Need pisiasjad... 77/77

Ma TEADSIN, et Chad kusagil valvab selles osas peale seda varju asja.
Lavli.
Aga Willil pole ka viga midagi... eriti.
Kuni ta pushyks ei muutu.

Ikka lavli x) *naerab*
Will on mõnus. Ja ta peaks jääma normaalseks, vähemalt praegu arvan ma nii...

Peaks...

No vaatab seda... Aega on... :)

Sain ka nüüd nende 44 osaga ühele poole ja peab ütlema,et lihtsalt super jutt on!!
Mulle ei meeldi Chad. Noh,et ta murdis Summeri südame,aga ta ise on ka liiga...Edward. Prints valgel hobusel. Noh,mulle meeldivad sellised reaalsemad tüübid.
Summer meenutab sind,Audrey. Aga ma ei saa aru,miks ta Chadi kirja ära põletas.
Lex võib küll olla reetur,aga ta räämsameelsus meeldib mulle.
Evan on jobu.
Will on tore.
Joshua on värdjas.
Ja minu arust sobib Summerile kõige rohkem ikka Brian.

Emma ootab uut osa.

AWW, uus lugeja...
Elu ei tiirle ainult Twilight'i ümber

Oh, lõpuks ometi Nii peabki olema, sest ma olengi Summeri eeskujuks mingil määral võtnud iseenda.

Kirja põletas ta ära seepärast, et ei tahtnud Chadist midagi kuulda ega tema vabandusi...

Brian on selline kõrvaline tegelane, kes saab/sai Joshua kampa.
Minu meelest sobivad Summerile siiki kõige paremini Chad ja Will

Emma saab uue osa homme, I promise!

Jeee!!
*Emma hüppab rõõmust lakke ja l'heb oma juttu kirjutama*

Tahad? Väga?

oee lisa uuuuuus osa ruttu ;D , mulle meeldib lugeda kui mitu osa korraga on uut (A)
super jutt (Y)

FlyWithMe: *naerab* Olguuu...

mina-olengi-see: Uus osa homme. Thank you very much. Teie õnneks oli mul miskipärast jube hea kirjutada. Kaks osa kenasti ette valmis *please don't kill me *

Järjekordselt üks väga hea osa.
Elynn? Kas sa oled seda enne maininud?
Ta võiks hoopis seda nime kasutada kuigi see on selline võõras ja imelik.
Millegipärast arvan ma, et see"vari" ikka oli Chad...jah. Ma vähemalt loodan, et Summer on veel mingil määral mõistuse juures.
Pidi ta selle kirja ära põletama! sure või uudishimusse!

Karolin: Aitäääääh :)
Elynn. Jeps, ma olen seda enne ka maininud.
No Summer on ja jääb mõistuse juurde.
Küll kunagi sa selle kirja sisu ehk ka teada saad

Keegi krutib pinget.
Igatahes mulle vägaväga meeldis. Summer on nii arusaadav ja mõistetav,mõtleb nagu mina. I like it.
Chad on jobu.
Uut tahaks.

Emma: Mhmhh, mina Kirja sisu tuleb välja kas viimastes osades või siis ülipikas epiloogis :)
Summer mõtleb nagu mina
Chad ei ole jobu.
Uus.... Näiteks homme?

Jaa!!
Ei,ta mõtleb nagu mina. *mõtleb veidi*
Äkki meie mõtleme ühtemoodi?
Kuule,ta laskis Summeril loota ja siis murdis ta südame,sest ta oli HUVITAV...Aga sa tood Chadi niikuinii tagasi,nii et ma parem olen vait.

tahtsin küsida , et mitu osa sa veel teed ? , nagu ültse kokku umbes ?

Emma: *naerab* ülipikk epiloog- I would love that...
No kuna ma olen Summeri eeskujuks võtnud mõnesmõttes iseenda siis me mõtleme temaga samamoodi, but you're welcome to the club too, *naerab*
Kunagi võib-olla ma isegi toon ta siia tagasi, kuid millal I don't know. Ma mõtlen selle peale, muideks.

mina-olengi-see: Miks sa seda teada tahad? Ma mõni lehekülg tagasi alles rääkisin sellest vist...

LittleStar: Oh, su komentaar praegu nullis mu tuju ära... Sest, et... ma kirjutasin täna sellist osa, mis... *Kuss, Audrey!!!* natsa kurvaks tegi mu.
Mnjah, Summer ei unusta Chadi. Ja Chad ei unusta teda. He just can't...
Seda, et see sulle meeldib pole mõtetu mainida, sest vahel on just sellised komentaarid need, mis panevad mu kirjutama, kui ma tunnen, et mõtted on otsas ja enam ei suuda jätkata. Thank you for that, guys :)

Ja loomulikult saate uue...

Uus osa, loodan et meeldib...

