Need pisiasjad... 77/77

Las ta olla veel minu päralt :)
Tegelikult ma igatsen teda siia juttu täiega tagasi, seega lootust on...

*tantsib džiigi* :d

Oo,üks paremaid osasid,ma ütleks. Mulle meeldis.
Ja ma ei tahagi Chadi tagasi...veel. Las Summer piinleb natuke.

Ma olen tegelikult sellest draamast niii väsinud.
See juutt on olnud niii kaua nii väsitav!
Ma ei ütle, et see oleks halvasti kirjutatud või midag, aga see rikub tuju täiesti ära.
Üks osa nii oli hea, kaks ka, rohkem kui kaks, aga nüüd on see juba väga kaua kurb olnud. Täielik masekas.
Ma anun sind, et sa tooksid siia natuke päikest sisse. Räägiksid millestki rõõmsaks või veel oarem teeksid asjad rõõmsamaks. Aga mitte Williga!

Algas ju koolivaheaeg! Inimesed peavad olema rõõmsad! Mińa olen rõõmus! Palun tee seejutt ka natukene rõõmsamaks! Kasvõi ainult koolvaheaja puhuks!

nasicc: I would like to see that... *naerab*

FlyWithMe: Tore. Ma ei tea millal uue üles panen...

Emma: Mulle meeldis ka see osa isegi. Kõige rohkem piinleb siiski Chad...

Karolin: Oh, ma ei oskagi midagi sulle vastata.... Muidugi ma tahan ka et siin asjad paremaks läheb ja küll lähevad, kuid natsa aega läheb veel. Siis saab kõik jälle korda
Ja tegelikult pean ma üles tunnistama, et Will muutub jutus olulisemaks...

Igatahes rõõmsam osa peaks tulema ka varsti nüüd... Kui Kent Lisa koju toob
Tegelen sellega.

Kummaline osa vist... -.-
Ma ei tea, miks ma selle osa pealkirjaks "Chad" panin :)

