Need pisiasjad... 77/77

Mina olen tuhkblond. ja mu juuksed aina tumenevad.

Sille, ma pole sind ikka päris ammu näinud küll, jah.

Mulle ütlesid sõbrad sama asja... Aga mulle täitsa meeldis kohuke olla. Tglt ma hea meelega ikka värviks, aga mul hakkas juustest kahju.

Kaks ja pool nädalat! Pole ammu ju.

On.

Oh, ma pole teid mitte kunagi näinud *paneb teemasse ja on õnnelik x)*

Aga kui ma vöärvin siis ajutise värviga. Mitte püsikaga

Tääh.
Seda ma küll ei tahtnud, et teil imelik lugeda oleks. That I would call failing.

Mul küll imelik pold. Ju ma olen ise siis piisavalt imelik.

Eii, eii. Heas mõttes imelik ;D

Oh jumal...mina olen värvinud juukseid ikka küll,olin esimene kes värvis klassis,tooniva punase värviga juba kolmandas. Siis olen teinud nii oranze kui blonde triipe,värvinud tumepunaseks ja lillaks. Pruuni juuksevärviga olen heledamatele laikudle põikitriipe ka teinud,mingi 2 nädalat tagasi,neid väga näha ei ole,aga kui spetsiaalselt vaadata siis on näha küll. Ma vist olen veel värvinud,aga hetkel ei meenu. Kui neid pruune triipe mitte arvestada,siis pole enda kohta päris ammu värvinud (mingi aasta juba) üritan juustele puhkust anda ja loomulikku tooni saada,sest mul hetkel üldine värv pruun,aga heledamaid kohti,mäned salgud allpool ka näiteks ploomilillad ja blondid,muidu millalgi tulevikus tahaks selle hullumeelse teo ära teha ja juuksed blondiks värvida,tahaks ka tunda,kuidas siis blond olla on. Mul juuste loomulik toon praegu heledam,kui vanasti,võib olla värvi ise pärast,varem mul olid ikka tumepruunid juuksed,praegu sellised kastanivärvi. Tahaks varsti heledamaks toonida ja vist otsi türkiissiniseks,millalgi võiks terve pea ka siniseks/roheliseks värvida. Siis võiks tumedad triibud olla,siis oleks nagu Electra.

Haha. Electra. ^^

Ma värvisin teises klassis leekivpunaseks. Suht äge oli. Ma sain alles aastaid hiljem aru, miks õpetaja sel päeval pikalt-laialt juuste värvimise kahjulikkusest rääkis. xD

Ma värvisin kord mahakuluvaga pruuniks... Jaaa.... lõpetasin pool aastat roostes olemisega. Kuni lõpuks juuksuri juurde läksin. Siis ta ka veel ahastas sada aastat ja pidime mitu korda värvima, et see asi sealt alt ei kumaks ka. Õudukas.

Ja teemasse: UUUUUT!
(Ja sa tõstsid meis esile emotsioone, Audrey, järelikult oskad kirjutada. )

Minu esimene värvimine oli õnneks väga feil. Mulle üldse punast värvi juuksed ei meeldi ja emme proovis mulle punaseid salke teha. Midagi ei jäänud peale. ;D Millalgi oli mul terve pea blonde triipe täis ja ma olin nagu sebra. Üsna õudne oli. Siis mul värviti alt pruuniks ja peale tehti paar heledat triipu. See oli ilus. Mul on olnud tukk roosasid salke täis. Üldse ei meeldinud. Nüüd on mul alt pruunid, pealt loomulik (ehk mingi tuhm pruun, kergelt kartul) ja ühe külje peal on roosad ja lilla salk. Meeldib. (: Tegelt ma tahtsin siniseid salka roosade ja lilla asemel.

Aga, uut, aitäh. :)

Griffu: OK, imelik...

LittleStar: OK.

Emma: Ma olin ka oma klassis esimene, kes juukseid värvis. Aasta oli siis 2001. käisin teises klassis. Tegin blondidele juustele tumedad salgud sisse. Siis üks tüdruk, klassiõde, kes kogu aeg kade oli, tuli järgmisel päeval samuti tumedate salkudega kooli. Siis kunagi, kui ma käisin neljandas klassis... Peale seda suvel vist... Värvisin juuksed punaseks. Aga see värv sobis mulle isegi (Mul polegi kõik meeles enam) AGA kõige suurem muutus oli loomulikult siis kui ma helepruunid juuksed blondeerisin (7. klass). Samal päeval ristis üks klassivend mind Cappy'ga ära, which means ta valas mu sellega üle: "Meil on klassis uus blondiin!" x) Hah, head ajad...
Ja sellest ajast saadik polegi nagu kõiki juukseid värvinud. Mõistus on pähe tulnud. Hoolitsen oma juuste eest. Ei kahjusta neid :) Aga kui ma ema juukseid värvin (love to do that) tumepruuniks/mustaks, siis ülejäänud värv läheb alati minu alumistele juustele. Siis hiljem on selline mõnus.
Kui palju juukseid värvida siis see teeb tegelikult juustele väga palju kahju. Näiteks mu kallis vaenlane on oma juuksed nii tuksi keeranud, sest vahetas juuksevärvi ligi neli korda 2 nädala jooksul (kõik vaid selleks et minu värvi kätte saada, which is unbelieveable...). Praegu on ta juuksed nii halva väljanägemisega, et ma tema asemel lõikaks juuksed lühikeseks ja annaks aega juustele toibuda.
See, et ma pole nagu eriti oma juukseid piinanud, on praeguseks hetkeks mulle taganud vähemalt terved juuksed Otsad olid vahepeal katki ikka aga praegu kasutan Syossi shampooni ja katkiseid otsi ei ole. Syoss on nagu nii-nii hea, soooooooooovitan!!!
Aga jah, kui värvin siis ajutisega. Ja raudselt tumedamaks

nasicc: Tore, kui ma seda teha suutsin. Ma suutsin end täna muide nutma kirjutada. Thank god, I was home alone...

