Need pisiasjad... 77/77

Muidugi. xD

Ma kustutasin isegi lõigu ära
Ma tegelikult nii kibelen lõppu s.t. epiloogi kirjutama. Ma tean praegu, et epiloog tuleks pikk-pikk-pikk...

Pikalt veel lõpuni läheb?
Mul homme-ülehomme pidupäev. Järjekordne jutt valma.

Väga,väga...kurb. Täielik masekas...
Tegelikult ma loodan, et sa teed lõpu ka masendava. Loomulikult kui kõik pahad on peksa saanud, aga jah masendav lõpp sobiks siia...vist.

Ma mõtlen ka seda alati masendavate kohtade peal... :DAga lõpuks tuleb ju lugejad naerma ka ajada, v mis?

Nasicc: Esialgse plaani järgi veel ikka natuke aega. Võibolla viskab 50 osa ära?? I have no idea yet :) Võib rohkemakski minna kui mõtted on head...

Karolin: Looda, looda

Ja jälle Nasicc : Ma ei tea. See pole just selline jutt, kus ma inimesi naerma tahaks ajada, kuid natsa huumorit peab ka ikka saama

Ilus lõpp ikka.

Muidugi umbes nädal aega tagasi lõi mulle pähe number 77. Et nagu positiivne number ja oleks lahe kui see oleks viiamne osa+ epiloog. Aga no... Ma pakun et mu mõtted saavad enne otsa, kui 77.-ndani jõuan.

Aga see on nii ilus mõte...*unistab*
Selle ajaga suudaksid sa positiivse meeleolu luua ja siis saaks ka rõõmsa lõpu!
Sellepärast ma kurba lõppu praegu kõige paremini ette kujutangi, sest terve jutt on olnud selline kerge-või mitte kerge- masekas ja mingisugune happy end oleks lihtsalt imelik.

Mul on kogu aeg kiusatus hakata rääkima mis toimuma hakkab aga ma ei või seda teha
EI-EI-EI...

Ma loen igakord Mõrrad.

Emn.. Ma ei oska kommenteerida. Kuidagi.. Ma ei tea. Midagi tundub nii vale seal jutus. Pole nagu seda vana tunnet enam sees lugedes. Ah mai tea ka..

Karolin: Kõik, k.a. see kuidas jutt lõpeb, sõltub nüüd minu tuust, kui ma järgmiseid osasid kirjutan. Pean hakkama varakult lõpu poole tüürima, et see ikka normaalselt välja kukuks. olgu see siis positiivne või kurb.
Vaatab.

LittleStar: Aga rääkida ma siiski ei või... Muidu rikun kõik ära -.-

Kärolyn: Haah
Damn, you felt that too? Ma tunnen ka et midagi on väga viltu. Mul kadus ka selline 'hea tunne' ära. Eile näiteks üritasin kirjutada ja nagu tõsiselt. Ma kuulasin kurba muusikat, mitte just kurba aga sellist, mis aitab mul mõelda ja no ma lihtsalt ei suutnud midagi loogilist kirja panna. Täpselt selline tunne oli, et kuul pähe.
(I guess it's Chad's fault )
I miss him
Siis tegin kerge uinaku ja õhtul hakkasin kirjutama ja voila- kaks osa valmis. Lühikesed, kuid siiski pole just väga rahul. Üritan täna veel ühe osa valmis saada ja siis katsun natsa 36. ja 37. tuunida.
I want Chad back -.-

lugesin algusest peale ära ja mega hea on lihtsalt , alguses tundus igav aga see et olukord keeruliseks läks ,tegi asja paremaks .
ootan juba uut osaa

Thank you , homme vist peaks saama, täna vist enam aega pole.

