Need pisiasjad... 77/77

Point on selles, et kuiSummeril on karistus peal siis Chad tuiab ju nende ümbruses ikka ringi. Seega... Chad on vaja kätte saada :)

Kärolyn kirjutas:

Ta mõtleb seda, et meeldis ja nüüd ta peab osi ootama..

^^Täpselt nii. (:

Aaa x)
No väga tore

Väga hea järje jutt! Vaheaja igavusest sukeldusin jälle järjejuttude maaila ja kuna ma seda järjajutt hakkasin alles eile lugema, siis oli arvuti tagant väga raske ära tulla. Ja kui nüüd osad jälle läbi said, siis on kohe raske uusi osasid oodata.

Aga igatahes Uut osa!

See Chad on nii salapärane, õudsalt huvitab see, et miks ta niimoodi ringi uitab, et mis ta eluga juhtus siis, et tal kodu ei ole hetkel. Aga tuleb see kunagi jutus ikka välja?

KK- Aitäh :)
Ma tegelen uute osadega :)
Loomulikult tuleb. Vä'hemalt praegu ma arvan nii Ma loodan, et ma suudan midagi huvitavat Chadi kohta välja mõelda :)

niiii kurb...
Lexie, Evan ja isa on ikka nii lollid.

Jaa...

Igatahes... Homme. (kui hästi läheb) uus osa. Täna öösel (viimased 10-12 osa olen kõik öösel kirjutanud enamjaolt) kirjutasin ühe pikapika osa ja siis veel ühe natuke lühikesema

Varsti saate neid lugeda

tahaaaakss juba uuuut . niiivõrd heaa :)

Loodetavasti läheb paremaks :)

"...oot-oot-ooooot.... Kui palju sõnu mul ongi..?" mõtlesin hommikul, kui otsustasin, et panen hommikul uue osa üles. Noh, võibolla isegi kaks. Vaatab...
Word Count hetkel siis: 26 980. I like it :) Happy.
Mulle meeldib järgmine, 24. osa. Selle kirjutasin jälle öösel. Ja noh, ütleme nii, et tuli meelde, miks see armastusjuttude alla on mul paigutatud...
Okei, ma jään vait...
Loodan, et endiselt meeldib.


23. Ärevus

Olime mõlemad mõnda aega vait. Ma mõtlesin kõige üle järele, mida Kent öelnud oli ja tõstsin aeg-ajalt oma meeleheidet täis pilgu ning lihtsalt vaatasin oma venda ja soovisin mõtteis, et see kõik oleks halb uni.
"Aah, mul jäi enne see jutt pooleli," meenus Kent'ile. Ta köhatas ja tuli minu kõrvale.
"Oled kindel, et keegi meid siin ei näe?" küsisin hiirvaikselt.
Kent noogutas: ".. ja ei kuule. Isal on kodus tegemist. Emal samuti. Lex, Evan ja Will on koolis mingil korvpalli üritusel. Emps oli isaga täpselt maja taga ja kui me siia tulime, ei näinud nad meid mingil juhul. Keegi ei satu siia.
Aga kui me siit ära läheme, lähed sina otse ja mina teen pikema ringi ning tulen mööda sissesõiduteed tagasi. Pole vaja, et vanemad märkavad, et me oleme hakanud läbi saama nagu õele ja vennale kohane. Ma räägin selle üleüleeilse asja nüüd lõpuni ja siis räägime veel mõnigatest asjadest."

Noogutasin aeglaselt.

"Ma läksin teki alla tagasi, kui veendusin, et nad lõpetasid sellel teemal rääkimise ja otsustasid samuti magama minna. Kell oli kuskil südaöö kandis või nii... Ma olin unine, kuid see mida ma kuulsin, pani mu pea tööle. Sulgesin ukse ja olin tund aega üleval ning mõtlesin kõige üle järele. Lõpuks kui olin veendunud, et nad magavad, läksin kööki ja tegin natuke võileibu. Natuke on tegelikult vale öelda. Tegin neid ikka päris paraja portsu. Pakkisin need toidukilesse ja koristasin laua ära. Võtsin siis natuke küpsiseid ja komme ning läksin oma tuppa tagasi. Otsisin oma asjade seest ühe tumeda kilekoti, kuhu need asjad sisse panna ning vahetasin seejärel riided. Enne, kui akna kaudu väljusin, keerasin ukse seestpoolt lukku. Nii igaks juhuks..."
"Viisid need Chadile?" küsisin keti ripatsit peos hoides.
Kent noogutas: "Otsisin kaua, kuid lõpuks leidsin ta üles. Andsin talle toidukoti ja ta oli selle üle tõesti väga õnnelik. Ta võttis kohe kotist võileiva ja hakkas sööma. Ma jutustasin talle tekkinud olukorrast. Chad lihtsalt kehitas õlgu. Ma mõtlesin hetkeks, et kas teda see üldse ei huvita, kuid kui ta võileivaga lõpetanud oli, ütles ta mulle, et ta ei karda. Ta ütles, et astub oma saatusele sirge seljaga vastu ning mulle tundus tõesti, et ta ei hooli sellest."

