Need pisiasjad... 77/77

See on TÕSISELT hea jutt, ma armastan seda!!!

No siis on hästi

Tahaks uut juba

Ma tean seda :)
Ma kavatsengi teise arvuti taha kohekohe minna, muusikat kuulata ja kirjutada paar uut osa, et te siis jälle lugeda saaksite midagi :)
Tahate Chadi tagasi jälle?

muidugi tahame :d

Ma kirjutasin täna öösel kella 1 ja kolme vahel 19.nda osa valmis :)
Lõpetasin täpselt kell 3.08
Lihtsalt und ei tulnud.

Selle aja jooksul suutsin ma mõelda välja, mis Chadiga minevikus juhtus, (noh, et miks ta seal Ringi töllerdab)
Panin selle mõtte siis kirja ja kui üle lugesin otsustasin selle ikkagi ära kustutada ja muutsin osa lõpu ära .

Eniveis... Homme kõigi eelduste kohaselt uus osa :)

eluhea jutt.
aga mind lõpus häiris see millegisse (peaks olema milessegi)
UUT!

Aitähhhh :)
Ma parandasin selle koha ära

PS: Mu blogis on 19.ndast osast ära kustutatud lõik. Saate teada, milline see osa oleks pidanud esialgse plaani järgi olema Nii et kui kedagi huvitav see ära kustutatud lõik siis tsekake mu blogi :)

mõnel ikka juhtub,
uut :)

Mul on 20. osa pooleli ja ma ei suuda lihtsalt edasi mõelda -.-
Ma olen üritanud ilma muusikata kirjutada, muusikaga kirjutada... No ei tule mitte midagi pähe ja see on lihtsalt masendav.
Aga kui ma pingutan saan selle osaga hakkama enne selle aasta lõppu

Aga nüüd ma juba mõtlen, et ma olekski võinud selle osa jätta nii nagu see oli :)

Uus osa Kirjutasin seda eile. Üritasin keskenduda, sest olen haige ja kirjutamine lihtsalt ei tule välja -.- Loodan, et see osa pole liiga kummaline ja et teile ikka meeldib...

20. Katki

Vingerdasin maas valude käes nagu uss. Ma murdsin oma jalaluu ära, raudselt.
See valu oli põrgulik.
Mu kõrvulukustav valukarjatus, kui kivi otsa jalgupidi kukkusin ajas Chad kohe püsti. Ta kükitas mu kõrval ja üritas mu jalga vaadata. Mu rapsimine tegi selle loomulikult üsna võimatuks.
"Neetud kivi," puterdasin läbi hammaste ja krimpsutasin valu pärast oma nina. "Saingi sellega hakkama?"
Chad muigas: "Tubli."
"Isa lööb mu maha. Ta saab nüüd teada, et ma väljas käisin..," oigasin valjult.
Suva see jalaluumurd, kui see ikka on murd... Uus koduarest on sada korda hullem...
Jälle mingi x arv päevi, mil ma ei näe Chadi.
See mõte oli... liig. Aga ma ei suudaks teda nägematta ka olla.
Võibolla kutsuks Chadi öösiti oma tuppa..? See oleks mõeldav.
Aga tundes oma isa tean, et ta on võimeline muutma meie kodu ümbrust miiniväljaks. Kui armas temast.

"Ma kannan su koju. Loodetavasti pole su vanemad veel kodus..."
"Ei, ei, ei..." puiklesin vastu, kuid juba haaras ta mind enda sülle.
"Ära pabista, sa oled ju nii kerge. Pole ime, et isegi tuul sind pikali suudab lükata."
"Hahaaah," venitasin uut valuhoogu varjates.

