Need pisiasjad... 77/77

Karro: pidasin AINULT paar päeva vastu! LOL

Grape. :Yays :) Kentist sai/saab Summerile hea venna. Uue saad homme!

Appiii, ma ei saa aru, miks mu head ideed alati siis otsa lõppevad, kui ma plaanin need hästi armsalt kirja panna? Täitsa jube. ma tahtsin seda kohtumist hästi nunnuks teha aga ju siis peate leppima sellega, mis siin kirjas on... :)
Aga mul on juba uued mõtted peas keerlemas ja nendega ma üritan TÕESTI rohkem vaeva näha, kui nendega siin allpool...



62. Vahe

Kui olin oma tuppa üksi jäänud ja sulgenud silmad, et unistada ilusast tulevikust ja meenutada möödunut, võttis kurnatus minu üle võimust ning ma jäin magama. Kui võpatades üles ärkasin, oli esimene asi, mida tegin, kella vaatamine.
Peaaegu üksteist.
Õues oli hämar ning kergelt irvakil olevast aknast vuhises sisse soe õhtune tuul. Ajasin end voodist püsti ja hiilisin toast välja. Käisin kiirelt elutoa ja köögi uksel ära ning veendusin, et kõik magavad. Ema-isa toa ukse taga kuulsin vaid isa ühtlast sügavat norinat. Kenti toast kuulsin vaikset muusikat, mis tähendas, et ta on raudselt üleval. Ema ja isa olid otsustanud varakult magama minna, et hommikul varakul kergem tõusta oleks. Kent ja mina loomulikult selle ideega kaasa ei läinud.
Jäin mõtlema, mida teha.
Kas panna asjad valmis või teha kõigepealt ennast korda? Lõpuks läksin kööki ja sammusin külmkapi poole. Võtsin sealt välja kõik asjad, mida kavatsesin kasutada ning üritasin võimalikult vähe lärmi tekitada, kui piknikukorvi otsisin. tegelikult sellist asja meie majapidamises ei olnudki, kuid kord hakkas mulle silma, et ema oli toppinud selle kuhugi kappi, niiöelda silma alt ära. Tuhnisin siis nii kiirelt kui vähegi sain kapisügavustes. Ühes kapis jäid mulle silma pisikesed plastmasskarbid ning võtsin ühe neist. Panin selle lauale ning tegelesin korvi otsimisega edasi. Leidsin selle järgmisest kapist ning vaatasin jälle kella.
Üksteist.
Nüüd hakkas aeg lendama, kuid sellegipoolest suutsin ma rahulikuks jääda, kui võileibu meisterdasin. Panin külmakapist üht-teist paremat korvi võileibadele lisaks ning jäin siis sokolaaditükkidega kaetud kandikut vaatama. Panin karpi 5 tükki ning asetasin selle siis võileibade ja muu kraami kõrvale. Puuviljakandikult panin korvi paar õuna ja pirni. Katsin toidukraami valge rätikuga ning hakkasin siis kiirelt köögilauda koristama.
Tahtmatult hakkasin kiirustama aga kui kella vaatasin leidsin, et see oli absoluutselt õigustatud... Kõigest 40 minutit veel ja ma pean silla juures olema.
Miks ma küll pidin magama jääma...?
Tõmbasin kuiva lapiga laua üle ja viisin lapi kraanikausi juurde tagasi. Rahulolevalt tõstsin toidukorvi laualt maha. Lippasin, korv käeotsas, oma tuppa ning avasin kiirelt riidekapi uksed. Ma olin jõudnud mõelda, mida selga panna, seega kulus mul riiete peale vähe aega. Küll aga tahtsin ma ripsmeid värvida ja soenguga jännata ja ...
Seisin kitsad kulunud teksad jalas ja valge pikk maika seljas, peegli ees ning lõpetasin ripsmetega. Kammisin kiirelt oma juuksed kohevamaks ja heitsin peeglisse hindava pilgu. Ma nägin üsna kena välja. Õnneks ei pingutanud ma enda sättimisega üle.
Tirisin riidepuult tumerohelise suure dressipluusi ja panin selle selga. Tõmbasin luku enam-vähem kurguni kinni ning panin kapuutsi pähe. Heitsin viimase pilgu kellale ja otsustasin, et pean minema. Muidu jään ma veel hiljaks. Pugesin aknast välja ja alles siis võtsin korvi. Lükkasin akna vaikselt kinni ning hakkasin siis metsa poole jooksma. Mul oli vähe aega ja kui olin metsale üsna lähedale jõudnud, taipasin, et oleksin pidanud võtma kaasa ka mingi laterna või siis näiteks taskulambigi. Jäin hetkeks seisma ja lõin siis käega. Küll hakkama saab. Kõige pimedam õues polnudki- taevas säras täies hiilguses täiskuu, kuid ilmselgelt on kuuvalgusest meile vähe. Aga kui valgust väga vaja on, teeb Chad võib-olla lõkke...
Mul ei olnud kella, kuid ma mõistsin mööda jõekallast silla poole sammudes, et jään natuke hiljaks. Mul oli piinlik, sest mina oleksin pidanud juba ammu silla jures olema. Mina ju leppisin meie kohtumise kokku...

