Need pisiasjad... 77/77

Miks uut ei saa?

Kusjuures, see on nii nõme, kuidas Chad käitus, aga samas andis see jutule jälle midagi juurde. Värskust?

Mina igastahes ootan uut.

Sest ma ei oska enam mitte kuidagi sellest kohast edasi kirjutada. Eile, täna... No täielik nulliring You can kill me if you really want to...Mõned asjad, mis ma siia juttu sisse olen kirjutanud on nagu... minu elus juhtunud. Alati mitte otseselt just minuga, kuid ma olen sündmustega seotud olnud ja mõnikord tahaks kõike detailselt kirja panna, kuid selline blokk tuleb nagu ette... (Nt. see Joshua-teema on üks selline, mida tahaks täiega detailselt kirjeldada jne. aga lihtsalt... ei suuda.) Jätan mõtted enda teada ja ei saa neist mitte kunagi lahti.
Minu jaoks oli Chadi reageering loomulik (muudmoodi ei saaks vist ollagi- ma ju ise kirjutasin selle... ). Iga normaalne, hooliv poiss tahaks anda sellele tüübile, kes tema tüdrukule halba tahaks teha, korralikult tappa. Ja kuna Summer hakkas Chadi keelama, vihastaski Chad, et Summer laseb Joshual endale midagi sellist teha...
MUL ON VIST JUTUTUJU!??
Paar viimast päeva pole mul üldse kirjutamine välja tulnud... Ma üritasin ühele teisele jutule osa valmis kirjutada, kuid no ma ei suuda mitte üldse oma mõtteid koondada... Ma ei tea mis mul viga on :/
Ma üritasin 67. osa kirjutada, kuid paarist liitlausest kaugemale ei jõudnud. See tähendab, et mul pole üldse mõtteid ning ma pean lihtsalt... maeitea... mõttepausi tegema. Teie ei tea aga mina tean kui palju on veel lõpuni jäänud ning see on üks põhjus, miks ma tahaks pingutada, et lõpp hea tuleks...
No ma loodan, et see tõi juttu värskust. Ma plaanisin juba ammu-ammu Summeri ja Chadi vahele tüli, kuid siis ma ei teadnud kuidas seda teha. Aga kui mulle lõi pähe Evani sünnipäeva mõte, teadsin ma väga hästi, mis nende tüli põhjustama peaks. The bad-bad guy Joshua
Ausalt, nasicc, ma ei tea millal ma uue osa valmis saan, kuid ma annan endast parima, et te peaksite seda võimalikult vähe aega ootama...

Oh, OK, nüüd ma ajasin igasugust möla kokku

Noh.... hea teada, et sa punnitad.
Ja palju siis veel tulemas on neid osi?
(Mu näpud on jääkülmad, ei suuda trükkida. Mannetu vastus su pikale heietusele. )

Mu punnitamine tasus öösel ära. Istusin kella neljani öösel arvuti taga ja lõpuks, kui olin 68. osaga poole peale jõudnud, vahtisin hämmastunult aknast välja, sest õues oli valgeks läinud. Siis mõtlesin, et peaks natsa magama ka

Kui palju osasid veel tuleb ei või ma öelda. Aga oi, kuidas ma tahaks öelda, kuid kui ma suu lahti teen, siis ma võin kõik ära rikkuda. Jälgige sündmusi ja siis saate aimu kui lähedal sadam on...

Vähemalt ma suutsin midagi kokku jahuda...