Jõudsime kiirelt meie maja juurde ning õnneks polnud autot veel näha. Meil vedas hullupööra.
Kent oli valgustatud terassil ja sisustas vabat aega istessetõusmistega. Kui ta mind Chadi kätel nägi, hakkas ta esialgu naerma, kuid kui lähemale jõudsime ja ta märkas et mu vasak jalg on kahtlaselt lillakas, kadus naer sootuks. Asemele tuli paanika: "Mida..? Mida sa tegid?" päris Kent end püsti ajades.
Chad asetas mu toolile istuma ja aitas mul jalga lauale tõsta.
"Põõsas pani jala ette!" hüüdsin valjult ja oigasin jälle valu käes.
Chad hakkas naerma: "Ta valetab."
Kent hakkas ka naerma ja uuris mu säärt: "Kuri põõsas. See on ju päris jõle."
"Jõle? No tänud. Seda ma tahtsingi kuulda," pobisesin sisistades ja sätisin end mugavamalt sisse.
Chad kummardus ja katsus mu jalga: "On siit valus?"
Raputasin pead.
"Aga siit..?" uuris ta uuesti ja libistas käe ülepoole sellele kohale, mis ma vastu kivi kõige valusamalt ära löönud olin.
"Ojaa," oigasin vastuseks ja Chad võttis kiirelt oma käe ära, kui märkas, et mul valus oli.
Ta vaatas Kenti tee-nüüd-midagi-pilguga ja istus lauaservale. Mina vaatasin Chadi ja Chad vaatas lampi, mis kogu terassi kollase valgustusega täitis. Seejärel pööras ta pead ja vaatas sissesõidu teed.

Ma võisin vaid aimata, mida ta mõtleb ja võisin vaid unistada kellest ta mõtleb.

"Võib selle tule ära kustutada?" küsis Chad ja tõusis ning jalutas lüliti juurde, mis ukse kõrval oli.
Tõmbasin oma jala laualt aeglaselt ära : "Miks?"
Kuulsin klõpsu ja olime kolmekesi pimeduses. Muidugi polnud õues pime, aga piisavalt hämar. Tihedad sinised pilved varjasid õhtust päikest suurepäraselt ja vahepeal oligi tunne nagu oleks juba sügis.

Sekundid, mis kulusid mu silmadel järsu pimedusega harjumiseks, venisid vastikult. Kuulsin selja tagant Kenti samme... Chadi sammud...
Ma ei saanud enam aru, kes kus oli.

"Miks tuli põleda ei või?" küsisin uuesti.
"Tean siis millal jalga lasta," lausus Chad ja kuulsin tema hääles kerget naeru. Selline mõnusalt mahe, vabastav.

Mu silmad olid juba peaaegu harjunud pimedusega ja eristasin Kenti ja Chadi juba paremini. Chad toetas end vastu seina, kuhu ta justkui sulandus ja tema peaasendist sain aru, et ta vaatas pinksalt kaugusesse. Täpsemalt sissesõidu tee algusesse.
Kent tammus jalalt-jalale mu selja taga nii et põrandalauad kääksusid.
"Aga mis te arvate... On luumurd või ei?"
"Sa nagu loodaks seda," kuulsin selja tagant ja muigasin selle peale.
"Okei, ma tõusen püsti..," laususin reipalt ja tõusingi. Ma tundsin vasakus jalas pistelist valu aga muidu oli päris hea olla. "See on vist hea märk?"
"Jep, aga astu paar sammu."
Kent astus mu kõrvale ja ma tegin esimese sammukese. Nad püüaks mind kinni, kui ma jälle kukkuma peaks.

"Oh, lahe. Aga ma pean nüüd mõnda aega pikki pükse kandma. See nõme sinikas."
"Ikka parem kui järjekordne nädal koduarestis olla?" küsis Kent ja ma patsutasin teda seljale enne kui uuesti istet võtsin.

Chad kükitas ja tundus, et mingil määral oli pinge tema kehast kadunud.
"Okei... Ma lähen võtan midagi juua... Toon teile ka midagi?" küsis Kent ja oli juba ukse avanud.
"Ee, ma ei taha midagi," ütlesin talle.
"Chad? Sulle...?"
"Noh, ära just ei ütleks," vastas Chad ja taas oli tema hääl naerune.

Kui uks mu venna järel kinni langes ja me Chadiga kahekesi terassile jäime, olime esialgu vait. Kumbki meist ei osanud midagi öelda ja mida rohkem sekundeid möödus, seda rohkem uskusin, et oleme vait nii kaua, kuni Kent tagasi tuleb.

Mõtlesin, et lähen ka kööki, kuid see oleks olnud ebaviisakas Chad sõnakestki lausumata üksi jätta. Seega tõusin ja läksin tema juurde ning istusin Chadi kõrvale.
Ta keeras pea minu poole ja nägin et ta naeratas nukralt.
"Mis on?"
"Ei midagi," lausus ta sosistades ja tundsin, kuidas tema sõrmed mu kätt otsisid. Lõpuks kui Chad mu käe leidis, võttis ta selle oma sooja pihku. "Sa ei pea minu pärast muretsema."
"Ma nagunii muretsen," ütlesin talle.
"Aga ei peaks. Pole vaja."

