Liin number 7. (8. Osa; Lõpetatud!)

Uus jutt siis jälle... Eriti pikk ei tohiks olla; selline vahekirjutamine mulle. Mõni lühem projekt... Idee tuli täna Paide sõites. Või noh... tglt tagasi Türile tulles.
Loodan, et meeldib.
Sest siin nagu erilist tegevust pole; lihtsalt inimese mõtted ja tähelepanekud.

1. Osa

Ebameeldiv...

Liisa:

Astun ettevaatlikult bussi. Trügimist on on palju ning kõik väiksemad pudinad jooksevad koheselt vabadele kohtadele, jättes suuremad - iseäranis vanurid - istekohata. Ohkan ning sammun vaikselt akna äärde. Buss rappub korra ning võtab paigalt. Ma olen seda tunnet alati vihanud. Nagu kõhu asemel tekiks tühimik, rääkimata iiveldusesarnasest tundest... peas. Pole siis mingi ime, et ma üldjuhul sõitu iga hinna eest vältida üritan.

Kontrolör jõuab minuni ning ma kougin taskust rahakoti välja. Naine on vana ja täidlane ning takseerib mind üle oma prillide kõhedusttekitavalt. No mulle tõesti ei meeldi bussiga sõitmine... Ta ulatab mulle mu pileti, mille ma koos ülejäänud rahaga taskusse topin ning läheb järgmise sõitja juurde.

Loodetavasti vabaneb peagi mõni istekoht, kuna ma tõesti ei viitsi need kakskümmend viis minutit selle raske kotiga püsti seista. Pealegi need peatumised ja paigaltvõtmised... Väristan õlgu. Minust vasakul on noorem naisterahvas käruga. Kui ma neile otsa lendaksin, oleks jama käes. Aga ma olen ju vahest nii kohmakas. Kuigi inimesed ütlevad, et see tuleb hajameelsusest... Võimalik, et neil on õigus.

Bussis on läppunud lõhn. Kõikide reisijate mustus on rõske. Ma ei pea silmas seda nagu sõidaksid selle bussiga räpased inimesed, kuid pigem see inimlik higistamine ja õhku tallatud muld. Vanad nahkistmed annavad sellele kõigele lisaks veidra aistingu. Aga see lõhn ei meeldi mulle; üldse mitte.

Läheneme esimesele peatusele ning ma tõmbun vaistlikult nurga poole - peale on tulemas päris palju inimesi. Samal hetkel tõusevad umbes viis-kuus väikest tüdrukut püsti ning tormavad lõkerdades ukse juurde. Potsatan tänutundega ühele vabanenud istmetest, paar inimest minu järel.

Naine käruga seisab endiselt püsti, nägu vankumatu ja kindel. Ma loodan, et laps tudib, muidu on Jämejalga bussitäit rahvast juurde oodata.

Buss peatubki ning ma haaran vaistlikult istmest, kuid seekord asjata - buss oli peatunud sujuvalt.

Kostab vaikne sisin ning uksed lähevad lahti, lastes sisse värsket õhku. Väikesed trügivad imeväikesest inimste vahele tekkinud praost läbi ja kaovad kiiresti bussijaama taga olevasse metsatukka. Pealetulnud vaatavad sisse astudes kergelt ringi ning paar esimest hõivavad veel paar vabaksjäänud kohta, jättes hilisemad tulijad abitult ukseavasse seisma. Minu kõrvale istub üks vanem härrasmees.

Aegamisi nad hajuvad bussi eri osadesse ning buss alustab taas sõitu.

Minust paar meetrit eespool seisab üks musta juuksepahmakaga poiss ning hoiab ühe käega kergelt ühest istme seljatoest kinni, vaadates näiliselt õue, kuid mulle tundub, et ta silmad on fookusest väljas. Ta nägu äratab minus kerget tähelepanu. Ma näen kaugemale häguselt ning kannan isegi prille... kui vaja on. Niisama neid ette küll ei pane.

Poisi nägu on ümar, kuigi tundub, et ta on minust natukene vanem. Kuigi ülejäänud osa näost on minu jaoks natukene ähmane... selgete piirjoonteta, joonistuvad tema näos teravalt välja teravate piirjoontega silmad. Kuidagi... intensiivne. Silmavalge on tõesti valge, nagu poleks seda hägusemaks muutmas ühtegi veresoont... Ning tal pole näha silmavärvi. Lihtsalt üks suur must lätakas; nagu tema juuksedki. Sellised silmad jäävad meelde.

