öelda

41.
Laura pidi juba vastu vaidlema, aga leidis siis, et sõbranna mõte on hea. Ilmselt väljendas tema nägu siiski kahtlust, nii et Kai-Liis kohe põhjenduse leidis:

"No kuule, ma tean küll, et sa tahad kogu selle poistejama ära unustada. Teeme nüüd ühe korraliku plikade õhtu!"

Nüüd Laura naeratas.

"Okei, lähme siis."

"No vot, that's the spirit!" rõõmustas Kai-Liis, võttis tassist viimase lonksu ja võttis koti õlale.

Paari minuti pärast jõudsid tüdrukud Kai-Liisi maja juurde. Uksest sisse astudes tervitas neid diivanil istuv poiss, kelle juurde Kai-Liis kohe tormas.

"Tsau, Andri, teema see, et me tahame alkot," ütles tüdruk talle ning tegi inglinägu.

"Kes te?" küsis Andriks nimetatu vastu ning Kai-Liis taris ukselävel seisva Laura enda kõrvale.

"Andri, see on minu parim sõbranna Laura. Laura, see on minu tädipoeg Andri."

Poiss naeratas tüdrukule semulikult ning sirutas terekäe.

"Mis puhul te jooma hakkate siis?" küsis poiss nüüd ja klõpsas teleri, mida ta siiani jälginud oli, kinni.

"Jooming tuleb teemal "Fuck love". Meie poisid olid väikesed tõprad täna," teatas Kai-Liis, sõimusõna eriti rõhutades.

"Oo, may I join?" küsis Andri, hetkeks mõttesse vajudes. Kai-Liis heitis kiire pilgu Laura poole, aga viimane juba teatas muiates:

"Ikka võid. Oota, sinu poiss oli ka täna tõbras?"

Kõik turtsatasid hetkeks ning Andri vastas siis:

"Ei, ma olen siiamaani ikka sirge olnud." Seejärel lisas poiss juba natuke tõsisemalt:

"Aga mu tüdruk tahtis pausi... Mingi saja kolmekümne kolmandat korda vist."

"Okei, ei hakka siin arutlema selle üle, lähme nüüd!" sekkus Kai-Liis, kahmas mõlemal käest kinni ja peaaegu tiris nad uksest välja.

"Kuhu me läheme üldse?" küsis Andri, kui ta oli end sugulase küljest lahti rebinud ja normaalse kõndimistempo saavutanud. Kai-Liis haaras käekotist rahakoti ning õngitses sealt kaks sajakroonist.

"Poodi, sa ostad meile alksi ja siis lähme Laura juurde."

Andri võttis raha vastu, murdis kokku ja pistis pükste taskusse. Kolmik läks mööda ülekäigurada teisele poole teed ning Andri, Kai-Liis ja Laura astusid üheaegselt poeuksest sisse. Tüdrukud tüürisid Andri alkoholileti ette ja kakssada krooni sai päris korralikult laiaks löödud. Seejärel asusid nad Laura poole teele, vahepeal tutvusid Laura ja Andri omavahel. See leidis Laura õnneks aset väga vaba vestlusena. Tüdruk nimelt vihkas küsimuste-vastuste vormis paanilist teadmiste ahmimist, kusjuures pool informatsiooni ununeks nagunii ära. Andriga sai ta aga vabalt suhelda ja seetõttu tundus poiss talle järjest sümpaatsem. Laura juurde jõudes oli maja juba tühi ning seetõttu seadsid kõik end rahulikult sisse. Kell oli alles veerand neli ja seega otsustati joomisega pisut oodata. Selle asemel vaatasid nad telerit ning ajasid juttu. Aeg möödus uskumatu kiirusega ning kui Andri järsku kella vaatas, näitas see poolt seitset. Ohates teatas poiss:
"Ei aita midagi, tuleb vist jooma hakata," mille peale tüdrukud juubeldasid ja naerdes kööki tormasid. Hetke pärast olid nad joogikraamiga tagasi ning Andri, kes tüdrukutele appi asus, tõi elutuppa ka poest ostetud söögikraami. Kõik kolm istusid ootusärevate nägudega laua äärde nagu lapsed, kes ootavad kommipaki avamist. Lõpuks tõstis Andri muheledes viinapudeli ning keeras sellel korgi pealt.

"Let the drinking begin," teatas ta pidulikult.

Oii, ma ei taha teada kuidas see lõppeb...
Andri ka seal ja...oioioi
Uut!

42.
Kell hakkas üksteist saama. Andri oli seltskonnast kõige kainem ning tüdrukute joobeaste tegi talle kohutavalt nalja. Kai-Liis ja Laura olid nimelt üle pika aja maani täis. Nad laulsid raadiost tulevatele lauludele valjusti ja valesti kaasa ning kui laul juhtus võõras olema, polnud ka häda - "la-la-laa" aitas alati hädast välja. Niisiis oli kõigil äärmiselt lõbus. Järsku teatas Laura, kelle loogiline mõtlemine alkoholist tugevalt mõjutatud oli:

"Ma ei viitsi enam toas passida, lähme õue!"

"Jaa!" võttis ka Kai-Liis tuld ja tormas esikusse, et jakki peale panna.

Andri muigas, noogutas Laurale, kes teda paluvalt silmitses ning ajas end püsti.

Õueõhk oli jahe, seega ajasid kõik endale üht-teist soojemat selga ja minuti pärast valitses toas vaikus. Kolmik jõudis Laura aiast välja ning otsekohe torkas Laura endale sigareti suhu. Peale paari ebaõnnestunud katset sai ta selle ka põlema ja tõmbas korraliku mahvi. Noored suundusid endiselt lauldes kesklinna poole. Mida edasi, seda valjemaks nende ebamusikaalne esitus muutus ning varsti hakkasid hilised jalutajad neid kahtlustavalt silmitsema. Möödus veel paar minutit ja järsku peatus nende kõrval politseiauto.

"Tere õhtust, noored, kuhu läheme?"
"Suitsupausile tulime," vastas Laura, unustades oma vanuse ja selle, kellega tal tegemist on.

"Ja kui palju teil vanust on?" küsis politseinik rahulikult. Alles nüüd taipas Laura, et kuusteist oleks äärmiselt vale öelda. Esiteks oli ta täiesti purjus, teiseks oli tal järgmine sigaret suus ja kolmandaks oli kell juba veidi üle üheteistkümne, mis tähendas, et öörahu on käes. Seetõttu pobises tüdruk ripsmeid välgutades:

"Kaheksateist ja mõned kuud peale."

