Need pisiasjad... 77/77

LittleMissy- Ok.

LittleStar- Järgmisega läheb aega

nasicc- Aitäh.
Mind ka väga paljud pealkirjad ei kutsu lugema...
Võib meenutada jahh L'i aga mitte mingil juhul ma ei kirjuta sellest n-ö oma versiooni. Mkmkk. No way Ma sain jutuks inspiratsiooni millestkist muust... (Blogis kuskil kirjas vist)
Aga niipalju ma võin ette ära öelda, et... mitte miski ei jää saladuseks. Kõik tuleb kunagi välja. Ja... raeguse meeleolu põhjal võib öelda, et lõpp tuleb õnnelik :)
Aga iial ei tea... Oleneb tujust kui ma viimased read kirja panen
Nii, et... mnjah

KK- Summeril jah... vanematega ei vedanud. Aga vedas vanema vennaga

Mul ka tegelt vanem vend, selline, kellega ikka on saadud näägelda ja kakelda. Viimasel ajal olema juba vikselt hakanud läbi saama, aga mõnikord ta lihtsalt ei suuda olla, ilma et midagi halvasti ütleks. Seda juttu lugedes, tuleb tihti mõttesse, et kas tema teeks ka seda minu heaks niimoodi. :)

Kust otsast see nõme peaks olema?
Minu arust oli küll üks hea osa
Lase siis ikka samamoodi neid "nõmedaid" osi edasi!

KK- Mul on kaks vanemat venda. Ja nendega on ikka jah... a'la 3 maailmasõda käinud. Kuid kui ma olen vaadanud pilte kus ma 3/4/5 aastane olin, olime koguaeg, igalpool koos. Kõik pildid on nii, et põsed vastamisi ja värki Selline armas :)
Aga muidu on mul mõnusad vennad. Poputavad mind :)

Karolin- Olks :)

See osa pidi olema paljupalju pikem, kuid mõtted jooksid kokku ja täna kui kirjutasin 27. osa otsustasin, et jätan selle jupikese alles, kuid see jääb siis lühike. Eniveis, 27. osa ka hetke pärast. ma kirjutan veel lõpu ära ja siis saate kõige värskemat osa lugeda...
Enjoy...

26. Sisetunne

Tagasitee tundus mitu korda pikem. Mul oli mõtteis vaid Chad ja vahel oli tunne, et kõik,
mis juhtus polnud reaalne, et ma lihtsalt kujutasin seda ette.

"Millest te siis rääkisite ka?" uuris Kent, kui ootas mind järgi. Olin jälle temast oma 30 meetrit maha jäänud.

Ohates jõudsin tema juurde: "Minu meelest ta ju ütles sulle?"
Ma ei suutnud oma naeru tagasi hoida ning hakkasin ohjeldamatult naerma.

"Ausalt, sa oled kummaline," kehitas Kent õlgu ja hakkasime edasi liikuma.

"Aga kuule, räägi mulle, mis su eelmisest telefonist sai?"
"Noh, ma ei peaks sulle seda ütlema aga... Ma andsin selle Chadile."
"Andsid või?" hüüatasin õnnelikult ja krabasin Kentist kinni: "Tõesti?"
Ta vaatas mind mõlemat kulmu kergitades ja ma lasin tema käe ümbert lahti: "Oih..."

Ma pean ennast kontrollima...

Ma saaks nüüd ju Chadile helistada...
Ma saaks temaga rääkida, hoolimata vahemaast... See oleks ju hea?

Aga Kent justkui luges minu mõtteid: "Tema numbrit tean ainult mina. Mul on see peas. Sulle ma seda ei ütle."
"Mis mõttega Chadil siis mobla on?" küsisin emotsioonitult.
"Et me saaks ühendust pidada."
Noogutasin tuimalt ja varsti tundsin ära tuttava metsa ja eemalt paistvad majad. Natuke veel ja olemegi tagasi...

Pugesin kiirelt voodisse, et magada, kuid ma ei suutnud oma toaski veel rahuneda. Mõtlesin sellele suudlusele ning kas ma näen Chadi veel...
Sisetunne ütles, et näen, kuid seesama tunne ütles ka, et kõik ei lähe nii nagu plaanitud.
Tõstsin pea padjalt ja kohendasin seda.
Seejärel võtsin mp3, et enda rahustamiseks natuke muusikat kuulata. Peagi muutus aeglane muusika mu peas kummaliseks viir-varriks ning ma olin magama jäänud.

