Need pisiasjad... 77/77

Ahjaa... *naerab*
Homme ehk uus osa :)
Issand 40. osa siis juba. Can't believe it!!!

Ja damn, ma ei leia praegu üldse sobivat pilti... -.-

Minu unistus, mõte on, et tuleks 77. Ma üritan lõpuga mitte kiirustada, lasen asjadel vaikselt kulgeda... Muidugi tuleb sinna otsa EPILOOG. Esialgu arvasin, et ma teen pikapika epiloogi, selgitamaks kõike, kuid siis olen ka mõelnud, et äkki oleks lühem parem. Kui ma näiteks lõpetan u. 68 osaga ära siis ma teen lühikese epiloogi ning see, mis epiloogist välja jääb, kirjutan osadeks kuni 77 kokku saab.

Ja nüüd küsige miks just 77

Muidugi ma võiks teid piinata ja öelda seda alles siis, kui jutt läbi on, miks just 77 aga ma ütlen siiski
Sest 77 koosneb kahest õnnelikust numbrist
Aga see pole veel ainuke põhjus. Tahad seda ka teada ikka?
EDIT: Põhimõtteliselt ma olen üsna palju rääkinud, kui südamelähedane see jutt mulle on ja mingi aeg tagasi taipasin, kuidas number 77 on minuga seotud:
(ma ei usu eriti numeroloogiat, kuid vahel on küll selline tunne, et kõik on nii täppi)
7- üks minu lemmiknumbreid
7+7= 14, millest 1 ja 4 on samuti mulle õnnetoovad numbrid. Eriti neli.
1+4= 5. See on mu elutee number ning, et just mu elutee number lõpuks välja tuli, olin ma üsna


Ühel heal päeval otsin teie jaoks Chadi pildi ka ehk... ja Summeri...

Jaijaijai.

Minu sünnipäev on 07.07. (H)

Aga üldiselt... hetkeks ma mõtlesin, voah, Chad, aga siis leidsin,. et liiga reit. Ja sina ei olnud nähtavasti reit. Veri kuud.

Aaa. Ja Lexie on see Lexi. Jaijaijaa.... Ta ei meeldi mulle.

No, kui see tüüp oleks olnud Chad no siis oleks olnud see minu meelest täielik läbikukkumine. Mismõttega ma kirjutan ta välja, kui ta mingi aja pärast Summeriga kokku jookseb jne...jne...

Lex, Lexie, Lexi = Lex, Lexie, Lexi
Always the same girl...

Ta ei peagi meeldima. Ja kui ma plaani juurde kindlaks jään, siis kunagi tulevikus soovid sa teda maha lüüa

Reidikad -mõned reidikad, mitte kõik- on sisu poolest natuke liiga kunstlikud, I think.

Kunstliku all pead sa silmas, et...?

Noh, et tundub kunstlik või nii. Ma ei oska seletada noh,
Seebiooperlik
*taob pead vastu seina*
ma ei oska seletada noh!!!

PS: I found some pictuuuuuuuures :)

Ma toppisin oma blogisse mingid pildid üles, kuid nüüd neid vaadates on ikka tunne, et need pole päris õiged...

Nagu EITC kunagi väga meeldejäävalt ütles: Tutvume edit nupuga.

Aga okei.

I remember.
See oli väga tabav :)

kuna uus osa ?

Ehmmmm.... 41. osa on mul alles poolik. Sellega läheb aega...
Ja siis pean ma end korralikult kätte võtma ja otsustama ära mis edasi saama hakkab.
Üritan teha võimalikult kiirelt

Oh, kui kaua ma pole siia uut osa üles toppinud Nüüd lõpuks siis jälle.
Loodan, et meeldib...