Kent vaikis ja meenutas, mis edasi toimus.

"Siis ma küsisin temalt midagi..." Kent naeratas. See tegi mind uudishimulikuks.
"Küsisin, kas ta hoolib sinust. Ta ütles et jah."
Naeratasin viivuks- ta hoolib minust...
"Ma ütlesin Chadile, et sul oleks raske leppida, kui temaga midagi juhtuks ja mulle tundus, et siis saigi ta aru, kui tõsiseks olukord kujuneda tõotas. Rääkisin talle oma mõtetest ja Chad oli nõus siit eemale minema..."

Segasin kannatamatult vahele: "Eemale? Kus ta on?"

"Ta pole päris siin, kuid pole ka väga kaugel. Ta on piisavalt kaugel, et meie pisikesed spioonid teda ei näe," Kent muutus mõtlikuks, "aga äkki on siiski parem, kui mingit kirjavahetust ei toimu..? Ma kardan, et see oleks suureks komistuskiviks."
Õlgu väristades nõustusin temaga: "Ma arvan, et see oleks jah... ohutum."
"Ma pean siis temaga täna õhtul siin kuskil kokku saama ja ütlema, et kirjad jäävad ära. Aga... okei... Võta see kiri ja loe läbi."

Võtsin kirja taskust välja ja voltsisin lahti. Lasin silmad kiirelt üle ridade ja hakkasin siis lugema.

"Summer,
arvatavasti oled Sa nüüd teadlik sellest olukorrast. Võibolla sa nüüd mõistad, miks ma jätsin meie viimasel kohtumisel sinuga hüvasti. Ma tahtsin sind enne lahkumist veel näha. Ma lähen siit eemale, et su isa mind ei leiaks. Ma ei tea kui kauaks sinna jään, kuid tulen kindlalt tagasi, kui olukord on rahunenud.
Palun täna minu poolt veel kord oma venda. Ma muidugi kohtun temaga varsti meie plaanide tõttu, kuid sellegipoolest... Ma ei tea kui paljudest tema mõtetest sa juba teadlik oled, kuid loodan, et kõik töötab nii nagu plaanitud on.
Ma loodan, et kõik sujub hästi ja me näeme varsti jälle üksteist.
Ole tubli ja tea, et sa võid oma venda kõiges usaldada.
Chad."

Lugesin kirja veel ühe korra läbi ja üritasin Chadi käekirja meelde jätta. Seejärel ulatasin kirja Kentile, kes selle otsekohe põlema pani. Mõned sekundid hiljem seda kirja lihtsalt ei eksisteerinud.

"Üks minu plaanidest on see, et me võiks teeselda, et ei saa läbi. Et olen justkui sinu ja Chadi vastu, kuid tegelikult mitte, mõistad?"

Noogutasin.

"Ma saaks nii infot, mida isa edasi teha plaanib ja see oleks väga kasulik."
"Võibolla..." vastasin nukrutsedes.

Kent märkas mu kurbust ja üritas mind lohutada."Kui kõik läheb nii nagu plaanitult, ei juhtu Chadiga midagi..."
"Ei juhtu Chadiga midagi? Aga midagi võib ju juhtuda! Ütle mulle kus ta on..."
Kent raputas eitavalt pead: "Ma ei saa seda teha, Summer. Ma tahaks aga ma ei saa seda teha..."

Toetasin oma pea Kenti õlale.

"Ma saan temaga täna õhtul kokku. Tahad ütlen talle midagi sinu poolt edasi?"

Mõtlesin hetkeks, et see oleks hea võimalus talle kiri kirjutada ja siis ma saaks talle öelda, mida ma tunnen, kuid... Arvestades tekkinud olukorda- oleks see ikka kõige parem mõte?
Vist mitte.

"Ütle talle, et ma igatsen teda."

Kent vaatas mind ja oli selge, et ta hakkas aru saama sellest, millest ta siiani mõelnudki polnud.
"Olgu, veel midagi?"

