Need pisiasjad... 77/77

Võibolla kogemata?

Miks seda arvad?

Oma kogemustest

Tegin pisikese Wordcounty ka- peaaegu 18 000 sõna juba

Ise ka imestasin

Heeehh...
Las ma mõtlen...
Siis kui ma leian järgneva 2 nädala sees vabu päevi et 17 osa täiustada.

Lihtsalt... 4 sünnipäeva, 3 jõulupidu-koolis, kodus pere ringis, 26'l sugulastega kuskil eemal, võimalik reis Otepää kanti, vana-aasta teema ja... oeh...

See on jube X)

Jah sellised jõulurõõmud ootavad ees meid kõiki ning ära unusta liigsöömist!

Aina toredamaks läheb.
Ma arvan, et isa ei lööks teda alguses maha ainult Chadi võibolla ka Kenti ning ootaks ja närvitseks,et Summer terveks saaks ning lööks alles siis ta maha.

Ma liitun kõigi eelnevate kirjutajatega (peale Auderey muidugi), et vaja on
UUT osa ja mitte mingid vabandused ei ole vastuvõetavad.

Uihhh, see on jube ju :)

Läheb-läheb...
No enam-vähem.
Aga ma mainin seda vähemalt ette ära, et Summeril oli lihtsalt... Noh, igatahes tal midagi tõsist viga pole :)

No... Nädalavahetusel?

Ma tean, et see on natsa liiga lühike :) Aga lühikese ma 17. osa kirjutasingi :)
(seetõttu ka pealkiri "Ilmaasjata" x) )
Mul käis peast läbi mõte, see lihtsalt ära kustutada ja külmalt uus kirjutada aga see oleks aega võtnud...
Sellest hoolimata loodan, et Teile meeldib ja kriitikat- igasugust

Ps: Tahate järgmise osa pealkirja teada saada ?

17. Ilmaasjata

Avasin silmad.

Hommikul oli tuba üsna hämar. Kenti minu toas enam polnud. Tundus, et ka Chadi mitte, kuid hetke pärast nägin teda tugitoolis lohakas asendis tukkumas. Seal oli väga ebamugav magada- teadsin seda oma kogemuste põhjal.

Mu värinad olid kadunud.
Ju oli asi lihtsalt... millegis muus. Võibolla oligi mul palavik ning palavik tekitas ka tunde, et mul on külm. See variant oli üsna loogiline...

Chadi pea vajus paar sentimeetrit alapoole ning järgmisel hetkel tõstis ta ärgates pea.
Ta haigutas, samal ajal ringutades ja märkas siis mind ennast silmitsemas.
"Oh, tere hommikut, kuidas enesetunne on?" uuris ta uneseguse häälega.
"Täiesti... okei..," vastasin samuti uniselt.
"See on ainult tore, kui see midagi ajutist oli..." Chad köhatas oma häält selgeks.

Tahtmatult jõllitasin teda jälle.

"Kuidas sul ellu õnnestus jääda?"
"Mh?" kergitas Chad kergelt vasakut kulmu. Nähtavasti ei saanud ta mu sarkasmist aru. Ausalt öelda mu sarkasm oli täiega roostes...
"Mu vend," lisasin kiirelt, nagu see ütleks kõik. Tegelikult ütleski.
"Ahjaa..," naeris Chad, "üsna mõnus sell."

Üsna mõnus sell?

"Te..?"
"Me rääkisime paljudest asjadest ja meil on elust sarnased ettekujutused."
"Kuule, ära usalda teda. Kui mu ema ja isa koju tulevad, räägib ta neile kõik sinu ja minu kohta ära ja siis... Ma ei taha isegi mõelda selle peale."
Ohkasin ning Chad hakkas seepeale naerma: "Olgu, ma lähen... Ma pean oma asjad üles otsima ja muu taoline."