49. Chad

Seedisin Willi öeldud sõnu kaua.
Võib-olla isegi liiga kaua, kuid ma ei saanud lihtsalt uisa-päisa laduda talle ette seda kõike, mis mu hinges seda piinavat valu põhjustas. See oleks olnud justkui paduvihm- paar minutit ja kui kõik möödas on, olen juba maha rahunenud, ei saaks ta ikkagi mõhkugi aru, mida ma talle just rääkinud olin. Kuid samas... kui ta oma sõnu tõsiselt mõtleb, püüab ta kinni kõik, mida ma talle räägin.
Vahtisin kaua oma põlvi ja ma ei saanud arugi, et Will vahepeal toast väljas oli käinud. Ta surus mulle kätte pisikese nutsaka pehmet wc-paberit. Nähes, et ma ei osanud või ei tahtnud sellega midagi teha, võttis ta selle mu peost ära ja kuivatas mu põski, nagu ma oleksin väike laps ega saaks sellega ise hakkama. Ma ei olnud väike laps ja ma oleksin sellega ise hakkama saanud, kuid mul oli täiesti ükskõik, kui räbal ma välja võin näha.
Vahet pole ju. Loomulikult, et pole...
Will lükkas mu juuksed kõrvale ja sundis mind pead tõstma. Seejärel kuivatas ta mu põsed ja silmad ära ning ohkas.
Hetkeks tundus mulle, et ta on pahane, kuid tegelikult oli ta lihtsalt mures. Ma tahtsin talle öelda, et ta ei pea minu pärast muretsema, kuid see poleks midagi muutnud. Ta oli mures ja seda lihtsalt sõnadega ei takista. Ma peaksin naerma ja tantsu lööma, olema energiline.., pöörane..., enesekindel ja lõbus- selline tüdruk, kellena ta mind mäletas. Alles siis jääb ta uskuma, et ei pea enam minu pärast muretsema.
Praegusel hetkel oli ka mul endal raskusi uskumisega, et ma olin kunagi rõõmus ja õnnelik. Millal ma jälle rõõmustada suudan, ei tea...
"Summer..." alustas Will vaevukuuldavalt, justkui kartes, et ta hääl teeb mulle haiget. "Kui sa seda ei taha, sa ei pea rääkima. Ma olen siin ja kuulan su ära, kuid räägi mulle sellest siis, kui sa oled valmis... Ma ei käsi sul seda teha. See jääb sinu otsustada, kas jutustad sellest mulle või mitte."
"Ma usaldan sind," sosistasin pisaratega võideldes.
Will patsutas mu selga: "See on ju väga hea."
"Lihtsalt... see kõik on nii raske..." Ohkasin ja vaatasin oma öökapi poole. "Ja see kett... Selle andis mulle... tema."
Will sattus otse loomulikult segadusse või siis teeskles seda: "Kes tema?"
Naeratasin ja pühkisin põskedelt mõned uues pisarad ära, tõrjudes Willi kätt, mis abivalmsalt mu näo juurde liikus.
"Sorri," pomises ta.
"Oh, pole midagi," üritasin talle naeratada. "Tema all ma pean silmas Chadi."
Mulle tundus, et Willi keha tõmbus pingesse, kuid tema näost ei suutnud ma midagi välja
lugeda. Vähemalt ei hakanud ta mind hukka mõistma. Seegi hea.
"Ah nii," noogutas ta aeglaselt ja ta käsi jätkas lohutavalt mu selja silitamist. Hammustasin kimbatusest huulde. Ma ei osanud kuskilt pihta hakata.
"Tahad seda kõike ikka kuulda?"
Will vaatas mulle sügavalt silma ja noogutas: "Ma tahan teada, mis sulle nii haiget teeb, seega- jah."
"Mis oleks kui läheks õue ja räägiks seal?"
"See on hea mõte," nõustus Will minuga kiirelt ja ulatas mulle diivanilt jaki. Hiilisime majast vaikselt välja ja võtsime aeglaselt kõndides suuna oja poole. Vihma sadas, kuid sadu oli nii hõre, et see ei häirinud meid üldse. Tänu vihmale oli õhk nii mõnus ja värske, et ma lihtsalt soovisin seda endasse sisse ahmida.
Kõndisime mõlemad vaikides edasi. Mina ootasin seda 'õiget' hetke, mil suu avada, kuid mulle hakkas juba tunduma, et see hetk ei jõua iial pärale.
"Mida sa teada sooviksid saada?" küsisin lõpuks, kui jõudsin järeldusele, et ma ei suuda lihtsalt niisama temast rääkima hakata.
Will pani pusa kapuutsi pähe ja vaatas mind: "Näiteks... Kui vana... ?"
"Kaheksateist," vastasin lauset lõpuni kuulmata.
Willi näole ilmus hetkeks naeratus. Kõndisime vaikselt edasi.
"Ta tundus noorem," arutles Will ja heitis kiire pilgu mulle, et veenduda, ega tema niisugune arutlemine mulle vastumeelt pole. "Kindel, et..."
Noogutasin ja suutsin isegi naeratada: "Kaheksateist, mis kaheksateist. Usu mind. Tal oli kevadel sünnipäev."
"Aa," muigas Will ja leppisime kokku, et jääme suure tamme alla seisma, mis tundus olevat suurepärane vihmavari, kui sadu tugevamaks muutub. Mulle tundus, et vihm tihenes, seega oli tark juba praegu otsida omale pisike ulualune, kuhu vihma eest varjuda.
"Millal sa teda esimest korda nägid?" küsis Will kui olime tamme varjus seisma jäänud.
"Esimest korda..," sobrasin kiirelt oma mälus. "Suve alguses. Öösel."
Will kergitas kulme ja noogutas pead. Tema tegi kõigest omasid järeldusi ja mina ootasin üht kindlat küsimust. Ma arvasin, et sellele pean kohe alguses vastama, kuid mingil määral tundsin kergendust et ta seda ei küsinud.
Ma muutusin niigi jutukaks. Ma rääkisin talle milline Chad oli ja mis mulle tema juures meeldis ning mul ei jäänud märkamata muutus Willi näoilmes.
"Aga..," venitas poiss ettevaatlikult ja puudutas õrnalt mu kätt. Ta võttis sellest kinni ja vaatas mulle sügavale silma. Ma tundsin end natuke ebamugavalt, sest ta justkui trügis minu kõrvale kasutades ära mu nõrkushoogu, mil ma ei suudaks talle ei öelda.
"Mida sa tema vastu tundsid?"
Tõmbasin käe tema peost ära ja surusin selle jaki taskusse: "Miks sa seda küsid?" Keerasin Willile selja.
"Ma sooviksin seda teada saada."
"Ja ma sooviksin selle vastuse enda teada jätta."
Will astus minu ette: "See on su pilgust näha, et sa armastasid teda."
Ta hääl oli külm, kalk... See kõlas nii nagu süüdistaks ta mind kuriteos.
"Ma ei tea misasi on armastus."
"Ma arvan, et tead küll," lausus Will ja muigas kergelt. Oli vaid sekundite küsimus, mil ma oleksin ümber pööranud ja sõnagi lausumata ta sinna üksi seisma jätnud.
Selle asemel andsin ma hoopis järele: "See oli ainult ühepoolne. Ei midagi enamat."
Will ohkas ja seekord oli ta tõesti pahane.
"Hea seegi..," toetas ta end vastu niisket puutüve ja vahtis enda jalge ette. Kuigi mul oli soov Willile oma tunnetest põhjalikumalt rääkida, ei teinud ma seda ikkagi.
"Will?"
Poiss kergitas kulme ja vaatas mind avatud pilguga.
"Ma tahan sulle midagi öelda, kuid..."
"Kuid sa ei tea kust alustada, eks?"
Noogutasin jaatavalt pead ja astusin talle sammukese lähemale: "Ei tea jah."
"Lihtsalt ütle see miski kuidagi välja," sõnas Will ja tema lause ajas mind veelgi rohkem närvi. Oleks ta vaid teadnud, mida ma talle rääkima hakkan!
Langetasin pea ja hingasin mitu korda sisse-välja. Alustasin: "Will ma... See, et..."
"Noh?" segas Will kannatamatult vahele.
"Et.., et, sa... meeldid mulle."
Will hakkas naerma: "Sa meeldid mulle ka, Summer."
"Ei," pomisesin nõudlikult. "Sa ei saa aru?"
Poiss vaatas mind natuke aega naeruse näoga ja hakkas häälekalt naerma, mis oli isegi natuke solvav, kuid ma suutsin seal tema ees endiselt seista.
"Aa," sosistas Will lõpuks, kui mõistis, mida ma nende sõnade all silmas pean. "Ahahh. Ok. Mis nüüd siis juhtuma peaks?"
Kehitasin õlgu: "Ma ei tea."
Ja ausalt- mul polnud aimugi, mis nüüd edasi saab.
"Sa nagu... tahaksid minuga välja minna?" uuris Will ja asetas käe oma laubale.
"See oleks alguseks ju suurepärane?" laususin naeratades ja sain ta lõpuks nõusse.
Olin astunud oma esimese sammu õnne poole. Tegin esimese sammu, et unustada Chad.
Kuid tegelikult jäin ma sellega hilja peale...

