Need pisiasjad... 77/77

Ma pean hakkama UUESTI 75. osa lõpetama ja siis 76.-nda tervenisti kirjutama, sest mu arvuti otsustas värdjaks hakata. Igatahes ma tegelen taastamisega...

Peeeeeeksa arvutile.

tead, kui ma sellest aru sain oli mul küll nutukas kurgus. Ma nägin nii palju vaeva ja hetkega kõik kadunud. Aga ju siis oli see märk, et ma suudan ka paremini :)
*mõtleb positiivselt*

Good for ya.

nii totu oled et sellise põneva koha pealt pooleli jätad.
ei tohi niimoodi.
okei, tegelt peab.
aga ikkagi.
uut? :)

Ma ei mäletagi, kust see pooleli jäi. (Vihke, Auts, vihje.)

Ma ka, kusjuures. :O

Te tekitate minus süümekaid
Mul niigi halb olla. Pole sellest päevast saadik, kui need osad kaotsi läksid NP failigi lahti teinud, vaid üritan pingeid maandada selle abil, mis mul allkirjas kirjas on :)
Aga jah... Enne septembrit on NP otsas.

Ui.

Et NP enne kooli läbi on?

Kõike.

Kõike?
*mõtleb*

Tuleb kasuks.

Ma sain viimase osaga nüüd siis maha *nii hea on olla nüüd*
Paari päeva pärast topin siia uue osa

Sul on jutt LÄBI???
Ja meil pole järgmist osagi??
Sa ei meeldi mulle hetkel eriti. (A)

noh, uut.

nasicc: No peaaegu-peaaegu Homme saate uue osa Vähemalt ma arvan nii...

NunnuOled- : Saab.

Mul on ammu meelest läinud juba, mis eelmistes osades oli.

Suht mõttetu piinamine.

Kärolyn: No siis on kehvasti. Aga ma ei venita lihtsalt selleks, et hoida põnevust või mida iganes. ma tahan selle jutu kaelast ära saada ja mingil määral on see raske kui sul on veel teisi tähtsaid toiminguid, mida ma lihtsalt niisama ei saa kõrvale jätta.



