Liin number 7. (8. Osa; Lõpetatud!)

Päris hea.
Aga... sõit on "maalt" "linna".

Liin number 10 on hoopis Paide-Türi-Särevere-Paide

Kuule, aga.. mine peessee..

Türi kesklinnast Oissu sõidab 25 minutit. Ehk siis tegelt vastupidi. "Maalt" "Linna" .

Oisust Türile. 25 minutit. Liin number 7.

Nagu..fdnmeojwnfpjdhvguispriowünfcda




Uut ka paluks.

HAHAHA! xD
Keegi on oma kodutööd korralikult teinud... xD

ikka veel super hea. kuna uut saab ?

Aww.
Nad on nunnud.
Ja ma tahan uut ka ruttu. :)

Hah.
Teate, see oleks juba peaaegu et viimane osa old... aga ma leidsin, et liiga kiire.
Uut osa... ülehomme ehk.

Nii palju ülehomsest siis. (A)
Aga ma loodan, et see on kauaoodatud kaunikene.
Kaks osa veel tulemas.

6. Osa

...on...

Liisa:

On mai keskpaik. Kodust väljudes oli juba nii soe, et ma ei vaevunud pusagi peale panema. Hetkel ma kahetsen seda. Ma pole selle kuuga muutnud arvamust, et bussisõidu näol on tegemist kõige räpasema võimaliku asjaga ühiskonna ajaloos. Klosettide koristamine ehk välja arvata. Ja kooli.

Tunnen nüüd haigettegeva teravusega, kuidas mu paljas nahk vastu istme seljatoe riidest pinda nühib. Kellegi teise lõhn, higi, mustus... Paljude teiste. Panen silmad kinni ning tõstan käed sülle. Ma ei taha kõlada pepsilt, kuid see tõesti pole just kõige meeldivam viis reisimiseks.

Meie perel on väike auto. See ei ole just kuigi uhke – natukene mahakulunud värv ja aegunud stereosüsteem – kuid see on oma. See siin ei ole.

Sulgen vaikselt silmad ning kuulan enda ümber toimuvat. Minu ees istuvad kaks vanemat naisterahvast. „Vanemat“ on vähe öeldud. Nad on juba tõsiselt vanad. Vahest ma mõtlen, kuidas inimesed jõuavad vanaks saada. See kuramuse aeg läheb enamuse ajast nii aeglaselt, et anna minna. Hommikul vaatad peeglisse, oled noor. Õhtul ka. Kust need muutused siis tulevad?

Okei. Nii ebaintelligentne ma nüüd ka pole. Kuid siiski.

Mu vanaema räägib alati huvitavaid jutte – põhimõtteliselt sellest, kuidas oma lilli hooldada ja mis tal veel plaanis teha on. Aeda väike konnatiik teha näiteks. Ma pole ainult selles kindel, kui väga ta sinna konni tahab.

Need kaks naist siin räägivad oma lastelastest. Ühel on vist kuskil viiene tüdruk ja teisel juba päris täisikka jõudnud noormees. Võib-olla see viiene on isegi lapselapselaps. Vabalt võiks olla. Kui tegu pole peaaegu vanatüdrukute perekonnaga.

Tegelikult hakkasin ma praegu mõtlema, et mina küll ei tahaks, et vanana minust nii mõeldakse. Suunan oma pilgu aknast välja ja peagi buss aeglustubki – näen oma istmelt hästi, kuidas oma jalgadele keskendunud Martin end vanurite järel seistes vaos hoida üritab. Kui mina suureks saan, siis mina küll niimoodi inimesi piinama ei hakka. Ma saan moodsaks mootorrattaga tädikeseks, keda kogu ümbruskond teab.

Martin astub kindlalt kahe jalaga trepile ning juba uksed sulguvadki. Oleks vaja bussikoondisesse üks teravasisulisem kiri saata, kuna tundub, et isegi bussijuhid ei hooli sellest, et taoline keskkond inimsõbralikum oleks. Kuid tühja sellega.