Mida talle veel öelda?

"Ja ütle talle, et ma jään teda ootama," laususin mõne minuti möödudes.

Kent noogutas. Ta tõusis, ulatas mulle oma käe ja aitas mind samuti püsti.
"Küll kõik hästi läheb. Ära karda."
"Sa võid mulle seda mitu korda veel öelda, kuid mu enesetunne ei lähe seetõttu paremaks."

Kent patsutas mind õlale ja naeratas pehmelt: "Lähme nüüd koju. Me olemegi siia kauaks jäänud. Ma jõuan natuke hiljem tagasi ja kui ma tundun kodus kuri siis tea, et see on kõigest teesklus."

Noogutasin ja viipasin talle. Vaatasin paar sekundit, kuidas Kent omas suunas kõmpis ja hakkasin otseteed kasutades kodu poole minema.

Ma mõtlesin kogu tee, kuidas ma suudan end kodus vaos hoida. Aga kuidas ma suudan isa tehtud naljade üle naerda, kui tean, mida ta mu endiste sõprade abil plaanib?

Ma soovisin kogu hingest, et see kõik läbi oleks.

Otsustasin täna teise osa ka üles panna :)

24: Üllatuslik taaskohtumine

Veetsin kogu ülejäänud õhtu oma toas ning mõtlesin kõigele, millest Kent mulle rääkinud. Ma ei suutnud uskuda siiani, et mu isa mulle niimoodi noa selga lõi. Ta võttis appi mu sõbrad, jah, endised sõbrad, et teha kõik, et Chad mu silmapiirilt kaoks. See tegi haiget...

Vaatasin kella.

Varsti saavad Chad ja kent kuskil metsas kokku... Ma annaks ükskõik mida, et olla Kenti asemel.
Nüüd, kui otsustasime kirjavahetuse siiski ära jätta, oli mul raskem leppida teadmisega, et ma ei näe Chadi kaua. Aga millal me taas üksteist näeme..?
Võibolla ongi parem kui ma seda ei tea.

Ma mõtlesin maikuu viimastele päevadele ja kui mõtlesin, mis kuu aja jooksul muutunud oli, jõudsin järeldusele, et kõik. Absoluutselt kõik oli vastupidi. Nüüd sain Kentiga läbi, kuid maikuu lõpus olid tülid ja üksteise kallal nääklemised peaaegu igapäevased.

Lex ja Evan. Ma lootsin, et need kaks mulle iial selga ei keera aga nad tegid seda.

Kuidas ma tahaks, et aega oleks võimalik edasi keerata...

Jäin peagi magama, kuid mu uni oli rahutu. Ärkasin iga natukese aja tagant üles- ma lihtsalt ei suutnud muretsemist lõpetada ning iga pisike krabin muutis mind veelgi närvilisemaks.
Mingil hetkel aga kuulsin kuidas mu toa uks avati ning kuulsin samme, mis tulid otsejoones mu voodi juurde.
"Psst, Summer? Sum, ärka," sosistas Kent ja raputas mind õlast.
"Ma olen üleval. Ma pole õieti magama jäänudki..," pomisesin vennale vastu ja siis taipasin, kuskohast Kent just tulnud oli. "Kas sa nägid teda? Kuidas tal on?" pärisin tormakalt.
"Nägin. Me rääkisime ja... olgu see pole hetkel kõige tähtsam. Ma vist ei peaks seda küsimagi aga kas sa tahad Chadi näha?"

Mul on raske kirjeldada seda tunnet, mida ma tundsin, kui Kent, minult seda küsis. See tähendas, et Chad on kuskil lähedal. Ma näen teda ja saan tema häält kuulda enne kui ta kaob. "Loomulikult!"

Kenti näole ilmus hetkeks naeratus. "Pane endale siis ruttu midagi ümber. Õues on ikkagi üsna jahe."
Võtsin kiire liigutusega jalutsist oma flanellhommikumantli ja tõusin. Panin selle endale kiirelt selga. Panin tennised jalga ja olingi minekuvalmis.
"Lähme," kiirustasin Kenti tagant. Ma ei tahtnud ega võinud aega raisata.
Ronisime aknast välja, et mu väljahiilimine saladuseks jääks- Kent esimesena ja seejärel mina. Kent ulatas mulle käe, et ma sellest kinni võtaksin ja maha ei kukuks.
Jooksime kiirelt kõrge, kastemärja rohu sisse ja sumasime metsatuka poole. Seal võtsime suuna oja poole.
"Kas ta ootab meid oja juures?"
Kent vaatas üle õla: "Ei."
"Kus siis?" pärisin uudishimulikult.
"Ole tasa," sosistas Kent ja vaatas ringi. "Pole enam palju maad jäänud."
"Aga miks ma tasa pean olema?"
Kent vaatas mind muiates.
"Ma ju ei tea miks ja ma ei saa nii ..."
"Sest sa ei tea iial, kelle tähelepanu see pälvida võib."
Ja-jah.
Loogiline...
Miks ta kodus seda öelda ei võinud, et oleks parem, kui ma vait oleksin?
Müksasin venda käega, et me uuesti liikuma hakkaks.