Kai-Liis turtsatas, aga sai Andrilt müksu ribide vahele.

"Dokumenti on näidata?" esitas politseinik uue küsimuse ja tema kortsus kulmudest võis aru saada, et Laura vastus tundus talle väheusutavana.

"Ei, ma jätsin selle kahjuks koju," teeskles Laura häbelikkust.

"Elate kaugel?" kõlas järjekordne pärimine.

"Jah, väga kaugel. Juba pool tundi oleme kõndinud," vastas Laura. Nüüd turtsatasid nii Kai-Liis kui ka Andri. Politseinik aga näitas üles äärmist kannatlikkust ning küsis Laura aadressi. Nüüd aga tegi Laura vea ja teatas oma õige aadressi, mille peale politseiniku nägu veidi naerule venis.

"Tegelikult on see siit ainult paari minuti kaugusel, tulge, istuge autosse ja toome dokumendid ära."

Laura hammustas huulde, mõistes, et oli vea teinud, ning tegi samas kohe järgmise.

"Nojah, tegelikult olen mina 16. Ja see tüdruk ka. See poiss on vanem, tema on 19 juba."

"Oi, sel juhul te võite küll siia autosse tulla. Mul on siin üks selline asi, millega teil tuleks tutvust teha," sõnas politseinik ning tõstis Laura nähtavusulatusse alkomeetri. Laura aga ei tundnud seda ära ja küsis sõpradelt:

"Kuule, aga läheks? Jumala hea soe tundub olevat ja..."

Kai-Liis ja Andri olid mingil veidral põhjusel sellega nõus. Õieti polnudki see nii kohutavalt veider, sest joodud kogus alkoholi mõjus neile nii. Igal juhul istusid kõik kolm veidikese aja pärast tagaistmel ja puhusid alkomeetrisse.

"Nii, sina olid Laura? Nii, see näitab 1,2. Kai-Liis, anna see nüüd mulle... 1,1. Ja sina, Andri, sinu näit on 0,8. Ma pean teid nüüd ühte kohta viima," rääkis politseinik nendega nagu lasteaialastega. "Pange turvavööd kinni," ütles mees neile veel ja asus siis sõitma.

Paari minuti pärast, kui nad politseijaoskonna juurde jõudsid, jõudis Andrile toimuv kohale.

"Ou, meid viiakse menti. Põrgusse! Teil on kena jama kaelas nüüd," teatas ta tüdrukutele.

"Sul ka, avaliku korra rikkumine ikkagi, ja avalikus kohas joobes olemine ka," sõnas mees rahulikult ning lisas siis:

"Okei, võite välja tulla."

Noortele see ettepanek eriti ei meeldinud, aga kuna vastu vaielda polnud mõtet, seisid nad veidikese aja pärast auto kõrval. Vastupanu osutamata marssisid nad mundrimehe järel majja.

Kui kõik paberid olid täidetud, astus seesama politseinik nende juurde ning teatas:

"Nii, teie vanemad peaksid ka kohe siia jõudma," mille peale Laura äärmiselt närvi läks. Ta lootis, et ema mingit skandaali ei tekita...

Say something plsplspls

43.
"Kurat, kas ma ei või sind üheks korraks ka üksi jätta! Ma arvasin, et see koduarest oli sulle piisav, aga ei! Sa oled piisavalt vana, et oma tegude eest vastutada..."

Laura seisis ema ees, pilk põrandale suunatud. Ta julges selle tõsta alles siis, kui kuulis Ardo rahustavat häält:

"Maret, rahu nüüd! Jäta meid Lauraga hetkeks omavahele, palun."

Pooleldi vastu tahtmist täitis naine oma kallima käsu ning astus eemale.

"Laura, ma loodan, et sul oli selliseks asjaks mõjuv põhjus," ütles Ardo rahulikult, ilma igasuguse vihase toonita. Seetõttu julgeski tüdruk öelda:

"Me läksime Priiduga - oma poisiga - natuke tülli või nii. Tal pole enam absoluutselt minu jaoks aega ja Kai-Liis läks ka oma poisist lahku. Me tahtsime selle unustamiseks juua ja Andri on täisealine, tema nõustus meile juua ostma. Ja siis liitus tema ka meiega, sest tal oli ka mingi suhtejama ja siis tuli mul see loll idee välja minna ja..." Laura jäi vait ning silmitses Ardot häbelikult.

"Nojah, armastus ajab jooma muidugi. Tead, ma proovin su ema ja selle Kai-Liisi vanemad maha rahustada, et sul mingeid jamasid ei tuleks, okei?"

Laura noogutas hämmeldunult ning naeratas. Samal ajal, kui Ardo eemalseisvate vanemate juurde astus, tulid Laura juurde Kai-Liis ja Andri.

"Läks väga hullusti?" küsis tüdruk Lauralt kohe, aga Laura naeratas ja raputas pead.

"Mu kasuisa päästis mind sellest. Või noh... Mu ema boyfriend või mis iganes," sõnas ta.

"Kuule, tuled äkki ööseks meile? Su ema nagunii sind üksi koju ei jäta," küsis Kai-Liis ja Laura noogutas jälle.

"Kõige targem oleks vist jah," sõnas ta vaikselt. Tehtu rumalus oli kogu täiega kohale jõudnud ning süütunne kukutas tuju päris korralikult. Tüdruk astus vaikselt ema kõrvale, kes nüüd juba pisut rahunenud oli.

"Kas ma tohin ööseks Kai-Liisi juurde minna?"

"Teil seal alkoholi ei ole?"

"Ei ole, ma usun. Ja ma ei taha rohkem juua nagunii," ütles tüdruk ning silmitses ema paluvalt.

"Oodake siis üks moment, me klaarime siin asjad ära ja Ardo viib teid ära," ütles ema peaaegu leplikult ning silitas tütre pead, enne kui see sõprade juurde tagasi läks. Noored astusid vaikselt välja ning Laura leidis kohe Ardo auto üles. Kiiresti istusid nad sinna sisse ning arutasid juhtunut, kuni Ardo tuli.

"Ma suutsin teie vanemad selleks korraks maha rahustada, aga Laura, vähemalt sina katsu edaspidi asja vaiksemalt võtta, okei?"

"Okei," vastas Laura naeratades ning kinnitas sõprade eeskujul turvavöö.