Griffu (jälle ): Minul on praegu üldiselt kuldpruun. Nagu lakitud puit vms. Alt on natsa tumedamad.

Ma tean, et topeltpost aga nojah...

Ma tahtsin muidu öelda, et mul tuleb nüüd jälle selline paus sisse. Kogun mõtteid jne. + samas pole üldse aega ega õiget tuju kirjutada. Ma ei hakka end ka sundima. Mul pole hetkel aimugi kaua aega mul läheb kuni kirjutamistuju tagasi tuleb, kuid küll see ükskord tuleb... Hullult kaua te ootama ei pea.

Kas sul 71 mitte valmis pold...?

On küll aga ma tahaks nüüd ühe jutiga kõik valmis saada. (Suhteliselt ajuvaba soov, kuid siiski... )

Aga ma arvan, et kui ma mälupulga jälle kätte saan, vaatan osa üle ja panen siia üles...

Ohjummal küll. Mul on seda tegelikult isegi naljakas tunnistada aga ma lihtsalt viskan aeg-ajalt oma mälupulga ehetekarpi/kasti (mul see üsna suur) ja üritan unustada, et selline vidin mul olemas on. Sest mul on komme kõik otse mälukale kirjutada ja salvestada ja... *jälle hakkan lobisema*
Mnjah, mul on kopp ees (NP'st). AUSALT. Ma EI valeta. Võib-olla on mingi hetkeline masekas, kuid siiski.
Ma vajan sokolaadi. Tõsiselt.
*kas keegi seda ülemist teksti muidu loeb ka?*
EDIT: Ma olen nüüd brünett muide :) *jätkab juuksevärvimise teemat*


