Need pisiasjad... 77/77

"Olgu," võtsin Willi käed oma pihku ja üritasin Willile julgelt silma vaadata.

Võttis ju enne kätest kinni.

Nii...hea.
Tahaks Chadist midagi juba kuulda
Uut!

PS: Ma pean kohe ära mainima, et see jutt on ikka väga kurb. Kohutavalt.

Padjakas: On ju enne mainitud, et Summer võttis Willi käed oma pihku o.0
See muigamise teema on keeruline Eesti keel on raske

LittleMissy: Ega Will nii kergelt kah alla ei anna. I think.

Karolin: Sa kuuled varsti. Järgmises osas tahaks teda juba sisse tuua. Mul on niigi süümekad. Ta pidi juba selles olema -.- Aga jah.. kuulan muusikat ja küll mõtted tulevad ja panen need kirja :)

UUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUT!

Harva saab nm karjuda. Hullem pettumus oli, kui Chadi polnud. *mõmiseb midagi nina alla* Et siis jah... uut ja Chadi ja mida kõike veel.

Ikka saab. Kunagi.

Ma tean, et Chadi mitteilmumine siia ossa oli paras pettumus. Aga ma tahan seda osa hästi kirjutada, kus Chad tuleb :)

*ohkab*

Kaua PIINLEMA peame?

Kaua vist.

Ma üritasin kirjutada täna, kuid no ei tulnud lihtsalt välja ja hetkeks hakkas tunduma, et topin 54. osa esialgse versiooni üles aga see on kuidagi liiga ... maeitea ...

Ma ootan ideid.

Palun väga. Täna kirjutasin, kuid hetkel tunnen, et ma ei andnud endast maksimumi. Aga loodan, et teile meeldib

NB: Panen selle osa algse versiooni oma siinsesse blogisse ka üles. Seega võite valida kumba enne loete.