Lõpuks märkasin silda ning panin korvi maha. Sammusin sillale lähemale ja vaatasin otsivalt ringi. Kuulsin eespool samme ja naeratasin. Lükkasin kapuutsi juustelt ja jäin seisma: "Chad?"
Kuulsin mahedat, lühikest naeru ning seejärel Chadi häält: "Ilus õhtu."
"On küll," laususin noogutades ja vaatasin, kuidas Chad mulle lähemale liikus. "Anna andeks, et hiljaks jäin."
"Pole hullu. Kõigest mõni minut."
Naeratasin: "Oota, palun, üks hetk, eks?"
"Muidugi, aga miks..?" naeris Chad ja saatis mind pilguga, kui ma eemale sammusin.
"Ma tõin meile midagi," laususin korviga Chadi juurde tagasi minnes.
Istusin niiskele rohule ja võtsin rätiku, mille enda ette laotasin. Hakkasin korvist asju selle peale laduma ja lõpuks, kui korvi oli jäänud vaid plastmasskarp koogitükkidega, patsutasin ma käega enda kõrvale murule. Aga Chad istus minu pettumuseks teisele poole toiduga kaetud rätikut.
"Piknik," üritasin lõbusa häälega öelda ning kuulsin veidrat kriginat. Chad toimetas millegi kallal ning varsti põles tema ees ühtlase leegiga õlilamp, mida ma tema pelgupaigas näinud olin.
Chad tõstis lambi rätikule ja sirutas käe võileibade poole. "Kas sa selle pärast tahtsidki minuga kokku
saada?" uuris ta ja naeratas viivuks.
"Ma tahtsin sind näha lihtsalt..," sosistasin vaikselt ja sirutasin käe ühe väiksema pirni poole. Mul ei olnud erilist isu võileibade järele. Heameelega oleksin ma nahka pistnud veel paar koogitükki.
Chad noogutas ning ma lasin tal rahulikult süüa. Ma teadsin nagunii, et ta sööb muid asju, mida metsast kätte saab, kuid mitte kunagi polnud ma temalt küsida tahtnud, mida täpselt ta sööb. Ma olin küll selle peale mõelnud ja tegin järeldusi, et ta käib jahil ja ... varastab toitu, kuid seda viimast ma talle enam pahaks ei pannud.
Kuulasin mõnusaid lõõgastavaid ööhääli. Rohus siristasid ritsikad ja eemalt kajas käo kukkumist. Imetlesin hõbedast ketast kõrgel taevalael ning sukeldusin oma mõtetesse.
"Mm, aitäh. See oli väga maitsev," ütles Chad viisakalt ja köhatas.
"See ei ole veel kõik," laususin naerdes ja tõstsin korvist välja koogikarbi. Võtsin sellelt kaane ja tundsin otsekohe magusat lõhna. Lükkasin karbi poisi poole: "Vean kihla, et seda pole sa kaua saanud."
Chad naeris vaikselt: "Õigus."
Me ei rääkinud söömise ajal kuigi palju...
Lõpuks, kui meie mõlema kõhus olid täis, hakkasin asju kokku panema. Kogu toidukraamist jäi järele paar võileiba, kaks õuna ja üks pirn.
Kui sellega ühele poole sain jäin oma endisele kohale istuma.
Ma teadsin, et nüüd oleks kõige parem öelda seda mida ma öelda soovin, kuid mu mõistus kiilus kinni. Mu pea oli mõtetest paks ning ma ei osanud mitte ühtegi neist välja valida, et Chadile rääkida. Ta vaatas mind pinksalt ja keeras siis õlilambi tule tasasemaks, nii, et see lihtsalt põles meie juures, kuid kasu sellest polnud üldse.
Sama hea oleks olnud see ära kustutada.
"Uh, mul on jahe," pomisesin ja ristasin käed rinnale ning jäin minu ja Chadi vahele jäävat muru vaatama.
Chad tõusis ning tuli minu selja taha. Ta istus ja võttis minu ümbert kinni: "Nüüd sul peaks hakkama
soojem..."
Naeratasin ja sulgesin silmad. Ma tundsin end Chadi käte vahel hästi, kuid ma olin endas pettunud. Mu esialgne ettekujutus sellest õhtust läks vett vedama ning veendusin, et organiseerimine on midagi, mis mul just kõige paremini välja ei tule.
"Oh, mul tuleb uni peale," sosistasin end natuke püsti upitades ning kuulsin Chadi naermas.
"Mõistan. Ma saadan su koju?" pakkus poiss ning ma olin rõõmuga nõus. Ta aitas mind püsti ning ma korjasin korvi maast üles.
Chad sammus kiirelt mu ees ning ma jäin temast umbes viie sammuga maha.Lõpuks ootas Chad mind järele, võttis mu käest kinni ja kõndisime niimoodi käsikäes majale nii lähedale kui vähegi võimalik oli.
Chad ei lasknud veel mu kätt lahti vaid pigistas seda tugevalt.
"Summer," lausus ta ja tõmbas mind endale lähemale.
"Jah?"
"Aitäh sulle. Kõige eest."
Raputasin pead. "Sa ei pea mind tänama, Chad," vastasin pehmelt ja üritasin uuesti lahkuda. Ma ei tahtnud seda hetke pikaks venitada. "Nägemiseni..."
Chad kallutas kergelt pead: "Üks asi veel, Summer."
Ta astus sammukese, mis meid lahutas, minu poole ning suudles mind õrnalt. Ta võttis kätega mu kaela ümbert kinni ning hetkeks tundus mulle nagu oleks maapind mu jalge alt kadunud.
See oli nii hea tunne...
"Head ööd," sosistas Chad ning mulle tundus, et ta poleks tahtnud mul üldse minna lasta.
"Sulle ka," proovisin vapralt naeratada ning astusin paar meetrit maja poole. Äkki jäin seisma ning pöörasin end vuhisedes ringi: "Chad?"
Ta seisis endiselt paigal.
"Millal ma sind jälle näen?"
Ta surus käed taskusse ja mõtles veidi enne kui vastas: "Järgmisel korral."
Naeratasin "Millal see järgmine kord on?"
"Eks näeb," lausus poiss mahedalt ja viipas mulle.
Lehvitasin talle vastu ning raskelt ohates lippasin kiirelt maja poole.

Vahetasin kiirelt riided magamisriiete vastu ära- valge topp ja lühikesed bokserite taolised lühiesed püksid. Seejärel sasisin käega oma juukseid ning hiilisin kööki, et korv tühjaks teha ja see kappi tagasi panna. Kui ma end juba paremini tundes oma toa poole loivasin, avanes Kenti toa uks ja unine Kent vaatas mind, raskelt silmi lahti hoides. Ta tõstis laisalt käe, et silmi pühkida: "Summ..?"
"Mine magama, Kent. Sa ei näe üldse suurepärane välja," laususin naljatades vastu.
"Eh, lähen-lähen, aga enne ma tahan natuke juua midagi..," mõmises ta ja tatsas minust mööda. "Lähed ka magama nüüd?"
"Jah. Head ööd."
"Ööd," pomises Kent enne kui kööki kadus.
Sulgesin vaikselt oma toa ukse ning pugesin voodisse. Tõmbasin teki tihedalt enda ümber ning jäin unistavalt lage vahtima.
Kui ma meenutasin kuidas Chad mind suudelnud oli ja võrdlesin seda eelmiste kordadega, ilmus mu suule naeratus, mis sealt ei kadunud ka siis, kui ma olin kindlalt magama otsustanud jääda.

Karro: Tore :) Ma arvasin ka enne, et seal hakkab midagi rohkemat ka toimuma aga kui kirjutama hakkasin oli nulliring

Uus osa kah siis... :)