67. Varahommik


Aga uni see ei olnud. See kõik toimus päriselt.
Ma ei tea, kui kaua ma niimoodi seal kenti kõrval istusin ja tema ärkamist ootasin, kuid ma tean, et kodu poole seadsime sammud juba siis, kui päike tõusma hakkas. Mul ei olnud tahtmist Kentiga rääkida, kuid see vaikus oli närvesööv. Lõpuks ometi jõudsime ka koju ja hiilisime kumbki hiirvaikselt oma tuppa.
Keersin toaukse seestpoolt lukku ning istusin voodiäärele. Mu peas tiirles vaid üks küsimus: kas ma näen veel Chadi? Aeg-ajalt rahustasin ma end maha, et Chad ei lahkuks vaid sellepärast, et meie arvamused lahku läksid. Teda paneks lahkuma miski muu, oluliselt ohtlikum sündmus, kuid mitte see väike nagin meie vahel. Aga kui ta siiski läheb?
Mis siis saab?
Mis minust saab?
Ma ei taha sellele mõelda...
Kuulsin koputust. "Sum?" Langetasin ohates pea. Kent. "Summer, lase mind sisse."
Tõusin ja toetusin seljaga vastu ust, millele Kent jälle koputas.
"Ma kuulen küll, Kent. Sa leidsid ka paraja aja, millal mind tüütama tulla..," ütlesin vennale ja hetk hiljem avasin siiski ukse, sest hakkasin kartma, et võib-olla on tal halb olla ja vajab minu abi. Loomulikult ei vajanud.
Kent sammus otsejoones mu tuppa ning jäi siis mu voodi ees seisma ja vaatas, kuidas ma ukse jälle lukustasin.
"Räägi mulle mis seal juhtus, kui ma nokautis olin?"
"Ei," pugesin voodisse ja jäin enda ees hõljuvasse õhku vahtima. Ma lihtsalt ei taha hakata jutustama kõike ümber, mida ma mõned tunnid tagasi läbi elasin. Ma lihtsalt ei püsiks siis pinnal.
"Ma ei tahagi kõike teada," lausus Kent mu mõtteid lugedes. "Räägi mulle mis sinu ja Chadi vahel juhtus? Miks ta sealt lihtsalt minema kõndis? See oli väga veider."
Tõmbasin teki lõua alla ja võitlesin sooviga oma vend külmalt toast lihtsalt välja visata. Rääkimine ehk leevendaks kõike, kuid kas mõnda jutuajamist ei võiks siis natukenegi edasi lükata?
"Ma keelasin Chadil Joshuale peksa anda, sest see oleks asjad ainult hullemaks teinud kui need niigi juba
on."
Kent vilistas pikalt.
"Ma vist isegi mõistan teda..," lausus ta lõpuks ja raputas pead: "Kuidas sa nii... !?"
"Loll olen?"
"J...jah!" lausus Kent ja käis mu voodi ees edasi-tagasi.
"Jumal küll, Kent..."
"Jumal küll, Summer, ütleksin ma selle peale!"
"Kas sinu meelest oleks siis see õige olnud, kui Chad Joshua näo segi oleks tampinud ja me sealt kolmekesi õnnelikult päikeseloojangu poole jalga lasknud? The end, eks ole?"
Kent naeratas õelalt: "Ikka parem, kui see, kuidas asjad hiljem lõppesid."
"Mäletad esimest korda, kui Chad Joshua läbi kolkis? Joshua oli haiglas ja see ei vähendanud tema isu sugugi."
Kent oli seisma jäänud. "Tead, ma ei mõista sind üldse."
"Sa ei mõista mind jah."
"Hästi."
"Hästi jah," pomisesin vastu ja pöörasin pilgu Kenti pahaselt näolt ära. Ta vaatas mind hetke ja keeras ukse lukust lahti, kadus mu toast ja tõmbas ukse kõva pauguga kinni.
Mul jäid paljud asjad talle ütlemata, kuid võib-olla oligi parem, et mul selleks võimlust ei avanenud.
Heitsin pilgu kellale ning ajasin end voodist välja, et riided, millega Evani sünnipäeval käisin magamisriiete vastu ära vahetada. Ma kavatsesin natuke magada, kuid kui ma silmad sulgesin nägin Chadi ja see takistas mul magama jääda.
Ma olin kõik ära rikkunud. Vähemalt nii ma arvasin, sest ka Kent ei näinud asju selles valguses nagu mina neid nägin. Ma ei pidanud oma vaatenurka nii halvaks, kuid ma keeldusin mõistmast seda, et asju saab löökide abil lahendada.
Vägivald ei lahenda ju midagi.
Kui kell juba nii palju oli, et ema ja isa üles olid ärganud, otsustasin ka mina toast väljuda ja teha esimene katse Kentiga uuesti jutule saada. Üle ootuste õnnestus see üsnagi hästi ja ma olin endaga väga rahul. Kuid Kenti toast lahkudes jäi mulle ikkagi midagi hinge, mis ei lasknud mul rahuneda. Midagi oli totaalselt viltu, kuid mis täpselt, ei saanud ma siis aru. Võib-olla mängis seal oma osa hirm Chadi enam mitte näha, kuid siiski...
Siiski...
Mu sisetunne ütles, et midagi on valesti ja ma ei pidanud selles tundes pettuma. Täpselt siis, kui ma seda kõige vähem oodata oskasin, löödi mulle nuga selga.
Peale seda varises kokku kõik.
Kõik müürid, mille püsimise nimel ma tegin ja andsin endast kõik võimaliku, et kaitsta inimest, keda ma armastasin.
Ja kõiges süüdistada sain vaid iseend...