"Aga hommikusöök?" küsisin kiiruga.
"Me sõime su vennaga umbes 6 paiku hommikul, kui tuul vaiksemaks muutus ja elekter tagasi tuli. Peale seda tulin ma sinu juurde tagasi."
"Magasid..," vaatasin kella, "5 tundi tugitoolis? Vaene kael..."
"Ma alles natuke aega tagasi ronisin tugitooli. Magasin need mõned tunnid sinu kõrval..." Chad muigas armsalt. "Mitte teki all, sest panin tähele, et kui ma ka seal all olin mõjus see su kehatemperatuurile..."

Sulgesin silmad, et ei peaks tema naerust nägu nägema, kui jälle punastan.
Kuulsin Chadi mahedat naeru.

"Olgu, ma lähen..," lausus ta ja ronis aknast välja, selle asemel, et ust kasutada.

Avasin suu, et midagi öelda, kuid olin juba toas üksi...
Langetasin pea padjale ja kuulasin vihmapiiskade aeglast toksimist aknaklaasil.
Ma ei saanudki küsida seda, mida tahtsin küsida...
Julgusest jäi puudu...

Astusin päevale vastu, kerge naeratus näol, sest... ta oli ju ikkagi siin.
Minuga koos.
Nii lähedal, aga samas ikka nii kaugel..

ma teen seda nagunii :)

Nii tore, aga jäi tõesti väga lühikeseks ja ma arvan, et LittleStar
tahtis sellega öelda, et sa uue osa kiiresti kirjutaksid, millega ma rohkemgi kui nõus olen

PS: Loomulikult me tahame...ja...koos uue osaga!

mina tahaks ka uut :)
supper

Saate-saate :)
Luban.

Järgmise, 18.osa, pealkiri on esilgse plaani järgi "Kõike sa ei saa"

Niikaua, kuni ma uut osa pole üles pannud võite ette kujutada, mis selles osas juhtub :)

Oooh, mul tulid head mõtted, seega ma hakkan nüüd kirjutama ja saate uue osa siis... eee... HOMME!

Teeme homme, sest mu usb otsik jupsib jälle
Ei loe mälupulka -.- ja kogu jutt on mälupulgal.
I hate it.

Aga noh... ma ütlen, mis selles osas juhtub/juhtus: keegi läks kellegiga tülli ja üsna valusalt...
Rusikas oli ka mängus :)

Ma kujutan ette kui paljud teist praegu ohkavad "Lõpuks ometi!". Aega läks aga uus osa on niisiis üleval.
Loodan, et meeldib.
:)

18. Kõike sa ei saa

Lõuna ajal oli torm rahunenud.
Sadas vihma aga tuul polnud enam üldse nii tugev. Nüüd tundus õues taas soe olevat.
Ema ja isa helistasid, et tulevad alles õhtul ning ütlesid, et käivad teel koju poest ka läbi ning toovad üht-teist paremat meile.
Just siis kui ma olin end tassi kuuma tee ja sooja juustusaiaga teleka ette sättinud, koputati uksele.
Ohkasin tüdinult ja mõtlesin, kes see küll olla võib.

Mina ei oodnud kedagi...

"Ke-e-e-nt!" hüüdsin venda, et tema ust avama läheks, sest mina seda tõesti ei viitsinud teha.
Kuid ukse avanemist ega sulgumist ma ei kuulnud. Hüüdsin veel ühe korra, kuid ei mingit reageeringut. Tõusin ja samal ajal kuulsin uksel taas kerget,
närvilist koputust, nüüd juba tugevamalt.

Lohisevate sammudega kõndisin esikusse ja vaatasin enne ukse avamist peeglisse.
Sättisin oma tukka ja avasin siis ukse.
Samal ajal tõstis ukse taga seisja oma pea ja esimene asi, mida ma tema juures märkasin, oli tema peos olev lilleõis, millele ma nime anda ei osanud.
"Tere, Summer. Pole kaua näinud..."

No mille pärast Evan siia peaks tulema?
Et pugeda mulle külje alla ja uurida minu ja Chadi suhteid?
Väga võimalik...