55. Maagia

See õhtu, mil tema tagasi tuli, on mul detailselt meeles.
Ma mäletan suurepäraselt, mida ma tol päeval tegin, mida ma mõtlesin... See oli üks päev, mil ma ei mõelnud tema peale ega lootnud teda näha, kuid ometigi see juhtus.
Veetsin päeva õues päikese käes ning õhtupoole aitasin emal isegi õhtusööki valmistada. Juba siis keeras mu sees kõik nii veidralt, kuid ma ei teinud sellest välja. Keskendusin toidu valmistamisele ja rääkisin üle pika aja emaga nii kaua.
Peale õhtusööki, mis nihkus edasi hilisemale kellaajale, otsustasin jalutama minna, et kindlustada hea uni. Tõmbasin omale tumeda dressipluusi ümber ja seisin käed risti rinnal, vaadates kahtlevalt hämarat metsatukka.
Ma kõhklesin.
Ma polnud kindel, kas minna või mitte. Mets tundus nii... ähvardav, hirmutav.
Aga ma tundsin tõmmet ja pidin minema.
Kuigi ma oleksin võinud randa minna mööda lagedamat teed, otsustasin teed lühendada läbi metsa.
Rand oli loomulikult tühi. Kõndisin veepiiri juurde ja jäin siis seisma. Imetlesin oranzikat taevast, punast ketast, mis silmapiiri taha kadus. Nautisin rahu, mis mu meeli paitas.
Sulgesin silmad ja lihtsalt olin seal. Kuulasin vee tasast loksumist, tulle vihisemist puulatvades... See kõik täitis mind rahuga, mille järgi olin kaua puudust tundnud. Ma suutsin end täielikult muredest välja lülitada. Mõtlesin ainult headest asjadest ja hingasin sügavalt sisse-välja.
Ma olin üksi.
Ma olin täielikult omas maailmas ja ei muretsenud üldse selle pärast, mis toimub minu ümber. Ma ei tajunud midagi sellist, mida ma ei oleks tahtnud tajuda.
Keskendusin vaid kõigele meeldivale.
Äkitselt tundsin, kuidas keegi mu käest ettevaatlikult kinni võttis. Tundsin soojust ja külmust korraga ning ehmunult tõmbasin oma käe ära, astusin sammu eemale, vette, ja avasin silmad.
Ta seisis endiselt kuival liival, pea minu poole keeratud ning mul tekkis suur soov lihtsalt tema juurde joosta ja teda kallistada. Kuid miski tema pilgus peatas mind. Ta pilk oli hajevil, ta tundus olevat kurb ja see ajas mind segadusse. Mida ma tegema peaks? Kas ma suudan tema peale vihane olla?
Kas..?
"Summer..."
See hääl tõestas, et ta oli päriselt siin. Ta oli tagasi. Ma tunneks selle hääle kasvõi unepealt ära.
Seisin endiselt vees ning mu botased ja sokid olid külma veega läbi imbunud. Ma ei hoolinud sellest kuigi palju, kuid ma ei suutnud ka kauem madalas kaldavees seista. Astusin liivale ja tõstsin kõigepealt vasaku jala, seejärel parema, et märjad jalanõud ja sokid jalast ära võtta.
Chad vaatas mu tegevust pealt ja ei lausunud sõnakestki, kuigi mulle tundus, et ta soovis midagi öelda. Harutasin teise jala botase sõlme lahti, kui kaotasin tasakaalu ja kukkus liivale istukile. Tundsin, kuidas mu põsed lõid õhetama ning silmad niiskeks tõmbusid.
Ma olin iseenda peale solvunud ja tige.
Chad astus minu juurde ja sirutas mulle käe, et mind püsti aidata. Tegelesin tigedalt oma jalatsiga edasi ning tõstsin kiirelt pilgu, et tema nägu näha. Ta näol polnud naeratusest jälgegi, kuid ikkagi ajas Chadi juuresolek, mind aina rohkem ja rohkem endast välja. Võib-olla oli asi selles, et ükskõik kui väga poleks ma tahtnud teda kallistada, öelda talle kui väga ma temast hoolin, ei saanud ma seda teha, sest vaikne hääl mu peas käskis mul seda mitte teha?
Lõpuks sain botase ja soki jalast ära ning ajasin end maast püsti, tõrjudes Chadi abistavat kätt.
"Kao ära!" oli kõik, mida ma suutsin vihaselt läbi esihammaste talle sisistada. Sammusin temast mööda ja üritasin külmal liival kiirelt edasi sammuda.
"Summer, oota," ei jätnud Chad jonni ning järgnes mulle. Ta haaras mu küünarnukist kinni ja üritas mind niimoodi ümber pöörata.
Proovisin teda tõugata.
"Ei!" karjusin pisaraid tõrjudes ja nentisin, et olin liiga nõrk. Chad oli püsti ja lähenes mulle uuesti ning sel hetkel olin valmis muud abivahendid kasutusele võtta.
"Ma räägin sulle kõigest, kuid palun... Sa pead mind rahulikult ära kuulama," lausus Chad pehmel toonil.
Raputasin eitavalt pead. Ma teadsin, et kõigel oli loogiline seletus, kuid tol korral haiglas öeldud sõnad kummitasid mind ikkagi.
Võib-olla ta tõesti ei hooli minust?
Olen lihtsalt üks plika, kes tema asjadesse oma nina toppima hakkas...
"Ma ju ei tahtnud sulle haiget teha, Summer. Usu, ka minul oli raske... On raske."
Ta hääl oli nii pehme ja selle paluv toon muutis mu olemise ainult raskemaks. Ta hiilis mulle aina lähedamale nagu kiskja oma saagile ning ma muutusin araks. Nihkusin korraga vaid mõned sentimeetrid tahapoole. Ma ei tahtnud nii kergelt alla anda.
"Anna mulle andeks," lausus Chad ja jäi seisma. Taganesin veel natuke maad ja tegin sedasama.