Vean kihla, et me kõmpisime maha poolteist kilomeetrit, kui mitte rohkem. Olime jõudnud sügavale metsa ja sealne pimedus oli väga hirmus. Üksi poleks ma siia julgenud tulla. Hoitsingi nüüdki kramplikult Kenti pusast kinni ja vaatasin iga eemaltkostva krabina peale hirmunult ümbrust.
Nii sügaval metsas ei teinud taevas helendav kuu ümbrust sugugi valgemaks.
"Me oleme peaaegu kohal," lausus Kent.
Ta ei sosistanud enam. Siia ei oleks keegi nagunii julgenud tulla, sest see pimedus, mis siin valitses oli tõesti õudne.
"Peaaegu? Kui kaua me veel käima peame?" uurisisn sosistades. Hirmu tõttu ei julgenud ma valjemalt rääkida.
"No me jääme River Islandi piiridesse," vastas Kent ja võttis taskust oma mobiili. Selle ekraan lõi helendama ja siis sai ma aru, et ta on omale uue mobiili muretsenud.
"Sul on uus telefon?"
"Hiljem räägin," vastas Kent.

Jõudsime metsast välja pisikesele lagendikule mille teises küljes võsa ja pika rohu sees märkasin vana talumaja varemeid. Ma polnud siin kunagi varem käinud. Hea, et vähemalt siin valgem oli... Kenti sõnul Chad mind majas oodates peidabki.
"Ta on seal?"
Kent klõpsis oma mobiili: "Jep. Mine, ma usun, et ta ootab juba."

Vaatasin teda kahtlevalt ning ettevaatlikult, et märjal rohul mitte libiseda, astusin paar
sammu varemete suunas.
Jäin seisma ja vaatasin piklikku maja.
Pool selle katust oli sisse langenud, teine pool seisis mingi imega veel püsti, kuid märkasin vanaaegses rookatuses siiski mõnd auku.
Astusin veel ühe argliku sammu maja suunas ning keerasin end siis ringi. Kent vaatas mind, käed pükstetaskutesse surutud: "Mida sa ootad?".
"Tule ka kaasa, ma kardan."

Ausalt- ma kartsingi. Vana, kindlasti varisemisohtlik maja ja pimedus. Kas see pole siis hirmutav?

Kuulsin Kenti ohkamas: "No olgu, tulen." Ta sammus minust mööda.
"Kas sa üldse ei karda siin olla?" uurisin temalt.
"Ei, kui ma koju tagasi tulin, siis oli veel üsna hämar... Päike loojub praegu ju hilja," lausus Kent.
"Mis kell on siis?" küsisin kulmu kortsutades.
"Pool üks."
Mu ajataju oli täiesti null. Nad ju pidid üheteistkümne ajal kokku saama, eks? Aga olgu, vahet pole, nüüd olin mina ka siin.
"Kus sissepääs üldse on?"
"Siinsamas," osutas ta käega enda ette ja ma vaatasin neelatades rohtu, mis madalat ust varjasid.

Noh, pole hullu, mingi kõrge märg rohi mind veel ei takista...

Lükkasin selle kõrvale ja nägin ukseauku ja pimedust, mis vanas majas oli. Astusin sisse ja Kent jäi välja, et meile mõned minutid omaette olemiseks jätta.
Seisin seal pimedas ja astusin mõned sammud, käed ette sirutatult, nagu kuutõbine.
"Chad?"
Ütlesin seda vaikselt, kuid lootsin, et ta mind kuuleb...

