Loodan, et meeldib...
59. Leid Keerasin end uniselt küljele ja jäin poolunes lamama, selg akna poole. Ma üritasin vasaku käega Chadi järele kobada, kuid mu käsi ei tabanud teda. Ja siis ründasid mu pead igasugused jubedad mõtted, mis temaga juhtunud võis olla. Ma ei tulnud selle pealegi, et ta võib juba lahkunud olla. Ta ju ütles mulle, et kaob siit, kui päike tõuseb. Praeguseks oli päike juba üsna kõrgel. Aga ma lootsin, et ta vähemalt äratab mu, kui ära läheb, seega olin natuke pettunud.
Lükkasin end püsti, avasin silmad ja jäin irvakil akent vaatama.
Ma teadsin, et mingil määral oli see isegi hea, et Chad mind ei äratanud, sest ma poleks tahtnud lasta tal ära minna. Tal oli kergem minna, kui ma sügavalt magasin.
Tirisin topi, millega magasin üle pea ära ja tõusin. Seadsin sammud riidekapi poole ja õngitsesin sealt välja midagi sobivat, mida selga panna. Kui viskasin oma voodile kolm erivärvi toppi, märkasin, et voodipool, kus Chad maganud oli (kui ta ikka magas mu kõrval hommikuni) oli korda tehtud. Esialgu ei pannudki ma seda tähele. Ma ei taibanud seda vaadatagi. Padjad olid kohevad, tekkipüüris polnud mitte ühtegi kortsu... Jäi mulje nagu poleks mu kõrval kedagi olnud.
Naeratasin.
Kui haarasin riidepuult oma kulunud mustad lühiksed püksid ja neid seasamas kapi ees jalga hakkasin tirima, märkasin ilusat päikesekollast seelikut. Hetke mõelnud, tõmbasin püksid jalast ära ja asendasin need seelikuga. Panin punase ja rohelise topi kappi tagasi ning valge panin selga.
Seejärel läksin kööki.
Kent istus laua taga, sõi isukalt võileiba ja rüüpas kuuma teed peale. Ta vaatas mind hetke hindavalt ja naeratas kui uue suutäie võileivast hammustas.
Sammusin temast mööda: "Mida sa naerad?"
"Seelik," lausus ta matsutades ja tundsin tema pilku endal kui külmkapist midagi meelepärast otsisin. Pöördusin: "Mis siis? Mis ajast sind huvitab, mida ma kannan?"
"Ei huvitagi," pistis ta vastu ja meisterdas omale uue võileiva. Ta vaatas üle õla.
Ohkasin ja sukeldusin taas külmkapi sügavustesse.
Peagi leidsin banaanijogurti topsi ning otsustasin, et sellest saabki minu hommikusöök. Otsisin sahtlist lusika ja istusin laua taha, täpselt vastu Kenti. Kui ta üle laua mind rõõmsalt vaatas tekkis küll tunne, et ma viskan teda jogurtiga.
Ehk siis lõpetab ta ära.
Tundsin, et kõige parem on vaadata lusikatäite haaval tühjenevat jogurtitopsi, kui oma venda, kes vaatab mind nii nagu ma oleks mingi muuseumi eksponaat.
Mis sest, et Kent mu vend oli ja olime hakanud hästi läbisaama- sellised asjad käisid mulle tema puhul endiselt närvidele.
"Lõpeta ära," palusin monotoonselt, kui olin pilgu tõstnud ning märganud, et Kent hoidis teetassi ja võileiba lõuakõrgusel ja vahtis endiselt mind, samal ajal toitu mäludes.
Istusin endiselt laua taga edasi, kuid mõtteis pidasin plaani verandale sööma minna.
"OK," lausus Kent millegi üle rõõmustavalt ja ma lõin käega. Tõusin püsti, lükkasin tooli laua alla ja võtsin jogurtitopsi kui järsku jõudis mulle kohale, et Kent teab, et Chad öösel minu juures käis. Vaatasin hirmunult köögiukse poole.
"Sa ikkagi kuulasid, kui ma eile õhtul sinu toas käisin?" küsisin vaevukuuldavalt.