Nad käisid Laura juurest läbi, et sealt tüdruku asjad võtta, ning siis võeti sihtpunktiks Kai-Liisi kodu. Kui nad kohale jõudsid, ligines kell juba ühele ja kuna alkohol uimasust tekitas, heitsid kõik peatselt diivanile üksteise kõrvale ning uinusid.

Järgmisel hommikul, kui Laura ärkas, jõllitas talle seinalt vastu kell, mille tunniosuti ligines kümnele. Laura haigutas ning märkas siis, et Kai-Liisi pole. Köögist kostis mikrolaineahju undamist, ilmselt tegeles sõbranna hommikusöögi valmistamisega. Andri aga oli vägagi olemas ning tema käsi puhkas mugavalt ümber Laura õlgade. Hetkeks kohkus tüdruk väga, aga siis meenus talle Priidu käitumine ning enne püsti tõusmist suudles Laura Andrit õrnalt põsele.

Oii, sorry, ma ei märganud, et uus osa
Super hea!
Nii ajuvaba oli see vahele jäämine ikka...
Ardo on lahe
Aga nagu...
What's with Andri ja Laura
Eiiii....

Pidigi vahepeal midagi täielikult ajuvaba ja totakat olema.
Ta ONGI lahe.
Sulle ei meeldi? No, eks me näe, mis ma Laura ja Andriga teen

Aga...Priit?

Priit on paha olnud viimasel ajal, nii et ma pidin midagi ete võtma. Aga mul on üls lahendus olemas, ma ei tea, kas ma kasutan seda.

Ohjah, uus. Palun kõik, kes loevad, öelge midagigi.


44.
"Hommik," tervitas Laura sõbranna ning sai vastuseks sama repliigi.

"Kraba endale ahjust viinereid või tee võileibu või midagi. Ma lähen käin korra ära."

Laura noogutas ja asus endale kohvi kallama. Ta võpatas, kui Andri tema kõrvale seisatas ning Laura käest kannu haaras, kui see endale koort valama asus.

"Mille eest see musi oli?" küsis Andri Laura kõrva äärde kummardudes. Tüdruk vaikis pikalt ning tema vastuseks oli:

"Mmm, aga mispärast sa mul ümbert kinni hoidsid?"

"Nojah, mina küsisin küll esimesena, aga ma võin ju vastata. Ma ei suuda üldiselt oma liigutusi kontrollida, kui ma magan. Ja kui ma üles ärkasin, siis ma ei raatsinud seda kätt ära võtta. Sa oleksid üles ärganud. Nii, said oma informatsiooni, nüüd on minu kord targemaks saada." Andri õhetas pisut ja ka Laura põskedele ilmus puna. Lõpuks teatas tüdruk naeratades:

"Sest minu arvates oli armas, et sa mul ümbert kinni hoidsid."

Andri muigas ja rüüpas kohvi, samal ajal üle tassi serva Laurat jälgides. Tüdruk võttis samuti oma kruusist sõõmu ning silmitses poisi taga rippuvat riiulit, justkui oleks see palju põnevam kui talle otsa põrnitsev pikk, sale, helepruunide juuste ja sama värvi silmadega hurmav nooruk.

"Ära vaata mind, ma hakkan punastama," turtsatas tüdruk lõpuks.

"Hakkad? Sa oled juba ammu näost punane," vastas poiss talle muiates ja heitis silme ette kippuva juuksesalgu peanõksuga oma kohale tagasi. Laura jälgis teda ja naeratas.

"Kuule... Mis sul su poisiga juhtus, kui küsida tohib?" küsis Andri järsku. Laura muutus tõsiseks ning ütles siis vaikselt:

"Tal on viimasel ajal pidevalt midagi targemat teha kui minuga kokku saada. Ajapikku see hakkab lihtsalt närvidele käima."

"Oojaa, tuttav tunne, mu tüdrukul on täpselt sama teema. Alati, kui ma temaga kokku saada tahan, on ta poes või ilusalongis või juuksuris või kus iganes. Ma nägin teda enne eilset viimati kuu alguses. Kolm nädalat tagasi. Täiesti masendav ju," ütles Andri, ohkas ja loputas kohvitassi puhtaks.

"Kus sa elad üldse? Tallinnas?" küsis Laura ning Andri vastas juba pisut rõõmsamalt:

"Siiamaani olen Tartus elanud. Mul on seal kahetoaline korter mingi aasta aega, aga sügisel tahaks siia kolida. Nagunii olen ilmselt vallaline nüüd ja tahaks midagi uut." Poiss astus külmkapi juurde ning haaras sealt või ja vorsti. Sai seisis juba laual ning nendest kolmest komponendist asus Andri nüüd endale hommikusööki valmistama. Laura lausus mõtlikult:

"Marten otsib Tartu korterit ja sina Tallinna..." mille peale Andri huvitatult küsis:

"Marten? Su poiss?"

"Ei, Matu on mu vend. Ta käib Tartus ülikoolis ja tahab nüüd korterisse kolida, sest ta saab veebruaris isaks, kui kõik hästi läheb," vastas Laura ning jäi mõtlema, kas on ikka õige poolvõõrastele sellistest asjadest rääkida.

"Wow, respekt! Kui vana ta on?" kõlas Andri poolt vägagi imestunud repliik.

"19," vastas Laura ja Andri kergitas kulme.

"Ta on minuvanune ja on suutnud sellise asja ära teha... Äge," ütles poiss. Siis kobas ta oma taskuid ning hetke pärast tõmbas ta taskust välja mobiili, millelt kõlas Simple Plani "Thank You". Järelikult helistas poisile keegi.

"Jaa? Okei, me kohe tuleme," ütles poiss helistajale ja peale kõne lõppemist surus telefoni taskusse tagasi.

"Kassu helistas, ta tahab, et me õue läheks," teatas Andri siis ning haaras Laural käest.

17.

Laura tõmbas oma käe ehmunult ära. Andri punastas veidi ja vabandas:

"Sorri! Ma vahel ikka absoluutselt ei kontrolli, mida ma teen. Mul on mingi harjumus kõigil tüdrukutel käest kinni võtta, kellega kuhugi minek on. Varem võtsin poistel ka, aga imelikuks läks. Andestad?"

Laura naeratas.

