Need pisiasjad... 77/77

Asuu...

*naerab*
oleks juu

Oleks.

Aga noh, eks vaatab kaua mul uue versiooniga aega läheb...

LittleStar: Thank you. Loodan, et 54. tuleb suurepärane. Saad kunagi :)

Kunagi varsti. Sa ju lööd mu maha kui ma ütlen sulle, et 54. osa on valmis aga mina pole selllega rahul ning kirjutan selle algusest peale uuesti

Ahaahhh.
Ma tõesti ei oska öelda, millal uus osa tuleb. Ma üritan kähku otsusele jõuda mis ma siis teen...

Kumba blogi sa loed?

MeMissI'd?

Ühtegi vanat blogi mul küll pole. MeMissI ja siinne on ainukesed ju o.0

Seesama aga nimi on muudetud :)

OK, annan teada, et alustasingi täna 54. osa uue versiooniga ja siiamaani on see lihtsalt super minumeelest It will be quite long, I guess...

*hingab sisse ja välja, sisse ja välja, sisse ja välja, sisse...*

...Uau, super.
Isegi mu käed värisesid ja vot see juba tähendab midagi.
Kolm osa järjest.
Ja veel millist.
Nagu paradiis.

UUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUT

*kergitab kulme*
Su käed värisesid?
No igatahes väga tore, et meeldis.
Tegelen 54. osaga :)

Jah, see on märk

;D

Ma kasutasin oma kurba tuju ära ja kirjutasin 54. osa... Päris huvitav on... Valmis ikka pole veel. Katsun pühapäeval üles toppida...

Otsustasin, et pean 54. osa niimoodi ära tegema. Willi ja Summeri pärast.
Chadi selles osas VEEL pole, kuid ega ma hetkel isegi täpselt ei tea, kas ta kohtub Summeriga 55. või 56. osas... Mu mõtted on praegu täielikus sasipuntras
Aga jah.., see osa tuli vist üsna pikk