Täna valminud osa

27. Sõbrad

"Kullake, ärka... Summer-kullake?"
Ema vaikne helisev hääl äratas mu üles poole üheteistkümne paiku hommikul. Päike tundus tõesti juba kõrgel olevat ja mu tuba oli selle tõestuseks päikesekiiri täis, kuid ärgata ma ei tahtnud.
"Sulle on külalised."
"Külalised?"
"Jah," ema naeratas, " Lexie ja Evan."
"Kus nad on?"
"Köögis. Sa võid hommikust süüa ja nendega rääkida samal ajal ju."
"Mul polegi isu," valetasin emale ja lükkasin teki kõrvale, et midagi endale kähku selga otsida. Läksin näost valgeks, kui panin tähele, et ma olin oma hommikumantlis.
"Magasid sellega?"
Üritasin end koguda. Kas ma olin tõesti nii... väsinud olnud, et ei suutnud isegi hommikumantlit seljast ära võtta?
"Ja-ah, mul jäi öösel aken lahti ja tuba läks külmaks ning ma võtsin selle omale ümber."
"Mmm," noogutas ema ja kadus mu toast, jättes ukse kergelt irvakile.
Avasin tigedalt kapiuksed ja võtsid sealt terve hunniku riideid ning viskasin need oma voodile. Tirisin sealt välja teksaminiseeliku ja valge topi ning tõmbasin need kiirelt selga. Hiilisin köögi ukse juurde ja üritasin kuulatada, kas Evan ja Lex midagi räägivad. Ainuke hääl, mida ma kuulsin oli mu venna oma.
Astusin kööki. Lex ja Evan istusid laua taga ning Kent toetas end vastu külmkappi ning jäi vait kui mind nägi.
"Hei, Summer, mis teed täna?" küsis Lex nagu iial poleks midagi juhtunud.
Võtsin omal kohal istet ja mõõtsin teda juhmi pilguga. Lexi kõrval istus Evan, kellega olin alles tülli läinud.
"Ma ei tea veel."
Kent hakkas naerma: "Sa ei tee nagunii mitte midagi tarka ju."
Evan tõstis käe suu ette ja varjas oma mujet.
"Oh, tere Evan. Sa ju lubasid, et ei tule siia enam iial."
Poiss naeratas mulle kerge üleolekuga: "Noh, hakkasin sind igatsema."
vaevalt küll, leidsin end mõtlemas ja tõusin, kui olin veendudnud, et laual polnud jogurtit. Köögis toidu lähedal tekkis siiski vastupandamatu isu. Vaatasin neelatades ema tehtud singisaiu ja otsustasin külmkapist järele vaadata, kas mu lemmikjogurtit on.
Kent ei liikunud külmkapi eest, kuigi ma üritasin talle märku anda, et ta liiguks. Ta vaatas mind küsiva pilguga ja hakkas naerma.
"Kent, äkki..?"
"Oh, ikka. Äkki annan sulle ise, mida soovid?" Ta rääkis kiirelt ja naeruselt.
"No anna siis..." venitasin põlglikult.
"Oh, E., vaata kui lahe..." kuulsin Lexi Evanile midagi ütlemas.
"Üsna kallis," lausus Evan ja sellest järeldasin, et nad olid hakanud sirvima laua peal olevat motoajakirja, mis isa oma sõbra käest saanud oli. Vaatasin üle õla ja nii see oligi.
"See on võimsam masin..," ütles Evan innukalt ja siis ikka neid jälgides tundsin, kuidas Kent Mu parema käe võttis ja sinna pisikese kokkumurtud paberikese pistis. Seejärel pigistas ta mu käe kiirelt rusikasse ja pilgutas silma.
"Teate, ma pean... vetsu minema, ma teen kähku."
"Meil aega on," hüüdis Evan ja süvenes ajakirja vaatamisse.
Kui ma nurga taga olin ja nemad mind enam ei näinud, tormasin vetsu ning panin ukse lukku ning alles siis julgesin peost paberitükikese võtta. Mu käed värisesin kui ma seda lahti tegin. Ma ei tea, mida ma lootsin? Et see on sõnum Chadilt? Jah. Aga see polnud. Pidin rahunema.
Vaatasin paberitükki oma sõrmede vahel ning libistasin silmad mitukorda üle nelja sõna: "Ole oma sõnadega ettevaatlik".
Järelikult tulid Lexie ja Evan minu juurde mingi eesmärgiga. Aga seda ma teadsin nagunii.
Rebisin kirjakese pisikesteks tükkideks ja lasin need veega alla.
Läksin kööki tagasi ja istusin oma kohale tagasi ning võtsin mõtlikult taldrikult singisaia ning valasin klassi apelsinimahla.
Kent kadus köögist ja läks välja. Mõtlesin ise küsida, mida Lex ja Evan teha tahaksid, kuid ma ei suutnud teha nägu, nagu poleks mul nendega erimeelsusi.
"Õues on nii mõnus. Täna tuleb raudselt kuum ilm. Juba praegu on 22 kraadi," jutustas Lex ja võttis Evanilt ajakirja ning lükkas selle eemale. Ta laksas Evani kätt, kui too üritas seda tagasi saada. Poisid ja tehnika. Kes neid suudaks lahutada? "Lõpeta selle asja vahtimine."
"Kes minuga seda natuke aega tagasi ka vaatas?"
Lexie hakkas naerma ja vaatas mind: "Söö nüüd ruttu."