71. Omadus

"Summer, kas sa magad?" küsis Chad vaikselt ning pehmendas oma käte haaret. Ta oli mind üle veerand tunni kaisus hoidnud ja me kumbgi polnud selle hetkeni mitte ühtegi sõna lausunud.
"Ei," vastasin napilt ja keerasin end teisele küljele. Surusin pea vastu Chadi õlga.
"Ütle, miks ma sulle meeldin?" küsis ta peagi ja ma tõstsin pilgu, et Chadi nägu vaadata. Tänu hämarusele ma muidugi ei näinud, milline ta pilk oli, kui ta selle küsimuse mulle esitas. Mul oli täpselt selline tunne nagu oleksin ma peaga vastu kiviseina jooksnud. Mul polnud aimugi, mida ma Chadile vastama pean.
"Mismõttes?" küsisin juhmilt ja kuulsin Chadi vaikset naeru: "Mis sulle minus meeldib?"
"Aa," pomisesin ja toetasin pea padjale.
"See tegelikult ongi minu küsimus. Ma tõesti tahan teada, miks ma sulle meeldin."
"Sa meeldid mulle sellisena, kes sa oled."
"Kõigest?" imestas Chad: "Miks ma arvan, et sa jätad mõned asjad rääkimata?"
"Aga ütle siis sina ka..," alustasin nõudlikult.
"Olgu," lausus Chad ja kattis käega mu suu: "Ma teen seda sellepärast, et sa ei saaks mulle vastu vaidlema hakata."
Üritasin protesti märgiks talle midagi vastu pomiseda, kuid midagi peale ühtlase mõmina kuuldavale ei tulnud.
"Alustad ikkagi ise?" küsis Chad ja võttis käe mu suult ära.
"Okei," ohkasin ja jäin toalage vahtima: "Tead, ma olen idioot."
"Ei ole."
"Sa veendud selles, kui kuuled, mis mul öelda on ja sa hakkad naerma."
"No kuule..," venitas Chad lõbusalt. "Olgu need põhjused nii ajuvabad, kui need on, ma tahan neid siiski kuulda." Chad toetas pea käele ja jäi mind ootavalt vaatama.
"Ise tead," kehitasin õlgu ja võtsin jälle sõrmede vahele juuksesalgu, et seda närviliselt siluda. "Mulle meeldib sinu hääl, mulle meeldib sinu naer, mulle meeldib sinus iga pisiasi. Mulle meeldib, kuidas sa ilmud just neil hetkedel välja, kui ma sind kõige vähem oodata oskan, nagu nüüd... Mulle meeldib ja ma olen selle eest väga tänulik, et sa mind kaitsed. Ma tean, et ma olen loll ja ei lase sul vahel seda teha, kuid mulle meeldib, et sa seda teed."
"Peaksin su siis nende kiskjate kätte jätma ja ise karjudes minema jooksma? Mitte iialgi," lausus Chad ja sasis käega mu juukseid.
Naeratasin.
"Ja mulle meeldib see pilk, kuidas sa mind vaatad..."
"Kuidas ma sind vaatan?" uuris Chad.
"Su silmad on kuidagi nii... läbitungivad. Sa nagu... vaatad ainult mind, nägematta asju minu ümber. Mulle tundub nii..," proovisin talle selgitada.
Olime mõlemad mõnda aega tasa ning tundsin, kuidas vaikimine mind piinama hakkas. Mulle ei meeldinud see tunne.
"Nüüd on minu kord."
"Õigus," nentisin kergendatult ja jäin ootama. Kaua ei pidanud ma seda tegema.
"Mulle meeldib sinu iseloom ja see, et sa oled selline nagu sa oled, Summer."
Ma vist vajusin sel hetkel näost ära, sest mulle tundus, et ma tegin end Chadi ees tõeliseks idioodiks. Tema lahendas olukorra palju lihtsamini.
"Oh, okei."
"Oh, okei," kordas Chad lõbustatult ja ajas end keset voodit rätsepaistesse.
Sirutasin käe öölambi järele ning tuba täitus taas mõnusa valgusega. Sättisin padja püstisemalt, et mul oleks mugav istuda ja parem Chadi näha.
Tõsise ilme järgi, mis oli akna poole pööratud, järeldasin, et ta oli sukeldunud oma mõtetesse ning oletasin, et mul on targem teda mitte segada. Minu õnneks pööras ta oma tähelepanu peagi minule ja naeratas: "Vabandust."
"Pole midagi. Mille peale sa mõtlesid?"
"Täiusliku vabaduse peale," vastas Chad kiirelt.
Täiuslik vabadus...
Ka mina olin sellest unistanud.
Ideaalses maailmas, kus keegi minu üle võimu ei omaks, oleksin ma Chadiga koos ja kaoks siit nii kaugele kui vähegi võimalik oleks. Et ka Chad sellest mõtleb, andis minu kujutlusvõimele ainult hoogu.
Nii hea oleks siit kaduda. Jätaks seljataha absoluutselt kõik. Kaugel siit ei saaks keegi mind ja Chadi takistada. Seal, kuhu meie läheksime, ei oleks ligiduses mu vanemaid ja sõpru, kes heidaksid pidevalt ette, et see, mida teen, on vale. Seal ei oleks reetureid...
Neelatasin.
"Chad?"
"Jah?"
"Lähme siit ära, palun!"
Chad kortsutas laupa: "Mida?" Ta tuli mulle uuesti lähemale.
"Palun, Chad?" anusin teda vaikselt. "Meil ei ole mõtet siia jääda, kui me tahame olla koos. Nad ei luba seda nagunii...Lähme! Kohe."
"Summer, oota nüüd natuke," üritas Chad mind end kuulama panna. "Kui me põgeneme teeb see asjad ainult keerulisemaks."
Raputasin eitavalt pead, mille peale Chad sügavalt ohkas. "Nad ei leiaks meid nagunii..."
"Ei leiaks? Kas sa oled unustanud ametivõimud, nagu näiteks politsei?"
"Kui me hääletame ja jõuame nii siit kaugele pole asi enam üldse lootusetu ju?"
Chad naeris vaikselt. "Summer, see võib sinu meelest ideaalne plaan olla, kuid kas sa mõistad, et mind süüdistataks sinu röövimises. Su isa..."
"Mu isa saaks aru, et ma tõepoolest hoolin sinust," laususin kiirelt. "Ja kui ma tulen sinuga vabatahtlikult kaasa ei ole see rööv."
"Jumal küll, Summer. Kuula mind..," sosistas Chad ja võttis mu näo oma käte vahele. Ta vaatas mulle sügavale silma. Tahtsin uuesti millegiga lagedale tulla, kuid Chad vaigistas mind kiirelt: "Shhh."
"Ei, Chad!" sisistasin nutuselt.
"Summer," lausus Chad talitsetult. Ma pomisesin talle vastu midagi täiesti arusaamatut, et takistada tal öelda midagi, mida ma kuulda ei taha. "Summer, kuula mind ometi!" käskis Chad rangelt ja jäin vait. Tundsin enda käitumise pärast häbi ja langetasin pea.
"Ma... Ma läheks tõesti sinuga siit ära, kuid sa pead minust aru saama, et ma ei või seda teha." Tõstsin pilgu ja võtsin Chadi parema käe oma käte vahele. "Ütle miks?" paluin teda sosinal.
"Kas sa arvad tõesti, et asjad muutuksid paremaks? Need läheks hoopis hullemaks. Mõtle oma isa peale, ema... Kenti. Mis su sõpradest saaks?"
Naeratasin kibedalt: "Noh, sõpru mul enam eriti palju pole. Perega on mu suhted tuksis tänu Kenti ülestunnistusele. Pole midagi, mis mind siia sunniks jääma."
Chad raputas vaikides pead: "Kogu austuse nimel, mis mul sinu isa ees on, ei või ma seda teha."
"Sa teed nalja..."
Jälle pearaputus.
"Pärast kõike sa... austad mu isa!? Kas sa oled segane?" Lasin Chadi käe lahti ja tõusin. Sammusin akna juurde.
"Ma olen ju terve? See on vist kõige tähtsam?"
"On küll aga... ikkagi..," pomisesin Chadile vastu.
Ma tundsin end nii abitult. Nii palju oli toimunud ja nii palju pidi veel juhtuma. Mul oli Chadile nii palju asju veel öelda, kuid tema juuresoleku tõttu polnud mul nende peale mõtlemiseks aega. Siis oli tähtis muu.
Chad tõusis ja seisis minu ette. Ta asetas oma käed minu õlgadele ja naeratas leebelt.
"Ma tahan siit ära minna," tunnistasin Chadile. Ma ei tahtnud olla kohas, kus oli nii palju kurjust tegelikutl väga hea inimese vastu. See oli valusalt ebaõiglane. Ja kõige valusam oli just see, et mul puudus pere tugi. Olin üksi, kuid vähemalt oli mul Chad, kellest kõik teised tahtsid lahti saada.
"Küll kõik korda saab," lubas ta.
Üritasin öeldu kõrvust mööda lasta, sest sellistesse lubadustesse mul usku enam polnud. Küll kõik korda saab on sõnad, millega inimesed lepivad reaalsusega, ilma, et võitleks. Aga ilma võitluseta ei tohiks keegi alla anda.
Sirutasin käed ümber Chadi kaela ja tõmbasin ta tugevalt enda vastu.

