Need pisiasjad... 77/77

Sa tahad Chadi ära süüa?
No way, he's mine already :)

-.-

I can share :)

Ma pakuks ka, et Chad valetas, kuna soovis tema arust Summerile paremat, kuigi ta tegelikult ei tea, mis on Summerile parem.

Aga supper hea!!
Ootan uut. :)

But I can't. :)

KK: Eks te järgmistest osadest teada saate, kuidas on... Aga aitäh :)

nasicc: Sulle tõesti meeldib Chad nii väga?

Mkm. Ma armastan enda juttude tegelasi. Aga see siin on juba põhimõtte küsimus.

Ei mõista x)

Siis oled sa veel rikkumata.

*naerab*
Et niisama tahad Chadi omale?

Jah, lihtsalt sp, et keegi teine ka tahab-. (aka sina. )

Ah nii :)
No võta omale siis, ma olen lahke
Mul nagunii ühte oma teise jutu poissi crush x)

Mul on enda juttudest... 1, 2, 3, 4 poissi crush... sinu oma ka. Võimas.

*"Ei no mida asja! Ma kirjutasin terve pika jutu maha ja nüüd pidin ma uusti sisse logima ja kogu kommentaar on kustutatud!" taob rusikaga lauda- see oli ikka vägapikk tekst!*

Arvan, et osa oli väga hea
Vihkan Summeri isa -soovin talle kõige halvemat
Armastan Summerit, kellest on mul jube kahju
Arvan, et Chad on jube lollakas, armas ja hooliv, aga täielik jobu
Tahan väga uut osa

Liiga New Moon.

Uut.

Nii. Uus osa :)

Kurat, kui kurb mul seda kirjutada oli.
Ma olin nii kurb lihtsalt. Aga ei suutnud neid tundeid siia sisse panna
ma nagunii pisardasin, kui taipasin, et tean, kuidas see jutt lõppema peab. (Ma loodan, et ma suudan ikka lõpuni välja venitada. Pean suutma )

Ja muide see lugu mida Summer niiöelda "kuulab", mängis mul kirjutamise ajal playlistis :) Võibolla
ka selle pärast panin ta seda lugu kuulama...

Hullult tahaks tegelikult lõppu kirjutama hakata

PS:Kas keegi üldse pööras tähelepanu eelmise osa salvrätiku-teemale???