41. Südamest südamesse

Vaatasin Lexie järele otsivalt ringi ning lõpuks märkasin teda kiirel, peaaegu hüpleval sammul enda poole lippamas. Ta haaras ahnelt mu paremast peost jäätise ning hakkas seda limpsima, nägu naeru täis: "Ah?"
"Sa oled üsna... Ei midagi."
Lexie noogutas ja vaatas üle mu õla jäätiseputka poole: "Oli huvitav?"
"Ei," laususin kiirelt kui sain aru, mida ta sellega silmas pidas.
"Tilgub..," märkis Lexie hetke pärast ja vaatasin oma jäätist. Hakkasin seda kiirelt sööma ning Lex lõpetas juba enda omaga.
"Muide ma mõtlesin seda, et me võiks minna homme ujuma, päikest minna võtma... Me pole juba ammu rannas käinud. Mina olen küll pruun, kuid sina oled nagu..."
"Ma tean, et ma olen liiga hele. Sina oled liiga tume lihtsalt." Üritasin Lexile naeratada. Ta saatis pilguga kahte võõrast shortsides poissi, kes meist möödusid.
"Kui sa siiski ei taha, võid mulle anda..."
"Küll ma selle ära söön," pistsin kiirelt ja hakkasin suvalises suunas kiirelt edasi sammuma. Lex üritas minuga ühes tempos püsida. Lõpuks kui ma olin jäätisega lõpetanud otsustasin seisma jääda. Lex ohkas ja vaatas mind: "Mis sul juhtus?"
"Mh?"
Lexie pööritas silmi: "Kuule, sa oled endiselt mu parim sõber ja ma ju näen sinu käitumisest, et midagi on valesti... Ma ju tunnen sind."
Üritasin Lexiest mööda vaadata.
Ta pani ühe käe mu õlale ja vaatas mulle sügavale silma. "Ausalt, Summer. Ma tean, et... ma reetsin su, kuid... Ma tahan kõik uuesti korda saada. "
"Lexie..."
"Lase mul lõpetada, palun..."
Noogutasin ja hakkasime vaikselt edasi jalutama. Lähedal oli pisike rohelust ja lilli täis park, kus oli palju pinke, millel sai jalgu puhata. Istusime Lexiega siiski murule. Kui ta hakkab nüüd vabandama, siis on ta sellega väga hiljaks jäänud.
Tundsin, kuidas ere päike mu nahka kuumaks küttis ning ootasin, et Lex juba algust teeks. Ma ei suutnud oodata.
"See oli üks põhjus, miks ma tahtsin sind endaga linna kaasa- et saaks rääkida. Siin ei jookse sa minu eest vähemalt ära."
Vaatasin meist mööduvat vanat naist, kes jalutas oma pisikest valget koera.
"Ega ma ei jookseksi..."
Lex naeris närviliselt ning tuli mulle rohkem lähemale: "Tead, kui sa haiglas olid, mõistsin ma kui valesti kõik läinud oli. Ma pean sellega silmas sind ja," Lexie vaikis hetkeks: "..teda..."
"Minu ja... tema vahel polnud nagunii midagi," ütlesin ausalt. Ma ei suutnud seda nime valjult välja öelda, kuid ma pidin proovima. Miks ma peaksin vältima tema nime kasutamist? Nimi pole ju millekis süüdi, hingepiinu valmistas mulle isik selle nime taga.
Lex mühatas: "Noh, mina nii ei arva aga me võime seda ka hiljem arutada... Kõigepealt aga..," ta pani oma käe minu oma peale ning kas ma kujutasin ainult ette, et tema silmad muutusid vesiseks?
"Palun... Anna mulle andeks. Ma olen viimastel päevadel palju kõige üle järele mõelnud ning jah, ma tean, et ma ei suuda selgitada oma tundeid ega vabandada nii nagu peaks, kuid ehk sa mõistad siiski, kui süüdi ma ennast tunnen. Võibolla kui ma oleks algusest saadik sinu poolt olnud oleks Chad ikka veel siin..."
Tubli Lexie. Ütlesidki välja nime, mis mulle üldse hästi enam ei mõju.
"Minu teada pole selles kõiges sinul üldse eriti süüd. Mu isa oli see, kes... noh, tead isegi..."
Lex köhatas. "Aga kas sa annad mulle andeks? Oleme ikka parimad sõbrad edasi?"
