Need pisiasjad... 77/77

43. Kaaslane

Järgmine päev oli üsna kuum.
Päike oli lausa kõrvetav ning seega tundus hea mõte olla toas ning lugeda mõnda huvitavat raamatut. Aeg ajalt tõin omale köögist midagi head ja külma juua ning ootasin õhtut.
Aeg aga venis nagu kumm...
Lõpuks kui kell oli saanud seitse, otsustasin end sättima hakata. Panin oma uued bikiinid selga ja astusin peegli ette, et end hindavalt vaadata. Vaatasin end kriitilise pilguga üle ning veendusin, et võin küll nendega randa minna. Jätsin juuksed lahti ning kohendasin neid kergelt kätega.
Otsisin kapist lühikesed püksid ja t-särgi välja, et need selga panna ning olingi valmis minema. Ema-isa olid elutoas ning arutasid midagi.
Ütlesin neile kuhu lähen ja astusin majast välja.
Otsustasin minna vaiksemasse kõrvalisele rannaribale minna, kus nii palju rahvast ei käi. Ma tahtsin rahus ja vaikuses õhtut nautida.
Seisin hetke merd vaadates liival ning võtsin varsti rannaplätud jalast. Seejärel võtsin jalast lühikesed püksid, tõmbasin särgi üle pea ära ja asetasin riided plätude peale, et need liivaseks ei saaks.
Astusin vette, mis oli tõesti väga soe. Kiirendasin sammu, sest sooja vee tõttu tundus õhk jahe. Olin rumal, et ei võtnud rätikut kaasa...
Varsti olin jõudnud üsna sügavale. Vesi ulatus mulle nabani ning kastsin end korra üleni vette.
Keerutasin end hoogsalt vees ega hoolinud üldse sellest, et keegi võib mind näha. Samas mis siis? Kelle asi see on mida ma teen?
Ujusin paar meetrit ja kuulsin siis vilet.
Jäin seisma ja vaatasin vargsi üle õla. Ma olin kaldast umbes 100 kuni 150 meetri kaugusel. Alguses tundus mulle kaldal seisev inimene võõras.
"Summer?" kuulsin teda ennast hüüdmas.
Nüüd pöördusin täielikult.
"Oledki sina või?"
Hakkasin naerma ning astusin mõned meetrid kalda suunas.
"Täiesti uskumatu!" vangutas Will pead ja asetas käed puusa. "Ma pole sind üsna kaua näinud!"
"Ma tean!" hüüdsin talle ja tänasin taevast, et see Will oli. Willi vastu polnud mul mitte midagi.
Ta oli mõnus.
"Tule kaldasse," tegi ta ettepaneku.
"Ei, ma just natuke aega tagasi tulin siia. Tule parem vette!"
"Kuidas vesi on?"
"Mõnus. Väga soe. Kavatsed mulle seltsiks tulla?"
Kuulsin kuidas Will naerma hakkas: "Ma ei suudaks sinuga koosviibimisest keelduda! Olen teretulnud?"
"Ikka!"
Nägin, kuidas ta sinise särgi lahti nööpis ja selle lihtsalt maha liivale viskas, kuigi ta oleks selle võinud ka minu riiete peale panna.
Seejärel langetas ta pea ja uuris oma musta värvi shortse.
"Tule nendega!" hüüdsin kannatamatult.
"Noh, olgu!"
Ta hõõrus käsi vastamisi ja jooksis siis vette. Hakkasin naerma ning liigutasin käte abil vett enda ümber. Kui ta jõudis juba nii sügavale vette, kus sai ujuda, siis ta tegi seda.
"Uhh, üsna vägev," ohkas Will ja ajas end püsti kui oli minu juurde jõudnud. "Õhtul on vesi tõesti soojem..." Ta vaatas kerge muige saatel mind ning häbelikuks muutudes, kükitasin vette, nii et ainult pea ja kael jäid veest välja.
Siis aga meenus mulle, et ma ju ei näe sugugi paha välja. Ma olin igati vormis ja mul polnud midagi häbeneda.
Tõusin ja pöördusin.
"Kuhu sa nüüd..?" päris Will.
Vaatasin üle õla: "Sügavamale."
"Oota mind ka," naeris Will ja heitis end niimoodi vette, et vee pritsmed tabasid mu selga. Ta ujus minu kõrvale ning ajas end kiirelt püsti: "Ma polegi enne sinuga rannas olnud. Lexie ja Evaniga olen küll aga sind vees pole üldse kohanud."
"Kunagi on ikka esimene kord," laususin teda silmitsedes. Tema mustad shortsid tundusid olevat madalamale vajunud.
Will hakkas naerma, kui taipas, mida ma vaatan. "Ma võin need ära võtta," pakkus ta naljatades.
"Ei-ei, pole vaja," ütlesin kiirelt ja tundsin, kuida mu nägu taas õhetama lõi.
Will naeratas endiselt ja asetas hetkeks oma käe mu seljale ning kõndisime mõned meetrid edasi, kus vesi sügavamaks muutus.
"Kui kaua sa õhku kinni suudad hoida?" uuris Will, kui me olime rinnuni ulatuvas vees. Kaugemale ponud enam mõtet minna. See tundus mulle nagunii isegi liiga sügav, kuid ma ei tahtnud seda Willile tunnistada.
"Ma ei tea. Mõned sekundid kindlasti."
"Aga vaatame, kes kauem suudab?"
Lõin põnnama: "Noh, loomulikult, et sina..."
"Ära ole selles nii kindel. Teeme proovi?"
Kehitasin õlgu.
"Oh, ole nüüd, Summer. Ainult üks kord."
Ta suutis mind nii hästi ja kiirelt ära rääkida, et ma lõpuks siiski nõustusin.
"Niisiis... Üks, kaks ja, ja, jaaa..," Will naeratas, "kolm!"
Pistsime pead vee alla.
Olime üsna lähestikku, kuid kui vee all silmad avasin, ei näinud ma Willi mitte üldse, sest vees oli lihtsalt tohutult pime.
Üritasin endast siiski maksimumi anda, kuid tõstsin juba umbes kaheteist sekundi möödudes pea veest välja. Pühkisin kätega veepiisad näolt ära ning jäin ootama. Varsti peaks ka Will pea välja tõstma.
Aeg aga tiksus kiirelt edasi...
Hakkasin paanikasse minema, kui tajusin, et ta oli vee all juba natuke kauem, kui normaalne oleks olnud. Üritasin umbkaudu kindlaks teha kohta, kus Will pidi olema ning astusin paar sammukest sinnapoole.
Kobasin kätega vees, kuid kohas, kus ta oleks pidanud olema, teda polnud...

