Need pisiasjad... 77/77

Uus osa. Eile õhtul kirjutasin. Olgu, ma jään nüüd vaid ja te saate teada, kes on Brian

28. Brian

Kuigi ma lootsin, et Willi "väljavõlutud" naeratus kaob samamoodi nagu ta tekkis- võluväel-, naersin terve see aeg, kui me Lexiga palli pärast keset muruplatsi võitlesime. Ka Willil ja Evanil oli nalja küllaga.
Lõpuks, kui Evan märkas, et asi ei arene kuidagi, ütles ta, et aeg on pisike paus teha. Lex naeratas mulle ja jooksis siis Evani juurde, kes pakkude vahel nüüd kükitas. Vaatasin üle õla ja Will viipas mind enda juurde.
Vastumeelselt läksingi.
"Sa oled avastamata talent," üritas Will nalja teha ning ohkas kui nägi, et ma ei võta vedu. "Väsinud?"
"Natuke," vastasin hingeldades ja katsusin laupa. Vaatasin teisele poole väljakut, kus Evan ja Lex arutasid mängu.
"Ma ei oska sulle midagi öelda. Sa mängid üsna hästi, kuid Lex oskab sulle ette jääda. Ta vist mängibki nii, et üritab lihtsalt palli eemal hoida..."
"..ja kuidas mina siis mängin?" segasin talle vahele.
"Oh, sa mängid hästi. Sa ju üritad rünnata aga see tsikk jääb meelega ette."
"Oo, tänud, Will," üritasin naeratada.
"Pole tänu väärt, Summer."
Vaatasime sekundiks mõlemad sissesõidutee poole, kui seal peatus auto, mille lahtistest akendest kostus vastikut tümpsuvat muusikat.
"Meile tuli seltsi!" hüüdis Evan ja tõusis.
"Kes need on?" mõtlesin endamisi, kuid taipasin, et küsisin seda valjult, nii et ka Will seda kuulis.
Ta keeras end sujuvalt ringi ja vaatas tolmust dziipi: "Hea küsimus aga ma arvan, et üks on Owen, raudselt. See on tema papsi auto ja... see tüüp, kes välja astus peaks olema Troy Gray, see musta peaga on Brian ja... Josh..."
Neelatasin ja tundsin, kuidas mu kehatemperatuur tõusis. Joshua? Oh ei.
"Kas see Joshua?"
Will noogutas. "Ära põe, ta ei tee sulle midagi. Ma hoolitsen selle eest."
Tänud.
Vaatasin üle õla Lexi, keda Gray väljailmumine arvatavasti üldse ei kõigutanud. Mulle meenusid Joshua sõnad: "Su sõbranna oli küll nõus. Ta oli lausa tänulik Grayle."
Kurat küll, miks nemad siia pidid ronima!?
Evan ja Lex tulid meie juurde.
Vaatasin neid, kui nad veel auto juures olid. Joshua oli üsna terve. Kaine. Vaatasin huviga Gray'd- täiesti tavaline poiss. Üritas nagu Josh kõva kutt olla. Võisin kihla vedada, et Owenit olin enne näinud, kuid raudselt polnud ma näinud neljandat poissi- Brianit.
Ma ei tea siiani, kas Lexi Ja Troy Gray vahel midagi toimus, seega ma üritasin nende vastastikusest kehakeelest midagi välja lugeda. Tulemusteta.
Lexi rõõmsameelsus oli säilinud, kuid ta polnud enam lapselikult õnnelik, vaid kergelt flirtiv ja seda oli isegi minul ebamugav vaadata. Ma ei usu, et Troy Grayle ja ka teistele see huvi pakkus.
Joshua astus meie juurde ning tervitas mind noogutades: "Summer. Long time no see, right?"
"Tere, Josh."
Josh pööritas mu emotsioonitu tervituse peale silmi ja vaatas paremale, kus Oweni selja taga seisis Brian.
Ta tõmbas poisi enda ette ja Troy Gray hakkas selle peale naerma.
"See on Brian," lausus Joshua ja muigas. "Natuke häbelik aga varsti seda muret pole."
