Need pisiasjad... 77/77

*tõstab käed-jalad õhku*

MINAAAA! (kui veel aru ei saanud. )

P-a-l-u-n...

47. Kutse

Lebasin oma voodil ja vaatasin akna poole.
Olin juba kaua hoidnud käes oma mobiili ning nüüd lõpuks otsustasin oma julguse kokku võtta ja Willile helistada. Me võime ju minu toas olla või siis kasvõi jalutama minna... Me saaks rääkida ja vaevalt, et Willil selle vastu midagi on.
Otsisin telefoniraamatust Willi nime välja ning lootsin, et ta vahepeal numbrit pole vahetanud.
See oleks nõme.
Telefon kutsus. Kaua küll, kuid see oli vähemalt hea märk. Ma võin ta isegi kätte saada. Keerasin end aeglaselt keset voodit selili ja lugesin mõttes numbreid. Kümme, üksteist, kaksteist...
"Jaah?" vastati hingeldava häälega ning ma tundsin, kuidas mu sõnad jäid kurku kinni. Ma ei osanud mitte midagi öelda. Loomulikult oli mu järgmiseks liigutuseks kõne katkestada ning ma ei mõelnud sekundikski, et ta mu numbrit või nime näeb.
Mobiil mu peos hakkas värisema. Tõstsin selle silmade kõrgusele ja nägin selle ekraanil vilkumas Willi nime. Ootasin mõne hetke ja vastasin siis.
"Tsau," üritasin võimalikult tavalise häälega teda tervitada.
"Tsau, sa helistasid..?"
"Jah, ma... ma... eee... Ma niisama," hakkasin kogelema.
Teiselpool valitses vaikus. Kuulsin Willi kiiret hingamist ning mõtlesin millega ta ometi tegeles.
"Ma käisin jooksmas muide," lausus ta mu mõtteid lugedes.
"Vihma sadas ju," laususin ma imestunult.
Will hakkas naerma: "Ma jooksingi kähku. Pisike pooleteise kilomeetrine ring oli täiesti okei. Millega ise tegeled?"
Hingasin sügavalt sisse: "Ma lihtsalt igavlen. Mul on kohutavalt igav."
"Ah nii..," venitas Will ja hakkas jälle naerma. "Kas see oli vihje?"
Üritasin end pingest vabastada: "Noh, võibolla."
Kuulsin kuidas Will naeris rahulolevalt: "Sa siis... nagu... kutsud mind enda poole?"
Tänasin teda mõttes, et ta ohjad oma kätte haaras. See oli praeguses olukorras lihtsalt ülihea.
"Mis kell ma siis sinu poole tulla võin?" uuris Will.
"Sa võid kasvõi kohe tulla. Ma jään ootama."
"Olgu siis," venitas ta. "Hakkan tulema. Kohtumiseni."
"Tsau," laususin kiirelt ja lõpetasin kõne. Sulgesin silmad ja pomises vaevukuuldavalt "Jess". Vähemalt ei pea ma ülejäänud päeva oma toas igavledes mööda saatma. Will tuleb siia ja me saame rääkida. Mul oli tema suhtes hea tunne ning tema positiivusus ja hoolivus oli mulle vajalikuks muutunud.
Ajasin end voodist püsti. Panin mobiili öökapile ja astusin peegli ette, et end korda teha. Ma ei viitsinud hakata riideid vahetama. Mustad kitsad püksid ja heleroosa sviiter olid hetkel lausa asendamatud. Igaks juhuks otsisin kapist välja jaki, mille ma endale kindlasti selga panen, kui me õue läheme. Viskasin selle diivanile ja hakkasin oma juustega mässama.
Kas jätta need lahti või panna hobusesabasse?
Kuna õues oli tuuline siis oli parem variant need ikkagi kinni panna. Värvisin kergelt ripsmeid ning pihustasin endale isegi lõhnaõli peale, mida ma juba ammu kasutanud polnud. Tuba täitus mõnusa aroomiga ning viimast pilku peeglisse heites veendusin, et näen piisavalt hea välja, kui Will kohale jõuab. Panin kiirelt mõned asjad veel kirjutuslaual kokku ning kohendasin patju diivanil.
Varsti läksin kööki, kus ema kirjutas paksu kaustikusse retsepte, mis ta erinevatest ajakirjadest leidnud oli.
"Ma kutsusin Willi endale külla," laususin kiirelt.
Ema tõstis pilgu ja vaatas mind: "Oi, kui tore. Will on ju väga armas poiss... Väga hea, et ma just täna kohupiimakooki otsustasin teha. Meil on talle vähemalt midagi pakkuda..."
"Ta ei tule siia sööma," märkisin kiirelt.
Ema raputas eitavalt pead: "Ega ma ei arvagi seda. Ma olen lihtsalt viisakas..."
Kergitasin pead, et näha aknast sissesõiduteed, kuid teel polnud veel kedagi. Just sel hetkel kuulsin koputust.
Nii kiire..?
"Ta tuli vist," laususin kiirelt ja tuiskasin esikusse, et uks avada. Hingasin sügavalt sisse-välja. Lõdvestasin suud, manasin ette laia naeratuse ning avasin ukse.
Will vastas mulle naeratusega. "Tsau."
"Tsau," astusin kõrvale, et ta sisse tuleks. Tal olid jalas dressipüksid, seljas valge maika ning selle peal lai pusa.
"Ma ei viitsinud aega raisata ja tulingi siis nendega," osutas ta oma riiete peale ja vaatas esikus uudishimulikult ringi. Üritasin meenutada millal ta siin käis.
"Oh, Will-poisu," kuulsin isa muhelemist. Vaatasin kiirelt üle õla ja nägin teda enda taga seismas. "Ma kuulsin siis ikka õieti, et keegi tuli. Kuidas läheb? Su paps ja ema ikka reisil?"
Will surus käed taskusse ja vaatas hetkeks mind, seejärel viis pilgu mu isale: "Tervist, härra Windmill. Mul läheb hästi..."
Isa noogutas.
"Nad läksid alles reisile," lisas Will hetke pärast.
"Noh, olgu," sõnas isa ja kadus elutuppa tagasi. Ohkasin kergendatult.
Will vaatas mind naeratades: "Hoiab sul silma peal?"
"Nagu näha. Tule, lähme minu tuppa. Seal ei sega meid keegi," haarasin tema pusa käisest kinni ja tõmbasin ta endaga kaasa.
Mul pole kaua aega otsustamiseks.
Ma kas jätan asja katki või valetan talle ja üritan kaasa minna kõigega, mis mind ees ootab...