Uiii... Ja ma juba lootsin mingit uut teemaarendust. (Romantika vallas. )
Ootan uut! (:

*vaatab kulmukortsutusega oma lühidaid kommentaare*

Ma vist oskan tõesti ainult laita pikalt.

Võiks ju varem uus osa tulla^^

Laupäev mina seda osa enam ei näeks, kuna siis mina juba Egiptuses.

Otsi Egiptuses nett üles siis saad ehk lugeda...

*tahan ka egiptusesse!!! *

Viiist isegi pidi olema netikohvik seal hotellis.

No vot
Annan omalt poolt parima, et võiksid uut osa Egiptuses nautida

*naerab*

Ja kui sa sealt tuled võta palun kuumakraadid ka kaasa

Ma loodan, et need kuumakraadid jõuavad juba varem siia, et kui ma tagasi tulen, siis näen , et eesti on ikka roheline, mitte pilvedega ühine valge mass.

Oleneb kui kaua sa ära oled :)
Ma tahaks ka kuhugi soojale maale ära...
Ma tahaks päikese käes vedeleda ja külma apelsinimahla juua ja.... Oeh

Nädal aega... aga jh, nendest lumehunnikutest on KAHJUKS võimatu nii kiiresti lahti saada, :/ Aga unistada võib.

No kui a'la +15 tuleb, siis on need ruttu kadunud :)

haha, ülihea.
miks ma küll arvasin, et ta kohtab seal rannas Chadi ?

Sest korraks kirjutades tuli mulle pähe, et miks mitte ei võiks olla see Chad seal.
Siis mõtlesin, et EI, see oleks liiga lihtne lahendus...

Millegipärast arvasin ma, et Summeriga juhtub midagi..., aga väga hea, et ei juhtunud.
Tore osa, lase edasi...


PS: Ka mina ei ole nende lühikeste kommentaaridega enda poolt rahul..., aga ma lihtsalt ei oska siia midagi rohkemat kirjutada...selline jutt.

Huvitav miks???
*tunnistab, et saab mõnikord komentaaridest häis ideid*
Mõnes mõttes juhtub küll temaga midagi...*naerab*

*naerab jälle*
siis lihtsalt kirjelda kõike

Mina ei tea, sina kirjutad seda juttu.

*naerab*
Sellesmõttes mul veab, et ma vähemalt tean, mis saama hakkab, samal ajal kui teie passite teadmatuses :)

Mhmhh, kui arvestada seda, et ma tean praegu ka seda mis u. 7 osa pärast juhtuma peaks jne...

Ma ei tea, vahel on küll selline tunne, et peaks ühe paraja mõtlemispausi tegema, sest ma kardan, et kui ma olen selle jutu valmis saanud, tuleb mul mingi hea mõte ja siis on juba hilja seda sisse kirjutama hakata -.-

Miks seda ss hilja kirjutama hakata?

Noh... Muidugi mul on mõtteid retsilt palju ja ma tean juba enam-vähem kuidas see lõppema peaks, kuid mõni asi vajab veel läbimõtlemist. Sellised detailid jne. Ma põengi selle pärast, et kui mõni hea mõte tuleb alles siis kui ma kirjutan epiloogi viimast lauset siis on küll selline tunne, et kuul pähe :)

Aga samas siis läheks paus ka arvatavasti pikale. Ma arvan, et kirjutan oma mõtted välja ja lihtsalt annan endast parima, et ei peaks hiljem midagi kahetsema.

Pean tegelikult kiirustama hakkama, sest uus jutt ootab oma järge, urr