*ohkab*
Mina loen ülemist teksti!
Ja ma olen mõnes valguses punapea. Muidu on kõik endistviisi.
Ja osa oli... Chad pold üldse romantiline. Ütles, et kõik Summeris. Mis kõik?!
Prsh.
Aga ootan uut.
Nägin, et sa millegi uuega ka lagedale tulnud... oh sind.

Mina loen ka ülemist teksti.
Ja seda oli osas ka tunda, et sul kopp ees. Miskit oli nagu puudu.
Aga ma tahan endiselt uut.
*Tirib Audrey'lt kopa eest ära*

nasicc: väga hea
Chad lihtsalt... *raputab pead* Juhtub.
Need on need mõtted, mis mind ründavad ja ei anna mulle rahu. Pean need kirja panema. Vaata, et sa ikka istud, kui sa järgmist lauset loed.
Ma kirjutan hetkel näiteks ühe õuduka ja veel ühe lovestoori esimesi osasid. Ma ei tea, kas need siia ka tulevad aga aeg-ajalt oleks üsna OK zanrit vahetada Aga ma siiski üritan end pühendada neile juttudele, mis siin üleval on... Muidu ma lähen hulluks ju.

Griffu: Mulle vahel hakkas tunduma, et keegi eriti ei loe Nüüd ma vähemalt tean :) Ja ma tean väga hästi, mis puudu on- HING.

Ma nüüd ei teagi, kuidas ja millal te uue saate, sest ma tahaks nüüd (varsti) võib-olla tõesti aja maha võtta ja rahulikult pühendada end kirjutamisele ning mõne jutu ka valmis saada... Hetkel on see kõigest mõte. Ma pole veel kindel, et asjad nii lähevad
Lihtsalt niiiii mõnus oleks kui osad on ette ära kirjutatud ja siis saan neid rahulikult siia lisada.

Miks ma istuma pidin? XD

Sest mul on nagu mitu poolikut juttu hetkel ja ma hakkasin nüüd põhimõtteliselt korraga kolme erinevat juttu kirjutama Sellepärast.

Homme (ma vähemalt püüan) paar uut osa siia panna...

Ma olen täna lahke.