Phähh.

...sa ikka oskad asju nõmedaks ajada.

Niii, ma ka nüüd tagasi Egiptusest ja lugesin osad läbi, mis mul lugemata olid.
Hmm, väga hea, mulle endiselt meeldib see jutt väga. :)
Nüüd selle osa lõpuks, täitsa jube, otsad jäid nii lahtiseks ja nii jube tahtmine on jälle teada, mis edasi saab... nii, et tore oleks, kui ruttu teada saaks.

Nähh,kuhu Chad jäi??
Aga muidu oli päris hea.
Uut!:)

Griffu: Mis pähh?

Karolin: Küll kõik korda saab...

KK: Mõtlemistöö hakkab varsti jälle pihta. Ma olin kaks päeva suht away from home... Seega ei saanud juttude peale üldse mõelda. Kogu aeg busy-busy-busy

Emma: Ma ei tea miks ma selle osa pealkirjaks Chadi panin. Ma tahtsin teda esialgu juba sellesse ossa sisse kirjutada, kuid lõpuks kustutasin selle koha ära ja kirjutasin teistsuguse lõpu asemele... Küll te Chadi tagasi saate, I promise

Mulle ei meeldi Will. (:

Hah,niikuinii oli Chad.

Ei tea, ei tea, ei tea...

Ja kaua ma pean nüüd ootama, et teada saada, kes see oli?
Millal uut osa saab?
Meeldis, meeldis, meeldis. Jumal tänatud, et ema läppar lahti oli... muidu ma poleks viitsinud netti tulla hommikul ja see osa oleks nägemata jäänd....
UUUUUUUUUT!

Nooooo.., sa pead ootama natuke aega, sest ausalt- mul on ainult number 51 järgmisest osast ära kirjutatud. Rohkem mitte midagi. Lihtsalt mõtteid pole ning ma ootan natuke aega (s.t. et mõtleb kogu aeg, kuidas nüüd seda edasi teha..)
Ma annan endast parima, et uus osa võimalikult ruttu valmis saada :)

Juhuu.

Teadmatus tahab tappa!
Kõik need vastusetta küsimused...Kus on järgmised osad?

nasicc: usu mind- selline situatsioon, kus mul pole peale järgmise osa numbri mitte muhvigi kirjutatud, pole üldse tore. See on midagi uut. Tavaliselt on mul kasvõi lause, pisike lõik. Praegu aga on täielik põud... Tõsiselt. Kuul pähe olukord. Ma pean ootama, sest mul pole mitte ühtegi head ideed ja see on üks põhjus, miks ma sunnin end ootama. Ootan häid mõtteid ja varsti need tulevad, I think... :)

Karolin: teadmatus ei tapa sind ära, sest ma üritan nendele küsimustele vastata epiloogis...
Järgmiseid osi pole mul endalgi olemas. Seega me oleme viigis. ma ei saa teile nina alla hõõruda, et a'la ma tean mis 53. osas juhtub
Tõsiselt... masendus ei ole kaugel...

*paneb käed puusa*
Ma võin kõike teha, sest mina olen ju selle jutu kirjutaja *noogutab salakavalalt, sest teab ju kuidas see kõik lõppeb!!!*
Ma ei tea, mis vahepeal veel toimub, kuid ma tean kuidas see lõppeb!!!
Ma ei või vihjeid anda. Lihtsalt ei või, sest see rikub põnevuse ära
Kes kannatab see kaua elab:D
AAA, tänks Katsun vanaduspõlve ka nautida (kui ikka jutu 50.ndat osa silmas pidasid )
Aga jah, mul on ametlikult l o o m e k r i i s, kuid homme (oma lemmikpäeval nädalas) katsun end käsile võtta....

PS: Olgu-olgu, saad vihje:

Chad on tegelikult juba mitu-mitu osa siin jutus olnud aga ma lihtsalt pole teda maininud. 44. osas ("Fantaasia") oli ta tegelikult ka seal Willi ja Summerit eemal jälgimas

Nüüd ma olen küll üht kallit väärt onju?

PS: I can't understand what happened with that spoiler... Sorry, guys.

*Kalli*