Need pisiasjad... 77/77

uus osa :) Pool sellest on eilsel päeval kirjutatud. Teine pool öösel poole kahe ja kolme vahel... :)
Loodan, et meeldib



57. Jahedus

Majja sisse astudes tundsin end tegelikult üsna kehvalt kui isa tuli mulle vastu ja imestas, et kust mina siis nii hilja tulen. Muidugi ei osanud ma midagi asjalikku talle vastu kosta. Panin botased teiste jalanõude kõrvale ning üritasin mitte longata, kuid ometigi isa märkas seda: "Summer, kullake, mis su jalaga juhtus?"
"Eem, klaasikild," laususin kiirelt ja lõin pilgu maha.
Isa köhatas ja astus mulle lähemale: "Klaasikild? Tuli läbi botaste?" Tema hääl oli kergelt naerune.
"Ma käisin rannas," vastasin vaikselt ning seepeale paps noogutas mõistvalt.
"Nojah, saad ise hakkama?"
Kergelt longates võtsin suuna köögi poole: "Ikka."
"Olgu," kehitas isa õlgu ja saatis mind pilguga: "Ma siis... ee... lähen. Kohe peaks pesapall hakkama..."
"Ja-jah," pomisesin vastuseks ning üle õla vaadates nägin, kuidas isa lohisevate sammudega elutoa pimedusse kadus.
Nüüd, kui Chad jälle tagasi oli, olin kindel, et minu ja isa vahele tekkinud lõhe, mis vahepeal oli jõudsalt kokku kasvada suutnud, hakkab taas kasvama...
Ma ei usaldanud isa just jäägitult, kuid peale õnnetust ja Chadi lahkumist ei suutnud ma teda endast eemale tõugata. Ta on ju minu isa ja mina olen tema tütar, pesamuna, keda ta peab kaitsma kõige paha eest, mis siin maailmas mulle endast ohtu kujutab. Ta peaks teadma, et ma olen piisavalt suur, et probleemidega silmitsi seista.
Proovisin kõndida nii, et ma võimalikult vähe teeks haavale haiget ning proovisin kuidagi esmaabi kapist vajalikke asju kätte saada. Loomulikult oli mul vaja tooli, et kapini ulatuda, kuid vähemalt sain ma sellega ise hakkama. Kui haaval oli plaaster peal, polnudki kõndimine enam nii valus kui enne.
Edasi seadsin sammud oma toa poole, kuid jäin Kenti ukse juures seisma. Koputasin ning jäin ootama, kas ta lubab mul sisse tulla, kui ta üleüldse on seal.
Koputasin hetke pärast uuesti ja natuke tugevamalt ning natukese aja pärast tõmmati uks paokile: "Sum, mis sa veel tahad?" Kent pühkis oma uniseid silmi ja vaatas mind pikalt.
"Rääkida... Võin sisse tulla?"
"Hommikuni ei anna oodata? Ma olen kuradi väsinud."
Raputasin nina krimpsutades pead: "Eip."
"Ohjah," pööritas Kent silmi ja lasi mu sisse.
Astusin nii kiirelt kui suutsin edasi ning istusin voodiäärele. Kent võttis toolilt valge maika ja tõmbas selle selga, enne kui teki alla tagasi puges. "Lase tulla," käskis ta uniselt ning tõmbas teki kurguni.
Viivitasin hetke, enne kui suu avasin.
"Ma kohtusin Chadiga natuke aega tagasi..."
Jäin ootavalt oma venda vaatama, kuid peagi ühtlast nohisemist kuuldes taipasin, et ta oli juba magama jäänud. Puudutasin teda õrnalt õlast ning ohkasin. Ju ma pean siis temaga homme rääkima... Hiilisin välja ning läksin oma tuppa.
