Need pisiasjad... 77/77

Epiloog

Mis proloogiga on?

Epiloog tuleb, noh.

Nii närvesööv. Oeh.

see on tore, et proloog tuleb ja see on ka tore, et jutt ära lõppeb ja see on üks hiiglama hea jutt

UUT!

Aitääääääh.

Minu meelest on see lihtsalt sigalahe, et ma sellega varsti ühelepoole saan

Mu järgmine superjutt (millele ma soovin end kogu hingest pühendada, veel enam kui NP'le) *naerab* (millel pole pealkirja, peategelastel on nimed olemas, sisu ka, aga mitte muhvigi pole kirjutatud peale pisikeste lõigukeste, et mõte püsima jääks) tuleb kunagi aasta või pooleteise pärast. Senikaua katsun teistega lõpuni jõuda.
Ja siis kui need on lõpetatud, on mu plaan keskenduda korraga vaid ühele jutule, sest, oleme ausad, ma tunnen end ikka kuradi hästi, kui ma suudan nii pühendunud olla. Siis ei lähe ka mõte kaotsi, kui ainult ühe jutuga korraga tegeled... :)
Aga jah, sorry-sorry-sorry, et ma teile uut osa lugeda ei anna, sest ma üritan siin õppida homseks eksamiks. Hoidke mulle pöialt

Ohh, ma juba tahan seda uut superjuttu, aga hetkel põhiteemaks on NP nii, et ma soovin tungivalt uut osa :O
Kas homme või ülehomme või millal?

Ma arvan, et pühapäevaks saate...
Mul on praegu selline tähistamisisu peal lihtsalt, sest eksam läks ülihästi ja mina olen superhäppi

Sul on jutt valmis ju? Jah. Järelikult on see piinamine, kui sa niisama osi üles ei pane *mean face*

Eile õhtul seda lugedes hakkas mulle tunduma, et ma pean üleüldse mõned osad ümber kirjutama.

Kuna mul on täna mõned asjaajamised ees ja ma lihtsalt ei jõua (vist) seda osa päris lõpuni kirjutada (sest see on pikk) teen selle pooleks. Saate tsipakenegi lugeda :) Ja siis ma saan mõelda, mida ma järgmiste osadega teen...
Nii, et... 76,5 on ikka parem kui mitte midagi, eks?