Kent noogutas.
"Ja ma tean, et ta öösel sinu juures käis."
"Kas ta ütles sulle?" pärisin kiirelt.
"Ma nägin teid."
"Kuidas?" küsisin.
Arvasin ja uskusin, et ta valetab. Ta ei saanud meid näha, kui magas...
Kent jõi teetassi tühjaks ja trummeldas sõrmedega lauale. Ta tõusis ja vaatas aknast välja, et veenduda, et ema või isa niipea majja ei tule. Aga õnneks tegelesid nad millegiga õues.
"Noh, üks mu sõber arvas, et eriti lahe on mind öösel välja kutsuda. Ma hakkasin vastu, kuid lõpuks jäin nõusse. Toppisin riided selga ja hiilisin aknakaudu välja. Tulin tagasi suht hilja ja kui nägin, et sinu toas alles tuli põleb, hiilisingi sinu akna taha ja nägin sind temaga koos."
Punastasin.
Mul oli piinlik mõelda, et Kent nägi mind koos Chadiga...
Mida ta näha võis?
"Ära põe, Summer, ma ei näinud midagi sellist, mille pärast sul häbi peaks olema." Kenti sõnu saatis ikkagi naeratus, mis minu jaoks tähendas, et ta nägi siiski midagi, mida ma oleks soovinud ta näinud poleks. "Issand, ära põe," kordas Kent ja hakkas naerma.
"Räägi, mida me siis tegime kui sa nägid?"
"Eks te ise teate paremini, mida te
tegite..," lai naeratus Kenti huulilt kadus. Ta tõsines ja joonistas näpuga lauale igasuguseid kujundeid. "Te lihtsalt magasite teineteise kaisus."
"Mis kell oli?"
"Kolme lähedal äkki?" kohmas kent ja tõstis pilgu: "Juba vaadates tundus, et sa hoidsid Chadist tugevalt kinni."
Hakkasin õnnelikult naerma: "Sa ei kujuta ette, kui hästi ma end tunnen, et ta siin tagasi on... Jah, ta on natuke... muutunud, kuid ta on siiski Chad."
Kent naeratas mulle vastu: "Ja mul on sinu pärast hea meel."
"Aitäh," andsin Kentile põsemusi ning märkasin kuidas ta punastas.
"Et siis jah... Olen siis jälle sinu teenistuses, vist?"
Noogutasin: "Üksi ma ei tule ju kõigega toime. Keegi peab mind ohjeldama."
Pistsin viimased lusikatäied jogurtit suhu ja viisin siis topsi kraanikausi juurde. Kent tõusis aeglaselt, pani teetassi kraanikaussi ning siis koristasime kähku laua ära.
Tõmbasin lapiga laua üle ja kui valmis sain, surusin niiske lapi Kenti kätte: "Ma lähen nüüd. Vaatan, kas leian Chadi üles... Kui teised mind otsima hakkavad, ütle, et ma läksin randa... Eks?"
"Eee.., jeps."
"Hiljem näeme," laususin üle õla ja lippasin majast välja. Seisatasin hetkeks verandal, et otsustada, kust on mul kõige targem Chadi otsimist alustada.
Oja?
Seal võib ta küll olla...
Vaatasin hetkeks, et ema-isa mind ei näeks ja jooksin siis metsatuka poole.
Peagi jõudsin kohta, kus me tavaliselt kokku juhtusime, kuid täna polnud seal jälgegi Chadist. Ma ei tahtnud kergelt alla anda ning otsustasin edasi minna. Sügavamale metsa, kus oli palju hämaram. Püsisin kogu aeg oja ääres, et mitte ära eksida, kuid aeg-ajalt tekkis suur kiusatus mõne suure künka otsa ronida, sest nii oleks mu läbikammitud ala suurem olnud. Üritasin end keelata ja astusin edasi. Lehe- ja oksasodi kiht muutus aina paksemaks ja paksemaks. Need olid niisked ja aegamööda tundsin, kuidas mul külm hakkas. Hõõrusin külmatunde peletamiseks oma käevarsi ning sammusin edasi. Ma olin juba ammu möödunud vanast sillast, kuid nüüd hakkasin mõtlema, et oleksin pidanud mööda seda teisele poole ojakallast minema ning tagasi kodu poole suunduma.