Panin öölambi põlema ning vahetasin riided ära. Panin kerge heleroosa särgi selga ning tõmbasin jalga lühikesed valged bokserid. Seejärel pugesin otsekohe teki alla. Ma üritasin lugeda raamatut, kuid mu mõtted liikusid ikka ja jälle Chadi peale... Kus ta on? Mida ta teeb? Kas ta mõtleb minu peale..?
Lõpuks panin raamatu käest ja kustutasin tule, et magama jääda. Keerasin end seljaga akna poole ning sulgesin silmad, üritades mõelda headele asjadele.
Ma jäingi peagi magama ning nägin unes pidutsemist. Pidu lõppes järsult ning järgmisel järgmisel hetkel nägin end vihma all seismas. Ma otsisin varju, kuid ei leidnud seda...
Siis kuulsin tuhme matse. Keerasin pead, et näha, kust see heli tuleb, kuid ma ei näinud mitte midagi enda ümber. Kõik oli valge ja ma tundsin end nii veidralt...
Olin juba peaaegu ärkvel. Tõmbasin käega kohmitsedes tekki rohkem õla peale, kust see maha oli libisenud, kuid see kujunes raskeks. Avasin silmad ja lükkasin end rohkem püsti, et tekk kätte saada, kui taipasin, et keegi istub mu voodil. Mu esimeseks reaktsiooniks oli muidugi karjuma hakata. See oli justkui stseen õudusfilmist...
"Shh, shh, shh..," sosistas Chad ja oli kiirelt mu suu käega katnud.
Ehmatus oli nii suur, et ma ei suutnud isegi rahulikult hingata. Kobasin käega öölambi lüliti järele ning vajutasin tule põlema. Punakas valgus rahustas mind maha ning Chad võttis aeglaselt oma käe mu suult ära: "Hirmutasin sind?"
Noogutasin.
"Anna andeks," naeratas Chad ja võttis mu käe oma pihku. "Katsun järgmine kord seda mitte teha."
Tõmbasin oma käe tema lõdvast peost ära ja võtsin omale teki ümber. Sättisin padjad püstisemalt ning toetasin end nende vastu. Tuba tundus nii jahe, kuid õnneks oli teki all hea ja soe.
Vaatasin natuke aega Chadi ning jäin siis käsi oma süles vaatama. Mulle meenus üksitute piltidena nähtud uni ja nüüd ärkvel olles tundus nähtu üsna veider. Kuna ma olin alati näinud veidraid unenägusid, üritasin ka sellele tähelepanu mitte pöörata. Miks ma peaks seda tegema? Nagunii need ei lähe täide...
Manasin näole naeratuse.
Ma pidin olema õnnelik, et Chad minu juures on.
"Nägid halba und? Sa vähkresid päris... korralikult."
"Kaua sa juba siin oled olnud?" uurisin Chadilt ja tõstsin käe suu ette, sest ausalt öeldes shokeeris see asjaolu, et ta siin natuke kauem kui mõni minut viibinud oli, mind üsna... põhjalikult.
Chad viskas pilgu öökapil oleva kella peale: "Varsti saab tunnike täis."
"Peaaegu tund!?" ahhetasin valjult ja kui olin taibanud, et olin häält tõstnud, tõstsin teki suu ette.
Chad naeratas, kuid tema silmad olid kurvad: "Ma arvasin, et sulle meeldib kui ma sinu juures olen..."
Kas mulle tundus või oligi ta pettunud, et ma tema siinviibimisele niimoodi reageerisin? Võtsin teki suu eest, asetasin käed taas enda sülle ning jäin neid vaatama. Ma oleksin tahtnud midagi öelda aga mulle tundus, et kõik mida ma ütlen, rikub midagi ilusat ära...
Selline vastik kahevahel olemise tunne ei meeldinud mulle mitte üldse. Ma kartsin Chadile tunnistada, et põen tegelikult selle pärast, mida ma magades teha võin. Vähkremine oli veel okei, kuid vanemad ja Kent rääkisid tihti, et mul on ka kombeks unes rääkida. Viimasega tegelesin ma üsna harva, kuid ma ei saanud ju kontrollida, millal ma midagi unesegaselt patrama hakkan. Igatahes ma ei soovi, et Chad seda kuuleks...