76. Ajajoon

Olin välkkiirelt püsti ning vaatasin suurte silmadega Chadi voodi poole, kust olin vaikset oigamise sarnast mõminat kuulnud.Kuigi see hääl oli enne nii vaikne, et seda oli peaaegu võimatu kuulda, siis nüüd see isegi hirmutas mind. Üritasin normaalset hingamisrütmi taasatada, kui kõrvadesse jõudis tugeva köhatuse heli, mille palatiseinad kajama panid.
Issand jumal, mõtlesin võpatades ning kergelt kõheldes astusin voodile lähemale.
Heitsin pilgu Chadile. Tema rind kerkis ühtlases tempos üles-alla ning silmad olid endiselt suletud. Otsustasin uuesti diivanil koha sisse võtta, kuid siis jõudis minuni vaikne mõmin, mis sarnanes minu nimele.
Pöördusin.
“Chad?”
Minu hääle ära tundnud, avas ta silmad ja kergitas pead. Hetk hiljem, mind märgates, langetas ta pea padjale tagasi, teades, et ma olen tema juures.
“Hei,” poetasin pehmelt.
Chad naeratas vaevaliselt: “Suurepärane.”
Üksainus sõna, kõigest mõned tähed… Seda oli näha ja tunda kui raske oli tal oma häält talitseda, et see endistviisi kõlaks. Jah, see hääl oli sarnane, kuid mitte päris selline, mida ma olin harjunud kuulama. Tavaliselt suutis Chad oma häälega mu põlved nõrgaks muuta… Tobe jah, aga nii see oli. Chadi hääl oli lihtsalt lummav.
“Mis?” uurisin kannatlikul ning seisin voodi kõrvale. Ta võttis mu käest kinni kui ma voodilina silitasin.
“Sina,” lausus ta sosinal.
“Hmh,” mühatasin kiirelt silmi pilgutades.
Chadi nägu vajus hetkeks ära, kui ta mu reaktsiooni nägi. Fakt, et ta oli haiglas ja vigastatud ei vähendanud tema võimet mind mõista.
“Summer?” küsis ta ja silitas pöidlaga mu käeselga. “Sa tundud murelik.”
Kui ta viimase sõnaga maha oli saanud hakkasin laginal naerma: “Olgem ausad, on ka põhjust.”
Chadi huulil mängles samuti naeratus ja hetkeks tundus mulle, et ta liigub mulle lähemale. Raputasin pead, et näha asju nii nagu need olid. Chad lamas endiselt voodil ning hoidis minu sõrmi oma soojas peos.
“Räägi mulle, mis siin nii… suurepärast on?” üritasin jututeemat vahetada.
“Ma ju ütlesin, et sina.”
“Ainult mina?” pinnisin kavalalt.
Seepeale Chad ohkas: “Nii võiks igal hommikul olla…”
“Luba meelde tuletada, et nad hoiavad sind siin vaid seni kuni sa terveks saad.”
“Ega ma ei tahagi siia haiglasse jääda, ma lihtsalt…” Chad naeris ning jätkas: “Mulle meeldiks kui ma sind igal hommikul ärgates näeksin.” Ta pigistas silmad kinni. “See kõlab nagu mingi …” Chad takerdus õigeid sõnu otsides.
“Imal mesijutt?” pakkusin huupi.
Chad pööritas lõbusalt silmi: “Appikene, Summer.”
“Mida?” naersin.
“Mesijutust on asi küll väga kaugel,” vastas Chad ja üritas mitte uuesti naerma puhkeda.
“Okei.”
“Pigem oli see kompliment, mis on ära leierdatud, kuid tead, mis? Sa ei kujuta ettegi kui meeletult hea oli sinu häält kuulda.”
Tundsin kuidas mu nägu punaseks värvus. Chad vaid muigas seepeale. "Oled väsinud?” uuris ta kui ma üritasin mitte haigutada.
“Natuke küll,” tunnistasin. “Pingelangus mõjub alati nii. Ma õnneks ei muretse sinu pärast nüüd nii palju kui enne.
“Tule siia,” patsustas Chad enda kõrvale vabale ruumile.
“E-ei, ma arvan, et…”
“Jah, ma arvan, et see teeb sulle vaid head. Palun, Summer?”
Vaatasin kõheldes ukse poole ning sättisin end lõpuks Chadi kõrvale voodile. Ta pani käe minu ümber ning ma toetasin oma pea Chadi õlale.
Lamasin sõnakestki lausumata Chadi kõrval ning soovisin, et palat muutuks minu toaks või siis vähemalt sügavaks metsaks, kus ei segaks meid miski. Siin haiglas ei saanud ma Chadiga koosolemisest täit rõõmu tunda, sest minu jaoks olid haiglaruumid kohad, mis seostusid sõnaga ´ebamugav´.