63. Paratamatu

Hommikul äratas mind vastik pinin. Lükkasin teki, mis oli mul üle pea, kõrvale ja üritasin aru saada, kust see tuleb. Kui see lõppes ja umbes viie minuti pärast paar korda uuesti see pinin mu kõrvus kajas, taipasin, et see on mu mobiil. Vaatasin öökapile ning hakkasin siis kätega patjade vahel mobiili järele kobama. Lõpuks sain selle kätte ja heitsin pilgu pisikesele ekraanile.
Sõnum.
Lexie'lt.
Huvitav mida ta tahab, mõtlesin ja avasin sõnumi: "Tsau! Kas ma võin sinu juurde tulla? Ma tahan sulle midagi rääkida ja see on väga tähtis!"
Haigutasin magusalt ja valisin Lexi numbri. Telefon kutsus paar korda ning siis kuulsin Lexi energilist häält: "Tsauka, Summer!"
"Tsau, Lex," pomisesin telefoni mitte just kõige elavamalt ja haigutasin jälle. Mu uni oli nii magus...
"Ärkasid alles?"
"Hmhh."
Lex naeris: "Aga kuule, ma võin hiljem sinu poole tulla?"
"Kas seda asja ei anna telefoni teel korda ajada?"
"Ei," lausus Lex. "Ma pean sind veendma ning seda saan ma teha kõige edukamalt silmast silma."
"Oh, mida sa jälle plaanid?"
"Mina ei plaani midagi, ausalt," naeris Lexie ning köhatas. Olime mõlemad mõnda aega vait, kuni ma lõpuks telefoni "Okei" suutsin öelda.
"Lahe-lahe, ma hakkan kohe tulema."
Lõpetasin kõne ja langetasin pea padjale. Mu silmad vajusid automaatselt kinni ning lõpuks otsustasingi panna äratuse veerand tunni pärast.
Nii kaua ma ehk saan ikka silma veel looja lasta...

Ärkasin õrna raputuse peale ja märkasin ema.
"Summer, Lex on siin."
"Juba?" imestasin ja ajasin end kiirelt voodist püsti. "Ah, ma ei kuulnud äratust... Ma olen nii unine. Pean hiljem veel magama..."
Ema kadus mu toast kiirelt ning tõmbasin omale rohelise dressipluusi ümber. Suundusin kööki, sest olin veendunud, et Lex ootab mind juba seal.
Ja nii oligi.
Ta ees oli pooltühi mahlaklaas ning mind nähes viipas ta käega.
Potsatasin oma tavapärasele kohale istuma ning võtsin kolmest allesjäänud sokolaadikoogi tükist ühe. Nihutasin taldrikut Lexie poole: "Võta ka. See on väga hea."
Valasin klaasi külma apelsinimahla.
"Nii," alustas Lexie ja vaatas mind, silmis kaval tuluke: "Oled sa suutnud unustada, et täna on Evanil sünnipäev?"
"Sünnipäev? Kas tõesti on juba 24. juuli?" imestasin ja vaatasin kulme kergitades Lexiet. Uskumatu...
Aeg tõesti lendab...
Samas pole ka ime, sest ma olin mõned päevad naguinii niimoodi mööda lasknud, et mul polnud aimugi kuupäeva numbrist. Oli tähtsamatki, mille peale mõelda, kui mingi kahekohaline number, mis suve lõpu aina lähemale toob.
"On," noogutas Lex innukalt. Ta hõõrus käega lõuga ja silmitses mind: "Sa ju tuled ka Evani sünnipäevapeole?"
"Vaevalt."
"Miks?"
Kallutasin pead: "Nalja teed või? Mina ja Evan ühes ruumis? Me ju saame tõesti väga hästi läbi.."
Lex naeris mu sarkasmi peale: "No näed? Sellepärast sa peadki tulema, sõbrants!"
Jõin klaasi tühjaks ja ohkasin: "Milleks? Tunnen end terve õhtu ebamugavalt? Evan poleks minu sealviibimisest just väga suures vaimustuses. Ausalt, Lexie. Ma ei taha panna end lolli olukorda."
Lex pööritas silmi: "Kas ma oleks sind kutsuma tulnud, kui Evan ei ootaks sind sinna?"
"Mida!?"
Lexie hakkas mu reaktsiooni peale itsitama: "Issand jumal, Summer..."
"Kas Evan kutsus mind?"
"No mitte päris..," rahunes Lex. "Kuid ta vihjas sellele," lisas ta kiirelt.
Avasin suu, et hakata Lexile seletama põhjuseid, miks ma ei peaks peole minema, kuid ta oli minust jälle kiirem.
Ta ladus mulle ette kõik pidu puututavad faktid. Alates sellest, kes sinna tulevad ning lõpetades veidi vähemoluliste detailidega.
"Kus see toimub?" taipasin peale pisikest pausi küsida.
Lex pilgutas mulle silma: "Joshua suvilas."
"Joshua suvilas? Kus see veel on? Ja kuidas ma sinna saan, juhul kui ma ikka tulen?"
Võimalus Evaniga asjad ära klaarida tundus tegelikult tõesti väga hea. Vaevalt, et ta viitsiks minuga oma sünnipäeval vaielda...
Lex naeratas mulle laialt: "Eks siis näed. Sinna saamise pärast sa ei pea põdema. Joshua või Troy võivad sind ära visata."
"Joshua või Troy..," kordasin pahuralt ning nähes Lexie ükskõikseks muutunud nägu, aimasin, mida tema mõelda võis. Ta kogus end kiirelt ja üritas naeratada, kuid see kukkus liiga kunstlikult välja.
"Jeps," mühatas Lexie ja lasi pilgul mööda köögikappe ringi rännata. "Kas sa siis tuled?" päris ta järsku.
Ei või jah, jah või ei?
Mida ma teen?
Mida ma teen..?
"J-jah," laususin pisut raskelt ning Lexie nägu lõi jälle särama: "Super!"
Pärast lühikest monoloogi, mille Lex mulle kiirelt ette vadistas, tegi ta minekut. Katsin näo kätega ning natukese aja pärast tõusin, et oma tuppa minna.
Olin just ust sulgumas, kui kuulsin Kenti mind hüüdmas: "Summer, oota!"
Astusin tuppa sisse ning pöördusin. Kent astus samuti tuppa ja sulges ukse. Avasin riidkapi uksed ning üritasin mõelda, mida õhtul selga panna. Parem see praegu ära otsustada, kui valiku tegemine õhtusse lükata.
"Miks Lexie siin käis?"
"Ta kutsus mind kuhugi."
Ma ei tea miks, kuid ma ei tahtnud oma vennale hästi öelda, et lähen Evani sünnipäevale... Evani sünnipäevapeole, mis toimub Joshua suvilas...
Suvila.
Uh, see ei kõlanud üldse hästi.
Noh, võib-olla oleks asjal jumet, kui see suvila ei kuuluks Joshuale.
Kurat küll, pidin ma siiski nõustuma?
"Ole positiivne," kordasin mitu korda mõttes ja vaatasin riidekapi sisu hindavalt.
"Kuhu?" päris Kent.
"On sinu nimi Pete Windmill, et sa selliseid küsimusi mulle esitad?"
Kent mühatas: "Ma ei ole sinu isa, kuid ma olen su vend, ja vabandust väga, kuid ma hoolin sinust ja sellest mis sinuga toimub, õeke."
Kenti sõnad tabasid mu südant ning ma üritasin ootamatult kurku tekkinud klompi neelatustega sealt minema ajada.
"Arvestades viimaseid sündmusi oleks hea, kui ka mina tean, kuhu sa lähed..," ütles ta ja tajusin, et ta oli minu peale kergelt solvunud.
Üritasin asja parandada: "Anna andeks..."
"Pole hullu," naeratas Kent ja istus mu voodile: "Räägi mulle..."
"Evanil on sünnipäev. Ta peab seda Joshua suvilas... Lexi sõnul ootab Evan mind sinna ja ma lähen, sest nii avaneb mulle hea võimalus Evaniga asjad selgeks rääkida. Kes teab, äkki saame oma erimeelsustest üle ning oleme jälle head sõbrad?"
Kent noogutas: "Jah aga, et... Joshua suvilas?"
Ka Kentile ei meeldinud tõsiasi, et pidu just seal toimub. Järelikult tajus ka tema ohtu. Aga kui ma olen pidevalt koos teistega ei juhtu ju midagi halba? Ütlesin seda ka Kentile, kuid teda mu selline arvamus eriti ei rõõmustanud.
"Noh, võib-olla," lausus ta nina krimpsutades, "kuid luba mulle, et sa ei lähe suvilas teiste juurest ära, eks? Kui Will on seal, ole temaga koos."
"Kui see sind rahustab," naeratasin vennale ning viskasin mõned väljavalitud riideesemed tema kõrvale voodile.
"Kuidas sa sinna saad?"
"Lex ütles, et Joshua või hoopis Troy tuleb mulle järgi kell kümme."
"Ma loodan, et Troy."
"Mina ka," venitasin ja Kent tõusis.
Ta jäi minu ees hetkeks seisma ning vaatas mulle sügavalt silma. Ta pilk oli segu kurbusest ja hirmust ning hetkeks tekkis mu tahtmine Kenti lihtsalt kallistada. Mõne nädalaga oli ta meeletult muutunud. Tema jämedus minu vastu oli asendunud hoolivuse ja armastusega.
Nägin seda nüüdki, kui ta muretses jälle minu pärast.
"Küll ma hakkama saan," sosistasin vaikselt. Üritasin olla julge, kuid hirm õhtu ees haaras mind tasapisi oma meelevalda...
"Ma tõesti loodan seda," vastas Kent ohates ja väljus mu toast.
"Ma loodan ka," mõtlesin omaette ja istusin voodiäärele.
Kuid tihti on lootmine asjatu...