"Muidugi," ütles ta ning võttis seekord ise Andril ise käest kinni. Poiss muigas ja sammus esikusse. Mõlemad lükkasid endale jalanõud jalga ning astusid õue. Kai-Liis tervitas neid lehvitades ja sama tegid ka kaks poissi, kes tema kõrval seisid. Laura tundis nad ära - tegemist oli Nicki ja Jannoga. Andri ja Laura astusid käest kinni hoides sõprade juurde ning lasid seal siis põgusa kohmetunud pilgu saatel teineteisest lahti. See ei jäänud nende sõpradele märkamatuks ning nad muigasid. Kai-Liis tutvustas poisse omavahel ja tegi siis ettepaneku jalutama minna.

Aeglase tempoga mööda tänavaid kõndides said poisid omavahel lähemalt tuttavaks ning Kai-Liis ja Laura võisid vaid kergendatult ohata, saades aru, et Andril pole Nicki ja Janno orientatsiooni vastu midagi.

Kui seltskond hakkas ülisuurelt ringilt Kai-Liisi maja juurde tagasi jõudma, helises Laura telefon.

"Priit helistab," seisis ekraanil ja tüdruku nägu vajus morniks.

"Jah?" ütles ta pisut tusaselt.

"Hei, tibu! Kuule, ma tahaks väga-väga sinuga kokku saada, on sul aega?" küsis poiss temalt ning Laura muigas kibestunult.

"MINUL on aega ülearugi, iseasi kas sul ka aega on, et ära kuulata, mida mina sulle öelda tahan," teatas ta arrogantselt. Priit oli ilmselt pisut kohkunud ja segaduses. Igal juhul venitas ta:

"Ooookeeiii. Meie kohvikus siis? Kell kaks, poole tunni pärast?"

"Mhm, sobib," vastas tüdruk ning lõpetas kõne.

"Okei, ma lähen minema nüüd, Priit tahab kokku saada," teatas Laura ja kallistas kõiki hüvastijätuks. Kai-Liis sosistas talle kõrva:

"Mõtle enne, kui sa midagi teed. Õhtul räägime."

Laura vaid noogutas ja astus siis Kai-Liisi majja sisse, et oma asju võtta ning end korda seada.

Täpselt kell kaks astus ta kohvikusse sisse. Priit istus juba lauas ja naeratas tüdrukule, aga nähes Laura pahast pilku, kortsutas poiss kulmu.

"Mis juhtus?" küsis ta hoolivalt.

"Sa peaksid teadma," pigistas Laura kokkusurutud hammaste vahelt ning istus.

"Anna andeks, aga ma ei saa mitte millestki aru."

"Priit, kas sa tead, kui kaua me eile koos olime? 23 minutit! Ja enne seda olime mitu päeva teineteisest eemal! See ei ole ju piisav ja sa tead seda väga hästi!" sisistas tüdruk.

"Kallis, mul on lihtsalt palju tegemist olnud, aga ma luban..." ütles Priit kuivalt. Tüdruku süüdistustel oli küll alus, aga poiss tundis end rünnatuna ning seetõttu muutus ta järjest vihasemaks.

"Tead, ära luba midagi," katkestas Laura veel vihasemalt ja jätkas siis:

"Mis mõte sellisel asjal üldse on? Kui kõik muu on tähtsam kui meie suhe, siis pole mõtet edasi minna. Otsusta ära, kas sa tahad minuga edasi koos olla või läheme lahku." Viimase lause juures hakkas tüdruku lõug justkui iseenesest võbisema ning hetk hiljem ilmusid silmadesse pisarad. Olenemata sellest, et ta Priidu peale tohutult vihane oli, armastas ta poissi kohutavalt ning ei tahtnud temast ilma jääda.

"Laura, kurat, ma ei pea ju sinuga iga sekund koos olema! Mul on teisi asju ka teha!" sõnas Priit nüüd ärritunult, aga taibates, kui halvasti see kõlanud oli, ohkas ta ning vaikis. Laura hoidis veel nuttu tagasi ja ütles:

"Aga palun, tegele siis nende teiste asjadega. Aga minust võid edaspidi und näha, sest mul on sellest kõigest kõrini. Meie vahel on kõik läbi!"

Seejärel puhkes ta nutma ning tormas minema, jättes vihase ja õnnetu Priidu kohvikusse istuma.

Appii
I can't believe what you just did.
Nouuu
Mhhhhh
Nüüd pane nad ära leppima, eksole
Ruttu uut!

Ehh, esialgu vist siiski mitte. Natuke peab neid piinama kah.
Uus tuleb.. varsti.

Öelge nüüd midagi.

46.
Laura, olles kohvikust eemale jõudnud, potsatas pargipingile, võttis käega põlvede ümbert kinni ja lihtsalt nuttis. Ta ei teadnud, kas peaks tehtut kahetsema või sellega rahul olema, aga praegu oli tal vaja nutta, hoolimata faktist, et möödakäivad tädikesed teda silmitsesid. Ta ei näinud neid ning tal oli neist ükskõik. Ta nuuksus seal mitmeid minuteid, aga vaikis, kui kuulis, et keegi ta kõrvale istub. Ta kartis, et Priit tuli talle järele, aga ei. Hoopis Andri istus tema kõrval ja silmitses teda vaikides.

Natukese aja pärast küsis Andri:

"Läksite lahku?"

Laura tõstis pea ning noogutas. Andri hakkas midagi ütlema, kuid selle katkestas poisi mobiil. Poiss silmitses seda ja teatas siis:

"Tundub, et meie vist ka..." ning näitas Laurale sõnumit, mille ta oli just saanud.

"Hey, Andri! Lugu selline, et me vist peaks lahku minema. Ma ei tea, ma ei viitsi jamada sinuga rohkem. Ole nummi siis. Janette."

Laura naeratas kergelt ning küsis siis:

"Mida sa temas üldse leidsid?"

"Ma ei tea, mul oli vist lihtsalt kaisukaru vaja," vastas poiss ja muigas veidi õnnetult.

"Tule, lähme, ma viin su koju. Üksiolek ei mõju sulle hästi," ütles Andri seejärel ning haaras Laural taaskord käest. Seekord Laura ei ehmunud. Andri käsi andis tüdrukule hetkel nii vajalikku kindlustunnet ja soojust. Laura tõusis püsti ning astus Andri kõrval vaikselt enda kodu poole, aeg-ajalt poissi juhatades.