“Kuidas sa end tunned?” küsisin viimaks kui vaikus ruumis liiga kaua valitsenud oli. Chad vaatas mind kui olin pea tõstnud.
“Üldiselt hästi,” nentis ta ning tõstis ettevaatlikult käe mille küljes oli peenike toru, et mu laubalt mõned juuksesalgud kõrvale lükata.
“Üldiselt,” kordasin kõlatult. "Aga?"
Chadi suunurk kaardus naeratuseks: "Agasid pole, Summer."
Kordasin mõttes tema öeldud sõnu ja üritasin maha rahuneda. Kõik on korras, mõtlesin ja sulgesin silmad. Kui olin pea Chadi õlale langetanud, kostis mu kõrvu kääksuv heli, mis tähendas, et keegi tuli või vähemalt kavatseb palatisse tulla.
Avasin silmad ja puurisin pilgu ukse poole, mis kergelt irvakil oli. Sekundid hiljem nägin kellegi kätt ning mul kulus ainult mõni sekund, et Chadi kõrvalt voodist vehkat teha. Maandusin sealsamas toolil ning hingeldades vaatasin, kuidas uks pärani lükati ning ema ja isa sisse tulid.
Pärast nende nägemist tundus see paaniline kiirustamine lausa naeruväärsena. Ohkasin ja võtsin Chadi käe oma pihkude vahele. Kui mõni õde oleks näinud mind Chadi kõrval oleks ma sõna otseses mõttes kere peale saanud.
"Tere," tervitas paps meid ning tema silmad peatusid hetkeks minul, siis Chadil ning kõige lõpuks meie kätel. "Nooh-jaah," venitas ta vaevukuuldavalt ja vaatas hetkeks ema poole, kes talle noogutas. Ema avas uuesti ukse ning pöördus minu poole: "Summer, kas sa tuleksid hetkeks..?"
Vaatasin kordamööda oma vanemaid. Lõpuks keerasin pea ära ja vaatasin Chadi. "Miks?"
"Isa tahab temaga rääkida..," viipas emps käega Chadi poole.
"Tal on nimi ka!" laususin veidi valjemalt kui vaja oleks olnud ning tundsin, kuidas Chad oma kätt minu peos liigutas. "Vabandust..."
"Summer, mine. Küll ma hakkama saan," lausus Chad ning naeratas mulle julgustavalt.
Lükkasin tooli eemale ja sammusin otsejoones palatist välja. Olgugi, et ma teadsin, et asjad ei saa enam hullemaks minna, oli minu jaoks juba katastroof jätta Chad isaga ühte ruumi.
Kui ema ukse enda järelt kinni tõmbas ja mina koridori ebamugaval toolil istet võtsin, otsustas ema kohvikusse teed jooma minna. Ta kutsus mind kaasa, kuid ma polnud tema ideest vaimustunud. Selle asemel jäin ma Chadi palati ukse taha valvesse kui olukord peaks kontrolli alt väljuma.
Kui ema vaateväljast kadunud oli, ajasin ma end püsti ning piilusin läbi pisikese aknakese, mis ukses oli, palatisse.
Isa sammus aeglaste sammudega Chadi poole ning tõmbas tooli, millel ma istunud olin voodile lähemale. Seejärel ta istus ning rääkis midagi ja Chad kuulas teda. Hetke pärast avas Chad suu ning ütles midagi papsile ning too vangutas kergelt pead. Järsku pöörasid nad mõlemad näod minu poole ning taibanud, et olen vahele jäänud, tõmbusin kiirelt uksest eemale nagu oleksin sellelt elektrit saanud.
Järgmised viis minutit kõndisin ma koridoris edasi-tagasi. Lõpuks kui ema kohvikust tagasi oli ja mina tüdinenult ootasin, mil isa Chadi rahule jätab, avanes uks ning lävel seisiski paps. Ta nägu oli tõsine, kuid mulle tundus ta üsna rahulikus meeleolus olevat. Nagu oleks mingi raske koorem tema õlgadelt langenud...
"Lõpetasid?" uurisin emotioonitult.
"Jah, kullake," noogutas isa ning silmitses mind mõtlikult. "Sa võid nüüd tema juurde minna..."
Kergitasin kulme, kuid tõusin püsti. Enne kui ma ukselingist kinni jõudsin haarata, peatas isa mind: "Oota korraks..." Ta pani oma käed minu õlgadele ja üritas mu ringirändavat pilku tabada: "Summer?"
"Jah?"
"Anna mulle andeks, kullake..," sosistas ta ja tõmbas mind õrnalt enda vastu. "Ma tean, et... meie suhted halvenesid ja... et ma olen sinu vastu ebaõiglane olnud, Chadi vastu... Anna andeks. Ma üritan end tulevikus parandada, ma tõotan."