Tead, kui mõnus on mul lugeda 48. ja 49. ja isegi 50.-ndat osa???
I'm glad you liked it

Urrr...
I like it.
Summeri vanemad käituvad temaga kuidagi lapsikult. Will on armas. Kent on nii nunnu.
Ja sa võid meile ka 48.,49. ja 50. osa lugeda anda,eks ole?

Tennu[lll]: Ma ei tea, ma ei viitsi väga tema vanemaid kõigesse pühendada Kuigi peaks. Minu meelest on ka Summeri ja Kenti suhted muutunud, aga natuke ainult...
Will ongi tore.
*Ma hakkasin teda täna täiega jumaldama*

FlyWithMe: Natsa :) Sa saad neid lugeda. I promise, ma panin täna veel ühe osa üles, sest mulle meenus, et ma homme ei saa üldse arvutisse Kiire päev.

Emma: Tore, et meeldis.
Will ongi armas. Kentiga sama lugu...

Mulle käivad Summeri vanemad ikka tõsiselt närvidele. Idioodid.
Will tundub üsna isegi hetkel üsna nooormaalne, aga ikkagi õudsalt kahtlust äratav.
Ja ma hoian praegu kõigest väest pöidlaid, et Summer ei valiks seda teist varianti. See oleks lihtsalt liiga masendav. Kas ta siis aru ei saa, et see tooks kõigile hullult jama kaela?
Ning mul on Kenti pärast nii hea meel! Lõpuks ometi keegi, kellel on normaalne suhe. Kui sa peaksid selle asja ka ära lörtsima siis ma-ma... ma olen siis väga vihane!
Palun, palun, palun tee sellest üks õnnelik lugu.

Karolin: Will on ja ma arvan hetkel, et selleks ta ka jääb. Lõpuni. Eks sa varsti saad teada, mida Summer otsustab. Ainult talle tooks see jama kaela...
Ma tahtsin Kenti elu rõõmsamaks muuta ja ma arvan, et see õnnestub hästi. Midagi rõõmustavat peab selles jutus ka olema, eks?

Ma ütlen ausalt, et ei tea veel päris täpselt, kas jutt lõppeb õnnelikult või kurvalt. Ma tunnistan üles, et mul on mõttes olemas üks võimalik epiloogi variant. Selle umbkaudne sisu...
Ma ei ütle kas see on õnneliku või kurva sisuga *naerab*
Aga see epiloog on üsna sweet... Mõned üllatused... Ma olen selle punktid juba ammu-ammu kirja pannud... Kas see ka kasutusse läheb ei tea.

Mul tuli hea mõte.
Viskasin 77 osa mõtte peast välja ning olen edaspidi kuss. Ei ütle mitu osa tuleb.
Seega võite te ühel ilusal päeval avastada uut osa oodates, et tegemist on hoopis epiloogiga :)
*Oli mõte arusaadav? *

Sa ei kavatse seda ju juba ära lõpetada? Sa ei suuda seda.
Ei tohi suuta.