Vangutasin pead ja pöörasin end kiirelt ringi ning lihtsalt kõndisin eemale, et ei peaks Joshi ja ta sõprade loba kuulama.
"Mis tegite..?" kuulsin Owenit küsimas ja Evan hakkas agaralt seletama. Peale lühikest vastust kuulsin vilistamist.
"No mängime siis edasi..!"
Seisatasin ja vaatasin üle õla. Troy Gray ja Brian olid ühinenud Lexi ja Evaniga ning meie 'tiim' sai juurde Oweni ja Joshua.
Nad arutasid platsil ringi kõndides midagi ning ma otsustasin istuda ja mängu siiski eemalt jälgida. Nii kaugelt me muru ei niitnud ja seega oli rohi siin palju pikem.
Eemalt paistsid poisid päris toredad olevat. Võibolla sai joshua korraliku õppetunni tänu Chadile? Naeratasin omaette ning märkasin seejärel Brianit enda poole sammumas.
Ta istus minu kõrvale ja sirutas parema käe minu poole: "Brian."
Võtsin sellest kinni: "Summer."
"Sinu maja?"
Noogutasin.
Nüüd kui Brian mu kõrval oli, nägin, et ta oli väga kena. Tumedad juuksed, pruun jume, ookeanisinised silmad... Ta tundus olevat sama pikk kui mina.
"Oled siin terve elu elanud?"
"Ei... Kolisime... Ma ei mäletagi täpselt millal. Ma olin pisike siis. Millest sellised küsimused?"
"Ma kolisin siia alles kaks nädalat tagasi..," lausus poiss naeratades.
"Alles? Ma pole kuulnudki, et keegi River Islandis maja müüs."
Brian noogutas: "Noh, see maja on bussijaama lähedal... Struti talu või midagi sarnast."
Nüüd tuli mul see maja silme ette. Selle maja ees seisis kaua silt kirjaga "Müügiks".
"Ja sul õnnestus kohe meie linnakese kõige hullemate tüüpidega sõbraks saada?"
Brian muigas nii, et üks suupool kaardus ülespoole, teine jäi liikumatult paigale. See oli... võluv.
"Kui vana sa oled?"
"Ma sain jaanuaris 17. Aga mu õde on 16. Tal on 4. septembril sünnipäev."
Suurepärane. Äkki ma hakkan temaga hästi läbi saama. Kui Brian juba normaalne poiss tundus olevat, siis kindlasti on tema õde ka sarnaste omadustega.
"Ma teeks teid tuttavaks aga ta on mingis laagris. Läks alles üleile... Ta on veel 10 päeva ära."
"Mis ta nimi on?"
"Patricia."
"Patricia?" küsisin üle, kartes, et kuulsin midagi valesti.
Brian noogutas ja vahetas seejärel teemat: "No ja miks sa siis mängida ei tahtnud?"
"Ah... ma olen natuke väsinud eelmisest mängust... Ja sina?"
"Ma ei mõika jalgpalli," pomises Brian ohates. "Ega see eriti ei meeldi ka..."
Hakkasin naerma. "Mu sõbrad..," laususin soravalt, kuid jäin kähku vait. Mu sõbrad? Ei. Mu endised sõbrad... "Will ja Evan on pühendunud korvpallifännid. Nad on koolitiimis ja mängivad tõesti päris hästi..."
"Oh, lahe."
Vaatasin mänguplatsi poole. Ma ei tahtnud veel mängima minna. Ma ei tahtnudki mängima minna, kui Joshua minuga ühes tiimis on. Tõusin: "Mul on õudne joogijanu, tahad ka mahla?"
Brian mõtles hetke ja ajas end samuti püsti: "Eem.., ma arvan, et ei. Ma lähen teiste juurde tagasi. Hiljem näeb veel?"
"Loomulikult," vastasin talle ja vaatasin, kuidas ta platsi poole jooksis.
Ma pean mõtlema, otsustasin ja kiirendasin sammu.
Ja kui võimalik, siis Kentiga rääkima.