Nad astusid Laura kodu uksest sisse. Marten, kes parasjagu elutoas istus, tervitas neid pisut imestades. Laura tutvustas poisse omavahel ning tüüris Andri enda tuppa. Sinna jõudnud, haaras ta Andri oma embusse ja surus näo poisi rinna vastu, et poiss tähele ei paneks, et ta jälle nutab. Andri oli nii soe, ta hoidis oma käsi nii tugevasti ja samas nii õrnalt ümber tüdruku, ta andis tüdrukule turvatunnet... Tüdruk usaldas teda sajaprotsendiliselt, olenemata sellest, et nad eile tutvunud olid. Aeg ei omanud tähtsust, sest Andri paistis olevat tema hingesugulane. Laura võpatas kergelt, kui Andri talle ütles:

"Ära rohkem nuta. See on nüüd tehtud ja nii on ilmselt parem." Laura tõstis pea ning nad seisid, otsmikud üksteise vastas, ja vaatasid teineteist pikalt. Andri juhatas tüdruku õrnalt voodini ning tüdruk istus sellele.

"Pane ennast pikali, su pea võib muidu ringi käima hakata," sosistas Andri talle kõrva.

Tüdruk vajus voodile selili, Andri järgis hetkekski kõhklemata tema eeskuju. Laura silmitses enda kõrval lamavat poissi, heitis pilke tema helepruunidesse silmadesse ja jälgis poisi kätt, mis aeglaselt tüdruku juukseid silitas. Tüdruku enesetunne paranes veidi ning ta ütles peale pikka vaikust:

"Sa ei peaks seda tegema. Sa oled ise sama katki kui mina."

Andri naeratas, pani käe ümber tüdruku ning vastas:

"Sinu parandamine teeb minul ka tuju paremaks. Mina ja Janette polnud mõeldud kokku jääma ja nii läks. Peab lihtsalt asjal minna laskma."

Jälle vaikisid nad pikalt ja lihtsalt vaatasid teineteist. Lõpuks vajusid Laura silmad kinni ning mõned minutid hiljem ta juba magas. Andri oleks pidanud tõusma ja minema, aga see tüdruk lihtsalt ei lasknud. Isegi nüüd, kui Laura sinised silmad laugude taga peidus olid, oli ta peaaegu ingellik. Andri lihtsalt vaatas teda peaaegu veerand tundi ja tõusis siis lõpuks. Ta vajutas tüdruku laubale musi ning astus toast välja.

Awwwwwwwwwww :)
Andri on niiiii armas :)
Nüüd nad peavad lihtsalt kokku jääma :)
Superhea!
Uut!

see oli nii armas (a)

47.
Laura ärkas kella kaheksa ajal. Ta tõusis, silus end pisut peegli ees ning astus siis elutuppa. Marten istus endiselt diivanil ja vaatas telerit. Õde märgates ütles poiss:

"Andri rääkis mulle, mis juhtus."

Laura noogutas õrnalt. Marten küsis:

"Kes see Andri üldse on? Mis teil on temaga?"

"Andri on Kai-Liisi tädipoeg. Ja ta on... ma ei teagi... ta on lihtsalt... Ohjah, ma ei oska sulle öelda," kogeles tüdruk ning vajus istuma.

"Saad aru, ta pole mu poiss ega midagi, aga praegu ma tahaks kõige rohkem lihtsalt tema juures olla. Mitte midagi teha. Nagu enne minu toas, me lihtsalt lamasime minu voodil ja kõik oli nii hästi. Priiduga oli kõik hoopis teistmoodi. Samas, Andri pole mu poiss ka, nii et ei peagi samamoodi olema, aga Andri on üldse täiesti teistmoodi kui mu tuttavad. Ta hoolib, olenemata sellest, et ta on ise sama katki, ta oskab alati midagi sellist öelda, mis tuju nii heaks teeb ja..." Tüdruk vaikis.

"Ja ta muudab su kuidagi mulisevaks, ütles Marten," teenides ära padja, mille õde tema poole heitis.

"Jobu," ütles tüdruk veel. Marten muigas paljutähendavalt, pannes ka õe lõpuks naerma.

Ülejäänud õhtu veetis tüdruk arvutis muusikat kuulates. Kui kell ligines ühele, otsustas ta magama minna. Ta pidi juba uinuma, kui ta kuulis piiksu, mis tähistas vastamata kõnet. Tüdruk tõusis ning haaras oma kotist telefoni. Kõne oli mingilt võõralt numbrilt ja samalt inimeselt oli ka sõnum. Tüdruk avas selle.

"Hei! Hoia telefon käepärast teinekord :) Maga ilusti ja ära enam kurvasta, eks? Homme räägime, seniks ilusaid unenägusid! Andri."

Laura muigas tahtmatult ning puges palju rõõmsamana voodisse.

Järgmisel hommikul äratas teda telefonihelin. Number tundus tuttav, aga unise peaga ei saanud Laura kohe aru, kes see on. Kui ta aga kõnele mõmisedes vastas, tundis ta kohe selle maheda poisihääle ära. Andri!

"Hei, Laura! Ega ma sind üles ei ajanud?"

"Eeeei," venitas tüdruk, aga Andri turtsatas.

"Valetada pole ilus," ütles poiss ja jätkas siis:

"Tegelt, Kai-Liis tahtis teada, mis sa teed, sest ta vist ärkas kell kuus ja praegu ta tahaks ma ei tea mida teha."

"Tüüpiline. Davai, ma ajan ennast üles, lähme teeme kusagil midagi," ütles Laura endale pükse jalga tõmmates.

"Hm, okei, üsna informatiivne vastus muidugi Me tuleme siis sinu juurde," kostis vastus ning peale lühikest hüvastijättu lõpetati kõne. Laura lõpetas riietumise, astus peegli ette ning haaras juukseharja.

Tüdruk tegi endale kiire hommikusöögi ning tõmbas pusa peale. Vaevalt jõudis ta uksest välja astuda, kui Kai-Liis ja Andri juba tema väravast sisse astusid. Kassu tundus tõeline elektrijänes olevat ta keksles ringi ja lehvitas Laurale, samal ajal valjusti "Hei, tips!" karjudes. Tüdrukud kallistasid teineteist. Seejärel tõmbus Laura sõbrannast eemale ja silmitses Andrit hetke, enne kui tema kaela ümbert kinni haaras ja teda tugevalt embas. Teineteist veidi aega kohmetunult vaadanud, naeratasid mõlemad ning asusid käsikäes kõndima. Kai-Liis haaras Andri vabast käest kinni. Nii kõndisid nad kolmekesi sihitult mööda linna ringi, vahepeal seisma jäädes ja midagi imetledes, seejärel taas edasi kõndides. Andri ei lasknud kordagi Laura käest lahti ning tüdruk tõesti nautis seda.