Martin on mind märganud ja sammub laia naeratusega minu poole. Buss hakkab sõitma ning ta astub tahtmatult sammu ettepoole. Otse ühe vana mehe kandade peale. Auts. Kuid ta pomiseb midagi kiiresti ning oma suureks rõõmuks märkan, et ta tuleb edasi, näol endiselt see armas naeratus. Hoidsin talle enda kõrval kohta ning nihkun nüüd täitsa akna alla, et ta oma suure kotiga ära mahuks. Poiss on parema väljanägemisega, kui eelmine kord. Ju see titekisa vajab lihtsalt harjumist.

Ka Martini käed on paljad – pusa ripub üle vöökoha. Kuid kuidagi naiselikult. Ma ei oska öelda, miks see nii näib. Äkki on ta täna lihtsalt kergejalgsem, kui muidu...

Mulle meenub meie eelmise nädala viimane hetk. Huvitav, mida ta tegelikult tahtis? Tahtiski öelda, et ma haigeks ei jääks? Tobu selline... Kuid siin ta on, jõllitab jälle mu lõkendama löönud põski.

„Seekord polegi tegevust kaasa võetud?“ küsib ta natukene hingetult – läbi sellise rahvamassi murda pole kindlasti kerge. Raputan pead ja naeratan talle kavalalt. „Tegelikult lootsin ma ses osas sinu peale.“

Ta naerab ning tõmbab oma koti kindlamini sülle.

„Eks me näe, kui mõttekad su lootused olid,“ pomiseb ta suunurgast, kui meile jälle see ammu teada-tuntud kontrolör läheneb. Tundub, et ka tema on juba mõnevõrra suvisemal lainel. Ka tema on oma pikad varrukad asendanud lühikestega ning pükstest on saanud seelik. Kahjuks ma ei usu, et see midagi aitab – ühtemoodi lämbe on siin sellegipoolest.

„Kuidas õde elab siis?“ uurin justkui jutujätkuks, kui ta oma kuukaardi jälle taskusse pistnud on ning hetkeks hajevil olevat paistab. “Milline?“ Ja ta ei üritagi nalja teha; ta näos on siiras uudishimu ja segadus. Kolme õega on vist raske... Naeran. „See noorim.“

„Ah tema...“ Poiss triigib kätega nägu. „Kui mina ka väiksena selline olin, siis ma täitsa mõistan, miks mu vanemad mulle nii vähe taskuraha annavad. Omamoodi payback,“ muigab ta siiski. Kergitan kulme. Oli see mingi vihje majanduslikele raskustele?

„Ühesõnaga ta karjub ja röögib ja siis karjub ja röögib veel ja kui ta magab, siis ta ka röögib... Ja emal on teistega nii kiire, et ma jooksen kooli, kodu ja trenni vahet ning... Mis siin ikka. Otsustasin, et nii pea lapsi ei taha.“

Naeran närviliselt. Ma küll tahaks. Mitte just nii pea, kuid kunagi ikka... Otsustan teema mujale viia. See muutus natukene masendavaks.

„Niisiis. Räägi mulle, mida sa arvad Remarque´st,“ jõuab Martin must ette. Vaatan teda lolli näoga ning tunnen, kuidas nägu jälle õhetama hakkab. Ma pole sellisest inimesest midagi kuulnudki. Mõni poliitik? Peab silmaringi avardama.

„Ta on väga... omapärane,“ pigistan kuidagi endast välja.

Martin naerab; justkui oleks teadnud, et ma bluffima hakkan juba enne seda, kui mina seda teada sain. „Ja milles see omapära seisneb?“

„Umm... Tema omapärases... auras?“ Nüüd olen ma ikka tõsiselt punane. Kuid kõik, mida Martin teeb, on naerda ja end mugavamalt istuma sättida. Meie paljad käsivarred puutuvad kokku. Tunnen, kuidas ka tema natukene pingule tõmbub. Sellegipoolest tundub, et ta on oma hääletooni varitsemises tõsiselt hea – või tema jaoks see polnudki midagi ning ma olen ette kujutanud asju, mis ei ole päriselt juhtunud. Kurb.