Kent oli seisma jäänud. "Tead, ma ei mõista sind üldse."
"Sa ei mõista mind ka."

Äkki peaks seal olema "Ma ei mõista sind ka."


Ta vaatas mind hetke ja keeras ukse lukust lahti, kadus mu toast ja tõmbas ukse kõva pauguga kinni.

Öösel tõmbas ukse pauguga kinni?


Lõpp oli segane.. kas ta nagu meenutas seda varasemat aega kui talle nuga selga löödi või mis?
Kuidagi kahtlane osa oli.. Ilma edasiliikumiseta siukene.. vahepealne hala.

Aga jah.

uut!

Ma ei saa aru, miks ma sinna "KA" pistnud olen. Njah, öösel kirjutasin Varahommik oli :) Ta nagu jah... Ruttas ajas veidi ette, meenutas seda jne.

Mul oli üldse keeruline seda kirjutada Aga ma sain vähemalt mingeid mõtteid ja nüüd... edasised osad tulevad ehk huvitavamad :)

Nii-nii-nii hea. (:

Aitäh, Sümmeetria!

viimased kolm päeva olen seda juttu lugenud, täna siis jõudsin 67. osani ja pean ütlema, et see on siiamaani FRIKIN PARIM JUTT MIDA MA LUGENUD OLEN.
tüdruk, mine kirjuta raamat kuskil nurgas.
ma tõsiselt tahan teada juba, mis lõpus juhtub.
nagu VÄGA.
rohkem, kui ma tahan eragoni saaga viimast raamatut.
saad aru, see on VÄGA palju.
hihi.
igatahes, Chadil on jätkuvalt midagi viga, no kui ta tahab Summerit õnnelikuks teha, siis tehku seda, mitte ärgu kadugu jälle kuskile sügavale metsa nagu mehed muiste.
ja ta lubas ju rannas Summerile kõik ära rääkida, aga ei teinud seda, jälle?
ja kas tegevus toimub Inglismaal või Ameerikas või kus?
ja kas sa nagu VIHJASID et Chad sureb lõpus ära?
mis mõttega ta ära surema peaks?
siis oleks kõik ju õnnetud
mina, sina, kõik teised fännid.. ja Summer?
Kent?
no kuidas see aitaks kui ta ära sureks? :)
teeme nii, et ei sure, jahjah, diil.
okei ma lõpetan selle jahumise.
väga-väga hea jutt on.
UUT.

Uhh, *sirutab sõrmi*

LittleStar: Shalalalaaa... No ühe korra tuleb Chad kindlasti tagasi Ma arvan...

Emma: Hah Ma vahel rääkisin siin, et ma olen Summerisse kõige rohkem pannud enda iseloomujooni. Selliste küsimuste tekkimine, kui seda inimest, kellelt neid küsida tahaks, pole lähedal ja kui lõpuks on ta sinu kõrval, keskendud sa hetkesse ja need küsimused lihtsalt kaovad peast. Ja siis hiljem mõtled jälle, et damn, ma pidin ju seda küsima... Ja seda... Lihtsalt nii mina

Kas sa mõtled seda kohta, kus Summer ja Will enam-vähem tülitsevad või???