Hetkeks oli mu pea mõtetest täiesti tühi ja ma ei osanud selle peale mitte midagi mõistlikku öelda. Silmanurgast piiludes nägin, et ta vaatas taas kaugusesse. Iga minut, mis möödus muutis nüüd mindki närvilisemaks.
Ma ootasin ema ja isa koju, kuid ma ei tahtnud, et Chad läheks...
Hea, et Kent jookidega ei kiirustanud- nii jäi mul Chadiga rohkem aega kahekesi olla.

Hetke pärast lasi Chad mu käe lahti ja hakkas oma pükste taskutes sorima. Kuulsin vaikset kõlinat, mida tekitasid Chadi taskutes olevad asjad.
"Olemas, lausus ta viimaks ja naeratas jälle.
"Mis on olemas?"
"Üks pisiasi. Palun keera end seljaga minu poole," lausus Chad salapäraselt.
Kergitasin kulmu: "Kas ma ei näegi seda?"
"Näed küll. Oota natuke."

Tundsin, kuidas ta käte liikumisest tekkinud tuul mu nahka puudutas. Seejärel tundsin nahal jahedat metalli.
Kett?
Chadi käed puudutasid õrnalt mu kaela, kui ta üritas ketti kinnitada.
"Valmis.., lausus ta. "See on sulle."
Silitasin pika keti ripatsit ja üritasin aru saada, milline see on. Kuid ripatsi kuju oli väga segadusseajav.
"See on päike."
"Päike?" küsisin juhmilt üle.
"Nojah..," lausus Chad.
"Oh, aitäh, Chad," tuli mul meelde teda tänada ning ma embasin teda. Kui ma käe tema kaela ümbert ära tõmbasin, tänasin õnne, et hämar oli. Mul oli oma käitumise pärast piinlik ning tundsin, kuidas ma näost punaseks tõmbusin.
"Pole tänu väärt," lausus ta vaikselt ja pööras oma pilgu ära.
Sel hetkel avanes uks ja Kent tuli meie juurde ning ulatas Chadile klaasi.
"Apelsinimahl... Midagi mõistlikumat ei leidnud."
"Tänud."
Chad jõi klaasi kiirelt tühjaks. Ta tõusis ja pani klaasi lauale ning köhatas: "Tundub, et ma pean minema... Nägemist."
Tahtsin talle öelda "Ei" kuid ta oli juba läinud.
Tõusin ja nägin autotulesid eemalt lähenemas.
Istusin laua taha ja katsusin oma ketti.
"Mis sul seal on?" küsis Kent.
"Chad kinkis mulle midagi."
"Mis see midagi on?"
"Kett," vastasin napisõnaliselt. "Päikesekujulise ripatsiga."
"Aaa," venitas ta nagu oleks sellest keest juba teadlik olnud. Küsisingi Kentilt kas ta teadis sellest.
Ta raputas pead: "Ei, ma lihtsalt tean, et ta kannab kuukujulise ripatsiga ketti..," ta haigutas: "Ma lähen sisse."
"Okei, ma ootan nad ära, näitan, et ma ikka kodus olen ja sõna kuulan," ütlesin juukseid sättides. Peitsin keti riiete alla, et selle päritolu emas-isas uudishimu ei ärataks.

Kuu ja päike, päike ja kuu. Chadil on kuu ja minul päike.

Kinkis Chad selle keti mulle mingi tagamõttega..?

See kuu ja päikse asi jäi natuke mõistatuslikuks (dumb me, see pidigi raudselt jääma ). Ee, ja selle osa pealkiri; katki, see oligi jalaluumurrust (mida tegelikult ei olnudki) või? Mulle igatahes VÄGA meeldis ja ootan jälle uut. xd

Tsiteerin: :

"Põõsas pani jala ette!" hüüdsin valjult ja oigasin jälle valu käes.
Chad hakkas naerma: "Ta valetab."
Kent hakkas ka naerma ja uuris mu säärt: "Kuri põõsas. See on ju päris jõle."

<-See koht ajas naerma:D
Aga mulle endiselt väga-väga meeldib ja ootan endiselt(või jälle) uut osa:)

Taylor- PIDIGI! Kuu ja Päikese värk selgub mõnes järgmises osas. Chadil on kuu ja minul päike- selles ongi väike konks sees :) Näiteks... miks Summeril päike on, mitte kuu??? (oeh, segane lause)
x)
Sa oled vist esimene, kes paneb seda tähele, et mu pealkirjad on seotud sellega, mis osas juhtub. tegelikult pidigi Summeril olema luumurd, kuid ma mõtlesin tsipa ja tegin järeldused, et see külvaks liiga palju probleeme.