„Ta on saksa kirjanik. Me lugesime teda kirjanduses. Omapärane on ta tõesti. Paistab silma,“ nendib poiss vaikselt. Kas see tähendab, et mu bluff läks läbi? Loota ju võib.

Toetun sünge rahuloluga vastu aknaklaasi ning vaatan välja. Klaas on lohutavalt jahe – natukenegi leevendust sellele lõputule palavusele.

Martin:

Oh juudas. Täna ei taha vestlus üldse edeneda. Rikkusin vist oma esimese jututeemaga õhkkonna kohe alguses ära. Ta toetub seal vastu aknaklaasi, pilk fookusest väljas, olles iseeelnevalt oma lootused ja ootused minule, kui tänase päeva klounile, pannud.

Võib-olla ma tõesti irisesin liiga palju oma õdede kallal... ja lõppude lõpuks on ka Liisa naissoost isik. Kindlasti on tegu mingisuguse suguõdedevahelise sideme või millegagi, nagu see tänapäeva telepaatia. Ja siis Liisa tunneb neile väänikutele kaasa neid ise tundmata. Kuigi ta on sellist nägu, et ta satuks neist vaimustusse.

Tema nägu... Kõige veidram on see, et ma ei tunne teda ära mitte niivõrd näo, kuid hoopis juuste põhjal. Selline hele blond toon, mis lihtsalt jääb silma. Nagu ma oleks ta juustesse armunud või midagi. Mitte, et ma armunud oleks. Lihtsalt... Selline... keemiaväli on nende juuste ümber.

Tema lähedal ma kaotan totaalselt kaine mõtlemise võime.

Võta end kokku, mees.

Palun tal oma koolist rääkida ning jään kergenunult kuulama, kuidas taelavalt jutustab. Ta kasutab oma jutu ilmestamiseks käsi ning need käivad siia-sinna sellal, kui ta nägu jäägitut pühendumust ja silmad lõbusust reedavad. Mu pilk jääb millegipärast tihti tema huultele pidama. Mitte selle pärast, et ma teda suudelda tahaksin või midagi, kuid lihtsalt... Mulle meeldib ta hääl ja see on hüpnotiseeriv, kuidas ta huuled liiguvad. Ma ei taha olla ebaviisakas ega midagi, kuid vahepeal ma lülitun ta jutu sisust välja. Muidugi mind huvitab ta jutu sisu, aga see hääl...

Ta kannab kaelas keed. Ma polegi seda enne tähele pannud, kuid täna on tal seljas vaid kollane T-särk ning valge pärlitest kee on ilusti selle peale sätitud. Liisale sobib selline välimus, kuigi võib-olla on ta pärlikee siia pannud vaid sellepärast, et leidis, nagu minagi, selle lihtsalt sobivat.

„Vaatad mu pärleid?“ uurib ta lõbusalt. Noogutan eitavalt pead, sest ausalt öeldes oli mu pilk just natukene allapoole vilksatanud. Tunnen, kuidas mu nägu hõõguma hakkab. Tobe tüdrukute asi. „Suht tüüpiline asi. Vanemad lisavad igaks mu sünnipäevaks ja jõuludeks ühe pärli. Paaril mu sõbrannal on samamoodi. Suhteliselt lahe tegelt. Ja aastatega armsaks saanud.“

Noogutan ning tõstan pilgu, avastades oma suureks pettumuseks, et oleme peagi kohale jõudmas. Lasen pilgul kiiresti üle kaelakee käia ning loendan pärlid kokku. „Kakskümmend üheksa. Sa oled siis... 15?“ Tüdruk noogutab ning lööb pilgu maha. „Mis selles veidrat on?“ olen ta reaktsioonist üllatunud.