Ja ta on ilus; väga ilus. Ma ei arvesta hetkel faktiga, et minu maitse olevat "totaalselt mööda" või "puuduvat üldse". Ma nõustun, et crushist üle saades olen ma avastanud, et kutil on tõesti siin-seal mõni vistrik ja et tegelikult on ta liiga kõhn, kuid siiski...

Poisil on huvitav ja külma kevadilma kohta kahtlaselt õhuke riietus. Peas on küll üks sõjaväemustriga nokamüts, mis on arukam riietus kui minul, kellel polegi mütsi, kuid ülejäänu on nii õhuke, et ma väristan end tahtmatult.

Poisi pilk on bussis rändama hakanud ning ma pööran talt pilgu kiiresti kõrvale. Aknaklaasil olevalt peegelduselt saab teda aga rahulikult edasi uurida ning seda ma teengi. Ja mind ei saa süüdistada - bussisõit on täiega igav ning mu hormoonid möllavad. Mitte, et ma mingi kiimas ja mida iganes tüdruk oleks, aga vahel võib ju lasta oma silmal puhata ka...

Seega... Ta kannab tavalisi õhukesi teksaseid ning pusa peal musta vesti - kui õues on vaevalt paar kraadi üle nulli. Hull; otsustan kerge üleoleva muigega. Või lihtsalt karastunud.

Ohkan ning vaatan kella. Natukene alla poole on veel jäänud...

Julgen taas üles kiigata ning meie silmad kohtuvad. Tunnen, kuidas nägu punaseks tõmbub ning vaatan närviliselt juukseid siludes eemale, justkui oleks tema silmadesse hetkeks kinnijäämine olnud iga suvalise inimese takseerimine. Välja arvatud siis, muidugi, kui tegu on sulle silmajäänud inimesega.

Tundes end nüüdseks juba väga tobedalt, hakkan veelgi kannatamatumalt kohalejõudmist ootama. Silmanurgast näen, kuidas poisi üks suunurk on ülespoole kaardunud. Kurat, ta sai aru! Ma kohe kindlasti ei sõida enam bussiga; kohe kindlasti mitte...

Sõidame linna sisse ning ma sirutan end toolil, valmistudes kohe, kui võimalus avaneb, välja tormama. Mees minu kõrval nähtavasti adub seda ning nihkub vahekäiku, et mind mööda lasta. Tänan maha vaadates. Mu hääl on pingutatud ning kime. Millegipärast on niivõrd raske võõraid inimesi kõnetada; esimesena. Alati, kui poes on mingi ummik, ma alguses ootan ja siis taktitundeliselt nügin mööda, kuid ma ei ütle ealeski, et "Vabandage," või "Astuge kõrvale palun," või midagi taolist. Ma lihtsalt ei suuda.

Astun paar julget sammu ettepoole ning avastan end selle poisi kõrvalt seismast. Ta on päris pikk; minust vähemalt poolteist pead pikem. Kuid võib-olla olen mina liiga lühike, mine sa tea. Meeter ja kuuskümmend kaheksa sentimeetrit... Kõlab normaalselt.

Ta on tegelikult päris suur, huvitav, mis seal riiete all peidus on... Outside geek, inside... mis iganes ta siis ka seestpoolt ei oleks. Aga tegelikult ta ei näe nohiklik välja.

Uksed avanevad ning ma astun tänutundega külma kevadõhku.

Mõnus sõnastik on sul. (:
Kuidagi nii hästi kirjeldatud kõike.. igatahes, meeldib. uut . ^^

kuule, täitsa kobe jutt. [viimasel ajal minult muud lauset ei kuulegi ]

meeldib, et on detailselt kirjeldatud. ja suht tuttav tunne, ma pean iga hommik võitlema, et oma lemmikkoht bussis saada.

Awww.
Nii armas. :)
Ma... ma nagu ei oskagi midagi öelda rohkem.
Häästi armas.
Ohhhjah.
Uuuuuut ! :)

Et siis uus osa. :)
Mulle meeldib.
Ja tore, kui teile ka meeldib. :)

2. Osa

...muutub...