Awwwww
Kui armas.
uut

... oot mida jua uus?!
*hakkab lugema*

Loll Summer.
Kas ta sai ikka aru, et see toimub Joshua suvilas? Mulle küll sellist muljet ei jäänud.
Ma tõesti, tõesti loodan, et temaga seal midagi väga halba ei juhtu..., sest halba juhtub kindlasti.

Uut

No, ta loodab, et suudab evaniga asjad korda ajada ja et Joshua ei tee talle midagi. Et tal ei teki võimalustki (nt. kui ta on Williga koos)

Ei nojah, sellepärast ma arvangi, et ta on üks igavene naiivitar. (kui nüüd ilusti öelda)

*Appiii, vihma sajab!!! Mõnus tegelt. *

Eeem, on jah. Sometimes I am too

Kent oleks võinud peole kaasa minna Missest et teda ei kutsutud
Või siis, midagi võiks seal peol juhtuda, mis juhtub kindlasti eks
Ja Chad on nii armas :) Kent ka..
Ja kogu olukord võiks juba rahuneda, või noh... et ta ei peaks teda kuskil metsas otsimas enam käima või noh isa võiks teada saada, et ta Chadiga jälle kohtub ja siis jälle mingi värk, kuid mitte nii karm seekord ja lõppude lõpuks võiksid nad õnnelikult koos olla :) :) :) :)

Algul ütles Lexi et tuleb hiljem, siis hakkas juba kohe tulema.

Vigu oli ka.

Ja seal raudselt juhtub miskit.

Uut.

kurmzu: 50:50 :D:D

Kärolyn: Otsustas ümber
Vigu ikka juhtub (kui pead silmas grammatilisi vigu...(?) )


Aimate juba ette.., that's cool Ohjah, ma hakkan siis varsti 64. osa kirjutama Mõtteid nõnda many-many :)

Selle osaga on keerulised lood Ma tunnen et se pole õige, kuid mingil määral jällegi on. Mul on mõingad ideed, mis edasi juhtuma hakkavad, kuid kas ma need ka kirja panen on iseasi. Mõned veakesed on vist sees aga noh pole hullu
Loodan, et meeldib...