54. Lõpu algus

Mida rohkem aega möödus, seda hullemini uudis Chadi naasmisest mind mõjutama hakkas. Ma unustasin söömise sootuks... Väljusin oma toast vaid selleks, et minna vannituppa. Kogu ülejäänud päeva veetsin oma toas, lebasin voodil ja mõtlesin välja sõnu, mida ma peaks Chadile ütlema, kui temaga kohtun.
Kas ma peaksin üldse midagi ütlema? Kas ma üleüldse suudan end valitseda..?
See, et ma tunnen tema vastu solvumist ja viha, ei tähenda veel, et ma teda nähes talle kaela ümber ei visku. Kui mu enesekindlus juba praegu kõigub, mis siis veel juhtub, kui Chadiga kokku satun? Ma ei tahaks sellest isegi mõelda. See mõte hirmutab mind.
Kuid kui Chad on tagasi siis muutub ju jälle kõik. Praegu on veel vaikus enne tormi, kuid mitte keegi ei anna garantiid, et asjad veelgi hullemaid pöördeid ei võta...
Võib-olla peaksin ma end kokku võtma ja rääkima Williga?
Oleks sel mõtet?
Noh, ta kuulaks mu ehk ära.., teeks omad järeldused, aga kas ta jääb minu kõrvale mulle toeks? Just tugi on see, mida ma tegelikult temalt kogu see aeg sain ja mul oleks keeuline nüüd see tugi kaotada.
Kuid Will ju teab, mida ma tundsin ja tunnen Chadi vastu. Seega peaks ta mind mõistma. Lõplikult ma ei saa seda enne teada, kui pole temaga rääkinud.
Helistasin Willile peale kuut õhtul. Ta hääl oli lõbus, ta isegi imestas miks ma helistan ning kui ma selgitasin talle, et sooviksin temaga rääkida, nõustus ta kõhklemata. Otsustasime kokku saada rannas.
Kui lõpetasin kõne ja peitsin mobiili padja alla, tõmbasin kähku kammiga läbi juuste ning kiirustasin majast välja. Kent istus verandal ja luges ajalehte. Ta pani ajalehe lauale, kui oli mind märganud: "Kuhu sa lähed?"
Jäin verandatrepil seisma: "Willi poole."
Ma ei tahtnud Kentile üksikasju täpsustada. Tal pole vaja teada, et ma kohtun Williga rannas, kus on Chadiga kokkupõrkamisvõimalus üsna... väike, kuid siiski võimalik.
"Miks?" päris Kent ja muigas kavalalt.
"Miks, miks? Kas ma pean sulle igat oma sammu ette dikteerima hakkama!?" küsisin ärritunult. Vihane toon üllatas mind ennastki, kuid ma olin närviline. Muidugi pole see vabandus, aga...
Kent kergitas üllatunult oma kulme ja köhatas kurgu puhtaks. Ta pilk oli täpselt selline, et mulle tundus, et tema meelest lähen ma Chadi otsima.
Aga ma ei lähe.
Mulle piisab teadmisest, et ta võib minust näiteks mõnesaja meetri kaugusel olla. Ja pealegi... Ta pidi olema täna öösel minu juures. Mitte keegi teine ei saanud tuua mulle mu ketti tagasi.
Mitte keegi peale Chadi.
Mind ajas vihale, et ta võis kuskil majas peidus olla, mind jälitada, pealt kuulata... See oli isegi piinlik. Kuid kuidas... Kuidas ta sai majja kui kõik uksed-aknad olid kinni? Kas ma panin õhtul akna kinni või jätsin tõesti irvakile, et kuulata mahedaid ööhääli?
Täielik... müstika.
Kuid ometigi on kett nüüd korras ja jälle minu juures. Ma ei tea kas rõõmustada või kurvastada selle üle kuid kui ma Chadiga kohtun, tean vähemalt üht asja, mida tegema pean. Annan talle selle keti tagasi, sest koos tema lahkumisega kaotas see osa oma maagiast. Teine asi, mida ma peaks tegema aga nagunii ei tee, on talle haiget tegemine. Ma ei saaks sellega arvatavasti iial hakkama. Ma ju armastan Chadi... Ma ei saa talle öelda, et ma ei hooli temast kuid tegelikult vajan teda kohutavalt. Ma ei suudaks teda endast eemale tõugata.
Olin üsna üllatanud kui nägin veepiiril juba Willi. Ta vaatas minu poole ja naeratas mulle pehmelt. See tekitas minus hea tunde, andis lootust...
"Tsau, Summer," lausus Will muhedalt ja võttis õrnalt mu käe oma pihku.
"Tsau," sosistasin vastu ja tõmbasin käe ära. Will vaatas mind laupa kortsutades: "Mis mureks? Sa ei ole sina ise... Sul polnud mitte midagi selle vastu, kui ma vahel su kätt hoian..."
"Aga praegu ma ei taha seda, Will."
Mu hääl murdus.
Poiss surus käed pusa taskusse ja noogutas leplikult: "Olgu. Mõistan."
"Aitäh."
"Räägi siis... mis sind painab?"
See oli hetk, kui ma oleks tahtnud Willi kõrvalt karjudes minema joosta. Willi pilk oli nii ükskõikne... Ta vaatas mind mõtlikult aga mulle tundus, et teda ei huvita üldse see, millest ma kohe rääkima hakkan.
Kahetsesin, et Willi üldse siia kutsusin...
"Summer?"
"Mh?" mühatasin pilku tõstes ja astusin sammukese tahapoole, kui sain aru, et Willi nägu oli minu omast kõigest mõne sentimeetri kaugusel.
"Sa paned mu muretsema," lausus Will ning eristasin tema hääles sellist nõudlikku tooni, mis lausa anus, et ma hakkaksin asjast rääkima.
"Olgu," võtsin Willi käed oma pihku ja üritasin Willile julgelt silma vaadata. See kõik võib talle haiget teha, kuid mind lohutas teadmine, et ma olen vähemalt aus. Ma räägin talle, et... tema on tagasi. Willil on õigus seda teada.
Tal on õigus valida, kelle poolt ta nüüd olema hakkab...
Will naeratas: "Alusta. Ma luban, et ma ei hakka naerma."
"See on raske," avasin suu ja ohkasin. "Asi on selles, et..." Tundsin kuidas mu silmadesse pisarad tekkisid. Kuskil sügaval sisimas tegid minu tunded Willi vastu selle veelgi raskemaks. Ma kiindusin temasse aja jooksul aga et ma temast nii väga hoolin saingi alles siis aru, kui pidin talle haiget tegema.