"Ma arvan küll," laususin vaikselt ja lõin pilgu maha.
Lex kargas õnnelikult mulle kaela ning naeris helisevalt. Lõpuks vabastas ta mu enda haardest ning jäi põlvili minu ette istuma.
"Kas sa lubad mulle, et kui Chad tagasi tuleb, teed mind temaga tuttavaks? Ma olen kindel, et su isa ei
tee sellest enam suurt numbrit. Sinu haiglas viibimine lõi tal pea klaariks..."
"Ma ei saa ju teid tuttavaks teha," pomisesin kiirelt.
"Miks ometi?" nurus Lexie. Ta oli tõesti pettunud. Seda oli kuulda tema häälest ja näha tema näost. Ta ei teeselnud seda.
"Sest ta ei tule tagasi. Tal pole siin midagi, mille pärast ta peaks tagasi tulema."
"Aga tal oled ju sina!"
"Päris nii see pole," laususin õlgu kehitades. "Tal pole mind vaja, mis sest, et minul oleks teda vaja."
Ma hakkasin Lexie't liiga kergekäeliselt usaldama, kuid ma ei suutnud hoida ka oma keelt hammaste taga. Kellele teisele kui parimale sõbrannale rääkida poistemuresid?
Kui ma räägiks kõigest Kentile vajuksin piinlikusest maa alla, sest ta ei mõistaks mind vist niipalju kui Lex. Poisid ei oska lihtsalt samastuda.
"Miks ta ei peaks tagasi tulema kui ta armastab sind?"
Raputasin aeglaselt pead: "Ta ei armasta mind. Ma lihtsalt... kujutasin ette seda, mida ma tahtsin."
"Siis on küll kahju. Ma oleks tahtnud temaga tõesti kokku saada. Aga kuule," alustas ta venitades: "Kas sina armastasid teda?"
Neelatasin.
"Palun ütle," käis Lexie osavalt peale. Ta lihtsalt pidi saama vastuse oma küsimusele ja sai.
"Jah," laususin peale pikka vaikust.
Lex tõstis hetkeks käe oma suu juurde ja vaatas mind kummalise pilguga. hetkeks mulle tundus, et ta paneb seda ikka veel pahaks, kuid siis hakkasin end rahustama.
Vaevalt, et see nii on.
Ta lihtsalt hakkas minust ja minu probleemidest üle pika aja jälle hoolima.
See juba on ehk midagi head.
"Aga kas ta ütles sulle et ei..."
"Jah, Kent tõi ta mind vaatama samal päeval kui ma ärkasin ning siis ta ütleski, et läheb ära. Ta kinnitas mulle, et ei armasta mind ning ei taha põhjustada uusi skandaale, mis mulle kurnavalt mõjuks..."
Lexie patsustas tempokalt oma põlvi: "Ta peab tulema tagasi ja vähemalt vabandama."
"Aga ta ei tule tagasi ja võibolla parem ongi. Küll ma suudan ta lõplikult unustada ja varsti on ta lihtsalt mälestus."
Lexie naeratas mulle kurvalt: "Siis on kahju... Võibolla ma oleks temaga hakanud isegi hästi läbi saama. Oma sõbranna silmarõõmuga tasuks ikka hästi läbi saada!"
"Lex..," ütlesin sundival toonil.
"Oih, anna andeks..." Ta kogus end hetke ja alustas siis vaikselt: "Aga räägi mulle milline ta oli? Räägi mulle temast."
Vaatasin eemale ja otsustasin mida teha. Kas rääkida või mitte?
"Aga mis meie poodlemisest siis saab, kui me siin juttu ajame?"
"Me võime mõne hilisema bussiga ka koju sõita," vastas Lexie energiliselt ja sättis end murule mugavamalt istukile.
"Noh, olgu..."
Igaks juhuks ei rääkinud ma Lexile kõike. Jätsin rääkimata sellest suudlusest, nendest plaanidest ja paljust muust. Sest kokkuvõttes ma pidin olema siiski valvas.
Ajalugu kipub korduma ja keegi anna garantiid, et me ei pea Kentiga neid salasepitsusi uuesti läbi hakkama viima.
Sel ajal olid mu tunded totaalselt sassis. Ma tahtsin et ta tagasi tuleks ja samal ajal soovisin, et ei peaks teda enam iial nägema.
Aga mida ma tegelikult tahan?