64. Trepp

Ma lihtsalt ei viitsinud enda kallal vaeva näha.
Seisin peegli ees ja vaatasin end. Minu vastas seisis tüdruk, kelle sees möllas aeg-ajalt pisike torm ning mõnikord oli liiga uudishimulik, kui vajalik oleks olnud. Kas ma seadsin end selgi korral lihtsalt uudishimu pärast ohtu?
Peale põhjaliku segaduse korraldamist oma riidekapis tõmbasin jalga põlvedeni teksapüksid, selga kerge musta topi ja sinna peale panin musta jaki, millel olid lukkudega taskud, kuhu sain peita mobiili ja igaks juhuks natuke raha, mille rulli keerasin. Jätsin juuksed lahti ning lõpuks sammusin verandale.
Istusin verandatrepile ja jäin ootama.
Peagi kuulsin oma selja taga välisukse avanemist ja lohisevaid samme.
Vaatasin üle õla, veendumaks, et tulijaks mu isa on.
"Hei, kullake," lausus isa ja jäi minu kõrvale seisma. "Kuhu sa lähed?"
Raputasin kergelt pead: "Ma... see... Evanil on täna sünnipäev..."
"Ohhoo," imestas isa ja kergitas pisut oma kulme.
"Ma lähen sinna..."
"Kas see sünnipäev natuke liiga hilja ei toimu?"
"Võib-olla," venitasin ja silmitsesin pinksalt sissesõidu teed.
"Aga olgu pealegi... Kuidas sa koju saad?"
Selle peale ma ei olnudki eriti mõelnud. Loodetavasti toob keegi mind koju tagasi?
"Eks näeb..."
Isa mühatas. Ma võisin vaid ette kujutada, mida ta arvab ja mõtleb ja... Aga ma parem ei tee seda.
Minu õnneks keeras isa end ringi ja läks tuppa. Vaatasin tema järel kinnilangenud välisust ja siis kuulsin eemal kerget mürinat ning üllatus-üllatus - ei mingit bassitümpsu. See oli midagi uut selle musta dziibi puhul.
Auto kihutas tolmu keerutades maja juurde ning jäi peaaegu trepi ees seisma. Kaassõitjapoolne aken keriti alla ning nägin kahte naeratavat nägu. Üks neist oli minu jaoks võõras aga rooli taga istus Joshua, kelle tungiv pilk, mind pead langetama sundis.
"Hei tsikk!" hüüdis võõras poiss lõbusalt ja andis nimetisõrmega märku, et ma autosse juba tuleks.
Tõmbasin tagumise ukse lahti ja istusin: "Tere."
"Miks nii mossis?" päris poiss ja vaatas mind naeratades.
"Ma lihtsalt... olen natuke mõtlik..."
Panin tähele, et Joshua nägu oli nii tõsine, kui vähegi olla andis ning hetkeks jäin lootma, et vähemalt täna õhtul jätab ta mind rahule. Sel juhul olen ma tõesti õnnelik.
Sõit Joshua suvilasse kulges üsna rahulikult. Vaatasin läbi toonitud klaasi õue ja imetlesin loojuvat päikest, mis silmapiiri taha kadus. Panin tähele kuidas Joshua mind tahavaatepeegli abil piidles ning ma üritasin ümbrust vaadates unustada, et olen tema autos.
"Muusikat tahad?" kuulsin Joshua häält. Vaatasin endiselt mööda lipsavaid puid, kui ta küsimust veidi valjemalt kordas: "Summer, ma räägin ju sinuga... Soovid muusikat?"
"Muusikat?" Ma olin rohkem kui üllatunud, et ta nii lahke minuga oli. "Oh, ee... jah. Ikka."
Joshua noogutas ja tema käsi liikus autoraadio poole. Ta kruttis nuppe ja otsis siis välja sellise raadiojaama, mis auto rahuliku muusikaga täitis. Joshua keeras muusika piisavalt valjuks, et see normaalselt minuni kajas ning jätkas sõitu. Ta vahetas mõne sõna minu jaoks võõra poisiga ning tema selline normaalne käitumine ajas mind ausalt öeldes segadusse. Võib-olla ei tahtnud ta selle poisi ees minu kallal võtma hakata, kuid siiski... See poiss poleks olnud talle mingiks takistuseks.
Mõni minut möödus üsna rahulikult, kuid siis keeras Joshua muusika vaiksemaks. Ta heitis kiire üleõlapilgu mulle ja vaatas siis teele: "Me oleme varsti kohal. Mu suvila pole enam kaugel. Paar kilomeetrit veel..."
Paar kilomeetrit?
Ma ei tahtnud temalt küsida, kui kaugel me oleme, kuid arvestades seda, mis kell me sõitma hakkasime ja mis kiirusega me sõitsime oli meie selja taha jäänud palju kilomeetreid.
"Okei," üritasin veidi lahkemat nägu teha ning hetke pärast keeras Joshua suurelt teelt kõrvalteele, mis oli kruusane ja veelompide poolt uuristatud auke tihedalt täis. Mõlemale poole teed jäi tihe okasmets ning varsti keeras Joshua kruusateelt veelgi kitsamale teele, mis näis olevat tavaline metsavahetee, kuid tee korraoleku eest oldi silmnähatavalt rohkem hoolitsetud.
Auto raputas korralikult, kui Joshua kindlameelselt läbi metsa autot tüüris. Mulle tundus, et veetsime sel teel terve igaviku, kuid lõpuks mets muutus hõredamaks ja märkasin eemal kõrget, umbes pooleteise meetri kõrgust sirelihekki.
"Kohal!" venitas Joshua rõõmsalt ning poiss tema kõrval hakkas naerma.
Sõitsime suvilahoovi sisse ning vaatepilt, mis mulle läbi tumeda aknaklaasi avanes oli lihtsalt võrratu. Jäin ammulisui ümbrust vaatama.
"Vau," pomisesin lummatult ja Joshua naeris. Ta keeras süüte kinni.
Võtsin end kokku ja ronisin samuti autost välja. Lõin ukse pauguga kinni ja astusin paar sammu autost eemale.
Siin oli lihtsalt hämmastavalt ilus.
Hoovis oli palju lillepeenraid, mis olid ääristatud kividega. Hoovis looklesid munakividest laotud teed, mis nähtavasti viisid igale poole. Suvila, mida oleks õigem nimetada villaks, seisis kogu oma hiilguses hiigelsuure järve kaldal. Selle suur rõdu lõppes peaaegu vee kohal. Loojuv päike heitis oma kuldseid kiiri just rõdule, kust avanes imeilus vaade peegelsiledale järvele. Kõik oli lihtsalt meeletult ilus ning siis ma teadsin, et siin ei saa midagi halba juhtuda.
Üritasin end maha rahustada, et mitte käia morni näoga ringi ning lippasin Joshua ja tolle võõra poisi järel suvila verandale. Veranda ümbritses nähtavasti kogu maja. Astusime ümber nurga ning mind hämmastas siia kogunenud rahvahulk. Otsisin kiirelt pilguga Willi ning hoidsin silmad lahti ka Evani jaoks, keda märkasin rõdu kaugemas nurgas ühe võõra tüübiga rääkimas. Vaatasin teda hindavalt. Ta oli muutunud... Palju.