Või, et 'meie suhted halvenesid ja et ma ei ole sinu vatu õiglane olnud' ?
Hah *vahib vihase pilguga*
Jah vähemalt ta üritab, see on juba midagi.

Pool osa on tõesti parem kui mitte midagi.
Kas järgmine pool, epiloog ja siis on kõik?

LittleStar: Jep, Summeri isa vähemalt üritab ja JAH, te saate teada, mida nad omavahel rääkisid. Järgmise poolega läheb ka aega, sest eile suutsin ma ainult ühe Word'i lehekülje kirjutada. Ja nüüd täna ja homme ei ole vist kah aega, sest ma valmistan end kooliks ette.

Karolin: Ei ole veel kõik...

Ja millal uus osa, tulekul on?

Nii kahju Chadist

Aga tegelikult saab temaga kõik korda ja siis ta kolib Summeri juurde ja siis on kõik hästi
Igatahes mulle meeldis ja ootan UUT osa!

Varsti-varsti
Loomulikult, et saab kõik korda.

...kui palju siis veel?

Uut palun!

Sorry-sorry-sorry, aga mul pole hetkel enam üldse aega jutuga tegeleda (loomulikult soovin ja ÜRITAN aega näpistada kuskilt, et asjad joonde ajada ning osad üle vaadata). Kool lihtsalt röövib hetkel peaaegu kogu vaba aja. (Võib-olla nädalavahetusel on mul aega selle osa järg üles panna).

Take your time
Minul ei ole näiteks aega lugeda ka niiet jahmn...

Niisiis...
Homme (ehk teisipäeval) saate uue osa :)
Mõtlesin, et annan teada

WOOOOOOO

-
EDIT: there's nothing else to say

Niiviisi, täidan oma lubaduse.
Ülejäänud osa 76.- ndast siis.
Läheb edasi sealt kus 76,5 pooleli jäi... *mõtleb* (Okei, ma olen endiselt 'loogilise' mõtteviisiga...)
Ma loodan, et teile ikka endiselt meeldib. Mulle igatahes meeldib, kuid seda õiget tunnet, et see on normaalne, mul ei ole. Kuid samas on see variant esialgsest 76. osast palju parem... (JAH, ma kirjutasin 76. osa uuesti )

Siin see siis on...