Kuidas see jälle juhtus; jälle läks kaduma pikk tekst...
Aga noh lühidalt siis:
Lexi on üks ebausaldusväärne reetur.
Summer on naiivitar.
Ja mina tahan uut osa!

*naerab*
Hakka komentaare word'i kirjutama ja siis kopi siia, sest mul juhtus blogiga muide pm sama asi. Nüüd ma teen alati nii :) Noh, et wordi või notepadi ja siis copy-paste

Sa võid tegelikult sealt selle eba- ära võtta. She was serious. Sa võid teda mitme-mitme osa pärast bitchiks hakata kutsuma :)

Ja Summer lihtsalt.. annab talle võimaluse.

Uus on olemas aga saate homme
(Ärge mind maha lööge..)

Mulle hakkas tunduma, et keegi ei loe seda enam -.-
Aga siis hakkasin mõtlema, et see asi pole üldse nii hull

Ma tahaks teid praegu vihjetega üle külvata, kuid ma ei või seda lihtsalt teha...
Ütlen lihtsalt, et natuke aega veel kuni...

Hah

Loodan, et meeldib endiselt ja komentaare sooviks ikka ka...

42. Katkestus

Tulimegi koju alles kella poole üheksase bussiga. Jätsin Lexiga enda teeotsas hüvasti ning hakkasin siis rahulikult mööda sissesõiduteed kodu poole sammuma. Mul oli natuke aega, et kõige üle rahulikult järele mõelda, kuid sellest ei tulnud siiki midagi välja.
Ahmisin sisse mõnusat puhast suveõhtust õhku ning nautisin oranzikat kera silmapiiri kohal. Tuult praktiliselt ei olnudki ning vaikus, mida lõhestas kaugelt kostuvate korte haukumine, oli rahustav.
Astusin verandale ning avasin vaikselt ukse.
"Summer, oled see sina?" ilmus ema kolina peale esikusse.
"Mhmhh," pomisesin talle vastu ja võtsid jalatsid ära.
"Kas panen kana ahju tagasi, et sa saaksid süüa? On sul üldse kõht tühi?"
"Tegid grillkana?"
Ema noogutas.
"Ma ei tea..," venitasin väsinult. "Me käisime Lexie'ga linnas söömas ja isegi praegu on mu kõht täis. Ma lihtsalt tahaksin pikali visata ja puhata. Enne käiks muidugi dushi all ära."
"Oli teil siis tore? Ostsid ka endale midagi?" uuris ema.
"Üsna lahe oli. Üle pika aja oli temaga üsna kihvt koos olla. Ta sundis mind ostma rohelisi bikiine," seletasin naeratades. "Tema meelest sobib mulle roheline. Pealegi need olid alahinnatud."
"Ja kõik?" imestas ema.
"Eip," hakkasin naerma. "Ma leidsin ühest uuest poest väga armsa suvekleidi, mida ma lihtsalt ei suutnud sinna jätta. See on superilus."
"No, väga hea, et teie linnaskäik asja ette läks." Ema viipas mulle ja pöördus elutuppa tagasi.
Kohendasin käega juukseid ning läksin oma tuppa.
Panin koti voodile, võtsin biikinid ja suvekleidi sellest välja ning laotasin need ilusti oma voodile.
Vaatasin rahulolevalt kollast lühikest kleiti ning seejärel heitsin pilgu rohelistele bikiinidele. Ausalt öeldes hakkasid needki mulle iga minutiga aina rohkem meeldima. Võib-olla ma peaks Lexi kõiges, mis puudutab shopingut, rohkem usaldama?
Nüüd kui mul olid olemas ilusad uued bikiinid võis suuna ka ranna poole võtta.
Otsisin kapist hommikumantli välja ning otsustasin, et käin peale dushi Kenti juurest läbi.
Umbes 20 minutit hiljem kuivatasin rätikuga oma juukseid ning sättisin end korda, et kenti tuppa minna. Ma polnud temaga üsna kaua rääkida saanud ning mul tekkis tema järele lausa igatsus.