35. Mõrad

Paar järgmist päeva möödusid kui unes.
Kuulasin vaikides oma mp3-e ja kui keegi minuga rääkima tuli, vastasin ainul eitavalt või jaatavalt. Väga tihti ma lihtsalt ei vastanudki küsimustele.
Mu pilk oli klaasistunud ning vaatasin lihtsalt enda ees hõljuvat õhku.
Muusika tundus olevat rohi mu valu vastu, kuid mõned laulud tõid mulle taas Chadi meelde. Tihti leidsin end mõtlemast, mida Chad teeb. Kus ta on? Kas ta mõtleb minu peale?
Kas ta kahetseb..?
Kui kätte jõudis mu eelviimane päev haiglavoodis, toodi minu palatisse ratastool. Nagu õde ütles-harjumiseks. Vaatasin seda põlglikult ning keerasin pea teisele küljele, et seda mitte näha. Mulle piisas teadmisest, et pean selles mingi aja veetma.
Kent käis mind kõigist teistest kõige rohkem vaatamas. Iga kord kui ta palatisse sisse astus, märkasin mingit eriskummalist varjundit tema näos. Mulle tundus, et miski painab teda, kuid ma ei tahtnud midagi pärima hakata.
Ma tahtsin olla vait.
Las ta ise räägib, kui peab vajalikuks mind millestkist teavitada.
Kui ta mu voodi kõrval olevale toolile istus ja mu peost mp3 võttis, et vaadata mida ma kuulan, kaasnes sellele alati pikk ohe.
Nagu ka seekord: "Jälle ´´Over You´´..."
Võibolla tõesti oli ka tema, nagu ema ja isagi, tüdinenud mu vaikimisest ja klaasistunud pilgust. Kuid samas Kent mõistis, miks ma selline olen. Ta teadis põhjust.
Ta istus mu voodi kõrval vahel veerand tundi, vahel pool. Mõnikord isegi tunnikese. Lihtsalt istus ja vaikis samuti, sest mõistis, et sõnad oleksid üleliigsed. Need poleks mu enesetunnet paremaks teinud. Kent oli mulle lihtsalt seltsiks...
Kui jõudis kätte mu viimane päev haiglavoodis, suutsin platisse sisse tuisanud õele isegi naeratada. Temagi rõõmustas, et minusse on elu jälle sisse tulnud ning lubas arsti tagant kiirustada, et ta mind siit välja laseks. Tänasin teda vaikselt ja langetasin pea padjale.
Õde kadus varsti palatist ning üksi jäädes otsustasin natuke magada, et aeg kiiremini edasi liiguks.
Avasin silmad alles siis, kui isa koos ema ja Kentiga sisse marssis. Ta tuli rõõmsalt minu juurde, surus mu laubale suudluse ja naeratas laialt: "Lähme koju."
Ma kõigest noogutasin talle vastuseks. Ma olin tema peale endiselt vihane ja solvunud, kuid päeval, mil ma haiglast koju saan, ei tahtnud ma tema vastu selline olla.
Ma pidin olema õnnelik. Aga ma ei suutnud seda olla.
Uks avanes jälle ning sisse astus arst, kes minuga kogu minu siinviibimise aja tegelenud oli. Ta heitis pilgu oma kausta ja vaatas seejärel mind: "Summer."
Noogutasin.
Arst naeratas mulle ja pani kausta kapile ukse kõrval. Seejärel lükkas ta ratastooli mu voodi kõrvale ning katsus mu jalga.
"Olukord tundub üsna hea olevat. Jalg on korras, kuid siiski veel nõrk," ta pöördus mnu poole: "Väga kaua ei pea sa selle abil liikuma. Usu mind, sa pääsed sellest varsti."
Üritasin viisakalt naeratada: "Tänan."
Isa nipsutas kibelevalt sõrmi ja koos arstiga aitasid nad mind tooli istuma. Mu viga saanud jalg surises ning tundsin valupisteid, kuid need olid päevade möödudes nõrgemaks jäänud. Ratastool oli mugav, kuid siiski harjumatu.
Proovisin enda jõul tooliga edasi liikuda, kuid rattad liikusid harjumatult raskelt ning edasiliikumist võis mõõta sentimeetrites. Ohkasin ja peitsin käed oma sülle.
Ema võttis voodi kõrval olevalt lauakeselt mu asjad ja pani need mulle sülle. Ulatasin mp3 Kenti kätte ning sättisin ajakirjad korda. Lehitsesin lojult pealmist, kuid kuna ma olin neid juba lugematu arv läbi lugenud, ei pööranud ma lehekülgedel kirjutatule mingit tähelepanu.
Isa rääkis veel arstiga, kes andis talle paar paberit ja luges sõnad peale, et me nädala aja pärast kindlasti kontrolli tuleks. Seejärel surus arst veel minu kätt, naeratas sõbralikult ja soovis mulle kõike head.
Tänasin teda vaikselt ja üritasin vastu naeratada, kuid mu naeratus oli võltsimast võltsim.
Kui me mööda haiglakoridori lifti poole liikusime ning Kent ratastooli lükkas, märkasin, et paljud inimesed, kes meile vastu tulid, vaatasid mind kaastundega. See oli nii vastik. Kas nad tõesti arvasid, et ma olen halvatud?
Võibolla ongi see tõsi, kuid halvatud on ainult minu purustatud, katki rebitud süda...
Kui ma vastutulijate mornidest nägudest, mis nad mind nähes ette manasid, tüdinenud olin, hakkasin ma lõbusalt oma tervet jalga liigutama, et nad näeks, et asi pole nii hull. Kui võõrastel vastutulijatel näod enam kurvaks ei muutunud, tundsin ma ka ennast paremini.
Lõpuks kui olime parklasse jõudnud, tõstis isa mind autosse. Kent pani ratastooli auto pagasnikusse ning istus siis minu kõrvale tagumisele istmele. Lülitasin pleieri kohe sisse ning panin klapid pähe, et muusikat kuulata ja end muust maailmast välja lülitada. Tundsin varsti, kuidas Kent mu sülest ajakirjad võttis ning puudutas kergelt mu kätt.
Pilgutasin kiirelt silmi ning otsisin mp3 lugude nimekirjast mõnda head aeglast lugu, mis mind rahustaks.
Ees ootas umbes tund autosõitu.
Siis oleme kodus, kus võtavad mind vastu tuhmunud mälestused Chadist. Inimesest, kes tundus hoolivat, kuid lõpuks trampis lihtsalt minu tunnetel.
Inimesest, keda ma sellest kõigest hoolimata igatsesin...

***

Wordcount: 36 906
Characters (no spaces): 197 138

Mina armastan kõige rohkem Urmast, siis tuleb Mike, siis Raimo... ja ma edasi ei ütle. Need peamised. Leidsin, et Ahti tglt pea üldse ei meeldi. Ja Tarmoga ma pole veel piisavalt tutvunud. Nii et 3.

Salvräti lugu ma mõtlesin natukene, kuna sa peatusid sel pikemalt ja vihjavalt. Magada siiski sain öösel. ;D

Uut.

nasicc:
Suht viigis oleme siis crushide poolest...

LittleStar: Kahju, et ei leidnud. Ja Chad ei tee lastele liiga. ta ei löö tüdrukuid. ta oleks taignarulli su käest ära tõmmanud, armas olnud ja siis sulle kalli teinud

Spoiler:

(I)

Aga tead, see oli selline... ebaagathachristielik käitumine sinust. Tema ei oleks vihjanud ja sellest faktist niisama üle käinud. ja lõpus lugejaid üllatanud.

Nüüd rikkusin üllatuse ära?

Kõigi jaoks, kes seda enne koju ei avanud ja mu spileri alla piiluvad.

(Ja minu. xD )

Lisa alla Don't Look ja kõik vaatavad raudselt