46. Pühapäev

Elu kulges omas rahulikus tempos edasi. Ja mina katsusin kõigega toime tulla. Muidugi tiirlesid mu peas mitmed painavad mõtted, kuid sellest hoolimata suutsin oma tuju üleval hoida. Kuigi ma ei tunnistanud seda, meeldis mulle mõelda, et ta tuleks tagasi vaid minu pärast. Mu sees hakkas kõik veidralt surisema, kui unistasin sellest.
Vahel suutsin end pilvedelt maa peale tuua. Teadvustasin endale, et Chad on läinud, kas igaveseks, ei saa ma kindel olla, kuid raudselt niipea ta tagasi ei tule.
Mida rohkem ma temale mõtlesin, seda halvemini hakkasin ma end tundma. Meenutasin seda õhtut Williga rannas ja üritas silme ette manada kuju, mida pidasin tookord Chadiks.
See ei saanud olla tema. Mitte mingil juhul, sest see hämar kogu oli üsna lühike. Võib-olla oli see lihtsalt keegi võõras, kes meid mõned sekundid silmitses ja siis edasi astus?
Seda ei saa ma vist iial teada...
Ohkasin ja sättisin end elutoa aknalauale istuma. Oli pühapäev ja juba varahommikust saadik oli sadanud peenikest uduvihma, mis toas olemise väga hubaseks tegi. Eemalt köögist kuulsin ema ja isa jutuvada ning hakkasin mõtlema, kus Kent olla võiks. Ma polnud teda veel näinud ning see oli kummaline. Kell oli juba peaaegu neli ja ma ärkasin kella üheksa paiku. Ma oleksin pidanud teda nägema, kui ta üles ärkas. Olin terve päeva majas veetnud ja ta ei saanud nii märkamatult minema lipsata. See oli mingil määral isegi kahtlane, kuid eks ta ise teab, mis teeb.
Vaatasin aknaklaasil aeglaselt allaveerevaid vihmapiisku ning toetasin oma pea vastu jahedat akent. Mis sellest, et mulle üldiselt meeldis päike ja kuumus rohkem.
Sellised vihmased päevad on samuti vajalikud. Need on minu meelest rahustava toimega. Mulle meeldis vihmastel päevadel niisama olla, mõtelda... Lugeda mõnda head raamatut ja kuulata mõnusat muusikat.
Mu mõttelõng katkes, kui isa minu juurde ilmus.
"Kullake, söök on valmis," lausus ta vaikselt ja naeratas mulle pehmelt. Vaatasin teda hetke ning puurisin siis oma pilgu uuesti läbi aknaklaasi õue.
"Sul pole kõht tühi?" uuris isa ja asetas oma käe mu õlale.Kergitasin seda natuke ning isa võttis oma käe ära.
"Eriti mitte aga küll ma hiljem söön," laususin tasakesi ja vaatasin papsi.
Ta nägi halb välja... Silmad olid justkui aukus ja need tundusid väga väsinud ning tema juuksed olid sassis. Need jätsid mulje nagu oleks ta alles voodist üles tõusnud.
Mul hakaks temast lausa kahju.
Minu mõtteid lugedes hakkas ta käega juukseid siluma ja osutas parema käega teleka poole: "Pesapall. Finaalid..."
Noogutasin.
See seletas asja.
Järelikult passis ta terve öö teleka ees.
"Ee... Kus Kent on?" küsisin nagu muuseas.
Isa krimpsutas nina: "Ta läks eile õhtul välja."
"Läks eile õhtul välja?" kordasin ja vaatasin korraks õue. "Ja pole siiani tagasi? Kuhu ta läks siis?"
"Mingi pidu vist," ohkas isa ja surus käed oma pikkade mustade dressipükste taskusse: "ma ei tea teie pidudest mitte midagi. Aga miks sa ei läinud?"
Hakkasin ootamatult naerma ja keerasin pea kõrvale. Panin tähele, et vihm oli järele jäänud. Vaid puudeokstelt langesid alla piisad, kui tuuleiil neid sasis.
"Ma polnud kutsutudki," venitasin aegamisi ja heitsin pilgu jälle isale: "Mõistad, eks?"
Isa torutas oma huuli ja raputas pead.
"Ma ei taha sellest rääkida," pistsin kiirelt ja hüppasin aknalaualt püsti. Isa istus oma tugitooli ja soovitas mul siiski sööma minna, kuni söök veel soe püsib.
"Okei, eks ma siis pistan midagi põske," laususin erilise entusiasmita ja võtsin suuna kööki. Ema kiirustas täpselt siis köögist mõne ajakirjaga välja ning ma jäin üksi. Kruttisin raadio rahulikumat muusikat mängivale raadiojaamale ja hakkasin külmkapist midagi endale meelepärast otsima.
