Need pisiasjad... 77/77

Emma: Tääh,tääh, tääh Mul endale meeldib 70. osa praegu kõige rohkem :)

LittleStar:

Ja ma kirjutan täna veel... 71. osa. Kui ma pühapäevaks 73. ga ka hakkama saan on väga hea ja ma oleksin rahul.

Audrey... Tead, asi on suhteline.

Kui kaotamine = surm, siis...

Kui sa oma vanemaid armastad ja kõik on õnnelikud, siis on vanema kaotamine katastroof. Kui sa oled nt adopteeritud ja su bioloogiline ema kusagil ära sureb, siis arvatavasti sind ei huvita. (Võin natukene karm olla, eks ta oleneb inimesest ka.) Kui sa oled oma vanematest lahti öelnud ja siis kumbki neist sureb, tunned sa kindlasti väikest pistet, kas ka midagi rohkemat, oleneb riiu suurusest.

Ja kui kaotamine = mittesuhtlemine vms, siis...

Sellel konkreetsel juhtumil siin kaotaksid Summeri vanemad oma tütre, mitte vastupidi, (A)

(Jälle väga rough'ilt võetud, sest muidugi oleks see ka emotsionaalne šokk Summerile, kuid... Meie Karolinaga oleme vanematest lahtiütlemise poolt. :) )

nasicc, Karolina ja LittleStar on vanematest lahtiütlemise poolt.***** (A)
Mustvalgelt kirjas.

*naerab*

LittleStar: Seda rohkem osasid te saate jah. Täna kirjutasin ka natsa aga mõtteid väga palju polnud.
EDIT: Tänase seisuga on 71. osa valmis.
Iga kord kui ma oma jutu faili lahti teen, olen ma 50% kurb, et lõpp lähedale jõuab ja 50% õnnelik, et lõpp lähedale jõuab

nasicc: Dziiizaz, *naerab* ära võta kõike, mida ma öelnud olen sõna-sõnalt Ma tõin selle vist lihtsalt näiteks Või ma kah ei mäleta enam Tead, mul on pea nii pulki täis, et aaaaaaaah, I need a rope and a tree and...
Ahjaa, kes Karolina on?

LittleStar: Küll on hea, et te ei tea kus ma elan.

nasicc: Siis te vist hüppate rõõmust lakke, kui teada saate, mida ma praegu poolelioleva osa lõppu kavatsen kirjutada

SUMMER ÜTLEB OMA VANEMATEST LAHTI!!!!!
JEEEEEEEI!!!! *plaksutab vaimustunult*

Karolin* (VABANDUSED!)

Ja asju tuleb võtta vastavalt sellele, kuidas sulle endale sobib. ;D

Mitte just seda aga... No küll sa siis loed.

Oh, mulle ei tundugi see osa tegelikult nii hea, kui ma tahtsin, et see oleks. Aga ma ise olen vist kõige suurem kriitik...
Ah, suva.