Ma üritan kirjutada lihtsalt, aitäh :) Et mulle endale meeldiks lugeda (kuigi ma loen harva oma kirjutatud osasid läbi. AGA tunnistan üles, et kord igavusest hakkasin lugema Sõin ka veel midagi... Päris OK oli. Aga esimesed osad viskaks küll tulle. Iu-iu-iu.)
Tunnete kirjeldamist on veel vähe. Oota, kuni ma kõik mängu panen Ma loodan, et kunagi tuleb see hästi välja

accident: Aitäh, ma lähen nüüd nurka häbenema, mitte raamatut kirjutama (võib-olla kunagi kauges tulevikus, kui rohkem kogemusi on, kirjutan midagi sarnast aga pingutan lihtsalt rohkem) *naerab* Ausalt, aitäh

Ma isegi ei tea veel mis lõpus juhtub. Mõtted muutuvad pidevalt.

Küll Chad metsast välja ka tuleb.

Tead, ma polegi mõelnud, kus tegevus toimuda võiks. Ideaalis Ameerikas... -.-

Ma ei vihja enam enne millegile, kuni ma asjas kindel pole. Ma ei tea hetkel tõesti kas tuleb happy ending või sad. Pole aimugi Tegelt... Mind kisub ühele poole natsa rohkem. Millisele, ei ütle. Teil ka põnevam oodata... :)

UUE osa kohta siis niipalju, et see on mul poolik. Loodetavasti huvitav. Lööb asjad korralikult sassi, ma arvan... Igatahes ma kirjutan seda täna õhtul/öösel edasi ja kui läheb hästi saate homme uue

No, sest ma ise ka ei tea, mis saama hakkab...
Uut osa tahad?

