Need pisiasjad... 77/77

Kella kümneks valitses õues paras kaos. Puud kääksusid tugeva viliseva tuule käes, vihma sadas ja eemalt, arvatavasti linna poolt oli kosta müristamist.
Olime neljakesi elutoas: isa ja Kent vaatasid märulit, ema luges ajakirja ja mina lebasin vaibal ning joonistasin täiesti mõttetuid asju, aeg-ajalt heitsin pilgu telekale. Sel hetkel, kui võtsin uuesti pliiatsi kätte, vilkusid hoiatavalt tuled ja minuti pärast olime pimeduses.
"Tore," venitas Kent pettunult.
Kobasin oma asjade järgi ja panin need lauale ning järgnesin emale kööki.
"Kuskil peaks olema küünlaid..." lausus ema.
"Oled kindel, et me oleme neid üldse ostnud?" hõikas isa elutoast.
"Olen, olen!" hüüdis ema vastu. "Summer, ole hea, too esikust taskulamp."
"Okei."
Esikusse jõudmine võttis aega mitu minutit. Ma katsusin kõikvõimalikud kohad läbi, kuid taskulambist polnud jälgegi.
See oli juba veider.
"Seda pole siin!" hüüdsin.
Kuulsin isa, kes oli läinud kööki emale appi küünlaid otsima, midagi tigedalt pomisemas ja läksin kohe kööki.
"Taskulampi pole..," laususin uuesti, mille peale isa mühatas. Kuulsin teda tooli lauast eemale tõmbamas ning seejärel kääksu, mis tähendas, et ta istus.
"Kurat küll, mida see tähendab? Taskulampi pole, küünlaid pole... Ema alles paar päeva tagasi tõi... Taskulamp oli ka mõne päeva eest alles ja vahepeal pole seda keegi kasutanud..."
Hõõrusin käsi ja neelatasin kuuldavalt.
Kent oli meiega ühinenud: "Hei, rahvas, ma lähen magama. Ma ei viitsi siin pimedas passida."
"Head ööd, Kent," lausus ema. "Ma olen ka tegelikult unine... "
Jäime isaga kahekesi kööki.
Ta ohkas ja trummeldas sõrmenukkidega lauale: "Ma lähen ka magama. Seda on vist hetkel mõtetu öelda aga ära sina siis ka väga kaua üleval ole."
"Ei, ei ole, paps."
Isa lohisevad sammud kostusid minuni järjest vaiksemalt ning lõpuks olin ma kottpimedas köögis üksi. Vaatasin välja- pilved tundusid hõrenevat ja kuu kumas neist juba õrnalt läbi. Tuul oli ikka vali.
Mingi... tundmatu jõud, kutsus mind õue...
Ma tõmbasin omale dressipluusi ümber ja panin botased jalga ning astusin õue. Tänu pilvede vahelt kumavale kuule polnud õues väga pime. Astusin verandalt alla ja jalutasin maja nurga poole. Kuulsin kerget mütsu ja hingasin kramplikult. Jäin maja nurga juures seisma, et kuulata.
Hetk hiljem tabas mind miski ja ma kukkusin kiljatades pikali. Kui ma lõpuks maas olles silmad kartlikult avasin nägin enda kõrval kedagi kükitamas.
"Kent?" küsisin vaikselt.
"Ei, kes sa oled?" küsis võõras hääl. See hääl oli nii puhas, selge... lummav...
"Mina?" küsisin juhmilt. Ma tundsin hirmu. Võõras, kes võib mulle ükskõik mida teha...
"Sina loomulikult."
"Ma ei vasta sulle. Ütle enne kes SINA oled!" laususin põikpäiselt ja üritasin tema pilku tabada, mis tumeda kapuutsi varjus peitus.
"Chad. Chad Kinski," lausus poiss ja ta häälest kostus naeru, kui ta oma käe minu poole sirutas. Ma ei teinud sellest väljagi.
"Tegelikult?"
"Ikka sama," kinnitas ta.
"Okei. Ja mida sa siin teed?" uurisin väriseva häälega
"Ma... igavlen."
Seedisin vastust ja ohkasin. "Aitad mu püsti?"
"Mis su nimi on?"
"Aitad mu püsti?"
"Mitte ennem, kui ma olen su nime teada saanud, preili."
"Kuidas..?"
Ta raputas pead. Erinevalt minust oli tal üsna lõbus.