Raske on olla, kuid siiski- ma olen tubli. Mul on viis osa ette kirjutatud
Aga loodan,et meeldib.
See on selline osa, kus midagi nii väga ei toimu, kuid see on kõigest vaikus enne tormi :)

36. Ei

Need mõned päevad, mis ma veetsin ratastoolis õpetasid mulle üsnagi paljusid asju. Kuid kõige rohkem ootasin ma neljapäeva.
Päeva, mil lähen haiglasse, kus mind vaadatakse üle ning otsustatakse, kas ma võin ratastoolist tõusta.
Esimsed kaks-kolm päeva möödusid üllatavalt kiiresti. Neljas-viies päev venis justkui kumm ning viimane, kuues päev ratastoolis tundus, et ei lõppe iial.
Ma ei suutnud sel õhtul uinudagi. Ma ootasin kannatamatult, et päike tõuseks ja me saaks haigla poole sõitma hakata, kuid mu kannatamatus muutis asja natuke hullemaks. Ma teadsin, et ma ei tohiks oma lootusi kõrgeks seada, kuid ma tundsin end kindlalt. Mu jalg ei valutanud enam ning mõte pikkadest jalutuskäikudest oli liiga ahvatlev.
Mõtlesin kõigele, mida ma jalule saades jälle teha tahaksin ning siis, ühel hetkel oli mu pea mõtetest tühi.
Seal keerles ainult üks nimi- Chad.
Keerasin end ettevaatlikult küljele, et aknast sisse hiilivad kuukiired mind ei häiriks. Tõmbasin sooja teki kurgu alla ning vaatasin enda ette pimedusse.
Nägin Chadi viimast korda 11 päeva tagasi ning mind pani imestama see, et ma ei mäletanud enam tema häält. Ma arvasin, et see on üks asi, mis mul raudselt temast meelde jääb. Mäletasin vaid ähmaselt tema nägu ning järeldasin, et mu unustamine oli tema tekitatud valu tulemus.Mõnes mõttes mulle meeldis, et ta mu mälust aegamisi hajus. Kui kõik kokkuvõttes ikkagi nii tühine tema jaoks oli, siis pole ka mul teda mäletada vaja.
Peaaegu kaks nädalat...
Ta peaks juba väga kaugel olema.
Siit metsadest on ta kindlasti jalga lasknud.
Kuid kuhu ta edasi läheb? Jääb hulkuma, kuni leiab uue hubase linnakese või läheb koju?
Kus ta kodu on?
Raputasin kiirelt pead: "Ma ei tohi sellele mõelda. Ta on minevik." Ja minevikuks ta ka jääb. Mingit ühist tulevikku meil ei ole ega saaks ka olla...
Keerasin end selili, lootes, et mu mõtted liiguvad millegi muu peale, kuid neid valitses endiselt Chad. Samas ma ei sundinud end ka muu peale mõtlema. Sirutasin käe öökapile, et sealt mp3 võtta ja natuke muusikat kuulata, kui kuulsin kedagi uksele koputamas.
"Jaa?" laususin veidi kahtleva häälega.
Uks lükati lahti ning keegi astus sisse.
Esialgu arvasin, et see on emps, kes mu pärast muretseb, kuid siis tumedat kuju silmitsedes tundsin selles oma venna ära.
"Sa ei magagi veel?" uurisin talt ja lükkasin end käte abil istukile. Ta astus mu voodile lähemale ja kuulsin tema vaikset naeru: "Seda peaksin mina sinult küsima... Räägi kuidas sul on?"
Lõin pilgu valgele tekile, mis hämaruses siniselt kumas. Seejärel tõstsin pilgu ning venna nägu vaadates mõtlesin kiirelt mida vastata. Kõige parem oleks siiski olnud aus olla, sest Kent oli ju kogu see aeg minu kõrval. Ta oli teadlik, millised mu suhted enne seda jama Chadiga olnud olid.
Ta aimas, kuid ei teadnud, kui valus mul nüüd oli kui Chad liikus oma eluga edasi.
"Püsin pinnal."
"Näha on..," sosistas ta mu sõnades sügavalt kaheldes.
"Kõik on OK."
Kent raputas pead: "Kõik ei ole OK, Summer. Sa ei lausunud peaaegu sõnakestki oma kuus päeva. See pole normaalne."
"Mida mul teile rääkida oleks olnud..," vastasin talle kiirelt. "Tegelikult sulle, sest ema-isa avasid raudselt shampanja kui teada said, et Chad lahkus."
"Näiteks sellest, mida sa tunned."
"Kas tõesti on raske aru saada, mida ma tunnen?"
Kent istus mu voodile. Kui ma ootasin, et ta midagi mulle ütleks, tundsin, et mu vastus võis natuke karm olla.
Üritasin oma tunnetest vennale rääkida...
"Ma võin oma tunded Chadi vastu mõne sõnaga kokku võtta, kui sa seda soovid."
Kent vaatas mind ootavalt ning ma alustasin vaikselt. Tõmbasin nohisedes õhku nina kaudu sisse: "See kõik on nagu üks suur virr-varr. Ma... ma ei tunne midagi peale viha, pettumuse ja valu. Võibolla ongi nii hea, sest ma unustan siis selle ära et ma teda ..."
Jäin stoppama ning nägin, et Kent oli pingesse tõmbunud. Ta lõi pilgu mu tekile ning joonistas sellele näpuga suvalisi kujundeid: "Aga kui ta tagasi tuleks ja sind otsima hakkaks..?"
"Ma arvan, et ma ei... Mis sellest ikka rääkida. Ta ei tule ju tagasi."
"Aga kui ta siiski tuleks?"
Raputasin aeglaselt pead. "Vaevalt, et ta tuleb. Ja kui tulebki, siis ärgu lootkugi, et ma talle andeks annan."
Kent puuris mind oma pilguga mõned sekundid ning tõusis siis. Ta patsutas mind kergelt õlale, soovis head ööd ja kadus mu toast. Sättisin end mugavalt pikali ning panin kõrvaklapid kõrva, otsisin välja mõne hea loo ning sulgesin silmad et uinuda.