Brian..oh, kuidas ma seda nime vihkan. Kõlab kergelt nagu praepann. xD
^^Peaaegu kõik, mida ma öelda tahtsin.


Uut.


Nüüd sai kõik öeldud.

Tahad muudan ära?

Mkm, ei taha. (:

Okei

Oota uut, hea oli. :)

Võtan end täna või siis homme kokku ja kirjutan mõned uued osad valmis :)

Taylor- Oh, ära minu Käest vabandust palu :) Disturbimise-koha pealt ma alles vaatan, mis juhtuma hakkab aga... *naeratab* kõik on võimalik.

Ja füüsisliselt on võimalik haiget saada, ilma, et saaks peksa või jääks haigeks. Mul on nii kahju, et ma ei saa paregu uut osa üles panna, sest seal... Ei-ei-ei, ma ei tohi öelda

Lexie on jah... selline...

Kirjutasin täna juba 2 osa valmis... Katsun ühe tänase õhtu jooksul veel teha. Homme üritan ka mingi portsu ette ära kirjutada :)

Igatahes on mul täna 2 valminud osaga kokku 31 045 sõna :) *Happy-happy*

Sa kohe oskad piinata inimesi.
Kõigepealt ei lisa uusi kiiresti uusi osasid.-sellega tuleb hädapärast toime.
Siis annad häirivaid vihjeid, mis järgmistes osades juhtuma hakkab, aga ei selgita midagi.-sellega ei tule toime.
Ja kõige tipuks ütled, et sul on uued osad valmis!.-sellega isegi ei nnäe toimetulemist silmapiiril!

ja kui mõelda see kõik kokku siis...kuidas seda muud moodi kui piinlemine kutsuda? (kui välja arvata loomulikult tunded mille jaoks on sõnad: kannatamatus, teistelemittemõtlemine, hullus, sügelemine, kasminuleeimõeldagi, reedetud ja kõik muu)


Kas ta saab haiget nagu Bella "Noorkuus", või lööb keegi talle kogematta pesapalli kurikaga vastu pead?


Igatahes uut !

See on vist jah piinlemine :)
Aga ma annan endast parima, et uued osad siia võimalikult kiirelt jõuaksid.

Ei, mitte midagi sellist

Oh pagan...ja ma juba arvasin, et olen selle kurika asjaga ligidal.

Oh, lõpuks ometi hakkas arvuti mälukat lugema. Jess
Niisiis uus osa. Jama osa. Mulle ei meeldi -.-
Mulle ei meeldi päris mitu järgmist osa aga vahet pole. Vähemalt olen ma kõik üles kirjutanud, mis mu mõtteid piinanud on...