Pft. Ma igatsen Chad'i. (:

Iga hea asi lõpeb kord.
Ka see jutt.
Ja ükskõik kui raske see ka minu jaoks pole, ma lõpetan varsti (see on minu puhul lai mõiste, õnneks) selle ära.

Ma igatsen ka teda
Aga õnneks on minu võimuses see millal ta tagasi tuua :)

PS: Ma pidin ühel ööl shoki saama, kui meie maja teiselt korruselt (mis on samuti ehitamisjärgus, nagu siin jutus) selliseid matse kostus, nagu keegi oleks seal Täpselt sellised sammud jne. Scary

Tore.

Mulle meeldivad juttude lõpud. Ma alati nii ootan neid. ja kui see käes, hakkan mõtlema, et deem, tahaks veel.

Kas halb lõpp või õnnelik lõpp- mõlemal juhul ma arvan et võin pillima hakata

Mõnes mõttes see osa meeldib mulle, mõnes mõttes ei meeldi.
Ma ei tea miks see nii on...
Igatahes panin uue osa üles ja loodan, et teile meeldib...

48. Katkised otsad

Seda oli ette kujutada palju-palju lihtsam.
Ma arvasin, et kõik läheb hästi, kuid kui ma meie järelt toa ukse sulgesin ja Will keset mu tuba seisis, ei osanud ma mitte millegi asjalikuga lagedale tulla.
Pidin end kokku võtma.
"Istu," osutasin diivanile ning istusin ise oma voodi jalutsisse..
"Sul on päris lahe tuba. Ma pole siin enne käinud ju..," jalutas Will riiuli juurest riiuli juurde ja vaatas pilte, mis nii mõnegi riiuli hõivasid.
"Kunagi on ikka esimene kord," laususin mõtlikult ja panin tähele, et Will oli kätte võtnud pildi, mis oli tehtud minust, Lexie'st ja Evanist koolilõpu aktusel, 25. mail...
Millegi pärast mulle see pilt ei meeldinud ning seetõttu seisis see sellises kohas, et ma ei pidanud seda väga tihti nägema.
Aga Will nägi seda.
Tõusin ja marssisin tema juurde. Üritasin pilti tema käest ära tõmmata, kuid ta aimas mu kavatsusi ja hoidis raami ümbert väga tugevalt kinni.
"Palun anna see siia..," anusin teda.
"Miks?" nõudis Will naerdes.
"Sest mulle ei meeldi see pilt ja ma ei taha seda näha," vingusin oma jõuvarusid kokku võttes. "Ma ei taha, et sa seda vaatad."
"Aga Summer, sa oled siin ju nii ilus," lausus Will.
Ta lükkas mu käed ära ja toppis pildi mu näo ette.
Sulgesin jonnakalt silmad: "Ikkagi ma ei taha seda näha."
Ma olin seda pilti väga palju vaadanud, kui Evan ja Lex minust midagi kuulda ei tahtnud. See pilt oli mingil määral mu lohutaja, mingil määral pani mind taga igatsema aegu, kui kõik meie vahel korras oli...
Aegu, kui me olime lahutamatud sõbrad.
Mul oli suurepäraselt meeles, kuidas me seal pildil olime. Evan oli keskel. Mina tema vasakul käel ja Lex paremal. Ma mäletasin väga hästi, mis meil seljas olid... Millised me välja nägime...
Will naeris ja pani pildi selle endisele kohale tagasi. Tänasin teda ja istusin diivanile. Hetke pärast sättis ta end mu kõrvale ja nõjatus kergelt minu poole.
"Tahad ma toon sulle midagi juua?" küsisin, et piinlikut vaikust täita.
"Pole vaja," pomises Will ja langetas pea diivani seljatoele. Ta kallutas pea minu poole ja sulges silmad.
"Ei jää magama," laususin ma teda müksates.
Will avas silmad ja hõõrus kätega nägu: "Sorry, ma olen natsa unine..." Ta ajas end püsti ja uuris mu riiuleid edasi, kuni märkas midagi, mille olemasolu olin ma suutnud täiesti ära unustada.
Kett päikesekujulise ripatsiga...
"Oo, lahe. Kust said?" keerutas poiss Chadi kingitud ketti nagu pendlit oma käes ning ma vaatasin keti ripatsiks olevat päikest nii, nagu oleks see maailma üks kõige jubedam asi.
Will uuris ripatsit kaua ja silitas seda sõrmedega. Ühel hetkel ma lihtsalt avasin oma suu ja hüüdsin, et ta selle kohe ära paneks.
"Ma tahan seda vaadata," alustas ta ja ma kargasin püsti, lippasin tema juurde ja haarasin sõnakestki lausumata keti tema peost nii hoolimatult, et see katkes ja pudenes põrandale, saateks tuhm kõlks. Vaatasin maas lebavat ketti ja heitsin selle ette põlvili. Uurisin ketti ja lootsin salamisi, et see lihtsalt tuli sulgemisekohast lahti, kuid pidin tõdema, et see polnud nii.
Asetasin katkised otsad kõrvuti. Kett oli katki ja vaevalt seda parandada annab...
See kett oli mulle kõigest hoolimata siiski tähtis, mis sellest, et ma seda viimasel ajal ei kandnud.
Selle kinkis mulle ju Chad. Ja nüüd oli kett katki.
Pidin ma selle nii tormakalt Willi käest ära tõmbama..?
Miks ma nii rumal olin?
"Vabandust," lausus Will uuesti ja kükitas teisele poole ketti.
Olin siiani end kontrollida suutnud, kuid siis kui Will jälle vabandama hakkas, kaotasin enda üle igasuguse kontrolli ja puhkesin lohutamatult nutma.
"Summer, mis viga..?" päris Will aina murelikumalt. "On see keti pärast? Ma vaatan ehk suudan selle ära parandada... Anna andeks!"
Pühkisin sõrmedega pisaraid ja nuuksusin abitult edasi. Mul oli lihtsalt nii halb olla. Mu keha oli nii kaua pinges olnud ja alles nüüd lasin sel kõigel minna.
Nüüd oli aeg end tühjaks nutta.
"Oli see su vanaema kett? See tundub nii vana..," sosistas Will ja korjas keti põrandalt üles. Tabasin ära, et ta kasutas mineviku vormi ja see viis mu endast veelgi rohkem välja.
Oli..? See justkui andis märku, et see kett on lõplikult katki ja seda ei anna enam iial kokku lappida.
"See... ei ole mu... vanaema kett..," pomisesin vaikselt.
"Kust sa selle siis said?" üritas ta endiselt selle saamisloole punkti panna.
Raputasin eitavalt pead ja sirutasin käed tema poole.
Mu silmad valgusid jälle pisaraid täis, kui ma keti tema peost võtsin ja tõusin. Koperdasin oma öökapi juurde ja avasin selle. Minu mäletamist mööda oli mul seal pisike roheline karp, kuhu see kett koos üsna suure ripatsiga peaks ära mahtuma. Lükkasin mõned asjad eemale ja tõmbasin karbikese välja.
Toppisin väriseva käega keti sinna sisse ja asetasin karbile kaane peale.
Langetasin oma pea kätele ja proovisin rahuneda, kuid ei suutnud. Kõike oli lihtsalt liiga palju. Ma oleksin soovinud kõige selle jama eest ära joosta, kuid see oli võimatu. See jälitab mind ja jääbki seda tegema.
Voodi kääksus, kui Will tasakesi mu kõrvale istus ja oma käega mu selga silitama hakkas.
"Räägi. Sa võid mind usaldada. Ma jätan kõik enda teada, Summer. Palun... Ma ei suuda sind sellisena näha. Sul on valus ja halb aga tea, et ma olen su kõrval... Ma tahan sind aidata. Palun usalda mind..."