Järsku tundsin, kuidas mu parem käsi tabas midagi sooja ning ehmunult karjatades taganesin mitu sammu.
"Vaata, et sa ei...," lausus Chad alguses kiirelt ja valju aga kui ta kõrvu jõudis juba kerge mütsatus, libises viimane sõna üle tema huulte aeglaselt: "...kuku..."
Sain natuke haiget aga see oli tühiasi selle kõrval, et ma tema juures olin.
"Jäid ellu?" Ta tuli minu juurde ja aitas mu püsti. "Sa oled endiselt koba, Summer," märkis ta veendunult.
Kuulasin lummatult tema häält ja tundsin, et ta hoidis endiselt mu käest kinni.
"Ma tean... Aga kuidas sul on?"
"Noh, nii enam-vähem. Elu nagu põnevusfilmis." Tema hääles polnud üldse pinget. Ta võttis kõike rahulikult. See oli kõigest loomulik asjade käik.
Nii peabki minema... Ma vähemalt lootsin, et ta muretseb aga nagu Kent rääkis... Ta tõesti ei teinud isegi seda. Või siis üritas mind mitte muretsema panna.
"Kas ta rääkis sulle kõigest?"
"Kes?" küsisin juhmilt vastu.
"Su vend," vastas Chad emotsioonitult.
"Ee, ja-ah," venitasin kohmakalt.
Chad hakkas minu ees edasi-tagasi marssima. "Minu jaoks on olukord väga... keeruliseks kujunenud aga arvan, et sa tead seda nagunii."

Kas tõesti räägime me omavahel olles ka sellest jamast? Ma tahaks mõneks hetkeks selle oma peast
välja saada...

"Kas... Kent ütles sulle midagi minu poolt edasi?"
Chad jäi seisma: "Ei."
Ei? Kas tõesti Kent arvas, et ma ütlen Chadile seda ise?
Oh ei. Ma ei julge.
Aga kui ütleks? Võtaks julguse kokku, see pole ju raske? Kohe praegu siin pimedas..? Vähemalt ei näeks Chad, kuidas ma punastan aga ta kuuleks värinat mu hääles.
"Oli see midagi tähtsat?"
Tähtis? Vägagi...
Raputasin pead: "Mkm."
"Sul on hommikumantel seljas?" küsis ta naeruse häälega, kui mind mõned sekundid vaadanud oli.
"Mis siis?" küsisin jonnakalt vastu ja asetasin käed rinnale risti. Ma olin niigi närviline ja kui ma olen närvis on ka paha tuju garanteeritud. Chad veel seda külge minus näinud polnud, kuid tundus, et seda ta taotleski.

Muidugi võisin ma Chadi sõnu ja käitumist valesti tõlgendada.

Kuulsin Chadi pehmelt naermas. Tavaolukorras oleksin seda kuulanud ja võibolla isegi kaasa naernud kuid hetkel, kui meil on paras jama kaelas, naerab ta muretult minu üle...
"Kui sulle pakub see nii väga lõbu siis väga tore! Ma ei saa aru, miks ma siia üldse nõustusin tulema..." sosistasin solvunult ja keerasin end ringi, et siit kohe kaduda.
"Hei, Summer..."
Chad haaras mu käevarrest ja tõmbas mind õrnalt tagasi. Seejärel astus ta mu ette ja võttis mu näo oma käte vahele. Tajusin, et Chad üritab mulle silma vaadata, kuid pimeduses on see ju praktiliselt võimatu. Mõned üksikud kuukiired, mis kõikvõimalikest pragudest sisse hiilisid joonistasid vaevu meie kontuurid välja.

Üht sellist kuukiirt ma üritasingi vaadata, kuid see muutus järjest võimatumaks, kui ma tundsin, et Chadi nägu on minu omale väga lähedal.
Tema käed liikusid mu kukla kohale ning tema suu liikus minu pettumuseks mu kõrva juurde: "Anna andeks," sosistas ta mahedalt.
"Ei anna," laususin jäiselt.
"Ma tean, et annad," oli Chad veendunud.
"Veame kihla, et sa eitea," sosistasin jonnakalt ja keerasin õrnalt pea vasakule. Pilgutasin kiirelt silmi. Jälle pisarad? Mis mul ometi viga oli?
Õnneks suutsin ma end kontrollida- paar üksikut pisarat ja kõik.