Mõõtsin Evanit pilguga ja ei kavatsenudki teda sisse kutsuda ning võtsin ka lille kahtlevalt vastu.
"Võib sisse tulla?" küsis Evan ja trügis vastust kuulmata tuppa.
"Ee, no... ma... Ma oleks soovinud üksi olla... Pealegi ema ja isa tulevad varsti ja ametlkult on mul ikka veel koduarest."
Evan mühatas.
"Pole ka ime..," lausus ta oma suud randmega pühkides.
"Mida?"
"Ma ju tean, MILLE pärast sa oma kodu piiridest välja ei tohi minna..," lausus ta sisenedes ja astus minust mööda, jäädes minus umbes meeter tagapool seisma.

Kuulsin Evani hääles mingisugust üleolekut, isegi kergt solvumist, kuid mis teda solvama oleks pidanud?
Tõesti see, et ma pean Chadi rohkem oma tähelepanu väärilisemaks kui teda?
Nad oleks Lexiga üks paras paar...

Lõin ukse pauguga kinni ja keerasin end vihisedes ümber, et Evanist mööda sammuda.
"Ah, et see teeb sulle muret?" Mu hääles kõlav viha ja ärritus pani mind ennastki imestama.
Rääkimata siis Evanist.
Ta vaatas mind hetke ja aputas pead: "Ma ei mõista- sa kaitsed teda!?"
"Miks ma ei peaks kaitsma?"
"Summer, sa ei tunne teda! Ta on ju pätt, varas.., täielik värdjas... Äkki ta otsustab ühel hetkel sind räigelt ära kasutada?"
"SA ei tunne TEDA! Chad ei tee mulle iial haiget."
Evan tundus samuti ärritunud olevat. Sellist võitlusvaimu ma temas enne veel näinud polnud.

Võibolla oli see ka Lexi teene.
Jep, peaks teda hiljem tänama...

Evan pööritas silmi: "Ja see tüüp ise ütles seda sulle?Oh, Summer, palun... ütle, et sa ei usu seda jama, mida ta sulle ajab."
"Mis see sinu asi üldse on, ah?" küsisin pahaselt ja sammusin kööki, et natuke vett juua. Evan loomulikult järgnes.
"Ma... hoolin sinust ja ei taha, et..."
"Hoolid minust? Nüüd? Nii äkki..? Peale oma... neetud korvpalli mängu sa isegi ei rääkinud minuga."
Üle Evani näo langes vari. Tundus nagu oleks ta milleskist aru saanud... Midagi mõistnud...
"Asi on minus?"
"Asi ei ole sinus jo... Evan," vastasin tasasel häälel. Peaaegu sosinal. Valasin klaasi sidrunivett ja jõin selle ühe pika sõõmuga ära. Vesi oli külm, kuid ma ei pööranud sellele palju tähelepanu.
"Kas sa oled minu peale vihane, et ma pole sinuga aega veetnud? Ja Chad on kõigest aseaine?"

Chad ja aseaine?
Mitte iial, mitte kunagi.
Ta on parim, mis minuga üleüldse juhtunud on. Ma ei vääri sellist inimest oma elus...
Noh, äkki ma tõesti ei tunne teda, kuid... samas mingil määral tunnen ju.

Kuid miski minus ütles, et ma pean Chadi selliste süüdistuste eest kaitsma. Ta pole värdjas ega pätt. Ta on täiskasvanud noormees, kes arvatavasti on pidanud korduvalt elu hammasrataste vahel väljapääsu nimel rabelema.
See mõte pani mind teda kaitsma.

Vaatasin enda ees seisva Evani silmadesse, mis pildusid sädemeid ja tundsin, kuidas mu parem käsi lilleõiel põrandale langeda lasi, seejärel tõusis ja automaatselt sihtis Evani nägu. Ja veel muljetavaldavalt täpselt, sest enne lööki sulgesin silmad ja ma põhimõtteliselt kobasin pimeduses.
Näha oli, et seda see poiss, mu lapsepõlve sõber, oodata ei osanud. Üpris tugeva löögi heli kajas köögis ähvardavalt ja kui mu käsi taas mu keha kõrval oma endise asendi sisse võttis ja mu avanenud silmad Evani punakaks tõmbunud nägu vaatasid, tundsin kahetsust tehtu üle.
Evan kattis käega oma nina ja põske ning vaatas paar sekundid üldse mujale.
Noh, nüüd oli ta vihane.
Igatahes seisis ta minu poole küljega.
Las keeb, ise alustas, mõtlesin viivuks.
Siis sai jälle süütunne ohjad enda kätte.