Aga nüüd ei tahtnud ma jonni jätta. tahtsin aina edasi minna, sest uskusin, et kuskil ma pean ju Chadiga kokku jooksma. Siin sünges sügavas metsas olid selleks kõige paremad tingimused.
Varsti märkasin enda ümber tihedat võsa, kust tundus võimatu läbi minna.
Mu sisetunne ütles, et mul ei tasu edasi minna, kuid ma lihtsalt pidin veenduma, et seal on raske liigelda. Sumasin läbi kõrge rohu ja hakkasin siis otsima kohta, kust võssa sissepõigata. Lükkasin kriipivad oksad eemale ja pidin peaaegu hüppama, et sealt vahest sisse mahtuda. Nähes, et maandumiskohas pole ruumiga just laiutada viskasin edasiminekumõtted peast.
Keerasin end ümber ja märkasin paar meetrit eespool madalamal rohul tumedat vingerdavat looma edasi roomamas.
Karjatasin.
Hirmunult taganesin sammu ning rohtu takerdudes kukkusin selili. Tundsin, kuidas mu alla jäävad oksad mu nahka valusalt kriipisid ja silmad täitusid hirmupisaratega.
Küll ma olin ikka rumal, et nii sügavasee metsa plätudega tulin... Kuidas ma võisin unustada, et siin võib kohata ka selliseid... elukaid?
Ajasid end värisedes püsti ja hakkasin jalgadega maad trampima, et see rästik kähku kaugele kaoks ning et ma minema saaks minna. Paari minuti pärast julgesin ma tagasi hakata minema.
Vahel peatusin ja trampisin jälle maad, et mõnd kutsumata külalist ei kohtaks ning kiirustasin edasi.
Peagi hajus mu hirm, kui sügaval metsas eristasin tuulekohinast rõõmsat linnulaulu. Rästikuga kohtumist jäi meenutama ainult õhetav valu ülaseljal. Üritasin käega selga katsuda, kuid andsin alla. Nagunii ei näe ma ju kus ja kui palju katki on.
Kuid midagi hakkas minus kripeldama, kui olin tagasi vana silla lähedale jõudnud. Pöörasin end ümber ja vaatasin metsa, lootes, et äkki Chad nägi mind kuskil või kuulis mu karjatust ja tuli mind otsima.
Järsku hakkasin tagasi tuldud teed pidi sammuma ning kaldusin sellest kõrvale. Ronisin mõne meetriste küngaste otsa ja üritasin teisele poole vaadata.
Esmalt rabas mind see vaade...
Hoidsin käega jämeda kuuse tüvest kinni ja vaatasin allapoole. See, mida nägin, oli nagu org... Astusin mõned sammud edasi ja imetlesin rohelist, paarimeetriste kaskedega kaetud madalikku. Teist kallast nähes taipasin, et olen kohas, kus mõned aastad tagasi toimusid rohked maalihked.
See koht siin oli kõige rohkem kannatada saanud. Mõlemal pool madalikku lõppes mets nagu pankrannik- järsult.
Kõndisin mööda künklikku maad kohani, mis nii väga kannatada polnud saanud ning jäin seisma, kui märkasin mõned meetrid oja poole maast kõrguvat toru, kust tõusis suitsu.
Neelatades seadsin sammud selle poole ja hakkasin midagi taipama.
Proovisin künkast ettevaatlikult alla saada ja märkasin mõni meeter eemal tihedaid metsikuid põõsaid.Lükkasin torkivad oksad eemale ja otsisin künkaseina.
Lõpuks seisisin paraja kõrgusega avause juures ning vaatasin seda üllatunult. Ma ei suutnud isegi uskuda mille ma just leidnud olin.
Pealkiri: Re: Need pisiasjad... 77/77 
2/5/2010, 12:29