29. Kaitsja

Joogijanu oli kõigest loll vabandus majja lipsamiseks, et end koguda. Minu üllatuseks oli maja tühi. Sammusin jalgu lohistades kööki kraanikausi juurde ja võtsin kuivatusrestilt ühe klaasi, et külma vett juua. Vaatasin aknast välja ja nägin, et mäng käis täie hooga. Nad jooksid jätkuvalt palavusest hoolimata kiirelt edasi-tagasi, võideldes palli eest.
Lasin klaasi kraanist külma vett täis ja tõstsin selle suu juurde ning jõin pika sõõmu. Köögis oli vastikult vaikne ning otsustasin, et panen köögiraadio vaikselt mängima. Kohe ma ju ikka tagasi teiste juurde ei
lähe..?
Keerasin end tormakalt ringi ja klaas, mis seisis kraanikausi kõrval, libises maha ning kukkus klirinal kildudeks.
"Kurat küll," laususin omaette pahuralt ja kükitasin, et killud kokku korjata ja ära viia. Tavalise klaasi lõhkumine polnud midagi hullu, kuid ma ei tahtnud et keegi jälile saaks, et just mina klaasi ära lõhkusin.
Korjasin kiirelt vasakusse pihku kilde ja ohkasin, kui kuulsin juba kellegi samme. Loodetavasti pole see isa- ma polnud aruandmise tujus.
"Booohhh!!!" ilmus Kent järsku minu kõrvale ja ma torkasin end ehmatades klaasikilluga.
"Mida sa... Tahad mind tappa või!?" pärisin tõustes ja ahmisin õhku.
"Mis sa tegid?" muigas Kent ning vaatas mind, kui uuesti kükitasin, et pisikesed killud kokku korjata. Pead langetades aga märkasin, et pisikesest torkehaavast oli hakanud verd immitsema. "Seda oli nüüd kül vaja..."
"Mis juhtus?" päris Kent uuesti ja juba murelikumalt.
"Lõhkusin klaasi ära," vastasin närviliselt ning noppisin kiirustades pisikesi klaasikilde edasi.
"Su käsi on ju verine..."
"Jah, sest sa ehmatasid mind ja ma torkasin end kogematta!" tõstsin häält.
"Kuule, rahune. Näita..."
Tõusin ning avasin kraanikausi aluse kapi, kus emal oli üks karp klaasikildude jaoks pandud ning visksin killud sinna. Möödusin vennast kiirelt ning tõin vetsust natuke paberit, et sellega vesi, mis klaasi purunemisel põrandale lombi tekitas, ära kuivatada. Vesi imbus kiirelt paberisse. Viskasin märja paberi prügikasti ja istusin, tõmmates jalad toolile enda alla.
Langetasin pea kätele ja tundsin siis lauba vastas midagi märga. Veri. Suutsin selle juba unustada.
"Oh..," sosistasin ma kätt vaadates.
"No ma ju... Ah, pole tähtis..," ütles Kent. Tõusin, et võtta esmaabikapist plaastrit, kuid olin unustanud, kui kõrgel see kapp on. Ma suutsin kapi lahti teha, kuid midagi kätte ma sealt ei saanud.
Otsustasin tooli appi võtta.
"Ei, Summer, ma ise."
Kent kõndis kapi juurde ja sirutas end kergelt ning otsis rohupurkide tagant plaastreid.
"Noh, ei leia või?" küsisin hetke pärast, kui olin oma pisikesele haavale köögi paberrätiku surunud.
"Siin on mingi.. vatt ja ... muu selline.. Oh, see..." Ta viskas mulle pisikese karbikese ning soris kapis edasi: "Kas me peaks seda haava puhastama ka?"
"Ma ei tea. Igaks juhuks võiks ju," pakkusin õlgu kehitades. Vaatasin paberrätikut, mille keskel oli punane laik.
"Olgu," lausus Kent ja võttis paraja tüki vatti. Ta asetas rohupurgid nende endistele kohtadele ja kui ta kapi tagaosas natuke ruumi üritas teha jäi ta järsku täiesti liikumatuks.
Kuulsin vaid kuidas ta pomises omaette "Mida?" ja pillas vatitüki käest.
Korjasin selle üles ja vaatasin teda uudishimulikult: "Mis nüüd?"
Kent ei reageerinud. Ta vaatas shokeeritult midagi esmaabikapis ja ei teinud minu küsimusest väljagi.
"Kas... kas sa teadsid, et isal on... revolver..?"
"Revolver?" küsisin üllatunult. "Ei."
Kent tõstis relva välja. See oli mässitud valge õhukese riide sisse ning nägi üsna uus või siis äärmisel juhu kasutamata välja. Aga no mida paps sellega teeks?
"Minu meelest pole papsil relvalubagi. See on ebaseaduslik."
"Ma tean," pomisesin vastuseks ja tõmbasin haavale plaastri peale. Suva see puhastamine... Kent polnud puhastusvedelikkugi mu kätte andnud ja ma ei suuda seda kipitust nagunii välja kannatada.
"Ma tahan seda veel näha," palusin Kenti ning ta kergitas riiet. Relv oli sügavmusta värvi.., läikiv... ja väga ohtlik. "Pane see ära. Ja ruttu, enne kui me vahele jääme..!" sosistasin ägedalt ja Kent noogutas: "Ma ei tahagi seda rohkem käes hoida."
Mina ei tahtnud seda enam iial näha.
Ulatasin talle vati ja plaastrikarbi ning ta pani need tagasi. Istusin ja mõtlesin kiirelt välja põhjuseid, miks on isal relv. Ma saaks aru, kui oleks õhupüss, kuid et revolver..?
Kent istus mu kõrvale ja trummeldas sõrmedega lauale. Sellest tekkiv heli häiris mind, kuid ma ei teinud sellest numbrit.
"Just see on kahtlane, et tal pole ju lubagi..."
"Sama siin."
Mõtlesin läbi põhjuseid, miks isa kodus relva meie teadmata hoiab. Kas see on seotud isa mõne uue hobiga? On ta hakanud käima lasketiirus?
Ei-ei-ei... Ta oleks sellest rääkinud...
Kent lõpetas trummeldamise ja vaatas esialgu enda ees hõljuvat õhku ning keeras aegamisi oma pea minu poole.
Ja siis ma taipasin.
Ma lausa tundsin, kuidas ma näost valgeks muutusin.
Vaatasin hirmunult Kenti silmadesse.
"Mõtled sama mida minagi?" küsis ta vaikselt.
"Mhmhh," noogutasin ja tundsin, kuidas hirm mu keha halvas.
"Chad," laususime hiirvaikselt justkui ühest suust. Kent noogutas.
Kõik klappis...