72. Tuuled

Chad vabastas end mõne minuti pärast minu haardest ja suudles mind kiirelt põsele: "Ma pean minema."
"Ei, Chad. Jää veel, natukeseks?" anusin vaikselt. "Palun, palun?"
"Anna andeks, ma tõesti pean minema."
Langetasin pea mõistes, et tal oli õigus.
Loomulikult pidi ta ära minema enne kui õues valgeks läheb. Selliste kohtumiste juures vihkasingi kõige rohkem seda, kui Chad lahkuma pidi, sest see oli minu jaoks lihtsalt nii raske.
Vaatasin, kuidas Chad akna avas ja välja ronis. Tuppa sisse vuhisev tuul pani mind õlgu väristama, kuid ma katsusin jahedust ignoreerida.
"Nii tuuline ja sajab ka," lausus Chad ja hõõrus oma käsivarsi.
"Lubatigi vist tormi jälle," vastasin akna juurde astudes. Üldiselt polnud mul tormi vastu midagi. Saangi olla oma toas ja tegeleda asjadega, mis mulle meelt mööda on.
Nõjatusin Chadi poole.
"Eks ma parem kiirustan siis, et õigel ajal varju jõuda, enne kui asi päris hulluks läheb."
"Aga ole ettevaatlik, eks?"
Chad naeratas: "Loomulikult, et olen. Sa ei pea selle pärast üldse muretsema." Ta nõjatus minu poole ja suudles mind õrnalt laubale: "Ma armastan sind. Pea seda meeles, eks?"
"Ma armastan sind ka," sosistasin värisedes ja üritasin naeratada.
Chad noogutas ja keeras end vuhinal ümber, kuid täpselt sel hetkel taipasin küsida, mil teda jälle näen.
"Homme öösel," lubas poiss, naeratas siis armsalt ja viipas ning hakkas siis majast eemale jooksma. Tõmbasin akna kinni ja saatsin teda pilguga nii kaua kuni teda nägin. Vihmapiiskadega kaetud aknaklaas tegi selle mulle muidugi raskemaks aga ma üritasin hakkama saada.
Chad ei olnud veel väga kaugel kui ta ümber pöördus ja maja poole vaatas. Naeratades joonistasin sõrmega õhku suure südame, lootes, et Chad mõistis, mis kujundi ma joonistasin ning lehvitasin talle. Poiss viipas mulle uuesti ning keeras siis majale selja ning võttis seejärel suuna metsatuka poole.
Vilkuv öölamp äratas mind mõtisklustest, millesse ma olin langenud. Pugesin voodisse ja tirisin omale teki ümber, et sooja saada ning toetasin siis pea padjale. Sulgesin silmad, et mõelda, kuid tuule vaikne ulgumine ei teinud asja just väga lihtsaks. See oli täpselt selline hetk, mil ma vajasin täielikku vaikust, et keskenduda. Jäädvustada kõik ilus oma mällu, et seda hiljem detailselt meenutada.
Tegin silmad lahti ja sirutasin käe öölambi lüliti järele. Tuli oli juba mitu korda vilkunud. Vajutasin lülitile ja tuba mattus hämarusse ning mul läks natuke aega, et silmad harjuksid.
Väljas ei olnudki tegelikult nii pime, kui esialgu tundus olevat ning seetõttu sundusin ma end magama jääma. Soovisin, et algav päev mööduks kiiresti ja ma jälle Chadi näeks.
Kui ma hommikul silmad avasin ja end püsti olin ajanud, tammusin akna juurde, et õue vaadata. Ahhetasin. Vihma oli nii palju sadanud, et maapind oli paari sentimeetrise veekihi all. Maa lihtsalt ei suutnud seda vett endasse imeda.
Kuna ilm ja ka maja olid mõlemad jahedad, otsisin kapist välja suure lotaka kampsuni ja tõmbasin selle nendele riietele, millega magasin, peale, sest eile õhtul ei viitnud ma endale ööriideid selga tirida ning pugesin nendesamade riietega, millega terve päev ringi rändasin, voodisse.
Seejärel seadsin sammud köögi poole, kus ma juba aimasin ette, et istuvad ema, isa ja Kent. Tormist hoolimata oli vool endiselt alles ning aurav kohvikann keset lauda mõjus tõelise virgutajana.
"Tere hommikust," laususin ma väga ametlikul toonil, kuid keegi ei vastanud. Vaid Kent heitis mulle kiire üleõla pilgu, kui ma külmkapi juurest sokolaadihelveste karbiga laua juurde naasesin.
Istusin oma kohale ja valasin helvestekarbist otse lauale pisikese kuhja helbeid ning valasin kruusi kuuma kohvi. Hakkasin siis helbeid ükshaaval suhu pistma ning tõmbasin siis jalad ka toolile, lootes, et nii hakkab natuke soojem.
"Kuidas magasid?" küsis isa talitsetult ja ma olin üllatunud, et ta minuga üleüldse rääkima hakkas.
"Hästi," vastasin kiirelt ja lühidalt ning nägin oma vennale pilku heites kuidas tema pilk, mis tundus mind jälgivat, teda vaadates otsekohe kellale rändas. Minu meelest oli see kahtlane ja üritasin Kenti rohkem jälgida. Ta tundus närviline, kuigi mulle jäi arusaamatuks, mis tema närvilist olekut põhjustas. Ta oleks pidanud ju väga rahul olema, nüüd, kui suutis mind nii alatult reeta.
"Kenake torm, eks ole? Raadiost öeldi, et see on orkaan, mis meist mööda läheb kui siiski näitab ka siin oma jõudu."
Kergitasin kulmu. Ta rääkis seda mulle?
"Praegu on veel üsna rahulik," lausus Kent ja tõstis kohvikruusi huuletele. Isa ja ema tõusid laua tagant püsti ning hakkasid kumbki oma asjadega tegelema. Jäime kööki kahekesi ning otsekohe kasutas Kent seda võimalust ära. "Kus su telefon on?" küsis ta sosisnal.
Plaanisin temast esialgu mitte välja teha, kuid allaandes vastasin siiski, et mu telefon on öökapi peal.
Kent noogutas ja tiris siis taskust oma telefoni välja ja hakkas kiirelt sõnumit toksima. Kui ta lõpetas tõstis ta kiirelt pilgu ja lausus lihtsalt "Sa pead seda teadma". Ajasin end peagi püsti ja läksin oma tuppa, et sõnumit lugeda. Muidugi oleks võinud Kent mulle seda ka sealsamas köögis öelda, kuid järelikult soovis ta asja põnevamaks muuta. Potsatasin voodiäärele istuma ja lugesin sõnumi mitu korda läbi.
"Isa tahab Chadiga rääkida. Ta läheb teda tema pelgupaika otsima. Minu pärast teab ta kus see asub ja ma arvan, et suure tõenäosusega leiab ta sealt Chadi."
Oigasin.
See ei ole hea.
See oleks täiesti kohutav...
Kui just isa ei otsusta Chadiga vaherahu sõlmida. Ehk paps mõistis, et Chad on mulle väga oluline ja annab Chadile võimaluse minuga koos olla? Äkki ta mõistis, et Chad pole see, kelleks teda kõik tembeldavad?
Kas kõik saab siiski korda?
Naeratades peitsin mobiili patjade alla ning lootsin, et just nii kõik lähebki.

