Nii...see on siis niisama üks jutt,et midagi siia kirjutada. Ehk tuleb sellest midagi põnevat ka välja. Aga kommetaarid ja kriitika kah please.
ja see pealkiri tuli ka suht nõme... ma ei tea, mis sinna "koletise alla panna:D
1.peatükk"Tule ruttu, Carrie! Kolimisauto on juba kohal ja mööbel kah sees! Me peame sõitma hakkama!" kuulsin läbi une ema häält.
Minu ema- Stella- oli igavene kiirustaja ja ta närvitses lõputult palju. See ajas mind ka närvi ning lõpuks oli terve pere (mina ja minu ema, isa oli pärast minu ema rasedaksjäämist kuhugi kadunud) närvis. Sellist tekkis tavaliselt palju tülisid.
Ema otsustas, et mina ja tema peame kolima linna, kus on temasugusele näitlejale teatrites suurem võimalus tööle saada. Kolisime suurlinna, kus oli teater väga arenenud, kuid kus oli liiga vähe näitlejaid. Ema oli direktoriga juba kokku leppinud, et ta tuleb kolimise päeval kohe tema juurde. Nüüd ta närvitses ja kiirustas, et õigkes ajaks kohale jõuda. Mina isiklikult ei tahtnud üldse kolida. Siia linna jäid kõik mu sõbrad ja tuttavad ning ma kartsin, et mul on uues linnas raske kohaneda. Emm püüdis mind igatpidi julgustada, kuid tal ei tulnud see kohe üldse välja. Pigem ajas ta mind oma närvitsemisega ka närvi.
Niisiis oli kolimisauto maja ees sõitmisvalmis, kuid mina vedelesin alles voodis, püüdes unesegaselt oma riideid leida, mis ema juba eelminsel päeval ettenägelikult valmis oli pannud. Ajasin end püsti, tirisin teksad jalga ja musta TOPi selga ning kiirustasin vannituppa. Tegin end korda ning tormasin kööki, et endale müslit sisse kühveldada ja siis hingetult autosse jõuda. Ema oli roolis ning kõik autoaknad olid pärani lahti, sest oli kesksuvi- juuli. Olin hiljuti lõpetanud kümnenda klassi ning veidi enne aasta lõppu lahku läinud oma poisiga, kes, nagu välja tuli, pettis mind kopgu aeg, isegi siis, kui me alles esimest korda välja läksime, kokku pettis ta mind 6 korda. Kuue erineva tüdrukuga!!! See ei mahu mulle lihtsalt pähe! Elasin lahkuminekut väga kergelt üle, nii et kolimine mõnes mõttes mulle meeldis- see tähendas minu jaoks uue elu algust. Olin nädal pärast kooli lõppu läinud juuksurisse ja teinud endale kolmnurgalõikuse. Minu pikad juuksed muutusid siledamaks, kohevamaks, säravamaks ja ma olin enda üle täiega uhke.
"Kuidas sa saad alati igale poole hiljaks jääda?" närvitses ema.
"Ma ei jää igale poole hiljaks, ema. Lõpeta see närvitsemine, muidu lähen mina ka närvi. Kõik läheb hästi, ära muretse," püüdsin ema rahustada, kuid tulutult. Ema trummeldas kogu sõidu ajal sõrmedega vastu rooli ning kui me veel mõne valgusfoori ees peatusime, läks ta nii närvi, et oleks peaaegu küüned endal otsast närinud.
Hah, muuseas, olen pruunijuukseline 16-aastane tüdruk, ja jumala tavaline, nii et ärge minust midagi erilist oodake. Ainuke eripära on see, et ma võidan iga ujumisvõistluse, kus ma käin ja pärast olen nii väsinud, et isegi minu ema arvab, et olen end pilve tõmmanud.
Praegu lõpetan, sest olen kooli arvutiklassis ja tund kah läbi...
oodake järge!
Pealkiri: Minu armas... koletis?... 
4/3/2009, 14:45