Ta ei tundunud enam nii tagasihoidlik nagu ta vahel oli, nüüd oli tema hoiakus märgata enesekindlust, mida alles mõni aeg tagasi temas natuke puudu jäi. Märkasin tema käes pruuni õllepudelit ning seejärel rändasid hetkeks tema silmad mulle, kuid arvestades seda, et need hetk hiljem minul pikemalt peatuma jäid, ei taibanud ta kohe, et see ikka mina olen. Ta ütles oma sõbrale midagi ja jalutas siis läbi mõningate tantsivate paaride minu juurde.
Joshua ja see võõras poiss olid minu juurest jalga lasknud.
"Summer, sina?" küsis ta lõbusalt.
Üritasin naeratada: "Mina jah."
"Ma ei oodanud sind..."
Neelatasin süüdlaslikult.
"Ma olin ju kutsutud?"
Evan ruttas selgitama: "Loomulikult, kuid ma ei uskunud, et sa tõesti tuled." Ta rüüpas pudelist suure sõõmu õlut ja ohkas.
Lasin pilgul üle külaliste rännata, kuid ei märganud kuskil Lexiet. "Kus Lex on?"
"Eh, ju möllab kuskil ringi. Aga tule, võta midagi juua ja tunne end hästi, eks? Saad süüa ka, kui soovid..."
"Oota nüüd, Evan," laususin ja poiss jäi ootavalt mu ette seisma: "Möh?"
Naeratasin: "Palju õnne!"
Evan muigas: "Aitäh, Summer."
Seisis hetke kõheldes, kuid lõpuks siiski kallistasin teda. Ma kartsin, et Evanil on äkki selle vastu midagi, kuid mulle tundus, et talle hoopis meeldis see.
"Will ka siin on?"
"On küll," naeris Evan ja osutas eemale laua poole, kus ta lõbusalt ühele blondide juustega tüdrukule midagi kõrva sosistas.
Jõllitasin Willi ja seda blondi tüdrukut ja tundsin, kuidas miski mu sees endast märku andis. Heitsin pilgu maha ja uurisin ümbrust. Evan oli minu juurest kadunud ning üritasin tema nõuannet kuulda võtta- lähen võtan midagi juua ja siis...
Sammusin joogilaua poole ning otsustasin siidri kasuks. Võtsin pooleliitrise siidripurgi kätte ja toetasin end rõdupiirdele. Avasin purgi ja võtsin alustuseks väikse lonksu.
Laua ümber hakkas rohkem vabu kohti tekkima, kui mõnes paarikesed läksid jalutama ja mõned tantsima. Kui lauast too blond tüdruk tõusis, otsustasin ma enda kohalolekust Willile märku anda. Selle asemel, et astuda need mõned meetrid, mis meid lahutasid, otsustasin talle hoopis sõnumi saata.
Toksisin kiirelt sõnumisse "Vaata selja taha" ning saatsin selle Willile. Jäi üle vaid loota, et ta telefon taskus on...
Varsti hakkaski Will kiirelt oma taskutes tuhlama ning kui ta telefoni kätte oli saanud ja sõnumi läbi lugenud, vaatas ta esialgu minust mööda, kuid kui ma talle viipasin, märkas ta mind ja naeratas laialt.
"Hei," naeratasin talle, kui ta minu kõrvale tuli.
"Tsauki, kaua sa mind juba luuranud oled?"
"Piisavalt kaua, et sind temaga koos näha," vastasin ja osutasin käega tüdrukule kellega Will ennist rääkinud oli. Nüüd tantsis seesama tüdruk teise poisiga.
Will surus käed taskusse: "Ah, Ally."
"Kõigest Ally?" pinnisin ma uudishimulikult ja müksasin Willi.
"Täpselt."
"Väga hea," venitasin ja võtsin lonksu siidrit.
Will hakkas naerma: "Mis on väga hea? See, et ta on kõigest Ally või on see siider väga hea?"
Ma ei mõelnud sekunditki: "Mõlemad."
Will naeris ja võttis purgist lonksu, kui ma seda talle pakkusin. Olime mõelmad natuke aega vait, kuulasime muusikat ja ma üritasin selgusele jõuda, millest Williga rääkida, kuid see oli raske.
Lõpuks märkasin Evanit koos Joshua ja selle võõra poisiga. Küsisin Willilt, kas ta tunneb seda poissi.
"Ah, see..," alustas Will, "see on Richard, Joshua tädipoeg."
"Ma ei usu, et Evan kõigiga, kes siin on läbi saab. Pooled on nagunii Joshua klemmid, kes lihtsalt joogi peale kohale tulid," laususin vaikselt ja Will hakkas naerma.
Nüüd kui ma siin kohal olin ja olin vahetanud ka paar sõna Evaniga, soovisin siit lihtsalt minema minna. See pidu ei vastanud minu ootustele ning ma ei näinud ühtegi mõjuvat põhjust, miks ma sinna kauemaks jääma peaks- ma õnnitlesin sünnipäeva last ja loodetavasti rõõmustasin teda oma kohalviibimisega aga ma tõepoolest polnud peomeeleolus.
Surusin siidripurgi Willi käte vahele: "Joo see ära, eks? Ma tahan koju."
"Koju? Juba?" imestas Will.
"Jah," kehitasin õlgu, "mis siis?"
"Ei midagi aga... vaevalt, et sind keegi praegu ära viitsib viia..."
"Siis kutsun oma venna järgi," vastasin kiirelt. "Aga enne ma lähen otsin Evani üles."
Kui ma Evanile ütlesin, et tahan koju minna, oli ta üllatunud, et ma juba lahkun, kuid kui ma ütlesin talle, et ma ei tunne end päris hästi, suutis ta mind mõista: "Nojah, ega siis midagi. Tore, et tulid..."
"Viin su ära?" ilmus mu kõrvale Joshua ning teades, et mul muud valikut pole, pean nõustuma. Ma teadsin ju väga hästi, et täna õhtul Kent mulle järgi tulla ei saa... Teda polnud õhtul koduski ja kui ma talle kodus helistada proovisin enne lahkumist, sain teada, et ta telefon oli koju jäänud.
"Okei," nõustusin vastumeelselt ja märkasin Willi lähenemas. Ta rabas mu käe alt kinni ja tõmbas mu Evanist ja Joshuast eemale: "Kas sa oled segane?"
"Mida?"
"Sina ja Joshua ühes autos..," lausus Will selgitavalt. "Ma tulen ka. Ma ei suudaks sind jätta temaga kahekesi. Sa ju ei tea, mida ta plaanib..."
Ma hakkan talle vastu, soovisin Willile öelda, kuid ei suutnud suud lahtigi teha.
"Ma tulen ka!" lausus Will Joshuale ning Joshua kergitas kulme: "Sina ka? Olen ma mingi takso või?"
Ta kehitas õlgu ja suundus auto poole, meid järele ootamata. Viipasin Evanile hüvastijätuks ja hakkasin samuti auto poole samme seadma. Will vahetas veel paar sõna Evaniga ning kiirustas siis minu juurde.
Joshua käivitas auto ning kui Will ette soovis istuda, raputas ta pead ja osutas sõrmega minule: "Will, sina lähed taha."
"Aga..," pistis Will protestima, kuid Joshua mühatas ülbelt: "Mida sa kokutad seal? Tahad jalgsi minna?"
Will andis alla ja puges tahaistmele ning mina istusin ette.
Teekond võis alata...