76. Ajajoon (TEINE POOL)

Mu suu oli nagu vett täis, kui isa mind ootavalt vaatas. Ma ei suutnud sel hetkel tõesti midagi tarka talle vastata, kuid ometigi mõmisesin papsile midagi arusaamatult. Oleks olukord veidi roosilisem olnud, suutnuks ma rõõmustada, et paps end parandada soovis, kuid sel hetkel...
Sisenesin palatisse ning kõndisin kiiruga Chadi poole.
"Saingi su tagasi," naeratas poiss.
Üritasin rõõmus näida: "Kas mitte mina ei peaks seda ütlema? Millest sa oma uue südamesõbraga rääkisid?"
Üritasin veidi sarkastiline olla, kuid viimane lause kõlas nagu süüdistus.
Chadi lõbus ilme oli aegamisi tema näolt pühitud.
"Anna andeks," laususin ohates ja võtsin toolil istet. "Ma olen lihtsalt endast väljas kogu selle jama pärast mis juhtunud on."
"Ma mõistan, Summer."
Naeratasin: "Aga kas sa räägiksid mulle ka seda, mida sa isale rääkisid?"
Chad krimpsutas nina: "Meestejutud."
"Ja-jah, kindlasti."
"Ausalt."
"Nüüd ajate siin 'meestejutte' kuid veel 24 tundi tagasi olite vihavaenlased!? Palun, Chad..." ajasin end toolilt tigedalt püsti ja jalutasin akna poole, jäädes välja vaatama. Päike oli juba väga kaua hallide pilvede taga peidus olnud. Liiga kaua. Ma ootasin, et see kollane soojust kiirgav kera oma kiired neist läbi suudaks sirutada, kuid mida rohkem ma seda tahtsin, seda paksemaks pilvkate muutus. Ma vajasin päikest, et end paremini tunda.
"Küll sa ükskord teada saad, millest ma sinu isaga rääkisin. Hetkel pole sul selle teadmisega mitte midagi peale hakata, seega..."
Pöörasin end ümber ja järgmisel hetkel nägin, kuidas Chad end voodist välja oli ajanud ja seisis voodile toetudes püsti. Ta pilk oli keskendunud minule ning mina omakorda jälgisin tema paremat kätt, mis voodiservast kinni hoidis ja kergelt värises. Ma peaaegu, et kiljatasin, kui Chad hetkeks tasakaalu kaotas.
"CHAD!" tormasin tema juurde ja võtsin ta ümbert kinni. "Issand jumal!" sisistasin läbi kokkusurutud hammaste. "Mida sa ometi mõtled? Oled sa napakas!? Sa ei tohi püsti tõusta!" Üritasin Chadi püsti hoida kogu oma jõuvarusid kokku võttes.
Poisi käsi oli liikunud ümber mu kaela ning ta toetas oma pea mu õlale. Tema suust kostuv kerge valuoie viis mind endast totaalselt välja.
Kuna Chad oli minu jaoks raske, ei suutnud ma teda mitte mingi nipiga voodisse pikali saada. Hädavaevu suutsin teda püsti hoida, et ta ei kukuks. Ma ei tahtnud mõelda, mis siis saab kui mõni arst palatisse ilmuma peaks...
Chad vajus kergelt küüru ning mina samuti.
"Kas sa saad sammukese kõrvale astuda? Proovi..," palusin teda.
Mul ei mahtunud pähe, kuidas Chad järsku nii nõrk olla sai. Ta oli peaaegu teadvusetu. Sammukese tegemiseks kulus tal väga kaua aega või siis mulle lihtsalt tundus nii.
"Istu sinna äärele," käskisin pisarsilmil ning seda ka Chad tegi. Aitasin ta pikali ning panin talle õhukese teki peale. Kui ta pea patjale sai, muigas ta rahuolevalt.
Üritasin end kontrollida, et mitte midagi rumalat Chadile öelda, kuid vastasel juhul oleksin ma seal voodi kõrval lihtsalt ulguma pistnud.
"Kas sa ütleksid nüüd mulle, mida sa plaanisid teha?"
"Ma ei taha, et sa mu peale pahane oleksid, seepärast ma seda tegingi."
"Nüüd ma just olengi vihane, Chad. Kas sa arvad, et arstid keelavad sul lihtsalt niisama püsti tõusta? Neil on selleks mingi põhjus, kui sa isegi ei tohi külge vahetada! Aga mina ei tea, mis see on, sest keegi, mitte keegi ei räägi mulle mitte midagi! Isegi mitte sina, Chad!" urisesin tigedalt ja vehkisin kätega nagu hull ning kui lõpuks vakka jäin ning Chadi kergitatud kulmudega näkku vaatasin, ei suutnud ma pidurit enam kauem alla suruda.
Hakkasin nutma.
Chad nihutas end kergelt.