75. Aeg

"Kas teie olete Summer Windmill?" Noogutasin.
Üritasin alla suruda värinat, mida see küsimus põhjustas. Ma olin näinud liiga palju selliseid filme, kus seda küsimust küsiti ja teadsin väga hästi, mida arst peale jaatavat vastust ütleb.
Hoidsin hirmunult lausa hinge kinni ja tundsin, kuidas süda mu sees meeletult peksles: "Mis... juhtunud on?"
Arst naeratas leebelt: "Ärge kartke, kõik on hästi aga keegi otsib teid."
"Kes?"
"Üks noormees."
Noormees? Jäin arsti juhmilt vaatama.
"Ma juhatan ta siia?"
"Oh, olgu," pomisesin vastuseks ja saatsin pilguga arsti. Kui ta oli nurga taha kadunud, katsusin ma käega oma juukseid. Oletasin, et kui ma olin siin toolil maganud, näen välja väga kehv, pluss veel öö hakul läbielatu...
"Summer!" kuulsin siis kellegi murelikku häält. Tõstsin pilgu, et vaadata suunas, kuhu arst mõni aeg tagasi oli kadunud ja nägin mõne meetri kaugusel seismas Willi. Ma ei tulnud selle pealegi, et mind võib otsida Will. See oli tõesti üllatus.
Ta tuli kiirete sammudega minu juurde ja kallistas mind: "Ma arvasin, et sinuga juhtus ka midagi... Oled sa ikka terve?"
"O-olen-olen..," sosistasin ikka veel üllatust seedides ja kui ma silmad sulgesin, meenus mulle kõik. Mu silme ees jooksis nagu film...
"Ma kuulsin su emalt, mis juhtunud oli, see on õudne..."
"Mh-mhh."
Will istus minu kõrvale: "Kas sa tead, kuidas neil on?"
"Ei, ma... magasin siin... Mis kell üldse on?"
"Pool seitse."
"Ma magasin nii kaua?" imestasin siiralt. Will kehitas kiirelt õlgu: "Pole aimugi, mina jõudsin siia natuke aega peale kuut."
"Kuule, ma lähen... Ma pean teada saama, kuidas Chadiga on. Tuled minuga või..?" laususin tõustes ja Willi poole vaadates märkasin, kuidas üle tema näo libises vari.
"Muidugi ma tulen sinuga," vastas ta pisut vastumeelselt, kuid tuli minu kõrvale ning suundusime koos otsima palatit kus pidi Chad.
Kui me olime laua juures ja olime küsinud platinumbrit, vaatas laua taga seisev naine meid kergelt üleoleva pilguga. Ta ütles meile palati numbri, kuid polnud eriti kindel, kas me võime sinna minna. Kahesaja seitmes, kahesaja seitsmes, kordasin mõttes, kui me Williga mööda lõputuid koridore kõmpisime. Olime kolmandal korrusel ja lõpuks kui jõudsime õige palati ukse taha, piilusin ma väiksest aknakesest sisse.
Kent istus diivanil, mis oli voodi vastas oleva seina vastu lükatud ning vaatas suure akna poole. Heitsin pilgu voodile, kus lebas Chad. Ma ei näinud tema nägu, sest tema juures askeldas arst ja seisis täpselt nii, et ma poisi nägu ei näinud.
Kuna mul ei õnnestunud kuidagi venna tähelepanu võita, lõpetasin piilumise ja toetasin end vastu seina.
"Noh?"
"Tema juures on arst, kuid Kent on ka seal. Ma ei tea mida teha..."
"Koputa ja mine sisse," soovitas Will.
"Aga..."
"Mine-mine, Summer. Ise sa tahad teda ju näha? Kui asi oleks hull, ei võiks Kent palatis olla. Nii, et koputa ja küsi arstilt, kas võid seal olla..."
Ohkasin ja koputasin vaikselt uksele ning lükkasin selle siis lahti. Arst ei pööranud oma toimingutelt pilku ning ma vaatasin kenti poole.
"Tsau," pomises ta ja andis käega märku, et ma tema juurde läheksin. Sulgesin ukse enda järelt, jättes Willi koridori, ning istusin siis venna kõrvale. Arst vaatas alles siis, kes palatisse tuli.
"Kuidas tal on?" küsisin sosinal ja nõjatusin rohkem Kenti poole.
"Ee..," venitas ta. "Noh, praegu ta magab, kuid midagi hullu pole. Ta vasak jalg on viga saanud ja rindkere sai ka natuke muljuda. Ma polegi veel aru saanud, kas tal on ribis mõra või murd... kas neil kahel asjal üldse erinevust on..?"
Arst pöördus: "Ma jätan teid nüüd omapead, kuid kui ta ärkama peaks siis palun ärge kurnake teda. Ta peab puhkama."
Arst kadus palatist ja olime vennaga mõlemad natuke aega vait.
"Uhh," venitas Kent. "ma arvan, et-et-et... ma pean sulle ka sellest rääkima."
"Millest?" keerasin pilgu talle.
"Sellest, mis isa ja Chadi vahel toimus."
Kergitasin kulme: "Sa tead, mis..?"
"Chad jõudis mulle rääkida, mis seal juhtus," tunnistas Kent. "Ta oli vahepeal ärkvel, kuid ...mnjah... ma sain kohe aru, et ta on tõesti kurnatud, kuid ma lihtsalt pidin teada saama, mis seal toimus."
"Ok. Kaua ta juba maganud on?"
"Umbes kolm tundi vist... Chad leiti üsna ruttu üles. Ta oli suutnud end kuidagiviisi kaldale sikutada ühe langenud puu abil..."
Vaatasin venda, kui ta lause lõpetanud oli ning mulle tundus, et ta ei kavatsegi jätkata. Aga ma pidin teada saama, mis täpselt juhtus.
"Räägi edasi," nõudsin.
Kent hammustas kõhklevalt huulde: "Noh, paps ei andnud Chadile mingit võimalust asju selgitada ning kokkuvõttes isa lihtsalt sõimas teda, kuni ühel hetkel oli hakanud maa nende all liikuma. Chad oli papsist kinni rabanud ja ta kindlale pinnasele tõuganud, jäädes ise lõksu. Ta ei saanud ennast mitte kuidagi sealt päästa. Võib-olla kui paps oleks saanud talle mingi asja ulatada, oleks Chadi olukord parem..."
Kirusin mõtteis oma isa ning ohates ajasin ennast püsti, et Chadi voodi kõrvale minna.
Vaatepilt, mis seal avanes oli kuidagi liiga rusuv. vähemalt minu jaoks. Chadi parema käe keskmise sõrme külge oli kinnitatud mingi toru. Sama käevarre ümber oli tõmmatud mitu kihti laia marlit. Vasak käsi oli kaetud õrnade, veidi punetavate kriimustustega, sama lugu oli ka Chadi laubaga. Vasaku kulmu kohal oli plaaster, mis peitis enda all arvatavasti üsna koledat haava.
Hingasin kergelt õlgu väristades välja ning pani oma käe Chadi omale, mis oli juba kaua liikumatult õhukesel valgel tekil lebanud.
Seda on sõnadega raske edasi anda, kuid kokkuvõttes nägi ta lausa kohutav välja.
“Hei, ära ole nii mureliku näoga,” märkas mu vend minu mossitamist. “Ega see asi nüüd nii hull ka pole, kui sa endale ette kujutad.”
“Temaga poleks tohtinud mitte midagi juhtuda. Chad ei peaks üldse siin praegu lebama kui isa poleks…,” laususin Chadi kätt õrnalt silitades. Vältisin Kenti poole vaatamist, sest isegi kui ta oli minu poolel, teadis ta väga hästi kui ebaõiglane on hetkel isa süüdistada. Sisimas teadsin seda ka mina, kuid ma surusin selle teadmise tahaplaanile.
“Küll kõik korda saab,” lohutas Kent. “Isa ei tunne end samuti hästi. Chad päästis ta elu ning paps teab seda,” lisas ta lepitavalt.
“Ma loodan, et ta võtab nüüd vähemalt aru pähe ja mõistab, et Chad pole mingi paha tüüp…”
Kent tõusis samuti ning tuli minu kõrvale. Ta asetas käe mu õlale ja noogutas: “Küll ta aru saab. Ta tahab hiljem Chadiga rääkida, kui ta üles ärkab…”
Enne veel, kui ma suu protestiks avada jõudsin, seletas Kent, et isa tahab vabandada.
“Vabandada? Ausalt?”
See oli üllatav.
“Ausalt.”
Kehitasin õlgu ning vaatasin seejärel ainiti Chadi, kes vaikselt nohisedes endiselt magas. Meie vestlus polnud teda seega veel segama hakanud.
“Ma lihtsalt tahan, et sa annaksid papsile võimaluse asja ära klaarida. Nii et kui ta tuleb siia, siis palun kuula ära, mis tal öelda on, eks?”
“Eks näeb,” porisesin vastuseks.
Kent hõõrus mu õlgu: “Eks näeb,” kordas ta kajana ning naeris. “Olgu siis. Ma lähen alla ja vaatan midagi hamba alla. Kohvik peaks vist lahti olema. Ma loodan, et on.”
Ta jättis mu õlad rahule ning sammus lohisevate sammudega ukse poole: “Sa saad siin hakkama?”
“Loomulikult.”
“Okei, hiljem näeb siis…”
Vaatasin, kuidas uks venna järelt kinni langes ning otsustasin diivanil natuke aega puhata. Diivani kõrval oli pisike öökappi meenutav lauake, mille ülemiselt riiulilt avastasin mõned vanad ajakirjad. Need olid vähemalt paar aastat vanad, kuid see ei häirinud mind üldse. Sellegipoolest leidus neis nii palju huvitavat, et ma ei pannud tähelegi Chadi ärkamist. Ma ei kuulnud ka mõminat, mille ta läbi une kuuldavale tõi.
Alles mõnekümne sekundi pärast tõstsin silmad ja lasin ajakirjal põrandale kukkuda, kui kuulsin eelmistest palju valjemat mõminat.
Ootamine sai läbi.