Liisa:

Endalegi suureks imestuseks leian end taaskord bussi peale astuvat. Üks suuremat kasvu mees trügib minust mööda ning ma lendan hetkeks vastu bussi ust. Hõõrun nägu krimpsutades oma haigetsaanud õlga ning astun kiiresti edasi, kui selja tagant urinat kuulen. Ühistransport võib nähtavasti olla vägagi stressitekitav.

Ronin ühele tühjale kohale bussi tagaosas ning tõmbun kergelt pingule, kui üks joodiku välimusega mees minu ette istub. Ohkan raskelt ning kougin taskust välja järjekordse rahatähe, mille piletimüüja mult ahne näoga käest võtab. Sean end võimalikult mugavalt istuma ning vaatan aknast mööduvaid maju ja inimesi.

Vahel, halva ilmaga õues vastutuult edasi rühkides, mõtlen ma sellele, kuidas autodes möödasõitjad mind üleolevalt vaadata võivad. Et hahaha, mina olen siin, sina seal. Kärva, koer! Praeguse ilmaga kadestan hoopis mina neid väljasolijaid. Täna on rekordiliselt sooja – viis kraadi. Lohutan end vaikselt sellega, et varsti on suvi.

Buss peatub ning uksed lendavad lahti. Seekord kedagi maha ei lähe, kuid peale astuvad üks vanem naine ning See Poiss, tuues endaga kaasa natukene kevade soojemat, värsket hõngu. Keegi mainis kunagi, et kevadel on sita lõhn, kuid unustan selle fakti üle arutlemise kohe, kui mulle kohale jõuab, kes See Poiss on.

Need samad hirmuäratavalt selged silmad, kerge kehahoiak ning must juuksepahmakas, näol see kerge muigvel ilme, mida ta ka suurema osa eelmisest sõidust kandis.

Mul hakkab kõhus keerama ning pööran lõkendava näo ära. Ta kannab täpselt samu riideid, mis eelmine nädalgi. Mul pole mõtet endale valetada; ma tean seda täpselt. Eelmisest bussisõidust on möödas täpselt nädal ning tegelikult pole mul linnas teha muud, kui bussi tagasitulekuni aega surnuks lüüa. Ma olen siin ainult Selle Poisi pärast. Hale, tõsi küll, kuid ma lihtsalt tahstin veelkord näha inimest, kellelt ma õhtuti magama jäädes mõtteid ei saanud.

Mis on muidugi eriti tobe, sest kuidas ma oleksin teadma pidanud, et ta ka seekord bussi peal on? Kuid fakt on fakt – seal ta seisab, lihast ja luust, ning naeratab kergelt. Nagu talle oleks meenunud mingisugune eriti naljakas asi... Või ta oli mind märganud... Ei; seda ma ei usu.

Ohkan raskelt ning näpin vaikselt oma jope lukku, üritades endiselt aru saada, kuidas üks inimene midagi nii totaalselt muuta võib. Mitte, et see mind väga huvitanud oleks... Mulle lihtsalt meeldib teda vaadata... Ja mõnikümmend krooni nädalas selle eest pole palju...

Ma tean, et mu mõtted kõlavad nagu mõnel täielikult sõltuvuses inimesel, kelle kupli all pole kõik korras, kuid siiski... Vahel võib ju mõni eralõbu olla, eksole?

Alles nüüd märkan, et tal on ühes kõrvas väike hõbedane täpp. Kas see oli seal ka eelmine nädal? Üritan meelde tuletada Selle Poisi välimust. Üksikasjalikumalt kui enne, kuid mulle ei meenu ta kõrvad... Mitte selgelt.

Võtan riski ja vaatan teda korraga pikemat aega. Jalatallast pealaeni. Kindlasti on tal varuks veel mõni üllatus. Revolver püksivärvli vahel?

Martin:

Viin pilgu aknale kinnitatud reklaamlehelt taas ettevaatlikult tüdrukule, kes mulle juba eelmisel nädalal oma kahtlase käitumisega silma oli jäänud. Kui meie pilgud kohtuvad, pöörab ta enda oma kiirelt kõrvale, nagu alati. Ja taaskord võib tema palgetele puna tõusmas näha.