73. Jaht

Mulle tundus nagu oleksin ma jälle väike ja ootaksin kannatamatult jõuluvana, keda ei tule ega tule. Ja kui lõpuks tuli, lõin araks ega julgenud talle isegi luuletust ette lugeda.
Täpselt sama juhtus sel õhtul.
Terve päev venis nii vastikult ja kui õhtupoole vool ka ära läks, liikus aeg veelgi aeglasemalt edasi. Kuulasin oma toas mp3-e ja sirvisin voodil lebades paksu juturaamatut, et oma lemmikumaid kohti üle lugeda. Varsti heitsin kiire pilgu kellale ja hetkeks unustasin ma hingamise- kümme läbi?
Kuidas kell juba nii palju oli?
Viskasin raamatu lohakalt riiulisse ja tirisin kuularid peast ning jätsin mp3 voodile. Mul hakkas nüüd kiire ning ma ei hakanud üle kontrollima, kas ma ikka lülitasin selle välja või mitte. See polegi nii tähtis.
Lippasin toast välja ning läksin Kenti toa ukse juurde. Koputasin kiirelt ja pistsin pea sisse. Mulle tundus nagu oleks ta juba voodis ja see ajas mind närvi- ta ju lubas mind aidata.
Olime kokku leppinud, et jälitame isa, kui ta otsustakbi Chadi otsima minna ning hoiame asjadel silma peal, et vältida seda, mida mina kõige rohkem kartsin.
"Kent?" küsisin vaikselt ja hiilisin voodi juurde. Kergitasin veidi tekki, kuid vennast polnud jälgegi. Sassis tekk jättis mulle pimedas toas mulje nagu oleks ta seal.
"Neetud," sisistasin ja tõmbasin ukse enda järelt kinni. Kiirustasin elutuppa, kus põlesid mitmed küünlad ning isa marssis toas lõuga hõõrudes ringi. Akna juures peatus ta ning vaatas minu poole, kuid ei lausunud sõnakestki.
Edasi läksin kööki.
Laual põles lühike jäme küünal ning Kent vaatas seda, pea paremale käele toetatud. Ta tõstis vasaku käe ja liigutas seda täpselt leegi kohal. Leek väreles veidi ning Kent võttis käe ära, kui mind märkas.
"Ma otsisin sind," laususin vaikselt. Mul oli Kentiga veider rääkida, sest noh... ta oli mu reetnud ning ma ei suutnud teda tõsiselt võtta ka selles olukorras, millega me peagi pidime silmitsi seisma.
"Kuhu mul hetkel ikka minna on," vastas Kent ja toetas end siis vastu tooli seljatuge: "Isa on kus?"
"Elutoas."
Siis kuulsime mõlemad vaikset sahinat ja hetk hiljem kuulsime mõlemad matsu, mis tähendas, et keegi oli just õue läinud.
"Enam ei ole," lausus Kent ja ajas end kiirelt püsti: "Kurat, ma arvasin, et..."
"Mida?" lükkasin tooli laua alla ja järgnesin Kentile kui ta oma toa poole sörkis.
"Et ta ootab veel."
"Mida ta veel ootama oleks pidanud?" päirisin ja vaatasin kuidas Kent pikki pükse ja pusa selga pani. Seejärel hakkas ta kilejopet otsima.
"Õues on täielik põrgu lahti. Ma imestan, et ta ei oota saju hõrenemist ja läheb praegu..."
"Järelikult kardab ta aega kaotada," pomisesin ja ja jälgisin Kenti vihmajope otsinguid. Lõpuks sai ta selle kätte ja tõmbas selga ning vaatas siis mind: "Sa ei tule?"
"Tulen."
"Mine pane midagi asjalikumat selga," soovitas Kent kiirelt ja tuiskas minust mööda, esikusse. Järgnesin talle ja tõmbasin esikunagist endale sinise kilejope selga ning läksime õue.
Isal oli umbes kaheminutiline edumaa, kuid minu meelest rääkis meie kasuks see, et me teadsime palju paremini, kus lõpp-peatus asub. Üritasin end positiivselt häälestada. Sisestasin endale, et kõik läheb hästi, kuid see torm hirmutas mind rohkem kui ma uskunud oleksin. Mu botased olid metsatuka juurde jõudes läbimärjad ja mul ei olnud enam üldse hea olla. Tuul oli ka nii tugev, et aeg-ajalt lõi see mu hinge kinni.
"Summer, liigu," käskis Kent ja sammus kiirelt edasi.
"Ma ei jõua," vastasin nõrgalt ning Kent tuli minu juurde: "Võta end kokku."
"Ma tõesti ei jõua," sosistasin ja pühkisin käega näolt veepiisku. Kent seisis jalalt jalale tammudes minu ees ning vaatas siis silla poole ja jälle mind. Ma teadsin, et ma kulutan aega, kuid ma olin tõesti murdumas.
Torm oli liiga karm. Vähemalt minu jaoks.