Chad astus sammukese vasakule. Peale seda keerasin pea paremale ja ka tema astus sammu paremale.
Mulle meenus, et mu käed on ju vabad. Ma võin neid kasutada aga kas ma kasutaks neid Chadi vastu? Vist mitte... Seega hetkel pole neist kasu.
"Ma võidaks nagunii, sest ma tean, et sa annad mulle andeks. Ma tunnen sind piisavalt..," seletas ta vaikselt ja energiliselt.
"Sa ei tunne mind üldse, Chad," katketasin teda ja vaatasin talle otsa.
See pani poisi mõtlema.
Sekundid venisid piinava pikkusega ja ma oletasin, et see lause tabas naelapead- ta ju tegelikult ka ei tundnud mind. See tähendab, et kõik võiks olemata olla. Ta võiks lihtsalt edasi liikuda, sest ma pole talle tegelikult mitte keegi. Ta ju ei tunne mind...
Mille nimel ta riskib?

"Ei tunne jah aga küll ma õpin sind tundma, Summer. Meil on piisavalt aega."
Mina selles nii kindel ei oleks.
"Proovime uuesti," kallutas Chad pead. "Anna mulle andeks," sosistas ta uuesti. Veel võluvamalt kui eelmine kord.
No ausalt... Kui ma oleksin jää ja Chad minuga räägiks, sulaksin hetkega...
"Aga ma ei anna," jäin endale kindlaks.
Ta käed liikusid mu näo külgedele tagasi ning hoitsid seda kindlalt paigas.
"Aga ma tean kuidas sa mulle andeks annad," sosistas Chad.
"Jäta..," üritasin tema haardest vabaneda, kuid see ei õnnestunud. Tundsin jälle solvumispisaraid ning sulgesin silmad, et neid takistada.

Kuulsin Chadi lühikest naeru ja seejärel tundsin midagi sooja oma huultel...

Aww, nii armas. Vägagi ootan uut. :)

See oli naljakas, et see oli üks hetketest kui ta sai taas hadiga kohtuda ja tema otsustas hoopis raskesti kätte saadavat mängida. Mine sa tea, äkki oli see nende viimane kord kui nad saavad koos olla. :)

j õ h k r a l t armaaaas ! :)

KK- no täpselt. Kerge "paha" tuju tegi ka oma tööd. + natuke feil kompliment hommikumantli kohta, mis suudab kohe virisemistuju tekitada. Nagu minulgi Et, jah. Summer on nagu.. teine mina (käitumine jne..) :) Ja koosolemise kohta... - kõik on võimalik...


Little Missy- sama sinu komentaari kohta, Thank you

Jutu viimane lause oli nii vasakule lihtsalt, et jube..

oeh, lõpp oli armas.
aga minu arust ei peaks Summer nii palju solvuma, natuke kahtlane juba. Ta on nagu ärahellitatud tüdruk kes hakkab kohe nutma sest poiss, kes talle meeldib tema üle heatahtlikult naerab, ega Chad midagi halba ei mõelnud ju.
igastahes tahan teada mis summeri isa ja ta sõprade vandenõust saab niiet ootan uut osa !:)

Awwww...
nii armas...

Üks asi häirib selle sinu jutu juures: minu arust kirjutad sa üsna palju sõnu kaldkirjas, et neid rõhutada(?) kuid neid on nagu valedes kohtades ja liiga palju ning see häirib õudsalt. Äkki sa saaksid vähem neid nõnu nii kirjutada?

Kärolyn- Kuidas vasakule?

Jezzy- Ta solvus ainult ühe korra (minu meelest ) Ütleme nii, et ta lootis paremat "komplimenti"...või ma ei tea
Summer natuke ongi selline ärahellitatud (Alguses mingi osa kent sõimas teda ärahellitatud printsessiks vms)
Ja Chad ei saanud teada, et ta nuttis. Lihtsalt paar pisarat. Ja eks needki olid põhjustatud stressist...
Vandenõust nii palju, et... ma pole vahepeal uusi osasid kirjutanud. Mul on üks osa veel valmis ja siis... Peaks sellega edasi minema aga ma alles mõtlen, mis sellest "vandenõust" saab.

Karolin- Thanks Vahel ongi "valedes" kohtades, et muid kohti ka rõhutada aga ma olengi mõelnud seda vähendada, sest vahel häirib ennast ka.
Mõtlesin kaldkirja siis kirjutada, kui ma panen jutu sisse Summeri mõtteid või noh... kui ta mõtleb vastu valmis aga vastab ikkagi vastupidi või...*õhkab* Ma ei suuda seletada. Aga eks ma vähendan neid

Ma mõtlesin sinna midagi muud Chad'i huulte asemel..