Kuna ma teadsin, et kent ei tegele oma toas millegi sellisega mis publikut ei kannataks, lükkasin ma ukse järsult lahti ning tundsin, kuidas ma näost punaseks muutusin.
Kent ehmatas ja mobiil mida ta kõrva ääres hoidis libises natuke allapoole.
"Oh, vabandust..!" sosistasin.
"Kuule, okei, ma pean lõpetama," lausus Kent telefoni ja noogutas. Ta hoidis telefoni ikka veel kõrva hääles, kuigi ma arvasin et ta lõpetab.
"Okei. Teeme nii."
Ta lõpetas kõne ja pistis telefoni padja alla ning vaatas siis mind: "Tagasi? Kaua juba või?"
"Umbes pool tundi äkki?"
Kent noogutas ja lülitas raadio sisse.
Astusin edasi ning istusin lõpuks Kenti voodiäärele. Ta muigas: "Oli asja kah?"
"Ee, jah. Ma tahtsin sinuga rääkida. Piisavalt hea põhjus, et siia tulla?"
"No ma ei tea," naeris ta ja varjas käega haigutust.
"Kellega sa rääkisid? Sa ehmatasid ikka päris korralikult. Poleks uskunudki, et Kentucky nii arg on..."
"Hahaa, õeke. Sa lõid ukse ju päris tugevalt lahti," õigustas ta end.
"No võibolla... Kellega sa rääkisid?" muutusin uudishimulikumaks.
Kenti pilk hakkas kiirelt toas ringi rändama ning minu meelest muutus ta närviliseks. Ta lõi hetkeks pilgu maha ning kui ta pea tõstis ja mind vaatas libises üle tema huulte vaid üks sõna: "Lisa."
"Lisa kes?" tõstsin üllatunult kulme.
"Lihtsalt sõber."
"Või teine pool..?" uurisin norivalt ning Kent raputas kiirelt pead.
"Lihtsalt sõber," kinnitas ta jahedalt ja miski tema hääletoonis sundis mind tõsiseks. Noogutasin mõistvalt ja vaatasin akna poole.
Õues oli nüüd juba üsna hämar.
"Ah, et lihtsalt sõber..." ordasin hajameelselt. "Kas sa oled ujumas käinud viimasel ajal?"
"Jaa, loomulikult."
"Kuidas vesi on? Parajalt soe või ikka veel jahe?"
Kent mõtles hetke: "Päeval on kuidas on, aga kõige targem on õhtul minna. Siis on vesi isegi soojem."
"Aa, väga hea."
"Plaanid ujuma minna?"
"Tuli selline mõte," laususin tõustes ja läksin ukse juurde.
"Üksi?" päris Kent.
"Ikka üksi. Võibolla ma siis homme õhtul lähengi... Hiljem lähen äkki koos Lexie'ga ka."
"Saate jälle läbi?" mühatas ta.
"Ta on muutunud. Vähemalt tundub olevat," laususin kuid lõin kahtlema. "Olgu, ma lähen. Ma olen suhteliselt väsinud. Head ööd."
"Sulle ka..."
Läksin oma tuppa tagasi ja panin magamisriided selga. Panin kleidi koos bikiinidega kappi ning pugesin voodisse.
Pool suve oli läbi, teine pool ootas ees...

Nkn Chadiga rääkis.

Ma nüüd raamatukokku.

Tsau.

Jaaap, arva ka et see oli Chad, muidu nagu ikka pole ehmatanud.

Väga, hea, ootan uut, tahaks Chadist kah midagi kuulda, vms. :D

nasicc: Lisaga rääkis Lisa is Kentucky's girlfriend
Mine jah raamatukokku, baya.

KK: Arvad? Ma ehmataks küll ära kui ma nt. oma poisiga räägiks ja siis mu issi rõõmsal sammul tuppa marsib a'la : "You, mis teed?"

Chadist kuulete... arvatavasti varsti... Võite end mugavalt istuma sättida ja oodata :)

LittleStar: Lucky you

Sellised ..eemmm... situatsioonid on just nimelt põhjuseks, miks ma vahepeal mangusin, et ma võiks ju saada oma toa ust seestpoolt lukku panna

Üle prahi see küll polnud.
Kõlbas kah pigem, coz I MISS CHAD!!!