"Jah," sosistasin vaikselt, pilk endiselt oma süles, "Meeldib küll."
"Aga antud hetkel see mulle küll nii ei tundu. Kui sa soovid, siis võin ma ka ära minna..," lausus Chad üsna ükskõikselt, tõusis voodilt ja kõndis akna poole.
Vaatasin abitult pealt, kuidas ta akna avas ning tundsin, kuidas aknast sisse vuhisev suveöö jahe tuul mu nahka puudutas. Kui Chad siidise kardina rohkem kõrvale lükkas käis minus mingi plõks ning ma ronisin voodist välja, olles hetkega tema juures. Võtsin tema randmete ümbert kinni ning proovisin rohkem tema ette nihkuda. Mulle tundus, et Chad üritas mind eirata, kuid ma ei saanud lubada tal seda teha. Ta hoidis endiselt kardinat kinni ning vaatas minust mööda. Kui ma tegin talle haiget, siis tahtsin ma seda viga parandada.
Otsekohe.
Tõusin varvastele, et ulatuda tema suuni, kuid sellest polnud eriti kasu. Võtsin appi oma käed, mille abil tõmbasin Chadi nägu endale lähemale. Surusin oma suu Chadi huultele ja üritasin veenda teda suudluse abil siia jääma, kuid mida rohkem sekundeid möödus, seda rohkem naeruväärsena ma tundsin. Chad ei vastanud mu nõudlikule suudlusele ja see viis mind rivist välja.
Tõmbusin tema näost paari tolli kaugusele ja vaatasin hetkeks tema silmadesse. Seejärel jätkasin sellega, mis mul pooleli jäi. Mu vasak käsi kobas Chadi käe järele, mis endiselt kindlalt kardinat hoidis. Kui olin tema käe kätte saanud suutsin selle vabaks rebida ning juhtisin aeglaselt selle oma alaseljale. Üritasin agresiivsem olla ning veidi aja pärast see toimiski. Chad suudles mind vastu ja tundsin end palju paremini. Poisi teine käsi leidis samuti koha minu ümber ja siis me, õigemini mina, ei hoolinud üldse sellest, et mul külm oli. Tuul oli väga jahe, kuid sel hetkel polnud see üldse tähtis. Ma vist ei tundnudki enam külma. Ma lihtsalt ei hoolinud sellest. Ma värisesin, kuid selles võis olla süüdi ka Chadi lähedus...
Tundsin, kuidas tema üks käsi liikus mu särgi alla ja teine natuke allapoole, ning taipasin, et peame lõpetama enne, kui asjad kontrolli alt väljuvad. Isa on elutoas ja vahib oma spordikanalit ning võib täiesti suvalisel hetkel tunda huvi mida ma teen. Muidugi ta koputaks enne sisenemist uksele, kuid ma ei saa sellesgi alati kindel olla...
Lükkasin Chadi õrnalt, kahetsustundega eemale ja jäin hingeldades tema nägu vaatama. Mulle tundus nagu ta tahaks mulle midagi öelda, kuid ta ei teinud seda. See-eest vaatas ta mind mingisuguse erilise pilguga, mida ma kuidagi tõlgendada ei osanud.
"Oh," oli kõik, mida ma õhku ahmides öelda suutsin.
"Mida see tähendas?" küsis Chad rahulolevalt ning võttis oma käed mu ümbert ära.
"Kas sa ei saanud siis aru?" küsisin nii vaikselt, et poiss mulle lähemale kummardus. Puudutasin teda õrnalt: "Ma ei taha, et sa läheksid. Jää siia... Palun, Chad?"

