Nonii.
It looks like it´s the
very last part.
Sorry, et nii kaua ootama pidite.
Tegin ikka alguses mõeldud õnnelikumat sorti lõpu.
Oleks võind parem olla.
Still hope u like it. ^^
8. Osa
...väärt.
Martin:Lasen kõigil, kellel vähegi soovi, ees bussi peale joosta ning järgnen siis vaikselt. Väike närv on sees - ma ei näinud ju eelmine nädal Liisat ning selle kahe nädalaga võib palju juhtunud olla. Sellegipoolest jääb tema blond juuksepahmak kohe bussi sisendes silma. Ta istub üksi, vahekäigu ääres. Pea on ettepoole nõksatanud ning arvatavasti ta loeb midagi.
Astun kiirelt vahekäigus edasi. Kontrolör teab mind juba nägupidi. Temaga pole probleemi. Seega jõuan vahejuhtumiteta Tüdrukuni ning panen talle märguandeks käe õlale. Liisa vaatab ehmunult üles.
„Oh, Sina.“ Liisa on pahane. Seda on ta häälestki kuulda – „sina“ oli suure tähega. Tüdruk teeb mulle ruumi ning ma istun häbenedes tema kõrvale.
„Tere,“ ütlen võimalikult sõbralikult. Ta noogutab ning mängib snake´i edasi.
„Kus eelmine nädal olid?“ küsib Liisa kuidagi kõrge häälega. Ohkan ning vajun sügavamale istme polsterdusse.
„Jäin bussist maha. Olin sunnitud järgmise bussiga tulema. Koolis läks natukene... pika peale. Paar kahte, mida oli vaja järgi vastata...“ Vakatan, mõeldes, mida ta nüüd must arvata võib – loll poiss, kellel pole teha muud, kui kahtesid saada. Või mida iganes.
„Aa... Okei.“ Umbes samal hetkel lendas ka tema uss peaga vastu posti ning mäng lõppes. Liisa sai skooriks 563. Pole paha.
Sätin oma sülesolevat kotti ning silmitsen teda. Suvi teeb inimestega imesid – ta pole enam pooltki nii kahvatu, kui mäletasin, ning kuigi ta on tõsine, on näha, et ta on õnnelik. Paar nädalat kooli veel; kes poleks.
Ta paneb oma telefoni taskusse ning pöördub kehaga pooleldi minu poole, avades suu, justkui midagi öelda tahtes. Kuid ma jõuan tast ette:
„Ära hoia oma telefoni taskus. Tervisele kahjulik. Võib tekitada vähki ja võid jääda impotendiks – kui see on sõna, mida naiste kohta kasutatakse.“ Punastan.
„Pea lähedal pole seda ka kasulik hoida, kuna see võib tekitada ajuvähki. Need magnetlained, mis tulevad... Samas on asi subjektiivne, kuna mida uuem on telefon – ja sul tundub olevat suht uus mudel – seda väiksem see kiirgus on. Sest noh... kui vanasti sai telefonidega helistada raadiomasti lähima saja kilomeetri piirides olemata, siis nüüd kaob levi kohe ära, kui masti silmapiiril pole,“ jagan oma teadmisi. Iseasi, kui täpsed need on... Mul on kalduvus siit-sealt informatsiooni hankida, ja seejärel need informatsioonikillukesed kokku liita. Tulemuseks võib olla vahel väga... vääraid fakte.
„Parem karta kui kahetseda,“ lisan kiirelt.
Tüdruk vaatab oma telefoni eest ja tagant.
„Ja kus ma seda siis hoidma peaksin?“ küsib ta kulmukergituse saatel.
„Kus sina seda hoiad?“
„Kotis.“ Justkui märguande peale hakkab mu telefon pirisema. See pole just kuigi uuemat sorti, mis tähendab, et kiirgus on... meeletu.
Liisa:Vaatan, kuidas Martin oma kotisolevat telefoni taga ajab ning panen enda oma taskusse tagasi – küll ma selle uue informatsioonikillukese kõrva taha panen ning hiljem selle vastu midagi vastu võtan.
Martini kulm on kortsus.
„Mh... Miks?“ Poiss kummardub kergelt ettepoole ning noogutab endaette.
„Aeh. Oleksid võinud varem teada anda... Kuid mis siin ikka. Aitäh. Tsau.“ Martin lõpetas kõne ning pani telefoni kotti tagasi.
„Midagi ebameeldivat...?“ küsin ettevaatlikult, kuid minu ülimaks rahulduseks raputab ta pead ning isegi muigab natukene, mõrult.
„Trenn jääb ära - õpetaja on suutnud haigeks jääda.“
„Aa...“ noogutan teadja ilmega. Õpetaja haige – kah asi, mille pärast muretseda.
„Mis trenn see üleüldse on?“ küsin selle asemel.
„Jalgpall.“ Naeran. Nüüd ma saan aru, mis seal muretseda... Poisid.
„Eniveis, mis vahepeal teinud oled siis ka? Kaks nädalat on küllaltki pikk aeg...“ nendib poiss vaikselt. Turtsatan.
„Pool kuud.“
Sellegipoolest pean enne edasirääkimist mõtlema. Mida erilist ma teinud olen? Kool, kodu, kool, mõttetu bussisõit, kool, kodu, buss. Kahtlased mõtted välja jätta. Kuigi mõnikord viivad mu mõtted teaduslike katsetusteni... Uusim idee on Madonna näo keetmine. Kahjuks on see barbaarne ning ka kergelt... võimatu.
