Palun...
70. ÕhkõrnTundsin palavat õhku oma naha vastas ning see mõjus mulle lämmatavalt. Nihutasin end kergelt ja tundsin siis midagi võõrast oma näol, mis sundis mind silmi avama. Ühtlase pimeduse asemel märkasin midagi veidralt kumamas ning see tundus mulle liiga lähedal olevat. veidralt lähedal... Vaatasin hirmunult kumavat kuju ja kobasin käega öölambi lüliti järele. Tuba täitus valgusega ning ma üritasin silmi lahti teha, kuid ere valgus oli silmadele veel valus.
"Anna mulle andeks..."
Tundsin, kuidas mu keha läbis mõnus surin, kui mahe hääl mu kõrvus kajas. Kuigi nüüd oli juba hea silmi avada ei teinud ma seda, kartes, et mu kaunis kujutlusvili on siis läinud.
Aga ei olnud.
Ta silitas õrnalt mu lõuajoont ja mulle tundus, et ta üritas olla väga ettevaatlik, kuna ta polnud minu reageeringus sugugi nii kindel kui varasematel juhtudel. Ma lihtsalt vaatasin teda ega suutnud mitte sõnakestki kuuldvale tuua. Üritasin noogutada ning Chad naeratas.
"See... ei ole... reaalne," sosistasin.
Poisi huultel mängles kerge naeratusevine: "On küll."
Raputasin pead.
"Tahad ma tõestan seda?"
"Mitte veel. Hiljem."
"Miks?" Chadi silmades peegeldus siiras pettumus.
"Hiljem on mul kergem leppida sellega, et see oli kõigest uni."
Chad naeratas: "Hea küll." Ta sõrmed liikusid mu lõualt kaelale. Sulgesin silmad. "Ma mõtlesin ja... leidsin, et käitusin natuke liiga... agressiivselt," arutles ta justkui omaette. "Annad mulle andeks?"
"Mhmhh," venitasin vastuseks.
"Mulle ei meeldinud, et sa ei lubanud mul end kaitsta, kuid hiljem hakkasin ma sinu sellisest otsusest aru saama. Kas ma eksin, kui ma pakun, et sa kaitsesid ka mind?"
Avasin silmad ja pöörasin pilgu Chadile: "Ei eksi. Palun... unustame nüüd selle."
Ma ei tahtnud aega raisata.
Ta naeris vaikselt: "Olgu. Mul pole rohkem midagi öelda. Tõestan nüüd, et sa ei näe und?" Ta hääl oli nii mahe ja lihtsalt pani end kuulama. Lõbus noot Chadi hääles ei jäänud mulle märkamatuks...
"Ei-ei..," tõstsin käe ja asetasin selle Chadi õlale: "Kas sa tahtsid ära minna?"
"Jah," lausus ta ausalt ja ohkas: "Aga ma ei suutnud."
"Mul on hea meel."
Chad naeris.
"Mu vanemad teavad sinust ja minust kõike," laususin ma muuseas ning seepeale jäi Chad mind vaatama: "Tõesti? Kuidas..?"
Ohkasin: "Kent osutus reeturiks."
Chad raputas kergelt pead ja tuli mulle lähemale. "Ma ei mõista."
"Ta valgustas neid tomunust.. See on nii keeruline, kuid..."
"Kuid?"
"Ma ei taha sellest rääkida."
Hoolimata sellest, et mu vanemad teadsid meist, oli mul hea olla. Ma ei kartnud enam vahelejäämist. Kui see juhtub, siis juhtub. Kui Chad on minuga on kõik hästi...
"Kui ma küsin sinult midagi, kas sa lubad, et vastad sellele ausalt?"
"See oleneb küsimusest," vastas Chad.
Ma tahtsin küsida, kas ta tõesti armastab mind nagu ta tol ööl ütles, kuid ma hakkasin pabistama, kuidas seda temalt küsida. "Luba, et sa ei hakka naerma."
Chad hoidis mujet tagasi, kui ma punastasin. Võtsin käe tema õlalt ja üritasin teda kergelt tõugata: "Chad..."
"Olgu," naeratas ta ja jäi mind siis tõsiselt vaatama: "Küsi ja ma vastan."
"Okei." Mõtlesin hetke. Lõin pilgu kõrvale, et seda endale kergemaks teha: "Mäletad, mida sa mulle ütlesid seal metsas? Kas sa... mõtlesid seda tõsiselt?" Võtsin juuksesalgu näppude vahele ja keerutasin seda.
"Ma ütlesin paljusid asju... Täpsusta."
Vaatasin Chadi silmadesse ja taipasin, et ta lihtsalt mängib minuga. Ta teadis suurepäraselt mida ma küsida tahtsin, kuid üritas jätta muljet nagu ei teaks. Lükkasin Chadi kõrvale ja ajasin end istukile.
"Summer?" küsis Chad peale pisikest pausi ja puudutas mind õlast. "Kas sa solvusid?"