"Ma poleks sind üksi jätnud, kui asjad poleks nii keeruliseks läinud. Sinu juurest ära minna oli niigi valus ja... jah, ma ei tea, mida sina tunned, kuid ma loodan, et sa andestad mulle, sest ma igatsesin sind kohutavalt kõik see aeg, mil ma sind ei näinud ega teadnud sinust mitte midagi. Ma mõtlesin sinu peale iga päev ning soovisin, et saaksin sind näha.
Samas ma saan sinust aru, kui sa mu vabandusi kuulda ei võta...
Ma ütlesin Kentuckyle kohe, kui ta minu ärakadumise ideega lagedale tuli, et see on halb mõte. Su vend mõtles kõigepealt minu turvalisuse peale, kuid mina mõtlesin sinu peale. Ma teadsin, et see murraks su südame, kui ma lahkun ja ütlen, et ma ei hooli sinust."
Üritasin teda mitte kuulata, kuid see oli raske.
Ta rääkis tõtt.
Ma aimasin, et Chad ei lahkunud lihtsalt niisama, kuid nüüd kui ma sain oma kahtlustele kinnitust, et tema kadumine oli vaid osa plaanist, oli mul siiski raske talle andeks anda.
Ja mu vend?
Miks ta ei rääkinud mulle, kuidas asjad tegelikult on? Kas ta kartis, et ma lobisen kõik saladused välja? Kellele mul rääkida olekski? Willile?
"Aga sa ju läksid ära," laususin end kokku võttes. Ma otsisin põhjuseid, et talle mitte andeks anda. Ma tean, et ma tegin valesti, kuid olgugi, et Chadi kadumine pildilt oli osa plaanist, pidin ma seetõttu palju kannatama. Mulle tehti haiget ja nüüd tahtsin ma samaga vastata.
"Ma tean," noogutas Chad ja üritas mu rändavat pilku tabada. Midagi tema hääletoonis liigutas mind. Selles oli valu. Ta jätkas: " Kuid mis sa arvad kas ma seisaksin siin, juhul kui ma oleksin siia jäänud? Võib-olla oleksin ma juba..."
Katsin oma kõrvad kätega, et mitte seda sõna kuulda, mida ta öelda kavatses ning pöördusin, et eemale minna.
Alles siis mõistsin, kuidas ta mu käitumist tõlgendada võib.
Ma hoolisin Chadist endiselt ja kartsin, et temaga võiks midagi halba juhtuda. Ja kui ta ka ise arvas, et midagi sellist võib juhtuda, siis muudab see mind veelgi närvilisemaks.
"Ära ütle seda," palusin teda ja tundsin Chadi käsi oma õlgadel. Lasin botastel liivale kukkuda ja pöördusin, kuid tundsin tugevat valu vasakus jalas, kui seda keerama hakkasin. Tundsin, kuidas miski mu nahka torkis ning sellele järgnes terav valu. Tõstsin jala ülespoole ja haarasin automaatselt Chadi kätest kinni.
"Ai, ai, aiii..," vingusin nutuselt ja üritasin oma varbaid liigutada. Need olid nagunii külmad ja nüüd tegin veel oma jalale ka haiget. "Kuidas ma nii koba võin olla..!" pomisesin pahaselt.
"Räägi, mis on?"
"Ma vist astusin midagi jalga... Ai!"
Chad tõsines: "Näita."
"Ma saan ise..," võttis viha mu üle võimust ning kui ma kuulsin Chadi naeruturtsatust, oli küll tunne, et löön teda.
"Sa ei saa ise. Kui ma su lahti lasen kukud sa pikali," seletas Chad hoolitsevalt. "Las ma aitan su istuma ja siis ma vaatan mis seal on..."
"Sa ju kindlasti näed kah," torisesin talle vastu, kui Chad libistas oma käe minu piha ümber ja pani mu parema käe enda kaela ümber. Õnneks suutsin ma varjata naeratust, mis mu suule ilmus.
"Hüppa nüüd. Ma hoian sind kinni, et sa uuesti pikali ei kukuks või siis veel midagi muud paremasse jalga ei astuks. Siis ma pean sind süles kandma ja vaevalt, et sa seda välja kannataksid." lausus Chad maheda häälega ning hetkeks tundus mulle, et ta naerab minu üle.
"Ole mureta, sa ei pea mind sülle võtma. Ma pigem rooman..," ütlesin talle ja üritasin edasi liikuda.
"Lähme sinnapoole," osutas Chad kõrkjate poole, mille juures nägin siia tulles paari meetri pikkust palki.
Lõpuks kui me kohale jõudsime, aitas Chad mu palgile istuma ja kükitas mu jalge ette. Seejärel võttis ta mu vasaku jala sülle.
"Ai," piiksatasin järsku. "Kuidas sa kavatsed vaadata, mis seal on, kui siin on nii pime?"
"Pime? Pigem hämar," lausus Chad ja tõmbas taskust tulemasina välja. Ta klõpsatas selle põlema ja uuris mu jalalaba.
Ohkasin sügavalt, kuni ta viimaks mu jala ettevaatlikult oma sülest ära tõstis ja püsti tõusis.
"Noh, ütled mulle ka mis seal on?"
"Oled kindel, et ei minesta?"
"Ei ole kindel aga ma tahan teada."
"Klaasikild," krimpsutas Chad nina, klõpsatas tulemasina kinni ja toppis selle pükstetaskusse tagasi.
"Klaasikild..," kordasin väriseva häälega. Prrr, vastik.
Chad naeratas: "See pole midagi väga hullu, kuid ma toon enne su jalatsid ära, kui ma sind piinama
hakkan."
"Sa kavatsed selle välja võtta?!" hüüatasin ma ehmunult.
Chad kehitas õlgu: "Jah. Või tahad, et see ikka sinna jala alla jääb?"
Neelatasin, kujutades seda valu suurepäraselt ette...: "Olgu. Tee, mis vaja."
Vaatasin Chadi, kui ta mu botased minu juurde tõi.
Midagi temas oli muutunud. Mingi pisike asi, millele ma jälile ei saanud, kuid ometi tundsin seda. Võib-olla ootas ta minult natuke rõõmsamat reaktsiooni, kuid mind sellisena nähes tundis end süüdi?
Aga vähemalt oli ta mul jälle olemas ja seekord teadsin kindlalt et ma ei lase tal mind siia üksi maha jätta. Olgu plaanid missugused tahes.
Ma läheks läbi tule ja vee, et olla koos Chadiga, sest ma ju armastan teda.