See oli lihtsalt uskumatu, kui ekstreemsed võtted julges isa kasutusele võtta.
"Olukord on täiesti... Kõik on..," tundus, et Kent ei leidnud õigeid sõnu.
"Shh," sosistasin.
"Kõik on täiesti metsas. Asi on üle piiride läinud..," ta tõusis ja lükkas tooli järsku liigutusega laua äärde tagasi, nii et ma võpatasin. "Pekki... pekki..."
Langetasin pea ja hingasin kramplikult sisse. See, et olukord nii täbaraks oli kujunenud, oli ju ainuüksi minu süü.
Ma hoitsin teda siin...
Läksime minu tuppa ja keerasime ukse lukku, et keegi järsku tuppa sisse ei sajaks.
"Ma pean talle teatama..." lausus Kent niipea, kui ma oma tugitoolis istet olin võtnud.
"EI!" hüüatasin ma. Kui ta saab teada, et teda selline oht varitseb, kaob ta siit jalamaid... Ma ei suudaks seda üle elada. Samuti ei suudaks ma üle elada seda, kui Chadiga midagi juhtuma peaks.
"Mis EI? Tahad tema matustele minna!?"
Võpatasin.
"Anna andeks," lausus Kent seda märgates ja kükitas minu ette.
Raputasin pead: "Ma tahan, et ta jääks siia. Ma teen ükskõik, mida, et teda kaitsta..."
"Usu mind- ta on ka praegu kaitstud."
"Kuidas sa selles kindel saad olla?"
"Ma polegi selles kindel, kuid hetkel veel on kõik hästi. See mis hiljem juhtub, peab kunagi
nagunii juhtuma.."
"Aga mitte nii," laususin kiirelt.
Kent noogutas ja tõusis. Ta astus akna juurde ja vaatas välja. Olime mõlemad mitu minutit vait, kui lõpuks Kent suu avas: "Kõige jamam on see, et me leppisime temaga kokku, et saame ülehomme õhtul metsatukas kokku."
"Tühista siis see! Sa andsid talle ju oma vana telefoni. Sa saad talle helistada."
"Ma ei saa," lausus Kent, "Telefon on väljas. Arvatavasti on aku tühi..."
Ohkasin masendunult.
"Ma pean midagi kähku välja mõtlema. Ta ei või tulla siia, kui teda selline oht varitseb..."
See oli täiesti uskumatu...
Kas isa tõesti läheb nii kaugele?