koolilõpu aktusel, 25. mail...
25. mai? Lõpupidu?
gde?

Igastahes... mõnus osa oli. Mulle meeldis, et Will Summerile närvidele käis. ja ma ootan järgmist osa... Et seal oleks Chadi. Aga mitte niimoodi, et Summer oma südant Willile puistab. ma ei usu, et see mulle meeldiks...

Uuut!

*Ja nje aru saama russian x)*
Kas sa ei mäleta seda?
Oli küll ju 25.mai ja ma vist isegi kirjutasin miks nii varakult.

Närvidele käimist oli suht vähe ju. Ma võin sulle pisikese vihje küll anda tegelikult...

Tsiteerin: :

Arvan, et kõige alguseks oli 25. mai. Päev, mil oli koolilõpu aktus ja kõik ootasid suvevaheaega. Meil vedas niigi, sest saime umbes poolteist nädalat enne õiget aega vaheajale. Nimelt otsustas kooli juhtkond koolimajas kiire remondi läbi viia. Õpilased olid õnnelikud. Samuti ka mina ning mu parimad sõbrad Evan ja Lex.

esimeses osas.

Aga jap.. Still like it.

Ma tahtsin niisama tarka panna siin.

Jesh,
I'm glad you liked it.
Võid küll tarka panna
I don't mind.

*Ootab vihjet*

Järgmises osas küll veel Chadi pole...

Phäh.

Vihje või asi.

Ma ei anna teda veel teile kätte lihtsalt, vott
Jätan omale. Hahaa

Õeeeeeel.