prsh.

(Jah, mul pole muud öelda)

Oh, ta oleks võinud üksi Joshuaga ikka minna...
Aga muidu super, nagu alati.

Kärolyn: Mida prsh tähendab üldse?

Kurmzu: *naerab* ee... kokkuvõttes lõpuks lähebki Eks järgmisest osast saad teada, mis juhtub

Mida ma ütlesin, see oli halb mõte sinna minna. Ja arvatavasti läheb kõik veel halvemaks.

uut

You're right, Karolin.

Prsh on selline pahane turtsatus. Midagi ägedat ei juhtunud ja... *mõtleb* Chad oli ta?

Mul pole ta nimi meeles, mis on ilmselge näitaja, et teda pole liiga kaua osas olnud!!

*naerab*

Ta tuleb, muide.

Ma lugesin ka selle lõpuks läbi SUPER!
uuuuuut :)

Tääh, pole 65-ndat osa mitte üldse kirjutatud. Nädalavahetusel kirjutan Nüüd ju saab sellele pühenduda

Sain uue osaga hakkama. ma ei kujuta ette, kuidas see välja kukkus, sest ma ei taha enam üldse peale kirjutamist osa läbi lugeda Võib-olla loen alles siis kui siia üles panen aga mnjah...
ma loodan, et juunikuu lõpuks saan ma selle jutukesega tsad kokku tõmmata


65. Kordus

Väsitav oli kuulata Joshua seletamist teemadel, mis mulle mitte üldse huvi ei pakkunud. Isegi kui ma oleksin soovinud teda kuulata, poleks see hästi õnnestunud, sest muusika mängis lihtsalt nii valjult, et Joshua põhimõtteliselt karjus üle selle. See kõik pani mu pea valutama.
Üritasin kõige peale noogutada ning proovisin mõne minuti lihtsalt aknast välja vaadata. Alkoholi kangest lõhnast järeldasin, et Joshual on nii mõnigi promill sees, kuid järelikult ei heidutanud see fakt teda mitte üldse.
Mis ikka juhtuda saab, eks ole?
"Josh, kuule..?"
"Noh?" mühatas Joshua ja vajutas gaasi. Ta vaatas üle õla ja auto tüüris kergelt teeperve poole. "Räägi, või tahad, et ma kraavi sõidaksin?"
"Kas sa saad korraks peatuda?"
"Kurat küll, Will. Me oleme peaaegu kohal ja sa tahad metsapeatust?"
Will vaikis hetke. Seejärel kehitas ta õlgu ja lausus ükskõikselt "Nagu kuulsid."
"Sa ei tule siin ülbitsema..," pomises Joshua ja jättis auto metsavahelisele teeäärele seisma.
"Ma ei ülbitsegi," sõnas Will ja istus rahulikult istmel edasi.
"Lähed nüüd või?" päris Joshua ja vaatas Willi pilguga, millest oli kerge välja lugeda, et ta tõepoolest tahtis Willist kiiremas korras lahti saada. Metsapeatus näis selleks ideaalnevõimalus olevat.
"Lähen-lähen, aga las Summer tuleb ka välja."
Mu hingamine seiskus hetkeks.
"Sul pole vaja kedagi kätt hoidma, jumal küll," surus Joshua läbi hammaste ja toetus roolile ning keeras pea nii, et näeks Willi. "Siin pole nii pime ja ühtegi karumõmmi pole ka liikvel. Miks ta sinuga kaasa peaks tulema..? Sa oled tõepoolest natsa kreisi tüüp..."
Mulle hakkas närvidele käima viis, kuidas Joshua Williga rääkis ning sellepärast tahtsingi ma Joshuat korrale kutsuda: "Joshua."
"No-noh," muutus ta hääl otsekohe pehmeks. "Mis mureks?"
"Ära räägi Williga nii..," palusin vaikselt ja vaatasin üle õla Willi poole: "Mine käi kähku ära, eks? Kõik on korras ju... Me ootame su ära."
"Muidugi-muidugi." Joshua limpsas keelega oma kuivi huuli ja trummeldas kätega roolirattal.
Will väljus autost ja hüppas üle kitsa kraavi ning saatsin teda pilguga seni, kuni teda näha oli. Lükkasin ukse lahti ja hakkasin turvavööd lahti tegema, kui Joshua keelavalt oma käe minu omade peale pani: "Mida sa teed?"
"Lähen sirutan jalgu..."
"Sa ei jõua neid kuigi kaua sirutada, sest su sõbrake jõuab iga hetk tagasi... Tõmba uks kinni."
"Aga..."
"Mis aga?" päris Joshua ja irvitas õelalt. "Ta tuleb ju kohe tagasi."
Tõmbasin ukse kinni ja jäin aknast välja vaatama. Tõstsin aeg-ajalt pilgu, et metsa poole vaadata, ning lõpuks märkasin eemal liikumist, mis tähendas, et Will tuleb juba tagasi.
Väga hea.
Siis käivitas Joshua auto, keeras muusika jälle valjuks ja hakkas sõitma. Vaatasin küljepeeglisse ja nägin aina kaugemale jäävat Willi, kes üritas meile järele joosta, kuid andis alla.
"Mida sa teed!?" karjusin ja tegin turvavöö lahti. "Jää seisma! Kuuled? JÄÄ SEISMA!"
"Ei."
"Sa oled täielik..."
"Shh-shh, kullake, pole ju midagi hullu. Talle tuleb kasuks natuke jala käia, kuid sinu viin su kodu uksele, ma luban seda sulle, Summer." Ta üritas mu nägu puudutada, kuid lõin kiirelt ta käe eemale.
"Peaks ma sind tänama?" küsisin tigedalt ja nägin, kuidas Joshua suu kergelt tuksatas: "Hiljem."
"Hiljem," kordasin mõttes ja aimasin juba ette, mida Joshua sellega silmas pidas. Kõige parema meelega oleksin ma tahtnud teda sealsamas autos lüüa teda sinna kohta, kuid lõpuks loobusin sellest mõttest. See ärritaks teda veelgi rohkem.
"Jää seisma."
Joshua aeglustas autot ja jäi mind pikalt vaatama.
"Ma ütlesin jää seisma," laususin külma tooniga, üritades paista võimalikult vapper välja, kuigi sisimas olin surmahirmul.
Joshua aga ei teinud kuulmagi.
Seepeale lükkasin ukse lahti ja hüppasin autost sõidu pealt välja. Maandusin kruusasel teeäärel ja murul, mis natuke mu kukkumist pehmendas. Tundsin säärtes vastikut kriipivat valu ning hakkasin end kiirelt püsti ajama, kui märkasin, et Joshua oli dziibi seisma jätnud. Mõtlesin kiirelt mida ette võtta... Joosta metsa? Joosta tagasi? Kui ma jooksen tagasi oleks suur võimalus Williga kokku jääda ja siis on Joshual raske midagi mulle teha...
Tagasi dziibi poole vaadates avastasin õudusega, et dziip liikus nurrudes minu juurde tagasi. Märkasin eemal tee ääres lagedamat kohta ning mulle meenus, et seal on kitsas metsatee, mis teeb küll suure kaare, kuid siiski jõuaks seda mööda koju. Hakkasin tee poole jooksma, lootes, et Joshua kaotab natuke aega kuni ta käiku vahetab. Nii kiirelt ma suudan joosta küll, et jõuda metsateeni, kus dziibiga juba naljalt ei sõida.
Jooksin tagurdavast dziibist kiirelt mööda ning tagasi vaadates nägin Joshua näol tigedat grimassi. See ei heidutanud mind vaid andis mulle jõudu edasi minna.
Ma pean end päästma...
Keerasin metsateele ning kuulsin autouste paukumist.
