nasicc: I have no idea, what that 'jaruu' means, but anyways...
*ohkab* MA ei ole endaga
üldse rahul. Praegusel hetkel tundub kõik väga vale.
Uhh, ma loodan, et fakti- ja kirjavigu pole...
Nautige ja ... ärge siis väga karmid olge
77. Varjude mängKui ma silmas avasin, märkasin voodi juures seismas kolme inimest: Kenti, isa ning siis veel ühte meest, kes kandis valget kinninööpimata kitlit.
“On aeg,” lausus Kent peaaegu sosinal ning hakkasin end püsti ajama. Olime Chadiga nii palju rääkinud, et lõpuks kui ma silmad sulgesin, olin nõnda väsinud, et jäin magama. Nii kaua kuni ma Chadi kuulasin ning tema silmadesse vaatasin, rääkis ta mulle oma lapsepõlvest ning oma kodust. Sain teada paljutki, mille üle aeg-ajalt pead olin murdnud ja see tegi mind õnnelikuks.
Kui püsti sain, pöördusin veel Chadi poole, et teda suudelda ja öelda talle, et ma armastan teda nii väga. Ma ei tundnud piinlikust, et meid vaatavad mu vend, isa ja siis veel üks võõras mees. Küll nad mõistavad.
“Hiljem näeme siis,” lõi Kent Chadiga lõbusalt rusikaid kokku ning isa lihtsalt vaikis. Ta ei osanud mitte midagi Chadile öelda, kuid võib-olla oli see isegi hea.
Uksel lehvitasin ma Chadile ja siis kui Kent meie järelt ukse kinni tõmbas, võttis isa mu käest kinni. Jalutasime niimoodi parklasse ning ma pugesin auto tagaistmele. Natukese aja pärast viiakse Chad opisaali ja siis… Varsti on õnneks kõik selja taha jäänud...
Kodus võttis vastu meid ema, kes oli oodanud meid verandal kuuma teed juues. Kui ma verandale astusin, pani ta käe mulle hoolitsevalt ümber: “Mine dushi alla ja vaheta siis riided. Ma võtan söögi ahjust välja seni… Sa ikka soovid ju süüa?”
“Ee, natuke ikka,” kogelesin ja kiirustasin vannituppa.
Keerasin ukse lukku ning riietasin end lahti. Keerasin kuuma vee jooksma ning lihtsalt seisin aurava veejoa all niikaua kuni mu nahk seda välja kannatas.
Peagi tõmbasin ma endale hommikumantli ümber ning läksin oma tuppa. Kuna ilm oli jahe, tõmbasin jalga pikad kitsad teksad ning panin selga musta särgi. Otsisin riidekapist välja sooja pika kampsuni ning kammisin siis juuksed ära. Mul kulus kõige selle jaoks umbes kümme minutit. Seejärel seadsin sammud kööki.
Kuigi toit oli väga maitsev, ei suutnud ma peaaegu mitte midagi süüa. Vabandades tõusis ning läksin elutuppa, et istuda laiale aknalauale ning jääda ootama, mil Kent tuleb ja mind haiglasse tagasi viib.
Päike oli juba tükk maad madalamale vajunud, kui märkasin sissesõiduteel autot ning selle roolis Kenti. Kiirelt ajasin end aknalaualt maha, et minna oma tuppa ja sealt kott võtta, kuhu ma mõned asjad olin pannud, mis ma haiglasse kaasa kavatsesin võtta.
Kotti käes kiigutades astusin oma toast välja ning mu pilk peatus Kentil, kes välisukse juures botaseid jalast ära võttis. Ta nohises kergelt ning ei tõstnud pilku, kui ma talle lähemale astusin.
Ema ja isa olid ilmunud köögiuksele, kui nad kuulsid, et Kent esikus jalanõudega kobistas. Lõpuks, kui ta jalatsitega ühelepoole sai, märkasin esikupingil tumedat kilekotti, millel oli igasuguseid kirju peal. Minu meelest seda kilekotti siis polnud kui mina ja paps tulime.
Kent oli ületanud meid lahutava vahemaa ning kuidagi liiga järsku, olin ma tema tugevas haardes, mis mind aina rohkem ja rohkem pitsitama hakkas.
Kuulsin kuidas ema vaikselt väriseva häälega midagi sosistas. Kui ma järele mõtlen, siis see kõlas nagu “Oh jumal” või midagi sarnast. Igatahes kadus ema tagasi kööki. Vaid isa jäi meid vaikides vaatama.
Ei olnud vaja olla geenius, et aru saada, mis juhtunud oli. Ma mõistsin Kenti, ilma et ta oleks pidanud mulle ühtegi sõna ütlema. Ma tegin selle nii endale kui ka talle kergemaks. Aga siiski soovisin ma sellele kinnitust. Ma hakkasin lootma, et tegelikult pole asjad üldse nii hullusti, kui need on.