Oh, valmis sain aga ma ei kujuta ette, kuidas see välja kukkus


68. Reetur

"Summer, kas sa võiksid kööki tulla? Ma tahan sinuga rääkida..."
Papsi hääl oli tõsine. Veidi kurjakuulutav. Järelikult kujuneb vestlus tõsiseks.
Isa pea kadus ukselävelt ning tuuletõmbus kiigutas ust, tekitades vastikut kääksuvat heli. Ajasin end voodilt püsti, kus olin juba viimased poolteist tundi kõhuli olnud ja sodinud vana matemaatika vihiku viimastele lehekülgedele igasuguseid sõnu ja pilvi ning südameid. Ruudulise lehe keskele olin maalinud suurelt kuupäeva- 4. august. Neli päeva polnud ma Chadi näinud ega temast ka midagi kuulnud. Ma ei teadnud, kas Kentil õnnestus teda näha, sest peale seda, kui ma palusin vabandust tema käest polnud me nelja päeva jooksul omavahel üle kahekümne sõna vahetanud. Ja ma ei liialda. Mina ei otsinud kontakti, Kent ei otsinud minuga kontakti.
Viisin vihiku kirjutuslaua sahtlisse ja seadsin sammud köögipoole. Ma ei suutnud välja nuputada, mille pärast isa minuga tõsiselt rääkida tahab ning otsustasin, et lepin sellega mis sealt tulema hakkab.
Jäin köögiuksel seisma.
Kent toetus õlaga avstu külmkappi ja tema käed olid rinnal risti. Ema istus koos isaga laua taga ning hetkeks tundus mulle, et ta nutab. Ta vaatas kõrvale ja oli katnud parema käega oma suu, toetudes vasakule käele.
Astusin paar kiiret sammu edasi: "Ema, kas sa nutad?"
Vaikus.
Ta ei vastanud.
Need olid raudselt mu elu ühed pikimad sekundid.
Ma ootasin endiselt vastust, sest ma lakkasin uskumast neid variante, mida ma ise juba välja suutsin mõelda. Ma kartsin kõige rohkem seda, et mõni emapoolne sugulane on surnud või siis...
Ega ema ometi haige pole..?
"Ma ei nuta..," surus ema läbi hammaste, kuid ei tõstud oma pilku et minu poole vaadata.
Ma tahtsin küsida milles siis asi on, kuid ma ei teinud seda. Vaatasin Kenti poole. Ta vaatas ema ning põhimõtteliselt ei märganudki mind. Nägin, kuidas isa tõstis käe ja silitas rahustavalt ema juukseid.
"Mis siis juhtunud on?" pärisin vaikselt ja astusin edasi, olles juba peaaegu laua kõrval.
"Shh-shh, kallis..," sosistas isa emale ja tõstis pea. Ta vaatas mind ja kissitas õrnalt silmi nagu oleksin ma mingi... saak, mida on kerge rajalt maha tõmmata.
Vaatasin Kenti, keda ma ammu nii tõsisena kui siis näinud polnud. Kenti näoilme ja ema-isa käitumine ajasid mind aina enam segadusse.
"Aga mis toimub?" küsisin ja istusin. Sirutasin oma käe ema poole, kuid ta nõjatus vastu isa ja ei suvatsenud minu poolegi vaadata.
"Sina oskad sellele küsimusele kõige paremini vastata," lausus isa.
"Mida?"
"Ma olen sinus pettunud, Summer."
"Mida? Miks? Mida ma olen teinud, et..?" Ma ei suutnud lausetki lõpetada, kui isa lükkas minu poole kortsus paberilehe. Jäin seda vaatama ja tundsin käekirja ära. See sarnanes Chadi käekirjale, kuid polnud siiski päris selline nagu tema oma on. Ma teadsin väga hästi, kes oli väga püüdlikult Chadi käekirja jäljendada üritanud...
"Me teame kõike. Kõike," lisas ema ja hakkas nuuksuma.
"Me teame kõike," kordas isa. "Me teame sinust ja sellest poisist nii mõndagi."
Haarasin kiirelt paberilehe laua keskelt ja lasin pilgu üle esimeste ridade. Seda ülestunnistust lugedes muutusid mu silmad vesiseks ning kirja lõpuni lugematta lükkasin tooli lauast eemale, tõusin püsti ja pöördusin Kenti poole: "Mida sa teed!?"
Kent neelatas, kuid säilitas näol oma jäätunud ilme. Ta ei kavatsenudki mulle vastuseid jagama hakata. Keerasin end kiirelt ema-isa poole: "See on vale! See ei ole tema käekiri! Kent valetab!" See oli ajuvaba, et Kent üritas jätta muljet nagu oleks Chad mu vanematele kirja saatnud ja kõik ülestunnistanud...
Ema kattis näo kätega.
"Summer, palun ütle mulle kuidas teab Kentucky, mis sinu ja selle... vahel toimub?" küsis isa talitsetult ja jäi minult vastust ootama.
"Sest ta aitas mind kogu aeg!"
Pöörasin end Kenti poole. Üle mu venna näo langes vari, kuid mind pani imestama tema osavus seda mitte välja näidata. "Ütle, et sa ei aidanud mul temaga kohtuda. Tunnista üles, et sa ei pidanud temaga plaane, kuidas isa ja nende teiste vastu astuda!"
Kent kehitas mu jutu peale õlgu.
"Kui sa julgesid mulle nii teha," hüüatasin meeleheitlikult ja mu hääl murdus: "Siis julge ka tunnistada!"
"Summer!" käratas isa ja lõi rusikaga lauale, nii, et ma võpatades ringi pöörasin. "Ma arvasin, et see poiss kadus siit. Aga nüüd tuleb välja, et ta on siin tagasi ja nagu sellest vähe pole sina veel..," rääkis isa vihaselt.
Katkestasin teda: "Mitte ainult mina!" Vaatasin tähendusrikkalt oma venna poole. Kenti suul oli lai irve ja ta raputas pead nagu oleksin ma peast põrunud, et väidan, et ta aitas mind kogu aeg.
"Kuule, need on sinu vitsad! Miks sa neid minuga pooleks üritad teha?" laiutas Kent käsi.
"Summer!" kordas isa jälle ja käskis mul istuda. Tegin seda. Ema oli nuuksumise lõpetanud ja vaatas igale poole mujale, kuid mitte mind.