"Uuups..." venitasin ülivaikselt.
"Uuups? Summer, kui mul oleks suus proteesid poleks mul kahju mõnest hambast loobuda, aga praegu olen truuks enda hammastele jäänud ja ma oleks väga tänulik, kui sa järgmisel korral natuke õrnemalt muu suuümbrust löökidega üles tuunida üritad."

Kerget mujet varjates märkasin kuidas ta teise käega oma huulte ümbrust katsus.
Kas ma päriselt lõin teda nii tugevalt, et...
"Evan..? Kas kõik on korras?"
"Jep, jäin üsna ühte tükki..," vastas ta vaoshoitult, kuid hääl andis aimu, et midagi on viltu. Läksin tema ette, et tekitatud kahjudele pilk peale visata.
"Veel mõni üllatus? Näiteks lööd mind jalaga?"

Evan üritas asja huumoriga võtta? Hea seegi.
Noh, ju veritsev nina juhatas mõistuse koju... Või on seda liiga palju palatud..?
Jah.
See tähendas, et ma olin teda päris tugevalt solvanud.

"Evan..," sosistasin ma ja otsisin sõnu, et vabandada. Ma ei leidnud neid. Kahjuks või siis õnneks...
"Geniaalne, Summer. Lööd mind ja siis hakkad muretsema. Poleks sa mind löönud, ei peaks sa ka praegu muretsema." Ta sirutas käe paberköögirätikute poole.
"Evan..."
"Ei, pole hullu. Ma olin seda väärt ju. Nagu ka seda eelmist keretäit. Su prints on sind hästi õpetanud, sa lööd isegi tugevamalt kui ta ise."
Iga Evani lause oli justkui piitsalöök. Ja ma talusin neid lööke vaikides.

Ta astus sammu köögi ukse poole, jäi siis seisma ning vaatas seejärel mind.

"Tead, mida ma ootan?" küsis ta, hääl nii haigettegev, kui vähegi võimalik oli. "Ma ootan seda päeva, mil too Chad siit lahkub.
Arvatavasti ei pea ma seda kaua ootama. Viis kuud ja ta on kadunud. Võibolla isegi varem. Oleneb ilmadest. Kui sa loodad, et ta jääbki siia
ringi tolgendama, siis pead sa küll pettuma. Ja... vaevalt, et sina tema plaane mingitmoodi muudad. Ta ei hakka sinu pärast kõigega riskima. Ta pole alati sinu läheduses.Sa ei saa kõike, mida sa tahad."
Ta naeratas kibedalt.
"Ja mida ma seejärel kõige rohkem ootan on tema lahkumise tulemus. Oled sa selle peale mõelnud
üldse, Summer? Oled?"
"Ei," vastasin kiirelt ja neelatasin. Ma peaaegu nutsin juba. Ma nutsingi. Vaiksed pisarad veeresid mööda põski allapoole, sest nüüd ma sain aru, mida Chadi lahkumine mulle teeks.
Mu pisike maailm variseks kokku.
Isegi müüre ei jääks alles.

Ja nüüd mõistsin mida Evan teha üritas- tema üritas mind sellest valust päästa. Ühel päeval liigub Chad ju edasi aga mina jään ikka siia... Miks ma sellele enne ei mõelnud? Elasin tänases päevas ja tulevik oli nii-nii kaugel.
Evan täitis vaid oma parima sõbra kohust sõpra haigetsaamise eest kaitsta. Ja mina... Mida mina tegin?
Tõukasin ta endast ära.