Kent kummardus minu poole, et ma kuuleksin, mida ta mulle ütleb.
"Ma lähen edasi. Sina tule omas tempos mulle järgi, eks?"
Noogutasin.
Kent pööras end ringi ja kadus joostes peagi hämarusse.
Liikusin mõnikümend meetrit edasi, kuni märkasin pikalikukkunud puud. Otsustasin, et istun sellele natukeseks ajaks, et puhata, kui mu mõistus ütles, et ma peaks hoopis edasi minema.
Jäin seisma.
Mida ma teen siis?
"Ma lähen edasi," laususin lõpuks otsustavalt ning üritasin kiirust lisada. Mõne aja pärast tundsin jälle väsimust, mida selline kiirustamine põhjustas ning võtsin asja rahulikumalt. Kui Kent kohal on, on hästi. Ma polnud selles üldse kindel, kas mind seal vaja võiks ka minna, kuid ma poleks suutnud saata Kenti lahingusse ja ise koju uudiseid ootama jääda. See oleks olnud tõeline piin. Aga praegune olukord oligi tingitud sellest, et ma tahtsin väga Chadi näha ja teiseks olin liiga uudishimulik.
Mu mõtted rändasid kontrollimatult ringi. Selle aja jooksul, mis mul sillani jõudmiseks kulus, mõtlesin mitu korda, mida Kent Chadi kaitsmiseks tema peidupaigas ette võtaks. Kas ta üldse teeks midagi? Ühe korra oli ta mind juba reetnud. Nüüd võib ta seda ju uuesti teha?
"Ära mõtle nii," käskisin end ja ohkasin väsinult. Olin sillast mööda jõudnud ning peagi taipasin, et mul ei olegi enam palju maad sinna jäänud. See avastus süstis minusse uut energiat, uut jõudu, et edasi liikuda ning seda ma ka tegin.
"Summer?" kuulsin Kenti häält ja võpatasin.
Ta sammus kiirelt minu juurde: "Tore, et me uuesti kokku saime."
"Sa ehmatasid mind," ütlesin vennale. "Kas..?"
Kent raputas pead: "Ma jõudsin Chadi peidukasse, kuid teda polnud seal. Seal oli pime. Esialgu arvasin ma, et ta magab, et mis tal ikka siin teha on, kuid tuleb välja, et tal on tegevust küllaga, kui ta hetkel metsa peal ringi kooserdab."
"Kent," manitsesin oma venda ja vaatasin temast mööda. Võib-olla Chad tahtis juba minu juurde tulla? Ta ju lubas, et näeme teineteist täna öösel? Või... "Kas tema asjad olid ikka koopas?" küsisin ja tundsin kuidas mu sees kõik keerama hakkas. Kui ta on ära läinud on see hea ja samas ka halb.
Kent vilistas: "Jep. Absoluutselt kõik. Minu meelest polnud midagi kadunud, kuid ega ma selle pisikese taskulambi abil selget pilti seal olnust ei saanud."
"Oh, okei."
Seisime mõnda aega üksteise vastas ega lausunud sõnakestki, välja arvatud see monoloog, milles Kent mahlakalt oma arvamust selle tormi kohta avaldas.
Vaikides nõustusin temaga. Sellises tormis ja pimeduses seistes, oli raske uskuda, et umbes viie tunni pärast peaks päike oma esimesi kuumi kiiri meie poole heitma...
"Tead, ma lähen tagasi," otsustas Kent hetk hiljem. "Tuled järgi? Sa tead kuhu tulla, eks?"
"Ja-jah, küll ma kohale jõuan. Tasa sõuan, kaugele jõuan," vastasin ja üritasin näolt niiskeid juuksesalke ära lükata.
Kent hakkas mu sõnade peale naerma: "Ma ei imesta jah, kui peame homme õues paadima liiklema... Aga okei, ma lippan tagasi ehk on Chad tagasi ilmunud."
Ta patsutas käega minu õlga ja tegi siis minekut.
Hakkasin samuti edasi liikuma. Ma olin Kenti peale tõesti kade. Ma oleks tahtnud leida endas nii palju jõudu, et vastutuult joosta, kuid ma lihtsalt ei suutnud end kokku võtta.
Et end julgemalt tunda hakkasin vaikselt laulma oma lemmiklaule, mille sõnad mul peas olid. Peale kaht laulu ja mitukümend sammu hiljem, olid mu repertuaaris laulud, mille sõnad mul nii hästi peas polnud. Seejärel otsustasin lihtsalt ümisemise kasuks. See oli isegi parem kui laulmine.
Lõpuks ometi hakkas mulle tunduma, et Chadi peidupaigani polnud enam palju maad. Võib-olla pool kilomeetrit kui sedagi...
Ma olin väga lähedal. Keerutasin end ringi, et aimu saada kuhu poole ma nüüd edasi peaks minema, kui järsku kostis mu kõrvu luust ja lihast läbilõikav röögatus.