Lõpuks, mitu tundi hiljem, jõudsid nad väsinutena Laura juurde tagasi. Kai-Liis hakkas juba minema, Andri ja Laura jäid hetkeks värava juurde seisma.

"Ma lähen homme Tartusse tagasi," üles poiss vaikselt. Kuigi see lause polnud midagi erilist, olid mõlemad pisut rusutud.

"Millal sa jälle Tallinna tuled?" küsis Laura lõpuks. Andri kehitas õlgu ja lisas siis:

"Ma ei tea. Oleneb, kuidas ma korteri ja töö leian. Ega vist enne ei tulegi."

Laura ohkas vaikselt ja haaras Andri käed.

"Helista siis, kui tuled, eks?" ütles ta vaikselt, kergelt õhetades.

"Kindlasti helistan. Okei, ma vist pean minema hakkama, muidu ma jään hilja peale ka. Tsau siis ja... Aitäh!" sõnas poiss.

"Mille eest? Mina peaksin sulle aitäh ütlema!" vastas tüdruk naeratades, kuigi tundis klompi kurku kerkivat.

"Ma ütlesin sulle eile, et sinu parandamine teeb minu ka paremaks. Tegigi, ja kõvasti. Nii et aitäh," selgitas Andri naeratades ja kallistas Laurat. Kui nad teineteisest eemale tõmbusid, tegi Andri tüdrukule õrna põsemusi, pööras ümber ja lahkus.

Ka Laura asus minekule. Ta astus tuppa ja võttis jaki seljast. Poolel teel oma tuppa katkestas teda uksekell. Laura läks ust avama ja nägi seal Priitu. Tuju kukkus veel allapoole, kui Priit solvunult ning kurvalt teatas:

"Ah siis sellepärast sa mind maha jätsidki..."

C'mon, pls öelge midagi. :)

48.
Laura üritas silma tikkuvatest pisaratest võitu saada ning ütles peaaegu rahulikult:

"Andri ei ole sellega seotud. Ta ainult hoolib minust, sest teistel on targemaid asju ka teha."

"Ära hakka jälle, palun..." ütles Priit ning ohkas.

"Tibu, ma ei mõelnud seda tõsiselt ju! Anna mulle andeks, sest... Tänane päev oli lihtsalt masendav. Niimoodi ei saa olla, kui ma tean, et sa ei ole enam minu... Et sa ei armasta mind enam. Ausõna, selline elu on mõttetu ju! Kui sind ei ole, siis pole ju millelgi mõtet enam," pomises ta vaikselt. Laura sikutas poisi elutuppa, kus see õnnetult istuma vajus.

"Kuule, ära hakka mingit enesetapujuttu ajama. Saa aru, et asi oli sinus! Kui sina oleksid midagi teistmoodi teinud, ei peaks praegu nii olema."

"Kallis, ma ju võin muutuda! Kas sa tõesti enam midagi ei tunne?" küsis Priit vaikselt.

"Tunnen, aga mitte enam nii. Palun, jäta mind lihtsalt rahule, eks? Mul on vaja mõelda, kõige üle. Praegu ma ei taha uuesti proovida. Nii et... Palun mine ära," vastas tüdruk talle väriseval häälel.

"Aga Laura, tibu..." üritas Priit veel midagi öelda, aga Laura purskas nutma ja hüüdis:

"Mine ära! Jäta mind lihtsalt rahule!"

Priit ohkas ja tõusis. Ta heitis veel ühe pilgu Laurale, aga kohanud tema silmades vaid lootusetust, viha, hirmu ja kurbust, loobus ta üritamast. Poiss lahkus tagasi vaatamata.

Laura, kes nüüd endisest veel õnnetum oli, tormas enda tuppa, heitis end voodile pikali ja ootas pisaraid, mis juba silmanurkades pärlendasid. Aga sinna nad jäidki ja see tegi kõik veel hullemaks. Nutmine aitas alati, võttis selle terava, lausa kõrvetava valu ära ja rahustas. Aga nüüd lebas Laura voodil, üritas kõigest väest nutta, et murekoormat natukenegi kergemaks teha, ja tundis meeletut valu. Mitmed mõtted jooksid, lausa tormasid temast läbi. Kord pidas ta süüdlaseks ennast ja siis Priitu, kord mõtles ta enesetapule ja samas lubas Priidu kiuste edasi elada. Ja Kai-Liisi ja Andri nimel. Andri... See nimi tegi talle haiget ja samas tõstis tuju pisut. Piisavalt, et sülearvuti lahi teha ning seltskondlikku ellu sekkuda. Ootamatult nägi ta, et Andri on ta MSN-i lisanud. Kohe alustas poiss ka vestlust:

"Kuidas sul läheb? :)"

Laura trükkis kiiresti vastuseks:

"Mitte kõige paremini, Priit käis siin."

Tekstikasti ilmus peatselt sõnum:

"Ai, kujutan ette. Lõpetasite asjad ära?"

"Mhm. Eriti nõme tunne on. Tahaks kedagi..." kirjutas Laura peale hetkelist mõtlemist. Vastuseks ütles poiss:

"Mina olen olemas, mingil kujul. Minu peale võid toetuda. :)"

Ja nüüd lõpuks pääsesid Laura pisarad valla. Ta silmitses ekraani, kuni silme ees kõik häguseks kiskus, ja lihtsalt nuuksus. Paarikümne sekundi järel suutis ta trükkida:

"Tead, sa ajasid mind nutma praegu." Vastus saabus kohe:

"Oi, Laura, palun anna andeks! Ma tõesti ei tahtnud!"

"Pole hullu, mul oli seda vaja," kirjutas Laura ning veidikese aja pärast ütles poiss talle:

"Okei, ma lähen nüüd. Emal on vaja mingeid asju ajada. Ole siis tubli ja ära kurvasta. Ehk hiljem helistan. :)"

"Okei," trükkis Laura ainult ning ohkas. Nutt tuli uuesti peale.

Need olid niiiii armsad osad lihtsalt :)
Kurvad, samas nii nunnud :)
Superhead lihtsalt!
Ajab ennastki nutma...
Oeh :)
Mulle hullult meeldib!
Uut!

Võib arvamust avaldada (a)

49.
Laura oli kõik oma arvutis leiduvad kurvemat sorti laulud läbi kuulanud, natuke veel nutnud, joonistanud, laulda üritanud ja lage uurinud. Halb tuju oli kõvasti paremaks muutunud ning tüdruk ootas kerge elevusega üht kõnet. Kuigi ta endale selgitada püüdis, et ta ei peaks Andrist sedavõrd sõltuvuses olema, ei muutnud see teda sugugi vähem ärevaks. Kui siis tema mobiiltelefon öökapil helisema hakkas, tormas tüdruk selle juurde. Tõepoolest, ekraanil vilkus nimi, mida Laura endale kümneid kordi korrutanud oli.

