Need pisiasjad... 77/77

Järgmisel hommikul oli mul end nii raske voodist välja ajada. Ma olin nii väsinud, kuid ma polnud õieti mitte midagi teinud, et sellist väsimust tunda.
Võib-olla oli see põhjustatud stressist, võib-olla sombusest ilmast. Keerasin end küljele ja vaatasin mööda aknaklaasi nirisevaid veepiisku. Neid ei olnud palju, seega hakkasin mõtlema, et ilm ei pruugi sugugi nii halb olla, kui esialgu tundus. Kerge vihm ei tee ju mitte midagi halba...
Lõpuks ajasin end siiski püsti ja astusin aeglaste sammudega akna juurde. Vihma tuli tõesti vähe, kuid seevastu oli tuul iiliti üsna tugev. Väristasin õlgu ja otsustasin, et mina täna oma nina välja küll ei pista.
Otsin omale toas tegevust.
Kõigepealt tahtsin kohutavalt hommikust süüa. Mu kõht hakkas korisema, kui riidekapi uksed avasin, et midagi selga leida. Vaatasin umbusklikult t-särke ja lühikesi pükse ning otsustasin, et ma võin ju lühikesed püksid jalga panna, kuid t-särgi peale sooviksin siiski midagi sooja. Mõni soe, natuke lotakas kampsun või sviiter oleks lihtsalt suurepärane.
Jätsin riietumise hetkel sinnapaika ning ruttasin kööki, et kähku midagi hamba alla pista, kuid jäin köögiuksel tardunult seisma. Ma unustasin isegi hingata. Kent ja Lisa olid köögis vaid kahekesi ja nad... suudlesid.
Jäin neid vaatama, kuigi vaikne hääleke mu peas sosistas, et ma peaksin ära minema, tulema mõne hetke pärast tagasi.
Ma ei teinud seda.
Seisin köögiuksel nagu kivikuju, silmad neile klammerdunud.
Kuigi mul oli olemas Will, tegi õnnelike paaride nägemine mu mälus oma töö ja see öö selles vanas majas koos Chadiga tuli mulle detailselt meelde.
Ja see tegi haiget.
Langetasin pea ja mõtlesin, et proovin minema hiilida, kuid siis tegi põrand valju kääksu ning Kent ja Lisa keerasid oma näod minu poole. Lisa punastas. Kenti suunurk kaardus muigele: "Oh, vabandust."
"Pole midagi," vastasin talle. Tegelikult oli ikka küll.
Astusin otsejoones puuviljakausi juurde ning võtsin sealt ühe apelsini ning lasin köögist kiirelt jalga. Mitte just päris jalga... Tegelikult ma jäin köögiukse juures seisma, sest soovisin nende vestlust pealt kuulata. Mul polnud ühtegi põhjust seda teha, järelikult üritasin ma lihtsalt oma nina nende omavahelistesse asjadesse toppida.
Vähemalt minut oli juba täis tiksunud. Silitasin apelsini oma käte vahel ja arvasin, et nad jätkasid oma tegevust, mille mina nii järsult katkestasin. Ohates hiilisin uksest eemale, kuid siis kuulsin jutupominat. Kiirustasin köögiukse varju tagasi, et kuulda, mida nad räägivad.
"...ah, ära tee väljagi. Ta on kahtlane..,"
"Aga ta on su õde."
"Ma tean, et on. Okei, unustame nüüd tema... Kuhu me enne seda pisikest tüütust pooleli jäime?"
Lisa itsitas ning seejärel kuulsin vaid vaikust ja enda kiirenenud hingamist. Aeglaselt astusin oma toa poole ning sulgesin ukse.
Keerasin selle isegi seestpoolt lukku ning hakkasin apelsini koorima.
Kahetsesin, et nende vestlust pealt kuulama jäin. Kenti sellised sõnad olid nii valusad. Kuidas ta saab keerata mulle selja just siis kui ma tegelikult teda kõige rohkem vajan? Kuidas ta aru ei saa, et see kõik närib mind niigi ja see, et ta mind ei toeta, teeb asja veelgi hullemaks? Või olengi ma tema jaoks mingi pisike tüütus kes lisaks sellele on ka kahtlane? Pean ma tõesti kõigega üksi silmitsi seisma?
Panin apelsinikoored kirjutuslauale ja istusin diivanile. Pistsin apelsiniviile suhu ning mälusin neid aeglaselt. Vaatasin toas ringi ning mõne aja pärast, kui olin apelsiniga lõpule jõudnud, jäi mu pilk öökapile pidama. Keerasin pea kõrvale, et akent vaadata. Lõpuks andsin siiski alla, kükitasin öökapi ette ning tõmbasin ukse kiirelt lahti, nii et kapp liikus natuke ning sellest kukkus välja üks karp.
Üks roheline karp...
Vaatasin seda ja korjasin selle üles. Sulgesin silmad ning üritasin silme ette manada keti ripatsit, päikest. See aga kujunes lootusetuks ürituseks. Tõstsin karbilt kaane ja vaatasin selles lebavat ehet- kena aga katki. Mäletus, kuid kas ilus? Pigem valus.
Ma võiksin sellest lahti saada. Ma ei peaks seda siis taluma. Võib-olla sellest asjakesest loobumine tähendabki lõppu?
Loobun ketist, tirin südamest välja ka Chadi?
Ma võiks ju proovida.
Hullemaks asjad ikka minna ei saaks, eks?
Panin karbi voodile ja läksin riidekapi juurde, et end kähku riidesse toppida. Lühikesed püksid, t-särk, soe must kapuutsiga pusa ja ma olin valmis. Tõmbasin botased jalga ja võtsin karbist keti ning panin selle taskusse, mille luku kinni tõmbasin.
Sulgesin välisukse ja seisin hetke verandal, mõeldes, kas ma ikka lähen või ei lähe minevikuga lõpparvet tegema. Ma kartsin, et ma külmetan end kuid samas... vahet pole. Astusin mõned meetrid majast eemale ning üritasin jõuda otsusele kuhupoole minna.
Oja oli liiga lähedal... Muud kohad olid jällegi liiga... ebaolulised.
Aga vana maja kaugel eemal oli koht, kus juhtus minu jaoks midagi väga olulist ja võib-olla ma suudan trotsida külma tuult, jahedat vihma, et lahti ütelda kõigest, mis mind temaga ühendas. Aga kas suudan leida endas niipalju jõudu, et teha seda?
Pean leidma.
Ma ei tohi terve elu tema peale mõelda.
On aeg edasi minna.