Niiiniiiiniiii armas.
Vahepeal ma jõudsin muidugi mõelda, et wtf, mis Chadil viga on, et ta vastu ei suudle...
Rumal poiss.
Aga jah... uut!

Mul tulevad öösel armasad asjad hästi välja vist...
Saab.

Head aega uni...

See oli väike vihje, et sa ei maga enam kunagi, vaid kirjutad.

Mulle oleks küll meeldinud, kui Summer'ile enda isa meelde poleks tulnud ja nad rahus edasi oleks seal omi asju ajanud. Kamoon. Õhtu oli ju ja isa vaatas pesapalli. Mis tal tütre tuppa asja?

Issand, ma ei oska enam midagi kommenteeridagi
Mulle meeldis , nagu alati
Aga jah...
UUT!:)

nasicc: ütle mulle seda suve alguses eks?

Kärolyn: suvel julgen öödest loobuda... Kooliajal praegu veel mitte :)
Ja noh... Summer hakkas lihtsalt liiga palju mõtlema

Karro: tore

kui nägin, et uus osa, tabas mind õnnejoovastus
väga hästi jällegi kirjutatud, ootan edasi :)

Suvi on magamiseks, kusjuures. Ma läksin pmst terve eelmise suve juba 10st magama. xD Tglt lähen ma aastaringi 10-11 magama. Vahel varemgi... ja päeval magan ka.

Aga sina võid suvel ka üleval olla.

Sa oled veider ka, Sille. MA läksin eile kell 1 magama ja tõusin kell 9. Jumala virk ja ergas olla.

Ja mina läksin öösel umbes poole neli magama. Mõtlesin kas kirjutaks veel või mitte... ärkasin üheksa paiku

kurmzu: neid õnnejoovastusi tuleb veel Believe me.

nasicc: suvi ja magamine küll kokku ei käi Ma lähen koolipäevadel tavaliselt kella kümne ja kaheteistkümne vahel magama. Isa saadab mind kell 10 magama aga ma vingerdan kaua ning lõpuks lähen tuttu alles pool kaksteist jne.
Ma olin nagunii ühel suvel kaks ööd täiesti magamatta :)

Kärolyn: arvestades seda, et mina ka peaaegu kuus tundi aiult magada sain, olin samuti hommikul eriti reibas :) Koolipäevadel võiks samamoodi olla aga just siis on ju kõige parem uni -.-

Paar aastat tagasi (kaheksandas) ma ei maganud üldse. Praegu olen selline sleepyhead, et... Mitte miski pole mu unest tähtsam. Ma läksin eile 10 magama, ärkasin kell 11 hommikul unisena. Kuskile poole öö peale välja vedada... prr. Ma muidugi teen seda. Kui sõpradel külas olla või mul külas ollakse... Aga muidu max 11 olen teki all.

Nii hea osa, järjekordselt.
Mis Chadil viga oli? tegelikult oli hea, et ta kohe vastu ei suudelnud, sest siis oleks asi läinud liiga nunnuks, aga sellegi poolest: mis tal viga on? külmetas oma ajud ära väljas ööbides või?

Igatahes oli väga tore jälle üht uut osa lugeda.
Uuut!

nasicc: *haigutab, sest ärkas alles* Ma olen ka suhteliselt sleepy-sleepy (nagu näiteks praegu, TEEMASSE, eks? ) aga näiteks laagris oli öörahu kell 23 ja maeitea, minu meelest oli jumala seff neljani hommikul lõkkeääres istuda koos mõningate teistega Kui ma magama oleks läinud, oleks klassivend nagunii vanu häid laagrikombeid järginud ja a'la hambapastaga nägudele maalinud midagi ilusat

Karolin: Tääh. Chad solvus tsipake :) Uut saab siis, kui mul aega ja mõtteid on

Ma pole laagrites kunagi oma vabast tahtest hommikuni üleval olnud. Viimane kord, Viimsis, sain magada. Seal inimesed olid normaalsemad... asjalikud.

Ma magasin selle öö, ee... varahommiku jooksul kokku vist umbes poolteist tundi

Palju õnne.