Otsustasin, et ei ütle talle mitte üht sõnagi, kuid noogutasin ja katsin seejärel silmad kätega. Chad naeris vaikselt ja tõmbas mind uuesti pikali ning kummardus kergelt minu kohale: "Kas sa arvad, et ma oleksin siin, kui ma ei armastaks sind?"
"Ma ei tea ju," kehitasin õlgu.
"Sa tundusid mulle alati üsna nutikas, kuid kuidas sa seda ise ei taipa, et ma hoolin sinust väga?"
"Mul on väga elav kujutlusvõime ning ma usun endiselt, et sina oled üks selle vili," laususin kindlameelselt.
Chad liikus suuga mu kõrva juurde: "Mul on ka väga elav kujutlusvõime," sosistas ta ja naeratas siis. "Aga ma hoolin sinust isegi liiga palju, kui ma arvatagi oleks osanud."
Ta nägu liikus minu omale liiga lähedale ning ma arvasin, et ta suudleb mind kuid siis tundsin tema sõrmi, mis mu kaelal õrnalt edasi-tagasi liikusid, oma huultel.
"Meeletult," sosistas Chad. "Ma olen enda peale vihane, et ma end ei talitsenud ja sinu peale vihastasin. Ma tunnen kohustust sind kaitsta. Ma ei suudaks leppida teadmisega, et keegi sulle haiget teeb. See annab sama välja, kui mulle haiget tegemine. Ja teada, mida see Joshua sinult tahab, ajab mind lihtsalt marru."
Chad vaatas minust äraoleva pilguga mööda ja vaikis.
"Unustame nüüd nemad..," palusin teda jälle.
"Nõus. Ma tahan ka sinult midagi küsida. Kas võin?" Chad naeratas nii vastupandamatult, et ma suutsin vaid noogutada. Ma ei mõelnud hetkekski, et küsimus tuleb samast valdkonnast, mida mina puudutasin.
"Ee... loomulikult," vastasin kogeledes, kui Chadi käsi peatus mu näoküljel.
"Sa armastad mind."
Pilgutasin kiirelt silmi. See ei olnud küsimus.
See oli fakt, mis kergelt üle ta huulte libises. Tal ei olnud piinlik seda sõna välja öelda, kuid minul oli.
Rumal tüdruk... Chadi juuresolekul peaksin ma end ju hästi tundma, mitte punastama nagu...
"Eks ju?" tiris Chad mind mu mõtetest välja.
"Kas ma võin tule kustutada?" küsisin järsku ja Chad hakkas turtsatades naerma: "Oli see jah?"
"Ei."
Chad kergitas imestunult kulme: "No hea küll. Kustuta siis..."
Tuba täitus hämarusega.
"Miks see vajalik on?"
"Misasi?" küsisin taipamata, mida ta silmas pidas.
"Pimedus?"
"Sest siis olen ma julgem."
"Olgu," venitas Chad mõtsiklevalt.
Chadi nägu oli täpselt minu kohal ning ta ootas, millal ma tema faktile kinnituse andsin.
"Mhmhh," mõmisesin aralt. Seepeale tahtsin ennast lüüa. Ma olin nii arg, kuigi mul polnud vaja ju Chadi ees piinlikust tunda. Jutt käis minust ja temast ning käes oli hetk, mil me mõlemad ausalt üles tunnistasime, mida me tunneme... "Jah, ma armastan sind."
"Aitäh," sosistas Chad mu huulte vastas ja suudles mind õrnalt, kuid ma ei suutnud end nii palju kokku võtta, et sellele vastata. Kui ta lõpetas, tõmbasin suure sõõmu õhku sisse ja ohkasin: "See ei olegi uni?"
"Lõpuks ometi said aru," naeris Chad ja suudles mind uuesti. "Rahune," lausus ta ja pühkis sõrmega mu põselt pisara. Ma ei pannud tähelegi, millal see põsele veeres. "Sa oled pinges."
"Ma olen õnnelik," laususin ja hakkasin naerma: "Ma arvasin, et ma ei näe sind mitte kunagi..."
"Ma ei lahku ilma hüvastijätupeota."
"Ma loodan, et see ei ole hüvastijätt?"
"Loomulikult mitte," vastas Chad. "Ma ei suuda sinust eemal olla, Summer."
"Väga hea," naeratasin vastuseks ja sirutasin käed Chadi kaela ümber, et teda kõvasti kallistada.
Pealkiri: Re: Need pisiasjad... 77/77 
20/6/2010, 17:47
Aga kõigepealt tuleb prügikast endale saada... Ma enda raha ei raatsi sellisele asjale kulutada - pmst võib ka ju paar korda päevas väikest prügikasti tühjendada, kuigi see on tüütu (ma tekitan jõle palju prügi) - aga sünnipäevakingiks on OK saada. Kuigi mulle vaadati väga imelikult otsa. 