Vooooh.

Kui Chad tagasi tuleb, muudab Summer ta armukadedaks ja laseb tal kannatada ja maas tema järel roomata. ja...

uuuuuuut

kui sul 5 osa valmis on miks sa ei postita siia ?
ma ei kannata oodata.

Pm, polnud ültse kurb osa, aga mul tõmbasid lambist silmad märjaks veits.

Uut :)

Seda et äkki ma olen homme nii tubli ja topin ühe osa asemel kaks tükki üles :)
Ma teeks seda täna, kuid mu mälupulk (mille peal jutt pesitseb) on praegu sõbranna käes. Kui ta viitsib selle mulle täna tagasi tuua, siis saate äkki isegi täna

Ammu juba selles jutus sees.

Selline chillim osa veel...

38. Õhtusöök

Tavalise elu elamine kukkus päris hästi juba välja.
Isa pani grilli hakkama umbes kella üheksa paiku õhtul. Mina tegin vorstikeste ja grillliha kõrvale salatit ning ema keetis natuke kartuleid. Kent vedas verandale pikendusjuhtme, et saaks muusikat kuulata ning aitas meil siis nõusid ja toidukausse lauale kanda.
Lõpuks, kui kõik tundus olemas olevat istusin ma laua taha ning vaatasin isa, kes asjaliku näoga süsi grillis segas.
Seejärel istus ta hetkeks minu kõrvale toolile ning ohkas.
"Mis on?" küsisin.
"Ei midagi," venitas isa ja sirutas käe õllepurgi poole.
"Sa tundud mures olevat."
"Ma ei ole mures, kullake. Pole põhjust, et olla." Ta korkis aegamisi õllepurgi lahti, võttis sellest pika sõõmu ning tõusis, et grillimisega pihta hakata.
"Soovid liha või vortikesi?" küsis isa ning hakkas grillivardasse lihatükke lükkama.
"Vahet pole," vastasin talle ning võtsin laualt ajakirja, et seda lehitseda. Panin silmanurgast tähele, et Kent vaatas mind ning tõstsin pilgu, et selles veenduda.
Kui ta märkas, et ma ta tabasin, vaatas ta kiirelt mujale. Hakkasin naerma ning nägin, kuidas venna pinges keha muutus vabamaks.
Mille pärast ta närvis oli?
Ta sättis end minu kõrval olevasse tooli istuma.
"Mis passid?" küsisin tal mujates.
Kent vaatas mind kulmu kortsutades ja hakkas naerma. "Ma niisama..."
"Hoidke siin silm peal, ma lähen vaatan korra kähku, kuidas mängu seis on..," lausus isa lohisevate sammudega majja astudes.
"Olks," hüüdis Kent talle järgi ja kallutas end rohkem minu poole. "Ma arvasin, et sa oled minu peale vihane."
"Miks ma olema peaksin?" küsisin arusaamatult. Ta polnud mulle mitte midagi teinud. Mitte midagi öelnud, mis mind solvata võiks. Miks ta kartis siis, et ma tema peale vimma peaksin kandma?
Kummaline...