Ta vaatab üles ning kehitab õlgu. Naeran. „Minu peatus. Ehk näeme veel. Tsau.“

Liisa lehvitab mulle, näol lai naeratus, ning ma targudan bussist välja, ühe korra peaaegu pikali lennates. Vägev. Taaskord häbistatult astun ma bussi pealt maha, jäädes sinna seisma.

Saapasäärde vajuva südamega vaatan, kuidas tema tähelepanu hoopis mujale koondunud on.

Awww.... :)
Nii armas. Isegi Martiniga, kes on meessoost isik.

Aga see kee asi on armas. :)
Vägev, vägev.
Uhh.
Millal nad uuesti bussi peale saavad ?

Hahhha, xD
Su elu meestega rikuti ära? xD

Aga siis, kui aeg käes on.

Mismõttes pole minu stiil?
On see paha, et pole minu stiil?
Milline on minu stiil?

Niisiis.
Eleviimane osa. (:
Natukene tüüpiliseks keerasin vist asja.
Vabandust! (A)

7. Osa

... vaatamist ...

Liisa:

Astun värisedes bussi. Olen taaskord lühikeste varrukate väel, kuid ilm on palju külmem, kui eelmisel nädalal. Arutlen endamisi, mis sellist ilmale mittevastavat riietust tingis, kuid tean vastust mõtlematagi. Ma ei taha seda endale lihtsalt tunnistada. Sest põhjuseks on narr lootus, et ehk ka seekord me käed kokku puutuvad. Punastan taaskord juba paljalt selle mõtte peale.

Täna ei ole enam vabu kohti ning ma ohkan raskelt, kui läbi inimeste bussi keskel olevasse tühimikku endale teed rajan. Üritan toimuvas mingitki loogilist seost leida. Miks on ühel ja samal ajal, ühel ja samal päeval, eri nädalatel, reisijaid erinevalt?

Tegelikult olen ma umbes väga kaua murdnud pead selle üle, kuidas inimesi igale poole jätkub. Ma tean, et meid on mingi 6 miljardit ja maailma ähvardab ülerahvastamine või kui veel ei ole nii, siis varsti on. Kuid me elame ju Eestis. Hiinast ma saan aru. Eestist mitte.

Kui sa just kuhugi jumalast hüljatud kohta ära ei eksi, on sul üldiselt iga päev ja iga kell inimesi silmapiiril. Üldiselt palju. Nagu hetkel siin näiteks.

Kogu aeg on inimesi kaubanduskeskustes. Suurlinnades pead liikumiseks vahel endale jõuga teed rajama, väikelinnades on niisama inimesi tänavatel laveerimas... Inimesi on tööl, kodus, arsti juures, bussides, rongides, autodes... Elu keeb.

Kuid kuidas sellest pooleteisest – ja vähemgi – miljonist inimesest selline elu välja kistakse? Seda mina ei mõista.

Maksan oma pileti eest juba tuttavale naisele ning lükkan paberitükid taskusse tagasi.

Sirutan käe ning haaran kellegi istme seljatoest kinni ja kuigi ma vannun seda iga kord bussiga sõites, on seekord siin veelgi lämbem. Ma kavatsen elada veel vähemalt 80 aastat, kuid taolistel hetkedel ei tundu see mõte sugugi nii ahvatlev. Ma ei räägi teadmisest, et peale 75-dat eluaastat oled seniilne. Pigem sellest, et see tähendab 80 aastat ühistrantsporti.

Muidugi saab mul ühel heal päeval olema oma auto, kuid vaevalt ajusid, et seda korras hoida. Või siis mu vaesed lapsed, keda ma kogu aeg sõidutada ei jõua. Kuigi ma hellitan nad ära. Kindla peale!

Viimasel ajal on üldse mingi lampide mõtete aeg. Suvi läheneb, suvi läheneb.

Naerata vaikselt ja seniilselt ja omaette.