Ma arvasin, et supp lihtsalt ei püsiks mul sees, seega kõige asjalikum variant tundus sel hetkel kanasalat, mille olin ise eelmise päeva hommikul valmistanud igivana retsepti järgi.
Tõmbasin plastikkausi välja ja asetasin lauale, et see muutuks toasoojaks. Nõudekapist võtsin väikese taldriku ning sahtlist otsisin välja kahvli. Istusin oma kohale ja tundsin salatit vaadates, kuidas mu isu aina kasvas ja kasvas.
Ma olin viimastel nädalatel vähe söönud ning võibolla ma kujutasin seda ette, kuid mulle tundus, et ema ja isa olid hakanud mu toitumisel silma peal hoidma, sest nende meelest oli see kahtlane. Nad ju ometi peaks aru saama, et ma olen piisavalt suur ja tark, et selliseid asju vältida. Aga mingil määral ma mõistsin neid...
Isegi.
Pistsin esimese kahvlitäie salatit suhu ning mälusin seda aeglaselt. See oli ikka veel külm, seega otsustasin ma seda segada ning veel mõni minut oodata. Valasin tassi kuuma teed ja kuulsin ukse paukumist. Kuulsin köhatamist ja hetk hiljem pistis köögiukse vahelt pea sisse mu vennaraas Kent.
"You, mis teed?" uuris ta.
"Söön," vastasin kiirelt ja parandasin end: "Ootan, millal salat toasoe on, et seda sööma hakata."
"Emps ei teinud midagi muud süüa?" päris Kent ja vaatas kahtlevalt minu nina ees olevat salatikaussi.
"Tegi küll, aga mul pole lihtsalt supiisu," märkisin ohates ja toetasin pea kätele.
Kent noogutas: "Ahahh, selge. Noh, mina supist ära igatahes ei ütle."
"Kus sa käisid siis?" üritasin teemat vahetada ning tõstsin pea.
"Peol," lausus Kent huuli prunditades.
"Kelle peol?" soovisin teada saada.
Kent naeratas ja võttis sõõmu kuuma teed mu tassist: "Ptüi, kas sa suhkrut ei panegi selle sisse? Või pole sa sellest üldse mitte midagi kuulnud?"
Hakkasin naerma: "See on piparmünditee, tobu. Suhkur vaid rikuks selle maitse ära."
Kent naeris ja tõi külmkapist omale õunamahla paki. "Mida sa teada tahtsidki?"
"Kelle peol sa käisid?"
Kent muigas: "Lisal oli sünnipäev. Ta sai 18. Ülilahe oli. Esialgu plaanisime pisikese olengu rannas korraldada, kuid kuna ilm oli suhteliselt kehv, panime peo püsti Willi pool. Ta vanemad läksid ju reisile." Kent pilgutas mulle silma.
Tõstsin paraja portsu salatit kahvliga taldrikule.
"Sinu Lisa, jah?" kordasin vaikselt.
"Mhmhh," noogutas Kent agaralt ja lõi siis käega otsaette: "Kuramus! Anna andeks!"
"Mida?" küsisin segadusse sattudes.
"Ma oleks pidanud sinu ka kutsuma. Will küsis mitu korda, et kus sa oled, miks sa ei tulnud."
"Aga mis mõttega ma oleksin pidanud tulema? Ma isegi ei tunne seda sinu Lisat."
Kent hakkas naerma: "Noh, te oleksite tuttavaks saanud. Ta on lahe. Te hakkate raudselt hästi läbi saama..."
Pistsin mõned kahvlitäied salatit suhu ning vaatasin mõtlikult lauda. Kentil oli nüüd minu probleemidest ükskõik- tal oli ju Lisa. Ta unustas kõik nii lihtsalt ja mingil määral ma kadestasin teda. Tal oli kõik korras.
"Teil on siis tõsine suhe?"
Kent müksas mind: "Loomulikult."
"Noh, palju õnne noored," üritasin rõõmustada tema üle, kuid ega see eriti hästi välja ei kukkunud. Kent ei teinud minu tujulangusest väljagi ning hakkas mulle Lisast patrama. Ja see tegi haiget.
"Hoia mulle pöialt... Ma kavatsen teda varsti vanematele ka tutvustada," lõpetas Kent oma pika monoloogi ja jäi enda ette unistavalt vahtima.
"Tore," podisesin ja tõusin, et taldrik kraanikaussi ning salat külmakappi tagasi panna.
"Minu meelest oleks see väga lahe, oleks ju?"
"Ja-jah," naeratasin vennale ja viipasin talle kiirelt, kui köögist väljusin. Võib-olla polekski see nii halb mõte, kui ma Willile võimaluse annaksin?

Urrrr.

Tead, mulle nii meeldib, et sa andsid talle aega Chadist üle saada.

Urrräu...
*naerab*
Alrighty...

Kas keegi uut osa ka soovib? Ma olen lahkes tujus