Oooohh.
See oli armas osa.
Kuigi pool osa ma olin totaalses wtf state'is, sest ma ei suutnud mäletada, mis juhtunud oli ja mis kurat nüüd toimub. Siis Kent rääkis ja ma olin mingi nii, et ahjaa.
Kiiresti uut nüüd! :)
Mitu osa veel?

Thank you :)

I know-I know.

Mul kõik asjad täiega kuhjuvad (autokool, töö, kirjutamine)... Täielik stressamine käib kõige pärast

Ma ootan paar päeva ja siis uus.

Noh, ma ei tohi öelda välja seda numbrit mida viimane osa kannab...

Miks ei tohi?
Aga ära oota - anna kohe. Me liiga truult oodanud.

nasicc: Sest ma ei luba endal seda teha Truuduse eest pikk pai Selle eest saate *köhatab tugevalt* ... midagi muud... Mis teile ka ehk meeldib
Tegelikult on see point, et kui ma olen tubli jne. saate lõpu enne 1.septembrit kätte EHK...

LittleStar: Oh, jutt omas su ära Ja aitäh Ma põhimõtteliselt kirjeldan kõike nii nagu ise mõtlen, ise aru saan vms. Oma sõnadega Ah, ma ei tea.

No ma vaatan, kuidas mul täna õppimise kõrvalt aega üle jääb... (autokooli eksam- PINGE ON LAES.) Kui jääb siis ma tegelen 76. osaga ja parandan mõned kohad seal ära

Oeh.