LittleStar- Tore Seda ma üritasingi. Noh, eks ma üritangi sellist sarkasmi sisse tuua jne...
Eks ma täna õhtul midagi üritan jälle kirjutada

Mina ei pannud ka enne seda pealkirja asja tähele. Ja siis ma hakkasin mõtlema... xd. btw; kui päike ja kuu oleks inimesed, siis mina olen alati kujutlenud, et päike on naissoost ja kuu meessoost. duh, suht imelik. Uut, ikka uut.

Kirjutasin seda osa öösel. Kui sellega lõpule jõudsin oli kell 3:31. Kirjutasin veel kaks osa sest lihtsalt... nii suur kirjutamiisu oli peal (magama sain alles kella 7 paiku)
Ma tõesti arvan, et ma pean öösiti kirjutama hakkama
Loodan, et meeldib.

21. Maskeering

Elasin need vahepealsed kuus päeva üle. Üritasin olla igati tubli. Olin kodus, tegin oma koduseid töid ja ei vingunud. Niitsin korra isegi muru, mis tegelikult oli Kenti ülesanne, kuid ta oli rõõmuga nõus selle minu kaela veeretama.

Kõik need kuus päeva ei kohtunud ma Chadiga. Ma käisin hämaratel õhtutundidel metsatukas jalutamas... Käisin oja ääres, kuid teda ma ei näinud. Ma arvasin, et ta liikus siiski edasi, kuid Kent rahustas mind ja ütles, et ta oli Chadi näinud ning ta oli mu vennale öelnud, et ei lähe kuhugile, kuid hoiab madalat profiili ja ei liigu ringi nii palju.

Sel hommikul äratas mind tugev koputus mu toa uksele ja seejärel kuulsin isa häält: "Üles!"
Tõstsin pea padjalt ja vaatasin kella: pool kaksteist? Juba?
Ajasin end ülikiirelt püsti ja vahetasin kiiruga riided ning tormasin toast välja otsejoones kööki. Valasin klaasi jahedat apelsinimahla ja võtsin sellest lonksu. Seejärel lipsasin vannituppa ja pesin nägu külma veega. Kuulsin kuidas välisuks käis ja nägin peeglist isa vannitoa uksel seismas.
"Noh?" küsisin ja hakkasin köhima. Vesi oli isegi natuke liiga külm. Vähemalt unest polnud enam jälgegi.
"Sulle on külaline..," lausus isa ja kadus.
"Kes!?" küsisin hüüdes ja kuivatasin kiirustades oma nägu.
"Ma ei tea... Mingi poiss on," kuulsin isa vastamas ja ma tajusin tema hääles pahameelt. "Ta ootab sind terassil. Ta ütles, et on su klassivend..."

Klassivend? Mu klassis oli ainult kaks poissi, kellega ma sain läbi. Nüüd polnud erilistest sõprussuhetest midagi järel... Nad ei tuleks minu juurde.
Aga kes see siis on? Ma loodan, et sellel poisil on aega mu järele oodata.

Vaatasin peeglisse ja otsustasin oma näoga midagi ette võtta. Värvisin ripsmeid ja kammisin kiirelt juukseid, mis öö jooksul korralikult sassi olid läinud. Viimane pilk peeglisse..- jep, nüüd võib minna.

Astusin terassile ja vaatasin automaatselt laua ja seda ümbritsevate nelja korvtooli poole. Seal see mu klassivend istus.
Thomas?
No mida Thomas ometi siin teeb? Me oleme käinud kümme aastat ühes klassis ja meie vestlused on piirdunud siiani vaid mõne lausega, näiteks: "Kas sul on matemaatika kodune töö tehtud?".
Mis siis nüüd täna juhtus?
Tuli jututuju? Lahe....

Jumal tänatud, et ta istus seljaga minu poole. Ma nägin raudselt naeruväärne välja, kui ma tema tumedaid juukseid ja pruuni kaela, mis üle tooli seljatoe paistsid, vaatasin, et veenduda kas tegu on ikka Thomasega.
Soengu järgi otsustades oli.

Üritasin näole naeratuse võluda, kuid teadsin ilma peeglisse vaatamata, et mu naeratus on võlts. Liiga võlts.
Torutasin huuli ja üritasin uuesti. Seejärel astusin reipalt laua juurde: "Oi, tere, Thomas! Kuidas sul läheb?"