Thank you very much

Palun. Raiskasin oma magusat uneaega

58. Sügis

Chad oli kimbatuses.
Ma tundsin teda juba üsna hästi ja lugesin seda tema näost välja. Sama palju, kui ta oleks soovinud minu juurde jääda, soovis ta ka lahkuda. Ma teadsin, et kui ta ära läheks oleks see isegi hea, kuid ma lihtsalt poleks suutnud teda ära saata. Ma sain ta ju just tagasi...
Me peaks kaotatud aja tasa tegema...
"Oh, ma ei tea Summer," kehitas poiss õlgu ja vaatas aknatagusesse pimedusse.
"Mida sa ei tea?" pärisin nõudlikult ja otsisin tema ekslevat pilku.
"Me peaks olema ettevaatlikud," lausus Chad.
"Ja me olemegi. Siin pole meil mingit ohtu," vastasin ja läksin ukse juurde, et see igaks juhuks lukku keerata. Sellega valmis saanud heitsin ma pilgu Chadile ning nägin, et ta oli voodiäärele istunud.
Hingasin sügavalt sisse-välja ja pugesin voodisse. Tõmbasin teki omale ümber ja nihkusin Chadi poole: "Võta see seljast," laususin kätt pusa luku poole sirutades.
"Summer," püüdis poiss mu käe kinni ja hoidis seda tugevalt paigal. "Ma saan ise." Ta hääles oli selline toon, mis mu otsekohe tagasi tõmbuma pani.
Toetasin end seljaga vastu pehmeid patju ja jäin Chadi silmitsema.
Mul oli veider olla. Ma ei saanud päris täpselt aru, kas ma olin Chadi peale solvunud või olin lihtsalt haavunud, et ta ei...
Võib-olla oleks tõesti parem, kui ta oleks ära läinud.
Ristasin käed rinnale ja keerasin pead kergelt paremale, et kõike muud kui Chadi vaadata. Silmanurgast muidugi nägin, et Chad oli kummardunud ning paarisekundiliste vahedega kostusid kaks tuhmi põntsu. Oletasin, et ta võttis jalanõud jalast ning panin täppi. Poiss sättis end rätsepaasendis mu jalgade juurde istuma.
"Summer?"
Ma isegi ei mõelnud talle vastata.
"Summer?" ütles ta uueti mu nime ning tema hääl oli jälle nii hea ja mahe. Vaikisin edasi ning kuulsin siis Chadi vaikset naeruturtsatust: "Ega ometi sina ka..?"
"Mida?" pomisesin Chadist mööda vaadates ning hakkasin tekki omale kurgu alla tirima. Kuid kuna Chad ei kavatsenudki püsti tõusta jäigi see ainult üritamiseks. Panin padjad nii, et saaksin mugavalt magama jääda. Mind tõepoolest ei huvitanud, kas Chad jääb minu juurde või mitte. Vihaselt nohisedes kustutasin tule ja keerasin Chadile selja.
Kuulsin kuidas Chad ohkas ning voodi kääksumise peale avasin silmad ning vaatasin enda ette sinakasmusta hämarusse.
Natuke pead liigutades nägin kuidas Chad ukse juurde hiilis, surus lingi aeglaselt alla, et veenduda, et uks ikka tõesti kinni on. Seejärel pööras ta end ümber ja hõõrus käega kaela. Sulgesin silmad, kui ta liikuma hakkas, kuid avasin need peagi, kuuldes tugitoolile iseloomulikku krigisemist, mis tähendas, et Chad kavatses öö selles mööda saata.
Kuid siis sai minust mingi suurem, võimsam jõud jagu ning mu silmist hakkasid põskedele veerema külmad pisarad. Ma ei saanud aru, mis minuga toimus...
Ma ei tahtnud hakata nüüd nutma, kuid ma ei saanud selle vastu mitte midagi teha.
Lõpuks nuuksatasin ma piisavalt valju, et sellega Chadi tähelepanu pälvida. Ta oli hetkega minu juures, kükitas mu ette ja võttis mu käe oma soojade pihkude vahele.