"Kas sind peab kinni teipima, et sa end ei liigutaks?" küsisin mürgiselt.
Poiss pööritas silmi: "Ei. Ma ei mõika, mis sul viga on, Summer. Sa oled nii... üleskeeratud."
"Ma võin siit palatist ka otsekohe minema minna. Sel juhul kohtume alles siis kui sa välja saad." Ristasin käed rinnale ning pöörasin pilgu kõrvale.
Silmanurgast nägin kuidas Chad korraks suu avas, et midagi öelda, kuid seejärel selle uuesti kinni pani, et lasta mul rahuneda.
Just siis kui seda kõige vähem vaja oli tuiskas palatisse Kent. Ta jäi minu kõrval seisma ning silmitses mind ja Chadi kordamööda: "Ee, probleemid paradiisis?"
Mühatasin. "Kuskohas see paradiis sul on?" torisesin vaikselt.
Kent surus oma käed pusa taskutesse: "Selge pilt."
"Kas sa kavatsed veidikeseks siia jääda?" küsisin temalt.
"Plaan nagu oli..."
"Okei, ma siis lähen..," keerasin end kiirelt minekule. "Võib-olla hiljem tulengi tagasi," laususin väljudes ja lasin uksel pauguga kinni langeda.
Kiirete sammudega võtsin suuna haiglakohvikusse. Poolel teel hakaksin taskuid läbi kobama ning õnneks leidsin taskutest piisavalt raha, et vähemalt üks kange kohvi tellida. Võtsin topsi kaasa ning väljusin haiglast, et selle ees olevas pargis seda juues natuke rahuneda.
Chadil oli õigus- ma olin üleskeeratud. Nagu pomm, mille numbrid muudkui väiksemaks tiksusid, tuues aina lähemale hetke, mil käib pauk.
Aga ma muretsesin ja kartsin Chadi pärast. Kui kerge oli tal teha head nägu, et temaga on kõik korras, kuigi tegelikult pole. Mu süda tundis, et midagi on halvasti ja silmad nägid seda... Miks Chad lamas haiglas, kui temaga peaks kõik korras olema? Miks ta ei tohi end kurnata? Liigutada? Mida arstid mulle ei räägi? Mida nad minu eest varjavad..?
Neid mõtteid mõtiskledes tõusin pingilt kus istusin ja sammusin edasi, et pahad mõtted hajuksid. Võtsin topsist sõõmu kuuma kohvi ning lasin selle kangusel end ergutada.
Istusin jälle.
Nüüd lohutas mind mu peas kõlav vaikne hääleke, mis ütles, et kõik on korras. Ma lihtsalt teen kõik ise enda jaoks raskemaks. Aga seda tunnet enda sees ei saanud ma eirata...
Eks aeg näitab, mis juhtuma hakkab, otsustasin ning võtsin kohvitopsist suure lonksu.
"Summer?" kuulsin kedagi end nimepidi kõnetavat ning tõstsin pea. Märkasin Willi, kes otsekohe minu kõrvale istus: "On kõik korras?"
"Jah, loomulikult."
"Kindel?"
Noogutasin.
"Tere Will."
"Ma otsisin sind haiglast," seletas Will ning vaatas mind.
Ohkasin: "Nojah. Mul pole mõtet siis väita, et kõik on korras, eks ju?"
"Ma ei tea seda aga ma tean, et sulle vist kulub mõni sõber hetkel ära..."
"Tahad ka?" viipasin kohvitopsile, et natuke aega võita. "Ekstra kange."
Will naeris: "Tänan ei."
Kui kohviga ühelepoole sain, viskasin topsi prügikasti ning alustasin: "Chad lihtsalt... pani mu kannatuse proovile."
"Kuidas?"
"Ta... eiras arstide käske ja tõusis püsti."
"Miks?" uuris Will lühidalt.
"Sest, et..," takerdusin, taibates, et see juhtus minu pärast. "Metsa küll. Kuule, ma lähen äkki sisse tagasi... Ma olen siin juba üsna kaua olnud."
"Muidugi," tõusis Will ning ulatas mulle abistavalt oma käe. "Ma saadan sind peaukseni."
"Kas sa käisid kodus?"
"Jep. Sõin ja magasin natuke... Siis mõtlesin, et tulen vaatan, kuidas olukord on."
"Aitäh sulle," tänasin Willi ning tundsin kuidas mul on vedanud, et Willi sugune poiss minu sõber on. Ta mõistis mind, kui ma mõistmist vajasin ja üritas alati aidata, mis sest, et alati asjad just kõige paremini välja ei kukkunud. Nagu tookord Evani sünnipäeval.