30. Uus mäng

Kent kadus mu toast peagi ja ka mina otsustasin õue teiste juurde tagasi minna. Mõtlesin kõige üle järele. Ma lootsin, et me Kentiga mõlemad eksime ja et isal on relv teiseks otstabeks, kuid vaikne hääleke mu sees ütles mulle, et see pole nii.
See relv on majas Chadi pärast.
Toksasin jalaga kivi, mis tee peal lebas ning see veeres pikema rohu sisse.
Mida isa plaanib? Teha Chadile lõpp peale?
Täelik... utoopia.
Ebareaalne.
„Hei, Summer!“ kuulsin kedagi end hüüdmas ja tõstin pilgu. Nägin Lexiet mulle vastu sörkimas. Ta rabas mu käe ümbert kinni ja tiris mind hoogsalt endaga kaasa teiste poole. Pidin sammudesse kiirust lisama, et mitte ninali kukkuda.
„Lõpuks ometi oled tagasi! Mida sa tegid niikaua?“ päris Lexie ja naeris.
Vaatasin platsi poole, kus kõik istusid, puhkasid ja nautisid päikest. „Nii kahju! Sa ei näinudki, kui haledalt me pähe saime..,“ ta ohkas ja istus murule Troy Gray kõrvale. Seisin ainukesena püsti ja tundin kuidas Joshua mind oma pilguga mõõtis. Mul hakkas ebamugav ning ma otsisin kiirelt kohta, kus istet võtta. Läksin otsejoones Willi pole, kes patsutas käega enda kõrvale.
"No ja kus siis sina olid?" küsis Joshua ja limpsas oma huuli. Ta muigas õelalt, kui nägi, et ma ei kavatsegi talle vastata.
Will minu kõrval hakkas naerma: "Millega sa jälle hakkama said?"Ta tõstis mu kätt ja libistas pöidlaga üle plaastri.
"Ma kriimustasin oma kätt," valetasin kiirelt ja nägin silmanurgast, kuidas Joshua ja Owen üksteisele midagi sosistasid. Mõlemad irvitasid ja Joshua tiris särgi selgast. Ta sättis selle endale pea alla ja heitis pikali.
"Jumal tänatud," sosistasin pilku maha lüües.
"Mis sa ütlesid?" pöördus Will.
"Ei midagi," üritasin talle naeratada.
Olin õnnelik, et ei pidanud mõnda aega Joshua uurivat pilku kannatama. Aeg-ajalt tundus nagu üritaks ta mind oma pika pilguga lahti riietuda... Võibolla oli see ainult mu kujutlusvõime vili, kuid tema pilgud rääkisid tema end eest.
"Oh-hoo, Kentucky!" kuulsin Owenit hüüdmas ja tõstsin pilgu. Samal ajal tõusis ka Joshua: "Kentucky!"
"Kentucky?" küsis Will mu kõrval.
"Eee, jah. Me hüüame teda lühemalt Kentiks," muigasin.
"Orginaalne," noogutas Will tunnustavalt: "Kentucky Windmill ja Summer Windmill... Päris lahe."
"Mtte ainult Summer."
Will vaatas mind üllatunult: "Ma arvasin, et see on kõik."
"Koolis jah. Aga... Kas sa tõesti ei tea siis?" imestasin.
"Nope. Ütle," käis ta mulle peale. Mind üllatas, et ta ei teadnud, mis mu teine nimi on. Kuigi koolis kutsuti mind samuti lihtsalt Summeriks.
"Elynn. Mu isapoolse vanaema nimi. Ta suri mõned kuud enne minu sündi."
Surm... Selle mainimine pani mu pea valutama. Loodetavasti ei pea ma varsti ühega kokku puutuma...
Will krimpsutas nina: "Kahju."
"Minul on ka kahju- mul on tema nimi, kuid ma ei tunne teda ju. Ma olen temast erinevaid lugusid kuulnud aga muud ei midagi."
Will märkas seda. Ta müksas mind kergelt: "Tee nüüd rõõmsam nägu. Sellise ilmaga ei tohiks kurb küll olla!"
Hakkasin naerma ning vaatasin oma venda, kes Joshua kõrval koha sisse võttis ja mulle kiire pilgu saatis.
"Aga miks me istume siis?" päris Joshua ja tõusis krapsakalt püsti. "Teeme ühe korraliku ragby-lahingu! Nõus? Noh, püsti-püsti..," käsutas ta ja liikus Briani poole: "Seda ikka oskad?"
Brian kehitas õlgu: "Piisavalt, et hakkama saada."
Joshua patsutas teda õlgadele: "Tore tüüp! To-re tüüp!" venitas ta ja püüdis kinni palli, mille Evan talle viskas.
Will ajas end minu kõrvalt püsti ja aitas siis ka mind jalule.
"Kas kõik mängivad?" küsis keegi.
Joshua hakkas naerma: "Loomulikult." Seejärel vaatas ta Lexi, kes talle agaralt noogutas ja siis liikus tema pilk mulle: "Sina Summer?"
"On mul valikut?" pärisin tuimalt vastu.