"Et... Chad on tagasi..." pomisesin aeglaselt ja ruttasin asja selgitama: "Aga ma pole teda veel näinud."
Üle Willi näo langes vari: "Mida sa just ütlesid?"
"Sa kuulsid küll," sosistasin aralt ja Will hammustas huulde. Ta tõmbas oma käed tigedalt ära ja taganes mõned sammud.
Tundsin kuidas mu alahuul värises, kui Will käega läbi oma juuste libistas ja mulle selja keeras. Ta ei öelnud sõnakestki ja see ajas mu hulluks.
"Ütle midagi... Palun sind," anusin käeseljaga põskedelt pisaraid pühkides.
Will lõi jalaga vett, kükitas... Kattis näo kätega...
Seda kõike oli valus vaadata.
Üritasin end kontrollida, kuid ma olin liiga nõrk. Ma ei osanud midagi teha, mitte midagi öelda...
"Mida kuradit ma peaks sulle ütlema?" küsis Will külmalt ja tõusis. "Ütle mulle! Mida!?"
"Et sa jääd siiski minu kõrvale..." Mul võttis kaua aega, et need sõnad talle öelda.
Will raputas pead: "Võib-olla sa peaksid kõige pealt otsusele jõudma, keda sa tahad. Mind või... seda teist tüüpi... Ma arvasin, et sa... et vähemalt sina ei tee seda!"
"Ei tee mida?" pärisin hüüatades.
"Ei talla teiste tunnete peal!" röökis Will ja ma võpatasin.
Ta pani ju täppi.
Täpselt seda ma tegin... Kasutasin tema tundeid ära.
Ma ju teadsin, et ta hoolib minust ja ma arvasin, et kui olen temaga koos, unustan ma Chadi ja oma tunded tema vastu. Will oli aseaine.
"Will... Anna mulle andeks! Ma lootsin, et saan oma tundeid kontrollida ja suudan ta unustada, aga ma ei saa teda oma peast ega siit ... välja!" Hoitsin oma kätt südame kohal.
Ma võisin liialdada, kuid ma teadsin, et ma räägin tõtt.
Will nohises vihaselt ja kõndis minu juurde ning siis jälle eemale. Lõpuks jäi ta siiski minu ees seisma.
"Aga Summer..." Ta mõtles hetke: "Ah, vahet pole."
"On küll," laususin jõudu kokku võttes ja panin käed tema õlgadele: "Sa ju tead, et see on mulle samuti raske."
Will naeratas kurvalt.
"Tegelikult ma ju teadsin, et see päev tuleb..." alustas ta minust mööda vaadates. Ta hakkas naerma: "Tead, Summer, ma nii lootsin... unistasin.., et meie vahel võikski kunagi midagi olla, sest sa tõesti meeldid mulle, kuid kui sa hoolid tüübist, kes sinu südame juba ühe korra purustas, nii palju, pole vist mõtet sinu tundeid väänama hakata."
"Sa oled mulle sõbrana siiski väga kallis!" kinnitasin talle. Will naeratas ja lükkas juuksesalgu mu näolt kõrva taha: "Ma tean."
Kui ta oli need kaks sõna öelnud, seisime lihtsalt teineteise ees ja vaatasime üksteist. Willi silmad olid kuivad ja ta suul mängles juba kerge muje, mis mind aina suuremasse segadusse viis.
"Ma ei ole sinu peale vihane," naeratas Will kurvalt. "Sa ei saa end sundida olema koos minuga, kui sa ise tegelikult seda ei taha."
Ma ei osanud selle peale mitte midagi lausuda. Korraks käis peast läbi mõte, et peaksin teda tänama ja lõpuks ka tegin seda.
"Pole tänu väärt... vist," kehitas poiss õlgu.
Kallistasin Willi: "Tead, sa oled lihtsalt super."
Ta tõmbus hetkeks minust eemale, et mulle silma vaadata. Siis tõmbas Will mind tugevamini enda vastu ja ma peitsin pea tema rinnale.
"Ma ei tahaks veel ära minna," pomisesin vaevukuuldavalt.
Will mühatas selle peale lõbusalt: "Sa ei peagi ju."
"Seda küll, aga ma ei taha väga hilja peale jääda..."
"Aa," noogutas Will ja lasi mu lahti. "Mine siis."
Kortsutasin kulmu ja vaatasin teda. See kõik oli nii... kummaline. Jah, Will läks endast välja, kuid ta rahunes. Ta arvestas minu tunnetega, kuid ikkagi toimus kõik kuidagi liiga kiirelt...
Keerasin Willile selja ja astusin mõned sammud kodu suunas, kui järsku tundsin, et ma ei saa niimoodi lahkuda.
Sammusin kiirelt Willi juurde tagasi ja kallistasin teda uuesti ning suudlesin teda põsele: "Suur-suur aitäh sulle, Will! Pea meeles, et sa oled mulle väga kallis, eks? Ma loodan, et sa siiski tuled mulle külla..."
"Tulen-tulen," naeris Will, "aga hakka nüüd minema..."
"Olgu. Kohtumiseni."
"Tsau, Summer... Ma hoian teile pöialt, kuid kui sa kunagi ümber peaksid mõtlema, siis mina jään sind ootama. Vähemalt mingiks ajaks..."
Naeratasin talle ja jätsin ta üksi randa. Mul oli peale seda vestlust Williga raske olla, kuid ma pidin temaga rääkima.
Ma olin aus. Loodan, et ka õiglane.
Will vääris seda, et ma temaga aus oleksin.

Ta tõmbas oma käed tigedalt ära ja taganes mõned sammud. - nad ei hoidnud ju käest kinni? Seda isegi rõhutati.. Või sain ma valesti aru?
Willi silmad olid kuivad ja ta suul mängles juba kerge muje, mis mind aina suuremasse segadusse viis.
Muigama, ma muigan, sa muigad, ta muigab, ta suul mängles kerge muie. Jälle sama postitus mult.

Aga muidu meeldis.. Kuigi see Willi käitumine oli kuidagi kahtlane. Et ta rõhutas, et Summer pole süüdi. Jäi juba selline mulje, et ta kavatseb Chadi ära killida.

Pähh,Chadi polnudki.
Will on nii mõistev.
Aga mulle ikkagi meeldis.
Uut! :)

Chad oleks tulnud, kui mul poleks tulnud mõtet kõigepealt Wiliga asju ära klaarida...