"Hei!" hüüatas ta peale kõnele vastamist.

"Hei. Sa oled lõbusam, mulle tundub," vastas poiss maheda häälega.

"Jah, üks kõne tegi tuju heaks," ütles Laura meelega halvasti varjatud vihjega.

"Tohoh, kes see sulle siis helistas?" mängis Andri otsemaid kaasa. Mõlemad naersid veidi ning Laura istus voodile.

"Ma vist tulen reedel Tallinna. Ehk siis ülehomme."

"Äge! Oota, miks sa tuled üldse? Asja ka on või?" küsis tüdruk veidi norivalt.

"Kujuta ette, isegi on. Keegi tahtis mu korteri ära osta. Muidu ta on tallinlane, aga ta elab praegu ülikooli ühikas. Ta jätab raseduse pärast kooli pooleli ja ta mees käib edasi või kuidagi nii," jutustas Andri.

"Vägev," ütles Laura, oma igavlemist varjates. Talle ei pakkunud eriti huvi, millest Andri rääkis.

"Okei, aga... Ma olen kella üheks linnas. Ma tulen sinu juurde siis?"

"Sobib," vastas Laura ja haigutas.

"Oled unine?" kostis kohe hoolitsev küsimus.

"Natukene... Raske päev on olnud," ohkas Laura ning vajus voodile selili.

"Kuule, aga mine magama siis. Muidu räägime siin mingi poole kolmeni ja oleme zombid homme. Eks?"

"Okei, emme, ma lähen magama," ütles Laura veidi nipsakalt, mille peale Andri turtsatas.

"Totu," lausus ta ja ohkas kergelt.

"Okei, head ööd sulle siis," sõnas Laura veidi kohmetunult.

"Värvilisi unenägusid," vastas poiss õrnalt. Nad lõpetasid korraga kõne.

Laura libistas voodil päevakatte pealt ning puges teki alla, aga isegi siis, kui tuba pime oli, ei tulnud tüdrukul und. Üks poiss seisis tal liiga hästi meeles. Lõpuks õnnestus tal siiski magama jääda, aga pole vist raske arvata, keda ta unes nägi.

Kuigi ta lootis neljapäeva magades mööda saata, oli ta juba kell üheksa üleval. Kell kümme loobus ta uinumise katsetest, riietus ning kõmpis kööki.

Liis ja Marten istusid ja ajasid juttu.

"Igatahes, me saame selle korteri, kui see poiss endale siin korteri leiab," teatas Liis parajasti oma kallimale.

"Te saategi Tartus korteri? Kui äge!" hüüatas Laura ning haaras kausist mahlaka õuna.

"Jaa, üks poiss müüb meile oma korteri, sest ta tuleb ise Tallinnasse elama. Andre või Andrei või mingi selline nimi oli..."

Laura süda jättis löögi vahele.

"Andri?" küsis ta, õunatükk suus ringi käimas.

"Jah, täpselt! Tead teda või?"

"Eesti on väike," sõnas Laura. "Kui see on seesama Andri, siis ta on Kai-Liisi tädipoeg."

Vend ja tema tüdruk silmitsesid Laurat pikalt, tasapisi muigama hakates. Liis tõstis lõpuks pöidla.

Keskustelu katkestas Laura mobiil, mis nõudlikult helisema hakkas. Laura võttis kõne vastu, ilma et oleks uurinud, kes helistab. Niisiis tõmbus tal seest veidi õõnsaks, kui Priidu hääl telefonist kõlas.

"Laura, palun tule minu juurde. See on väga tähtis, tõsiselt. Kui sa ei tule, siis juhtub varsti midagi äärmiselt jubedat..."

Cmon, nunnukesed, öelge midagi. :D

50.
Laura ehmatas, kuuldes poisi hauatagusena kõlavat häält. Ta jalutas ärevalt hingates oma tuppa ja küsis siis:
„Mis juhtus?“
„Sa peaksid teadma,“ vastas Priit peaaegu robotlikult monotoonse häälega. „Tule siia, sellest sõltub palju.“
Poiss lõpetas kõne, jättes Laura vapustatult ning hirmunult voodile istuma. Paari minuti pärast tõusis tüdruk otsustavalt. Ta haaras telefoni ning kõrvaklapid, pani pusa selga ja astus välja, teatades Liisile ja Martenile, et tuleb veidikese aja pärast tagasi.
Ta kõndis Fall Out Boy „I Don’t Care“ taktis kiirelt mööda tänavat Priidu kodu poole. Selleks ajaks, kui laul lõppes, oli Laura juba kohal. Ärevalt lasi ta uksekella.
„Sisse,“ kostus Priidu hirmutav hääl. Laura paotas ust ning astus Priidu toa poole. Ta oletas, et poiss on seal. Tal oli õigus – Priit istus rätsepistes keset põrandat ja tema ees põles küünal.
„Mida sa tahtsid?“ küsis Laura väriseva häälega.
„Istu,“ teatas poiss ühetooniliselt ning osutas põrandale enda vastas. Laura võttis pisut kohmetult istet ning jäi ootama. Lõpuks avas Priit suu.
„Ma teadsin, et ma kutsun su siia. Teadsin sellest alates, kui ma sind selle kehkatsiga jalutamas nägin. Tuli ainult välja mõelda, mida ma teen. Ma kaalusin isegi seda, et sunnin su enda omaks saama… Sa tead, mida ma mõtlen… Aga ma ju ei suuda! Ma ei taha sulle haiget teha, Laura, sest ma armastan sind. Aga ma ei suuda sind kellegi teisega näha, nii et see on ainus lahendus. Ma tahtsin sinult veel viimast suudlust või vähemalt kallistust paluda…“
Laura nägu, mis siiamaani segadust väljendanud oli, muutus äkitselt paanilises hirmus grimassiks. See juhtus hetkel, kui ta mõistis, mida poiss nende sõnadega mõtles.
„Priit, ole normaalne! Tänu sinule see kõik ju juhtus, sinu pärast on kõik nüüd nii, ja sina pead ennast mingiks neetud ohvriks! Ära tule mind milleski süüdistama. SINU pärast oleme me lahus ja sa tead seda väga hästi!“ sisistas ta, kui oli kontrolli oma häälepaelte üle tagasi saanud. Priidu hingamine kiirenes ning ta ütles vastu:
„Sa ei saa ikka veel aru? Ma armastasin sind ja sina vedasid mind niimoodi alt. Kui väga ma ka tahaksin sind unustada, aga ma ei saa. Sa pead mõistma, et see, mida ma teen, jääb sinu hingele! Sinu südametunnistusele! Ja sa ei taha seda muuta, mulle tundub… Nii et mine ära,“ teatas poiss hüsteeriliselt. Laura silmitses teda pikalt. Isegi küünla kollakas valguses paistis, et poiss oli kahvatu ning higistas.
„Mida sa sisse sõid?“ nõudis Laura äkilises hirmuhoos. Priit ei vastanud.
„Kurat, idioot oled või? Mida sa sisse sõid, ma küsin! Sa oled täpselt nagu oma vanem vend, tead seda? Isegi hullem!“
Laura raputas poissi õlgadest ning karjus tema peale nii valjusti, kui vähegi suutis. Järsku lajatas vastu tüdruku põske kõrvakiil. Mõlemad silmitsesid teineteist hirmunud nägudega ning Laura purskas nutma. Priit üritas end püsti ajada, aga neelatud tabletid olid tegutsema asunud, röövides poisi jõudu. Ta ei suutnud isegi suud avada, et vabandada. Laura karjus läbi nutu:
„Hea meelega jätaksin ma su siia surema, aga ma ei ole selline värdjas nagu sina!“
Ta haaras oma telefoni, et kiirabisse helistada. Kui ta lõpetas, oli Priit teadvuse kaotanud.
Laura puhkes uuesti nutma ning tormas minema.