Evan jätkas oma monoloogi:
"Noh, kõige paremal juhul jätab ta sinuga hüvasti. Arvestades seda kõike, mida ma teist kahest tean, on see üsna võimalik, kuid sind tundes tean, et sa jääd peale seda veel pikaks ajaks kurvastama. Ja see kurvastus, ma usun, pole see mida ma seni näinud olen."
Evani sõnad mõjusid mu kujutlusvõimele valusalt ja ma puhkesin nutma.
"Evan, lõpeta!" karjusin kontrolli kaotades.

Poiss ohkas ja vaatas mind.

"Ja sa ütlesid alles mõni minut tagasi, et ta ei tee sulle iial liiga. Ära iial ütle iial." Ta sõnad olid täiesti emotsioonitud, "oled selles ikka veel kindel?"
Ta ei hoolinud enam...
"Ära tee..." nuuksusin vaikselt.
"See tüüp on sulle ajupesu teinud. Lexil on õigus."
Hetkeks märkasin Evani silmades abitust. Aga hetk hiljem oli see kadunud.
"Kui ta läinud on, hakkad sa kahetsema, et teda üldse aitasid. Või on selline elustiil just selline millest sa unistad?"
"Kasi välja!" karjusin oma jõudu kokku võttes ja Evan isegi võpatas. "Kuuled? Kao siit. KOHE!"
"Ma lähengi. Loodan, et ei pea iial siia tagasi tulema," lausus Evan pahase tooniga.
"Sama siin!" hüüdsin ja pühkisin käeseljaga põskedelt pisaraid.

Kui Evan välisukse avas oli seal Kent.
Ta küsis midagi Evanilt, kuid poiss sammus tigedalt temast mööda.
Kuulsin mingit pobinat, kuid ei saanud aru kes mida kellele ütles.
Uks sulgus ja ma vajusin köögilaua taha toolile istuma ning lasin pisaratel voolata.
Võpatasin kui tundsin venna kätt enda selga silitamas.
"Shh, rahune nüüd. Pole midagi."

Löristasin ikka edasi.

"Läksite tülli? Ta oli üpris pahas tujus... Saatis mu tead-küll-kuhu..."
"Mhmhh," pomisesin vastuseks.
"Aga miks?" uuris Kent edasi pehmet tooni kasutades. Sekund hiljem sai ta aru: "Chad, õigus?"
"Mhmhh," kordasin juba rahulikumalt.
"Noh, äkki rõõmustab sind teadmine, et mina olen sinu poolt?"

Tõstsin oma pea ja vaatasin Kenti. Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda.
"Ausalt?"
"Ausalt," naeratas ta.
"Oh, aitäh," kallistasin teda.
"On sul nüüd parem olla?"
"Vist," noogutasin taas istet võttes.
"Võta asja positiivselt, õeke. Sul on nüüd üks sõbrapäeva kaart vähem saata kui eelmine aasta."
Hakkasin naerma.
Venna poolehoid oli väga lohutav.
Hea.
Super.

Tõsinesin siis: "Arvan, et järgmisel aastal pääsen ma sellest vaevast üldse."
Kent muigas ja märkas siis kergelt räsitud lille põrandal lebamas: "Kena lill."
"Oli jah. Kahju vaid, et selline siga selle mulle tõi."
Kent tõusis naerdes ja viskas lille prügikasti.
Saatsin venda pilguga ja kui jäin kööki üksi, teadsin, mida tegema pean.

Ma pean Chadi nägema.

Seda ma juba tean ja ikka edasi teen. Seda ei peagi mulle ütlema :)
Kriitika on alati welcome

meeeldib :) lõpuks et ta vend nii lahe on, mulle meeldivad vanemad vennad

Ma mõtlesin, et see oleks parem kui ma teen kentiikkagi Summerist hoolivaks vennaks :)

Kent muigas ja märkas siis kergelt räsitud lille põrandal lebamas: "Kena lill."
"Oli jah. Kahju vaid, et selline siga selle mulle tõi."

- mulle meeldib see koht
Eriti viimane lause :)