Ta on lühikest kasvu; me seisime eelmine nädal enne väljumist kõrvuti. Mäletan kergelt, kuidas ta närviliselt eemale vaatas, nagu kardaks ta midagi. Eelmine kord olid ta juuksed vist lahti, kuid seekord on need heledad lokid rohmakalt hobusesabasse kinnitatud. Surun alla järjekordse pealetikkuva naeratuse. Peab tunnistama, et ta näeb päris armas välja.

Huvitav, mis ta linnast otsib... Eelmine kord oli tal vähemalt seljakott, kuid seekord on ta tulnud käed taskus.

Kehitan mõtteis õlgu ning viin oma pilgu taas aknast välja. Ma tulen bussile alati alles siis, kui kuskil pole enam kahte vabat istet kõrvuti ning ma ei vaeva end pärimisega, kas kuskil on vaba kohta. Üldjuhul on oma kotid kõrvalistmetele laotatud ning siis teeseldakse magamist. Mõttetu.

Ma olen selle seismisega päris ära harjunud, kuid leian end vahel mõttelt, et bussid võiksid olla suuremad ja avaramad või midagi... Mõttetu mõttelend.

Vaatan uuesti, alateadlikult, selle tüdruku poole ning silmitsen teda lähemalt. Tüdruk vaatab aknast välja ning ma leian end natukene pöörduvat, et paremat vaadet saada. Paar inimest minu kõrval pomisevad midagi ärritunult, kui mu spordikotiga obaduse saavad, kuid üldiselt mind ei huvita.Ühistranspordis pole peaaegu mitte kunagi meeldivat rahvast, sest meeldivad inimesed saavad ülemustele pugedes paremad töökohad, et siis teenitud lisaraha eest endale kasvõi Mosse osta.

Vilistan kergelt, kui Tüdrukut silmitsen. Hetkel paistab ta olevat totaalselt omas maailmas ning süvenenud sellele, mida iganes ta seal ka ei mõtleks. Ta kannab punase-valge kirjut jopet, mis tänase ilmaga võrreldes tundub olevat liiga paks ja soe.

Näen, kuidas tema kahvatus näos kulm kortsu tõmbub, ning mõtlen, millest see võib tulla. Mida ta mõelda võib? Äkitselt on mu huvi tema vastu suur. Ta tõstab taaskord pilgu, kuid kui see minu omaga kohtub, olen tema silmadest taaskord ilma. Tal on hallikassinised silmad.

Muigan taaskord, kui järjekordset punase sähvatust näen ning buss peatub. Hüppan nõtkelt maha, mis sest, et minu peatus pole veel käes. Värskes õhus liikumine tuleb alati kasuks.

Hea on.
Mõnusalt kirjeldatud.
Ja mulle meeldib see kahe inimese vaatevinkel.
Uut.

Mulle meeldivad ka need vaatevinklid, aga uuut tahan.

Eeeeh... Üllatada, jah...
Noh, ma üritan.
Eeem.
Eee.. xD
Ainus, mis ma öelda oskan, on see, et ma tahaksin endale ka Mosset. Sellist erksinist, igasugust värvi täppidega, millega saaks mööda metsi ringi kihutada.
Hästi tore oleks.
Saadad postiga mulle ühe?
Aitäh. Ma teadsin, et sa seda teed. ;D
UUUUT ka.
( Sorry, et ma teemast nii kõrvale kaldusin. Aga ma lihtsalt ei suutnud muud moodi. )

Tore, et meeldib! :)
Ja Ingrid - oota jõuludeni!
Uus osa siis.

3. Osa

... meeldivaks.

Martin:

Järjekordne kolmapäev.

Vaatan, kuidas buss ligineb ning võtan oma kõrvalt pingilt koti. Vanemad tädikesed on juba mitu julget sammu ettepoole teinud, et koheselt, kui buss ette sõidab, peale rünnata. Naeratan kergelt nähes, kuidas paar minuealist tüdrukut neid silmnähtava lõbususega vaatavad. Hetkeks koondub nende tähelepanu ka minule, kuid buss sõidab ette ning ma ei hakka nendele reageerimisele energiat raiskama. Peale tänast ei pruugi ma neid ju enam kunagi näha.