"Summer, mis sul on?" küsis ta sosistades. Ta hääl oli väga murelik.
Poiss lasi mu käe lahti ning kui ma end vasaku käe abil natuke rohkem püsti lükkasin, kallistas mind tugevalt. Kuigi ma oleksin pidanud juba rahunema hakkama, hakkasin ma isegi rohkem nutma kui enne. Toetasin pea Chadi tugevale õlale ja surusin oma küüned enda meelest üsna tugevalt Chadi selga, kuid võib-olla tema ei tundnud seda läbi t-särgi.
Chad rääkis mulle midagi, kuid ma ei suutnud teda üldse kuulata. Vaid üksikud sõnad jäid mu kõrvu kajama.
Ja siis ta hakkas vabandama...
Mind üllatas, et ta arvas, et ma selle pärast nutan, et korvi sain. Ma ei tahtnud asju nii tõsiseks ajada, kuid ma tahtsin teda lihtsalt enda kõrvale. Tunda tema lähedust, kui ma pidin temast nii kaua eemal olema...
"Ei, mitte see..," sosistasin end kokku võttes.
"Miks sa siis nii endast väljas oled?" Chad silitas õrnalt mu selga, üritades mind rahustada.
"Ma kardan," laususin lõpuks taibates.
Ja tõepoolest... Kui olin seda Chadile öelnud taipasingi, et nii see oli. Ma kartsin Chadi kaotada. Kartsin mõelda tuleviku peale, mis ei pruugi sugugi nii ilus olla.
"Sa ei pea ju kartma," lausus Chad veenvalt.
Tõmbusin temast eemale: "Mu isa... Kõik teised... Sa ju tead, mis eelmisel korral juhtus... Ma ei taha, et see kõik korduks."
Chad naeratas: "Juhtub see, mis juhtuma peab... Summer, usu mind, Kõik läheb hästi."
"Sa ei saa seda garanteerida," pühkisin põskedelt käeseljaga pisaraid.
"Oh sind küll," ohkas Chad ja kallistas mind uuesti ning suudles mind laubale. "Ma ei teadnud, et sa selline pabistaja oled."
Mühatasin ja suutsin poisile naeratada: "Ning... eem... anna mulle mu agarus andeks..."
Chad vaatas mind kulme kergitades: "Misasi? Ah see... Ei, pole hullu."
Tundsin, kuidas mu nägu õhetas. Kui tuli oleks põlenud oleks Chad näinud mu punastamist ning siis oleks mu vabandamine veelgi piinlikumaks kujunenud. Hea, et ma sellega nüüd hakkama sain.
Patsutasin lootusrikkalt tekile enda kõrval ja Chad kehitas õlgu. Seejärel kuulsin tema vaikset naeru ja mõne aja pärast istus ta minu kõrval voodis, nii nagu ma soovisin. Toetasin pea tema õlale ja sulgesin silmad.
Mu peas tiirlesid mitmed küsimused, mida ma soovisin Chadilt küsida, kuid ma ei tahtnud hakata talle peale käima. Kui Chad mulle ise ei räägi vahepealsest ajast mitte midagi, siis polegi mul ehk vaja teada, mis toimus...
Aga ma ei saanud ka lihtsalt teadmatuses edasi elada.
"Kuid mis nüüd edasi saama hakkab?"
"Ei tea..," venitas Chad. "Ja ausalt öeldes ei hooli ma sellest üldse, mis juhtuda võib."
Tõstsin kiirelt pea ja vaatasin teda: "Ära ütle nii!"
"Miks ma peaksin muretsema tuleviku pärast, kui kõik on nagunii juba kirjas ja seda muuta ei saa?"
"Saab küll," laususin vihaselt. "Sa ei või nii negatiivselt mõelda. Siis lähebki kõik allamäge..."
Kuidas ta ometi aru ei saa, et kõik mis juhtub temaga mõjub ka mulle? Mõjutab mind ja minu elu?
"Shh-shh-shh," võttis Chad mu näo oma käte vahele.