"Teil pidi ju aega olema?" küsisin ükskõikselt vastu. Mind hämmastas nende käitumine. Ma hakkasin ise ka uskuma, et mitte midagi pole juhtunud. Tüli Lexiga oli tühine selle kõrval, mis toimus meil Evaniga. Ma ju lõin teda. Ta oli vihane. Ja nüüd... Istus lõbusas tujus minu vastas ja naeratas mulle.
"Noh, pole just kõige huvitavam vaatada inimest söömas," lausus Evan. Kuulsin vaikset piiksu ning Evan tõmbas lühikeste pükste taskust välja oma telefoni. Lex kaldus tema poole ja vaatas uudishimulikult telefoni ekraani: "Will?"
Evan noogutas: "Jep, tal on igav."
Lex naeratas ja vaatas mind mõõtva pilguga. "Saadad talle sõnumi?" küsis ta hetke pärast.
"Mhmhh..," vastas Evan ja toksis kiirelt nuppe. Lõpuks pani ta telefoni tasklusse tagasi ja toetas end küünarnukkidega lauale.
"Mis teeme siis?" uurisin kannatlikult.
"Lähme välja... Mängiks jalkat näiteks?" pakkus Evan.
Kergitasin kulme: "Korvpalliga lõpetasid suhted?"
Ta hakkas naerma: "Ei, aga ka mina vajan vaheldust, Summer."
Võibolla ma tõesti kujutasin seda ette, aga mulle tundus, et see oli otsene vihje kõigele sellele, mis vahepeal toimunud oli.
Lõpetasin teise saiaga ja jõin klaasi tühjaks ning tõusin. "No lähme siis."
Lex ja Evan olid kiirelt püsti ja kiirustasid mulle järgi.
"Pall?" küsisin terassile jõudes.
"Olemas," noogutas Evan ja osutas terassi ette. Ta hüppas terassilt maha ja hakkas palli jalaga õrnalt lööma. Ta võttis suuna aia poole, kus olid ema pesukuivatamise nöörid. Kahe posti vahe oli täpselt paras väravaks.
Lex haaras m randmest ja tõmbas mind endaga kaasa. Üritasin seisma jääda ning ta pöördus "Noh?"
Näitasin oma seeliku peale.
Lexie hakkas naerma ja lõi käega: "Mis siis? Ongi lahe ju."
"Ei, ma lähen vahetan ära..."
Evan hüüdis midagi ja me vaatasime sissesõiduteele, kus oli peatunud must auto. Kaassõitja uks avanes ja sealt väljus Will. Ta viipas meile eemalt ja seejärel kummardus, et juhile midagi öelda. Seejärel sammus Will rahuliku sammuga meie juurde.
"Ma teen kähku," lubasin Lexile ja ruttasin majja enne kui Will päris meie ligi jõudis.
Ohates läksin oma tuppa ning sorasin kapis ringi, et leida lühikesi pükse, mis oleksid pikad, kuid ainukesed, mis ma leitsin olid musta värvi ja ülilühikesed. Noh, saab vähemalt päikest, mõtlesin neid jalga tõmmates ja otsisin sahtlist vööd.
Uks kääksus ja kuulsin isa köhatamas.
"Sõbrad tulid külla?" uuris ta.
"Nagu näed," pomisesin talle vastu. "On see halb?"
"Ei, mis sa nüüd, just tore ju..," lükkas isa ukse lahti ja panin tähele, et tal oli vasakus käes õllepurk. Seejärel tundsin õllelõhna, mis oli... vastik. "Varsti hakkab pesapalli otseülekanne..," ohkas ta.
Unustasin vöö ja sammusin isast kähku mööda. Hüüdsin üle õla "Ma lähen, nad ootavad," ning läksin õue tagasi.
Kui Lexi, Evani ja Willi poole läksin, arvasin, et nad räägivad oma "plaanist" kuid nad ei pannud minu tulekut tähelegi. Will rääkis kuidas me võiks mängida ning nad arutasid reegleid. Arvatavasti tuleb see mäng midagi muud, kui tavaline jalgpall.
"Tore sind näha, Summer," müksas Will mind lõbusalt ja otsis mu ekslevat pilku.
"Sind ka Will."
"Nii, need postid on üheks väravaks ja... need kaks pakku, mis ma sinna panin on teiseks. Selge?"
Noogutasin ja vaatasin Lexi, kes ei suutnud ära oodata, millal mäng pihta hakkab.
"Mida Kent teeb?" päris Will.
Olin üllatunud, et Will seda minult küsis ning mõtlesin kiirelt mida talle vastata.
"Räägib mõne uue tüdrukuga, surfab netis, joob õlut... Midagi sarnast," luiskasin midagi kiirelt kokku.
"Aa, siis ta vist pole eriti huvitatud mängust?"
"Vaevalt," venitasin ja vaatasin Evanit, kes sammudega kahe paku kaugust üksteisest reguleeris.
"Tiimid!" kisas ta järsku. "Lex ja mina..! Summer sina oled koos Williga!"
Lex keksles Evani juurde ja Will seisis minu kõrvale.
"Kuidas sul jalgpalliga lood on?" küsis Will naljatades ja vaatas ainiti Evanit ja Lexi.
"Noh, ma just ei hiilga selles aga... Lexist ma võin jagu saada."
Ta hakkas naerma: "Loodame. Peaasi, et sa ei komistaks."
Hakkasin enda üllatuseks isegi naerma.
Will vaatas mind rahulolevalt: "Võlusingi naeratuse välja. Armas."
"Poisid väravasse!" röökis Evan ja Lex hakkas naerma.
Naeratus mu huulilt ei tahtnud ikka veel kaduda. Will patsutas mind õlale: "Teeme neile siis pähe."
Noogutasin ja saatsin Willi pilguga, kui ta väravasse kõndis.