Lasen kõik viisakalt ees bussi ning astun siis ka lõpuks ise peale. Buss on täna tühjem kui tavaliselt ning ma näitan juba kaugelt kontrolörile oma kuupiletit. Too noogutab – nagu teaks ta mind juba nägupidi – ning ma vaatan vabade kohtade seas ringi. Ma olen täna väsinum kui tavaliselt ning mõte kahekümnest minutist jalgel ei tundu olevat eriti ahvatlev.

Mul on valida täpselt kahe koha vahel. Kas see, mis on ühe välimuse järgi kuuekümnendates naise kõrval või too teine, kus mu naabriks oleks juba see sama Tüdruk, kes mulle ennegi silma jäänud. Otsus pole raske.

Võtan suuna Tüdruku poole ning näen, kuidas ta ehmunult üles vaatab. Seisatan kohkunult ning mõtlen, kas mitte selle vana naise kõrvale istuda, kuid kui Tüdruk oma pilgu taas punastades ära pöörab ja näiliselt tähelepanelikult aknast välja vaatama hakkab, istun ma valehäbita tema kõrvale. Mu jalad tänavad mind; me küljed on vastakuti. Tunnen, kuidas ka minu põsed punetama hakkavad. Lollid reaktsioonid.

Täna pole tal samuti kotti ning mind haarab häiriv huvi, mida ta linnast igal kolmapäeval otsib. Mõni poiss äkki? On tal seal mõni huviring nagu mul? Raputan peagi need mittevajalikud mõtted peast ning haaran taskust telefoni. Teise käega vesti taskust kõrvaklappide järele kompides mu käed värisevad kergelt. Tüdruku lähedus on äkitselt nii tajutav.

Panen kõrvaklapid pähe ning keeran volüümi maksimumi peale. Kõrvades undab Hammerfall.

Liisa:

Oo. Mai. Gaad!

Pole võimalik. Lihtsalt POLE VÕIMALIK! Ta istub minu kõrval, ta istub minu kõrval...

Üritan iga mööduva hetkega end rahulikuks sundida ning muretult aknast välja vaadata. Miks ta just minu kõrvale istus? Miks ta ei istunud kuhugi mujale, või üldse püsti ei saisnud? Mõttetud küsimused. Aga siin on kerge paanika ka, eksole. Järgmine kord pean endale tegevust kaasa võtma – muusika kuulamine on muidugi üks võimalus, aga näiteks kodutööd...

Kas ma tahan tema ees totaalse nohiku muljet jätta?

Ta istub minu kõrval...

Ta istub minu kõrval.

Ta istub minu kõrval!

Buss peatub ning ma kaalun võimalust väljuda, kuid see tähendaks, et ma pean temast mööduma. Ma peanveel rohkem tema vastu puutuma. Aga mul on juba küllaltki mark sellest, et meie küünarnukid bussi õõtsumise taktis üksteise vastu hõõrduvad. Äkki ta mõtleb, et ma olen mingisugune pedofiil... Aga ta on vanem; ma arvan. On ka väga palju varaküpseid mehi. Poisse.

Meie eest pingilt tõuseb püsti üks paar, kes käest kinni hoides väljapääsu poole liiguvad. Istuks See Poiss nüüd ette... Kuid tundub, et ta pole eesistme vabanemist tähelegi pannud. Ägan mõtteis. Ta istub minu kõrval!

Oma suurimaks õuduseks näen klassiõde enda poole tulemas. Ta ootab kannatlikult, kuni saab oma pileti osta, ning pöördub siis istmel tahapoole vaatama. Ta heidab ühe tähendusrikka pilgu mu kõrval istuvale tüübile ning naeratab tähendusrikkalt. Kortsutan kulmu ning heidan korraks pilgu oma „pinginaabri” poole. Tal on silmad kinni ning nähtavasti on ta kuulatavasse süvenenud.

Kehitan õlgu ning irvitan.

„Mis linna otsid?” küsib tüdruk äkitselt ning ma vaatan inspiratsiooni otsides ringi.

„Ah, tead... Raamatupoodi. Mõtlesin midagi uut ja huvitavat soetada... Mulle ei meeldi need raamatukogu raamatud... Natukene liiga räpased ja äranäpitud... Kui mõistad, mis ma mõtlen,” vadistan äkilise inspiratsioonisööstu ajel. Issand, ma loodan tõsiselt, et See Poiss mu juttu ei kuulnud. Ma kõlasin nagu totaalne nohik. Halleluuja!