69. Kontroll

Ma polnud iial terve maailma peale nii vihane olnud kui sel ööl. Ma ei saanud ega suutnud magama jääda. Ootasin hommikut, sest ma tahtsin Willi juurde minna. Võib-olla ta ei tahagi mind näha, kuid... ma olen siis vähemalt üritanud.
Muidugi oli minust väga rumal Willi ukse taha pool kaheksa hommikul ilmuda. Teda tundes ma teadsin, et ta magab veel, kuid ma ei hoolinud sellest. Koputasin ja peagi vajutati ukselink alla.
"Oh, Summer... Sina siin nii vara... Mis..."
"Tere... Vabandust..," laususin vaikselt ja tundsin, kuidas mu põsed õhetama lõid: "Will on..?"
"Ta magab."
Ma teadsin, et ta magab.
"Ma pean temaga rääkima," laususin ettevaatlikult, kartes sellega Willi ema ärritada. "Palun?"
Gina vaatas mind. Silmnähatavalt oli ta segaduses, kuid lõpuks noogutas ta ja läks Willile teatama, et ma tema juurde tulin.
Jäin teda pisikesele verandale ootama.
Mulle meeldis Staffordide pisikese kahekorruselise maja ümbrus väga, kuigi ma käisin siin nii harva.
Maja oli ümbritsetud kauni aiaga, mis mind tihti kadedaks tegi. Meie maja ümber olid vaid mõned üksikud puud.
Surusin käed rohelise pusa taskutesse ja toetusin küljega vastu verandaposti. Jäin seljaga ukse poole.
Varsti kuulsin, kuidas uks avanes ja nägin Willi sasipead irvakil ukse vahelt mind üllatunult vahtimas: "Ma arvasin, et emps teeb nalja."
Seejärel lükkas ta ukse rohkem lahti ja astus laisalt pead sügades minu poole. Tal olid jalas laiad shortsid ja t-särk. Imestasin, et ta ei värisenud, sest hommikune jahe õhk piinas mind isegi siis, kui mul oli seljas ülisoe pusa.
"Mis sind siia toob?"
Lõin oma pilgu maha.
Mul oli nii raske öelda välja kõik see, mida ma tahtsin öelda. Ma olin siia tulles kõik kenasti läbi mõelnud ja nüüd kui oli käes hetk, mil ma pidin suu lahti tegema, oli mu pea tühi.
"Räägi nüüd siis?"
"Aita mind, Will," sosistasin ja tõstsin pilgu. Mul polnud mitte mingit mõtet hoida nuttu tagasi, sest ma teadsin, et kui ma selle endasse jätan, on hiljem veelgi halvem.
Willi nägu oli täis õudust. Ma võisin vaid ette kujutada, mida ta mõtles, sest peale seda ööd polnud me üksteist näinud ja ta ei teadnud, kuidas asi lõppes.
"Kas ta..?"
"Ei-ei-ei. Ta ei teinud seda..," laususin põskedelt pisaraid pühkides.
"Milles siis asi on?" Willi unine hääl muutus selgemaks ja aina murelikumaks.
"Palun kallista mind," anusin vaikselt ja Will võttis kõheldes minu ümbert kinni. Surusin pea tema õlale: "Tugevamalt."
Willi käed peaaegu, et pitsitasid mind, kuid seda ma soovisingi. Ma tahtsin, et keegi mind hoiaks. Tahtsin veenduda, et veel keegi hoolib minust...
Ja siis, umbes kakskümmend minutit hiljem, oli Will sündmustega kursis. Ta seisis mu kõrval ja hoidis mu paremat kätt oma peos.
"Ah nii..," lausus Will ja silitas pöidlaga mu käeselga: "Aga ma ei usu, et me ta üles leiame."
"Ma tean, kus ta end peidab," laususin kiirelt.
Will pööras oma pilgu minule: "Oled seal käinud?"
"Jah, aga Chad ei tea sellest."
Will lõi kahtlema: "Siiski. Kui ta saab teada, et sa seal salaja käisid..."
"Noh, hullemaks asjad ikka ei lähe."
"Loodame," venitas Will. "Aga ma ei usu, et mul oleks sobiv sinuga kaasa tulla..."
"Palun, Will. Sa lubasid mind aidata. Ma tean, et sa tahaksid magada, kuid tule minuga kaasa..."
Ta lasi mu käest lahti ja hõõrus käega kaela. Matsin juba oma lootuskiiri maha, kui lõpuks Will ohkas ja nõustus minuga kaasa tulema. "Oota, ma käin korra sees ära."
"Okei," üritasin talle naeratada.
Will sammus kiirelt majja ning ma sulgesin hetkeks silmad. Peagi oli Will tagasi. Ta oli shortsid pikkade dressipükste vastu vahetanud ning hoidis käes suurt laia pusa: "Võta."
"Pole vaja..."
"Sa ju värised, jumal küll," lausus Will sundivalt ja käskis mul seisma jääda. Ta tõmbas pusa mulle selga ning ausalt öeldes tundsin end otsekohe paremini.
Seadsime sammud metsa poole.
Ma ei mäletanud kõige otsemat teed Chadi peidupaigani, kuid lõpuks kohale jõudes tundsin õige koha ära.
Will saatis mind pilguga, kui ma põõsast läbi sumasin. Ettevaatlikult liikusin edasi ja käigu lõpus seisma jäädes üritasin hämarusega harjuda.
"Chad?" sosistasin ärevalt, arvates, et ta tõepoolest magab. Kuid mu mõistus hakkas edastama mulle midagi, millega ma leppida ei tahtnud. Taipasin taskust telefoni välja tirida ning vajutasin selle nuppe, et ekraanivalgustuse abil pelgupaigas ringi vaadata. Aga seal polnud enam midagi, mis kuuluks Chadile. Oli vaid tühjus. Mu käsi vajus alla ning tundsin, kuidas mu huuled värisema hakkasid.
Enam polnud midagi teha...
Pöörasin end kiirelt ringi ja tegin sealt nii kiirelt kui ma vähegi suutsin minekut. Pugesin läbi põõsa kriipivate okste ning nägin, kuidas Will mind nähes end kännult istumast püsti ajas.
"Ta on läinud!" hüüdsin meeleheitlikult ja tormasin Willi poole.
"Oled kindel?"
"Kõik ta asjad on kadunud!" hüüdsin nutuselt.
Will embas mind kiirelt. Seejärel võttis ta jälle mu käe ja tõmbas mind endaga kaasa: "Lähme. Ma saadan su koju."
Ma ei mäleta sellest päevast rohkemat midagi, kui seda, et ma istusin pool õhtut oma toas aknalaual, vaatasin õue ja lihtsalt vaikisin. Ma olin murdumise äärel, kuid keegi ei tulnud minu juurde, et küsida, mis juhtus. Mitte keegi ei tulnud mind lohutama. Ei ema, ei isa ja otse loomulikult ei kavatsenud seda teha ka Kent.
Vaatasin, kuidas päike aina madalamale ja madalamale langes. Ma olin liiga väsinud, et nutta Chadi taga ning tõusin peagi, et magama minna. Tegelikult ma kartsin magama jääda, sest mind hirmutasid mõtted sellest, et ma võin halbu unenägusid näha. Aga sel õhtul oli mu keha tõepoolest väsinud ja ma vajasin head und.
Viivitasin enne voodisse pugemist mõne minuti veel akna juures. Lükkasin selle kinni, kuid hetke mõelnud, jätsin selle kergelt irvakile, et tuppa mõnusat jahedat ööõhku sisse voogaks.
Läksin voodisse, ilma, et oleksin riided ööriiete vastu vahetanud. Võtsin ainult pusa seljast. Tõmbasin teki tihedalt ümber ja sulgesin silmad, valmistades end ette kõige õudsamateks unenägudeks.

