Sorry-sorry-sorry, et ma eile ei jõudnud seda üles panna... Homme saate 62. osa
Aga ma loodan, et ma kellegi päeva uue osaga natukenegi paremaks muutsin
Niisiis...
Ma loodan, et meeldib.
61. Õhulossid Kui lohisevad sammud lõppesid ja ma tundsin kedagi end pinksalt silmitsemas, otsustasin end ümber pöörata. Vaatasin tulijat ja lihtsalt ei uskunud oma silmi... ega ka oma õnne. See ei olnud Chad, vaid Kent. Muidugi ei suutnud ma välja mõelda mitte ühtegi mõjuvat põhjust, miks tema siin on. Kentucky ilme järgi oli sama lugu ka minu puhul.
"Mida sa siin teed?"
"Ma võin sinult täpselt sedasama küsida, Kent," kehitasin õlgu.
"Sest, et... Ei midagi. Parem lase siit jalga, eks?"
Märkasin Kenti käes väikest kilekotti ning istusin seejärel Chadi asemele, samal ajal mõeldes, mis kotis olla võib.
"Summer, kuuled või? Kao ära."
Kent sammus minu ette ja haaras mu käest kinni, et mind püsti tirida. Üritasin kätt ära rabada, kuid lõpuks siiski tõusin. "Miks ma siia ei või jääda?" pärisin pahuralt. "On teil jälle mingid plaanid, millest mina ei või midagi teada?"
Kent ohkas sügavalt ja viskas kilekoti mu selja taha. Ma sain aru, et midagi toimub. Midagi sellist, mida Kentucky ja Chad minu eest varjata püüavad... Kuid mis see on?
"Hakka nüüd minema, enne kui hilja on," soovitas kent peale lühikest pausi ning istus puust kastile. "Palun?" lisas ta hetk hiljem.
"Hilja milleks?" üritasin temalt mingit infokillukest välja pinnida ning aimasin, et ei saa vastust. Seega olin ma üsna üllatunud, et vähemalt nüüd ta ütles midagi asjalikku. Midagi mõjuvat...
"Chad tuleb mõne aja pärast siia ja usu mind- ta ei rõõmustaks, kui sind siin näeb."
Need viimased sõnad kajasid mu peas mitmeid kordi. Need panid mu sees kõik vastikult keerama. Toetusin vastu seina, et püsti jääda, sest ma olin tõesti üllatunud, et Chad mind siia ei taha. Järelikult pole midagi nii hästi. Ta ei taha, et ma siia tuleks ja siin oleks.
"Kas ta ei taha mind siia?" küsisin vaikselt ja üritasin Kenti pilku tabada.
"Summer, asi pole selles kas ta tahab või ei taha. Sa pead aru saama, et see on ohtlik nii sulle kui ka Chadile endale."
Hakkasin kibedalt naerma: "Ja sulle pole?"
Kent raputas pead: "Ei ole jah."
"Kuidas ei ole?" küsisin ma tigedalt ja kükitasin.
"Mõtle loogiliselt- isa jälgib sinu tegemisi rohkem kui minu omi."
Vastumeelselt pidin Kenti öeldud sõnadega nõustuma. Tõusin ja keerasin talle selja. Ma teadsin, et ma peaks võib-olla tõesti siit ära minema, kuid ma ei suudaks ilma Chadi nägemata lahkuda. See teeks mulle väga haiget, kui ma olen nii lähedal aga samas nii kaugel. Ma vajasin Chadi nüüd veelgi rohkem kui enne.
Aga isegi, kui meid mingisugunegi oht mu isa poolt ähvardab, oleks ju Chad siiski rõõmus, et mind näeb? Ta ju hoolib minust? Aga kas ikka piisavalt palju?
"Sul on... vist õigus..," nentisin lõpuks fakti ja jalgu järel vedades hakkasin käigu poole minema.
"Tubli tüdruk," märkis Kent ja viipas mulle.
Ronisin siiski pettunult käiku ning pöörasin end siis ümber: "Kent?"
Ta oli püsti tõusnud ja ahju juurde läinud ning korjas maast midagi üles. "Räägi?"
"Kas sa ütleksid talle minu poolt vähemal midagi edasi?"
"Ikka," noogutas Kent abivalmilt ning ma naeratasin seepeale. Mõtlesin kiirelt, kuidas oma soovi väljendada, et see ei tunduks liiga... pealetükkiv.
"Ütle Chadile, et me saaks pool üks silla juures kokku."
"Miks sa temaga seal kokku tahad saada?" päris Kent.
Pööritasin naeratades silmi: "Kas see on parem variant, kuid ta minu toas on?"
"Ega vist..."
"No näed, vennaraas. Aga ütle talle siis edasi, et pool üks silla juures, eks?"
"Sul on mingi mõte? Tead, su mõtted ei tõota midagi head," hakkas Kent naerma ja andis laia naeratuse saatel kätega märku, et ma juba jalga laseks.
"Ja-jah, mida iganes, aga ütle talle see edasi. Palun!" mangusin nagu väike laps kommipoes. "Pool üks!"
"Öösel?" küsis Kent.
"Karta on," vastasin kiirelt. "Ma lähen siis."
"Okei. Ütlen talle edasi."
Ruttasin koopast kiirelt välja. Pugesin põõsast välja ning panin kodupoole jooksu. Ma kartsin Chadi kuskil näha, kuid kui arvestada seda, et ta tahab oma siinviibimist varjata, ei tule ta päeval siia, hõredamasse metsa.
Jäin seisma ja kummardasin, et natuke hinge tõmmata. Edasi kodu poole sammusin ma rahulikumalt. Ma võisin näida rahulik, kuid mu sees möllas pisike torm. Kent ütleb Chadile edasi, et ma tahan temaga kokku saada. Arvatavasti, loodetavasti on Chad sellega nõus...