"Jah?" pomisesin ootavalt ja toetasin end vastu tooli seljatuge.
"Kui kaua ta juba tagasi on?" hakkas isa uurima ja vaatas mind pinksalt.
"Ma ei tea," laususin igat sõna tugevalt rõhutades.
"Kui tihti sina temaga kohtud?"
"Ma ei pea nende üle arvet."
"Palju või vähe?"
"Kui palju on vähe?"
"Paar korda... Kolm, neli..."
"Sel juhul ikka väga palju," venitasin vastuseks ja isa ilme muutus tunduvalt. Muigasin õelalt. Sellest hetkest alates oli mul ükskõik, mis edasi saama hakkab. Nüüd ei pidanud enam midagi varjama. Nagunii ootab mind ees karm vangipõli loendamatute tabalukkude taga.
Elu on ilus, tõepoolest.
"Ta oli isegi siin minu juures," laususin rahulikult ja kui isa-ema seda mõlemad paar minutit seedinud olid, tõusis ema ja lükkas vaevaliselt tooli laua alla. Seejärel ruttas ta köögist välja.
"Ma ei kannata seda enam välja!" olid ema viimased sõnad.
Isa ilme muutus kurjemaks, hääl seevastu rahulikumaks.
"Miks sa meile seda teed?" päris isa ja ma jäin teda üllatunult vaatama. "Näed, kuidas see su emale mõjub? Ja mulle?"
Mulle tikkusid pisarad silma. Mitte, et ma oleks end süüdi tundnud vaid seepärast, et ma tundsin end reedetult ja et mitte keegi ei suvatsenud olukorda ka minu mätta osast vaadata.
"Oleks see teinud olukorra paremaks, kui sa oleksid teadnud, et ma kohtun Chadiga? Sa ju keelasid ta mulle ära! Aga oh isa... Teaks sa pooli asjugi, mida sa ei tea!"
Vaatasin Kenti. Ta silmad rändasid köögikappide ustel äraolevalt ringi.
"Nagu näiteks?"
"Las mu kallis vend räägib neist sulle, ta ju teab kõike..."
Isa köhatas.
"Sa ei pea mind uskuma kui ei taha. Aga Chadi ja minu kohtumiste pärast sa enam muretsema ei pea! Arvatavasti ei näe ma teda enam, seega ei pea ka see vestlus siin jätkuma. Sel pole lihtsalt mõtet."
Isa tundus olevat kimbatuses, kuid ma nautisin tekkinud vaikust ja kasutasin seda ära, et tõusta. Lükkasin tooli laua alla ja jäin hetkeks mõttesse. Vaatasin isa ja mulle tundus, et ta soovis mulle midagi öelda, kuid otsustas minul enne rääkida lasta.
"Ma tean, et sa ei arva Chadist mitte midagi ja seda peamiselt tänu sellele, mida sa temast kuulnud oled, kuid... Ma ei saa aru, kuidas saab selle järgi inimese üle kohut mõista. Sa ju ei tunnegi teda. Aga ta on hea poiss."
Isa mühatas.
"Ta päästis mind Joshua käest. Ja seda kaks korda."
Papsi ilme muutus pehmemaks: "Mida?"
Ta oli teadlik sellest, mis tol korral matkal juhtus, kuid paar fakti oli talle rääkimata jäetud. Isa uuris, kes see võõras poiss oli, kuid sel hetkel oli Chad võõras ka minu jaoks. Et eksisteeris veel teine pääsemine Joshua käest, oli isale kui välk selget taevast.
"Neli päeva tagasi. Tol ööl, kui ma Evani sünnipäevalt tulin, pakkus Joshua mulle, et toob mu koju. Will oli ka autos jama ei kartnud üldse, kuid... kui Will metsapeatusele läks, jättis Joshua ta maha ja sõitis edasi ja... noh... lõpuks olimegi mina ja Joshua keset metsa ning ühel hetkel jooksin kokku oma kalli vennaraasukesega, kes ütles, et tuli kohtumiselt Chadiga, kuid siin väidab teile, et ei ole temast varem kuulnudki! Igatahes ei olnud Kentist kasu ja Joshua lõi tal mõneks ajaks pildi tasku. Küll aga ilmus viimasel minutil kohale Chad, tänu kellele ma pääsesin. Küll aga läksime me tülli, sest ma ei tahtnud, et ta Joshua läbi peksaks."
"Kuradi värdjas..," surus isa läbi hammaste ja surus mõlemad käed rusikasse. "Kas see on tõsi?" pöördus isa Kenti poole, kuid ma avasin kiirelt oma suu: "Muidugi on."
Isa hingas pahinal sisse-välja ja tõstis pilgu: "Aga see poiss võib sinuga sedasama üritada teha!"
"Ei!"
"Kuidas sa selles nii kindel oled? Ma nägin teid ju sel korral telgis..."
"See, mida sa siis telgis nägid oli hoopis midagi muud kui sa arvad! Ma usaldan, vabandust, usaldasin teda piiritult. Ma ei saa aru, miks te kõik tema vastu olete."
"Sest me tahame sulle vaid kõige paremat," märkis isa kiirelt.
Hakkasin naerma: "Chad oligi mulle kõige parem. Ta on palju parem poiss kui näiteks Evan!"
Seepeale isa neelatas ja köögis valitses jälle vaikus. Vaatasin hetkeks Kenti ja sõnagi lausumata hakkasin ukse poole minema.
"Eks tee, mis tahad!" lausus isa enne, kui ma köögist väljuda jõudsin.
"Nüüd pole enam millegil mõtet," vastasin uksel viivitades.
"Ehk tabad sa selle mõtte siis, kui ühel õhtul nuttes koju tuled, sest ta tegi sulle liiga."
"Jumal küll, isa! Ta ei teeks mulle iial midagi halba ja ta ei saakski seda teha, sest ma ei usu, et ma teda veel näen!"
"Ma tõesti loodan, et ta on läinud!" vastas isa häält tõstes.
Omaette pomisedes läksin oma tuppa ja viskasin end voodile pikali. Ma ei suutnud mõista, mida Kent tehtuga saavutada üritas. Ma ei suutnud aru saada, kuidas tuli talle pähe midagi sellist teha. Lihtsalt... See kõik tundus ebareaalne.
Kõik oli nii valesti. Chadi polnud. Mu pere oli minu vastu. Mu sõbrad...
Chad. Sel õhtul igatsesin ma teda liiga palju. Ma tõepoolest vajasin teda.
Surusin pea patja ja andsin pisaratele voli.