TÜÜÜÜP!
Nüüd ma ss tean, miks mul eile silme eest uduseks kiskus.
Miks sa nii väikseks oled oma teksti pannud? nagu kirbusitta aja luubiga taga nh...

Meeldis. (Y) Uut. (:
Ma oleksin Summeri asemel Lexi ja Evani kuu peale saatnud. :)

See, Lex pole vist just kõige parem sõbranna. Sõbranna peaks just mõistma ja toetama, mitte koos teistega ta vastu olla. Imelik inimene on.

Muidu hea! Oota uuut . :)

Ja uued osad aina tulevad, pealegi on need samused"nõmedad" ka. Super.Lihtsalt super.

Lexi ja Evan on ikka nii silmakirjalikud, ma vean kihla, et nad tahavad Summeri naerma ning siis edasi lobisema ajada-nii et nad saaksid teada kõik saladused- ja peale kauba tahavad nad ta kellegagi neist paari ka panna.
Kuigi Will tundub normaalne. Kent ütles ju Summerile, et ta ei olnud "sõjaplaaniga" nõustunud, aga kes teab, ta võib olla vastaste leeri üle läinud ja talle on äkki kohe kuulipilduja kätte antud...kes teab...aah Audrina teab!
Äkki oleks Audrina nii lahke ja valgustaks uue osaga ka oma jutu lugejaid selle, mis edasi saab ja kes on reetur ning kui kaugele on vaendlane om vallutustega jõudnud.(?)
Vot see oleks väga tore

nasicc- Aaaah
Ma ei tea kas see on tõsi aga väiksesse kirja inimesed süvenevad :)
Ja... ma ei tea miks Summer neid ära ei ajanud või siis peksa ei andnud....x)