“Mul on nii kahju,” lausus Kent nuuksudes ning ma rabelesin end venna haardest lahti. Isa võttis mu õlgade ümbert kinni ning juhtis mind elutuppa, kus ma vajusin diivanile istuma. Tundsin, kuidas mu hingamine kuidagi raskemaks muutus, kui ma end aeglaselt keerasin, et Kenti poole vaadata. Ta marssis akna juures edasi-tagasi ning hõõrus närviliselt rusikasse surutud käega teist kätt. Ma ei suutnud nutta, sest ma olin nii shokeeritud… Ma ju alles rääkisin Chadiga. Mis juhtus? Mis seal ometi juhtus, et..?
Isa tõmbas mind enda vastu ning silitas õrnalt mu juukseid. Ta üritas mind lohutada, kuid see ei aidanud mind mitte üldse. Kogu see maja hakkas mind rõhuma…
Kõik mälestused, kõik lootused, unistused ja tulevikuplaanid lõid nüüd mu südamesse mõrasid ning ma lihtsalt olin kokku varisemas.
Isa oli tõusnud ning peatas Kenti, et temaga rääkida. Kasutasin võimalust ära ning tõusin kergelt vaarudes püsti, et siit nelja seina vahelt kaduda ja lihtsalt joosta kõige eest ära.
Kinnilangev välisuks summutas isa hääle, mis hõikas mind. Õues oli hakanud sadama, kuid see ei mõjutanud mu otsust otsida lohutust kuskilt eemalt. Ja astusin kiirelt verandalt alla ning jookstes seadsin sammud metsatuka poole. Vaatasin maja poole alles siis, kui olin jõudnud esimeste puude vahele.
“Ei, ei,
ei, Chad. Sa ei jäta mind üksi,” sosistasin justkui transis ning kiirustasin edasi. Ma ei teadnud kuhu ma lähen, kuid nähes isa ennast jälitamas, sundisin oma jalgu järgmisi samme astuma.
Aga lõpuks oli mu ümber mets ning ma ei suutnud enam edasi liikuda. Ma ei teadnud kuhu minna ja pisarate tõttu ka ei näinud. Peitsin näo käte vahele ja olin valmis põlvili maha kukkuma, kui tundsin järsku isa enda kõrval. Ta kükitas ja hoidis mu ümbert kinni. Seejärel asin endast kõik välja ning peaaegu pugesin isale sülle. Ta istus pehmele samblale ning tõmbas mind enda vastu.
“Shh, kullake,” kiigutas ta mind kui väikest last.
“Miks ta… Miks?”
“Ma ei tea, kullake, ma ei tea… Ju see pidi nii minema.”
“Ma tahan teda siia. Ma vajan teda,” laususin nuttes ja peitsin pea isa õlale. Ta silitas mu pead ja ohkas sügavalt: “Summer, sa pead tugev olema. Muidugi ei suuda ma sind mitte kuidagi lohutada. Ma ei saa teha juhtunut olematuks, kuid sellega saab hakkama aeg…”
“Ma ei taha teda unustada.”
Ma nutsin ja isa lihtsalt vaikis, kuni ma end veidike koguda suutsin.
“Võib-olla ongi nüüd õige aeg sulle sellest rääkida..,” arutas ta justkui omaette. Ta vaatas mind pinksalt, pidades aru, kas ma suudan teda kuulatada.
“Räägi,” anusin ma silmi kiirelt pilgutades.
“Chad rääkis mulle, et ta tunneb, et läheb…” Isa vaikis hetke. “Ta oli saanud tugevaid valuvaigistavaid süste, et ta ei tunneks seda tohutut valu, kui arstid üritasid selgusele jõuda, mis tal siiski viga on ja mida temaga teha.”
Oli lausa naeruväärne mõelda, kuidas asjad kokku langesid. Kuidas arstid ei avastanud, et Chadil oli nii tõsine haigus? Kuidas võisid nad jätta selle tähelepanuta, kui Chad teravat valu oma peas kurtis? See ja kõrge palavik tundus kõigile vaid külmetusena... Kuidas nad võisid piirduda mõne valuvaigistava süstiga ning arvata peale seda, et küll ta paraneb? Võib-olla kui arstid oleksid sellesse täie tõsidusega suhtunud ja Chadi uuringutele saatnud, oleks kõik endiselt hästi?
Nüüd rääkis isa mulle, et jutt operatsioonist oli lihtsalt vale. Vale, et mind haiglast lihtsalt ära saada. Ma pidin minema veel Chadi juurde, kuid tema lõpp tuli liiga ootamatult... Arst kes palatis oli kui ma ära pidin minema, oli hakanud kahtlustama midagi ning soovis Chadi uurida, kuid ta jäi hiljaks. Tund pärast minu lahkumist kukkus Chad kokku ning enam ta teadvusele ei tulnud...
Ma lausa kiunatasin, kui uuesti nutma hakkasin. Elu oli nii ebaõiglane. Miks just Chad? Miks just nüüd kui kõik pidi nii hästi lõppema? Elame riigis kus arstiabi on üks parimaid ja ikkagi juhtub see, mis juhtuda ei tohiks.
“Ma ju armastan teda,” pomisesin nuuksudes.