Peagi jõudsin koju ning istusin verandale korvtooli. Ma ei tahtnud tuppa minna, sest väljas oli selleks liiga ilus ilm. Samas ei viitsinud ma ka lihtsalt istuda ja oodata õhtut. Ma soovisin teha ükskõik mida, et aeg ainult kiiremini edasi liiguks. Nagu kiuste, tundusid minutid mitu korda pikemad kui need tegelikult olid...
"Summer?" kuulsin järsku ema mind hüüdmas ning tõusin. Samal ajal ilmus ta välisuksele, mis lahti oli. "Hei, kus sa olid?"
"Ma käisin jalutamas. Lihtsalt igav oli..."
Ema naeris helisevalt: "Sa olid nii kaua ära, et mina jõudsin selle ajaga küpsetada mõnusa sokolaadikoogi."
"Suvel on patt seda süüa," naersin vastu ning järgnesin sellegipoolest emale kööki kaasa. Köögis niitis mõnus magus lõhn mind jalust. Võtsin kandikult ühe väiksema tüki ja üritasin seda pisikeste ampsude haaval nautida.
"Kuidas meeldib?" uuris ema ja viis mõned määrdunud nõued kraanikaussi.
"Oivaline," venitasin ja võtsin teise tüki.
"Jäta ikka teistele ka," lausus ema ja hakkas nõusid pesema ning seejärel vajusin ma toolile istuma. Mul tuli suurepärane idee ning kui Kent kohtumiselt Chadiga tagasi tuleb, saan ma teada, kas saan oma plaani ellu viia või mitte...
Kent ei olnudki väga kaua ära.
Vahepeal olin suutnud leida mõned vanad ajakirjad, mida ma huviga sirvisin ning selleks ajaks kui Kent sokolaadikooki süües mu tuppa sisse sadas, olin jõudnud kõigest kuus ajakirja läbi lehitseda.
Jätsin ajakirjad sinnapaika ning tõusin ärevalt püsti: "Noh?"
Kent jalutas matsutades mu akna juurde, vaatas välja ning kõndis siis mu diivani juurde. Ta istus.
"Jumal küll, Kent. Ütle nüüd..."
Kent raputas pead: "Nope."
"Nope?" kordasin imestunult."Ei?" Mu süda jättis löögi vahele. Ausalt. Hakkasin juba mõtlema, mis Chadil viga on, et ta isegi ei taha nüüd minuga kokku saada...
Vajusin voodiäärele istuma ning jäin pettunult oma toa põrandat vaatama. Suunasin oma pilgu Kentile. Ta vaatas mind tõsise näoga, kuid ma märkasin tema näos kerget naeratusevinet. Lõpuks hakkas ta turtsatades naerma.
"Oleks sa vaid oma nägu näinud," naeris Kent lõbusalt.
Võtsin peatsist väikse padja ja viskasin teda: "Jobu!"
Kent püüdis padja kinni ja asetas selle oma selja taha: "Ta oli nõus."
"Oli või?" lõi mu nägu särama nagu oleksin just loteriis jackpoti võitnud. See tunne, et Chad minuga siiski kohtub, oli kirjeldamatult hea. See oli superhea.
"Oli jaa," matkis Kent mu häält ja naeris jälle.
"Jess..," venitasin ja lai naeratus mu näolt ei kadunud. Hakkasin õnnelikult mingit viisijuppi ümisema ja vaatasin kella. Aega on. Piisavalt, et dushi all ära käia ja end korda teha ja...
"Miks ta ei peaks nõus olema?" lausus Kent ja tuli minu juurde.
"Ega ma ju ei tea, mis tal mõttes on."
Kent tõsines veidi.
"Mingil määral tead küll," ütles ta ja sasis käega mu juukseid. Seejärel kummardus ta rohkem minu poole: "Summer, see poiss on sinusse ülepeakaela armunud ja imestan endiselt, et sa ei ole sellest aru saanud. Isegi kui ta oleks su pakkumisest loobunud, oleks see olnud sinu ja tema enda turvalisuse pärast. Sa ju tead, et ta hoolib sinust. Ja kui sa arvad, et ei tea, siis parem jäta see meelde."
Sügaval sisimas ma aimasin seda, kuid kui juba Kent seda taibanud oli ja mulle ütles, muutus see kuidagi reaalsemaks...
"Kas ta... ise ütles seda sulle?"
"Ei, aga ma arvan, et ma tunnen selle tunde ära."
See, et Chad seda ise öelnud pole, lõi mu enesekindluse veidi kõikuma. Kent patsutas käega mu õlale: "Pool üks."
Naeratasin: "Ma ju tean..."
Kent sasis uuesti mu eelmisest sasimise-korrast niigi sassis juukseid ja sammus siis ukse poole. Ta avas selle ja näitas mulle enne lahkumist veel keelt.
See võis olla mingil määral lapsik, kuid samas oli see armas. Ma vastasin talle samaga- näitasin keelt ja naeratasin. Enne, kui Kent toa ukse enda järelt sulges, voolis ta suuga kolm sõna: "Ta armastab sind."
Pöörasin naeratades oma pea ära ja kui kuulsin ukse sulgumise klõpsu, sättisin end mugavalt oma voodile lamama. Sealsamas võtsin vastu ka otsuse, et enne ma oma venna sõnu ei usu, kui Chad isiklikult pole mulle neid kolme sõna öelnud...
Pealkiri: Re: Need pisiasjad... 77/77 
20/5/2010, 21:07
![padjanägu, [h]](https://2img.net/u/2612/57/44/36/avatars/5-36.jpg)