„Ahsoo... Noh, mina lähen ühe poisiga kokku saama!” teatab mu kaaslane näost särama lüües. Üritan näidata välja natukenei indu ja soovi ühe korraliku klatšimise järele, kuid tegelikult loen mõtteis minuteid, mil siit pääsen. Ma ei kuule enam Selle Poisi kõrvaklappidest tulevat muusikat. Kas ta kuulab?

„Jaa! Neti teel kohtusime ja tegu on tegelikult väga toreda poisiga... Kena on ta ka...” vajub klassiõde oma mõtisklustesse ning pöörab end istmel õigetpidi. Äkki läks tal süda pahaks. Või ootusärevus... Mida iganes. Soovin talle üle õla edu ning ta tänab mind.

Poiss mu kõrval ei pilguta silmagi, kuid äkitselt vaatab ta, pead pööramata, vasakule, ning meie silmad kohtuvad. Ma ei pööra pilku ära, mitte seekord. Isegi see, et mu põsed leegitsema löövad, ei morjenda mind. Ta üks suunurk tuksatab ning kaardub laiaks naeratuseks.

Tore, ma olen kloun.

... ning ta tõuseb sujuvalt ja kergelt püsti. Ma polnud märganudki, et buss vahepeal peatusesse jõudnud oli. Istun seal hetke ning vaatan ta kaugenevat selga ning ohkan.

Ma olen nii tobe.

Ahh. xD Ma hakkasin nii naerma, kui ma lugesin, et Martin Hammerfalli kuulama hakkas. xD
Last night, i had a vivid dream... i found a place where nothing's what it seems...
Kummitab nüüd.

Aga... jõuludeni... Noh, võib kah.
Aga äkki teed varaku jõulukingi ? XD
Paluuun ?

Oeh. Okei. Jõulud siis...
Aga uus osa peab siis varem üleval olema !

Surrender your love, surrender your dreams... või mis iganes see minu lemmiklaul talt pole.
Varak jõulukink... *mmm...* MKM!
hahaha.!
Pead üle elama.
Ja uus osa tuleb ka ehk varsti. :)

Kui sa veel pihta pole saanud, siis talub ta bussisõitu aint Martini nägemise pärast. :d :d Tglt pole tal linnas midagi teha. Ja see oli väljamõeldis.

huvitav jutt võiks öelda... XD

Nii palju kui mina aru saan, mõtles Loore (tohin ma sulle lihtsalt Loore öelda?) Okei.. Inge Loore.. seda Martini vaatevinklist. Et mis mulje Martinil jääb kui ta kolm nädalat järjest samal päeval raamatupoes käib.

Või siis on tal iga nädal sama aeg niisama linna asja?

Etjah..

UUT tahan ka.

Ahjaa..

Et siis uus osa.
Ma tunnen, kuidas asi vaikselt ära vajub.
Nii et ma teen vist väikese vahe sisse nüüd.

4. Osa

Vikerkaare...

Martin:

Olen totaalselt omas mullis, kui väike kolksatus mu maa peale toob. Vaatan üles ning näen ühte tuhmblondide juustega tüdrukut kummardumas, et maast midagi võtta. Süda jõnksatab, kui taipan, et see on Tüdruk. Olin juba jõudnud harjuda mõttega, et teda seekord bussi peal pole. Kuid seal ta on. Sindrinahk on seekord ettepoole istuda otsustanud.

Nihkun siirast huvist lähemale bussi esiosale ning haaran ta istme seljatoest kinni. Täna ei istu Tüdruk üksinda nagu ta seda enne on teinud. Aknapoolsel istmel kõlgutab oma jalgu edasi-tagasi väike tüdrukutirts, kes, nagu märkan, jääb täna Tüdruku kõrval oma lihtsates igapäeva rõivastes eriti kahvatuks. Tüdruk on endale selga ajanud tibukollase jope ja neoonrohelised püksid, mille alumisse ossa, pöidade otsa, on torgatud porist natukene määrdunud valged tossud. Tüdruku juuksed on patsis. Vallatu.