Mida..? Ee, tegelikult sa ei pea ütlema

Mingi nõme osa siis jälle :)

25. Hüvasti

See suudlus, oleme täpsed, minu esimene suudlus... See oli imeline ja pöörane. See oli vapustav. See muutis mu põlved nõrgaks, pani pea ringi käima. Tekitas tunde, et ma suudan lennata ja teengi seda. Tekitas minus värinaid...
See tunne, mida ma tundsin oli kirjeldamatu. Mul jääb sõnu väheks, et seda kirjeldada.
Kõik toimus nii sujuvalt...

Ma kahtlesin, kas saan sellega hakkama aga see polnudki nii raske, kui ma kartsin. Kõik läks hästi. Ma lootsin vaid, et ei pea lõpetama ja et Kent ei tuleks seda ilusat hetke rikkuma.
Võibolla aimas ta midagi sellist ette?
Võimalik.
Minu meelest oli möödunud vähemalt 10 minutit...

Kui Chad lõpetas, olin veidi pettunud. Ta käed olid endiselt mu nägu hoidmas. Ta köhatas ja ma avasin oma silmad mõeldes, mida nüüd talle öelda.
Kas üldse midagi öelda.
"Nii... Annad andeks?" küsis ta

Tõstsin oma käed ja tõmbasin aralt teda endale lähemale ning suudlesin teda niiöelda omal algatusel uuesti. Ma tundsin kerget värinat ning arvasin, et ka Chad tundis seda.

Kui mina olin arg, siis seda Chadi kohta küll öelda ei saanud. Ta suudles mind kirglikult ning mingil määral oli see kindlustunnet tekitav. Ta käed liikusid mu piha ümber ja sekundi pärast tõmbus ta mu näost eemale. Üritasin teda uuesti endale lähemale tõmmata, kuid ta naer pani mu seda mõtet maha matma. Mnjah, esimest korda arvestades oleks seda vist liiga palju palutud...

"Tähendas see jaa'd?"
Tundsin, kuidas soe flanell mu ühelt õlalt alla vajus, kuid ma ei hoolinud sellest. Chad tundus hoolivat- ta tõstis riide mu õlale tagasi,
"See, mis äsja juhtus?" küsisin.
Chad noogutas.
"Jah," hakkasin naerma.
"Väga tore," lausus ta.
"Mäletad, kui me kunagi üksteiselt igasuguseid küsimusi korda mööda küsisime?" laususin sosinal.
"Kuidas ma selle unustaks... Su isa..." Chadi hääl muutus lõbusaks.
"Oh, ära maini teda. Igatahes... siis sa küsisid, kas ma olen enne... Nüüd ma võin vastata," rääkisin väga katkendlikult, "see oli mu esimene suudlus."
Hetkeks kuulsin tema mahedat naeru ja seejärel Chad vaikis ning nägin, kuidas ta pea langetas.
Teda piinas samuti miski.
"Mäletad, kui sa küsisid minult mu tegeliku elukoha kohta?"
"Shamble?"
"Noh... Tegelikult seda kohta polegi olemas. Ma valetasin."
Langetasin ka pea. Mõtlesin kiirelt.
"... Ma räägin sulle kunagi kõik ära, kuid mitte veel. Ma vajan aega."
"Pole midagi."
Tal olid omad, küllalt mõjuvad, põhjused miks ta seda veel ei rääkinud.

Kuulsin sahinat ja taipasin, et kohe-kohe jõuab siia Kent, kellel meie järele ootamisest kindlasti siiber juba on. Reageerisime natuke liiga hilja- Nägin teda ukseavausel seismas.
Ma ei kujuta ette kui hästi ta meid nägi, kuid kui me mõlemad taipasime, et Kent on läheduses, tõmbasime käed üksteise ümbert ära ja köhatasime.
"Ma.. tulin vaatama, mida te siin teete," lausus ta ja astus mõned sammud meie poole.
"Rääkisime maast ja ilmast," naeris Chad.
Mina neelatasin.
"Olgu siis... Nüüd aga räägime natuke tõsisematel teemadel. Siis hiljem võite jätkata sellega, mis teil pooleli jäi..."
See lause mõjus nagu sool lahtisele haavale ja pani mind mõtlema, et mu vend oli seal seisnud veidi kauem kui ainult paar sekundit...

Varsti istusin koos Kentiga jämedal palgil. Mina ühes otsas, tema teises. Meie vahele jäi umbes poolteist meetrit. Mõtlesin, millel Chad istub, sest ta tundus olevat meist natuke kõrgemal. Lõpuks taipasin, et ta ei istugi. Ta toetas end enamjaolt vastu seina ning aeg-ajalt kuulsin teda närviliselt edasi-tagasi sammumas.