"Sa üldse ei hooli, et ma pikali märjas rohus olen?"
"Sa saad iseseisvalt ka püsti."
Ohkasin tigedalt ja ajasin end püsti.
Chad naeris kergelt ja tõusis.
"Mida sa minu kodus teed?"
"Ma... arvan, et ei vasta sellele," surus poiss käed pükste taskusse ja pea asendist nägin, et ta vaatas mind. "Järgmine küsimus?"
"Miks? Sa oled eramaal..."
"Ma tean seda, aga ka mina oskan olla jonnakas."
"Jonnakas? Millal mina olin..?" uurisin hämmastunult.
"Mõni minut tagasi, sa ei ütelnud mulle oma nime."
"Sa oled võõras."
"Sa oled minu jaoks ka võõras aga mina sulle ütlesin."
Oh, okei. Keerasin ümber ja tammusin veranda poole tagasi: "Okei! Sulle meeldib mu isaga kindlasti rohkem vestelda!"
Otsustavalt sammudes üritasin olla ettevaatlik, sest rohi oli märg ja libe. Kõige piinlikum oleks tema ees ninali kukkuda.
"Olgu," kuulsin viimaks Chadi häält.
Seisatasin ja naeratasin.
"Ma olen siin, kuna ma... elan siin... River Islandis."
Pöördusin.
"Kolisid siia?"
"Ei, ma... Oskad saladust hoida, võõras tüdruk?" küsis ta kahtlevalt õlgu kergitades.
Võõras tüdruk?
Hea veel, et ta mind plikaks ei kutsu, sest seda sõna ma vihkan.
"Üldiselt küll."
"Aga on erandeid, jah?"
"Ei, ma mõtlen ,et... Loomulikult, et mind võib usaldada."
Chad vaikis, mõeldes kindlasti, kuidas seda öelda.
"Ma... tulin üksi siia külakesse... Ma hulgun ringi... See koht hakkas mulle meeldima. Olen siin olnud juba kaks nädalat. Ööbin erinevates kohtades."
Astusin talle lähemale: "Sa... oled... siin olnud?"
Chad kallutas pead: "Ma... Jah."
"Nüüd ma saan aru. Ja elatud varastamisest?"
Küsisin seda liiga ükskõikselt. Chad ohkas kuidagi vastumeelselt ning mina ootasin vastust. Mul olid tekkinud juba omad arvamused. Nüüd oli vaja vaid kinnitust.
"Ma... ei varasta toitu. Ma ei varasta, kuid... ma ei saa ju söömata ka olla."
"Sa oled meie majas sees käinud, eks ole?"
Chad astus minust mööda ja jäi seisma. "Jah. Vahel kui kedagi kodus pole või siis öösel. Väga harva."
"Misasja?!"
"Ma ei tee midagi halba,"lausus ta kiirelt, "Kõige vajalikumad asjad on küünlad. Teilt leidsin ma ka taskulambi..."
"Jumal küll," ohkasin üllatunult.
Chad toetas end vastu majaseina ja nüüd nägin tema nägu. Vaatasin seda vargsi.
See oli nii ilus.
Ma ei saanud loomulikult aru, mis värvi on tema silmad, kuid...
Ta oli nii ilus kui ühel poisil võimalik olla on.
"Ma... ee... see, et... ma pean minema..."
Chad noogutas.
"Ja sa ei tutvusta end?" küsis ta, kui olin lahkuma hakanud. "Ilus tüdruk?"
Neelatasin ja naeratasin taas. Need "hüüdnimed" panid mu veidi ebameeldivasse olukorda...
Keegi polnud mind nii veel kutsunud.
"Ma arvan, et me kohtume veel," lausus ta rahulikult, kui oli aru saanud, et ma ei saa enam sõnakestki suust.
Jäin seisma ja tahtsin teda veel üle õla hetkeks vaadata.
Teda polnud enam seal.
See oli hämmastav.
Abracadabra...
Nagu oleksin und näinud. Ilus uni sel juhul.
Oleksin tahtnud talle veel midagi öelda, soovida head ööd, kuid jäin oma soovidega hiljaks.
Ma arvan, et me kohtume veel...
Avasin tasakesi välisukse ja keerasin selle enda järelt lukku.
"Loomulikult, et kohtume veel," sosistasin vaikselt oma tuppa hiilides.