74. Adrenaliin

See karje naelutas mu paigale. Ma kaotasin igasuguse kontrolli oma jalgade üle. Ma tahtsin jooksma hakata, kuid mu jalad ei täitnud antud käsku.
Hirm halvas mind.
Ma teadsin, et midagi oli juhtunud...
Seisin paigal ja tundsin, kuidas hirmupisarad põskedele veeresid.
Kuulsin okste sahinat ja häält, mis mu taas maa peale tõi: "Summer!"
"Kent, sinuga on kõik korras?"
"Jah," venitas ta ja jooksis minu juurde: "Miks sa nutad?"
"Ma... kuulsin röögatust," seletasin vennale, kes käega peast kapuutsi ära lükkas: "Kuskohast umbes?"
"Ma ei tea... Lähedalt."
"Oh, kurat."
Metsiku tuule tõttu oli väga raske aru saada, kust see röögatus kostus. Kent haaras mu jope käisest kinni ja liikusime koos edasi.
Mul oli vennaga koos palju julgem olla, kuid mulle tundus, et teda ärritas minu aeglus. Lõpuks, kui me lõpetasime suurt ringi, mille lõpp-punkt oli Chadi peidupaik,
tirisin jope käise vabaks.
"Mis nüüd?" päris Kent?
"Ma saan aru, et sa üritad minuga sammu pidada, kuid sa ei suuda ju. Mine ees!"
Kent ohkas: "Pole vaja, et sa ära eksiksid."
"Ma ei eksi ära," lubasin talle ja jäin teda vaatama: "Mida sa ootad veel? Mine."
Kent viivitas hetke ja pead raputades võttis mu käe: "Praegu ma ei jäta sind üksi." Ta pigistas tugevalt mu sõrmi ning ei lasknud mind kordagi lahti, kui me suure kaarega tagasi kohta, kust me ringi alustanud olime, tagasi suundusime.
Minu mõtteid lugedes võttis Kent suuna küngastele. Neist üles saada oli meile mõlemale üsna vaevarikas, kuid lõpuks see meil õnnestus. Kõndisime mööda orukallast, kui Kent kiirelt taganes mõned sammud.
"Mis on?"
"Maa on nii pehme," lausus Kent ja lülitas pisikese taskulambi põlema. Valgus oli nii armetu, et seda samahästi kui polnud, kuid ometigi saime aru, et koht, mis Kentile tundus olevat nii phme, oli lohkus.
Liikusime edasi kuni jäime jälle seisma, sest kuulsime nüüd veidrat häält, mis oli nagu ähkmise ja pomina segu. Mul käis hetkeks peast läbi, et võib-olla on läheduses mõni loom, kes on viga saanud, kuid Kent minuga nõusse ei jäänud.
Sammusime jutustades edasi ning pomin muutus kuuldavamaks kuni meie mõlema kõrvu, kostis abipaluv hääl.
Mu keha läbistas vastik surin, kui ma hääle omaniku ära tundsin: "Isa..?"
"Oh, teie!" ägises ta vaevaliselt ja me jooksime tema juurde.
"Mis sinuga juhtus, paps?" päris Kent ja kobas kätega isa keha, et teha kindlaks, et ta ikka täie tervise juures on.
Isa pani käe Kenti omale, justkui märku andes, et teda pole vaja läbi vaadata. Ta ägises vaevaliselt, kuid temaga oli vähemalt kõik korras.
"Ma tegin, mida ma suutsin..," kordas isa aina. "Ma tegin, mida suutsin..."
Ma ei saanud mitte mõhkugi aru.
"On ikka kõik korras?" küsis Kent ärevalt.
"See on minu süü. Ainult minu süü!" Isa hääl murdus...
Mu süda jättis lööke vahele, kui ma taipasin, mis juhtunud oli...
"Kus Chad on!?" karjusin järsku, laskmata vennal isale esitatud küsimust lõpetada. "Mis temaga juhtus? Isa, ütle..!"
"Kas sa nägid teda, paps?" päris Kent ja isa noogutas.
"Ta lihtsalt uhuti minema... Org on vett täis..."
Kuulasin sõnu, mille tähendus oli valus, kuid minu meelest olid need sõnad kui sonija omad. Isa kordas igat lauset, mida ta meile ütles mitu korda ning ma sain väga hästi aru, et isa oli shokis. Aga mu mõistus üritas seda eitada.
Kõik on hästi...
Kõik on korras...
Ma tõusin ja läksin isast eemale, nagu oleks tal midagi viga ja ma kardaks nakkust saada... Kõik oli selge. Selle aja jooksul mis ma eemal seisin ja pimedat jõeorgu vahtisin, oli Kent suutnud isa suust vajaliku info kätte saada. Ta ilmus korraga mu selja taha ja ütles, et ma läheksin abi kutsuma sest mobiiliga ei pruugi ta hädaabi kätte saada.
"Ei, ma jään siia."
"Sa ju suudad end kokku võtta?" küsis Kent.
"Ma jään siia."
"Summer, ta on elus ja terve," sosistas Kent tungivalt: "Ta tugev ja küll ta välja rabeleb, kuid ta vajab selleks meiepoolset abi."
Kenti jutus oli iva sees, kuid ma jäin endale kindlaks: "Mina jään siia."
"Hea küll aga... mine isa juurde. Talle kuluks praegu selts ära."
"Ma ei taha teda näha," pomisesin vaikselt. "Tema pärast on Chad sellises olukorras..."
"Olgu," lausus Kent otsustavalt. "Ma lähen ise, kuid ära siit liigu. On selge?"
"Ma ootan ta ära," laususin surmtõsiselt ning kui Kent oli minu juurest läinud puhkesin lohutamatult nutma. Ma süüdistasin mõttes isa... Olukord tundus nii lootusetu... Kõige rohkem oleksin ma soovinud end lihtsalt musta vette heita. Istusin maha ja kiigutasin end, et leida lohutust. Mu pea oli täiesti tühi ning mul kadus ajataju. Kogu see aeg, mis ma seal niimoodi elu ebaõigluse üle mõtisklesin, tundsin isa pilku endal...
Kuidagi liiga ruttu oli Kent minu juures tagasi.
Ta raputas mind õrnalt ja rääkis kiirelt, et proovis teel koju mobiiliga hädaabi kätte saada ja sai, kuigi levi oli kehv. Vähemalt saadeti päästehelikopter välja. Ma ei mäleta, kuidas ma sellele reageerisin. Õigupoolest ei mäleta ma mitte midagi, mis siis edasi saama hakkas, kuid peale minuga rääkimist, läks Kent isa juurde.
Ma olin nagu poolunes, kuid varsti avastasin end helikopterist, kus üks oranzis riietuses päästja mulle midagi rääkis. Vaatasin tühja pilguga meest, kes mu isa juures midagi sehkendas ning seejärel nägin üht meest lihtsalt istumas. Ta vaatas enda ette ja tundus olevat närvis, sest ta trummeldas sõrmedega oma põlvedel nagu mängiks klaveril mõnda kiiret pala. Pöörasin pilgu talt ära ning vaatasin meest, kes minuga rääkis. Ta nägi üsna noor välja. Umbes 30-aastane. Mulle meeldis tema sõbralikkus ja soojus, mida temast kiirgas. See parandas natukenegi mu enesetunnet.
Kuid Kent oli jäänud sündmuskohta ja fakt, et me kaotame aega, ei meeldinud mulle sugugi...