Kui ma vaatasin korvtoolis istujat ja tema vaatas läbi oma tumedate päikeseprillide mind, oli selge, et see polnud mu klassivend Thomas.

See poiss oli võõras, kuid midagi temas oli nii tuttav... Võibolla olin teda varem kuskil näinud?

Kui sobrasin oma mälus, märkasin, et isa vantsis aeglaste sammudega terassile ja vaatas hetkeks minu poole. Naeratasin ja kuulsin kuidas ta mingit viisikest vilistas. Lõpuks läks paps aeda ja ma olin oma külalisega omapead.
"Tere Summer!"

Ma võisin vanduda, et mu suu vajus lahti. Ma olin positiivselt shokeeritud- see oli Chad!
"Kuidas..," hüüatasin valjult ja liiga rõõmsalt ning taipasin siis vakka jääda, "oih."

Tõmbasin teise korvtooli Chadi tooli kõrvale ja istusin.
"Kuidas see mul õnnestus?" küsis ta ja võttis korraks päikeseprillid ära ning libistas siis need elegantse liigutusega tagasi: "Parukas, prillid, puhtad riided ja harjutamine."
Hakkasin naerma.
Chad muigas ja tundis end toolis üsna mugavalt.
"Aga kuskohast sa kõik need asjad said?"
"Täna selle eest oma venda," lausus Chad.
"Kent aitas sind?" raputasin pead. Ta oli tõesti minu ja Chadi poolt. Aga see tundus ikka veel ebareaalne. Chad on minu kodus... Ta rääkis mu isaga ja on ikka elus.

Ta demonstreeris mulle oma niiöelda "teist häält", mida nad Kentiga harjutanud olid. Isa poleks selle pealegi tulnud, et see, kellega ta räägib, on Chad.

"Kelle mõte see oli?" pärisin üliõnnelikult.
"Su venna. Me saime juhuslikult kokku ja siis ta ütleski mulle, et sa üritad vanemate usaldust tagasi võita aga oled õnnetu, kuna pole mind näinud."
Vaatasin mujale.
Loodetavasti pole Kent midagi taibanud ja Chadile rääkinud...
"Ta ütles, et nüüd, kui sa oled tülis oma teiste sõpradega, olen mina ainus keda sa oma sõbraks pead. Muidugi tahtsin mina sind ka näha."
Naeratasin talle."Sa näed nii... teistsugune välja."
Chad muigas: "See meie eesmärk oligi. Aga ütle mulle kes see Thomas on?"

Neelatasin ja tundsin kuidas mu süda kiirelt põks-põks-põks tegi.
"Thomas on mu klassivend. Sa nägid nii tema moodi välja selle soenguga. Kui ma siia tulin arvasin, et Thomas tuli minu juurde. See oleks üsna veider olnud, kui tema järsku mulle külla oleks tulnud..." Jäin hetkeks vait.
Vaatasin Chadi: "Aga, et see oled sina... Tead, see on üks parimaid asju, mis minuga siiani juhtunud on."
"Liialdad?" tegi Chad oma "teist" häält ja hakkas naerma.
"Ei liialda. See on uskumatu, et sa istud mu kodu terassil, rääkisid mu isaga ja..," raputasin jälle pead: "Uskumatu."
Chad vaatas ketti mu kaelas.
"Tahad teada, miks ma selle sulle kinkisin?" küsis ta hetke pärast.
Noogutasin.
Ma mõtlesin selle peale pikalt tol õhtul kui ema ja isa tagasi jõudsid. Õhtul, kui Chad kinkis selle mulle.
Chad tiris kõigepealt nähtavale enda oma- kuukujulise ripatsiga keti.
"Kent ütles, et sul on selline kett..," laususin vaikselt.
"Aa. Ta ei öelnud mulle, et ta seda sulle ütles juba."
"Aga miks siis..."

Ta tõstis nimetisõrme püsti ja ma jäin poole lause pealt vait. Ta huulile ilmus võluv naeratus: "Sest ööd pole ilma päevata ja päeva pole ilma ööta. Me võime ketid kohe praegu ka ära vahetada- põhimõte jääb ikka samaks."
"Mis põhimõte?"
"Mõtle natuke, Summer. Sa tead nagunii vastust."
Ohkasin.
Märkasin isa taas meile lähemale hiilimas. Ju ta ei suutnud rahulikult mõnele tööle keskenduda, teades, et samal ajal on keegi võõras poiss tema kalli tütrekese juures.