Kuid peaukse juures otsusasime minna kohvikusse ja seal midagi head põske panna. Me saime kuidagi hästi jutule ning oleks nõme olnud, kui meievaheline vestlus oleks piirdunud vaid mõne lausega. Istusime siis skolaadikooki süües üle kolmekümne minuti seal kohvikus ning lõpuks kui meil mõlemal taldrikud tühjad olid, ütles Will, et ta läheb koju tagasi. Tõusin kärmelt püsti ning kallistasin Willi kiirelt ja seadsin sammud veidi rõõmsamalt Chadi palati poole.
Lükkasin ukse ettevaatlikult lahti ning otsekohe seisis mu ees Kent: "Lõpuks!"
"Kas ta magab?"
"Jah. Sa olid ligi kaks tundi ära..."
"Ma käisin pargis ja hiljem sattusin Williga kokku ning läksime kohvikusse..," astusin vennast mööda ning läksin Chadi juurde. Silitasin õrnalt poisi põske.
“Kui sa juba kohviku jutuks tõid siis peaks ma ka midagi põske pistma. Midagi head… Ja siis on veel üks asi, millest ma sulle teada peaksin andma.”
“Räägi?”
“Ära siis paanitsema kohe hakka, eks?” Kent astus minu juurde ja hõõrus mu õlgu: “Chadil on mõne tunni pärast opp.”
Pöörasin pilgu kiirelt Kentile: “Opp? Miks?”
“Ausalt ma ei tea. Mingi jama igatahes on. Kõhuga vist või… Ma ei tea, Summer. Arst, kes opist mulle rääkis, kasutas nii palju selliseid meditsiinilisi termineid, et see kõlas nagu hiina keel.”
“Ja sul ei tulnud pähegi küsida, mida see tähendab, mida ta sulle seletas?”
Kent langetas pea: “Ausalt öeldes jah. Ma ei tahtnud jätta endast ka lolli muljet.”
Lõin käega: “Hea küll.”
“Olgu siis, ma jätan sind nüüd siia üksi aga operatsiooni ajaks viib paps sind koju.”
“Miks ma siia ei või jääda?”
“Sa oled siin juba väga kaua olnud. Kas sa riideid ei tahaks vahetada? Dushi alla minna..? Ma usun, et see oleks sulle hea. Ma võin sulle ju hiljem järgi tulla..,” üritas mu vend hästi veenev olla ning tal kukkus see üsna hästi välja.
“Oot-oot… Sa jääd siis siia?” taipasin hetke pärast tema sõnu mõttes korrates.
“Nojah,” noogutas Kent kiirelt ja astus siis ukse juurde: “Olgu, ma lähen siis. Hiljem näeme.”
Saatsin venda pilguga ning kui ma jäin Chadiga üksi, istusin tema voodi äärele. Ma kogusin julgust, et talle lähemale nõjatuda ning teda õrnalt suudelda, sest ma kartsin teda äratada. Aga tegelikult ma isegi soovisin, et ta oma silmad lahti teeks.
Niimoodi seal voodiäärel istudes ja Chadi ärkamist oodates, tuli mulle meelde see öö, kui ma Chadiga meie hoovis kokku põrkasin ning temaga esimest korda rääkisin.
Kes oleks siis osanud arvata milliseks mu elu järgnevate nädalate jooksul kujuneb? Ma poleks iial suutnud uskuda, et keegi temasugune võib mu elus nii tähtsat rolli hakata mängima… Jah, kõigil inimestel on omad väikesed vead, kuid just need teevadki inimese eriliseks. Selleks, kes ta on.
Omad vead on ka Chadil. Neid on ka minul, kuid Chad on ka nendega minu jaoks perfektne. Mina olen lihtsalt üks ülitundlik koba, enda meelest mitte millegagi sellist inimest oma ellu ära teeninud. Aga siin ta on ja ta armastab mind. Kui mitu korda oleks ta võinud lihtsalt ära minna ning jätta seljataha kõik probleemid, mis tal minu pärast kaelas on…
Mu mõtted katkestasid Chadi avatud silmad ning kerge naeratus.
“Vabandust selle... ennist juhtunu pärast..,” poetasin punastades ja tundsin, kuidas Chadi käsi minu oma otsis.
“Sa ei pea vabandama, Summer. Ma saan sinust suurepäraselt aru,” lausus Chad mind rahustades.
“Kent ütles, et sul on varsti operatsioon.”
Chad noogutas: “Jah. Aga ära muretse, kõik saab korda.”
“Ma muretsen nagunii.”
“Sa ei peaks.”
“Selline ma kord juba olen,” naersin ja kummardusin Chadile lähemale. Eesootav operatsioon oli kui viimane raske takistus, mille me koos pidime ületama, et koos olla. Mida lähemale opiaeg jõudis, seda närvilisemaks ma muutusin. Chad märkas seda, kuid ta ei teinud sellest välja. Võtsin Chadi kaela ümbert tugevalt kinni ning soovisin, et aeg seisma jääks.
Vähemalt meie jaoks.
Igaveseks.