Eeh... mulle meeldis, et Chad kadunud oli.
Põhjalikumal juurdlemisel võib Summer Chadist ka lahti öelda, (A)
Ei, tglt oli hea osa. Mõnus... suhteliselt mittemidagiütlev. Aga mulle hakkab Will vaikselt meeldima. :)

Ta tuleb öösel. Summer jättis akna lahti - see oli vihje.

Chad tuleb. ^^

nasicc: Mulle meeldib, et sulle meeldis. Ja jah, ta võiks ka Chadist lahti öelda. Tõsi... Mul on Willi suhtes vastakad tunded.

Kärolyn: Hoolikas lugeja :)

LittleStar: Aitääh! Homme saate uue? Nõus?

Täna õhtul võiks saada.

Ja.. Jah. Ma olengi selline. OCD, my love.

Okei,ma tean,et te tulete mulle nüüd kõik kallale,aga mulle Chad ei meeldi...eriti. Ta ei ole enam salapärane vaid lihtsalt...Chad.
Ja Will on hakkanud mulle rohkem meeldima.
Minu versioon järgmistest osadest oleks selline:Chad on kadunud,Summer ja Will hakkavad käima,siis Chad tuleb JÄLLE tagasi,aga Summer ei tea seda,aga kuna Summer ja Will on nii õnnelikud siis Chad jätab nad rahule ja hüppab sillalt alla. Siis Will võiks sellest teada saada,siis ta algus ei julge seda Summerile öelda,aga siis lõpuks ütleb,siis Summer nutab natuke,aga siis ta saab üle ja nad Willliga abielluvad ja ongi häppi end.

Kärolyn: Homme

Emma: Nii ei lähe Salapäraseks ei saagi igavesti jääda

LittleStar: Ma tean juba milline lõpp tuleb

MINA OLEN KAHE KÄE JA KÜMNE VARBAGA EMMA LÕPU POOLT!


(Audrey, et sa väga ei solvuks, siis tea - ma usaldan, et mis sa kirjutad, on hea. :) )

Kas selline lõpp liiga seebikaks ei kisuks?

*naerab sulgudes kirjutatu üle*

Ei.,

VÕIMALIKUD SPOILERID SEKSI JA LINNA NING SOUTHERN VAMPIRE MYSTERIES KOHTA!!


Seebikas on see, kui peategelane jääb kokku oma esimese suure armastusega. (Nt Carrie ja Mr. Big Seksist ja linnast.)
Ebaseebikas on see, kui peategelane oma esimesest armastusest üle saab ja edasi aeleb. (Nt Sookie True Blood'ist. )

Edit: Mõlemad need juhtumid peavad muidugi jääma peategelase elu kajastatava ajavahemiku sisse. :)

MINA OLEN KÜMNE SÕRME JA KAHE JALAGA EMMA LÕPU VASTU!

(Nagu minu arvamus Audrey mõeldud lõppu mõjutaks,eksole.)

*NAERAB END LAUA ALLA*
Ohjummal

Oh, tänks Griffu! Vähemalt keegi on minuga ühel lainel

Phäh.