"Isa tuleb. Igatahes... ma mõtlen selle peale," sosistasin vaikselt ja tegin Chadile ettepaneku lahkuda vastu enda tahtmist: "Ma... arvan, et sa peaks nüüd minema." Parem on kui ta läheb... Võibolla paps taipab ja siis... Ma ei taha mitte mõeldagi selle peale.
Chad noogutas.
Panin tähele, et tema silmad ei säranud. Nendes polnud seda nüüdseks mulle juba nii tavaliseks saanud "sädet" mis mulle maagiliselt mõjus. Ta silmad olid liiga tavalised. Võibolla isegi külmad... Aga ma ei teinud sellest numbrit. Võibolla oli ta väsinud ja see mõjus nii?
Ta tõusis ja köhatas.
"Hüvasti," lausus Chad mulle vaevukuuldavalt ja kui ta mu isast möödus ja ütles talle "Headaega, härra Windmill" läbistasid mu keha tugevad judinad.
Õnneks isa ei taibanud midagi.

"Kes see tüüp veel oli?" päris ta kukalt sügades minu juurde tulles.
"Klassivend. Thomas. Ta rääkis mulle mingist laagrist, mis enne kooli toimub," valetasin kiirelt.
"Ahaa," noogutas isa ja nägin kuidas pinge tema kehast kadus. Hakkasin naerma.
Isa kergitas kulme ja ohkas: "Oli teil muidu lõbus?"
"Jaa. Väga."
"Sa pole mulle temast enne rääkinudki..."
Kohendasin käega juukseid. Peaksin rääkima või? Muigasin. "Ta on täiesti ohutu poiss. Üsna tagasihoidlik."
Isale paistis see meeldivat. Ta limpsis oma huuli ja vaatas põrandat ning tõstis siis oma pilgu ja puurisin oma naeruste silmadega mind: "Tuleb ta veel siia?"
Mõtlesin hetke.
Kui see on ainuke viis, kuidas ma saan Chadiga ohutult kohtuda, loomulikult. "Thomas" tuleb teinekordki meile.

"Jaa," naeratasin rahulolevalt ja saatsin isa pilguga, kui ta maja taha aeda tagasi läks.

Vaatasin unistavalt helesinist taevast, kus säras helekollane päike ja tundsin, kui õnnelik ma tegelikult olin.
Ma olin täis elujõudu, ma tahtsin tegutseda, ma tahtsin nii paljusid asju järsku teha...
Tõusin lõpuks ja sisenesin majja. Läksin kööki, seisin seal mõtiskledes hetke ja seejärel kõndisin otsejoones Kenti toa ukse taha.
Koputasin ja kuulsin hetke pärast tema häält: "Jaa!"
Lükkasin ukse lahti ja lasin sellel enda järel vaikselt kinni vajuda. Kent seisis keset tuba ja vaatas mind täiesti tavalise oli-asja-ka-pilguga. Astusin paar sammu talle lähemale ja lihtsalt sirutasin käed tema ümber ning kallistasin teda pikalt ja nii tugevalt kui vähegi suutsin.

"Sa oled kõige parem vanem vend maailmas. Sa oled mulle väga-väga kallis!" sosistasin ja tundsin, kuidas mu silmad niiskeks tõmbusid. Tänu temale nägin ju inimest, keda ma igatsesin meeletult...

Aitäh, ütleme nii, et kui ma selle lause kirja pani + selle kallistuse, oli küll kerge nutukas sees, sest siis ma juba teadsin mis edasi juhtuma hakkab ja mul oli Summerist lihtsalt nii-nii kahju :)

Ma mõtlesin, et ei hakka seda enne lugema kui see lõpetatud on, et ma ei peaks osi ootama. Aga mul oli igav ja nüüd ma kahetsten. -.-

Griffu. kirjutas:

Ma mõtlesin, et ei hakka seda enne lugema kui see lõpetatud on, et ma ei peaks osi ootama. Aga mul oli igav ja nüüd ma kahetsten. -.-

Ei meeldinud?

Ta mõtleb seda, et meeldis ja nüüd ta peab osi ootama..

See on kuidagi utoopiline minu meelest. Kuidas nad Summer'i selja taga kõike ajavad.. Lihtsam oleks ju tütrele mingi julm karistus peale panna või ta vapsee kuskile vanavanemate juurde pagendada, aga selline valve igalpool ja. Minu jaoks utoopiline.