„Ma mõtlesin, et vorstide nahk on hästi pingul ja kui neid keeta või praadida, siis nende nahk läheb lõhki, eksole. Kui sa just eelnevalt sinna auke sisse pole teinud,“ otsustan siiski oma mõtteid Martiniga jagada.
„Ja siis ma lugesin kuskilt, et Madonna nahk on nii pingule tõmmatud, et meigita näeb sealt läbi veresooni. Selle kohta öeldakse paberõhuke, kuid ma ei mõista... Paber võib väga paks olla. Igastahes. Siis ma mõtlesin, et kas madonna näonahk läheks ka lõhki, kui seda-teda keeta?“Jään vait ning vaatan huulde hammustades Martinit, kes mind lollil ilmel jõllitama on jäänud. Hakkan oma mõttelendu häbenema – kuigi veel natukene aega tagasi arvasin tõesti, et see on asi, mille peale tulemine on auhinda väärt. Kuid Martini suunurk tuksatab ning peagi ei piirdu ta vaid naeratamisega, vaid purskab üle bussi naerma.
Muutun üle näo punaseks, kui näen silmanurgast, et kõik, kes kuuldeulatuses, jõllitavad meid. Juudas küll... Ma olen mark inimene.
„Kuule... see on ju päris... khäm... Jamh...“ Martin otsib sõnu, üritades samas rahulikuks jääda. Ikka ja jälle vappub ta korra üle keha, kui ta naerma kipub.
„Geniaalne, ütleme siis nii,“ suudab ta lõpuks oma lause lõpetada. Tunnen end endiselt häbistatuna.
„Sellegipoolest...“ Martinit segab jälle pirisema hakanud telefon. Nõutud kutt.
Ta kobab taaskord oma mobiili järele ning paneb selle kõrva äärde. Vaatan aknast välja. Veel paar kilomeetrit ja oleme kohal. Ma vähemalt arvan, et see on paar kilomeetrit. Ma ei tea, kas ma olen maininud, kuid minu silmamõõt on alla igasugust arvestust. Kahjuks.
„Ee... Jah, see oleks vägev... Mm, ma nüüd ei tea... Kuule. Oota korra.“ Martin pöördub arglikult minu poole ning ma vaatan küsivalt vastu. Ta suu tõmbleb, justkui üritaks ta midagi öelda, kuid samas mitte. Seda on veider seletada.
„Kas sa... ehk. Ma mõtlen, et kui sul nagu.. mark pole, või mida iganes... Et kas ma võin selle paar tundi su sõpradega hängida? Kuni bussini, ma mõtlen...“Oo. Mai. Gaad.
Ta kutsus mind välja.
Martin kutsus mind välja.
Või noh. Tegelikult ta ei kutsunud mind välja. Aga ta tahab muga koos olla. Või noh, ta kutsus välja – koos bussist välja. Mitte Välja. Lihtsalt välja. Väikese tähega. Mu olematute sõpradega. Ei no... fain.
Leian end pead raputamas ning Martini nägu muutub kohe palju rõõmsamaks. Ta pöördub minu poolt ära ning ütleb mobiili:
„Sorry, kutid. Teised plaanid. Mõni teine kord, okei? Okei. Tsau.“ Ja ta paneb telefoni ära. Jälle oma spordikotti.
Võtan äkilise inspiratsioonivälgatuse valgel oma telefoni välja ja teesklen, et otsin telefoniraamatust kellegi numbrit.
„Tead... Ma mõtlesin, et mu sõbrad pole äkki eriti sinu tüüpi... Et äkki pole sul midagi selle vastu, et me muidu kuhugi läheme?“ küsin oma häält normaalseks sundides. Martin noogutab. Natukene ehmunult, kuid siiki. Noogutab.
„Näe, ma helistan neile... Siis nad teavad,“ seletan telefoni kõrva äärde pannes. Sisimas loodan, et keegi helistada ei kavatse. Olen kuulnud juttu, kus üks naine oli ka tänaval teeselnud, et räägib telefoniga – mine tea, ehk samal põhjusel, mida mina – ja telefon oli lõugama hakanud. Täis mast. Hoian näppu nii igaks juhuks vastuvõtmise nupul – juhuks, kui telefon vibrama peaks hakkama.
„Eeh... Tsau... Mari! Mhm... Kuule, asi on selles, et ma nagu suht... ei saa täna tulla. Jah, mul... Ee... Jamh, jäin bussist maha. Hale olen. Tean. Aga vaatame... ehk mõni teine kord? Muidugi...“ Teesklen kiirustades kõne lõpetamist. Martin irvitab.
„Hale valevorst oled,“ teatab ta vahekäiku astudes – olime kohale jõudnud.
Ta ulatab mulle käe ning aitab mu samuti enda kõrvale. Ma ei valeta, kui väidan, et olin taevas. Või midagi sinnapoole.
„Ei tea sa midagi,“ vastan ta irvitusele vastates. Tõsiselt – ta ei tea ju paljugi.
„Tean ikka küll.“
Pealkiri: Re: Liin number 7. (8. Osa; Lõpetatud!) 
27/5/2009, 18:00