Ta irvitas mu vastuse peale ja hüüdis veel midagi, kuid lasin selle kõrvust mööda. Joshua ja Troy Gray seisid väljaku keskel vastamisi. Teised valmistusid ühte neist ründama ning mina ja Will seisime väljaku paremas osas. Me mõlemad olime ragby't koolis kehalise kasvatuse tundides mänginud, kuid praegu ei osanud me midagi peale hakata. Vähemalt mina ei osanud.
Will hakkas turtsatades naerma kui Joshua oli palli oma kätte võidelnud ja vastaste värava poole joosta üritas. Talle pani täiesti kogematta jala ette Evan ning kui Joshua end kirudes maast üles oli ajanud unustas ta palli sootuks. Ta viskas palli maha ja unustas, et mäng käib ning hakkas tigedalt Evanit sõimama. Kent märkas, et sellest sõnadelaviinist võib areneda kaklus ning läks Joshi maha rahustama.
"Äkki oleks parem kui me ei mängiks?" küsis ta ja ma tänasin teda mõtetes.
"Hea mõte," hüüdis Joshua ikka veel vihaselt. "Selliste tüüpidega ei kannatagi mängida, kes sohki teevad!"
Lootsin, et äkki Joshua otsustab oma kambajõmmidega lahkuda ning pidin rõõmust laua hüppama hakkama, kui nad auto poole sammuma hakkasid. Joshua kõndis kiirelt ees ja Owen, Troy Gray ja Brian järgnesid talle.
Mul oli kahju, et Brian lahkuma pidi, sest ta tundus üsna tore. Mulle oleks meeldinud temaga veel rääkida kuid ehk siis mõni teine kord.
"Tsau siis," lausus Brian minust möödudes.
"Kohtumiseni," vastasin talle. Will noogutas talle kergelt. Joshua oli istunud rooli taha ja käivitas auto. "Näeb veel!" hüüdis ta lahtisest aknast rohkem Kentile, kui meile ülejäänutele.
Loodetavasti mitte, mõtlesin muiates ja avastasin, et Lexie oli koos Evaniga meie selja taha ilmunud. Kent lonkis terassi poole.
"Oh, kui kahju..," vingus Lex ja saatis auto poole õhumusi.
Vaatasin teda üllatunult.
"No mida on!?" päris ta.
Tirisin ta Evanist ja Willist eemale, kui auto oli juba kaugel: "Mis sinu ja Troy Gray vahel toimub?"
Lexie hakkas naerma ja küsis siis minult kibeda muige saatel: "Mis sinu ja selle värdja vahel toimub?"
Hoidsin Lexi käsivarrest ikka veel kinni ja lasin selle kramplikult lahti, nii et ta taganes sammukese ja vaatas mind ootavalt. "Ütle sina ennem," käskis ta mürgiselt.
Mu vaikimine tegi aga asja hullemaks. Ta vaatas üle õla ja veendunud, et poisid ei tule meid segama, jätkas oma kibestunud monoloogi: "Midagi siis ikkagi toimub jah? Tõsiselt tüdruk, kuidas sa suudad sellise vastiku räpase ja haisva kodutuga läbi saada..? Ta on ju täielik rämps..."
Lexi silmad pildusid sädemeid ja ta ootas minu reaktsiooni. Ma kogusin end, üritasin end kontrollida... Üritasin jätta muljet, et tema sellised sõnad mind ei liiguta, kuid need sõnad tegid mulle haiget ja ma teadsin, et niisama ma seda asja ei saa ega või jätta.
"Ütled seda veel ühe korra?"
Lex turtsatas: "Veel üks kord? Oh, palun väga. Rõõmuga kordan! Ta on üks igavene räpane ja haisev
elukas... Inimrämps..."
Ja siis ma ei hoidnud end tagasi ja astusin pisikese sammu Lexile lähemale ja andsin talle tugeva kõrvakiilu. Lex haaras kiirelt oma põsest ja vaatas mind ning nägin, kuidas ta silmadesse tekkisid pisarad.
"Sa oled ikka täielik ..." pahvatas Lexie solvunult ja piisavalt valju, et poiste tähelepanu pälvida.
"Mis on... Mis sa tegid talle..?" tuli Will esimesena meie poole ja hakkas kohe Lexi küsimustega pommitama.
"Mina? Summer lõi mind!" kisas Lex.
Evan jõudis ka meie juurde: "Miks sa seda tegid?" päris ta minult.
Miks ma seda tegin? Ma teadsin väga hästi miks. Aga neile ma ei ütle mitte midagi.
"Kaduge siit ära..." sosistasin vaikselt.
"Summer," üritas Will midagi öelda, kuid ma ei tahtnud talle samuti haiget teha.
"Minge ära. Kohe. Saate aru!? Kohe! Ma ei taha teid enam näha!"
Lexie ja Evan pöördusid ning vaatasin neid käsikäes kaugenemas. Will seisatas minu ette.
Vaatasin talle silma.
"Asi oli selles poisis?"
Neelatasin.
"Olgu... Ega siis midagi. Nägemist.." lausus Will vaikselt ja pöördus.
Vaatasin kuidas ta Lexile ja Evanile järele jooksis.
Kahju, et ainuke, kellele ma selles olukorras loota saan on mu vend. Kahju, et mu parimad sõbrad mind mõista ei taha.