Ta vaatas mind pikalt, silmis segadus. Siis vajus ta hetkeks mõtteisse ning tõusis, et grilli kontrollida.
"Ee, mis mäng isal nüüd nägemata jääb?" üritasin teemat vahetada. Kent võttis laualt pooleteise liitrise pirnisiidri pudeli ning avas selle.
"Jäähoki äkki?" pakkus ta irvitades ning valas suurde klaasi siidrit. Ta pani lahtise pudeli lauale ning maitses seda siis.
"Kuidas on?" küsisin, kui ta suud maigutas.
"Nagu limonaad," venitas ta. "Soovid ka?"
"Isa lööks mu maha."
Kent turtsatas ja võttis minu jaoks väiksema klaasi. Ta valas sellese natuke jooki ja lükkas klaasi minu poole: "Maitse."
Krimpsutasin nina.
"Ole nüüd, Summer."
"Olengi," laususin vennale vastu ning haarasin siidriklaasi. Jõin selle ühe suure sõõmuga tühjaks ning Kent vaatas mind imetlusega: "See läks kergelt. Juurde?"
"Oh ei!" keeldusin kindlameelselt. "Eelistan endiselt apelsinimahla."
"See polnud ju üldse kange," vingus Kent.
"See, et see kange polnud ei tähenda, et ma nüüd terve õhtu seda peaksin kaanima, eks ole?"
Ta noogutas ja vaatas minust mööda. Järeldasin sellest, et isa jõudis tagasi. Tõstsin ajakirja taas oma põlvedele ja süvenesin sellesse.
Isa ohkas ning mulle tundus, et isa oli pettunud.
"Kuidas seis oli?" uuris Kent.
"Viik," lausus isa napisõnaliselt. Ta vaatas grilli ja tõstis liha- ja vorstivardad tulele. Kent kehitas õlgu ning mina lõin kiirelt pilgu tagasi ajakirja, kui isa pea tõstis. Kuulsin majast valjenevat ümisemist ning ma ei eksinud- ema.
Lõpuks sai temagi kõigega köögis ühelepoole ning võis verandale rahulikku suveõhtut nautima tulla. Ta istus teisele poole lauda, võttis taldrikule paar suutäit minu tehtud salatit, kiitis mu söögitegemise oskust ning imetles peatselt loojuma hakkavat päikest.
Kent ja isa hakkasid sporti arutama ning peagi ulatasin ajakirja emale. Lükkasin tooli nii, et selles istudes näeksin loojuvat päikest. Seejärel sättisin end sinna mugavalt sisse ja üritasin end kõigest ümbritsevast mõneks hetkeks välja lülitada.
Imetlesin selget, punakasroosaks tõmbunud taevast ning hingasin sisse mõnusalt värsket õhku. Kogu see ilu, mis mu ümber oli- loodus, taevas, loojuv päike...
Kõik see süstis minusse energiat, elujõudu.
"Elu on ilus," mõtlesin omaette naeratades ja sulgesin silmad. Kuulsin kuidas ema ja Kent naerma hakkasid ning eristasin hetk hiljem ka isa naerust häält, kes neile midagi naljakat rääkis. Avasin silmad ja tõmbasin jalad toolile.
Kõik oli hästi.