"Summer..?" kuulsin Joshuat meelitavalt hüüdmas ja jäin hetkeks seisma, et puhata. Kükitasin. "Sa ei jookse mu eest ju ära, Summer?"
Mul tekkis suur soov ta kuhugi saata, kuid lõpuks otsustasin, et mul on targem lihtsalt vait olla ja hakata kasvõi edasi kõndima, et vahemaad kasvatada.
Metsatee oli üsna künklik ning enne kui ma künka varju kadusin, vaatasin ma tagasi. Tee algus oli veel kenasti näha ja ma arvan, et ma vajusin kindlasti näost ära, kui märkasin, kuidas dziip edukalt teele ära mahtus. Joshua vilgutas tuledega ning ma taganesin paar sammu ning hakkasin siis edasi jooksma. Hirm pani mu jalad kiiremalt liikuma, kuid neljale rattale ja mustmiljonile hobujõule mina vastu ei saa.
"Jumal, jumal küll..," sosistasin närviliselt ja vaatasin üle õla, kui kuulsin automürinat üllatavalt lähedal. Mind ja Joshuat võis lahutada umbes 150 meetrit. Jäin hirmunult seisma ja ka dziip ei liikunud paigalt sentimeetritki.
Et me Joshuaga võrdses seisus oleksime, teadsin, et mu on on vaja ta dziibist välja saada. Vaevalt, et ta viitsiks mulle pikalt järele joosta. Ta annaks peagi alla...
See sisendas minusse lootust ning kui ma nägin, et Joshua ühe käe auto aknast välja sirutas ja sõrmega viibutades mind enda poole kutsus, teadsin väga hästi mida tegema pean. Mu lootus temast vabaneda kasvas ja ma suutsin naeratada, kuigi olin meeletult hirmunud, ning lehvitasin Joshuale. Siis lipsasin kiirelt metsa ja hakkasin edasi jooksma.
Ma ei teadnud kui palju koduni veel on, kuid ma teadsin, et pean jooksma. Kuulsin kuidas Joshua auto lukustas. Järelikult loobub ta oma neljarattalisest hobusest ja loodab mind jala kätte saada?
Kuulsin okste sahinat ja sundisin end edasi jooksma, kuigi ma hakkasin ära väsima. Leidsin suure pikali kukunud puu, mille varju sain end ära peita, et natuke aega puhata ja edasi mõelda, mis teha. Mul polnud mingit mõtet joosta mööda metsa sihitult ringi... Kui ma näeksin Joshuat mööda minemas, saaksin teele tagasi minna ja mööda teed koju minna aga...
Kuulsin Joshuat ennast hüüdmas, kuid hääl kostus eemalt, mistõttu ma tõusin ja hakkasin edasi jooksma. Märkasin eemal hämaramat metsa ning jooksin sinnapoole. Olin juba õnnelikult hämara metsatuka läbinud, kui üleõla vaadates tundsin, kuidas keegi mu kinni krabas. Hakkasin karjuma ja kätega vehkima, tabades oma kinnihoidja nägu, kes seepeale midagi arusaamatut vaikselt pobises.
Pöörasin end ringi ja ohkasin kergendatult: "Kent!"
"Mis teil toimub siin? Mängite peitust?"
"Peitust?" kordasin hingeldades: "Oleks see vaid nii... Joshua ajab mind taga ja ma kardan, et ma tean mida ta tahab... Will läks... metsapetusele aga Joshua ei oodanud teda ära ja hakkas edasi sõitma ja siis ma... hakkasingi kartma, et Joshua kasutab võimalust ja... Ta on natuke joonud ka... Mida sina siin teed?"
"Ma sain Chadiga kokku."
"Oh, Chad," kordasin õhates ja tundsin südames suurt soovi teda näha. Tahtsin, et ta oleks minu juures ja ei läheks mitte kunagi minu juurest ära. Oleks igavesti minu oma...
"Tervitus," kõlas emotsioonitu hääl ja puude varjust astus välja Joshua, kelle põsel veritses väike kriimustus. Ta naeratas võidukalt ja silmitses Kenti.
"Kao ära," käskis Kent ja seisis minu ette.
"Oota nüüd väheke, sõbrake," tõstis Joshua rahustavalt käed ja limpsas jälle keelega oma kuivi huuli.
"Ma ei ole enam sinu sõber. Ja mu õde jäta rahule," lausus Kent kindlalt ja surus oma käed rusikasse. Joshua vaatas seda ja hakkas naerma: "Enne ma lõbutsen temaga natuke..."
Kent raputas kiirelt pead ja läks Joshuale kallale, kuid mu venna jõud polnud nii suur kui Joshua oma. Kent lõi küll Joshuat, kuid vastutasuks lükkas Joshua Kenti pikali nii täpselt, et ta pea piisavalt tugevalt vastu puud ära lõi. Vaatasin abitult pealt, kuidas mu vend maha lamama jäi ning taganesin Joshua eest mõned sammud, kuni seisin puutüve vastas ja Joshua mu oma haardesse püüdis. Üritasin teda kätega eemale tõugata, kuid seepeale kasvas ainult tema haarde tugevus. Tema vasak käsi liikus mu piha ümber ja ta surus mind oma kehaga tugevalt vastu puud. Parema käega silitas ta mu põske ja tundsin, kuidas Joshua teine käsi mu särgi alla teed rajas.
Ma hakkasin värisema, mul hakkas meeletult palav, mu silmadest hakkasid pisarad veerema... Ma ei saanud Joshuale vastu hakata, sest ma olin liiga nõrk...
Tundsin, kuidas Joshua suu mu kaela riivas ning üritasin teda eemale tõugata. Abitult tõdesin, et minu katsed teda eemale lükata valavad lihtsalt rohkem õli tulle, et just seda ta naudibki...
Siis meenus mulle veel üks võimalus, kuidas on mul võimalik end päästa. Suunasin kogu oma viha ja vastikuse Joshua vastu oma jalga ja virutasin talle nii hästi kui ma vähegi suutsin jalgevahele. Joshua karjus ja lasi mu hetkega lahti: "Ai, kuradi lits, sa..."
Seisis Joshua ees ja lihtsalt vaatasin teda, kuni ta end püsti ajas, sammu minu poole astus ja käeseljaga mulle kõrvakiilu andis. Hõõrusin oma põske, kuid üritasin Joshuale jätta muljet, et see ei löönud mind rivist välja. Ma soovisin midagi talle öelda, kuid ma ei suutnud välja mõelda sõnu, mida ma talle öelda oleksin tahtnud... Vaatasin arusaamatult Joshuat, kelle näolt kadus see võidutsev irve, millega ta mind peale kõrvakiilu vaatas. Nüüd asendus see millegi muuga. Millega, jäi mulle esialgu arusaamatuks.
"Kas ma pean meelde tuletama, et tüdrukuid nii ei kohelda?" küsis sametpehme hääl ning ma naeratasin. Nüüd sai mulle selgeks, mis sellise muutuse Joshua näos põhjustas- ta kartis Chadi. Ühe korra oli ta Chadi löögijõudu tunda saanud ja me kõik teame, et ajalool on kombeks korduda...

oh , ma esimene
niiii mõnus , et Chad oskab alati heal ajal kohale ilmuda :)
Willist on kahju , aga endast ka kui varsti jälle uut ei saa

Chad the Hero.

HannaLiisaaa: No Chad lihtsalt sai kohale ilmuda, kui nad just mõni aeg tagasi sealsamas Kentiga kohtusid ja rääkisid. Seepärast ilmuski Chad kohale :)

Griffu: Heroes won't live forever, hahaa