Oooooh.
Mulle meeldis. Täiega!
Mõnus emotsionaalne osa.
Kenti osas ma seisukohta igaks juhuks ei võta.
Aga Summer võiks oma vanematest lahti öelda! :)

Kent'il on plaan.


*Wicked smile*



Just lovin' it.

LittleStar: Oh, ma ei tea. Mu pea on pulki täis ja ma ei suuda sulle vastuseid välja nuputada. Tegelt ei viitsi lihtsalt
Aga miks Kent seda tegi... Mul on põhimõtteliselt kolöm põhjust, millega seda põhjendada, kuid lõpuks ma kirjutan ühe neist siia sisse. Või ma ka ei tea...
*vaatab Notepad'is osade numbreid ja naeratab* (Mul on kõik osad koos numbrite ja pealkirjadega üksteise alla kirjutatud)
Olgu, ma olen siis sinuga nõus, et see oli hea. Sobib?

nasicc: Väga hea, kui meeldis. Summer ei ütle oma vanematest lahti, selles olen ma kindel.

Kärolyn: Mul on ka plaan. Thank you for lovin' it!

Audreeeeeeeeey. *vingub*
Nii pole üldse tore ju. (Minu jaoks. )

Mille päras on nii, et kõik "head" plaanid Summerile nii kohutavalt haiget teevad?
*ohkab*
Ma loodan, et varsti annab see hea plaan ka häid tulemusi!
uut!

PS: Mina olen igastahes vanemates lahtiütlemise poolt.

Nasicc: Ära vingu *naerab* Lahtiütlemisest hullem on ju ühe vanema kaotamine?

Karolin: Sest elu on ebaõiglane? Ma ei tea

Mulle meeldis. Tohutult.

Ma ei saa Summeri vanematest aru. Nad lubavad Summeril käia pidudel ja suhelda teiste poistega,aga Chadi keelavad ära,kui nad ei tunnegi teda. Suht silmakirjalik-lihtsalt see,et teised elavad kodus ja käivad koolis ei näita,et nad vähem ohtlikumad on,nagu Joshua puhul näha on.

Ma tõesti armastan seda osa.