"Mis shh-shh-shh? Sa ei tohi nii mõelda!" laususin tigedalt.
Chad raputas kergelt pead: "Nagu ma juba enne ütlesin- juhtub see, mis juhtuma peab. Me ei saa seda muuta."
"Aga mida sa teed, kui suvi lõpeb? Lähed edasi ja..?"
Jätad mind üksi, tahtsin temalt küsida, kuid ei suutnud. Sõnad ei tulnud suust välja.
"Lähen koju."
"Kus su kodu on?" pärisin kiirelt.
"Põhja pool..," lausus Chad köhatades ning tundus, nagu ei soovi ta oma kodust rohkem sõnakestki puistada. Halvad mälestused?
Kuid isegi kui see oleks nii, kas ta läheks sinna tagasi? Vaevalt küll... Mina küll ei läheks.
Ma teadsin, et kui külm sügis kätte jõuab, kaob Chad siit ära. Kas siis koju või edasi lõunasse. Tagasi tuleks ta alles kevade lõpuks ja selleks ajaks võivad asjaolud muutunud olla. Võib-olla oleme üksteist pika vahemaa tõttu unustanud? Üks meist on eluga edasi läinud?
Ma ei tahtnud, et Chad minust lahkuks...
Ma soovisin, et oleksin võimeline aega peatama, et olla Chadiga koos.
"Summer, ma tulen siia tagasi, ükskõik, kuhu ma ka ei läheks," lausus poiss ja lükkas mu näolt sinna langenud juuksesalgu ära.
Ta nihkus mulle lähemale ja suudles mind õrnalt. Panin käed ümber tema kaela ja tõmbasin teda rohkem enda kohale. Minus lõid lõkkele uued lootused, et ehk siiski...
Ja siis kõlas koputus.
Tõukasin Chadi hirmunult eemale ja jäin ust vaatama. Suutsin unustada, et keerasin selle lukku, kuid õnneks tuletas Chadi küsimus selle mulle meelde.
Pühkisin käega suud ja vaatasin Chadi, kes aeglaselt mu voodilt kadus.
Köhatasin hääle puhtaks. "Jah?" küsisin arglikult ning üritasin võimalikult unist häält teeselda.
"Hei, kullake, sa ei magagi veel?"
"Ee.. ei," vastasin kogeledes.
"Olgu... Vaata, et sa raadio kinni paned, enne kui sa magama jääd. Pole vaja, et see terve öö ilmasjata mängiks..."
Raadio? Mis raadio, ei saanud ma mitte mõhkugi aru. Vaatasin Chadi poole, kes istus põrandal ja naerul näoga mind vaatas. Ta näitas näpuga enda peale ning siis ma sain aru, et isa oli kuulnud jutumõminat ja pidas seda raadioks.
Tänu taevale.
"Miks sul uks lukus on, Summer?" küsis isa hetke pärast.
"Et mu und hommikul keegi häirima ei tuleks," taipasin vastata ning tundus, et isa mõistis mind. "Ah nii. Noh, head ööd siis kullake. Ma lähen ka magama. Ma juba teleka ees tukkusin üsna kaua. Kael täitsa kange..."
"Head ööd," vastasin kiirelt ja jäin kuulama, et veenduda, et isa mu ukse tagant kadunud on.
Lõpuks ohkasin kergendatult ning Chad tuli minu kõrvale tagasi. Sõnagi lausumata surus ta mu suule lühikese suudluse, pani käed mu õlgade ümber ja peale lühikest vestlust jäimegi nii magama...

Chad on mingiks tohlakaks muutunud vahepeal? Või olen mina põmmpea ja ei saa aru, et miks ta niimoodi käitub?

*naerab*
Tohlakas vist. Aga küll kõik korda saab :)

Ma ei saa üldse midagi aru. Chad on veider.

Kuidas veider?

Teda nagu üldse ei kotiks, et ta tagasi Summeri juures on ja.. Nagu tal oleks rämedalt varjata midagi ja.. Mina ei saa igatahes midagi aru. Ma ootan huviga, millal Summer üles ärkab ja teatab, et see mingi segane unenägu oli.