Chaaaaaaddddddd!!!!!!!!!!!!!!

Otsi oma kirjavead ka üles, mis, arvatavasti, kiire trükkimise tagajärjel sisse tulnud on ja siis on kõik veel rohkem super. ;D

Maagia.
Nii ilus pealkiri sellele osale. Ja osa ise oli ka nagu unenäos... kuni Summer oma jala katki tegi. Vot.
Ja mulle meeldis ta puiklemisest lugeda... lõpp tegi asja natukene... desperate'iks.
Aga muidu tuli osa ilusti välja. :)

Ootan uut! :)

Ota, jutt on minevikus. Viimane lause läks olevikku. Tähendab, et siiamaani rääkis Summer oma mälestustest, nüüd liigub asi olevikku?

Ja klaasikild jalga. Klassika. (Y)

Ma ütlesin, et nüüd olen mina ka segaduses.
Siin on see point, et Summeri vaatevinklist on juba kõik toimunud, mõikad?
*karjub*
Ma ajan segast onja. Ma pean sinna juurde veel mingi lause kirjutama...
*hakkab mõtlema*

ME SAAME CHADI MÕTTEID, ME SAAME CHADI MÕTTEID, ME SAAME CHADI MÕTTEID! *9999999999999999999999...*

WUHUUUUUUUUU!!!!!!!!!!!!!!!!!

Täiesti,,aaaah, elusees pole ühelegi jutule niimoodi kaasa elanud kui sellele.
Audrey'le mõtteid ka kiireid näppe!!! ja siis olen mina rõõmus. =D

nasicc & Griffu: Ma ei mõika
Aa, Griffu, mul on aega ka vaja
ja nasicc, kuskohast sa Chadi mõtteid saad ja mis nende 9-tega on?

Aega...nooh, kui mul midagi muud ei ole, siis aega ikka on. Tahad endale?

Kuluks ära küll Anna aga siiiiiiiiiia...
*tänab viisakalt*

Võta heaks. ;D

Noh, mina sain aru, et Summeri POV'ga lõpp. Ss saab ainult Chad tulla.
Ja see on äge kordades 9999999999999...

Griffu: Thanks

nasicc: Nope, see on Summeri lugu ja vähemalt praeguste plaanide järgi jääb lõpuni Summeri POV... (Muidu ei saaks ka jutu pealkiri olla selline nagu see on) Kui just temaga midagi ei juhtu... Ok, ma lähen nüüd 55. osa lõppu muutma :)

Ähh... *kratsib kukalt* Wadewa.

Yeay-yeah, wadewa
*naerab*

AGA TEGELIKULT on kõik võimalik, sest teate... mul pole aimugi mis edasi hakkab saama. Mõned mõtted on aga need on ka nii keerulised, et neid on raske kirja panna.

Ole lihtne.