Raputan pead ning tunnen, kuidas juuksuri käest pääsenud salgud vastu kukalt peksavad. Huvitav, mida Martin mu uuest soengust arvab...

Martin? Kus ta üldse on?

Avastan, et olen ta peatuse maha unelenud ning tõusen nüüd kikivarvukile, et üle inimeste peade näha. See on vahel ikka nii jõhkralt ebaaus, kuidas mõnele, nagu Martinile, antakse seda pikkust nagu kamaluga, ja teistele, nagu mulle, vaid näpu otsast. Säh, võta need ülejäägid!

Tundub, et mina olen ümbruskonnas ainuke jääkidega inimene.

Jään vaikselt seisma ning vaatan pealtnäha hajameelselt bussi lage. See on laiguline. Tumedad, pruunid laigud. Nagu oleks rasva üles loobitud. Igav.

Pööran pilgu jälle rahvamassile. No kaua Martinil mu ülesotsimine aega võtab? Ta ei pea pingutamagi, et üle nägude- ja kehademere näha. Ma olen ju kõigest siin. Paarkümmend ruutmeetrit. Kui sedagi. Isiklikku ruumi siin hetkel vapsee ei ole ju.

Ohkan ning jään ootama.

Kuid mis siis, kui tal sai must villand ja ta ei tahagi mind üles otsida? Mis siis, kui ta on õnnelik, et rahvamurru ettekäändeks saab tuua? Või mis siis, kui...

Raputan enda peale vihane olles pead.

Küll ta tuleb.

Uskumatu, kuidas jalad sellise seismise peale väsida võivad. Ja ma olen seisnud vaid mingi... Kümme minutit. Ohkan ning toetan keharaskuse teisele jalale. Teist nii palju ja pool veel otsa seista. Õpetajatel on õigus kurta. Totaalselt.

Ei ole tegelikult. Nad on sellega harjunud.

Kuigi harjumine käis üle kivide ja kändude...

KUS SA OLED?!?

Buss peatub ning ma ohkan kergendunult, kui inimesed minust mööda trügivad ja väljapääsu poole tormavad. Pikk, haisev kogu minu eest on kadunud, nagu ka paljud teised. Nüüdseks juba hõredasti asustatud bussis pole mulle tuttavat musta juuksepahmakat näha.

Istun vabanenud kohale ühe memmekese kõrval. Lihtsalt selleks, et oma jalgu rohkem tarbetult mitte kulutada.

Sest tarbetu see on. Kindla peale.

Ohissand.
See... see... see " KUS SA OLED?!?" on mulle nii kuradi tuttav...
Miks mulle pisarad silmad tulevad?
Anojah, õige, mälestused, mälestused. :)

Mulle meeldis. Kurb lõpp tuleb, eksole?
Siis on vägev.
Aga kui ei tule, siis on ka vahva.
Aga kurb meeldiks mulle rohkem. Sest siis saaks nutta.

Ahm, ma olen mingi imelik siin ju praegu.
Igatahes, lase edasi, lase edasi !
Ei olnud midagi tüüpilist siin. Tüüpiline oleks olnud, kui nad kokku oleks saand ja siis kuskil seal bussiistmetel amelema oleks hakanud.
Sorry. Mul kibestunud tuju.
UUUUT !

*tahab õnnelikku lõppu*

Tavaliselt jah on mingi perfekttt värk.
Siin kutt lausa poolteist pead pikem ja ajab nõmedat juttu suust välja ja tüdruk on kiimas ja... XD

Ja missuguste arvamuste kirjutamine minu moodi?

Tänan, tänan, tänan.

Ja ei tule kurb lõpp, ma arvan. :)
Rahulik lõpp tuleb.
Õnnelik ka. :)
Minu jaoks.

Sain vist aru jah.

A kuda sina siis Liisat ja Martinit iseloomustaks?

Jaaaa.
Mul on tore, et ma vahelduse mõttes reaalse jutu olen loonud.