mhh, nii kurb.
esimeses reas viga - kõge, peaks olema kõige.
aga ikkagi super hea.
tahan uut :)

Oeh, jubedad sõbrad... oleks samas olukorras sama teinud, mis Summer. :)

Oh, ma loodan, et pärast Summeri lööki on tal nädal aega põsk sinine.
Kui Summeril ja Kentil on õigus selle suhtes miks nende isal relv on , on nende isa ikka täitsa ära pööranud.

Need osad jäid minu jaoks natukene lahjaks...
Ma loodan, et uued on paremad ja, et nad tulevad ruttu

Minu jaoks olid nee dosad ka lahjad, muide. Eriti ei meeldinud ja pea oli nii tühi, et ma ei suutnud midagi head ka välja mõelda.
31. ja 32 osaga on sama lugu. Ma pean vist mingi pausi tegema, sest mõtted tahavad mind lihtsalt ära tappa -.-

Super hea!
Uut.!

Aitähhhhh

See relva asi tundus vähe utoopiline. okei, ma saan põhjusest aru, aga raske uskuda, et mõni isa läheks lausa mõrva peale välja.

Ja Lex on veel nõmedam, kui enne. Aga mulle hakkas Will meeldima ja Kent käitub nii armsalt.

Uut.

Ma üritan õigemini üritasin asja ekstreemseks teha. Summeri isa niiöelda hoiatab Chadi, kuid saladuskatet kergitades võin öelda, et Summeri isa saab lõpuks ka aru, kui liiale ta läks jne.

Lex ongi bitch :) Will on selline keskmine ja Kent on mõnsa.

Uut ei saa

Miks uut ei saa?

Ma ei kirjuta seda :)