Kiikan üle tema õla, et näha, millele ta nii hoolega keskendub. Tüdruku süles on lahti füüsika õpik. Tunnen talle kaasa ning muigan omaette. Füüsika pole kunagi kuulunud asjade hulka, mida ma oskaks või naudiks. Pigem on füüsikatunnid iganädalane karm reaalsus koonduslaagris.

Buss peatub ning ma astun tahes-tahtmata suure sammu ettepoole, müksates Tüdrukut nii, et õpik ta lõtvade käte vahelt jälle maha kukub. Kirun end mõtteis – nagu kord ja kohus – ning kummardun, et talle raamat ulatada. Tüdruku nägu on ehmunud, kui ta mult taaskord punastades raamatu vastu võtab. Silmitsen teda hetke mõtlikult, kui ta taas oma lugemisse süveneb, ning potsatan siis istmele temast üle vahekäigu.

„Koolitöö?” kuulen oma häält temalt küsimas. Tüdruk vaatab hetke jahmunult üles, justkui vaadates, ega keegi temaga ei rääkinud. Nii igaks juhuks. Märkan, et ta nahk on kahtlaselt kahvatu. Vähene magamine ehk? Ja miks ma tema probleemide üle juurdlen?

Nähtavasti mõistis ta, et ma olin teda kõnetanud, kuigi tühja pilguga tema õlga vaadates ma vaevalt sellist muljet jätta võisin. „Mhm...” venitab ta lühidalt. Mulle ei meeldi see lühidus; tahaks ta häält kuulda. Selline tobe igatsus. Ta on minu jaoks huvitav. Ja no kammoon... Kui tihti sa ikka kuskil kohtad tsikki, kes julgeb riietuda neoonsetesse toonidesse pealaest jalatallani? Noh, peaaegu.

„Me istusime eelmine nädal kõrvuti, ehk mäletad?” teen veelkord proovi. Mul pole õrna aimugi, kust ma selle julguse võtan. Koolitundides on mul raskusi suu lahti tegemisega isegi selleks, et oma kohalolekut kinnitada. Kõrgem jõud on mu keha üle võtnud...

Vahel mõtlen ma tõesti nagu 5-aastane Sõjaprintsess Xena fänn; või kes iganes see ka polnud.

Tüdruku nägu on taas tulipunane. Kas mina põhjustan seda? Üritan sõbralikumat naeratust näole manada. Oleks tore vahelduseks kellegagi selle piinavalt pika sõidu ajal rääkida. „Mhm...” Endiselt kidakeelne. Ja kõrge mõminaga. Äkki tal on kurk haige... Piilun Tüdruku kõri poole. Salli pole.

Liisa:

See Poiss räägib minuga. Või vähemalt üritab rääkida. Või vestelda. Ja kõik, mida mina olen võimaline ütlema, on mingid haledad „mhm” ja „mkm”. Nüüd arvab ta raudselt, et minu näol on tegemist mingisuguse ajuväärakaga. Hingan sügavalt sisse ning palvetan, et see puna mu põskedelt kaoks. Kogu bussis oleksime nagu ainult mina ja tema. Isegi see lõhn ja rõskus, mida ma siin nii väga vihkan, on kadunud.

Olen füüsika käest pannud, et natukenegi sõbralikum ja suhtlemisaldim näida. Ta küsib, mida ma linnast otsin. Jumal, mida ma vastama peaksin? Üritan aega võita, oma patsi lahti harutades ning uuesti kinni panema hakates. Siis mulle meenub, et ma võin kõrvaltvaatajale tunduda täieliku bimbona. Käed langevad automaatselt sülle. Otsustan end kokku võtta.

„Paari sõbrannaga saan kokku ja siis on selline... noh, tead küll... lihtsalt hängimine.” Naeratan põgusalt. Mulle ei meeldi mu hambad; nagu hiirel ja natukene kollakad. Sellel Poisil on üllatunud nägu. Persse! Ma teadsin, et naeratamine on vale otsus. Ma ei sõida selle bussiga enam kunagi. Liin number 7 on edaspidi neetud.

Mu kaaslane kogub end kergelt ning naeratab siis vastu. Ma üritan oma tähelepanu ta hammastele mitte koondada. Sest mis siis, kui ta hambad rikuvad kogu lumma? Ma tahan vähemalt ühte head mälestust sellest lollist kuust, mis kohe selja taha saab.