Taylor- Mu inspiratsioon läks kõndima lihtsalt ja... ma vahel üritan sellist nalja sisse toppida aga alati ei tule välja. Ja... Ma üritan nii lühikesi vältida, kuid kui läheb hästi siis järgmine osa, mis nii lühike on on selle jutu epiloog :)
Midagi sooja- selle all olen silmas pidanud Chadi suud. Sest *meenutab* Summeril olid siis silmad kinni ja ta ei näinud, kuid tundis.

Nii, ma katsetan ära seletada põhjuse miks kõik on Summeri & Chadi vastu:

MIKS SUMMERI ISA VASTU ON? Mis sest, et Summer Chadi usaldab jne. Tema isa ei tea ju Chadist mitte muhvigi ja laseb end kuulujuttudel (mida on kuskil alguses mainitud) mõjutada. Õli lisas tulle ka see kui ta Summeri ja Chadi koos telgist leidis, kus nad lihtsalt rääkisid. Summeri isale aga meeldiks kui tema tütrel oleksid soojemad suhted Evani või siis Williga, sest neid ta ju tunneb.
Nii, et... Summeri isa poolt on see normaalne käitumine, sest ta tahab oma tütrele parimat. Tema meelest ei saa seda pakkuda mingi kahtlane tüüp.
MIKS LEXIE VASTU ON? Kadedus. (a'la Miks kõigile meeldib Summer? Miks kõik huvitav juhtub Summeriga? jne.) Aa, ja asi süveneb, kui ma viin ta Chadiga kokku... (kui viin, vaatab veel)
MIKS EVAN VASTU ON? Summer ja mitte tema, vaid mingi võõras tüüp?
MIKS WILL VASTU ON? Loe eelmist vastust.
MIKS KENT POOLT ON? *naerab ja mõtleb* Sest, et... Keegi peab ju hea ka olema

KK- Lexie on kade sõbranna.

Äkki täna kirjutan edasi siis...

...äkki kirjutaks kohe...

Karolin- No ma valgustan teid järgmiste osadega...
PS. Usu Karolin- sa ei taha minu nahas olla. Kõik need mõtted, seoses selle jutuga..., need justkui üritavad mind maha lüüa kui ma neid kohe kirja ei pane

Aga no ma ütlen teile vihjeks, et see nö "sõda" saab järsu lõpu ja Summer saab hullult haiget...

Ma loodan, et nad siis seda ei saavuta
Minule oli kohe selge, et Summer saab haiget ükskõik kuidas "sõda" lõppeb on haigetsaamine talle karanteeritud...ma loodan ainult, et ta saab haiget õigetelt inimestelt...

Hahaa... :)

Summer saab haiget üsna rängalt. Haiget selle sõna kõige otsemas mõttes. Füüsiliselt... Ja VÄGA-VÄGA valelt inimeselt



Ma olen geenius, eksole? Räägin mis juhtub ja endal pole rohkem osasid veel valmiski kirjutatud. Nüüd kujutate vist ette, mis mu mõtetes toimub?

"Chad kolgib läbi?" oli mu esimene mõte. Ütle, et ma eksin, palun. (:

Huh, mingigi inimlikkus on sinus veel säilinud.

No tänud

Kas sa muutsid oma kasutajanime või olen ma loll ? :DD

enivei , mulle endiselt meeldib .

Pane siis mõtted kohe kirja , siis ei löö nad sind maha ka :)

ja siiis veel , UUT !

Pigem äkki isa, või Evan?

Ma arvan küll, et Will..

Äkki hoopis See Josua, või kesse oligi, see kes äkki süüdistab teda, kuna teda läbipeksti või miskit sellist.

LittleMissy- Muutsin natuke :)

Taylor- Eiii, keegi ei kolgi Summerit läbi. Ta saab muudmoodi haiget.

Kärolyn- Will ei tee ka talle haiget

KK- Nope -.-

*Naeratab salapäraselt*

Ma ei tea veel mis osasse see tuleb aga katsuks varsti selle ära teha :) Võibolla 29. osast leiate pisikese vihje...