“Tema armastas sind ka,” sosistas isa. “Sa tegid ta elu võrratuks. Sa olid selles parim, mis tal eal olnud on.”
“Sa ei tea seda,” laususin.
“Tean küll, sest Ch…, ta ise ütles mulle seda,” selgitas paps. “Oh, kullake, ma tean, et ma olin sinu ja tema vastu liialt karm, kuid… Ma loodan, et sa suudad mulle andeks anda… Nüüd veel eriti. Sa ei kujuta ette kui raske on mul oma pisikesest tüdrukust loobuda. Milline piin on mul näha, et mina ei pruugi olla sinu elus see mees, kes sulle kõige tähtsam on, vaid et selleks on mingi poiss, keda ma isegi ei tunne. Ma teadsin, et ühel päeval see juhtub, kuid mitte ealeski poleks ma suutnud uskuda, et see juhtub nii varakult.
Aga nüüd, noh, nüüd on juba hilja seda tunnistada, kuid… teades, mis sinuga vahepeal toimunud on… ja mida see Joshua sinult saada üritas…
Selline poiss nagu Chad vastaks iga isa, kes oma tütrest nii palju hoolib nagu mina sinust, nõutele. Mõtle, mis kõik võinuks juhtuda, kui Chad poleks sind kaitsnud…
Ma olin alatu, et soovisin sind hoida enda ligiduses ega lasknud sul olla temaga koos.”
Isa ohkas.
Ma pidin peaaegu tunnistama isale üles Chadi öised külaskäigud, kuid viimasel hetkel sain sõnasabast kinni. Soovisin, et midagi jääks ka saladuseks…
“Vahel ma soovisin, et ta lihtsalt kaoks meie vahelt. Ja kui ta sinuga haiglas tol korral hüvasti jättis tundsin ma end sisimas ülihästi. Aga nähes kui murtud sa olid, soovisin, et ta poleks iial sinu ellu ilmunudki,” jätkas isa. “Ma sain juba ammu aru, et sa oled temasse armunud, Summer. Ma lihtsalt keeldusin seda uskumast. Ma ei tahtnud, et see tõsi oleks. Minust oli väga alatu teid lahus hoida, kuid ma kartsin.”
“Ma saan sinust aru, isa,” laususin tasakesi ning kallistasin teda tugevalt. Vähemalt natuke sain.
“Kui ma temaga haiglas rääkisin sain aru kui väga ta sind armastab ja sinust hoolib. Ta ütles, et tal on nii raske sinuga koos olla, teades, et need võivad olla teie viimased ühised hetked koos. Chad oli sinu pärast nii mures.”
Me ei öelnud tükk aega sõnakestki, kuid lõpuks isa köhatas vaikselt: “Pimedaks läheb. Hakkame
parem koju minema. “
Tõusime püsti ning lonkisime tuldud teed pidi metsasügavustest välja. Terve tee hoidis isa minu käest kinni ning mina rääkisin talle kõike, mis mind Chadiga sidus. Muidugi jätsin ma palju enda teada, kuid see jutuajamine muutis ka meie isa-tütre suhte palju tugevamaks. Vahel ma mõtlesin tõesti, et isa ei hooli minust üldse ja et ta vihkab Chadi, selle pärast, kes ta on, kuid nüüd ma vähemalt tean, miks ta nii käitus. Kui poleks kannatusi oleks elu liigagi lihtne...
Tuul oli tõusnud, kui me metsatukast välja olime jõudnud ning läbi pika, kergelt kollakaks tõmbunud rohu kodu poole sammusime. Õhtune päike, mis lõpuks pilvedest võitu hakkas saama, maalis taeva oranzikaks ning varjud muutusid aina pikemaks, mida madalamale päike langes.
Isa avas mulle välisukse ning saatis mind mu tuppa. Heitsin voodile pikali ning võtsin padja kaissu. Lamasin hetke oma voodil ning lõpuks veendudes, et ma ei suuda siiski uinuda, tõusin püsti, et akna juurde minna.
Nüüdseks oli päike metsatukagi oranzikaks värvinud. Ahmisin selle ilu endasse ning avasin siis akna, et värske õhk mu tuppa tungiks.
Sulgesin silmad ning hingasin sügavalt sisse ja välja. Kui need uuesti avasin, nägin eemal metsatukas tuttavat kogu jämedale kasetüvele toetumas. Ta tõstis käe ja viipas mulle naeratades ning mina vastasin talle samaga. Ma ei pidanud olema talle lähedal, et teada, millal ta naeratab. Ta tegi seda alati, kui mind nägi…
Äratundmisrõõm ja rahulolu haarasid mu keha järgnevateks imeilusateks hetkedeks enda embusesse. Olin vaid mina, Chad ning meid lahutavad meetrid, mida ma sel hetkel üle kõige siin maailmas vihkasin.
Aga siis tõukas ta end tüvest eemale ja keeras mulle aeglaselt selja, kadudes mu elust igaveseks sama kiirelt kui siia tulnud oli.
Pealkiri: Re: Need pisiasjad... 77/77 
14/9/2010, 19:19