Aitäh.

Ja edu.

Liina, sa tead ju, et ma loen.
Igatahes, ma otsustasin sulle taaaskord head meelt teha.
Super jutt on. Ja see osa oli hea heahea...Väärt mu väärtuslikku magamiseks mõeldud aega...

Tean.
Väga hea, väga hea.
Aitäh. :*

Nii. :)
51.
Terve tee Kai-Liisi juurde tüdruk jooksis. Kohale jõudes oli ta peaaegu hingetu. Koputamata, nagu neil kombeks, tormas ta sisse ning märkas kohe sõbrannat, kes arvuti taga krõpse sõi. Kuuldes ukse sulgumist tõstis Kai-Liis pea ja pööras ringi. Niipea, kui ta räsitud ja üliõnnetut sõbrannat nägi, tõusis ta kohkunult püsti ning juhtis Laura diivanile. Mõne minuti istusid nad külge külje vastas, lõpuks küsis Kai-Liis Lauralt:

"Mis juhtus?"

"Priit..." ütles Laura ning nägi ilmselgelt vaeva sõnade väljaütlemisega.

"Ta tahtis ennast ära tappa," suutis ta lõpuks öelda.

"MISASJA!?" karjatas Kai-Liis nii valjusti, et Laura võpatas.

"Sorri!" vabandas Kai-Liis kohe, aga küsis siis uuesti:

"Mis mõttes? Miks? Kuidas?"

Laura ohkas, silmitses Kassut ja rääkis kogu jutu ära.

"Appi, tal küll kõik korras pole," oli kõik, mida Kai-Liis öelda suutis. Laura ei vastanud. Ta lihtsalt ei suutnud.

"Laura... Sa ei kujuta ette, kui väga ma tahaks osata midagi öelda praegu... Tule siia," pomises Kai-Liis ning tõmbas sõbranna lähemale, et teda pikalt kallistada.

"Ära nuta, see ei ole ju sinu süü," ütles ta vaikselt, püüdes Laurat kuidagi rahustada.

"On küll. Kui ma poleks teda maha jätnud..."

"Laura, see kõik, teie lahkuminek, see on tema ja ainult tema süü. Ära piina ennast igasuguste mõtetega, eks? Kõik saab korda, ma tean."

Laura ohkas, pea Kai-Liisi õlale toetatud. Kui väga ta ka oleks tahtnud sõbranna juttu kuulda võtta, see ei õnnestunud. Ikka süüdistas ta ennast.

"Laura... Palun ära enam nuta, sa ei kujuta ette, kui valus sind vaadata on..." pomises Kai-Liis ja kallistas sõbrannat veel kord.

"Aitäh, Kassu... Aitäh, et sa olemas oled," sosistas Laura vaikselt ning ohkas.

Lõpuks tundis tüdruk end veidi paremini ning hoolimata Kai-Liisi arvamusest, et Laura peaks tema juurde jääma ning magama, läks neiu koju.

Laura lootis, et saab märkamatult oma tuppa kaduda, aga Marten istus nagu kiuste diivanil ja märkas kohe, et õde on omadega väga katki. Murelikult hüppas ta püsti ning astus õe juurde. Vaikides haaras ta tüdruku sülle ja tassis ta voodisse. Laura vajus otsekohe magama ning Marten istus veidi aega murelikult tema voodiserval, üritades mõista, mis oli tema õe sellisesse šokki viinud. Lõpuks otsustas ta Kai-Liisile helistada, et võib-olla midagi välja uurida.

Kui Laura ärkas ja veidi uimasena kööki astus, oli Marten seal ning vaatas talle otsa pilgul, mis väljendas muretsust ja paanikat üheaegselt.

"Kai-Liis rääkis mulle, mis juhtus," ütles poiss ainult. Laura ohkas ning võttis laua ääres istet, toetades pea kätele. Miks pidi Marten rääkima sellest, millest Laura midagi teada ega kuulda ei tahtnud?!

"Laura, sa vajad puhkust. Mine kusagile linnast välja, vanaema juurde näiteks. Kuni kooli alguseni," sõnas Marten vaikselt, peaaegu arglikult.

"Andri tuleb homme linna," lükkas Laura ettepaneku tagasi, avastades, kui väga ta praegu poissi igatses. Marten ohkas ning silmitses õde murelikult.

Telefonihelina peale tõusis Marten laua tagant püsti ja astus elutuppa, kus nende lauatelefon oli.

"Laura, see on sulle," teatas ta mõned sekundid hiljem.

Tüdruk ajas end laua äärest püsti ning astus aeglaste sammudega elutuppa. Lootes, et see telefonikõne tuleb lühike ja rahulik, haaras ta toru.

"Halloo?"

"Hei, ma olen Daniel. Kuule... Saad sa mind aidata?"