Kent ja Chad rääkisid kogu aeg, umbes 20 minutit ning lõpuks olin ma nende kuulamisest lihtsalt väsinud. Nende jutt muutus keeruliseks, mul oli raske järge hoida. Kõik oli seotud meie "plaaniga".
"... oleks hea mõte? Või mis sa arvad, Summer?" küsis Kent.
"Mida?" küsisin haigutades.
Kent hakkas naerma: "Unistasid?"
"Ma arvan, et ta on väsinud," kuulsin Chadi lausumas ning mõned sammud meie poole astumas.
Haigutasin jälle.
Ma tahtsin tõesti magada. Aga enne, kui ma saan oma pehmesse voodisse, pean paar kilomeetrit koju vantsima.
"Võibolla on siis tõesti parem, kui me minema hakkaks... Lähed siis ka kohe?" uuris Kent ja tõusis.
"Jep, mis mul üle jääb..." Chad kiigutas end kandadel ja ohkas. "Võin veel Summeriga hetke kahekesi olla?"
"Miks? Te ju enne..," alustas Kent vingudes, kuid siis jäi vait. "Noh, ikka. Aga kolm minutit. Ootan sind väljas."

Ta seisis hetke nohisedes mu kõrval ja kadus siis ukse poole. Tõusin ja tõmbasin hommikumantli rohkem ümber.
Seejärel astus Chad minu ette ja võttis mu mõlemast käest kinni."Kõik saab korda."
"Tuled sa tagasi?"
"Loomulikult," lubas Chad ja pigistas mu käsi: "Varsti. Sa ei pea väga kaua ootama."
"Tea, et..," alustasin reipalt, kuid hakakin kogelema.
"Et..?"
"... ma jään sind igatsema." Nüüd tulid need sõnad kergelt.
Chad naeratas: "Mina sind ka... Aga lähme nüüd- su vend ootab ju."

Kent pöördus, kui meid tulemas kuulis.
Ta astus pikade sammudega Chadi juurde ning surus tema kätt: "Varsti näeme siis."
"Kindlasti."

Vaatasin neid sooja pilguga. Neist olid lühikese aja jooksul saanud head sõbrad ning mingil määral see meeldis mulle, mingil määral ei meeldinud. Chad võis mulle paljusid asju räägimata jätta, kuid mu vend võis neid teada...
"Summer."
Naeratasin Chadile kurvalt. Ta lükkas ühe lahtise juuksesalgu mu kõrva taha ja kallistas mind.
"Ole siis tugev," sosistas ta mulle kõrva. Panin tähele Kenti kulmukergitust.

Ma ei tahtnud teda üldse minna lasta, kuid aeg oli käes. Kent võttis mu käest kinni ja tõmbas mind endaga kaasa üle lagendiku sinna poole, kust me tulime. Enne metsa lasin tema käest lahti ja keerasin end ringi. Chad seisis alles maja ees.
Ta viipas meile. Lehvitasin talle veel viimast korda. Seejärel ta pöördus ja jooksis maja taha jäävasse paksu metsa.

mullle niiiiväga meeldib . :)

Tükk aega on selle teema pidev punaneolemine mind häirinud. Pealkiri ei kutsunud, (A) Kuidagi keskpärane. A siis ma vaatasin, et juba 25 osa... ja otsustasin loole võimaluse anda.

Lugesin pmst ühe jutiga läbi. Vahepeal tuli isa koju ja siis lehvitasin ta nina all oma tumma kalkulaatorit kuni ta sellele pataka sisse otsis.

Ja ma ei kahetse. (:

Väga hästi kirjutatud! (: Aeglane tempo, ei ole väga etteaimatav, hoiab põnevil. (:

Tühikute vahelepanemine on häirivalt sul. Mingi... 2-3 lõiku, tühiks, lõik, tühik, 5 lõiku, tühik. Miks mitte kõigi järele?

Meenutab jah Lucast, isegi väga. Va see, et siin on armastuse-teema väga välja arendatud.

Ootan uut. (;

Väga ja hea ja armas osa taas. :)
Ootan uut.

Ma ei tea, kui mul oleksid sellised vanemad, kes laseks mul selgitada, siis, ei tea, jookseksin äre, sest see ajaks mind segaseks.

Pm, nad mul mõnikord, ei lasegi selgitada, aga noh, karjumise teel suudan neile kõike ära öelda, aga minu elusse nad ei sekku, nad ei küsi kus ma käin või kellega, pm on vaba oleks. Kahju kohe Summerist. :'(

Uuuut, ruttu! :)