„Vastuseks sinu küsimusele,” irvitab ta kergelt edasi, „ lähen mina trenni. Kuid miks sina nii regulaarselt linnas käid? Sõpradega võib ju iga kell kohtuda...?” Poiss vaatab mind huvitunult. Mu porised tossud on äkitselt vägagi põnevad.

Ämm. Umm. Ömm.

„Neil on muud päevad tegevusi täis tuubitud,” kehitan lõpuks lihtsalt õlgu. Ta noogutab vaikselt ning ma hingan kergendunult välja. Ma olen viimased kaks ja pool minutit – vähemalt nii lühikesena see aeg tundub – suutnud punastamisest hoiduda. Vähemalt sellisest, mida ma ise tajuksin.

Selle Poisi süsimustad juuksed on täna lühemad, kui eelmisel nädalal, märkan järsku. Ja need juuksed turritavad igas suunas. Siiski leian, et pikad juuksed teevad ta kuidagi... nunnumaks. Tahaks teada, kui vana ta on, kuid ma ei malda küsida. Liigne pealetükkimine, ehk?

Ja kui ta mulle silma vaatab... Nüüd, lähemalt, on see pilk veel intensiivsem, kui selline asi üldse võimalik on. Ta silmad on tõesti vaid must ja valge, kui välja arvata kerge läige, mis tuleneb valguse peegeldusest. Mulle meeldib.

Näen silmanurgast, et oleme kohe-kohe kohal. Võtan maast jalge vahelt oma koti ning panen füüsika õpiku sinna sisse. Poiss minu kõrval sätib end samuti otseks ning vaatab pingsa pilguga ette. Nii. Ongi läbi. Ma ei kuule ta madal-kõrget hoolivat häält enam kunagi. Finito.

Buss aeglustub ning ma tõusen püsti. Ma ei vaata bussijuhi juurde liikudes selja taha, et näha, kas Poiss järgneb mulle või läheb keskmisest uksest maha.

Bussipõrandale on laiaks tallutud näts. Põrkan kohkunult tagasi ning toon seda vaadates kuuldavale vastikust väljendava vaikse röögatuse. Keegi naerab minu selja taga, kuid ma ei malda vaadata, tundes, kuidas mu põsed taas kuumama hakkavad. Noh, need mõned minutid olidki vist liialt palutud.

Buss peatub järsult ning ma hoian end mõningast jõudu appi võttes paigal. Tunnen, kuidas üks väike kogu mulle otsa komistab. Arvatavasti tüdruk minu kõrvalt. Pole vaja taha vaadatagi – Poiss on juba ammu keskmisest uksest kadunud. Näen teda veel viimased hetked rahulikult bussi taha sammumas, kui kellegi kuri hääl mul liigutada käseb.

Kuuletun.

Mul jõudis alles nüüd kohale, et pealkiri on vale. Särevere-Türi-Paide-Türi-Särevere liin on 10.


Ja no.. need juuksed ja silmad.. Kurat äkki oligi sama kutt.

See oli kuidagi veider kuidas Martin vestlust alustas..

Aga hea et ta seda tegi.

Mis kiiks mul on lausete vahele üks tühi rida jätta?

Jamh..

UUT!!

Haha.
Aga see pole Türi-Paide-Türi-Särevere liin.
Ma ei taha tegelasi ega kohti mitte millegagi peale eestimaa seostada selles jutus.

Btw, muidugi võid sa alati välja otsida (nii huvi pärast) mida vahet liin number 7 25 minutit sõita võiks.

Meeldis. :)
Äge oli.
See oli armas, kuidas Martin temaga rääkida üritas.
Tjah. Rohkem ma midagi öelda ei oska.
Uuuut tahan. :)

Tallinn - aruküla peaks olema.. kuigi see võib natuke rohkem olla , vbl Tallinn - Pajupea^^ , ma ei tea.. Jürri sõidab 20 minti

issand kuidas ma just seda jutt armastama hakkasin !
uuuuuut !!11!1!

:)

Iris: Ma vastan su MSNi mulale praegu. Kuidas sa said lugeda minu kaustast asju teadmata, et need minu omad??

Aga tore, et teile meeldib. :)